Tõeline rahvapidu – viimane avalik hukkamine Prantsusmaal
Eugen (prantsusepäraselt ka Eugène) Weidmann läks ajalukku sellega, et ta oli viimane avalikult hukatud inimene Prantsusmaal. Weidmann oli saksa päritolu sarimõrvar, kes tappis ilma selge motiivita Šveitsis ja Prantsusmaal kuus meest ja naist, kellega teda ei sidunud miski ja kelle surmast tal ka mingit märkimisväärset kasu polnud.
Eugen Weidmann sündis 5. veebruaril 1908 ärimehe pojana Frankfurt-Sachsenhausenis ja käis seal ka koolis. Esimese maailmasõja puhkedes läks tema isa sõjaväkke. Kuna ema oli kõrtsi ülalpidamisega koormatud, elas Eugen oma vanavanemate juures Kölnis ja hakkas seal vargile. 11-aastasena pöördus ta pärast sõda Frankfurti tagasi ja tabati korduvalt vargustelt oma vanemate kõrtsis, gümnaasiumis ja vabaõhuujulas. Kui Eugen sai 16-aastaseks, saatis ema parandamatu kurikaela Dehrni lossis tegutsevasse kasvatusasutusse. Kuid ka seal jätkas ta varastamist. Lõpuks Eugen lahkus kasvatusasutusest ja emigreerus Kanadasse. Pärast seda, kui ta oli ühte oma tööandjat loomamüügiga tüssanud, saadeti ta riigist välja ning pöördus tagasi Saksamaale. Kuna ta tahtis taksojuhiks hakata, ostis isa talle punase Horchi. Kuid Eugen kasutas autot ainult selleks, et Sachsenhausenis ühte pankurit röövida. Ettevõte läks aga luhta ja tal tuli inimröövi katse eest istuda viis aastat Frankfurt-Preungsheimi vanglas. Seal töötas ta vangla raamatukoguhoidjana ja õppis tundma oma hilisemate kuritegude kaasosalisi Roger Millioni, Jean Blane’i ja Fritz Frommerit. Pärast vanglast vabanemist otsustasid „sõbrad“ hakata üheskoos Prantsusmaal rikkaid turiste röövima, et neid paljaks varastada. Sel eesmärgil üürisid nad Pariisi lähedal La Celle-Saint-Cloud’s maja.
29-aastane Weidmann sõitis Šveitsi ja võttis endale uueks perekonnanimeks Hunter. 1937. aasta juulis hakkas soravalt inglise ja prantsuse keelt rääkinud Weidmann kurameerima USA-st pärit tantsijanna Jean de Koveniga, kes jäi varsti kadunuks. Hiljem selgus, et Weidmann oli naise tapnud 21. juulil 1937. Tema laip leiti mõne aja pärast maetuna ühest Weidmanni üüritud villa aiast.
Kurjategijad saatsid saagiks saadud reisitšekid Millioni armukesele Colette Tricot’le, kes pidi need sularahaks vahetama.
Sama aasta 3. septembril laskis Weidmann end autorentijal Jospe Couffy’l Cote d’Azur’i sõidutada, kus Eugen teda kuklasse tulistas, saagiks taas vaid rahatasku. 8. septembril 1937 leidis Prantsuse politsei Pariisi–Orleans’i maantee äärest auto, mille omanik oli kuklalasuga tapetud. Viis päeva varem oli keegi Dixoni-nimeline ameeriklane Couffy endale autojuhiks palganud.
Samal kuul kadus ka Jeanine Keller, kes oli vastanud ajalehekuulutusele, mille avaldaja otsis reisikaaslast lõbusõidule merel. Tema surnukeha leiti Pariisi lähedal asuvas metsas ühes koopas.
16. oktoobril korraldasid Million ja Weidmann kohtumise teatriprodutsendi Roger LeBlond’ga ja lubasid talle tema etendustesse investeerida. Selle asemel tulistas Weidmann kergeusklikule produtsendile kuuli pähe ja sai saagiks tema rahakoti. Mõni aeg enne oma surma oli LeBlond’i nähtud kahe noore mehe ja ühe naise seltskonnas.
Samal kuul kadus ka Jeanine Keller, kes oli vastanud ajalehekuulutusele, mille avaldaja otsis reisikaaslast lõbusõidule merel. Tema surnukeha leiti Pariisi lähedal asuvas metsas ühes koopas. Hiljem selgus, et Weidmann oli naise tapnud 4. oktoobril ja võtnud kaasa, mis naise juurest leida oli. Koos Millioniga tappis ta 20. novembril kambajõmmi Fritz Frommeri.
Kui 20. novembril leiti Saint Cloudis ühe maja keldritrepilt kinnisvaramaakler Raymond Lesbore’i laip, kuulihaav kuklas, sai politsei lõpuks mõrvari jälile. Pärast tulevahetust sandarmite ja tagaotsitava vahel võeti Weidmann kinni. Mees tunnistas kõik üles. Weidmann, Million, Blanc ja Tricot anti 1939. aasta märtsis kohtu alla.
Weidmanni kaitsjaks oli kuulus advokaat Vincent de Moro-Giafferi, kes oli juba 1921. aastal kaitsnud Henri Dèsirè Landrud (tappis 6 naist, hukati 1922. aastal) ja hiljem Herschel Feibel Grynzpani (tappis isiklikel põhjustel Saksa diplomaadi Ernst von Rathi, tema saatus on teadmata). Weidmannile ja Millionile mõisteti 31. märtsil 1939 surmanuhtlus. Blanc saadeti 20 kuuks trellide taha. Millioni armuke Colette Tricot lasti alguses vabaks, kuid hiljem väänati talle kaela eluaegne vanglakaristus. President Albert Lebrun kinnitas Weidmanni surmanuhtluse, kuid andis Roger Millionile armu ja talle määratud surmanuhtlus asendati eluaegse vanglakaristusega.
Eugen Weidmanni hukkamine 17. juunil 1939 kujunes jaburaks rahvapeo sarnaseks ürituseks. Päev enne hukkamist oli Versailles’i kogunenud umbes 10 000 uudishimulikku. Kõrtsid olid avatud kogu öö, heatujuliste lõbutsejate lärm oli kuulda isegi Saint Pierre vangla kongi, kus Weidmann oma viimast ööd veetis.
Giljotineerimine toimus otse vangla värava ees. Uudistajate massi eemaletõrjumiseks tuli hukkamine 45 minutit edasi lükata.
Hukkamine toimus kell 4.32. Kuigi giljotineerimist oli keelatud pildistada ja filmida, oskas keegi kavalpea läheduses asuva erakorteri aknast jäädvustada hukkamine filmilindile, mis on tänini ka internetis üleval (Execution of Eugene Weidmann – The Last Public Execution by Guillotine (1939). Leidus ka pildistajaid.
Filmil on näha, kuidas kaks assistenti suruvad hukatava giljotiini bascule’ile, mis kallutatakse kohe ettepoole horisontaalasendisse, 62-aastane peatimukas Jules-Henri Desfourneaux fikseerib käepideme abil lunette ülemise osa ja vabastab kirvetera. Vahetult pärast pea kehast eraldamist heidavad assistendid peata keha tapamasina kõrval asuvasse kasti, samal ajal kui kolmas assistent André Obrecht (temast sai 1950-ndatel aastatel Prantsusmaa ülemtimukas) jälgis hukkamist mõne meetri kauguselt, et vältida verepritsmete sattumist rõivastele. Obrecht tõttas nüüd giljotiini juurde, et hukatu pea selleks ette nähtud nõusse panna.
Pea ülestõstmine ei ole filmil enam säilinud. Timukas ja tema abilised olid riietatud musta ja hoidsid käes musti jalutuskeppe. Hukatava paigutamisest bascule’ile kuni pea kehast eraldamiseni kulus vähem kui 10 sekundit. Kuna Weidmann saadi alles kolmandal katsel korralikult bascule’ile kinnitatud, võimaldas see väike viivitus fotograafidel teha hukkamisest mitu head ülesvõtet. Üks foto näitab kirvetera, mille Desfourneaux kohe vabastab. Üks abiline on haaranud Weidmanni säärtest, takistades teda liigutamast ja lamades samal ajal ise bascule’il. Teine abiline hoiab hukatava rindkeret. Weidmanni pea on kinnitatud lunette’ile, „fotograaf“ astub masina juurest eemale just enne seda saatuslikku hetke. Suur hulk pealtvaatajaid ilmutab politseiüksuse valvsa silma all vaoshoitust ja käitub hästi vastupidi hilisematele valitsuse ettekannetele huligaanitsemisest ja halvast ülalpidamisest. Päev pärast hukkamist ilmusid viimased selletaolised fotod ajalehes „Paris Soir“. Valitsus süüdistas tõsimeeli meediat räpaste ja sadistlike hälvete kultiveerimises lugejate seas ja kasutas õigustatult juhtumit kui põhjust igaveseks hukkamised lõpetada. Esialgu sõnadest kaugemale ei jõutud.
Weidmanni hukkamise juures viibijate ebaväärika ja vahel lausa „hüsteerilise käitumise“ tõttu andis peaminister Èdouard Daladier 24. juunil 1939 välja määruse, millega keelati edaspidi kõik avalikud hukkamised ja need viidi läbi ainult vangla territooriumil. 26. juunil viidi giljotiin La Santé vangla müüride vahele, kus edaspidi kõik Pariisi hukkamised aset leidsid. Lõpuks ometi oli giljotiinilt võetud ära tema viimane jube „võlu“: ta oli jäänud publikuta. 1977. aasta septembris viidi giljotiin Douai’sse, kus 10. septembril sai 27-aastane tuneeslane Hamida Jandoubi viimaseks Prantsusmaal hukatud mõrvariks. Tema oli ka kogu maailmas viimane giljotiinil hukatud surmamõistetu ja viimane, kes hukati kogu Lääne-Euroopas.
Alles 1981. aastal kiitis Prantsuse valitsus heaks seaduseelnõu keelustada surmanuhtlus, lõpetades giljotiini kasutamise, mis oli kestnud kaks sajandit.
©Peter Hagen
