„Need, kes räägivad tuulega“

Ebaproportsionaalselt suur hulk Ameerika põliselanikke võitles USAs sõjaväes Esimeses ja Teises maailmasõjas. Kuulsaks sai navajo suguharu raadiooperaatorite kasutamine Jaapani vastu.

31. juuli õhtul 1918. aastal kuulutas onondaga hõim Saksa impeeriumile sõja. Nad põhjendasid oma astumist Esimesse maailmasõtta sellega, et 1914. aastal olid mitmed nende hõimu liikmed, kes olid töötanud Saksa tsirkuse heaks, vangistatud. Neid kahtlustati selles, et nad olid Serbia spioonid.
Irokeeside hõimu resolutsioonis kutsuti kõiki töövõimelisi mehi üles seisma USA kõrval. Selles viidati kokkuleppele, mille onondaga juhid olid väidetavalt sõlminud 1788. aastal USA hilisema presidendi George Washingtoniga.
Onondagad kuulutasid Saksamaale sõja veel kord, 13. juunil 1942 – samuti seetõttu, et nad ei olnud 1919. aastal Versailles’ rahukõnelustel osalenud. Seekord hõlmas nende sõjakuulutus ka teljeriike Itaaliat ja Jaapanit. Onondagadega läksid lahingusse veel viis irokeesi hõimu.
Kaks maailmasõda muutsid jäädavalt paljude põlisrahvaste elu ja nende suhteid USAga. Teenistus sõjaväes või kodurindel tugevdas nende kontakte maailmaga väljaspool nende hõimusid ja reservatsioone. Mõnede jaoks ei olnud pärast seda enam tagasipöördumist: nad jäid linnadesse ja hankisid endale uued elatusallikad. Need, kes kodumaale tagasi pöördusid, leidsid end muutunud eeskujudega igapäevaelus. See, kas nad nägid selles võimalusi või puudusi, sõltus nende isiklikest kogemustest.

See, kas indiaanlased peaksid üldse USA eest sõdima, oli küsimus, mis tekkis põlisrahvaste jaoks, kui USA astus 1917. aastal Esimesse maailmasõtta. Neid, kellel oli USA kodakondsus, võis värvata ajateenistusse. Kuid kas nad peaksid toetama riiki, millega neil oli pikk ajalugu genotsiidide, koloniseerimise ja lepingute rikkumiste osas?
Umbes kolmandikul põliselanikest ei olnud veel kodakondsust. Nende rühmad ei olnud kunagi nõustunud 1887. aasta nn Dawes’i seadusega, föderaalseadusega, mis reguleeris reservaatide rajamist ja maade jagamist. Kuigi indiaanlased polnud kohustatud ajateenistusse astuma, läks neist 6000 vabatahtlikult sõjaväkke, mis moodustas umbes poole põlisrahvaste sõduritest.
Nende motiivid olid erinevad: mõned uskusid, et nad peavad kaitsma oma kodumaad, teised lootsid paremat sissetulekut või saada lõpuks ometi USA kodakondsust. Onondagad olid teistsugused. Nad ei tahtnud kodakondsust, vaid nägid end iseseisva rahvana.
1918. aasta septembri lõpus avastas USA relvajõudude 30. jalaväediviis ohtliku lekke: sakslastel õnnestus ikka ja jälle nende ingliskeelseid sõnumeid pealt kuulata, kaardistada nende asukohad ja saada seeläbi eelis lahinguväljal. Ida-Tšerokee hõimu üks grupp läks siis sõnumite edastamiseks üle oma emakeelele, sealhulgas Ho-Chunk (siuu hõimu keelerühm). Ei ole võimalik täpselt öelda, millist põlisrahva keelt kasutati esimesena signaalide edastamiseks.
Veidi varem, 1918. aasta suvel, oli 36. jalaväediviis saabunud Prantsusmaale terve kompanii indiaanlastega – kuigi nad rääkisid 26 eri keelt ja murret. Pärast raskeid kaotusi kohe lahingu alguses otsustas komandör Alfred Wainwright Bloor oma väeosa koosseisu sihipäraselt ära kasutada. Tema valik langes tšoktoide peale: ta paigutas selle keelerühma sõdurid erinevatesse komandopunktidesse, et koordineerida nende abil vägede liikumist ja rünnakuid. Järgnevas lahingus vallutati sakslaste positsioonid vähem kui tunniga.
Seejärel lasi Bloor choctawlastel välja töötada oma koodeksi, mis põhines muu hulgas sellel, et nende emakeeles puudusid paljude sõjaliste terminite jaoks erisõnad: „suur relv“ tähendas suurtükiväge, „kiirlaskekahur“ oli kuulipilduja ja „kahesuurune rühm“ oli pataljon. Inglise keelt emakeelena kõnelevad inimesed harjutasid ka termineid. Selleks ajaks, kui kood oli kindlalt paigas, oli Esimene maailmasõda aga juba lõppenud.
Põlisrahva panust USA sõjategevuse edukusse märkas ka vaenlane. 1930. aastatel külastasid mõnesid suguharusid külalised Saksamaalt: antropoloogidena ja kirjanikena esinenud natside agitaatorid püüdsid uurida reservaatides räägitavaid keeli ja julgustasid indiaanlasi valitsusele vastupanu osutama.
Ilma eduta. Teise maailmasõja ajal oli põliselanike valmisolek teenida sõjaväes isegi suurem kui Esimese maailmasõja ajal. Mõnel juhul tuli vabatahtlikke tagasi saata, näiteks kehva füüsilise ettevalmistuse tõttu. Üks chippewa kurtis, et teda ei võetud ajateenistusse, sest tal polnud hambaid: „Ma ei taha neid hammustada, ma tahan neid maha lasta!“
Ka navajosid lükati suurel hulgal tagasi – sest nad ei osanud inglise keelt. Oma reservaatides korraldasid nad ise eraviisiliselt keeleõpet, et sõjaväe jaoks nõutavaid tingmusi täita.
Indiaanlaste teenistus Teises maailmasõjas tegi nad isegi kuulsaks. Pärast 1918. aasta kogemusi kasutasid USA relvajõud Hitleri Saksamaa vastases võitluses algusest peale indiaanlaste keelekoode. Philip Johnston, Esimese maailmasõja valge veteran, soovitas mereväekorpusele navajo keelt koodikõneks. Nende keel oli ainus, mida Saksa agendid polnud veel jõudnud uurida, sest seda oli ainult räägitud, sellel keelel puudus kirjakeel.
Seda nõuannet järgides värbas USA armee 1942. aastal rohkem navajolasi, et töötada nendega välja sõnumikood. Jaapanlased, kelle armee vastu navajod pärast Pearl Harbouri rünnakut kasutati, ei suutnud kuidagi koodi murda. USA hoidis oma umbes 500 koodikõneleja missiooni saladuses kuni 1969. aastani. Hollywood tegi sellest 2002. aastal isegi filmi pealkirjaga „Windtalkers“, mis tuleneb navajo raadiosideoperaatorite nimest: „Need, kes räägivad tuulega“.
Indiaanlastele leiti ka palju muid kasutusviise. Neile omistati erilisi võimeid jälgija, skaudina, snaiprina ja luurajana. Klišee kohaselt peeti neid kartmatuteks sõdalasteks ja seetõttu saadeti neid eriti riskantsetele missioonidele. Tulemus: ebaproportsionaalselt suur hukkunute arv.
USA sõjaväes teenis tubli 44 000 meest ja naist, rohkem kui 10% toonasest põlisrahvastikust – rohkem kui mis tahes muu rahvastikurühm USAs. Peaaegu sama palju, umbes 40 000, lahkus reservatsioonidest, et töötada sõjatööstuses.
Paljude jaoks muutus elu: Aastatel 1940–1950 kahekordistus linnades elavate põlisrahvaste osakaal umbes 56 000 inimeseni, kellest enamik teenis suuremat sissetulekut, kuid puutus sageli kokku diskrimineerimise ja üksindusega.
Sõja ajal võtsid naised reservaatides üle traditsioonilised meeste rollid mehaanikutena, puulõikajatena või põllumajanduses, tingimusel et nad ise ei tohtinud rännata linnadesse. Sõjast tagasipöördujatel oli võimalus õppida riigi rahastatud ülikoolis, kuid paljud mehed naasid reservaatidesse traumeerituna. USA sõjavägi rekvireeris korduvalt indiaanlaste maid harjutusväljakuteks või internatsioonilaagriteks.
Asjaolu, et USA valitsus andis kodakondsuse esmalt 1919. aastal veteranidele ja seejärel 1924. aastal kõigile põliselanikele, ei suutnud sageli puudusi korvata.
Onondagad, kes olid 1918. aastal Saksamaale nii kindlalt sõja kuulutanud, isegi protesteerisid selle vastu, sest nad nägid oma staatust suveräänse rahvana ohus. 1941. aastal andis kohus neile ja viiele teisele irokeesi rahvale osalise suveräänsuse – kuid nad ei olnud enam vabastatud USA sõjaväeteenistusest.
Seega oli indiaanlaste 1942. aasta sõjakuulutus Saksamaale, Itaaliale ja Jaapanile vaid sümboolne akt. Washington oli neid tungivalt palunud seda teha, et säilitada oma nägu ja indiaanlastele n-ö mett moka peale määrida.

©Peter Hagen