Õed-mõrvarid Delfina ja Maria De Jesus Gonzales
Kõik saladused tulevat varem või hiljem avalikuks. Selle loogika järgi saab ka iga kurjategija ühel päeval oma karistuse. Kahjuks õigusejumalanna mustade saladuste päevavalgele toomisega eriti ei kiirusta. Juhtumis, millest siin räägime, langetas Themis oma karistava mõõga alles 10 aasta pärast. Kuigi selleks, et asjale juba tükk aega varem jälile jõuda, polnud vaja erilist leidlikkust. 1964. aastal Mehhikos õdede Gonzaleste üle peetud protsess paljastas väga jubedaid fakte – tapetute arvu poolest oleksid õeksed võinud pretendeerida kohale Guinnessi rekordite raamatus. Samal ajal olid päevavalgele tulnud üksikasjad nii proosalised, et sellest hakkab veel õudsem.
Kohtualuste pingil istusid väiksema kaliibriga süüdistatavate kõrval kaks peamist roimarit: 56-aastane Delfina de Jesus Gonzales Valenzuela ja tema 42-aastane õde Maria. Sünge näoga, pundunud, enneaegselt vananenud, olid nad ammu kaotanud naiseliku veetluse, kuid olid jõudnud ajada kokku päris suure varanduse.
Kaks õde olid ametlikult „Inglite rantšo” (El Angeli) omanikud, mis asus kõrbes Leóni linna lähedal. Selles rantšos valmistati ette prostituute avalike majade jaoks Euroopas ja Ameerikas. Õdedel enestel oli mitu põrandaalust bordelli Mehhikos: Leónis, San Francisco del Rincónis, Lagos de Morenas jm. Nooruses alustasid nad ise oma karjääri müüdavate naistena, ajasid kokku varanatukese, tegelesid kupeldamisega ja hakkasid viimaks lõbumajadesse tellimuse peale prostituute muretsema.
Konjunktuur oli neile soodne ja äri osutus lausa kullasooneks. Nimelt oli lõbumajade jaoks elavat kaupa pikka aega hangitud Euroopast ja USA-st. Kummalgi pool Atlandi ookeani hinnati rafineeritud prantslannasid, tormilise lõunamaise temperamendiga itaallannasid, esteetidele olid aga meele järgi blondid põhjamaade neiud. Kuid tsiviliseeritud naised olid kallid ja nõudsid oma raske töö eest küllaltki soliidset tasu.
Mehhikos olid lood hoopis teised. Et mitte nälga surra, olid paljud naised valmis töötama krosside eest. Nende seas polnud sugugi vähe sümpaatseid, veetlevaid ja lausa ilusaid neide. Kui lõbumajade omanikud seda taipasid, pöörasid nad oma otsivad pilgud Kolmandasse maailma. Nad avastasid selles mõttes täiesti läbi uurimata paiku, kus elavat kaupa oli külluses. Kordusid orjakaubanduse aegsed sündmused, üksnes selle vahega, et nüüd ületasid laevad orjataridega Atlandi ookeani läänest itta. Tohutul hulgal tüdrukuid, neiusid ja naisi Ladina-Ameerikast ilmus Euroopa lõbumajadesse, nende kohaletoimetajad panid aga taskusse kenakese rahakopika. Õdedel Gonzalestel oli Mehhikos prostituutide otsimises ja nendega kauplemises võtmepositsioon. Nende klientide hulgas oli kõige mõjukamaid tipp-poliitikuid ja kõige rikkamaid tööstureid. Nad olid teretulnud parimates majades, kus kogunes Mehhiko eliit. Sellepärast pole ime, et politsei vaatas nende tegevusele nii pikka aega läbi sõrmede.
Süsteem oli lihtne. Tüdrukuid osteti vaestest peredest. Vanemad loobusid rõõmuga „liigsest” tütrest, et lauas üks suu vähemaks jääks. Kauni alaealise tüdruku eest maksti tavaliselt 500 peesot. Vaeste vanemate jaoks oli see hiiglasuur summa, bordellipidajatele aga peenraha. Seega pidasid mõlemad pooled tehingut väga soodsaks. Vanematele kinnitati, et nende tütar hakkab töötama teenijana haritud ja tähtsate inimeste juures. See rahuldas vanemaid täielikult, seda enam, et nad said ka ise näha neiusid Gonzaleste majast just niisuguste inimeste seltskonnas, kellest neile räägiti: need olid rikkad, hästi riides ja sõitsid kallite autodega. Täielikku keeldu tütrega tulevikus suhelda suhtuti mõistvalt: muidugi ei sobi niisuguste rikaste inimeste juures teenides suhelda vaestega, isegi kui need on sugulased.
Nii lahkuski tütar igaveseks kodunt. Kodused ei otsinud teda kunagi taga, tüdruku enda jaoks algas aga kohutavate kannatuste aeg. Teda hoiatati kohe alguses: „Ära püüagi põgeneda! Sinu eest on palju raha makstud. Kui sa lahkud, ilma et oleksid seda summat tasa teeninud, otsime su üles ja tapame ära!” Elu näitas kohe, et need polnud tühjad ähvardused. Uustulnuka elu algas – nagu koonduslaagris – häbimärgistamisest. Märk tehti kõige piinavamal viisil: hõõguva rauaga vasakule õlale. Kui keegi põgenes, siis pärast tabamist märgistati ta veel korra.
Kõik rantšos elajad pidid tegema rasket tööd. Õed Gonzalesed olid oma orjataride täieõiguslikud valitsejad. Nende käsud tuli täita viivitamatult ja vastuvaidlematult. Iga üleastumist karistati julmalt ja väga leidlikult. Muide, karistada võis saada ka lihtsalt perenaise kapriisi tõttu, ilma et karistatav oleks milleski süüdi olnud. Tüdrukuid sunniti olema tundide kaupa põlvili kõvadel maisiteradel. Et piin oleks veel suurem, oli neil keelatud liigutada, mõlemas käes tuli aga hoida telliskivi. Aeg-ajalt nüpeldas ülevaataja põlvitajaid jämeda kaikaga. Kasutusel olid ka tavalised kehalised karistused: palja ihu peksmine vitstega, piitsaga, nöörijupiga. Kaks autojuhti tegelesid tüdrukute „kutsealase koolitusega” tööks lõbumajades, vägistades neid peaaegu iga päev.
Kõige seksikamad ja kaunimad neiud müüdi kiiresti maha avalikesse majadesse Euroopas ja Ameerikas. Bordellipidajad maksid nende eest 150–400 dollarit. Madalama sordi kaup läks Mehhiko lõbumajadesse, mis olid õdede Gonzaleste enda omad. Nende tüdrukute saatus oli palju kurvem. Kui nende populaarsus klientide seas langes, nii et nad enam tulu ei toonud, siis tapeti nad lihtsalt ära. Sama saatus ootas tüdrukuid, kes rasedaks jäid.
Kui politsei viimaks „Inglite rantšos” ja Gonzaleste bordellides läbiotsimised tegi, leidis ta hunnikute kaupa inimluid. Salahauad olid peaaegu kõikide bordellide läheduses ja ka rantšos. Tapetute koguarvu hinnati vähemalt sajale. Tunnistajate sõnul surid paljud neist kohutavalt kannatades: nad põletati elusalt. Jubeda piinamise osaliseks said enne surma need, kes üritasid põgeneda. Põgenemiskatsed lõppesid reeglina edutult, sest rantšot valvasid professionaalsed valvurid eesotsas armeekapten Zunigaga. Ka elamistingimused oli selles põrgus kohutavad: tüdrukuid hoiti viiekaupa luku taga väikestes räpastes tubades. Süüa anti vaid korra päevas ja väga vähe. See-eest sunniti vange tarvitama alkoholi ja narkootikume – nii murti nende vastupanuvõime täielikult.
Prostitutsioon ja uimastid käivad alati käsikäes. Õed Gonzalesed olid tihedalt seotud rahvusvahelise narkomaffia gangsteritega. Nad tegutsesid vahendajatena heroiini salakaubaveol. Vahistatigi nad seoses sellega, et Prantsusmaal võeti kinni uimastikauplejad, kelle konkureeriv jõuk oli politseile üles andnud. Kui Prantsuse gangsterid vangi pandi ja leiti jäljed, mis viisid Mehhikosse, sai Interpol õdedele Gonzalestele kiiresti jälile. Siis anti käsk Mehhiko kriminaalpolitseile, ja orjakauplejate juurde saabus hästirelvastatud korravalvurite salk.
Selles põrgus (mille nimi, nagu öeldud, oli saatuse iroonia tahtel oli El Angel) toimepandud kuritegusid ei olnud võimalik varjata. Ellu jäänud tüdrukud rääkisid innukalt ja väga üksikasjalikult oma elust surmalaagris. Nende sõnu kinnitasid asitõendid: piinariistad, peksukepid jms.
Rantšo lähedal kaevati välja 33 naise ja tüdruku jäänused. Lisaks sellele leiti hulk inimluid kõige erinevamatest paikadest, näiteks Leónist ühe lõbumaja baari põranda alt. „Inglite rantšo” aia taga toimuv oli avalik saladus: paljude ümberkaudsete külade elanikud teadsid, et seal vägistatakse, pekstakse ja tapetakse naisi ja tüdrukuid, kes on orja seisuses.
Hirmsad jutud Gonzaleste majja antud laste hukust jõudsid ka paljude laste vanemateni. Kuid politsei ei teinud vaeste kirjaoskamatute inimeste kaebustest väljagi. Sellisel heasoovlikkusel roimarite vastu oli lihtne seletus: õed Gonzalesed maksid politseile suuri summasid altkäemaksuks. Pealegi ei tahtnud keegi pista rindu kahe naisega, kes võisid endale leida vägagi vägevaid kaitsjaid riigi juhtkonnas. Kui polnuks Interpoli sekkumist, ei oleks Mehhiko politsei ilmselt rikkaid ja mõjukaid sadiste iialgi arreteerinud.
1964. aasta oktoobris mõisteti õdedele Gonzalestele raskeim karistus, mis Mehhiko seadused ette näevad: 40 aastat sunnitööd. Nad mõisteti süüdi 80 tapmises, mida suudeti tõendada. 19 kaasosalist (sh kapten Zuniga ja viis sõdurit) karistati vabadusekaotusega 1 kuni 35 aastani.
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Maria de Jesus (paremal) ja Delfina Gonzales.
