Androgüünid ja ümberkehastujad

Meeste homoseksuaalse kujutluse vastandarheotüüp on androgüün, ebamäärasest soost olend, poolmees-poolnaine. Androgüünsed kujud on laialt levinud mütoloogias ja religioosses praktikas, neile omistatakse sageli maagilist jõudu ja seksuaalset veetlust. Igapäevaelus ei ole sellistel inimestel valikut, nad ei saa oma välimuse ja kommete eest kuhugi peituda. Ainuke väljapääs on antud roll omaks võtta ja teha see uhkuseasjaks.

Naiselik mees – see on ainuke homoseksuaalse identiteedi tüüp, mis on eri nimede all alati ja kõikjal eksisteerinud. Kaasaegses inglise keeles tähistatakse seda tüüpi kõige sagedamini sõnaga queen (sõna-sõnalt – ‘kuninganna’, tegelikult on see aga moonutatud quean – kombelõtv naine, prostituut), mida algselt tarvitati naiste kohta, hiljem võtsid selle kui enese nimetuse üle naiselikud mehed. Kui see identiteet hõlmab ümberriietumist ja naiseriideid ning naiste kommete, kõne- ja käitumisviisi, nimetatakse seda ka drag-queeniks. Vene geižargoonis vastavad sellele sõnad „devka” (‘tüdruk’), „sestra” (‘õde’), „pidovka” (‘pede’), „koroleva” (‘kuninganna’, hellitav või vaimustunud), „murka”, „podruga” (‘sõbratar’), „habalka” (agressiivne, skandaalne, oma homoseksuaalsust afišeeriv ja oma „podrugasid” ümbritsejate silmis kompromiteeriv „devka”) jms.

Nendesse suhtumine pole ühetähenduslik. Mõned maskuliinsed lillad, kes võivad näida „naturaalidena”, näevad „devkades” enda kuritahtlikku karikatuuri ja suhtuvad neisse põlguse ja vihkamisega (Freudi järgi – tüüpiline psühholoogiline kaitse). Teised leiavad nad olevat seksuaalselt veetlevad, võõras naiselikkus võimaldab neil tunda end mehelikumatena; samasoolistes paarides on feminiinsel partneril tavaliselt „abielunaise” roll.
Erinev on ka nende eneseteadvus. Mõned kannatavad alaväärsuskompleksi all (naiselikel geidel on teistest palju rohkem psühholoogilisi probleeme ja raskusi). Teistele meeldib nende identiteet: naiseriided, grotesksed naisemaneerid, rääkimine enesest kui naissoost isikust – see on nende loomulik eksisteerimisviis. Kolmandad võtavad seda isegi kui teatud psühholoogilist kompensatsiooni, moodust muuta nõrkus tugevuseks.
Erinevalt transseksuaalist, kes tunneb end naisena ja unistab soovahetusest, homoseksuaalne transvestiit (87% tavalistest transvestiitidest on heteroseksuaalsed, naiseriietesse rõivastumine ei muuda nende seksuaalset orientatsiooni) seda ei taha, tema kutsumus ja uhkus on olla mees, kes suudab naist varju jätta ja edukalt temaga võistelda.
Selle kõrgtase on ümberkehastujad (ingl impersonate), naisekujul laval esinevad mehed. „Poisi muutumine jumalannaks” nõuab tohutut kannatlikust ja meisterlikkust.
Kuulsad ümberkehastujad on üle maailma tuntud, neist vaimustutakse, nendesse armutakse. See pole lihtsalt etendus, vaid ümberkehastumine, oma Mina uute olekute avastamine. Ilmetu ja justkui „mitte päris” mees muutub meelierutavaks kaunitariks, jumalannaks. „Drag võimaldab mul uurida uusi palgeid, pidevalt muutuda, muutuda selliseks, nagu ma tahan. Mul ei ole herilasetaljet, kuid ma võin ta selliseks muuta korseti abil. Mul võivad olla hiiglaslikud ripsmed ja meeletu soeng. Võin muutuda elegantseks kaunitariks või hipiks. Võin realiseerida kõik oma metsikud fantaasiad, hommikul aga oma tavalisel kujul tööle minna.”
Kuulsa mustanahalise show-mehe, tantsija ja ümberkehastuja RuPauli sõnul on drag eelkõige töö, etendus, univorm, mille ta võtab kodus seljast samuti, nagu teeb oma vormiriietusega tuletõrjuja või medõde. „Me sünnime alasti, kõik ülejäänu on aga maskeraad.” Kuid see on ka eneseväljendus. RuPaul kasvas naiste keskel, kes, erinevalt meestest, väljendasid vabalt oma emotsioone. Poisile see vabadus meeldis, ta pidas oma naiselikkust ja sellega seotud tõmmet meeste poole loomulikuks. Ja kui RuPaul suureks kasvas, otsustas ta, et ta ei pea neid häbenema, vaid kultiveerima.

Edukaid ümberkehastujaid on ka Venemaal (näiteks kuulus Verka-Serdjutška). Kuid mitte kõigil ei õnnestu oma gender-seksuaalseid rolle teatraliseerida ja saavutada sel kombel ühiskondlikku tunnustamist. Pealegi ei kaota rollid ja maskid mõningaid isiklikke probleeme, sealhulgas seksuaalseid. Nagu ütles üks kuulus ameerika ümberkehastuja: „Mehed armuvad miss Adrianesse. Tal on kõik, milline tahab olla poiss Adrian: ta on seltsiv, jultunud, populaarne. Armastatud. Kuid häda on selles, et miss Adriane ei ilmu kunagi magamistuppa. Ma olen uhke selle üle, et minu linadel pole kunagi olnud kosmeetika jälgi. Miss Adriane jääb maha, pärast etendust pestakse see maha koos grimmiga. Kuid mehed armuvad ju temasse. Nad tahavad teda. Ja kui ta lahkub, lahkuvad tavaliselt nemadki.” Kuigi geid vaimustuvad andekatest ümberkehastujatest, eelistab enamik neist tavaelus maskuliinsemaid mehi.
Homoseksuaalsuse ja transvestismi vahekord on küllalt keerukas seksuoloogiline probleem. Enamik transvestiitidest on heteroseksuaalsed, paljud neist on abielus ja laste isad. Ülatoodu puudutab üksnes homoseksuaalseid drag-queen’e. Mis puutub aga episoodilisse, seda enam teatraalsesse ümberriietumisse, siis ei pruugi see üldse olla seotud mingi psühhoseksuaalse eripäraga. Ümberriietumisel ja mängulisel, tinglikul soovahetusel põhineb kogu karnevalikultuur, seda seksuoloogilistes terminites kirjeldada on lihtsalt tobe. Samamoodi on ka igapäevaelus. Kuulsa ameerika viiuldaja Isaac Sterni 70. sünnipäevale pühendatud kontserdil tantsis Mstislav Rostropovitš, enne kui mängis Saint-Saensi „Surevat luike“, varvastel ja kohevas balletiseelikus üle terve lava, kuid kellelgi ei tulnud pähe kahtlustada teda transvestismis või homoseksuaalsuses.

Androfiilid ja boylover”id

Kõige keerukam ja mitmepalgelisem arhetüüp on „poiss”. Kogu inimkonna ajaloo kestel on homoseksuaalse iha peamiseks objektiks peetud noorukeid ja noormehi, kuid vanusekategooriad on küllalt laialivalguvad ning sõna „poiss” tähendab eri kultuurides erinevaid asju.
Valdav enamus lillasid eelistab tegemist teha mitte väikeste poiste või noorukitega, vaid omaenda vanusegrupi esindajatega, kuigi ideaalse või eelistatud partneri vanus muutub enamjaolt koos nende eneste vanusega. Noormehed ja noored 20–25-aastased mehed eelistavad kõige sagedamini endast pisut vanemat partnerit, 25–35-aastased – omaealisi, aga vanemad kui 35-aastased mehed – endast nooremaid. Enamikel juhtudel kõigub „optimaalne” soovitud vanusevahe 2–5 aastani. Reaalsete seksuaalpartnerite keskmine vanusevahe on ligi 5 aastat, kuigi poolustel on see oluliselt suurem. Muuseas, see kõik on väga individuaalne.
Kinsey küsis homoseksuaalsetelt respondentidelt nende kõige noorema seksuaalpartneri vanust, alates respondendi enese 18-aastaseks saamisest. 33%-l olid need 18-aastased, 11,8%-l 17-aastased noormehed, 18,1%-l 14–16-aastased noorukid ja vaid 6,3%-l nooremad kui 13-aastased poisid. Kinnipeetavate hulgas esineb seksuaalkontakte puberteedieelsete ja puberteediealiste poistega oluliselt, 3–5 korda sagedamini, kui normaalses homoseksuaalses valimis. Normaalset homoseksuaalset käitumist ei tohi kunagi hinnata kriminaalstatistika andmete alusel. Kolmel neljandikul valgetest San Francisco geidest polnud 21- aastaseks saamisest alates nooremaid kui 16-aastasi seksuaalpartnereid, ülejäänutel oli noorukeid vähem kui pool partnerite üldarvust.
Sellegipoolest on mehi, keda veetlevad seksuaalselt eelkõige või eranditult puberteedieelsed poisid (nooremad kui 14-aastased). Erinevalt täiskasvanud mehi armastavaist androfiilidest (kreeka anēr – mees), nimetavad seksuoloogid neid homoseksuaalseteks pedofiilideks, ise nad nimetavad ennast aga boylover’iteks. Kuid see nimetus on väga ebamäärane, sest „poisi” vanust ei täpsustata, see varieerub 12-st 16–17 aastani.
Massiteadvuses samastatakse pedofiiliat tavaliselt laste võrgutamisega. Tegelikkuses on need erinevad mõisted ja nähtused. „Laste seksuaalne kuritarvitamine” (child sex abuse) on kriminoloogiline termin, mis eeldab ebaseaduslikke seksuaalseid toiminguid, nendes on süüdlasteks kõige sagedamini tavalised heteroseksuaalsed mehed. Pedofiilia on seksuoloogiline termin, mis tähistab spetsiifilist parafiiliat, millel, nagu teistelgi parafiiliatel, võib olla erinev etioloogia.

Homoseksuaalne pedofiilia erineb nii tavalisest homoseksuaalsusest (inimest, keda veetlevad eelpuberteedi- ja puberteediealised poisid, täiskasvanud mehed reeglina ei huvita, ja vastupidi – täiskasvanuist huvituvaid ei veetle poisid) kui ka heteroseksuaalsest pedofiiliast, mil seksuaalne iha on suunatud tüdrukutele või kui lapse sugu on praktiliselt ükskõik. Mõistmaks meeste ja poiste seksuaalsuhete eripärasid, on vaja arvesse võtta nende sotsiaalset ja psühholoogilist konteksti.
Meeste ja poiste vaheliste võimalike emotsionaalsete suhete ulatus on väga lai. On üldteada, et igas „mitteseksuaalses” kontekstis, olgu see siis perekond või kool, kalduvad mehed osutama poistele rohkem tähelepanu kui tüdrukutele. Poisis näeb mees endasarnast, mis tekitab tal suuremat huvi, sõltumata selle kuju võimalikust, kuid mitte sugugi tingimatust erotiseerimisest. Poisse omakorda tõmbab meeste poole, nad näevad neis oma tuleviku prototüüpi ja eeskuju jäljendamiseks.
Paljudele meestele on lastega, eriti poistega, suhtlemine ja töötamine psühholoogiliselt kompensatoorne. Mineviku väljapaistvate meespedagoogide seas on ebaproportsionaalselt palju poissmehi ja ebaõnnestunud pereeluga inimesi. Kuid lastearmastus – see ei ole pedo- või efeebofiilia (efeeb – 18-aastaseks saanud noormees Vana-Kreekas) sünonüüm; see võib rahuldada mitte ainult seksuaalseid, vaid ka paljusid teisi vajadusi. Üks mees otsib ja leiab lastelt, teadlikult või ebateadlikult, tal vajakajäävat emotsionaalset soojust.
Teine rahuldab oma võimuambitsioone: noorukite juhiks ja ebajumalaks on kergem saada, kui täiskasvanute üle võimu saavutada.
Kolmas tunneb naudingut õpetamis- ja kasvatusprotsessist endast.
Neljas jääb ise igaveseks noorukiks, kes tunneb end poiste seltskonnas mugavamalt kui täiskasvanutega.
Viiendal on hüpertrofeerunud isatunded, oma lastest on talle vähe või nendega miski ei klapi.
Need mitmesugused vajadused võivad olla, aga võivad ka mitte olla seksuaal-erootiliste tunnete sublimatsiooniks. Kes teisiti arvab, peab seksuaalseks tunnistama absoluutselt kõik tunded ja kiindumused, kaasa arvatud jumala- ja kodumaa-armastus, kuid sel juhul pole seksuaalsuse mõistel enam mõtet.
Emotsionaalsete ja erootiliste tunnete kombinatsioonid ja nende realiseerimise moodused on sama mitmekesised kui inimesedki.

Nad kirjutavad kontrolltööd
– Demokraatia langus Ateenas
Ma näen tema punakasruuget kukalt
teiste seas
Nüüd tuleb ta esimeste seas
Seab pioneerirätti
ja sirutab vaikselt
täiskirjutatud paberilehe
Ma vaatan seda ja mul hakkab
jälle ebamugav
Midagi aimduse või
kaastunde sarnast vilksatab
tema ruugetes silmades
Noh, pioneer, ole valmis!
– naljatan ma
Alati valmis! – vastab
ta laulvalt

Kummastki soost igas vanuses lapsed võivad vastata täiskasvanu seksuaal-erootilistele tunnetele, mõistmata nende allteksti, mõnikord teha seda aga ka teadlikult. Nooruk, eriti globaalsetes perekondade isatuse ja kooli feminiseerituse tingimustes, vajab väga mehe toetust ja emotsionaalset soojust. Sellised kiindumused võivad kergesti mõlemapoolselt seksualiseeruda, selle psühholoogilised tagajärjed sõltuvad kontekstist ja isiksuslikust tähendusest.

Mittekliiniliste uurimuste andmete üldistus ja üliõpilasvalimite metaanalüüs näitab, et erinevalt tüdrukuist, kellest 72% hindavad retrospektiivselt varajast seksuaalkogemust täiskasvanutega negatiivseks, hindab 66% poistest sellist kogemust, nii homo- kui ka heteroseksuaalset, positiivselt või neutraalselt, nähes selles mitte niivõrd kaotust kui võitu. Osalt on see tingitud traditsioonilistest kultuurinormidest, mis hindavad naise neitsilikkust mehe omast kõrgemalt, osalt aga sellest, et meeste seksuaalkontaktid meenutavad alguses pigem seksuaalmängu.
Lisaks vabatahtlikkusele on väga oluline poisi eelnev seksuaalne orientatsioon. Suurem osa heteropoisse hindab tagasivaates oma seksuaalkontakte vanemate naistega, isegi kui initsiatiiv ei kuulunud neile enestele, pigem positiivselt, homoseksuaalseid kontakte aga negatiivselt. Homoseksuaalsete noorukitega on lugu vastupidine. Cornelli ülikooli üliõpilaste-geide, kellel oli 12. ja 17. eluaasta vahel vabatahtlikke seksuaalkontakte täiskasvanud (vanemate kui 18-aastaste ja poisist vähemalt 5 aastat vanemate) meestega, uurimine näitas, et peaaegu kõik nad hindasid seda kogemust positiivseks, nende endi psühholoogilised omadused (enesest lugupidamise tase, psühhoseksuaalne kohastumus jne) olid uurimuse ajaks kontrollgrupiga samal tasemel. See tähendab, et vastupidiselt võrgutamise teooriale ei tekitanud varajane homoseksuaalne kogemus neile märgatavat kahju. Muuseas, peaaegu kõik need tudengid teadsid veel enne seda kogemust, et neid tõmbab meeste poole.
Tegelikult pole selles midagi sensatsioonilist.
Iga psühholoog teab, et igasuguse elusündmuse mõju sõltub sellest, millisena seda tajutakse. Me oleme korduvalt lehest lugenud, et mõni õpetaja, treener või fotograaf „vägistas” või „võrgutas” kümneid teismelisi poisse, kuid ohvrid keeldusid neile avaldatud survest hoolimata tema vastu tunnistusi andmast, tundsid talle kaasa ja viisid isegi pakke vanglasse. Mõnikord, mis tundub juba päris kummaline, kostsid kurjategija eest isegi poiste vanemad. Nähtavasti oli selle inimese suhetes poistega, lisaks vaieldamatult keelatud seksile, ka midagi nii väärtuslikku, mida ei osanud näha süüdistajad ja mida need poisid ei suutnud leida kelleltki teiselt. Kuid probleemil on ka teine pool.
Esiteks, sellest, et noorukile miski meeldib, ei järeldu, et see „miski” on talle kasulik ja ohutu (suitsetamine, alkohol, narkootikumid).
Teiseks, paljugi sellest, mis kehtib puberteediealiste noorukite kohta, võib olla täiesti ebaõige nooremate laste jaoks, kes pole veel jõudnud sugulise küpsemise ikka.

Kolmandaks võib homoseksuaalsele noorukile vastuvõetav toiming olla solvav ja traumeeriv „naturaalse” poisi jaoks, neid on aga palju rohkem.
Mõned heteromehed, kellel on lapseeas olnud seksuaalkontakte täiskasvanud meestega ja kes on saanud sellest naudingu, hindavad tagasi vaadates neid negatiivseina.
Vältimaks lihtsustamist, eristab teadus selliseid omavahel seotud, kuid kvalitatiivselt erinevaid probleeme ja nähtusi, kui 1) noorukiea üksindus ja armastusevajadus; 2) noorukite seksuaalmängud üksteisega, nende oma keskkonnas; 3) homoseksuaalsed kontaktid ja armumised; 4) täiskasvanute poolne noorukite seksuaalne ekspluateerimine vabatahtliku nõusoleku alusel, kingituste eest või sunniviisil; 5) kommertslik laste prostitutsioon; 6) lastepornograafia tootmine ja levitamine; 7) selle äriga seotud kriminaalsete struktuuride ja ühenduste kujunemise ja arenemise seaduspärasused; 8) varajase seksuaalkogemuse lühi- ja pikaajalised psühholoogilised tagajärjed jne.
Mõned nendest probleemidest (poisi vajadus vanema mehe emotsionaalsuse ja armastuse järele) on universaalsed, teised on selgelt sotsiaalse iseloomuga (vaesus, laste järelevalvetus). Raudteejaamades ja väljakutel passivad ja end müüvad poisid ei ole reeglina kellelegi vajalikud, neil pole ei kodu ega elatusvahendeid, lisaks halb pärilikkus (kõige sagedamini alkoholism), ohtlikud kriminaalsed suhted ja palju teisi komplikatsioone. Kahjuks ei taha mõnikord sellega mitte keegi tegelda, peale boyloveri…
Vastupidiselt keskaegsele ideele lapse aseksuaalsusest arvab kaasaegne teadus, et seksuaalsus on inimese olemise keskne aspekt kogu elu kestel, lapse ja nooruki seksuaalsust ei tohi alla suruda ja see nõuab hoolivat suhtumist. Samas on kaasaegne ühiskond erinevalt paljudest muistsetest tsivilisatsioonidest selgelt teadvustanud vajaduse kaitsta lapsi täiskasvanute seksuaalse pealetükkivuse ja ekspluateerimise eest. Alaealiste kaitsmiseks on loodud terve rida sotsiaal-õiguslikke norme: legaalse nõusoleku vanuse kindlaksmääramine (Venemaal on see, nagu ka enamikus Euroopa riikides, 14 aastat, ettepanekut tõsta see 16 aastani peavad mitmed seksuoloogid põhjendamatuks ja ebaotstarbekaks), lasteporno tootmise ja levitamise, lastega kauplemise keeld jne. Kuid need abinõud pole alati efektiivsed, aga „laste kaitsmise” loosungit kasutavad konservatiivsed jõud sageli nende seksuaalsete õiguste piiramiseks. Muuseas, see pole enam „Maaja“ teema.

MAAJA