Raivo Kaer. Varjatud elu

Uue koolihoone uks sulgus vaikselt, astusin trepist alla. Silme ees avanes imeline vaade: öisest tuisust kuhjunud säravvalged lumehanged olid pimestavalt lummavad, õrnad ja õhulised. Nende vahel kulges minu tee koolist koju, mis sel pealelõunal oli eriline, sest emme oli tagasi. Armas emake, kes juba kaks päeva oli pisikesest Raivost eemal viibinud…

Ema oli sõitnud paar päeva varem Tallinna, et, kristlasele kohaselt, olla ristitud. Meie pere, väljaarvatud isa, olime äsja taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaegadel otsustanud Jumala vastu suurimat austust üles näitama hakata, ning astusime vabakoguduse liikmeteks, mille kooli ema täiendavalt külastas ning sel, ühel jõuluõhtule läheneval päeval, ootas teda ees elu üks suursündmusi – ristimine.
Lahkudes hoidsid Ivi, nii oli ema nimi, soojad käed mu ümbert tugevalt kallistades kinni ning minu kõrvu jäid jäädavalt kõlama tema sõnad: „Kui ma täna õhtul koju tagasi ei tule, ärge muretsege, lähen võimalusel Erkile külla ja tulen homme. Ma armastan sind!“
Nende sõnade ja teadmisega, et ema külastab vanimat poega, lohutasin isa, kes oli murelik ning tusane, kui tema armastatud, viis uut elu maailmale kinkinud, abikaasa samal õhtul ei naasnud. Kuid nüüd oli kõik muutunud, emme pidi tagasi kodus olema ning väikese, kümneaastase lapse jalad ruttasid koduteel, et olla taas emakese embuses.

Mööda Koidu ja Eha tänavasillutisi kulges rada selles kaunis, rohelusse mattuvas, Risti alevis, Läänemaal. Päevast päeva, aastast aastasse läbisime kõik ühiseid tänavaid. Tundus, et igaühele tekitasid need sarnaseid emotsioone: rahu ja turvalisust, tulles koidu poolt ja olles õhtutaeva puna poole teel, või koidikul, päikesetõusule eelnevas hommikuses hämarikus, seades samme oma radadel. Nendel tänavatel oli alati rahu ja vaikus, sõbralikud ning hoolivad silmad, tervitavad käed, tuttavad käänakud, madalad eramud ja hiiglaslikud tootmishooned, kauplus, apteek, söökla tänavaservades. Siin oli meie kodu, lapsepõlvemaa, uute lootuste ning igatsuste ristumispaik, koht õnnele, ilule ja kirele.
Püüdsin lapselikult kilgates langevat lund, tabades tollel päeval ime, mida ma polnud seni märganud. Olemuselt fantastiline ime langes mu peopesale, kui rõõmsalt kodu poole astusin. Lihtsalt peatusin hetkeks, vaatlesin ning armusin – nii pisike, puhas ja kristalselt kaunistatud, lummavalt mahe ja meisterlikult vormitud! Naeratades pöörasin sinised silmad taevalaotusesse, kummardades meistrite ees, kes neid sädelevaid lumehelbeid maagilistes kõrgustes nikerdavad, et me kõik võiksime uinuda unustuste meres, ärgates hommikul usus, lootuses ja armastuses.
See oli minu esimene jõulukingitus sel aastal, kuigi pühadeni oli jäänud veel seitse pikka päeva ja saladuslikku ööd, mil jõuluvana väikesed abilised akende taga hiilisid ning sussidesse üllatusi poetasid. Need pidid päkapikud olema, mitte meie emmed, sest ka sel hommikul oli minu värviline tuhvlike täidetud, kuigi ema viibis suures linnas, hoomamatus kauguses. Kuid nüüd paistis juba käänaku tagant pisike, kollane, kodualevi piiril asuv majake, kus oli alati soojust ja hellust jagunud nii omadele kui ka võõraile.
Paotasin ust, sisenedes avarasse kööki, kuid seal valitsesid vaikus ja pimedus. Jalatseid nurka loopides, ranits seljas, lippasin magamistuppa, põikasin elutuppa, kiikasin sahvrisse, keldrisse, pööningule, kuid kõikjal ootas ees ning saatis mind kõleda, irvitava varjuna tühjus. Jooksin sokkides, lund ja karget külma trotsides puukuuri, endisesse loomalauta, ronisin lakapealsele, piilusin välikäimlasse. Seisatasin keset suurt koduhoovi ning vaatasin ringi piiritus tühjuses, heites igatseva pilgu paksu lumevaibaga kaetud kastanile, mille ema töökad käed paar aastat tagasi kasvama panid, mulle lausutud sõnade saatel: „Iga inimene peab oma elus vähemalt ühe puu istutama.“

Oli puu, mis sai kunagi alguse väikesest kastanimunast ja suurest armastusest. Oli lumi, päkapikud, koduõu, väike maja maantee serval, kuid ometi polnud see enam seesama paik, mis varem. Ruttasin tuppa tagasi, heitsin riided seljast, vaatasin nõutult ringi, hüüdes: „Emme, kus sa oled? Kus sa ometi oled, mu emme?“ Olin segaduses, tundsin õudusärevust, mul oli kuum ning jahe vaheldumisi, ma ei suutnud mõtelda, hingata, naeratada. Pugesin vaikides riietekappi, sulgesin ukse ja lihtsalt tajusin kõiki neid hurmavaid aroome: parfüüme ning lõhnu, mis kuulusid ainult ühele, kõige armsamale ilmas – minu emmele.
Pühkisin tema kitlipõllega nukraid pisaraid. Teadsin enda küsimustele vastust, kuigi keegi polnud mulle neid veel öelnud. Sõnu polnudki vaja, süda rääkis minuga. Emme ise kõneles, kuigi ta oli kaugel, kusagil pilvepiiril koos inglikooriga, teiste puhaste ja süütute hingede seas, valvamas väikest Raivot. Südamekuningannast oli saanud pühak, kõige püham kõigi pühade seas.
Istusin pimedas kapis, minu ainus soov ja igatsus oli põgeneda, kuid kuhu oli mul joosta? Keegi ei oodanud mind kusagil. Mitte kellegi sõrmed ei silitanud pead, ega pühkinud pisaraid. Selles ilmas polnud enam paika, kuhu varjuda. Tajusin vaid valu ja silmist veerevaid, helendavaid veepärleid, mis purunesid kildudeks iga hetkega, mil meenutasin oma jumalanna kastanpruune, kohevaid ning säravaid kiharaid või silmi, mis vahel nutsid pisaraid, kuid suutsid alati igale raskusele vastu seista, ennast ja teisi oma hoolimise ning armastusega püsti hoida. Kõigile ja igaühele ennast jagades, kõike kogedes, tunnetades, päästes ning ohverdades.
Samal õhtul tuli onu, kes kutsus mind ja väikevenda endaga rääkima. Istusime, üks ühel, teine teisel pool isa venda, kuulasime lihtsaid lauseid. Minu armsa, kalli vennakese silmad olid kalgistunud. Mina põrnitsesin üksnes kappi, kus olin oma saatust juba halanud ja kurbust välja valanud. Me ei vajanud sõnu, vajasime ema, kes hoolis igaühest enda ümber, kes oskas hinnata, kuulata, lausuda ja märgata. Ma ei soovinud lohutavaid vanaema käsi, mis saabusid järgmisel päeval meie, minu ja mu emme, majja. Tahtsin tagasi neid silmi, nukralt naeratavaid huuli, kirglikke meeli, tahtsin kuulata südame häält ja tunnete keeli. Soovisin tagasi oma emmet.

Kes oleks võinud anda mulle võimaluse vaid hetkeks veel emmata ja tunda, hellitada ning suudelda ema huuli? Mitte keegi ei saanud enam midagi muuta! Isegi mitte bussijuht, kelle juhitud ühistranspordis minu armas maisest ilmast lahkus.
Tema lauale laotatud, süütundest koormatud rublad ei saanud tagasi tuua vallatult säravaid silmi, mis võitsid kõikjal ja kõigi südameid. Nüüd olid vaid jäised tuuled, külmast lillaks värvunud huuled ja hallid surnukuuri müürid, õe hellitavad käed ning viimsed pilgud emale, keda enam ei olnud.
Hauaveerel, esimesena teiste seas, tundsin igatsust minna kaasa, vajuda lämmatavasse sügavusse, et minu enda laialipillutatud kolm peotäit mulda kataksid ka mind. Kadunud oli lapsemeelne rõõm ja muretus, säravad silmad asendusid terveks eluks tühja naeruga läbi pisarate, kurvaks pilguks päikeses ja äikeses, vihmas ja lumes. Lapsepõlv oli möödas, saabus igavene täisea-üksindus ning nukrus, mida kogesin alati, ka palju aastaid hiljem, kui korduvalt oma lapsepõlvekodu külastasin, suure köögilaua ääres istusin ja igatsevalt aknast pilgu välja heitsin, suunates selle rohelisele koduväravale, kust ei saabunud enam mitte kunagi mitte kedagi nii armast.
Jõulud ja aastavahetused olid igaveseks mattunud pimedusse, üksindusse, haletsusväärseisse kannatustesse.

II

Kiiresti, ent nukralt, saabunud kevadel kindlustasid esimesed pääsukesed katuseräästaste all asuvaid, eelmistel suvedel rajatud, tumehalle pesasid, kaitstes neid tarmukalt ja iseteadlikult, omapäi jalutava kiisu-miisu, pööraselt ning kirglikult, kuninglikult käituva, valge keha ja musta ninanöpsiga rõõmurulli eest, kes aasta aega tagasi oli kandnud ilmale esimesed seitse poega. Salaja, ööpimeduse varjus, minu kehasoojuses ja minu tumepruunis voodis. Nii kordus see lõpmatult, sõltumata kassi tõust, vanusest, või minu elukoha muutustest. Kõikide minu kasside pojad nägid ilmavalgust voodis, kaitsva teki all.
Istusin koduhoovi rohelisel murul, keset võililli ja lapikute, lapseeas veritsevaid haavu parandanud, teelehtede keskel. Vaatasin ainiti suurt lillepeenart, mida varjutas valge klaari õunapuu ning ääristas massiivne sabiine kadakas. Sealt oli paar aastat varem ema eraldanud ühe hargneva võsu, ulatades selle töökaaslasele haiglast, kelle poeg traagilises jalgrattaõnnetuses, sealsamas alevi haigla lähedal, suure veoauto rataste all oma elu kaotas. Meie koduaias oli siis lohutust vajav ema. Nüüd istusin siin mina, lohutust otsiv poeg, oodates nooremat venda, Toivot, kes lõpuks ometi minu turupäeva lõpetaks ning need viimased, allesjäänud, ajalehepaberisse keeratud taimeistikud, mis koosnesid ohakatest ja erinevatest metsalilledest, lõpuks ometi ära ostaks. Raha eest, mida hoolikalt eelmisel õhtul olin Soomest toodud värviliste vildikatega valgele paberilehele joonistanud ja pappkastidest ehitatud mängupangast talle palgarahana välja maksnud.
Üha harvemini leidsin ennast kõrvalasuvast liivakastist, kõigi nende plastikust, metallist ja puidust lelude keskelt. Puhusid uued tuuled. Meeled olid valla puberteedile: enda eest võitlusesse astumistele, täismeheks kujunemisele, kuid ennekõike iseenda avastamisele.

Algkool hakkas lõppema. Mind hirmutas see pisut, sest olin harjunud neli aastat veetma koos südamliku, õrna ning malbe õpetaja Tiinaga, kes pealegi oli kooli kultuurielu süda ja hing, juhendades rahvatantsurühma, kus entusiastlikult klassiõega polkat vihtusime.
Teadsin, et alates viiendast klassist, kuhu sügisel, juba 11-aastasena astusin, ootavad ees suured muutused. Peaaegu igale õppeainele oli uus ja tundmatu pedagoog. Seekord mul veel vedas klassijuhataja Üllega, kellest sai justkui vaikival kokkuleppel minu asendusema.
Hetkel oli aga elus hoopis olulisemaid probleeme, mida üheteistaastase, turuärikast lapse peas veeretada, neile lahendusi otsida, kui neid üldse peaks eksisteerima. Paar kuud tagasi juhtus see esimest korda. Tõele au andes, mitte päris esimest, kuid esimest korda koos meestega, naabervallas, Turba meestesaunas. Ma ei tundnud piinlikkust, sest pereliikmed olid saunalavalt lahkunud ning vaid kaks nooremapoolset kutti sisenesid leiliruumi, keda ei paistnud minu erektsioon sugugi häirivat. Ilmselt kirjutasid nad selle minu nooruse arvele, mis siiski oli segatud hoopis millegi riivatumaga.
Ma ei olnud kunagi segaduses, juba mõned kuud varem teadsin, et mulle meeldivad mehed rohkem kui naised. Õigupoolest armastasin ma tookord mõlemaid sugupooli kui inimesi, kuid mummuliste seelikute järele jooksmine polnud lihtsalt mulle loomuomane. Sitsid ja satsid olid kenad üksnes tüdrukuid kohustuslikus korras katvate riietusesemetena, samal ajal, kui kõik mehepojad oleksid võinud kogu aeg alasti ringi lipata ja klassiõhtutel üksteise kaelas ameleda. Ilmselt tajusin oma seksuaalsust juba sünnitusmajas, tehes silma sinistes sipupükstes rahmeldavatele pisipõnnidele.
Paljud asjad selles maailmas olid ebaselged, kuid kindlasti mitte minu seksuaalsus. Teadsin, et enesepettusega jõuaksin kuristiku äärele, kuigi rõõmustaksin isa ja peret, kellest mitte keegi ilmselt veel ei aimanud, mis toimub minu patustes fantaasiates. Ilmselgelt olin teiste hinnangul liiga noor, kõigest orvuks jäänud poisiklutt, kuigi tegelikult virgus salamisi minus juba mees. Liiga varajases murdeeas, mille pidin üksinda läbi elama, sest enam polnud isegi bioloogilist sigitajat minu kõrval.
Isa Eeri loobus heast positsioonist kohalikus metallitöötlemisega tegelevas aktsiaseltsis, otsustades, et temast saab maailma päästja, kõigi ja igaühe pattude lunastaja ning õndsaks pühitseja. Ta hakkas usklikuks. Kristlaseks. Nüüd oli siis tema kord jalgu trampida, suures vaimuväes pikali langeda, käsi kõrgustesse loopida, kisendades taevaste vägede poole: „Halleluuja! Aamen, aamen!“

Maailm oli hulluks läinud! Vabakasvatusega, kuid konservatiivsete vanematega perekonnas toimusid pöördelised sündmused. Naabrid kiikasid aina üle võrkaia, imestades, mis sellele kartulikoorte ja punakat tooni juuste ning igavate vuntsidega, alati tõsise olekuga lesele ometi küll sisse on läinud. Varem oli ta tagasihoidlik, naise poolt taltsutatav, üles-alla hüpitatav mängukann, kuid nüüd teinud kannapöörde ning rind puhevil, nagu kukk, mööda alevit ringi keksis, jumalasõna kuulutas, unustamata kiitlemast: „Poisid on suured juba, nemad saavad üksinda hakkama! Pole mina oma lapsi nannipunnideks kasvatanud!“
Itsitades istusin avatud pööninguaknal seda tsirkust jälgides, suutmata meenutada hetkegi oma elust, mil Eeri oleks laste kasvatamisega tegelenud. Ema oli olnud see, kes noomis, karistas, kuid ennekõike õpetas, kuulas ja kõneles, lugemata moraali või targutamata, ammugi mitte ennast tähtsustades ega omaenese ego upitades. Emme lihtsalt elas, lubades ka minul elada ning kasvada, võimaldades areneda läbi kuuldu, nähtu ja kogetu. Ilma temata poleks ma iialgi võtnud vennaraasu käevangu, ega sõitnud teise klassi poisina Ristilt üksinda Pärnusse, kuhu ema peale kodus peetud meeletut pidutsemist, eelmisel hommikul, koduõlle uimas, roosas sitsöösärgis ja soojas kasukas, käekott näpu otsas, ennast hääletas, kui kodumaja ees Haapsalu–Pärnu bussi oli peatanud.
Koduvärav oli varahommikuti selle bussiliini juhtidele sageli justkui teiseks ametlikuks peatuskohaks, et võluv maailmadaam, mustlase reisikirg südames, saaks lõõgastuda suvekuurordi sanatooriumites, või külastada oma venda, sageli ka tütar Maaritit ja esimest lapselast. Või lihtsalt juua vahutavat õlut, keerutades minuga valssi uhkes õllelokaalis Postipoiss.
Nüüdki ei märganud ma oma elus Eerit. Ta lihtsalt jalutas eneseteadlikul sammul minema, nina püsti, avades ukse minu poolvenna Erki isa ja tema uue abikaasa majas. Nautis Tallinna elu, lastes liugu teiste rahakotil, tõlgendades omavoliliselt Piiblit, õpetades oma suurte tarkustega, nagu ta neid ise nimetas, kõrvalseisjaid. Temast oli üleöö saanud maailma valgustaja ja kohtumõistja!

Meie Toivoga vaatasime teineteisele otsa, kehitasime ükskõikselt õlgu, toppisime puid pliidi alla, vormisime hakkliha kotlettideks, õppides iseseisvalt elama. Peaaegu ilma rahata, toitudes vaid koduaia saadustest, lastetoetusest ja sellest toitjakaotuspensioni osast, mis Eeri laiamisest pealinnas üle jäi ning meile, suures hardustundes annetati. Kuigi me polnud seda välja teeninud, nagu ta igal nädalavahetusel koju saabudes, meelde ei väsinud tuletamast. Rõhutades, et võlg on võõra oma ja ühel päeval pean kõik koos protsentidega tagasi maksma ning vanurieas tema eest hoolt kandma. Loomulikult mina, sest olin vanem kui Toivo ja nooremast hoidku igaüks käed eemal. Toivo oli issi poja.
Hoolimata kõigest seisin sirge selja ja kahe jalaga Maa peal, keeldudes allumast usuhullusesse nakatunud fanaatiku reeglitele, käskudele-keeldudele, mille kehtestaja meenutas aina enam vaimust vaevatud, luua seljas ratsutavat nõdrameelset, kes süüdistab maailma oma uue luua varastamises, kuigi tiirutab kahe luua seljas samaaegselt.
Järk-järgult muutusid minu ja Eeri tülid üha dramaatilisemateks, kuigi vahel istusime tundide viisi köögilaua ääres, arutledes maailma võlude ning valude üle. Siiski koosnesid meie vestlused peamiselt lühirepliikidest ja teravustest teineteise aadressil, lõppedes sageli sellega, et Eeri minust kinni haaras, käsi selja taha väänas või harjavarrega mööda selga ning jalgu virutas nõnda, et toa põrandale pikali langesin, valudes piineldes, katkendlikult hingates, kuigi lööja sellele tähelepanu ei pööranud, saades poja kannatustest innustust juurde. Kaastunde ja kahetsuse asemel lohistas ta mind, juukseid karvupidi peast välja kiskudes, ilmselges lootuses, et minust saab samasugune tuim ja kiilaspäisusele kalduv olevus, nagu tema ning tema ema, minu vanaema, kellest ma mitte midagi teada ei tahtnud, seda olid. Selle tühikargaja ja tema poolvenna, minu onu Arvi, kes polnud just teravaim pliiats perekonnas, ilmale toonud, Nissi kolhoosi vasikatalitaja, vihkas kõige rohkem maailmas iseseisvaid indiviide ning kasse, minu ja mu emme lemmikuid.
Vihkamisest, iseenda imetlemisest ning enesekehtestamise vajadusest olid Eerile saanud kinnisideed, mis kasvasid religioosses fundamentalismis füüsiliseks ja vaimseks terroriks. Tema nimetas seda vaimu väeks, mis temas valitseb ja mida aitab kontrollida igapäevane õllejoomine, sest ilma alkoholita oleks vägi nõnda suur, et liigutaks mägesid, lahutaks maad vetest ja tõstaks kahel täistallal seisvad inimesed gravitatsioonijõudu eirates pilvepiirile.
Fantaasiatest maailmas enam puudust ei tuntud. Seksuaalsete ettekujutuste kõrval tärkas ka minu vaim, andes endast iga aastaga üha enam märku. Istusin pidevalt elutoas, kus üksinda elasin, pruuni kirjutuslaua taga, koostades ja toimetades iga päev ilmuvat, ruudulistele vihikulehtedele kriitseldatud ajalehte. Mina kirjutasin, vend luges.
Esimese tunnustuse oma loominguliste püüdluste eest pälvisin Ernst Enno nimelisel jutuvõistlusel, kus, viienda klassi õpilasena, muinasjutuga osalesin. Sealt sain innustust üha enam edasi kirjutada, panna kirja oma tundeid ja mõtteid.
Päevikupidamiseks polnud mul kannatust, nagu ka raamatute lugemiseks, mille jaoks olin liiga kärsitu, soovides elada lennukalt ja aktiivselt, andes tunnistust, et minus möllab tormituulena esivanematelt päritud, ema kaudu minuni kandunud mustlasveri.

Kunst ja kultuur olid elu lahutamatuks osaks muutunud. Seda saatsid muusika- ja edetabelisaadete meloodiad noore Eesti esimestest kommertsjaamadest ja telekanalitest, vaigistamata kisendavat, jätkuvat üksindust, mida suutsin väljendada ja leevendada vaid kirjasõnas, sest inimesi minu kõrval ei viibinud, kui sõbrast pinginaaber ja veel paar klassikaaslast välja arvata.
Soov kirjutada ning igatsus parema tuleviku järele, sundis mind tööle. Varem olin palgatööd teinud puukoolides, noori puuistikuid istutades, rohides ja hooldades. Nüüd oli aeg teostada ennast loominguliselt. Hakkasin kirjutama noortelehele „Meie Meel“ artikleid: nii enda tunnetest, kui ka kohtumistest uute ning põnevate persoonidega, kellega enamasti tutvusin kolmel korral nädalas, väisates Kullo huvikeskuses toimuvaid psühholoogia kursuseid.
Sõitsin 70 kilomeetri kaugusel asuvasse Tallinna iga ilmaga, vankumatu kindlameelsusega hääletades, sest Eerilt bussipileti raha küsimine oli mõttetu ja tulutu ettevõtmine, mida mõistis ka huvikool, kes võimaldas lihtsal maapoisil koolitusel tasuta osaleda. Kogu pere eelarve kulus nüüd Toivo spordihobidele ja firmadressidele. Pisipojast oli saanud veel suurem iidol Eeri jaoks.
Vahepeal oli see karvase, minus vastikustunnet tekitava, kehaga meesolevus Ristile naasnud ning otsustanud isarolli eluteatris edasi etendada. Seekord enam mitte ainult minule ja nooremale pojale, vaid ka ühele poisile, kes oli haigestunud ema kaotanud ning elas koos alkohoolikust isaga kesistes tingimustes. Tegelikult oli see ennekõike siiski Eeri sooloetendus tervele vallale, mille eest talle korralikult honorari maksti. Lisakroone kukkus kilinal-kõlinal, ka hooldusaluse toitjakaotuspensioni ja kohaliku omavalitsuse poolt makstud hooldusraha näol, võõra lapse hooldaja pangaarvele. Rahakotti, nagu ka viinapudelisse, see mees juba ei sülitanud. Mulle tundus sageli, et mammona on tema jaoks püham kui kõik taevased olendid või maised, isehakanud karismaatiliste koguduste pastorid. Polnud mingi erand, kui Eeri Haapsalust, töölt, saabus ning kodus mulle skandaali korraldas. Parimates eluaastates, hea tervisega, minu emast abiellumisel kümme aastat noorem olnud mees, kes nüüd sotsiaalmajas, madalapalgalist ja mitte mingit aktiivsust eeldavat valvuriametit pidas, oli söakas oma passiivsest rollist väljuma alati, kui uusi telefoniarveid nägi ning nende väljavõtetega minu ees oma karvaste, kondiste kätega vehkis ja raha nõudis. Seda, raha, pidi mul tema arvates küllalt olema, sest olin alustanud töötegemisega, et hea välja näha, hästi riides käia ning elus edasi liikuda.

Sellest hetkest alates hakkas ta mind kutsuma „valgeks juudiks“, kuigi ma isegi ei taibanud, kas ta mõtles seda komplimendina, või soovis sarkastiline olla mind alavääristades.
Telefoniarved said ületamatuks takistuseks meie veelgi nõrgemaks muutunud sidemetes, sest kõneeristustel ilutsesid pikad, tundmatud numbrid algusega 900. Tasulised numbrid, mille eest pidin taluma järgmisi piitsahoope, kuigi ühel päeval jutustas Toivo sõber tahtmatult mulle sellest, kuidas nad mu noorema venna ning meie uue ja ajutise kasuvennaga erootikatelefonidele helistasid ning üheskoos hoogsalt käsikiimlust harrastasid. Loomulikult palus ta sellest Eerile mitte sõnakestki lausuda ja mul ei tulnud see mõtteseki. Nagunii poleks minu sõnu kuulda võetud, uskumisest kõnelemata.
Toivo oli nüüd lõppude lõpuks kangelase staatusesse tõstetud. „Olümpialootus“, nagu tema alandlik teener teda hellitavalt kutsus, seades mulle nooremat venda eeskujuks, nimetades mind: „valgeks juudiks, haletsusväärseks olevuseks, kes ei näe oma kolmekümnendat sünnipäevagi“, ent Toivo on: „tugev ja tahtejõuline, sihikindel mees, mitte mingisugune pede, kes meeste perseid noolib, vaid esindab Eestit välismaal kiirkäimise võistlustel, olles noorteklassi meister juba mitmendat aastat.“
Loomulikult olin ma siiralt õnnelik, et väikevend oli alevi pätikambast lühiajaliselt eemaldanud, „Priima“ tõmbamisest loobunud ja endale harrastuse leidnud. Tegelesin ju isegi oma esimeste töökatsetustega ühes ja teises valdkonnas, mis tipnes 15-aastasena, seaduse mõistes alaealisena, Riigi Teatajates tuhnimisega ning Eesti Vabariigis esimese ametlikult registreeritud fänniklubi asutamisega. Hedvig Hansoni Fan Clubi loomine oli minu esimene käegakatsutav ettevõtlusega tegelemine ja mittetulundussektoris tegutsemine, kuigi Läänemaa Maavanemal oli vaja taotleda valitsuselt eriluba, et veel mittetäisealine noormees, kes härra Danilovi sõnul oli koostanud parima MTÜ põhikirja, mida tema silmad seni olid lugenud, oma vabaühenduse saaks asutatud.
Kodu- ja koolikiusamise ohvrist oli ühtäkki esile kerkinud ühiskonna mõttetalgutel kaasarääkija nii üleriigilises kui ka kohalikus meedias, kuid ennekõike läbi kolmanda sektori tegutsedes. Enam ei sundinud kooli elektrivaras ja abikaasat pettev tööõpetuse ning füüsikaõpetaja Mati mind vabatahtlikus korras koolipinke lihvima, sest ma astusin igasugusele omavolile vastu alates hetkest, mil minu elu viletsaim pedagoog Marina, pealegi veel põhikooli viimane klassijuhataja, halvim nii teadmistelt, oskustelt, kui ka iseloomuomadustelt, üritas vägisi mu eesti keele ja kirjanduse lõputunnistuse hinnet allapoole kiskuda. Minu algatatud Haridusameti ja Lastekaitse Liidu sekkumisel, pidi terve kooli juhtkond vabandama ning oma vigu tunnistama. „Mida sellelt külakoolilt ikka tahta, kui sinu õpetajaks saab miniseelikus ringikepslev, kiimas ja lõdva püksikummiga karjanaine otse naaberküla lehmalaudast, lüpsikut ja sõnnikuharki nurka visates ning neid emakeeleõpikutega asendades“, arutlesin omaette.
Olin kolkaelust juba paar aastat tagasi välja kasvanud. Jäänud oli veel viimane katsumus Risti alevis, mida ma enam ei soovinud pikalt koduks tunnistada vihkamise ja ringihiiliva homofoobia tõttu, mida kogesin nii kooliseinte vahel kui ka alevitänavatel, justkui oleksin kellelegi sealsamas kätt püksi ajanud. Väärisin paremat, kuigi nii mõnigi koolikaaslane mind silmanurgast piilus, otsustasin kindlalt nende tasemele mitte laskuda, endale meelepärasemat oodata ning alles 16- aastaselt esimest korda vahekorda astuda.
Kuid esialgu oli mul lõpetamata verbaalseid vahekordi kollaste kooliseinte vahel. Seisin, peale ebaõnnestunud matemaatikaeksamit, komisjoni ees, sooritades kirjanduse koolieksami edukalt, tõustes vaba linnuna lendu, et ellu astuda ja elada.

III

Ma olin elus ja elamiseks vajalikust söögist polnud seni oma elu jooksul kunagi puudust tundnud. Isegi endise Nõukogude Liidu ajal elades toitusime keskmisest okupatsiooniahelais inimesest paremini, sest alati leidus kaupluses, leti all, meie perele mõni suitsuvorstijupp või midagi muud defitsiitset, rääkimata sellest, et meil olid koduloomad: lehm, siga, kanad, lammas.
Eesti oli taas vabanenud ning poeletid kaubast küllastunud, isegi väikeses Harjumaa külas, Kuusalu vallas, kus elas ja pidas talu tädi Ülle, kelle juures orbudena, peale ema maisest ilmast lahkumist, veetsime noorema venna Toivoga suvevaheajad. Käes oli viimane suvi, peale põhikooli lõpetamist, milles jagus pisut veel mängulusti.
Ülle oli juba noorena silmapaistvate vaimsete võimetega, huvitatud õppimisest ja teadmistest, tänu millele sai temast inglise keele õpetaja. Ta oli teerajajaks ja valgustajaks sadadele noortele, avades neile teekonna helgemasse tulevikku, tähtede ning edu poole. Ka minule kinkis ta elus ja puberteedi-aastatel palju. Nägin koolivaheaegadel nii tõelist armastust kui ka vihkamist, õppisin tundma elu ja inimesi, nende paremaid ja halvemaid omadusi.
Samal ajal, kui teised suguvõsa liikmed lahutasid ning abiellusid, said lapsi, üks ühe ja teine teise kaaslasega, või elasid justkui Kuu poole, armastuse järele ulguvate üksikute huntidena, olid emme õde, tädi Ülle, ja tema abikaasa Rein, minu emapoolses suguvõsas, teiste onude ja tädide kõrval justkui inglipaar, olles eeskujuks oma imelise armastuse ning töövõimega.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel rajas töökas paar kaasaegsed laudad, kõrvalhooned ja sauna, mille leilimõnusaid igal nädalal nautisime, kui tädi juures suvel või talvel viibisime.

Põhitegevuseks viimasel lapselikul koolivaheajal, kuid uude eluetappi astumisel, kujunesid põllumajanduslikud tööd. Iga päev rügasime koos vennaga tööd teha nii köögiviljapõldudel, heinamaadel kui ka loomalaudas. Kõik selles perekonnas tuli raske töö ja vaevaga, mille kõrvalt Ülle raamatukogu ning postkontori juhataja ametit pidas, kohalikku kultuurielu edendas, kuid vahel ka lõbusate vahejuhtumitega, ajapikku terve küla legendiks muutus.
Kord jutustas tädi meile, kuidas ta noore daamina, oma esimesel heinateol rääkis uhkusega, kolhoosipõldudel ühist heinasaadu kaarutades, et parima heina saab, kui värskelt, jaanipäevaks niidetud rohi on saanud kolm korraliku vihma. Külarahvas oli tublisti naernud, ent keegi ei pannud seda särasilmsele, endisele linnatüdrukule pahaks. Pisut lõõbiti, kuid peale heinategu söödi ühiselt einet, tehti klaasike, lauldi, tantsiti ning arutleti maaelu ilude ja võlude üle. Neid kauneid hetki ja inimesi oli selles talumajapidamises palju, kuid ka valu ja kannatusi, ennustades mullegi tulevikku, millesse paratamatult ühel hetkel tõenäoliselt satun, kui asun omaette elama.
Elu kulges omasoodu, oli toimetamisi, töid ja tegemisi. Lapsed, minu tädipojad, olid suureks sirgunud, vanematel oli neist rohkelt rõõmu ning üha enam abikäsi ka majapidamises ja põllutöödel, eriti nooremast pojast Kaidost, sest Guido oli pigem emasse kui isasse, justkui peegelpilt minu enda loomusest. Ta oli huvitatud kunstist, kultuurist, muusikast, õppis korralikult ning oli koolis heade tulemustega õpilane, kellest kujunes juba teismelisena erudeeritud, edumeelne noor, mida varjutasid siseheitlused oma olemuse, seksuaalsuse pärast.
Ühel õhtul koju saabudes oli Guido avastanud, et tema toas on omavolitsetud. Kõik oli selge – tema varjatud pool oli kellelegi perekonnas ilmsiks saanud. Kaua polnudki vaja oodata. Juba järgmisel hetkel sundis isa peksmise ja pöörase karjumise saatel poega igavesest ajast igavesti lapsepõlvemaadelt ning pereelust lahkuma. Lühikest kasvu, heas vormis noormees sammus enesekindlalt koduväravast välja, tema polnud loodud alistamiseks, ent perekonna jaoks oli see alles tõeliselt keeruliste aegade algus.
Rein uputas üha enam oma elusaatust viinapudelisse. Algasid lõpmatud vaidlused ja tülitsemised naabritega maade ning varade pärast. Vahel tundus mulle kui kõrvaltvaatajale, et tegemist on tüüpilisele eestlasele omase, igipõlise, tühise ning asjatu tõe ja õiguse tagaajamisega, mille ainus eesmärk on absoluutne eneseteostus, ainuvõimu kehtestamine, kasvõi üle laipade ja läbi voodite minnes.
Kaidolgi olid probleemid kuhjumas: koolitee jäi pooleli, pahandused ametivõimudega ja tülid naaberküla poistega tekitasid üha enam halle juuksekiharaid hooliva, endiselt toimeka ema peas, kellest oli saanud aja möödudes küla süda ja hing. Ta töötas samaaegselt nii riigiteenistuses kui ka koduses majapidamises, hoolitses suvevaheaegadel erivajadustega noorte ja minu ning minu väiksema venna eest, korraldas innukalt suguvõsakokkutulekuid ning kogukonnaüritusi. Ikka veel oli temas jõudu ja entusiasmi ärgata igal varahommikul, et alustada päeva lehmalaudas, jätkata seda põldudel ning uinuda raamatute ja ristsõnade keskel, kuigi üha hambutumaks jäänud naeratust varjutasid sageli pisarad.
Harvad polnud külmad, tuisused ja jäised õhtud ning ööd, mil Ülle leidis end metsas, puude varjus kükitamas ja pisaraid pühkides mõtlemas elupäevade lühendamisele. Talle tundus, et kui tema seda sammu ei astuks, sünniks see abikaasa käe läbi varem või hiljem. Nõnda jutustas ta meile oma lugu, kui ühel jahedal suveõhtul aiamaa lähedal asuvas metsas istusime, varjudes vihahoos oleva tädimehe eest.
Rein polnud tegelikult paha inimene, ent viinakurat valitses meest, mitte mees pudeli sisu. Seetõttu haaras ta sageli köögipliidi kõrvalt kirve, küüninurgast vikati või sõnnikuhargi, millega siis maruvihasena oma naist mööda aiamaad taga ajas. Põgenev Ülle ei karjunud, kuid oli hirmul, kui turvaliste koduseinte asemel pidi sageli öid veetma, vahel tundide viisi istuma koos minu ja Toivoga elumurede üle mõtiskledes, pakasest prõksuvas külmas laudapealsel, sest sinna joobnud mehe jalad enam mürakat mehekeret vedada ei suutnud. Ometi olid abikaasad teineteisele truud, kainena leplikud ning naeratavad, tegusad ja koostöövalmid, et ühiselt eluradadel edasi sammuda.
Edasi pidin liikuma oma elus ka mina. Suvi oli lõppenud, aeg Ristile naasta, pakkida väike seljakott riiete ja esmatarbe esemetega ning kolida pealinna, üksinda elava, alkohoolikust, kuid geniaalse mõistuse, mälu ning hinnatud pearaamatupidaja, ema õe, minu teise tädi, Pilvi, juurde, alustamaks kooliteed Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasiumis, mis oli üks viiest keskkoolist, kuhu sisseastumiseksamid edukalt olin sooritanud. Mu valik kaldus selle kooli kasuks suurema humanitaarainete kallaku pärast ja huvist ladina keele õppimise vastu.
Esimesed nädalad uues koolis möödusid rahulikult. Proovisin erinevate inimestega harjuda, uude keskkonda sulanduda, kuid mind jälitas Guido saatus. Ühel septembrikuu päeval lugesin kooli tualettruumi seinalt: „Raivo on pede.“ Vaikisin ning nutsin omaette, sest minu olemus polnud vaba valik, kuid leppisin sellega ning kindlasti ei tituleerinud ennast „pedena“, vaid geiks, sest mulle pole kunagi meeldinud lapsed, vaid mehed. (Siin paneb Raivo mööda, pede – sõnast pederast – ei ole pedofiili, vaid homoseksualisti sünonüüm. Toimetaja märkus.)
Ühega neist, täisealistest meestest, kohtusin, kui otsisin esimese koolikuu alguses, nooremale õele Maaritile, sünnipäevaks kaarti. Otsustasin heategevuse kasuks, seades sammud vanalinnas asunud Unicefi kauplusesse, kus mind tervitas avala naeratusega Eesti organisatsiooni juht, härra Palu.
Uurides uudishimulikult erinevaid kaarte, tundsin ühel hetkel, kuidas Toomas minu selja taha astus, alustades juttu sellest, kuidas kaardid sünnivad, millisel viisil ja keda toetavad. Ise liikus ta mulle aina lähemale. Tundsin, kuidas Toomase käsi silitas minu kuueteistaastast tagumikku.
Suhtusin olukorda rahulikult, sest juba aprillis, paar nädalat peale sünnipäeva, olin maantee ääres Pärnusse hääletades kohtunud soomlasega, kellest sai minu esimene seksuaalpartner. Sellest hetkest alates nautisin iga võimalust sugulisse vahekorda astuda, kuigi lastega tegelevas organisatsioonis poleks ma sellist tegevust harrastanud ega selle peale isegi tulnud, et ühenduse esimees ise mulle oma telefoninumbri annab ja meelalt huuli keelega limpsates, mind endale külla kutsub.
Nädalapäevad hiljem, olles julgust kogunud, otsustasin Toomasele helistada ning temaga kohtuda. Ta kutsus mind enda koju, Ajakirjandusmaja vastas asunud stuudio-korterisse, pakkus viskit, mille tänutundega vastu võtsin ja vestlust arendada üritades tasapisi tühjaks jõin. Meie arutlemisest ei tulnud paraku mitte midagi välja, sest ootamatult seisis pikakasvuline, keskealine, kondise kehaga mees minu ees, lastes oma püksid alla, paludes, et tema peenist katsuksin. Tegin seda, kuid tundsin ootamatut, ebameeldivat survet, kui Toomas sundis mind oma keskmisest oluliselt suuremat riista imema, ise seejuures silitades ühe käega mu pead ja teisega kannikaid. Selline poolvägivaldne situatsioon oli mulle vastuvõetamatu. Eelistasin noorukina seksi koos romantikaga. Avaldasin soovi lahkuda. Mind ei takistatud, kuid hoiatati, et kui peaksin kellelegi kunagi sellest rääkima, leian ennast Männiku karjäärist. Seal olevat laipu ja liiga suure suuga noormehi ennegi betoonivalatuna viimsele teekonnale saadetud.
Koju saabudes suutsin vaid hirmust väriseda. Minu üks esimesi kohtumisi, peale Hedvig Hansoniga tutvumist, väga tuntud avaliku elu tegelasega, oli osutunud tõeliseks põrguks, kuid sellest hetkest alates astusid minu ellu uued inimesed, intriigid ning saatused.

IV

Jalutades ühel järgneval sooja sügispäeva pealelõunal Tallinna Polütehnikumi hoovis asunud korteri uksest sisse, viitas köögis istuv ja raamatut lugev tädi Pilvi hallile kartulikotile esikunurgas, mille Eeri mulle Ristilt oli saatnud, et minu toidulauda rikastada. Pooliku koti suud avades, naeratasid sealt mulle vastu seasilmad. Endise maakana oleksin võinud väita, et parimal juhul, väga halva saagiga aastal, ehk seemnekartuliks sobivad sõrmeotsasuurused mugulad, kuid enamasti siiski loomasöödaks looduse poolt loodud suutäied. Lohistasin saadetise kööki, presenteerides selle sisu tädile, kes jahmunult röögatas: „Mis rämpsu su isa sulle on saatnud? Kuni sa minu katuse all elad, ei pea küll midagi sellist sööma! Saan aru, et ta ei raatsi sulle raha saata, kuid selline mõnitamine on juba ebainimlik. Kogu see kott lendab kohe prügikonteineri kõrvale, nagu sitt lehma ihust. Võib-olla mõnele prükarile valmistab selline leid rõõmu, kuid sina oled noor, ärksa mõistusega, füüsiliselt arenev noormees, mitte asotsiaalne olend või loom, kellele kõlbab kõik, mis talle ette loobitakse. Minu kodu pole sigala!“ Alati söakas Pilvi tõusis punase kattega pruunilt köögitoolilt, võttis koti, väljus uksest ning saabus korterisse tagasi tühjade kätega, haaras lauatelefoni, valis minu isakodu numbri ja palus mul Eerilt uurida, kas ta tegi nalja, või mõtles oma saadetist teele saates tõesti, et tema vanim poeg peab loomatoitu sööma.
Peaaegu pool tundi olin siis sunnitud kuulama loengut sellest, et ma pean säästlikult elama ning Toivol ja Eeril endalgi on rasked ajad ja toiduvarud napid, kuigi vahel harva, hääletades, endist kodu külastades ma seda tähele ei suutnud panna. Köögikapid oli täidetud hea ja paremaga, millest varem ma isegi und ei oleks osanud Ristil näha. Loomulikult polnud sink, jogurt ja müsli mulle mõeldud, vaid tublile väikevennale, kes Haapsalu vahet sõitis, trenni tegi ja kiirkäimisega mööda riiki ning Euroopat ringi tiirutas. Minu jaoks olid pannil põhjakõrbenud praekartulid ja odav, kuivetunud leivaviil, sest toitjakaotuspension ning lastetoetus kulusid ikka veel tasaarveldusele telefonikõnede eest tasulistele numbritele.
Ma ei viitsinud isegi vihastada, kui telefonitoru hargile virutasin. Olin selle kõigega viimased kuus aastat harjunud, olles tänulik taevale selle eest, et maapõuest kaevu kogunenud vee ja värske õhu eest arveid polnud Eeri veel saatnud. Soovisin vabaneda kurjuse kütkeis maailmast, olla vaba ning kogeda, tunnetada elu.
Lastetust, kuid alati elegantse pealinnadaamina käituvast, kübaraid kandvast ja suitsupitsiga suitsetavast tädi Pilvist kujunes minu kaitsepühak. Tänu temale ja enda töötamisele noortelehes oli mul alati raha, mille eest endale paremaid riideid sain lubada, kinos käia, kuid ka pubisid ja klubisid väisata, kas üksinda või koos vanema venna Erkiga, kellega oli alati lõbus, juba lapsena, kui talle pärandatud talumaadel ja külatänavatel musta Ladaga ringi kihutasin või nüüd, puberteedina kinos „Kosmos“ popkorni sõime, veini ja õlut jõime. Nii palju, et sageli keelduti mind kino baaris teenindamast, sest „nii noorele ja nii purjus poisile me küll rohkem midagi juua ei anna.“
Tegelikult polnud alkohol üldsegi oluline minu elus. Sageli Tallinna vanalinna klubisid ja baare külastades, tarbisin lihtsalt teed või kohvi. Ka sel korral, 17-aastasena, kui ühes kõrtsis kuulsin ja nägin esimest korda üht oma lemmiklauljat Marju Marynel Kuuti (1946–2022), kes lavalaudadel kelmikalt ennast nõksutades oma legendaarseid viise esitas. Avaldasin soovi temaga intervjuu teha. Ta nõustus.
Istusime kontserdijärgsel ööl varahommikuni Viru tänaval asunud bistroos, kus Marju süüa ning piimaga teed juua tavatses. Kõik meis oli ühine. Sarnasused olid niivõrd suured, et meid oleks võinud lähisugulasteks pidada. Meie maailmanägemus ja -käsitlus, vaated inimestele ning Jumalale kattusid. Naersime sageli ning lakkamatult kogu südamest, esitledes ja imetledes teineteise säravvalgeid hambaid. Me ei vajanud alkoholi, õigupoolest Marju ei tarbinud juba palju aastaid mitte midagi joovastavat, rääkimata muudest ainetest. Olime lihtsalt elavad hinged, ammutades energiat armastusest ja hoolimisest.
Alguse oli saanud absoluutselt uus ajajärk minu elus. Ühelt poolt oli upsakaks muutunud ja Mustamäe armetus stuudiokorteris elanud Hedvig minu elust välja kirjutatud, sest ta otsustas oma elu proovile panna ja õnne katsuda Ameerika Ühendriikides. Teisalt ei pakkunud mulle tegelikult huvi tema algelised, hariduseta ja punnitatud lauluoskused, ammugi mitte ülepakutud bravuurikus ning maniakaalselt egoistlik loomus. Fännklubi tegevus polnud majanduslikult piisavalt kasumlik, mistõttu vaatasid mulle nüüd vastu hoopis suuremad võimalused, sisenemaks tõelisesse meelelahutusmaailma, tegelike staaride ja muusikute keskel.
Keskkool oli pooleli jäänud, sest tundsin pidevalt hirmu homofoobsete märkuste ees, millele kooli juhtkond ei reageerinud, eirates ja eitades probleemi olemasolu. Pealegi oli mul vaja raha elamiseks ning kirjutamine ei toonud piisavalt sisse, seetõttu otsustasin sammu kaugemale astuda, pakkudes ideid korraldada Marjuga ühiselt üritusi ja tema kontserte.
Peagi tutvustas ta mulle vanalinnas hilisõhtuti lilli müüvat Inga Kaaret, keda ametlikult esindama hakkasin. Tegemist oli võimeka vokaali ja hea välimusega, kuid algaja artistiga, kelles nägin potentsiaali. Tema minus omakorda võimalust haljale oksale jõuda, nagu hiljem selgus.
Alustasin väikestest projektidest. Kohtusin enda algatusel erinevate klubide ja pubide juhtidega, pakkusin neile esinema nii Marynit, Ingat, jazzpianist Peeter Kardnat ja ühe- või kahemehebände. Kõigi repertuaarid ja stiilid olid totaalselt erinevad. Igale kliendile oli pakkuda midagi meelepärast. Aja möödudes kujunesid kontaktid ettevõtetega, kes soovisid meelelahutust oma pidudele. Mingil hetkel avastasin, et olen piisavalt kogemusi omandanud, korraldamaks ametlikult nii avalikkusele kui ka eraisikutele või asutustele üritusi ja kontserte, millesse kaasasin veel enam tuntud artiste erinevatest valdkondadest.
Minu suureks triumfiks pidid kujunema Rakveres möllanud tormikahjustustes kannatanute toetuseks korraldatavad esinemised. Jalutasin tormijärgsel nädalal Rakvere linnavalitsuse uksest sisse, pakkudes ideed, millest linnaametnikud koheselt kinni haarasid, lubades igati projekti toetada, kuigi ma ei oodanud tegelikult midagi muud, kui vähest reklaami ning pisut abi artistide majutamisel ja toitlustamisel. Selleks ajaks olin absoluutselt iseseisvasse ellu astunud, kuigi olin kevadel saanud alles 19-aastaseks. Olin soetanud kontoritehnikat, üürinud kahetoalise korteri Invaliidi tänaval, kus toimus pidev elu ja melu, kuid ka töötegemine.
Hommikuti silmi avades, eelistasin prille mitte ninale paigutada, vaid seadsin udused sammud avatud kööki, valades aperitiiviklaasi, alanud päeva esimese Martini Bianco, mida nautisin aromatiseeritud, meresoolade või vannivahuga rikastatud vannis, kuni kohvimasinasse tilkus värske kohv, mida jõin iga päev kümmekond tassitäit suhkru ja piimata.
Ennelõunad olid tihedalt sisustatud erinevate ürituste organiseerimise, sponsorite otsimise, uute ideede genereerimise ja faksidele, kirjadele vastamise ning mobiil- ja lauatelefoni kõnedega. Alati polnud kõige lihtsam selgelt mõtelda ning tegutseda. Enamasti vaevas mind hommikuti pohmell, mida ravisin kogu tööaja vältel erinevate lahjade alkoholidega, peamiselt vahuveiniga.
Lõuna ajal sõitis maja ette takso, suundusin Westmani kauplusesse, mis oli kujunenud minu eelistatuimaks poodlemispaigaks, kuna see oli avatud ööpäevaringselt ning iseenesestmõistetavalt toimusid kõik üritused ning kontserdid hilisõhtul või öösel, millele järgnesid minu enda peod ja olengud, peamiselt väikestes, hämarates ning täissuitsetatud homobaarides, kust leidsin endale nii seksipartnereid kui ka suvearmastuse ühe baarmeni näol.

V

Minu kodu uksed olid pidevalt avatud. Sellest voorisid sisse ja välja nii sõbrad, kui ka täiesti võõrad persoonid, kellest kujunesid uued tutvused, et ühiselt süüa valmistada ning rikkalikult alkoholi tarbida. Iga päev, peale lõunasööki, jätkasin oma toimetamisi ja nii eraelulisi kui ka tööalaseid kohtumisi saatsid alati alkoholiklaasid. Vahel, kui tegemist oli väga delikaatsete kokkusaamistega, kasutasin Pärnu maanteel, minu lemmiktoidupoe vastas modelliagentuuri pidanud ja pidevas alkouimas viibinud S. H.-lt omandatud meetodit joovastavate jookide tarvitamiseks. See oli lihtne, piisas vaid kohvi- või teetassist, millesse palusin avalikus kohas kohtumisel, segada pisut viskit, või kallasin seda endaga kaasasolnud pläskust, kui kohtumised, läbirääkimised toimusid privaatsetel erapindadel.
Veerandliitrine musta rummi või pruuni viskiga pudel oli alati minu kindlaks saatjaks, asendudes  õhtutundidel liitrise viinapudeliga seljakotis. Enamasti veetsin siiski õhtud kodus, sest ürituste toimumispaikades olid palgalised töötajad, kes vastutasid kõige realiseerumise eest, milles töö tellijaga olime eelnevalt kokku leppinud. Õhtud olid aeg minu enda jaoks ja loomulikult rohketele sõpradele, tänu kellele tekkis uusi tutvusi pidevalt juurde, mida enam meelelahutus- ning homomaailmas keerlesin ja pöörlesin. Elu oli muutunud imeliseks paradiisiks, milles leidus külluslikult kirge, ent ühel või teisel viisil ka pidevat eneseteostamist.
Iga päev tuikusin koos suureneva ning uueneva sõpruskonnaga raudsest koduuksest välja, et maailma vallutada. Me ei jõlkunud niisama tänavail ega tuigerdanud mööda pubisid-baare, vaid suundusime mitmete tellitud taksodega võimalusel alati kindlasse, ühte sihtpunkti – kodu lähedal asunud ööklubisse Nightman.
Enne südaööd algas start, millel polnud aimatavat lõppu. Iga uus kohtumine, uus nägu ning keha kergitasid esile värsked, senisest külluslikumad emotsioonid. Harvad polnud juhused, kui kümnekonna saatjaga ööklubi ukse taha seisukoha sisse võttes selgus, et mind ootavad ees üks ja teine inimene, kellega olin eelnevalt kohtumise kokku leppinud, ent selle joobununa unustanud.
„Hm, okei, sa tee mulle pilet välja ja sina, kullake, tee minu sõpradele väike vabapääse,“ kõlas alalõpmata minu vabanduse ja eneseõigustusena üle Nightmani väravate, kuigi nende taga ei pidanud peaaegu mitte kunagi seisma. Mind lihtsalt eelistati, lubades varem sisse, kui teisi järjekorras ootajaid. Klubi jaoks olin hea klient, kes tõi raha ja kasumit omanike taskutesse, kuigi ma sellisest inimeste eristamisest pole kunagi aru saanud.
Üheks sügisööks olid tantsud tantsitud, sõbrad koju saadetud, kuid minus põles tuli justkui sädelev leek, mida oli võimatu kustutada. Viinapudel käes sammusin mööda Pärnu maanteed vanalinna suunas, et teha veel üks ring tantsusaalis ja klaas õllelokaalis. Polnud oluline, kuhu ning kellega suundun. Tähtis oli vaid muigav naeratus mu huulil ja täidetud viinaklaas.
Pooliku alkoholipudeliga taksost välja taarutades seisin totra pilguga Vabaduse väljakul. Mulle naeratas vastu mees kogu oma uhkuses ja hiilguses: kiilanev pea, kortsurägastikus silmaalused, räsitud, päevi näinud ülikond seljas. Tema ainsaks eesmärgiks oli teada saada, kuhu noore poisi sammud olid seatud. Asjaolu, et tantsimine ja lõbutsemine pakuvad mulle suuremat naudingut, kui erapinnal peetav pisipidu, paistis lodeva kehaga meesolevust tõsiselt häirivat. Tema oleks eelistanud hoopis midagi muud. Alistusin madalatele tunnetele, uskudes, et teoks saab tõeline seksimaraton, mida ma niipea ei unusta, nagu ta seda mulle illustreerivalt kirjeldas. K-l oli õigus, seda ööd ei unustanud ma mitte kunagi, ent mitte tõotatud seksimaratoni tõttu, vaid hoopis muudel põhjustel. Autouksest väljudes suutis umbjoobes K. vaevalt jalgadel seista, karjudes üle oma kodutänava, kui väga ta Eestit jälestab, sest taksosõidu eest pole võimalik tasuda USA dollarites. „Ega me Ameerikas ei ela,“ laususin piinlikkusest juhile naeratades, makstes arve Eesti kroonides. Järgnesin kaaslasele, kes kisendades pangaautomaati soovis külastada, kuigi seda kaitsvad klaasuksed jäid tema ees suletuks, hoolimata korduvatest katsetest.
Looma kombel röökides lõi K. klaasukse jalaga puruks, irvitas kohtlaselt, haaras mul ümbert kinni, et suunduda ühiselt tema sealsamas puitmajas asunud koju, verejuga kurjakuulutava varjuna meid saatmas.

VI

Kristalselt puhas viin voolas klaasi, kui K. poole pöördusin: „Palun, tee oma haavaga midagi! Võib-olla peaks kiirabisse helistama?“
Imestunud pilgul vaatas pükse jalast kiskuv mees mulle otsa, istudes avatud diivanvoodile, haarates paremast jalast, seda suudeldes ning suunates verejoa viskiklaasi kohale. Järgmisel hetkel tõstis ta klaasi ning jõi selle tumepunase sisu ahnelt tühjaks, kinnitades, et jumaldab verd ja selle joomist ning minagi võiksin endale veenidesse noa või kääridega haava lõikuda, et ühiselt verd juua uue sõpruse tähistamiseks.
Mul hakkas halb. Kiirustades jooksin tualettruumi, toppides näppe kurku. Vastikustunne valdas kogu olemuse. Ma polnud eales varem midagi nii jälki senises elus kuulnud ega näinud, kuid olin liiga tugevasti purjus, et lahkuda. Pealegi ajas mind pööraselt muigama K. eneseiroonia, mis hakkas kõige ehedamal kujul silma WC seinalt, millele oli kinnitatud tema enda poolt kujundatud koopia „Kroonika” seksikate aastapreemiast, mida ta tegelikult mitte kunagi pälvinud ei olnud, ent ometi on ju tore iseendale ette kujutada, et sa oled maailma, või vähemalt Eestimaa ihaldusväärseim mees.
Tuppa naastes vaatas karvane ja alasti K. mulle otsa, keerutades erinevaid riideesemeid veritseva jala ümber. Vahepeal talle ilmselt meenus, kellega koos aega veetis. Teda huvitasid detailid skandaalsetest Rakvere tormiohvrite toetuseks korraldatud kontsertidest. Kuigi igatsesin fiaskoks kujunenud ürituse oma mälust kustutada, vastasin tema arupärimisele, võttes sohvale istet ja avades uue viinapudeli. „Tead, tegelikult ei juhtunud seal Rakveres mitte midagi nii dramaatilist, nagu meedia seda kirjeldas. Lihtsalt väga paljud halvad asjaolud ja tegurid langesid kokku ning ohvriks sattusin loomulikult mina, kui vastutav korraldaja. Jamad said alguse sellest, et Villu Veski, kes pidi tegelema ansambli MERL ja Saxappeal Band esinemise ning tehnikaga, muutus ülbeks ja ahneks. Marju muidugi ei teadnud sellest kõigest mitte midagi, lugu lekkis meediasse ja Kuut oli pahaaimamatult sattunud täieliku vale ohvriks, sest ta ei saanud kuidagi teada, millest Villuga telefonitsi rääkisime, kuid fakt oli see, et Veski küsis bändide esinemistele lisaks ka pöörase summa tehnika eest, millel puudus tegelikult igasugune põhjendus. Seda enam, et hiljem suutsin tehnika saada peaaegu poolmuidu, olles tõestuseks, et Saxappeal Band, kelleta MERL väidetavalt ei esine, muutus lihtsalt arrogantseks ja üleolevaks. Ilmselt pidas Veski mind mingiks hilpharakaks ja idioodiks, kes magavale kassile hiiri suhu topib ja seda veel heategevuse eesmärgil!
No ja tagatipuks keeras Rakvere Linnavalitsus mulle selja organiseerimise algushetkedest alates, mis tipnes kokkulepete rikkumise ja ametnike põgenemisega oma vastutusalade eest. Linnavalitsuse kultuurinõunik M. V. ei täitnud ühtegi oma lubadust, milles olime kokku leppinud. See oli mulle suureks üllatuseks, kui Rakverre saabudes ei leidnud ma linnapildist mitte ühtegi reklaamplakatit. See rippus vaid Rakvere Gümnaasiumi siseruumides ja selle kujundus oli tõeline katastroof.
Mingid päikesed, tumekollane ja mannetu kujundus, millele kribu-krabuna kirjutatud esinejate nimekiri. Ei mingit infot piletimüügi, sponsorite ega muu kohta. Selle kõige eest oli vastutav proua V., kes ürituse päevadel ennast näole ei andnud. Kohale oli ta suutnud organiseerida mingid koristaja tasemel mutikesed, kes oli pandud pileteid müüma, keeldudes igasuguste aruannete esitamisest mulle. Samal ajal oli ilmselgelt näha kahe kontserti, millele tegin ise reklaami, edu. Siiri Sisaski esinemine läks täismajale ning Hedvig Hansoni live ööklubis Paradiis, kellega mul oli imeliselt hea koostöö, samuti täissaalile.
Loomulikult Hansoni avaldustest „Õhtulehes“ ei saa ma absoluutselt aru! See daam kujutab endale asju ette ja peab ennast maailma säravaimaks artistiks ilmselt. Leppisime temaga kokku, et kolme esinemise eest teenib Hanson 10 000 krooni. Kõik oleks vett pidanud, kui ka kolmas esinemine oleks aset leidnud, kuid klubisse Paradiis saabunud Hedvig astus hetkeks lavale, esitas ühe laulu, mille järel jalutas mossis näoga minu juurde, teatades, et tal pea valutab ning ta läheb hotelli magama. Ta lihtsalt kõndis minema! Vaatasin imestunud pilgul talle järele ning pakkusin Paradiisi juhatajale, et maksame piletiraha pettunud publikule tagasi ning korraldame tasuta disko, mis ka toimus.
Mulle jääb arusaamatuks, kuidas Hansonil on nii palju jultumust, et minna ajakirjanikele kurtma justkui oleks tema oma töö teinud ja mina teda petnud! Täielik laim! Meil oli konkreetne kokkulepe kolme täismahus esinemise peale, mille eest summa 10 000 krooni, mitte kahe ja veerandi esinemise peale. Oleks ta oma töö ära teinud, oleks ta ka esinemistasu saanud, kuid pooliku töö eest ei maksa ükski täie mõistusega inimene mitte punast krossigi, seda enam, et kõik teised artistid said kokkulepitud esinemistasu, isegi Reet Linna, kes küsis 500 krooni honorari, lisaks bensiiniraha, kuigi ajakirjanikele valetas, et tema esinemistasu ei küsinud, aga no sellelt kõverate hammastega eneseimetlejast eputrillalt ma midagi muud poleks oodanudki!“
K. puhkes laginal naerma, plaksutas käsi, uurides imestunult, kas ma tõesti ei teadvat, et Hansonil ongi kombeks selliselt käituda ja tema ülbitsemise ning kapriiside tõttu ei soovita temaga koostööd teha?
„Minule oli see igal juhul totaalne üllatus ja eriti inetuks muutus asi nüüd, kui ta meediasse pugema läks. Rääkimata siis ansamblist Laine, kes mind lausa füüsiliselt on ähvardanud, mispeale olen kindlalt otsustanud, et sellise käitumise eest ei saa see võltsnaeratusega vanaeitede kooslus mitte sentigi! Oleksid nad lõpuni soliidseks jäänud, nagu Sisask ja Voites, poleks probleemi ning nad oleksid oma esinemistasu kätte saanud, kuid nüüd näevad nad vaid märga unenägu rahast, mida nemad ega Hedvig pole välja teeninud! Seda enam, et oleks tegemist olnud mingi kasumit taotleva üritusega, aga heategevuslikel eesmärkidel korraldatud üritus, mille raha Rakvere Linnavalitsus nahaalselt enda taskutesse pistis, seda hädasolijatele jagamata ja mulle kui korraldajale aruandeid esitamata, muuta palaganiks, on ilmselge ülekohus minu aadressil, kuid nagu endine „Õhtulehe“ ajakirjanik Argo Kasela mulle kinnitas, usutakse igal juhul Eestis rohkem enam tuntud tegelasi, kui mind. Ausalt, ma olen väsinud sellest teemast!“
K. patsutas mind lohutuseks õlale, avaldades lootust, et üritus lihtsalt unustatakse ning kirjeldas mulle, plaadiriiulites sobrades, kuidas ta Eesti riiki ja selle valitsemissüsteemi põlgab ning planeerib Venemaale kolida, kus tal avaneksid suuremad võimalused eneseteostuseks. K. kirus kurjustavalt president Lennart Meri, kes polnud talle seni teenetemärki omistanud.
Kuulasin ja vaatasin kummastava pilguga oma kaaslast, mõistmata, milliste teenete eest ta lootis mingit preemiat, ordenit või midagi muud teenida. Kekutamine telekaamerate ees, eneseimetlemine, põhjendamatult kõrge ego demonstreerimine ja mingi BelEtage kollektiivi kokkukutsumise eest pole võimalik ometi ordenit küsida?!
Pealelõunal, raskes pohmeluses, endiselt joogisena ärgates, tundsin vaid iiveldust, kui tajusin enda läheduses K. rasvunud keha. Lubatud seksimaratonist ei näinud ma isegi erootilist und. K. oli täiesti võimetu tekitama minus seksuaalset erutust. Kogu tema välimus, olek, ilmselt narkootikumide mõjul imeväikeseks muutunud kortsus ihuliikmest polnud mingit tegijat.
Lisaks need jubedad pornofilmid, mida ta mulle oma lemmikutena esitles, ajasid mul südame pahaks. Karvased, liiga noored poisid, must-valges, ajast ja arust filmides, üritasid algeliste poosidega seksimänge mängida.
Minu jaoks oli see öö tõepoolest unustamatu, koosnedes ühest jälkusest teise järel, kuigi K. lootis sellest ilmselgelt enamat, küsides lahkudes minu kontaktandmeid ning veel aastaid hiljem tüütas mind korduvate kõnede, tekstisõnumite ja e-kirjadega, et otsiksin talle poisslapsi, keda saaks alasti pildistada, et fotosid Venemaa ärimeestele ja pornoportaalidele müüa. Õnneks oli mul piisavalt jultumust talle otseselt kirjutada, mida temast arvan, misjärel blokeeris ta mind oma sõprade listist. Tänasin üksnes Jumalat, sest aastaid hiljem kuulsin, et  K. kodust viidi kiirabiga kriitilises seisundis haiglasse kogemata üledoosi teinud noormees…

VII

Meedia ja igasuguste sisutühjade isikute tähelepanust olin lõplikult tüdinenud, kuid teekonnal, mida olin astuma hakanud, polnud ajakirjandusest pääsu. Uued projektid vajasid reklaami, kuigi olin otsustanud 2000. aasta lõpul avalikust elust ning meelelahutustegevusest lühiajaliselt välja astuda. Olin liiga palju vaimselt haiget saanud. Minu silme all sooritasid nii koostööpartnerid kui ka lähedased inimesed sõna otseses mõttes ebaseaduslikke tegusid, ohvriks tuues minu ihu ja hinge.
Korraldada oli jäänud lisaks firmade ja eraisikute pidudele kolm suurt üritust: Marju esinemisega klubiöö, Margarita Voitese juubelikontsert ning Venemaa ooperitähe Rubina Kalatarjani jõuluturnee Eesti kirikutes. Kõigi organiseerimisega olin tegelenud paar kuud, leides Putini kultuurinõunikuna tegutsenud, Nõukogude Liidus represseeritud staatuses koloratuursoprani kontsertturneele suurtoetajad venelastest ärimeeste hulgast, kelledest mõnedega kohtusin Tallinnas, teistega pidid kokkusaamised aset leidma novembrikuus Moskvas.
Tuuled pöördusid, nagu vahutavad tormilained „Estonia“ laeva uputanud Läänemere veteavarustes, kui ühele peole järgnenud hommikul kitsal tupiktänaval asunud koju saabusin. Hirm ja segadus hinges võtsid võimust, märgates, et elutoast oli kadunud antiikne kummut. Kirjeldamatu ärevustunne kõhus ning möödunud päevade joomisest kujunenud pohmelus peas, avasin Martini Bianco pudeli, teadmata, kelle poole pöörduda, oskamata kedagi otseselt kahtlustada, kuid samaaegselt ei suutnud enam kedagi usaldada, kuna minu elukoha võtmete koopiad olid üksikutel inimestel, keda sõpradeks pidasin.
Tõmbasin akende ette tumelillad, sametised kardinad ja helistasin sõbrale, lootuses, et kuulen temalt lohutavaid sõnu ning asjalikke nõuandeid. Telefonivestlused katkesid korduvalt, kõneliinid ragisesid, faksid jõudsid tavapärasest aeglasemalt kohale, kui Moskva partneritega äriasjadest, lepingutest kõnelesime. Meeleheide ja masendus kasvasid iga minutiga, mil aperitiiviklaase tühjendasin, püüdes leida seletusi olukorrale, kuhu olin sattunud või enda teadmata end ise asetanud.
Ainus, mis mulle turvatunnet pakkus, oli materiaalne kindlustatus, sest kontsertsarja sponsorite rahad olid kohe sularahas kohale jõudmas ning Venemaa viisa taotlemise protsess alanud, millest jurist mind samal päeval teavitas. Talle paar tundi tagasi kogetud läbielamisi kirjeldades, tundis õigusnõunik huvi üürileandja vastu. Selgus, et korteriomaniku tulevane abikaasa töötab riigi julgeolekuteenistuses ning omanik Eesti Vabariigi Presidendi kantseleis.
Jurist soovitas kiiresti leida pelgupaik, kuhu mitte kellegi võõrad silmad ega kõrvad ei ulatu. Seniks pidin vabanema kõigist elektroonikaseadmetest, isegi mobiiltelefonist, et minu tegevust poleks ühelgi viisil võimalik jälgida. Keelatud oli ka kellegi küllakutsumine.
Nõuandeid kuulda võttes tassisin käte värisedes kodu- ja kontoritehnika taksosse, suundudes Tartu maanteel pandimaja pidanud, minu ürituste üheks suursponsoriks olnud sõbra juurde, usaldades kogu oma maise vara peale raha, tema kätesse.
Aeg oli otsustavaid valikuid teha. Tuli astuda samme, mis määrasid aastateks minu edasise elukäigu. Julgesin veel vaid telefoniautomaadist helistada kallimale, paludes, et ta korraldaks kohapeal ooperiprimadonna Margarita Voitese Mustpeade Majas toimunud esinemise ning abistaks mind Tallinnast lahkumisel.
Eelviimastel pealinnas veedetud ööpäevadel istusin lukustatud ustega tumepunaste korteriseinte vahel, peas helisemas ansambel Laine liikmete ähvardavad telefonikõned, milles lubati mu eluase esinemistasu katteks asjadest tühjendada. Sellest momendist alates ei usaldanud ma enam mitte kedagi, peale venelastest partnerite, poiss-sõbra ja üksikute kolleegide, kellega veel viimaseid korraldada jäänud pidusid kavandasime.
Voitese juubelikontserdi õhtul olin kontaktis paari inimesega, kui samaaegselt kodus kohvreid pakkisin. Ristile naasmine oli välistatud. Pidin leidma endale intiimse paiga, kus rahus ja vaikuses hinge tõmmata, oodates etteaimamatuid arenguid sündmustes, mille keerisesse olin kõigest 19-aastasena mässitud.
Ma ei soovinud isegi tagasi vaadata, kui kahte kohvrit pimedal õhtutunnil juristi autosse asetasin. Läksime autobussijaama vastas asunud, lihtsasse söögikohta Kodused Toidud. Seal tolgendasid öösiti peamiselt asotsiaalsed olevused või pidudelt näljastena saabunud noored, kindlasti mitte aga riigisektori ega meelelahutusmaailma teenistuses tegutsevad rahaorjad.
Enne südaööd võtsin ühendust Pärnu maakonnas elanud õe Maaritiga, teavitades ootamatust ja ilmselt pikalevenivast külaskäigust, mis oli talle üllatuseks, kuid millest minu õnneks ei keeldutud, ilmselgelt aimates, et olen probleemides, kuigi tol hetkel ei taibanud meist keegi, kui suurtes jamades tegelikult hingeliselt haigena vegeteerisin.
Kogu öö veetsin üksikult vaikides, pidevalt ärevuses olles ja kohviku uksest iga sisenevat klienti kahtlustava silmapaariga saates, oodates ainiti vabanemist põrgupiinadest, mis valitsesid mu olemust. Tunnistasin endale, et olin läbipõlenud tänu liigsele inimeste usaldamisele ning julgusele haarata üha suuremate suutäite järele, sekkudes oma tegevusega paljude konkurentide privaatsesse alasse ning tahtmatult ka poliitikasse. Kõrbelõhna ei levitanud mitte üksnes toidulaual auravad, maitsetud kotletid, vaid ka minu ajurakud, mis olid kurnatud ja õllest uimased.
Varahommikul tõstsin ööpimeduse varjus saabunud tumepruuni plastikust ja metallist kohvri bussile, millele polnud enam Eestis legaalset kohta ega selgitust. Sularahaga täidetud saadetist oodati Riia bussijaamas, kust see liikus Iirimaa kaudu Kreekasse. Soliidne rahasumma deponeeriti välispangas pikkadeks aastateks. Pihku ei jäänud mitte midagi muud peale kahe riidest musta kohvri, kui need Pärnu liinibussile asetasin ning Tallinnaga hüvasti jätsin.

VIII

Kiiresti korraldatud ja toimunud kohtuistungil võtsin kõik etteloetud süüdistused omaks. Avatud kohtuistungile oli kohale ilmunud isegi väidetav antiigikaupmees, kes kummastaval kombel ei esitanud ühtegi nõuet, kuigi oli süüdistuse kohaselt majanduslikku kahju kannatanud, olles mulle kummitusliku kummuti eest raha maksnud ning hiljem antiikeseme korteriomanikule helde heategijana tasuta tagastanud.
Ma ei rikkunud ühtegi reeglit, milles eeluurimise käigus olime kokku leppinud. Mäng õigluse ja õiguse piiril pidi lõppema õnnelikult. Tingimused olid üheselt mõistetavad. Puudusid valikud, kui soovisin oma vabadust säilitada, sest meedia vahendusel minu tagaotsitavaks kuulutamine tõotas algusest peale halba, mistõttu võtsin koheselt politseiga ühendust, kui oma pilti ja nime teleekraanidel märkasin.
Järgmisel päeval uurimisasutuses kohtudes olid kõik paberid pisidetailideni valmis kirjutatud. Piisas vaid allkirjaga nende sisu kinnitamisest. Uurimisorganite kõrge juht kinnitas, et minu tulevik on rahulik, kui tunnistan, et olen varastanud kodutehnikat ja kummuti, sest teatud riigijuhtide alluvuses ja kindlate ametiasutuste inimestega pole mõtet vaidlust alustada ning minuga ei juhtu ka tulevikus mitte midagi halba, kui õigel ajal õigesse, Justiits- ja Siseministeeriumit juhtivasse, erakonda astun.
Ainsaks eesmärgiks oli rahu ja turvatunde säilitamine, endale aru andes, et mind on nagunii kõiges süüdi mõistetud nii Eesti riigi poolt kui ka avalikkuse silmis. Olin tänulik, et mulle riigireetmist venelastega lävimise eest kaela ei määritud.
Mõni aeg hiljem, juhuslikult hommikul postkontorisse sisenedes, üllatas mind müügiletil avanenud vaatepilt. Olin sattunud ootamatult, tänu politsei uurimisorganite enneolematule avameelitsemisele ja endise elukoha üürileandjale, kollase ajakirjanduse kaanepoisiks. Konstrueeritud oli nii mahlakas kriminaallugu, et ma ei suutnud naeru katkestada, kui lugesin, et olen võlgade eest põgenenud Venemaale, minu isakodu asub Raplas ning kohalikele artistidele pool miljonit krooni esinemistasusid maksmata jätnud.
Kindlad indiviidid olid seadnud eesmärgiks mind täielikult hävitada. Selle nimel ei taganetud enam millegi ees. Avalikult valetati kõige ja kõigi kohta. Politsei oli tuleroaks loopinud mulle kuulunud ja endisesse koju jäänud esemed, kuigi mitmeid mainiti hiljem tõendusmaterjalidena, neid inimtühjas kohtusaalis esitamata. Kõige koomilisemana tundus mulle poole miljoni suurune võlg, mille politsei oli iseteadlikult kokku arvutanud minu märkmikku sirvides, aru saamata, et tegemist oli jõuluturnee planeeritava eelarvega. Loomulikult ei olnud mul võimalik enam rohkem informatsiooni jagada, eelistades minna lihtsama vastupanu teed, loobuda suhtlemast meediaga, asudes tagasi elama Ristile. (Ajakirjanduse andmetel oli politsei käsutuses üürikorterist leitud Raivo märkmik, kuhu noormees oli kirjutanud nimed, kellele ja kui palju on ta võlgu. Summasid kokku lüües sai politsei 495 000 krooni. Ka olid märkmikus nimed, kes teda võlgade pärast on ähvardamas käinud. Toimetaja märkus)
Lõpuks ometi leidsin meelerahu, kui rohelisele hoovimurule astudes hingasin värsket maaõhku, kogedes sõltumatust inimestest ja nende ahnusest ning õelusest koosnevatest ambitsioonidest. Silmad sädelesid taaskord, kui igal hommikul Lääne-Eesti põldudele astusin, alustades pikki tööpäevi, et hoole, armastuse ja usinusega kasvatada kapsaid, mida sügisel ja talvel hapukapsaks tampisin ning Haapsalu turul linlastele maha müüsin. Valitud tegevusega suutsin ennast edukalt majandada, kuid ennekõike kogesin inimeste siirast tänutunnet, kui üha suurenev klientide hulk minu juurde nädalavahetustel saabus, olles õnnelik iga tulemi eest, mida neile oma kätetööga pakkusin.
Samas teadsin, et Ristil pole mulle kohta ning potipõllumajandusega tegelemine ei saa jääda igavesti minu kutsumuseks, kuigi ajutise lahendusena elus püsida ning sisemine tasakaal taastada, sobis see suurepäraselt, tajudes looduse ja inimese võimet teha edukat koostööd, ammutamaks elujõudu mullapinnast, pakkudes lohutust ennekõike iseendale.
Oli imeline päikselistel varahommikutel ärgata või lumes ja pakases lapsepõlvemaade hooviteid lumelabidaga lahti lükata, toas jõulupuud ehtida, vallatleda koera ja kassiga, lugeda raamatuid ning nautida maaelu kindlust pakkuvat vaikust.

IX

Poolteist aastat kestnud kriminaalhooldusest vabana, otsustasin naasta seltskondlikumasse ellu ning paremaid väljavaateid ja armastust otsides leidsin tee Lavassaarde. Asusin pikaajaliselt tööle köögiviljade koorijana kulinaariaettevõtetele. Tegemist oli lihtsa tegevusega keldriruumides, mis pakkus mulle vaimustust kolleegide ja rutiinsuse tõttu, kinkides vaikseid äraolemise hetki ning head sissetulekut, sest koorisin erinevaid aiasaadusi päeva jooksul sadu kilosid.
Töö kõrvalt kogesin väikeses alevikus jälle põhjendamatut homohirmu, eriti perioodil, mil ühe lõbusate elukommetega külanaise sarmika ja kelmika naeratusega elukaaslasega suhtesse astusime ning endast pisut vanema noormehega luitunud maamajas elama hakkasin. Meie suhtes oli palju kirge, kuid veel enam kannatusi, mida põhjustas mõlema alkoholilembus. Selle tarvitamine saatis meid kellaajast ja tegevusest sõltumata. Harvad ei olnud juhused, mil ilusad õhtusöögid, tegutsemised aiamaal või grillimised varikatuse all lõppesid viha-, raevu- ja armukadedushoogudega minu kallima poolt, väljendudes tumelillades silmaalustes, mida ei suutnud minu näos varjata ka kõige suuremad päikeseprillid.
Kuigi ma ei arvanud, et naabruses elanud õde Maarit oleks olnud parim suhtenõustaja, otsustasin vägivaldsest kooselust põgeneda, aru andes, et lähisuhetel ei ole mingit seost romantikaga. Olin hirmutavaid pilte juba lapsena näinud, kui elus korduvalt elukaaslasi ja abikaasasid vahetanud, ühe ning teisega lapsi saanud noorem õde oma õnne ning armastuse ilu püüdis leida.
Unustamata ei saanud jätta ka suvevaheaegasid tädi Ülle juures. Igaühel olid isiklikud valikud ja enda proovilepanekud, et õiget ning kõige paremat leida. Polnud võimalik minulgi sellel teekonnal ennast eeskujuks seada ega heade ja halbade otsuste najal kellegi kolmanda üle kohut mõista.
Ometi, arveteklaarimise päev saabus, kui Lavassaarde pagendas end Toivo koos oma pisipoja Dagnariga, kelle ilmale toonud ja varem oma eelmisedki lapsed korduvalt hüljanud ning vanemate või vanavanemate kasvatada jätnud elukaaslane väikese neljakuuse imearmsa poisi külma rahuga ukse taha tõstis. Minu jaoks oli selline julmus ennekuulmatu, kuid veelgi dramaatilisemad pöörded saabusid Dannu, nagu me kõik toredat beebit hellitavalt kutsusime, esimesele sünnipäevale järgnenud hommikul, kui Lavassaare naissoost vallaametnikud poisi isa juurest omavoliliselt eemaldasid.
Juhtunust keldris, kus kartuleid koorisin, kuuldes, meenus mulle aastakümnete tagune, Nõukogude Liitu kuulunud Eestis toimunud suguvõsade vaheline konflikt, mille käigus minu ema eksmehe tädi röövis emmelt vanema sülelapse, minult poolõe Maikeni. Hiljem, kui olin juba täisealine ja pealinna ennast sisse seadnud, otsisin arhiivides sobrades ning riigiasutuste vahet joostes, kadunud õe üles. Meie suhe kujunes esialgu soojaks. Sageli valasime pisaraid kadunud aastate pärast, mida polnud võimalik enam taastada, kuigi mälestus emast elas minus ja minu kahes vennas ning nooremas ões edasi. Maikenil endal ei õnnestunud kunagi elusana pärisema kohata. Seetõttu teadsin, kui oluline on perekonna ühtekuuluvus.
Kui Nõukogude Eestilt polnud võimalik eeldada inimõiguste järgimist, siis väidetavalt demokraatlikus õigusriigis, taasiseseisvunud Eesti Vabariigis, oleks pidanud kehtima igaühele võrdsed õigused ja vabadused, õigus elule ning tervisele, eraelu puutumatusele ning igaüks oleks pidanud järgima seadusi ja reegleid nõnda, nagu valijate häälekandjad need Riigikogus on vastu võtnud ning Vabariigi president välja kuulutanud, mitte kehtestama omavoli ja lihtsalt minu venna korterisse marssima, nagu sõdalaste armee, sooritades inimsusevastase kuriteo, varastades temalt poja. Minu jaoks oli selline tegu ränk, julm, ülekohtune ning andestamatu, mistõttu viskasin koorimisnoa käest, asudes tegutsema selle nimel, et ilmas valitseks õigus, õiglus ning usaldus ühiskonnas ja institutsioonilistes organites.
Riigiametitega suhtlemine kujunes lihtsamaks, kui pereliikmetega, sest vanem vend ja vanem õde, kes varem pidevalt ennast hoolivate ning armastusväärsetena soovisid näidata, olid kadunud kui vits vette, selle asemel, et seljad kokku panna ühise eesmärgi nimel, saavutamaks rahu ja armastus. Eriliselt paistis oma kalkuse ja kõrkusega taaskord silma Eeri, kes oli samasse alevikku kolinud, endale uue elukaaslase leidnud, heites kõrvale elu ainsas abielus sündinud lapsed ja nende järeltulijad, asudes taaskord lustilisse mänguisa rolli, mida näitles Jõõpre lasteaia juhatajast, ülbe ja meestele agaralt kleidisaba kergitanud Eve lastele.
Eeri rõhutas korduvalt mulle, et pole teiste asi sekkuda kellegi ellu. Igaüks pidavat ise oma võitlusi pidama, kuigi minule jäi arusaamatuks, kes siis veel, kui mitte teised kogukonna liikmed, ei peaks hoolima külg külje kõrval, planeedil Maa elavatest hingedest. Eeri loomulikult ei taibanud, millest kõnelen. Ta ei saanudki seda teha, sest Ristilt lahkudes jättis ta julmalt lemmikloomad, kassi ja koera, saatuse hoolde, külma ning nälga. Pereliikmetest olin ainus, kes sadade kilomeetrite vahet igal nädalavahetusel, rahanappusest hoolimata sõitis, et loomadele seltskonda pakkuda, korraldades neile peretuttavate poolt igapäevase hooldamise. Olin kõigeks valmis, et minu mõistuses ajast aega elavad ideaalid, unelm täiuslikust õnnest, säravast ja rõkkavast maailmast, ei puruneks.
Pöördusin kõikvõimalike asutuste poole, alates Lastekaitse Liidust, lõpetades õiguskantsleri ja Vabariigi Presidendi kantseleiga. Vahele pidid sekkuma ka meedia, iseenesest mõistagi juristid. Pidasin võitlust väsimatult öösiti tööd rügades, et mul oleks päeval piisavalt vahendeid, mille abil Eesti ühest otsast teise sõita, õigusbüroole tasuda ja kõige muu kõrvalt taaskord Maryni kontserte Pärnus korraldada ning temaga ühiselt lavalaudadel riigitelevisioonis esineda. Teadsin, et rahata pole võimalik õigusruumis toimetada ning langetasin lõpuks otsuse Lavassaarest lahkuda, asudes taas elama Tallinna, kuigi mul polnud selleks piisavaid vahendeid ega kohta, kus ennast sisse seada, sest kõik rahad kulusid vaidlusele Dagnari ja Toivo tuleviku nimel.
Helesinise miljööga, inglise stiilis kujundatud ja Vene tänaval asunud kohviku laua taga lehitsesin sadade lehekülgede viisi varahommikust hiliste õhtutundideni seadusi, koostades kaebekirju ning dokumente. Ühel õhtul oli kogu mu materiaalne baas lõppenud. Iseenda seisukohtades ja eesmärkides kindel olles võtsin vastu võõra noormehe pakkumise, asudes tööle meesprostituudina, abistamaks armast vennaraasu.
Hilisõhtuti veetsin aega, öösiti magasin ning juurdlesin Balti jaama fuajees või kõledates trepikodades, planeerides järgmisi samme ning ootasin pidevalt finantskriisile lahendusi toovat telefonihelinat. Tööd oli vähe, kuid esialgu sellest piisas, seda enam, et ma ei kulutanud iseenda mugavustele peaaegu mitte midagi, kui elementaarne hügieen avalikus linnasaunas, puhtad riided, korrektne välimus ning minimalistlik toitumine välja arvata.
Klientide ring oli väike, diskreetne ja vähenõudlik, koosnedes peamiselt abielumeestest. Isegi sisemiselt ei tekitanud bordelliäris pöörlemine mulle probleeme, sest homona oli meestevaheline seks mulle nauditav kogemus ning realistliku ellusuhtumisega inimesena teadsin, et ajutiselt polnud mul väljapääsu. Iga teenitud kroon täitis oma eesmärki.
Loomulikult, avalikult ei rääkinud oma sunnitud valikust kellelegi. Õnneks ei pidanud ma kaua hoorana keha müüma. Mulle pakuti juristi abilise kohta õigusbüroos, avardades veelgi võimalusi venna lapse nimel tegutseda. Võitlus kandis iga päevaga üha enam vilja. Lavassaare Vallavalitsus oli paanilises hirmus kõige ja kõigi ees, kardeti isegi telefonile vastamist, uste avamist. Pensionärina vallavanema ametit pidanud Leida Rehtla, kes pälvis president Arnold Rüütlilt oma tegevuse, sealhulgas lapseröövile kaasaaitamise ja selle õigustamise eest, riikliku teenetemärgi, värises, kui talle silma vaatasin. Ainus, mida nad teha suutsid, oli netikommentaarides varjunimede all kurjade tekstide postitamine. Vald põhjendas tagantjärele oma käitumist sellega, et Toivo ei suhtunud piisavalt tõsiselt lapse kasvatamisse. Talle pandi süüks täiesti jaburaid asju, nagu fakti, et lapsega jalutasid mööda valda teismelised, justkui seda normaalsetes, kahe vanemaga perekondades igal päeval ei toimuks. Isegi valla arst kinnitas kohtus, et laps oli hästi hooldatud.
Reaalsus oli aga see, et Dagnari isa juurest ebaseadusliku eemaldamist kahe valgenahalise vallaorja Lia Gentaleni ja Ülle Variku poolt, hakati ette valmistama umbes pool aastat enne sündmuse aset leidmist, ilmselt eesmärgiga laps „müüa“ ootavale kliendile lapsendamiseks. Seda kinnitasid ka Sotsiaalministeeriumi ja peaministri büroo ametnikud ning sõltumatu õiguskantsleri lõpphinnang, milles leiti, et dokumente hakati koostama alles peale seda, kui mina, 22-aastasena olukorda sekkusin.
A. J., kes korraldas Lavassaare vallavalitsuses ootamatu kontrolli, oli kindlal seisukohal, et lapse eemaldamine Toivo juurest oli ebaseaduslik ning valla sotsiaaltöö perekonnaga puudulik, mis võis aidata kujuneda olukorral, mis ilmselgelt kunstlikult hiljem tekitati ning deemonite meelevallas elavate vallaametnike ning vallavanema poolt realiseeriti omakasu eesmärgil, millest andsid tunnistust mõne aja pärast asjaga seotud persoonide paremad autod ning koduustest sissekantav moodne tehnika.
Meie perekond seevastu vaesus kiiresti, sest pisarsilmil ja üle kogu keha värisedes anusin põlvili Eerit, et ta nõustuks õigusabi tasumise nimel Ristil asunud maja maha müüma. Lõpututest vaidlustest väljusin võitjana, korraldades kogu müügiprotsessi, olles õnnelik, et tänu sellele saavad asjad kiiremini edasi liikuda, kuigi olime õega kurvad, et kogu ülejäänud, suurema osa rahast kulutas Eeri oma uue, upsaka elukaaslase, tema laste ning iseenda maitse kohaselt naudingutele ja roojastele ihadele, sülitades oma ja ainukese ametliku abikaasa laste aastatepikkusesse panusesse lapsepõlvekodusse.
Läksin viimse piiri ja hingetõmbeni, lootes lõpuni, et Eestis kehtivad seadused ning inimõigused. Seetõttu nõustusin osalema Urmas Oti telesaates, korrutades, et oleme absoluutselt kõik teinud selleks, et Dagnaril ja Toivol oleks helgem tulevik. Kokkulepped olid saavutatud Tallinna linnaga, mis abistas meid lasteaiakoha leidmise, kodu, vajalike sotsiaal- ja psühholoogiliste teenustega isale ja pojale, ent Pärnu maakonna ametnike ringkaitse murdis minu venna, kes Ringkonnakohtu istungile ei ilmunud, olles alla vandunud vaimsele ja füüsilisele terrorile, mida ta ei suutnud enam taluda. Murdumine oli absoluutne ja piinarikas. Pisarad olid lohutamatud ka minu jaoks. Oleksin kaotanud justkui omaenda poja, säilitades siiski igikestvat usku, et Dagnar leiab kogu maailma kurjuse kehastuste kiuste, kunagi tagasi tee oma tõelise perekonna juurde.

X

Kogu venna ja tema poja õiguste eest seismise perioodi vältel olin ennast jalgadele tõstnud ning uuesti füüsilisest isikust ettevõtjana meelelahutusärisse sukeldunud, alustades uuesti väikeste erapidude korraldamist. Minu esimeseks suureks kliendiks taasalustatud teekonnal kujunes endine spordireporter Tiit Rääk, kes minu vahendusel koduseid olenguid tellis. Isiklikult, ametliku äritegevuse väliselt, puhtast sõbratundest, tassisin tema koju homoerootilisi filme ja ajakirju. Samaaegselt oli Tiiduga alati huvitav ja hariv tundide viisi vestelda tema möödunud telekarjäärist. Arutlesime muuhulgas võimaluse üle, et võiksin tema elust ja tööst Eesti Televisioonis raamatu kirjutada, kuid jutuks see jäigi, kuigi majanduslikult tasus Tiidu vahet päevas mitmel korral jooksmine ennast ära, sest ühe kuuga suutis ta minu majanduslikku olukorda parandada enam kui saja tuhande krooni võrra.
See pidu pidi siiski lõppema, sest ühel päeval jahmatas mind eks-saatejuht oma kummalise sooviga, et onaneeriksin tema nähes, lõpetades tema ihule. Tegemist olevat olnud tema lemmik-õhtusöögiga. Nõustusin, seades tingimuseks 20 000 krooni, mille ta lahkelt mulle sularahas tasus. Peale seda meie kontaktid harvenesid, sest mina olin ammu loobunud prostituudina leiba teenimast ja ei tahtnud sellest ärist, kus venelasest omaniku alluvana lapsevõitluse ajal ajutiselt tegutsesin, enam mitte midagi teada. Pealegi kohtus ta liiminuusutajast noormehega, kellega koos hakkas Tartu maanteel asunud avaras, kuid tagasihoidlikus korteris elama ning nende pidevad joomapeod häirisid teisi majaelanikke, mistõttu ei soovinud ma oma nägu enam sellel pinnal näidata.
Olin endale üürinud Soo tänavale korteri, leidnud armastuse, kuigi tegelikult ma ei teadnudki, kes keda ja kellega ning millal pettis või petma hakkas, kuid oli selge, et meie suhe Angeliga oli karile jooksnud. Olin väsinud kõigist lõpututest kodustest skandaalidest, armukadedushoogudest, pidevast kanepisuitsu sees elamisest, L. P. lausjoomingutest ning magamisest meie elutoa põrandal ja külgelöömisest Angelile.
Soovisin rahus ning vaikuses oma ärile uuesti hinge sisse puhuda ja ise, omal ajal pooleli jäetud, kooliteed käima hakata. Mul ei olnud muud valikut, kui mustlasest, kuid Läti kodakondsusega elukaaslase teadmata üürida Müürivahe tänavale teine korter, kuhu päev-päevalt ning märkamatult asju ümber kolisin.

XI

Tähelepanuta jäi minu tegevus hetkeni, mil olin Denissiga kohtunud. See oli armumine esimesest silmapilgust ning Angelile, minu senisele elukaaslasele ei jäänud midagi märkamata.
Uue kallimaga algas meie lugu kitsas ja räpases, Tallinnas Sauna tänavas asunud X-baaris. Vaevalt olin oma reklaamid tööpakkumistega baariletile asetanud, kui mulle tundus, et keegi neid salaja sealt eemaldada üritab. Tülitsesime, nimetasin tundmatut, blondeeritud tukaga noormeest „vene litsiks“. Jalutasin maruvihasena koju, kus mind ootas Lätist pärit stripparist kallim, kes avaldas soovi mulle õhtul kedagi tutvustada, kes võiks minu uues meelelahutusprojektis osaleda. Loomulikult nõustusin ja nii me samal õhtul, sealsamas Sauna tänava baaris kohtusime. Jahmatus oli suur, kui mulle naeratas vastu ei keegi muu kui seesama „vene lits“, kes vestluse ja lähema tutvumise käigus osutus meeldivaks ja integreerunud õigeusklikust Denissiks.
Kui järgmisel hommikul, peale ühist pidutsemist ööklubides, Soo tänaval asju pakkisin ning Angel ärkas, algas tõeline kodusõda. Ta pildus valimatult kogu minu kodutehnika vastu seina puruks, loopis tühje ja poolikuid veinipudeleid tänavale, peksis, röökis ja laamendas. Ma lihtsalt põgenesin sellest hullumajast, haarates oma viimase kohvri ning puhkesin uue kodu nahkdiivanil nutma. Olin armunud, kuid armastasin ikka veel ka teda. Ent minu isiklik elu vajas muutusi ning ego rahuldamist. Olin sunnitud tegema valikuid. Helistasin pisaraid pühkides Denissile.
Valmistasin kolmekäigulise õhtusöögi, avasin punase veini pudeli, süütasin küünlad, ehtisin toad värskete lilleseadetega, kuulasin prantsuse armastuslaule ja ootasin Denissi. Ta saabus täpselt kokkulepitud ajal, oli särav, rõõmsameelne ja keeldus alkoholist, mis jättis mulle sügava mulje, sest mul endal oli joomisega alati probleeme olnud ning äsja lõpetatud suhe Angeliga koosnes pidevatest pidudest.
Denissis oli midagi uut, värsket ning lummavat. Hiljem tunnistasid seda kõik, kes meid koos nägid. See oli puhas ja siiras armastus, mitte kildudest kokkupandud, hetkeline tundepuhang.
Samal õhtul otsustasime hakata koos elama. Kirele oli võimatu vastu panna, olime mõlemad ennast tunnetele allutanud. Seks oli pöörane, hurmav, hullasime kõigi naudingute kütkeis, jagades ühist elu valguses ja õnnejoovastuses.
Esimesel Tallinnas toimunud homoparaadil [14. augustil 2004], mille järelpidu aitasin korraldada, piirasid meid tele- ja fotokaamerad, kuigi püüdsime neid vältida, ent selles rahvamassis oli võimatu kuhugi põgeneda ning meie armastus oli igaühele silmnähtav, kuid üksnes meile kahele käegakatsutav. Nii möödus terve suvi. Mingil mulle arusaamatul põhjusel platoonilises suhtes elades, ent siiski teineteisele lõpuni truuks jäädes ja üksteise vastu aus olles.
Sügisel alustasin uue eluga, astudes taas gümnaasiumisse, mis palju aastaid tagasi pooleli jäi keskkoolis kogetud homofoobia, sallimatuse ning avaliku hukkamõistu tõttu, ka oma isa poolt. Olin vahepealsed aastad tööd teinud, oma ettevõtlusega alustanud, korra kogenud „läbipõlemist“, kuigi seda kolleegide ja eks-sõprade kadeduse ning õeluse tõttu. Kindlasti tegin ka ise, noorusest tulenevatel põhjustel, vigu, kuigi mitte andestamatuid ega mõistetamatuid.
Armuleek põles jätkuvalt eredalt, kuigi Denissiga õde Maaritit külastades, ähvardas ainus inimene, kes alati on mulle toeks olnud, minu kallimat: „Arvesta, et kui sa mu vennale haiget teed, siis tuleb sul minuga tegemist!“
Haiget?! Selles suhtes polnud nukrust ega pisaraid, üksnes kuu ja tähed, kuni ühel õhtul, koolipingist korterisse sisenedes hämmastas mind tõsiasi, et äsja soetatud muusikakeskus oli elutoast kadunud. Denissilt aru pärides selgus, et tehnikaga oli midagi juhtunud ja ta viis selle parandusse. Sinna see sündmus vaibus. Ostsin uue plaadimängija, lubades parandusest peagi tagasi saabuva viia Soo tänava korterisse, kus Angel elas nüüd koos paljude sõpradega, kuigi keegi neist arveid ei tasunud, vaid lasid niisama elul lennata, nagu ka Deniss Müürivahes vegeteeris. Minul polnud sellest sooja ega külma. Majandusprobleemid meid ei ähvardanud ning kallim otsis endale lemmiktööd hooldajana haiglas.
Mingil hetkel märkasin, et magan pidevalt üksinda. Deniss istus teises toas ja tegeles ei-tea-millega. Mingeid kahtlusi see ei äratanud, sest enda sõnul haris ta ennast meditsiinivallas. Mis sai minul selle vastu olla, kui Eesti keele- ja kultuuriruumi sobitunud kallim ennast harida püüab. Ometi mingil hetkel hakkas selline suhe häirima. Olime juba pikka aega koos elanud, kuid vaid ühel korral vahekorda astunud. Meie elus ega armastuses ei olnud arenguid, puhas rutiin, mis siiski koosnes päikesepaistest.
Taevalikult sinised silmad ja lai naeratus helendasid alati vastu. Ta polnud kunagi väsinud, oli alati elurõõmus ning liikumisaldis. Isegi öösel jalutas Deniss vanalinna tänavatel ja nautis vabadust. Sedasama vabadust, mida mina olin suhetest alati otsinud. Seetõttu hindasin teda veelgi enam, kuni järjekordsete esemete ja sularaha kadumiseni turvaliste koduseinte vahelt. Mõistsin, et tegemist on lihtlabase vargaga, kuid tänu heale finantsolukorrale ma ei vihastanud, vaid sain aru ja andestasin, kuni tajusin, et tubadest kadunud asjad liiguvad kallima jalgu kasutades pandimajadesse ja turgudele.
Ootamatult otsustasin oma kahtlustele ühel pärastlõunal kinnitust otsida ning avastasin armsama Balti jaama turult minu kodutehnikat realiseerimas. Ta vabandas ja lubas minu juurest lahkuda. Mind aga huvitas hoopis, kas minu kõrvu jõudnud jutud Denissi narkolembusest vastavad tõele. Ta põrnitses üksisilmi tänavasillutist, valas pisaraid ja tunnistas, et kasutab juba aastaid uimasteid, süstides amfetamiini.
Minu silmarõõm oli üle poole aasta valetanud ning soovis nüüd koju joosta, asjad pakkida ja välja kolida. Süümepiinad olid ehtsad, tema valu tegi mulle haiget, mattis hinge, tekitas kaastunnet, sünnitas suuremat hoolimist. Hoidsime teineteise ümbert kinni, kallistasime, suudlesime. Sosistasin talle kõrva: „Mu armas, minu looja, kaitsja ja ingel, tänan sind siira vastuse eest! Mõistan sind kõigest eelnenust hoolimata. Andestan kogu südamest, kinkides sulle oma tunded, mõtted, sõnad ja teod. Sa võid mind alati usaldada, minu peale loota, kuid loobu varastamisest, ma ei taha, et sa näppamiste või teiste rumaluste tõttu kinnipidamisasutusse satuksid. Soovin, et meie elu ei muutuks vanglaeluks, kus mina istun üksinda kodus ning sina elad vee ja leiva peal, rootsi kardinaid imetledes. Seetõttu palun, alati, kui vajad raha, küsi seda minult. Kui soovid dooside järele minna, siis teeme seda üheskoos, kas öösel või päeval, kuid turvaliselt.“
Nii algas uus periood meie elus. Avastasin üha enam ja enam, kellaajast sõltumata, ka siis, kui Deniss mind üles äratas, ennast Tallinna tänavaprostituutide ja Kopli narkourgaste keskelt. Lõpuks teadsin iga maja, kust oli võimalik ühte või teist meelemürki hankida. Meie kodus olid alati uued, puhtad süstlad, vahel armsama sõltuvuskaaslased. Leppisin kõigega, teades, et Deniss elab kindlamalt. Elus ei muutunud tegelikult eriti midagi. Üksnes igapäevased väljaminekud kasvasid oluliselt ning magamisaega jäi aina vähemaks, ent tundsin, et armastus on seda kõike väärt, kuigi vahel olin koolitundides niivõrd väsinud, et hakkasin põhjendamatult puuduma, tegemaks lõunauinakuid. Samas pakkus mulle naudingut õppetööväline tegevus, sest juhtisin aktiivselt kooli õpilasomavalitsust, korraldades Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilastele enneolematuid üritusi, pakkudes võimalusi enesetäiendamiseks kunsti- ja kultuurivaldkondades, organiseerides erinevaid ringe ning välja andes kooli ajalehte. Vahele ei jäänud sünnipäevade tähistamised ja alalõpmata toimunud alkoholi tarbimine kooli raamatukogus.
Uni uneks, kool kooliks, kuid ebameeldivatele vahejuhtumitele ei saabunud hoolimata minu järeleandmistest lõppu. Üllatused uute avastuste ees jahmatasid, rabasid, haavasid ikka ja jälle. Kallima parim sõber oli temaga tülli pööranud, pahandustesse sattunud, palus minult abi, kinnitades, et mul on parem Denissist loobuda, sest temaga koosolemine loob üksnes ebastabiilsust ja pole mulle ei vaimselt ega füüsiliselt turvaline, sest minu unelmate prints olevat aastaid tagasi nakatunud HIV-viirusesse.
Musikene eitas kõike, kuulutades endise sõbra hooraks, petiseks ja alaarenenud retsiks. Jäin siiski endale kindlaks, esitades Denissile nõudmise teha üheskoos vereanalüüsid ja ka vastustele ühiselt järele minna. Ta nõustus, andsime järgneval päeval analüüsid ning rahunesin maha. Samal ajal Loojat tänades, et oleme seksuaalakti sooritanud vaid korra ja sedagi turvaliselt. Otsustasin elukaaslast usaldada, kuid igaks juhuks kontrollida. Sooritatud testide vastustele läksin järele üksinda, sest kullake ei vastanud kõnedele. Küllap oli mobiili aku tühjaks saanud, seda juhtus sageli. Meie vestlused venisid alalõpmata liiga pikaks. Veri oli puhas nii seekord kui ka edaspidises elus, kui olin ennast testinud. Ent kodus ootas mind tühi korter. Tühi mitte asjadest, vaid armastusest. Laual vedeles kiri:
„Minu musike, anna mulle andeks! Mina valetasin sulle jälle, musikene! Mina tean ammu, et minul on HIV, aga ma ei tahtnud sinule seda rääkida, sest sina siis ei armasta mind enam. Aga sina oled mulle väga armas ja kallis, mina sind väga palju armastan ja olen sind alati armastanud. Ma olen argpüks! Nüüd mina läksin ära, sest minul on paha sulle haiget teha, aga sina musike, tea, et mina ikka sind armastan, alati. Sinu Deniss.“
Puhkesin oma uhkes üksinduses naerma. Erinevat värvi pastapliiatsitega kirjutatud kiri ja tema stiil meeldisid mulle. Lugesin seda korduvalt, suutmata lõpuks pisaraid tagasi hoida. Tellisin takso ja sõitsin Koplisse, olles veendunud, et leian Denissi mõnest narkopesast ennast süstimas ja haletsemas. Ma ei eksinud. Seal ta oligi, istus ühe maja ees, oodates diilerit tagasi, kuid üritas minema joosta, kui nägi lähenevat taksot. Nagu ta mulle alati kinnitas, pole selles piirkonnas tavapärane, et keegi taksoga pidevalt ringi sõidab, mistõttu teadsid inimesed minu olemasolust Koplis juba ammu.
Haarasin temast kinni. Narkodiiler ruttas samuti meie juurde, ulatas tellitud kauba ning lahkus, jättes meid teineteise embusse, mille tunnetuse keskel röökisin üle Kopli, väljendades oma mõtteid: „Mind ei huvita! Ma ei hooli! Paljud inimesed põevad raskemaid haigusi ning pealegi olen mina puhas ja meil on võimalik normaalselt koos elada, armatseda ka riskideta. Hoolin sinust liiga palju selle jaoks, et sinust lahti ütelda mingi tühise diagnoosi pärast! Tahan sinuga koos olla nii kaua, kui see on võimalik, ka rasketel ja halbadel aegadel. Kui Eestis oleks võimalik samasoolistel abielluda, siis paluksin praegu põlvili su kätt, kuid hetkel lihtsalt põlvitan, paludes, et minu juurde tagasi tuleksid, et taas õnnelikult koos elada!“
Ta nuttis ja naeris, tema kurbus ja rõõm käisid alati käsikäes, kuid alati oli rõõm suurem kui valu. See köitis mind, sest olen vastand, kellele on nukrameelsus rohkem sümpatiseerinud, olgu see isiklikest põhjustest tulenev, või kellegi kannatustele kaasaelamine olnud. Küllap olid selle põhjuseks minu isiklikus elus, juba lapsepõlvest peale valatud pisarad, kuid sel päeval ei tahtnud ma olla ise kurvameelne ega soovinud seda oma armastatule. Sõitsime vaikides, autoaknast varaõhtusesse uttu mattuvat Tallinna imetledes, tagasi kodu poole. Kõik oli taas meie elus muutunud, justkui tuuleiil oleks tolmukübemed laiali puhunud ning värske hingamise südameisse süstinud, et armastust toita ja joota, et nälg ega janu selle tunde ning vajaduse järele ei kustuks.
Pingutasin päev-päevalt rohkem, et suhe toimiks täiuslikult. Keskendusin töö ja kooli arvelt enam Denissile ja tema probleemidele. Püüdsin neid lahendada, teda abistada, nagu hea mehe kohustustele kohane. Teadsin, et armastuses pole kohta tingimustele ega kompromissidele, armastus saab olla õige, siiras ning puhas vaid juhul, kui tunned ja koged seda ilma midagi vastu ootamata. Me kumbki ei oodanud midagi, kuid elul oli meie jaoks üllatusi. Vähemalt minule, kui ühel hommikul postkasti avasin ja sealt Denissile adresseeritud kirja leidsin. Ulatasin selle temale, ise Tartusse komandeeringusse sõites.
Mõned päevad hiljem naastes, märkasin pettumusega, et kodust oli jälle avalikele oksjonitele erinevaid esemeid, seekord peamiselt ehteid, tarnitud. Mul polnud tuju tülitseda. Lõin lihtsalt käega, jõin väsimusest, kuid ka reisi edust tingituna ohtralt veini, õlut, viina ja viskit segamini, kuigi teadsin, et partnerile minu alkoholi liigtarvitamine ei meeldi. Seekord patustasin mina ning sellele järgnes karistus: sinised silmaalused, mille kohta järgmisel päeval ootamatult külla sõitnud õele püüdsin veenvalt kinnitada, et tegemist oli vaid lausjoomisest tulenenud kukkumisega, kuid loomulikult ta ei uskunud seda, teades tegelikke põhjuseid, kinnitades, et mees, kes on löönud korra, jääbki seda tegema. Teadsin seda isegi, sest elasin Angeliga midagi samalaadset korduvalt üle, kuigi mitte nii julmalt ja silmnähtavalt.
Loomulikult Deniss vabandas. Mina andestasin. See oli elu irooniliseks näitemänguks muutnud. Vabatahtlikult valitud saatus, mille keskmes vaheldusid komöödia ja tragöödia. Füüsilised kannatused jätkusid ja ma ei mõistnud, mis minu kallimaga on juhtunud, kuni otsustasin uutele vägivallaaktidele vastu astuda, ta mööda koridoritreppe allkorrusele tõukasin ning võtmeteta jätsin. Ta ei tulnudki tagasi. Mitu päeva lakkusin haavu, parandasin uute jookidega pidevas pohmeluses pead, paigaldasin korterisse valveseadmed. Kutsusin ta tagasi, lubades olla parem, kainem, ilusam ja targem.
Tõde tuli päevavalgele ühe suurkoristuse ajal, kui avastasin Denissile saadetud kirjad, mille sisuks olid politsei- ja kohtukutsed, seletades kallima pidevaid ja mõnepäevaseid eemalviibimisi, mida ta kirjeldas mulle Tapal elava vanaema ja ema külastamisega.
Kaastundlikult ja delikaatselt uurisin, milles mu poiss-sõpra kahtlustatakse, kuid vastusteni iseseisvalt ei jõudnud, sest vastavad ametiasutused juhindusid seadustest ja reeglitest. Õnneks tunnistas armastatu ise, et tegemist pole millegi tõsisega, üksnes pisivargustega, millega seoses ta peab kohtusse seletusi andma minema ning naaseb seejärel koju tagasi. Kuid tagasipöördumist ei järgnenud mitmel nädalal. Suutsin vaid muretseda ja kibedaid pisaraid valada, kuni hetkeni, mil sain teada, et kallim on kuriteos süüdi mõistetud ja tema kodu on pikemaks ajaks vanglasse määratud. Minu kodu aga oli tühi, nii armastusest kui ka tasapisi hakkas tühjenema rahast ning headel aegadel soetatud asjadest.
Palkasin tuntud advokaadibüroost advokaadid, kes mind ja minu kallimat jäägitult petsid, asendades kohtuistungil kogenud advokaadi juristihakatise vastu, kes ei suutnud armastatut piisavalt aidata. Peaaegu aastane karistus jäi kehtima.
Pööre ammu etteennustatud, vanglale sarnanevas elus saabus siis, kui Denissile esitati süüdistus kongikaaslase tapmiskatses. Nüüd panin mängu kõik, mis mul oli ning võtsin teda kaitsma oma ihuadvokaadi Monika Mägi. Vaid üks selle suure daami kohtumine prokuröriga konjakiklaasi taga tühistas jabura süüdistuse. Denissi karistusaega lühendati, kuigi kehtima jäid nii varguste kui ka alaealise nooruki narkootikumide tarvitamisele kallutamise süüdistused.
Minu majanduslik olukord halvenes märgatavalt. Kolisin, keskendusin töö asemel õppimisele ning vanglas oleva kallima toetamisele nii vaimselt kui ka materiaalselt. Kohtusime regulaarselt, pidasime sagedast kirjavahetust, taotlesime ühise perekonnanime kasutuselevõtmist, kuni tema vabanemiseni.
Aasta hiljem, ühel varakevadisel reedehommikul, vibreeris minu telefoni äratuskell eriti varakult. Mul oli voodist tõusmiseks põhjust. Vajadus haarata sülle eelmisel õhtul välja valitud roosisülem ning istuda luksusliku Mercedese tagaistmele. Vaatasin pidevalt kella. Minu ootusärevus kerkis iga sekundiga. Kindlasti tundis tema samuti, sest nüüd pidi alguse saama meie uus ja parem võimalus, täis usku, lootust, kirge ja armastust. Vaid hetked eraldasid meid hallid kivimüürid, raudsed uksed ning okastraadistatud väravad. Peaaegu terve aasta olid meie puudutusi, kallistusi ja suudlusi takistanud klaasseinad, sosinaid vaigistanud telefoni- ja kõneaparaadid. Eesti riigi reeglid ning seadused ei võimaldanud meiesugustele isiklikke kohtumisi. Kuid nüüd oli vabadus käegakatsutav, õhus aimatav. Sel hommikul sai see võimalikuks. Suur unistus oli täitumisele määratud.
Murru vangla ees seisis valge auto, milles istusin mina, 24-aastane, tumedapäine noormees, oodates oma heledate juuste ning imeliste silmadega, venelasest printsi koju, et olla õnne poole teel, mis saavutatud läbi valu ja kannatuste.
Lõpuks ometi oli ta kodus. Uues, soodsamas, väiksemas, kuid imearmsas kesklinna korteris, mille trepiastmed kandsid meid ja hiiglaslikku roosisülemit tuppa.
Deniss leidis kiiresti töö haiglas. Meie elu oli idülliline, nagu parimatel aegadel. Silmad särasid, kired lõõmasid, tuli südames põles ereda leegina. Olime kõike ja kõiki võitnud. Maailma ja tema kurjusest hoolimata. Armastus elas ning hingas.
Meie uuest võimalusest puudusid vägivald, narkootikumid… kuid ka seks. Eksisteerisid vaid elavad tunded ning tema pidevad öised vahetused haiglas ja päevased koosviibimised sõpradega. Sain kõigest aru, sest ta oli oma lähedastest kaua eemal olnud ja haiglatööl on küll palju võlusid, kuid samas ka palju puudusi. Kõik tundus ideaalsena, kuni hetkeni, mil hakkasin teda kahtlustustega jälgima, saades teada, et päevased kohtumised sõpradega olid tegelikult koosveetmised vanglast samal ajal vabanenud armukesega ning ülemääraselt sagedased, öised haiglavahetused möödusid haigla puhkeruumis koos meeskolleegist armukesega ameledes.
Mulle sellest kõigest piisas. Varahommikul loopisin prügikastiga Hiiu haigla klaasuksed kildudeks, sest mind keelduti, hoolimata nõudmistest ja anumistest, haiglaruumidesse sisse lubamast, et oma armsamaga suhelda. Hommikul, kui Deniss kodumaja ees minu nime karjus, sest olin kõik lukud ära vahetanud ja tal puudus sissepääs, purjus nagu ma olin, avasin iidsed puitraamidega aknad, loopisin tema asjad ükshaaval tänavale, pakkisin enda kohvri, tellisin kiirpassi ning astusin lennukile.
Jätsin pikaks ajaks hüvasti nii lähedaste kui ka Eestimaaga, kuid mitte oma armastusega.

XII

Avasin üksteise järel aina uusi šampusepudeleid. Rooma Leonardo da Vinci – Fiumicino lennujaamas asfaldile astudes embasin taevast ja maad, tänades, et minu ning Denissi aastatepikkune vangipõlv oli jäädavalt lõppenud. Vabaduse sümbolina naeratas mulle vastu kauaaegne iirlasest sõber ja kolleeg Austin, kes aastaid hoolitses, et minu majandustegevuse tulud oleksid hoitud, kaitstud ning säiliksid turvaliselt järgmised kümmekond aastat, mille vältel planeerisin Eestist jäädavalt lahkuda.
Jooksime mööda hiiglaslikku lennujaama. Finnair oli suutnud kaotada kogu mu pagasi ning süüdimatult ja inglise keelt valdamata ainult naeratati mulle igalt poolt vastu, kuid kohvrid jäid leidmata, mistõttu veetsime esimese öö luksuslikus, sealsamas asunud Hiltoni hotellis.
Austinga oli iga hetk lõbus. Meil oli alati ja palju, millest kõneleda. Tema oli kursis nii minu äritegevuse kui ka hingeeluga. Sageli kujunes just temast inimene, kes saabus spetsiaalselt minu pärast Tallinna, hoidmaks mu kätt või silitamaks nukrameelsusest longuvajuvat pead. Ennekõike oli ta suure hingega sõber, kuid sama usaldusväärne partner erinevate finantsasjaajamiste korraldamisel. Ikkagi iirlane ja terve elu mööda maailma ringi reisinud, tööd teinud ja elu näinud mees.
Järgmisel päeval, Rooma lähedale Chivitavecchiasse saabudes, pakkisin kahekorruselises üürimajas kohvrid lahti, pöördudes linnaga tutvuma. Pöörane seiklus mööda kaunist merelinna lummas imelise päikeseloojangu ja lärmavate itaallastega, kulmineerudes öises salsaklubis, kus siiralt naeratavad ning lahked kohalikud õpetasid tarmukalt mulle kirglikke tantsusamme.
Emotsioonidest ja ohtrast tequilast joovastatuna ei suutnud ma uues, ent võhivõõras kodulinnas orienteeruda. Italianod haarasid mind Fiati tagaistmele ning laulu saatel jõudsin hiliseks hommikuks siidiste linade vahele puhkama.
Kevadiselt pikad päevad möödusid pidevalt pidutsedes, millele lisasid värvi uued kohtumised väikelinna restorani- ja baariomanikega, esimesed kokkupuuted Itaalia maffiaga ning oma tundeküllaseid rütme ei jätnud lisamata värvikad poodlemistuurid pisikauplustes ja supermarketis.
Chivitavecchia sundis mind uuesti elama, ajale, inimestele, väärtustele mõtlema. Koduselt soe ning pehme, ehtitaallaslik Lazio piirkonna Türreeni mereäärne sadamalinn, kus võis näha inimarengu jälgi eelajaloolisesse, truskide ja Rooma aega tagasi pöördudes, puudutas mind.
Katsutavad ja tajutavad olid kõik iidsed ning pühad paigad, kus võisin tunnetada aegade, kultuuride möödumist, igaviku kestvust, mälestuste tuhmumist. Nendes, vahel tormistes, vahel salaja hingesoppidesse hiilivates merelainetes, kostus igal hommikul, kui avasin koduakna, jumalik hääl, kutsudes endaga rändama aegade ja piiride taha, mõistmaks, kui paljud hinged olid räsitud, nende ihud vaevatud, põlved nõrgad, silmad pimedad ja kõrvad kurdid, sest neil puudus hoolimine, mõistmine, mille jaoks meid siia ilma loodi.
Lainetesse laialipillutatud nukrad südamed olid vaevatud, suutes vaikides kisendada järgnevate põlvkondade poole, et sünniks rohkem armastust, lootes, et neilegi leidub kord andestust, kui Maa avastab endas jõudu kanda haldjaina vaevatuid ja hüljatuid, et unistused oleksid elust suuremad. Tundsin, et üksnes igatsus annab tiivad tõusta ning saavutada kõik, mille poole süda ja hing hüüavad.
„Jah, oh, kui paljude südamed on murtud ning hinged laiali pillutatud. Seetõttu peaksime meie ise tõusma inglitiivul, hoolimata omaenda raskustest, haarama kaasa meist väetimaid ning toetama pisaraisse mattunuid, et igaühe päevad oleksid rikkad armastusest ja hoolimisest,“ mõtisklesin aprillikuu kolmandal päeval, sünnipäeva eelõhtul sadamakail.
Juubeliõhtul pöördusin elus kolmandat korda pealinna Rooma, eesmärgiga väärikalt tähistada sünnipäeva, mis pidi olema algustähiseks minu uuel teekonnal elurajal. Olin selleks ajaks Itaalias paika pannud selge visiooni edasiseks eluks. Kindel otsus oli lõplikult lõpetada tegutsemine meelelahutusäris, pühendades ennast heategevusele, inimõiguste kaitsele ning kaugemas tulevikus kirjutamisele. Sellele pidi eelnema ajutine naasmine Eestisse, lõpetamaks gümnaasium, mis ootamatult taas katkenud oli, kui otsustasin hetkeemotsioonide ajendil Itaaliasse siirduda.
Viimase etapina planeerisin õppida kolm aastat Tallinna Ülikoolis riigiteadusi, jättes seejärel alatiseks hüvasti sünnimaaga, et reisida, leidmaks endale paigake maailmas, kus tunnen ära iseenda ja oma tõelise kodumaa, sest kodu on koht, mida inimene saab elus muuta ja valida, vastupidiselt juhuse või Jumaliku ettemääratuse poolt paikapandud sünniriigile.
Olin saanud 25-aastaseks. Peale väsitavat linnaga tutvumist lõõgastusin Colosseumi kõrval asunud homoklubi Coming Out tantsupõrandal vallatuid poose võttes, kuigi minu ainsaks partneriks oli pidevalt uute ja eksootiliste kokteilidega täidetud klaas, kuni minu ellu sekkus saatus oma kõige lummavamal kujul.
Klubis oli traditsiooniline, iganädalane tutvumisõhtu, mil tundmatud ja armastuse järele ihalevad üksikud poisid ning tüdrukud otsisid seda ainuõiget. Igaühel number rinnale kinnitatud, oli võimalik sümpaatsele persoonile kirju saata. Mulle saabus neid ohtralt, kuigi kõik olid itaaliakeelsed, olin iga kohaliku romantiku tähelepanust võlutud, kuni minuga tuli vestlema säravate kiharatega naisterahvas, kelle sõber oli minust sisse võetud. Lahkelt palusin nad enda lauda, tellides liitrite viisi šampanjat, et peomeeleolu ei kustuks.
Naeratasin põhjaeurooplasele omaselt häbelikult, kui tõstsin hetkeks langetatud pea, et silma vaadata Emmanuelile. Tema pilk võlus ja lummas mind. Puudutasin tema siidiselt pehmeid käsi ning juba järgmisel hetkel kohtusid meie huuled meelaks suudluseks. See oli tõeline vastastikune armumine esimesest silmapilgust, milles kohtusid maised ja taevased tunneteleegid. Ehtne päikesemaa oli avanud oma kuldsed väravad, et nendest käsikaes sisse jalutada.
Ihade lummuses veedetud hommikule järgnes äratundmishetk, kui rõõmust helesinistesse pilvedesse hõljudes vastasin hetkekski kõhklematult jaatavalt ateistist Manu ettepanekule alustada kooselu. Juba järgmisel momendil leidsime ennast Pepe, nii oli minu uue armastatu auto nimeks, sest iga õige itaallase autol on nimi, esiistmetelt, suundudes Chivitavecchiasse, pakkimaks minu kohvrid ja rebimaks puruks Rooma-Helsingi-Tallinn lennupiletid, et tunnetekeerisel ühises elus lubada ennast edasi kanda.
Elasime miljööväärtuslikus ja rohelises piirkonnas, suures neljatoalises korteris koos Manu transseksuaalse ning inglise keele tudengist sõbraga. Harmoonia ja idüll valitsesid kõikjal, alates hommikustest ühistest ristretto joomistest, lõpetades nädalavahetustel, hiiglaslikus aias toimunud toidu- ja veiniorgiatega rohkete sõprade seltsis.
Tänu kallimale omandasin kiiresti itaalia keele, õppisin põhjalikult tundma ning valmistama tüüpilisi rahvusroogasid, sulandusin täielikult itaalia muusikamaailma, mis meid kõikjal saatis, sest Manu suureks unistuseks oli saada tuntud lauljaks. Oma iidoli ja kultusliku Renato Zero, kellega mul avanes võimalus ka hetkeks silmast silma kohtuda, jälgedes astudes saatis selle suurmehe looming meid kõikjal, millele pakkusid vaheldust minuvanuse kuti enda heliloomingulised püüdlused, kaunilt helisenud vokaal ning täiuslik klaverimängu valdamine.
Kuna Manu oli pärit vaesest perekonnast ning oli töötu staatuses, traditsiooniline elav italianost kunstnik, siis kõik meie majapidamise ja elamiskulud võtsin lahkelt enda kanda, kuid panustasin ka tema esimesse stuudiosalvestusse, et aastate pärast näeks ilmavalgust unelmate printsi esimene album.
Igal hilisõhtul, vankumatu kindlameelsusega, käivitasime pisikese, tumepunase Pepe, et pidutseda Rooma geiklubides, peamiselt siiski meie esmakohtingu paigas, sest minu maisele inglile ei meeldinud suured klubid, nagu minu lemmikuks kujunenud Muccassassina. Massiivses ööklubis tutvusin juhtkonda kuuluvate persoonidega, kes pakkusid mulle paaril korral võimaluse koostada meelelahutusasutuse drag-queen trupile lavashowd. Tegemist oli eriliselt võimeka kooslusega, kellega kujunes fantastiline koostöö, mida tunnustasid tuhanded klubikülastajad aukartust äratava aplausiga.
Mõnel korral astusin ka ise lavalaudadele, ent eelistasin siiski telgitagustes tegutseda, olles väsinud avalikust tähelepanust, mida mulle osutati jätkuvalt palju kitsamates ringkondades, nagu Euroopa suurimas homosaunas Europa Multi Club, mida minu armastatu põlgas, pidades igasuguseid saunu ja seksiklubisid hoorade kohtumispaikadeks. Tegelikult külastasid neid alaliselt hoopis Vatikani noored kooripoisid ning oma metsikuid, kinniseid orgiaid korraldasid preestrid ja teised jumalasulased, millest mul õnnestus mitmel korral osa võtta, kuigi pidin seda tegema alati salaja, sest Emmanueli armukadedushood muutusid aina väljakannatamatuteks, kuigi olime kokku leppinud, et meie suhtes valitseb seksuaalne vabameelsus.
Partnerlust hakkasid üha sagedamini mõjutama elukaaslase kinnisideed sellest, et mul on armuke. Ta oli selles absoluutselt veendunud, kuigi tegelikult ei vastanud see tõele, kui juhuslikud seksuaalpartnerid vastavates klubides välja arvata, ent minu süda kuulus kindlalt Manule. Tema kahtles paraku kõiges, süüdistades mind isegi selles, et jõusaalis trennis käin, sest tema uskumuste kohaselt nägin itaallaste jaoks sedavõrd hea välja, et ta elas pidevas minu kaotamise hirmus, mille pärast valasime sageli veinipudeli taga pisaraid, kui püüdsime üksteisele oma armastuse siirust tõestada. Sellesse pidid sekkuma ka korterikaaslased ja majanaabrid, mida valjuhäälsemaks meie lõputud vaidlused muutusid.
Piinlevale sõbrale oli lõpuks võimatu isegi lihtsaid asju selgitada. Külastades Austinit, kes elas ja töötas jätkuvalt Chivitavecchias, jõin ennast tagasipöörduval rongil sedavõrd täis, et otsustasin rongijaama lähedal tundmatu seltskonnaga liituda, et nendega edasi pidutseda. Tulemuseks oli enda avastamine haigla kiirabiosakonnast, tilgutite küüsi aheldatuna. Mulle ei meeldinud selline lõpplahendus. Kiskusin voolikud ihu küljest lahti ja põgenesin järgmisel hommikul teadmata suunas, lõpuks sõitsin ühistranspordiga koju, kus mind ootas tõeline peapesu ja skandaal. Mul oli võimatu isegi juustupoodi väisata, sest mees-sõbra hinnangul ihaldas selle klienditeenindaja mind seksuaalselt.
Me ei kakelnud kunagi, kuid tülitsesime tõepoolest häälekalt. Tihti lõppes see olukorraga, kus Manu, liigselt joobnuna, soovis närvide rahustamiseks autoga sõitma minna, mida mina ja sõbrad püüdsime takistada, kuni ühel õhtul otsustas ta kotid pakkida ning vanematekoju tagasi kolida. Naerdes soovisin head teed, olles veendunud, et juba mõne tunni pärast kuulen ukseluku avanemist, kuid seda ei juhtunud. Ta lihtsalt magas ja jõi maja lähedal asunud pargis, äratades mind üles hirmsa kolina ja ragina saatel, kui ronis üle meie hoovimüüri, et kanalisatsiooni põlatud võtmeteta koju naasta.
Mulle meenutas see situatsiooni, kui elasin Tallinnas Müürivahe tänaval. Deniss oli tookord vanglas ning üksikul koidikul pitsat tellides võlus mind pitsapoisi silmapaar sedavõrd, et otsustasin ta enda juurde külla kutsuda. Voodis peaaegu alasti hilisel tunnil lamades sõin mina pitsat, tema istus internetis, kuni meie mõnusat äraolemist ehmatasid liikuvad rulood. Walera Haapsalust, kellega olin kohtunud sama aasta homoparaadil, ronis mööda vihmaveetoru kolmandale korrusele, sisenedes minu koduaknast, veendumaks, et mind tõepoolest ei viibi Tallinnas, nagu talle olin telefonitsi kinnitanud, sest soovisin tööga tegeleda ja pealegi polnud meie tunded pooltki nii vastastikused, kui tema oleks seda soovinud. Walera oli otsustanud Haapsalust taksoga Tallinna sõita, omavoliliselt minu üürikorterisse siseneda ja vägivaldse skandaali korraldada, mis lõppes tema jaoks kriminaalkaristusega, minu jaoks tähendas aga lugematul arvul roosisülemeid igavese armastuse tõotustega.
Roomas puhusid teised tuuled. Politseil ega lillekauplusel polnud vaja meie pereasjadesse sekkuda, kuid otsustasime lahku minna ja vahelduseks sõpradena koos elada. Siiski polnud see enam seesama elu ning mina pidin enda personaalsete plaanidega edasi liikuma.
Tegutsesin lühiajaliselt vabatahtlikuna kodutuid abistavates organisatsioonides, kuni ühel päeval otsustasin Milano kaudu Tallinnasse naasta, lõpetamaks keskkooli ja alustamaks tudengipõlve. Viimaseks sammuks Itaalias jäi kogu oma maisest varast lahtiütlemine vaeseid abistava katoliikliku kloostriorganisatsiooni Caritas kasuks.
Pooltühjade taskutega saabusin, absoluutselt tühjadega lahkusin, kuid tegin seda kerge südamega, teades, et olen leidnud sisemise tasakaalu ning võitnud iseennast.
– – –
[Raivo Kaer jätab paar olulist asja mainimata. 7. juunil 2006 tegi üks tema hea tuttav talle Eesti välisministeeriumi kaudu nn hädaabiülekande 5000 krooni. Roomas olid mingid kutid pakkunud talle purgidrinki. Loomulikult ei öelnud Raivo joogist ära, kuid ärkas alles haiglas, avastades, et kõik ta asjad ja dokumendid olid ära varastatud. Kuid kas see kaabakas kiirustas koju jõudes võlga ära maksma, oskas ta vastutulekut hinnata? Oh ei, alles 2007. aasta augustis, kui ta sai järjekordse geirongkäigu korraldamiseks mingist rahvuvahelisest organisatsioonist raha, maksis ta oma võla ära. Toimetaja märkus.]

XIII

Tallinnas valitses valgust varjutanud pimedus, justkui oleksin keset vaikivaid haudasid sattunud. Mul puudus isegi elukoht. Eksisteerisid üksnes kohvrid Itaalias soetatud rõivaste ja jalatsitega. Appi ruttasid mõned sõbrad ning leidsin endale elamise ja olemise Männikul, mis siiski minu vajadusi ei rahuldanud. Igatsesin kooli lõpetamiseks aja täielikult maha võtta, et viimased eksamid edukalt sooritada.
Leides internetiavarustest ideaalsena tunduva paiga, asusin järgmisel kevadel uuele teekonnale, vaadates kaugusesse, imetledes taevasina ja merelainete ühtesulamist. Enesetunne oli iiveldamaajav. Olin terve öö vaheldumisi viinakokteile ja õlut joonud, autosõidu üle elanud ning nüüd tundsin, et tahaksin oksendada, kui paadis loksusin, et peagi väikeses sadamas randuda.
Aastaid tagasi olin seal viibinud esimest korda elus. Varem polnud ma isegi teadlik, et Eesti veteavarustes selline saar eksisteerib, ent soovides uuele, suvearmastusele lõõgastust ja rõõmu pakkuda, otsisin erilisi, pisikesi ja rahulikke paigakesi, kus teineteisele hellusi sosistada ning lihtsalt puhata. Tema riigiteenistusest õiguskantsleri nõunikuna, mina äritegevusest.
Sellest hetkest alates jäi see imeline paik mind kummitama. Õigupoolest meenus sageli võõrsilgi, kui tõeline paradiis, kus säras alati päike, oli soe ning loksusid rahustavad vetevood. Kuldsetel rannaliivadel olin kogenud armurõõme, nautinud imelisi päikeseloojanguid, lehitsenud raamatuid ja lugenud taevatähti.
Tallinnas oli mind vallanud stress. Probleemid kuhjusid ja ees ootas viimase eksami sooritamine, et Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium edukalt lõpetada ning asuda õppima ülikooli. Sel lihtsal põhjusel pakkisin kohvrid. Ühes kevadsuvised riided ja jalatsid, teises kõik raamatukogus saadaval olnud ajalooõpikud, enda koostatud konspektid ja ilukirjandus ning kolmandas, kõige suuremas viina-, veini-, ja õllepudelid.
Siht silme ees oli kindel: sooritada ka viimane, ajaloo riigieksam, iidses, 13. sajandil rajatud hoones, väga heale tulemusele. Ajalugu oli alati üks minu lemmikaineid olnud, mille uurimisega tegelesin süvitsi isegi vabal ajal.
Aega oli kolm kuud, et uhkes üksinduses õppida, samaaegselt puhates linnamürast, inimestest, kuid ennekõike igasugusest ostmisest-müümisest, mis on paratamatuks meelelahutusäri osaks, justkui oleks tegemist bordellipidamisega. Produkt, mida sa vahendad on mõlemal juhul lõppkokkuvõttes inimene, olgu tema ametinimetuseks laulja, tantsija või prostituut. Vahet pole, üks kupeldamine ja vaheltkasust rikastumine kõik.
Puhkamisega alustasin tegelikult eelmisel õhtul juba pealinnas, kui koos lillekaupluse omanikust sõbranna Siiri ja tema emaga mööda vanalinna pubisid ja tantsuklubisid, üksteise najal, ringi taarutasime. Loomulikult oli meil metsikult lõbus, nagu alati. Siiri oli justkui lihane õde, nagu tema ema väsimatult korrutas. Meil oli alati lõputult energiat, et varastest õhtutundidest, kuni päikesetõusuni tantsida ning liitrite, kastide viisi kihisevat vahuveini larpida, isegi, kui ülejäänud seltskond oli juba laua all või koduses voodis magama jäänud.
Seekordne pidu ei erinenud millegi poolest, kui välja arvata nukker tõsiasi, et minu vallatu, särasilmse kaaslanna armuke talle helistas ning daami tööautoga, Pärnu maanteel asuva kasiino ukse eest, koju sõidutas. Lehvitasin nukralt, heites pilgu selja taha ning endalegi arusaamatul põhjusel avasin ukse, sisenedes kiskjalikku maailma.
Valisin suvalise automaadi. Istusin ja jooksutasin ettekandjaid, tellides üha enam uusi šampusepudeleid ja vahutavaid õlleklaase. Olin väsinud. Sularaha hakkas lõppema, aparaat ei tõotanud mitte midagi head, üksnes kooris minult iga hetkega üha enam kroone. Ainult vodka pakkus veel lohutust, kuid liitrise viinapudeliga kaasnes imeline muinasjutumaailm, milles tiksusin, kui aina panuseid kahekordistasin, kuigi silm ei seletanud enam numbreid, mida röövellik mänguautomaat näitas. Ootamatult võpatasin. Tuled vilkusid. Sain otsemaid kaineks. Kutsusin turvamehe ning võtsin peaaegu 50 000 krooni sularaha pidulikult vastu.
Olin vähemalt kümnekordselt võitnud, kuigi sattusin kasiinodesse haruharva, ent alati lahkudes võitudega, vapustas seekordne saavutus mind sedavõrd, et polnud enam tahtmist isegi mitte tuikuda. Olin piisavalt kaineks ennast joonud. Istusin kasiino baaris, suhtlesin võhivõõrastega, tehes neile, personalile ja iseendale välja, et pead parandada. Ootasin autojuhti, kes mind hommikul vanalinnast Haabneeme sadamasse sõidutas, et sealt Prangli saarele suunduda.
Mind juba oodati. Sadamakailt vaatas vastu naeratav, lahke ja mehine meesterahvas, kellelt kolmeks kuuks – eksamiteks valmistumiseks – maja üürisin. Ronisin üle paadi ääre, istusin autosse, tasusin rendiraha, avasin õllepurgi ning suundusin oma ajutisse koju.
See oli lihtne taluhoone, luitunud, kuid koduselt soe ja armas paik, kus teha pliidi alla tuli, et ahjus kohalikult meremehelt ostetud värsket kala küpsetada. Ainult külmkapp oli liiga väike. Minu viinad ei mahtunud sinna ja soe viin on nagu soe uriin, kuigi ma viimast joogina ei tarvitanud. Kõige olulisem oli siiski vaikus, mida ilmselgelt nautis ka minu kaaslaseks olnud kass, kes mööda tube ringi luusis, avastades uut maailma, kuhu olime mõlemad minu valiku tahtel sattunud.
Viskusin voodile, vaadates raamatukuhja, mida oleksin pidanud kohe tudeerima hakkama, kuid selle asemel uurisin üha uute ja uute viinapudelite sisu, tiireldes majas ringi, kisendades üle eramu kõlavat Rolfi ja Veski esimest duetti.
Mõne päeva pärast polnud duett loodud ainult kahele – mulle ja minu kiisule. See asendus kohalike noortega, kes vahetpidamata mind külastasid, tagastamatut laenu võtsid ning kellega võis lõputult viina või veini juua. Õpikud ootasid oma aega. Inimesed tundusid olulisemad ning vabadus ja meelerahu, mille olin tagasi saanud, kui saarel ringi jalutades avastasin imelist Eestimaa loodust, tärkavat kevadet, nautisin linnulaulu ning hingematvat vaadet merele.
Tõepoolest olin rahulik ja õnnelik, kuigi see polnud reaalsus, vaid pidev alkoholiuimas viibimine, mis mind rõõmustas. Iga hommik algas samamoodi – esimesena haaras käsi voodi peatsis asuvalt öökapilt viinapudeli. Esimene lonks pakkus turvatunnet, et päeva alustada ja eksamiks valmistuda. Vahel tõesti istusin laua ääres ja lugesin õpikuid, luues seoseid aja ja sündmuste, inimeste ning kohtade vahel, kuid seda juhtus liigagi harva ning alati kaasnes sellega viinakokteil või õllepurk.
Kohalik, alla saja püsielanikuga saarel tegutsev, kauplus ei suutnud rahuldada minu vajadusi ega kapriise, mis tulenesid minu iseloomust ning eelnenud eluperioodidest. Seetõttu tellisin sageli autojuhilt ja ühelt oma parimalt sõbralt kastide viisi viina, õlut, veini ning delikatesse, mille sõber Tõnu mandril paati tõstis ning mille mina, koos oma uute, kohalikest koosnevate tuttavatega, autosse või aiakärule paigutasime, et ükshaaval avada uusi ja uusi pudeleid.
Vahel avastasin ennast ärkamas koduaias või mõne naabri kiviaial. Ma lihtsalt jõin. Pidevalt, stabiilselt, muutusteta ja planeerimata oma tegevust lõpetada. Joovastavate vedelike manustamine oli tõeliseks õuduseks muutunud, kuid see oli minu enda valik. Minu otsus elada just nii, et unustada maailma valu ning õppida, kuigi viimast tegin ma haruharva ja peamiselt üksnes viisil, mis koosnes rannaliival õpikute ja konspektide sirvimisest ning mahla ja viinakokteilide endasse kallamisest. „Elu ei koosne ainult kooliharidusest, elukool pakub rohkemat, kui ükski koolipingis veedetud minut või tund“, arutlesin endamisi.
Kümmekond aastat raju pidutsemist ja elu olid jätnud oma jälje, kuigi mitte silmnähtava, sest mind peeti välimuselt endiselt pisut nooremaks, kui tegelikult olin. See andis veelgi enam enesekindlust, et alkohol tõesti ei muuda inimeses mitte midagi, vaid loob meelekindlust, kuigi see kõik oli enesepettus.
Hingepeeglisse vaadates tundsin ebameeldivustunnet enda suhtes, kui mõtlesin sellele, et ööpäevas tarbisin: kolm-neli pudelit veini, paar liitrit viina, kümmekond liitrit õlut, millele kõigele lisandus vahel, kui toimus suurem pidu minus eneses, pudelite viisi vahuveini. Nii päevast päeva, sõltumata kellaajast, sest aega ei pidanud ma sellel imelisel saarel jälgima. Aega oli piisavalt, et saunalaval istuda või öistel tundidel lõket teha, kala grillida või tahmakartuleid küpsetada. Nautisin lihtsat elu rohkem, kui linnas restoranis einestamist. Mulle meeldis süüa valmistada. Sageli viibisid kohalikud minu üürimajakeses, et ühiselt õhtustada, kaarte mängida, elust-olust, inimestest ning eluväärtustest kõneleda, kuid ennekõike juua, juua, juua nii palju, kuni väsinuna voodisse kukkusin, et mõni hetk hiljem ärgata ja uuesti joomisega alustada.
Ma ei küsinud kunagi endalt: „Miks ma seda iseendale teen?“
Joomine oli lahutamatuks elu osaks, nagu viinapudel oleks ihuliige keha küljes, millest vabanemine on võimalik, ent valulik ja ebameeldiv protseduur, mistõttu oli lihtsam edasi elada nõnda, nagu seda viimased kaksteist aastat olin teinud.
Mulle polnud vajalik kellegi seltskond. Piisas etanoolist – tema oligi minu parim sõber. Ta ei vaielnud kunagi, ei solvanud, ei petnud, varastanud ega valetanud, kuigi tegelikult röövis salamisi kogu elu, loomuse ja olemuse.
Iga päev valetasin iseendale, kui järjekordse klaasikese tõstsin, kinnitades, et alkohol pole probleemiks, vaid hoopis lahenduseks, aidates mul paremini töötada, õppida; oma saatuse, kannatuste ja valuga toime tulla, kuigi kannatusi ning valu just nimelt alkohol ise minu ellu tõigi. Tänu lausjoomisele olin kaotanud inimesi, hävitanud oma majandusliku heaolu, kuid ehitanud kindluse, millest vahel purskus oksena välja kõik see, mida endasse olin eelnevalt manustanud.
Elu oli tõeliseks õuduseks muutunud. Isegi sellel kaunil saarel suutsin konflikte tekitada inimeste ja iseenda vahel, kuigi leppimine tekkis kiiremini, kui tülid, sest vodka oli meie kõigi ühine sõber – vaherahukohtunik minu ja maailma vahel.
Lõpuks vajasin ehtsat inimesest kohtunikku, sest olin kohalike noortega nii tõsiselt tülli sattunud, et see lõppes minu saarelt politseikaatris mandrile eskortimisega.
Kuigi ma polnud kunagi füüsiliselt vägivaldne, olin seda vahel vaimselt. See oli põhjuseks, miks elasin ikka veel, 27-aastasena, üksinda. Minu vaimne terror iseenda kallal oli kõrvalseisjatele talumatu, ent seda enam hindasin oma väheseid, kuid tõelisi sõpru, kes hoolimata minu ülbitsemistest, kangekaelsusest, liiga kõrgest egost mind sallisid, toetasid ning hoidsid kätt igal hetkel, kui seda vajasin.
Pidu päikesesaarel oli lõppenud kaklusega. Minu jaoks tähendas see sinist silma ning saarelt lahkumist, et lõpuks eksamikomisjonile aru anda oma teadmistest, rajades tee ülikooli seinte vahele.

XIV

Peale rebaste ristimist seisin enesekindlalt ülerahvastatud auditooriumi ees. Lahing oli välja kuulutatud väikese inimrühma poolt, kelle ainsaks eesmärgiks oli minu maine kahjustamine, haaramaks iga hinna eest 160-pealise riigiteaduste kursuse vanema koht, justkui tegemist oleks mingi eristaatusega. Välja oli otsitud kogu minu meediast läbikäinud minevik. Oraatorina vastasin kõigile etteheidetele avameelselt, haletsusväärsetele ründajatele sügavalt silma vaadates ning ennast kehtestades. Minu väljavalitud abilised ainult muigasid, kui neid silmasin hääletusel, millel vastaskandidaadi leer kasutas ebaausaid võtteid, kutsudes oma soosiku poolt hääli andma inimesi, kellel polnud meie kursuse ega ülikooliga mingit seost. Häving oli täielik. Võitsin saali poolehoiu ning kursusevanema koha 80-protsendilise toetusega. Sellest hetkest alates, kuni ülikooli lõpuni, vastandas pisike grupp ennast alaliselt kõigele, mis oli minu nime, eksistentsi ja tegevusega seotud.
Igavates massiloengutes suhtlesin kursusekaaslaste ning sõpradega sotsiaalvõrgustikes, tegelesin kursusevanema ja üliõpilasesinduse liikme kohustustega, organiseerisin Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi või enda kursuse üritusi, kuid peamiselt kõlgutasin niisama jalga, lõbusalt kohvitopsis loksuvat õlut luristades. Tundus, justkui oleksin keskkooli viimasesse klassi istuma jäänud. Loengute sisus puudus uus ja väljakutseid pakkuv informatsioon, vastupidiselt seminaridele, kus alati rõõmuga aktiivselt osalesin ja õppejõudude ning kaastudengitega poliitika, õiguse, majanduse, halduse üle diskuteerisime.
Pidudest koosneva tudengielu kõrvalt teenisin igapäevast leivalisa lehekandjana. Valisin madalapalgalise töö teadlikult, sest enamuse ööpäevast veetsin koolis, kodus, raamatukogus arvutiekraani või raamatute taga istudes, mistõttu hommikused tuuritamised ajalehekäruga vanalinnas pakkusid võimalust aktiivseks liikumiseks. Paraku ei jätkunud seda lõbusat tegevust kauaks, sest öistelt tudengiolengutelt joogisena naastes oli keeruline ennast varahommikul voodist välja sundida, kuigi seda kergendas teadmine, et minu postipoisikärus ootab peadparandav õllepurk, mis koos tervisele kahjulikult mõjunud külma kliimaga läksid lõpuks töökoha maksma. Nutmiseks polnud ometi põhjust. Majanduslik olukord oli stabiilne. Tegelesin iseendale antud lubadustest hoolimata jätkuvalt väikeste meelelahutusprojektidega, kuigi peale viimaste Tallinnas peetud homoparaadide suurimate pidude edukat korraldamist, millel astusid lavalaudadele teiste seas Koit Toome, Nancy ja Maarja-Liis Ilus, olin otsustanud, et muusikaäriga teen lõpparve esimesel võimalusel.
Värsked tuuled hakkasidki tasapisi puhuma, asusin tegutsema kaubandussektoris. Esialgu olin lihtne klienditeenindaja, hiljem suure spordipoe juhataja, elades vaikelu Haabneemes, väikeses mereäärses saunamajas. Ainsaks külaliseks oli viimaste aastate parim sõber, parem käsi ja minu alaliseks kaaslaseks olnud Tõnu, kes oskas alati kuulata, nõu anda ja toetada. Koos temaga rändasin läbi tulekeeriste ja veepööriste.
Ilmselt emalt päritud seljahaigus andis ennast üha enam tunda, eriti kaupluses pidevas püstiasendis toimetades. Meditsiinist ega ravimitest mitte mingisugust kasu ei olnud. Soovitati üksnes soojemasse kliimasse kolida. Tõnu, kellel olid tugevad sidemed Poolaga, leidis aga võimeka arsti, kelle poole oma muredega pöördusin.
Lahkusin kodust seljakott seljas, kohtudes ükshaaval kõigi lähimineviku parimate sõpradega, kes eranditult kõik olid naisterahvad. Külastasin ootamatult õde Maaritit, aimates, et see jääb meie viimaseks kohtumiseks pikaks ajaks.
Aeg oli pidutseda. Tegin seda kirglikult, elades nädal aega vanalinna hostelis, teadmata, milliseid samme järgmisena astun. Kogu olevik ja tulevik olid lahtised, puudusid visioonid.
Ühel hommikul kaine peaga silmi avades ja selja- ning kõhuvaludes piineldes, haarasin mobiiltelefoni, valides pähe kulunud numbri. Laususin: „Aeg on lahkuda. Igaveseks. Palun, tule mulle hostelisse järele ning sõiduta mind üle Eesti–Läti riigipiiri.“
Istusin musta Mercedez Vito esiistmele, saatsin ammu kasutuselevõetud uuelt numbrilt viimased tekstisõnumid, juhendasin spordipoes toimetavaid teenindajaid, teavitades jätkuvast haiguslehest ning viskasin telefoni prügikonteinerisse. Tundsin, et ei vaja kodust mitte mingeid materiaalseid esemeid. Kõik jäi Viimsi vallas nii, nagu Tallinna majutusasutusse olin suundunud. Olin kõik sisemised sillad põletanud, otsustades asuda tundmatu tuleviku poole teele, veendununa, et minu valik on ainuõige.
Piiriäärses Läti külas jätsin kallistades Tõnuga hüvasti. Ta soovis mulle rahu ja turvalist teekonda, jõudmaks tagasi Itaaliasse, kuigi ma ise polnud kindel, et sel korral kõik teed Rooma viivad. Mul puudus siht. Teadsin vaid, et esmalt vajan poolakatest arstide abi tervise parandamiseks, misjärel alustan reisimist lõuna poole, kuni leian laias maailmas seigeldes paiga, kus tunnen ennast koduselt. Vajasin inimesi ja ühiskonda, kus mõeldakse ning elatakse minu ideaale järgides ühtsuses, hetkekski unustamata, et maailmas on suuremaid väärtusi, kui omaenda heaolu. Teadsin, et minu kodu saab asuda vaid riigis, kus hoolitakse ja suudetakse näha endast nõrgemaid, pakkudes neile lootust, lohutust ning reaalset abi, mis aitaks maailma kõigile paremaks paigaks muuta.
Kevadpäikese soojuses lebades imetlesin merd, sõrmedega rannaliivas mängides. Mind ümbritsesid pisikesed liivavallid ja hõre männimets. Kaugusest kostusid maanteel vuravad autod, segunedes linnulauluga. Olin rahulik ja õnnelik, et julgesin valida taaskord tee vabadusse. Seekord alatiseks.
Minu materiaalsed vahendid olid piiratud mõnesaja euroga, mille Tõnu teekonnale kaasa andis, sest viimase palga ja lõpparve kättesaamiseni oli veel aega ja aastaid tagasi deponeeritud arvetele puudus ligipääs veel mitmel järgneval kuul. Seetõttu otsustasin Riiga sõita hääletades. See oli imelihtne ülesanne ning juba pealelõunal viibisin Eesti lõunapoolse naaberriigi pealinnas, kus turistina ringi jalutasin ning öö läbi kohvikutes istusin, mõtteid koondasin ning meenutasin möödunud elupäevi sünnimaal.
Uuel hommikul ostsin teekonnale süüa ning külastasin kohalikku turgu ja pisipoodi, neist mitte midagi soetades. Piisas kaasasolnust: kahest püksipaarist, mõnest T-särgist, pesemisvahenditest, soojast kampsunist, jakist, alkoholipudelitest ning mälestuste koormast. Soovisin igaveseks hüljata kõik, mis oli minu eelneva elu vahel kannatusteks, mõnikord rõõmusädemeiks muutnud.
Vaatasin ainiti aknast, bussijaama püstijalapuhveti klaasseintest, reisidele kiirustavaid inimesi, hoides ühe käe sõrmede vahel Riia-Varssavi bussipiletit, teises õlleklaasi maheda Saku Originaali, minu lemmikõllega.

XV

Suletud silmadega sirutasin käe õllepurgi järele. Esilekerkinud maitse suus oli kirbe ja ebameeldiv. Ringutasin ning istusin, toetades raske pea kätele. Olin väsinud. Luud-liigesed valutasid, mind piinas peavalu pidevalt kumisevast, kohutavast muusikast, mida lakkamatult kuulsin, kuigi ei taibanud, kus see kõlas. Ma ei viibinud klubis. Oli hommik. Tavaline argipäeva hommik, mil olin varahommikust metrood oodates pingile magama jäänud, kuigi ärgates ei olnud välja puhanud, sest inimesed ümberringi kõnelesid pidevalt ja helises õudne, haiglaselt rõve muusika, mille saateks kostus eestikeelne jutt.
Tõstsin pilgu, märgates, et kebabi müügikohast liigub minu suunas räsitud välimusega, habetunud mees, lõuates eesti keeles: „Ma olen kuradima palju selles riigis tööd teinud ja sa sitapea, raisk, ei või mulle ühte tasuta kohvi anda! Ime mu munni, türapea. Pede, raisk! Värdjas! Kuradi türklase näru! Sinusugused mustad ahvid peaksid puu otsa tagasi ronima! Bljääd! Hoorapurikas selline, laku mu sitakat! Pasapea! Rooma oma kodumaale tagasi! Munn! Vitt, sitjaunn, raisk!“
Kohkudes tõusin püsti, eemaldudes konfliktsituatsioonist. Mul oli piinlik. Iseenda, oma rahvuse ja võõra mehe pärast. Tegelikult oli mul temast kahju, kuigi ei tundud teda ja see polnudki oluline, kui edasi jalutades kuulsin ikka neidsamu helisid, mis minu kõrvu hoomamatutest kaugustest kostusid.
Ma ei teadnud, kuhu põgeneda, olin hullumas häältest, mis mind pidevalt saatsid, jälitasid, minuga suhtlesid. Kõik ja kõikjal ümberringi valdasid eesti keelt, kuigi ma polnud mitte ühegi eestlasega enne unetut ööd metroopeatuses kohtunud. Ma ei suutnud meenutada oma hosteli asukohta. Värisesin üle keha. Suu tõmbus krampidesse, keha jäigastus, kui tänavanurgale maha istusin ja taeva poole pilku suunates nuuksudes palvet lugesin: „Jumal, palun, lõpeta see õudus! Palun sind, mu Jumal, aita mind! Palun! Palun! Palun!“
Olin teadmata perioodi veetnud magamata. Sihitult Varssavis ringi seigelnud. Kaotanud kogu oma raha, vedelenud haiglavoodis, jäänud ilma vähestest isiklikest esemetest ja ma ei suutnud meenutada, millal ennast või oma valgeid suveriideid viimati oleksin pesnud. Haisesin higi ja mustuse järele, teadmata, kuhu ja kelle poole pöörduda. Kõiki minu masinlike liigutusi juhiti, justkui oleksin mänguasi või robot, hüpiknukk kellegi kätes.
„Kas sa mäletad mind? Me kohtusime politseis, armusin sinusse esimesest pilgust. Tahaksin, et võiksime olla paar, kui annaksid selleks vaid loa,“ lausuti mulle, kui istusin politseijaoskonnas, mõistmata, mida seal teen, teades, et hoones viibib keegi eestlane, kes mind ootab, kuigi ta välja ei ilmunud.
Restoran, kus oli pidu lõppenud, palju toitu alles jäänud, kuid minu anuvatele silmadele ei jätkunud mitte midagi. Viskasin selle juures oma ID-kaardi hirmunult põõsastesse, olles veendunud, et suudan hiljem isikutunnistuse samast kohast üles leida ning põgenesin toitlustuskoha omaniku käte vahele, paludes lukustada kõik uksed ning helistada politseisse, kuigi kinnitati, et politsei ei suuda mind aidata.
Jooksin põgenedes edasi, lihtsalt nuttes ja karjudes rahulikus Poola pealinna öösumeduses, proovides peopesadega summutada helisid, mis minu kõrvu kostusid, kuid see oli võimatu.
Sõitsin terved ööd sihitult ja piletita bussidega, et ennast kaitsta tundmatute isikute eest. Päeval põgenesin rongi peale, mis ei teinud peatusi, sest tekitasin kaose ja skandaalitsesin isikutega, kes minuga suhtlesid. Rongist lahkumata suundusin tagasi Varssavisse, ebaolulisse jaama, mille pingil istus tundmatu mees, kes minuga ei kõnelenud, kuid esitles sülle paigutatud kohvrist tulirelva. Tormasin, ronides üle traataia, värisevate kätega möödujatelt abi paludes, sest ei osanud poola keelt. Mitte keegi ei reageerinud minu hädasignaalidele.
Trammile istudes tajusin, kuidas inimesed pelgavad mind ebameeldiva lõhna pärast, kuid ma ei saanud midagi muuta. Üritasin üksnes peitu pugeda kuhugi, kust mind ei suudeta avastada.
„Lubage, las ta sööb rahulikult lõpuni. Las istub ja mõtleb. Või tegelikult, vaata, sealt tuleb üks naine lapsekäruga. Lase talle kuul pähe ja anname relva tema kätte. Tema jääb süüdi,“ kostus ebainimlik julmus kuulmetorudesse, ilmselt lähedal asuvatest põõsastest, uskusin mina.
„Palun, ei, nad on süütud inimesed! Kui tahate, tehke minuga, mida iganes, kuid jätke nemad rahule!“ kisendasin meeleheitel olles vastu, kuid mitte midagi ei juhtunud. Kõik elasime edasi, ka hääled minu peas.
Õhtuhämaruses varjusin kiriku hoovile, kuuldes, kuidas minu lähedal taotakse vastakuti metalltorusid.
„Varsti sa tunned neid. Me peksame sind nendega, topime sulle neid persse, vägistame sind. Surume kogu oma käe sulle persse. Sa oled nagu vanglas.“
Paduvihmas ja rajus võtsin üle aia- ning põllumaade sihi pooleliolevale magistraalile, kus proovisin peatada autosid, kuni üks noormees seisma jäi, tundes huvi minuga toimuva vastu.
„Mind jälitavad mingid eesti noored raudtorudega ja lubavad mind ära tappa. Palun kutsu politsei,“ suutsin läbi pisarate olukorda selgitada.
Kohale saabunud patrull ainult vilistas, kuuldes, millisest riigist pärinen ning sõitis kummide vilinal minema, jättes mind tormituulte meelevalda.
Lõpuks ometi olin saanud pisut magada. Kiskusin riided seljast, loputades neid maanteekraavis ja kuivatades päikese käes. Istusin aluspesu väel, üritades ka ennast pesta. Kauguses paistsid suured kivielamud, naabruses tumepruunid eramud ja peagi valmiv kaubanduskeskus. Ootamatult katkestati minu vaikus kileda vilekoori ja trummipõrinaga, millele järgnes hiphop muusika, mis kajas minu kõrvus terve päeva, segunedes minu juhatamisega, millistele tänavatele peaksin suunduma, millist trammi kasutama ja millise MacDonaldsi ees seisma, et keegi süüa annaks.
Olin rampväsinud, kui taaskord hakkas pimenema. Põgenesin suurel maanteel, kui mulle röögiti: „Me oleme sul kannul. Vaata selja taha ja sa näed valget bussi, mille katusel on antenn. Me ei taha sinult midagi, ainult sinu neere.“
Kõik oli talumatu ja mõistmatu. Peatasin segaduses ja hirmul olles takso, kuigi teadsin, et mul puudusid vahendid sõidu eest tasumiseks. Raadio ega raadiosaatja ei töötanud, nagu eelnevalt olin kogenud politsei ja kiirabi autodes. Teenusepakkuja oli maruvihane, kui talle maksevõimetusest Eesti Suursaatkonna ees teada andsin.
Ronisin öösel üle aia. Minu kõrvu kostus terve öö ansambel Sõnajalgade muusika. Karjusin Suursaatkonna hoovis, ennast maja varju peites: „Mida te minust tahate? Millal see lõpeb?“
„Me teeme filmi. Sinust. Viime sind viimase piirini, kuni sa endal veenid läbi lõikad ja sured. Sa oled surmalaps. Mõistad, Raivo? Neerusid me ei saanud, aga me saame su laiba nagunii. Sa sured. Me tapame su! Sa ise tapad ennast! Me teeme kõik selleks!“
Laamendasin Suursaatkonna klaasukse taga terve ööpäeva, kuid keegi ei avanud. Hommikul ulatas vastasmajas elanud poolakast noormehe käsi läbi metallaia kilekoti, milles mahl, vesi ja erinevad toidud, inglise keeles sõnades: „Inimesele, kellel ei ole mitte midagi!“
Hakkasin põlvili langedes tänutundest nutma. Keegi oli mind märganud. Kerisin end aiapingile kägarasse, suutmata uinuda, kuni kuulsin, et hooviväravaid avati. Mulle vaatas vastu mureliku pilguga, pikakasvuline eestlasest saatkonna teenistuja. Jutustasin talle kogu oma loo. Ta lubas mul ühendust võtta perekonna ja Tõnuga, kellelt palusin materiaalset abi uute dokumentide taotlemiseks ja elementaarsete eluks vajaminevate esemete soetamiseks.
Esimest korda paari möödunud nädala jooksul tekkis lootus, et pääsen õudusunenäost, mis oli tegelikult reaalsus. Kogesin seda samal päeval, kui suundusin endale teadmata põhjustel hallide kõrghoonete vahele ning minu juurde sõitis politseiauto, millest väljunud mees uuris mind tähelepanelikult, küsides, peale nime keskuse inforegistrist kontrollimist: „Kas te kasutate kiipi?“
„Misasja?!“ vastasin jahmunult.
„Olete te kindel, et teie küljes ei ole ühtegi tehiseset? Meie raadiosaatjate töö tegevus on teie läheduses häiritud.“
„Jah, ma olen kindel.“
Vaatasin kummastunud pilgul lahkuvale politseipatrullile järele, aru saamata, miks mind keset kõnniteed kinni peeti ja isikut tuvastada sooviti.
„Rebi see enda küljest ära!“
„Mis asi?“
„Kiip! Palun, tee seda kiiresti enne, kui nad tagasi tulevad ja meile jälile saavad! Palun sind, Raivo! Võta see ära enda küljest!“ anus kaeblik naishääl.
„Mis kiip? Milline see välja näeb ja kus see asub?“
„Kiip on nagu kiip. Tavaline kiip. Rebi see ära! See on su vasaku kõrva taga. Paigaldasime selle sulle ühel ööl, kui olid pargipingile magama jäänud. Eemalda see! Tee, palun, kiiresti!“
Kraapisin mõlemaid kõrvataguseid, leidmata mitte midagi.
„Lollpea, sa lõhkusid selle ära,“ ütles mulle naisterahvas. „Meie, kohalikud eestlased, elame siin niigi mitmekesi väikeses korteris koos ja sa veel tahad siia elama tulla. Tööd meil pole, raha pole. See pakkus meile vähemalt nalja, mida sinuga tegime, aga nüüd on kõik lõppenud. Ma oleksin tahtnud sind aidata. Mäng on läbi.“

XVI

Ennenägematu majanduslik vaesus valitses kõikjal, kuhu iganes ma Poolas oma pead ei pööranud. Eriti teravalt märkasin seda, kui lõunase rongiga olin Krakovisse jõudnud ning kohvritega läbi Planty pargi hostelisse suundusin. Tundus, justkui jalutaksin täipesas, kohates igal tumerohelisel istepingil lösutavaid poolakatest kodutuid, kes zlotte nurusid, teise käega pudelisuust kramplikult kinni hoides.
Humanitaarabist saadud, kohati määrdunud riided ümber ihu, seljakott kahe jala vahel, kerjatud suitsukoni hambutus suus, jätkus neil ometi oskust tähale panna ligimesi, kellest mõned olid veel keerulisemas olukorras haiguste või invaliidsuse tõttu. Need inimesed olid kaotanud lootuse helgemasse homsesse, kuid nad ei kaotanud inimloomupärast veendumust, et kõige olulisemad on elavad hinged, olgu nendeks kasvõi tuvid, kellele oma kõhu arvelt saiapalukesi loobiti.
Siiras usk Jumalasse ja tema sõnasse, kandsid poolakad südameis kristliku maailma armastust rajavaid põhimõtteid, mida neis oli juurutanud katoliku kirik. Pühakodasid kohtasin selles armastusväärses linnas kõikjal.
Istudes vaikides, palvetavast inimmassist pidevalt tulvil 14. sajandil rajatud, maailma suurima puidust altariga Maarja kiriku massiivsete võlvide all, otsustasin iidses kuningate linnas ennast mõneks ajaks sisse seada, õppimaks religiooni mulle senitundmatuid külgi, mida polnud karismaatilistes ega luterlikes kogukondades. Kaastunne ja hoolimine naeratasid vastu igast silmapaarist, mida kogudustes või uulitsanurkadel kohtasin. Looduse kuningad elasid ise, lubades ka teistel elada, säästes ning kaitstes ümbritsevat maailma.
Autojuhid peatusid, jalgratturid ja rulluisutajad ei sõitnud jalakäijatest üle nagu laiakslitsutud prussakatest. Inimesed suutsid märgata ja arvestada igaühega, sõltumata tundmatu sotsiaalsest või ühiskondlikust staatusest.
Keerulistel aegadel, rasketes tingimustes elades, järgisid keskmisest eurooplasest oluliselt lühemakasvulisemad, ent jässakad poolakad minu maailmanägemust, et elus on kergem toime tulla, kui jagada kurjuse asemel hoolimist, sallivust, armastust. Sellest kõigest rääkides, kirjutades, seda praktiseerides. Kandes ühiskonnale tervikuna sõnumit, et armastuses elamine on ülim tunne, alistades igasugused madalad emotsioonid, nagu: egoism, ahnus, kadedus, õelus, vihkamine, kättemaks. Sest sõnal on vägi ja vägi on nii suur, kui on inimene, kes sõna lausub. Armastav inimene on alati suurem, kogesin Krakovis igal ajahetkel.
Tundsin piinlikkust ja häbi, olles joobnuna kaotanud dokumendid, mistõttu jäin mõneks ajaks võlgu hostelile, kus pikaajaliselt elasin. Omanikud ainult naeratasid sõbralikult, tõukamata mind tänavale. Järgiti lihtsat reeglit: tugevam peab alati aitama vaevatut, sest tõeline armastus saab olla üksnes vastastikune, sündides tugevama algatusel endast nõrgema vastu.
Otsustasin kogu valitseva klimaatilise ja inimliku soojuse keskel teha elus vahepeatuse, jäädes pikemalt Krakovisse elama ja hakates poola keelt õppima, et ajaloos põhjendamatult palju kannatanud suurrahva olemust paremini tunda. Sel pühal eesmärgil asusin tööotsingutele, alustades juba samal päeval, paar tundi hiljem, kui olin startinud mööda keskaegse, endise Poola pealinna vanalinna ja lummavalt kaunist peaväljakut ringipatseerimist, pakkudes ennast erinevatesse turistilõksus asuvatesse kauplustesse tööle.
Tänu viie keele valdamisele, erinevatele kogemustele ja oskustele teenisin keskmisest kohalikust oluliselt paremat palka, mis võimaldades mul külluslikult elada. Õhtuti, peale erevalges suveniiripoes veedetud meeleolukat, kolleegidega tantsimise rütmis möödunud tööpäeva, jalutasin linnatänavatel, kohtudes uute ja põnevate persoonidega, rikastades keeleoskust ning rahuldades füüsilisi, seksuaalseid vajadusi. Selleks avanesid ideaalsed võimalused ka kohalikes geiklubides, kuigi mõnusat äraolemise kohta, nagu Varssavis minu lemmik pidutsemiskohaks kujunenud klubi Galeria, mis meenutas olemuselt Tallinnas asuvat ülipopulaarset X-baari, Krakovis ei leidunud. Siin ei olnud ka M. R.-i, kes legendaarse homobaari tualetis isukalt mu meheau lutsutas või erakonna Res Publica juhtfiguure, kes omaniku Sirje sõnul kõik tema hoolitseva pilgu all, patustest ihadest kihavas baaris üles olid kasvanud.
Seda asendas vabameelsete ja pidevalt ülerahvastatud, varahommikuni avatud Kitsch, mille trepid liigse rahvamassi tõttu hilisel sügispäeval kokku varisesid, tuues kaasa rohke kannatanute arvu ning asutuse sulgemise. Napilt pääsesin õnnestusest, sest otsustasin tol õhtul teise meelelahutuspaiga kasuks.
Nädalavahetuseti avatud, väikelinna kohta suur seksuaalvähemuste ööklubi Cocon pakkus erakordseid naudinguid, välja elamaks kõiki oma tantsukirgi, juues ohtralt, kohalikule elanikkonnale kohaselt, maailma parimat Poola vodkat Coca-Colaga.
Õnnest ja alkoholist joobnuna väljusin päikesepaistelisel sügishommikul Visla ääres asunud klubist, kuuldes, et keegi mind hõikab. Pöörates pead, sädelesid mulle vastu jumalikult kaunid silmad ja roosad huuled. Olin taaskord armunud. Katoliiklasesse.
Michael suutis ellu äratada tunded, mida ma polnud aastaid kogenud. Meie hellitused ja kired diskreetses hostelis kestsid vaid loetud päevi, sest minu silmarõõm elas kuurortlinna Sopot lähedal, kuid jätsid mulle usu, et igavene armastus on võimalik ka vahemaadest sõltumata.
Hilissügise saabudes kaotasin klientide puuduse all kannatavas suveniiripoes töö, nagu enamus kolleege, kes viimaste seas olid palgatud, ent esimestena alati koondati. Minu jaoks oli sellisesse olukorda sattumine katastroof. Ma ei suutnud turistidest tühjenevas linnas uut tegevust leida ning kaotasin majandusliku kitsikuse tõttu elukoha, soovimata kellelegi võlgu jääda.
Luusisin sihitult mööda Krakovit ringi, teadmata, mida eluga peale hakata. Ainus, mis lohutust ja näilist turvatunnet pakkus, oli odav viin. Alustasin tõelise joomapeoga, valades valimatult endasse kõike, mida mulle müügilettidelt ahvatlevalt pähe määriti.
Ma ei kogenud kunagi pohmelust, sest olin püsivalt purjus nagu ehtne poolakas. Ma ei tahtnud kellegagi suhelda ega lahendusi otsida. Lõin elule käega, sülitades lumega kattuvale tänavasillutisele ning avades jahedate kirikuseinte vahel üha uusi õllepurke või viski-, rummi-, viinapudeleid.
Karget pakast trotsides leidsin lumetuisu ja külma eest kaitset pakkuva keldri, milles olin vabatahtlikult sunnitud veetma pimedad ja pikad päevad ning ööd, sest ühel baaris veedetud õhtul varastati kõik mu dokumendid ja raha. Olin sattunud keerulisemasse olukorda, kui eales varem. Lahendusi ei paistnud kusagilt, sest ma ei otsinudki neid, olles pettunud iseendas, et allutasin oma elu taas lausjoomisele.
Niipea, kui väljas pimenes, hiilisin romantilises, endises juutide asulas, sünagoogidest rikkas Kazimierzis asunud keldrist välja, et otsida tänavatelt süüa ja alkoholi. Ümbritsevate kaasinimeste hoolivus, mis väljendus parkidesse kodututele jäetud toidupakkides ja riideesemetes, aitasid mind esialgu sedavõrd, et ma ei pidanud täielikku puudust kannatama. Ent, mida rohkem jõin, asendades ka vett alkoholiga, seda nõrgemaks muutus minu vaimne ja füüsiline tervis. Suutmata enam mööda linna ringi kolada, hakkasin toituma üksnes jäätmetest. Öised pidulised väisasid Kazimierzi turuplatsil asuvaid kiirtoidu kohtasid, jättes endast maha poolikuid hamburgereid ja võileibasid, mis suutsid kustutada minu ning veel mõne eluisu kaotanud asotsiaali minimaalseid toiduvajadusi.
Jõululaupäeval olid kauplused, klubid ja baarid suletud. Linn elas koduseinte vahel pühadeelu, jättes avalikud kohad inimtühjaks. Ainsaks toiduks nendel jõulupäevadel olid külmast mustaks tõmbunud banaanid, mille kasti leidsin turuhoone kõrvalt. Läägelt magusad, okseisu tekitava välimusega puuviljad aitasid mööda saata elu kolmekümnendad ja peaaegu kõige jubedamad kristlikud suurpühad senise elu vältel.
Leidsin peale õudustäratanud öid, mil kassipojasuurused rotid minust magamise ajal üe jooksid, nõnda, et hirmust röökisin, uue keldriboksi, mis oli senisest puhtam ja soojem. Lamasin ning oksendasin seal aastavahetusejärgselt, kui olin haiglast välja pääsenud. Uue aasta saabumine oli toonud kaasa elu esimese alkoholikoomasse langemise, sest valasin kurgust alla kõik poolikud ja täidetud alkoholipudelid, mida leidus massiliselt pidutseva Krakovi igal tänavanurgal.
Haigena, üle keha värisedes, lakkamatult röhitsedes, läkastades ja köhides haarasin aina uute klaaspudelite järele, kuni muretsev, tundmatu majaelanik minu tekitatavate helide peale munitsipaalpolitsei kutsus.
Ükskõiksel pilgul iga poolaka poolt vihatud politseinikele otsa vaadates, püüdsin selgitada enda olukorda. Hetke möödudes tassisid kaks nooremapoolset meesterahvast minu juurde hulgaliselt võileibu, jagades töökohalt saadud sooja teed minuga. Üks meestest ulatas sada zlotti, keerates vaikides selja ja lahkudes.
Suutsin vaid hingestatult nuuksatada, ahnelt võileibu süües ja üle pika aja midagi sooja juues ning heldinult, pisarsilmil tänades Loojat suurima ime eest, mida olin seni oma elus kogenud.
Järgmisel päeval saabus uus politseiametnik, paludes mul oma vähesed, haisvad ja räpased asjad pakkida, eskortides mind mungakloostrisse. Pärast enda puhtaks pesemist ja kaineks magamist avastasin end hoolivate kirikuteenrite keskelt, kes pakkusid kodusoojust ning inimlikkust, mis polnud mull paar kuud osaks saanud. Imestasin vaid, kuidas ma Jumalakodade ja kodutute varjupaikade poole pöördumise peale ei tulnud, kui olin kriisiolukorda sattunud. Tunnistasin endale, et minu eksirännakus olin süüdi ainult mina ise, suutes möödunud paaril kuul või koguni paljudel möödunud eluetappidel mõelda vaid alkoholile.
Olles taas normaalsesse ellu naasnud, leidsin kiiresti uued töökohad ööklubis ja kingituste kaupluses. Selle kõige kõrvalt oli mul piisavalt aega, et korda saada dokumendid ning keskenduda taaskord kaaskodanike abistamisele, sest kainena tegin alati vaid häid valikuid, mis panid mind elama nõnda, nagu mulle tegelikult meeldis.
Siiralt õnnelikuna ärkasin igal varahommikul, asudes kodutute supiköögi kokkade abilisena köögi- ja juurvilju koorima, jätkates päeva sadade toidukottide pakkimisega. Õhtul töötasin vaheldumisi nii kaupluses kui ka ööklubis. Tänulikuna erilise võimaluse ning au eest rõõmu ja lohutust pakkuda, jalutasin öösiti mööda linna, jagades riideid, magamiskotte, hügieenitarbeid ja toitu sageli haisvatele ning ihutäidest kubisevatele eluheidikutele. Vahel nendega krõbedas pakases, söeanumate ääres lihtsalt tundide viisi vesteldes, teades, et mõnikord piisab headest sõnadest, naerul suust, soojast käepigistusest, et puuduses kannatava kaasteelise silmad taas võiksid särada.
Märkamatult oli saabunud kevad. Kloostriaias ringi jalutades ja munkadega elu üle arutledes, jõudsin selgusele, et hoolimata ilusast elukogemusest Poolas, pole minu koht selles riigis. Peamiselt liiga külma kliima tõttu, mis oleks võinud uuesti ohtu seada Varssavis terveks ravitud selja.
Viimased paar nädalat veetsin head turisti elu nautides ja jätkuvalt kiriku abiorganisatsiooni kaudu kodutuid aidates, kaunis väikelinnas Poznanis.
Ühel pealelõunal, kui olin Poolas avatud pangaarvet vaadanud ning avastanud, et olen kätte saanud esimese osa palju aastaid tagasi Kreekasse paigutatud ja tähtajaliselt Austini poolt hoiustatud rahast, mis üleilmse majanduskriisi kiuste, tänu Euroopa Liidu abiprogrammidele, oli hästi kosunud, otsustasin viinapoodi külastades ning kohvreid pakkides, jätta hüvasti Jumalakartliku maaga, mis mind hellalt läbi aasta oli kandnud.

XVII

Lehvitasin naabritele, kes kanalil asuvasse paati ronisid, et järgmistele turistidele linnatuur korraldada. Kajakad kisendasid neid teele saates, kui klaasi täidlast Itaalia kvaliteetveini valasin. Lehitsesin üle pika aja mingit ilukirjanduselaadset lektüüri, kuid ei viitsinud sellesse süveneda. Mõtted liikusid pidevalt seksi ümber. Amsterdamis, kuhu olin endale kanali äärde korteri üürinud, leidus seksi kõikjal.
Esimestest Hollandi pealinna saabumise hetkedest alates pildusin raha vasakule ja paremale. Ma ei hoolinud rahatähtedest, janunesin vaid patuste kirgede järele, kui olin saadaval olnud ja sobivasse elukohta ennast sisse seadnud ning tänavatele hulkuma läinud.
Lihtsam oli leida geidele suunatud kaart, kui ametlik linnakaart. Selle järgi orienteerudes, seiklesin klubist klubisse, sõltumata ajast. Hommikuti, peale kerget einet ning esimesi veiniklaase tänavale paigutatud ümmarguse laua ääres, istusin jalgratta sadulasse, suundudes Spuistraatil asunud sekspoodi, mille kohal tegutsenud lõbumajas teenindas kelmikas Eestist pärit noormees oma suu ja tagumikuga tiiraseid vanamehi.
Mina hoidsin tagasihoidlikumat profiili. Jagasin selles ja teistes videosaalides armurõõme erinevas eas ning erinevatest riikidest meestega, siiras, ent naiivses lootuses leida sperma järele lehkavatest homourgastest armastatu.
Ühel hommikul ta saabus. Ilus, pisut ümara, pehme näokujuga, mustade juuste ning täidlaste huultega tumedanahaline Amel Marokost. Minust oluliselt noorem kutt pakkus sensuaalseid naudinguid. Tema seltskonnas oli alati sädelust, salajast ja eurutust tekitavat diskreetsust, mis tulenes suvearmastuse usulistest veendumustest. Ta oli moslem. See muutis suhte keeruliseks, kuigi Ameli ema seda aktsepteeris, pidime alati arvestama islamikogukonna ametlike seisukohtade ning võimalike diskrimineerimist väljendavate märkustega Allahi kummardavate meeste ja naiste poolt. Aja möödudes selgus, et islamiusulised olid kristlastest tolerantsemad.
Armumisest hoolimata, eelistasin seekord üksinda elamise ja visiitsuhte kasuks. See oli sügavalt egoistlik valik, säilitamaks enda sõltumatus ning seksuaalne vabadus. Lõppude lõpuks olin ju punaste laternate linna saabunud vaid seksi ja läbude nautimiseks.
Peale videopoodidest lahkumist olin padujoobes, alustades läbi linna looklevate ja haisevate kanaleid ääristavate tänavate visiteerimist, jõudmaks Reguliersdwarsstraatil asunud populaarsesse klubisse Taboo, kust alustasin elu esimest väljaspool Tallinna toimunud homoparaadi. See oli tõeline vaatemäng ja karneval tervele linnale. Inimesed ääristasid massiliselt kanaliäärsed tänavad, kõlkusid akendel, kui koos tuhandete pidutsevate vabameelsetega minu jaoks sama hästi, kui kanalisatsiooni vetevoogudel ennast muusika ja tantsurütmides kanda lubasin.
Kolisin ebameeldivat haisu levitanud kanali lähedalt Dami väljaku äärsele kitsale tänavale, pidades naabritega igal kuul ühiseid pidusid, kus voolas ohtralt alkoholi. Lõbus, jalgratastega koormatud paik mattus kanepisuitsu. Kokaiinidiilerid seisid igal uulitsanurgal, naeratades ükskõikselt politseile, kes arreteeris tänaval magavaid kodutuid või linnas lahtise õllepudeliga jalutanud turiste. Narkomüüjate, igale nurgale prügi loopivate ning kusevate hollandlaste ja sisserännanud varaste paradiisis oli võimatu loobuda kvaliteetsest grammist valgest purust, mis pakkus vaimule ergutust, et poppersi- ja õlleuimas ühest seksiklubist teise taaruda.
Elu oli tõeliseks orgiaks kujunenud. Pohmelusest ülesaamiseks piisas vaid ühest lonksust ning triibust elutoa klaasist laual. Elasin naudingute ja ihade küüsis, millele ei suutnud lõppu teha ka korduvad varastamised kivisillutistel, kui neil väsinuna tukkuma jäin, kaotades kogu taskuid täitnud sularaha. Ma ei hoolinud iseendast, vaid üksnes inimestest, kellega koos lõbutseda.
Järjekordsel peojärgsel hommikul koju jalutades segunesin inglise poissmeeste seltskonnaga. Istusime veekogu ääres, jorutades viisi pidamata popplaulukesi, kallates endasse liitrite viisi viina, viskit ning tõmmates kokaiini. Ootamatult tekkinud idee ajendil koorisime ennast alasti, hüpates keset Amsterdami kanalisse, et solgivees võidu ujuda. Tegelikult polnud me ainsad, sest ülikooli aasta alguses kordasid seda Hollandi tudengitele kohast traditsiooni kõik uued ülikooli astujad, kui olid ennast piisavalt pilve tõmmanud, millises olekus nad pidevalt viibisidki.
Novembri tuulisel ja vihmasel, talumatult külmal päeval, marssisin järjekordse rummipudeliga klubide poole, kui selja tagant minust julmalt kinni haarati. Püüdsin vastupanu osutada, ent olin liiga purjus ning kanepist ennast segi tõmmanud, alistudes vägivaldsetele noormeestele, kelle elu mõtteks oli tänavatel seiklevaid joodikuid röövida, et narkootikume osta ja hooradele maiste naudingute eest tasuda.
Kiirabiautode sireenide peale avasin järgmisel hommikul silmad haiglas. Enesetunne oli kohutav. Värisesin ja tõmblesin, kui arstidega verenäitajatest kõnelesime. Need kirjeldasid selget keelt sellest, et alkoholi liigtarvitamisel ei saa olla minu elus kohta. Teadsin seda varemgi, kuid nüüd lisandus sellele ka tõdemus, et ka Hollandil ja jäiselt kalkidel pärismaalastel puudub minu elus koht, sest pool aastat kestnud pidevad joomingud ja seksiorgiad loendamatute partneritega ei olnud minu pärisosaks.
Tundsin piinlikkust iseenda ees, lamades haiglavoodis, meenutades möödunud suve, lugedes kokku asjatult laiaks löödud rahanumbreid. Aimasin, et see kõik ei saa hästi lõppeda ning otsustasin Amsterdamist lahkuda. Mulle piisas ühiskonnast, kus ei väärtustatud inimelusid ega nende õigusi. Hinnati vaid raha, seksi, narkootikume ja selle nimel tegi riik kõik, et sinult viimane, kasvõi sinu hing, röövida, millele aitasid kuue kuu jooksul kaheksal korral kaasa kriminaalid, kes varastasid korduvalt kõik, mis minu seljakotis või taskutes leidus. Amsterdam meenutas mulle elu Eestis, kus pakkusin sageli enda juures ööbimiskohta tundmatutele, kes olid viimastest bussidest, rongidest mahajäänud, kuid hommikuks otsustanud minu kodu väärisasjadest ja rahast tühjaks tassida.
Mõned päevad hiljem haiglast lahkuda soovides selgus, et kiirabi oli lõhki lõiganud minu riided. Asemele ei pakutud mitte midagi, küsiti üksnes raha erakorralise abi ja haiglateenuste eest. Madalmaad ei hoolinud ega näinud inimest.
Pidžaama väel sõitsin jahedal sügishommikul metrooga läbi Amsterdami, jalutasin mööda peatänavat Kuninga lossi naabruses, Jonge Roelensteegil asunud koju, heites räsitult voodile.

XVIII

Kuulsin piiksuvaid helisid. Hoomamatutest kaugustest, kusagilt võõrastest kõrgustest kostusid meeleheitlikud hüüatused. Keegi karjus valjuhäälselt, nimetades mind härraks. Tulikuumad naisterahva käed raputasid, puudutasid, justkui masseerides mu ihu, kuid ma ei tundnud tegelikult mitte midagi, üksnes tajusin ja uskusin, et kuulsin muusikat ning võõraid vestlusi seiklustest laias maailmas.
Tundmatud inimesed, kelle poolt olin ümbritsetud, oleksid osanud justkui kõiki keeli, mõistes igaühe meeli. Mees oli käinud Kuubal, naine Hiinas, kuigi see talle ei meeldi. Maailmale oli ring peale tehtud, kuid mina olin vist uue rännaku alguses, kadudes pimedusse, teadmata, kuhu olin teel. Mõistmata, kus ja kes ma olen või mille jaoks mind siia ilma toodi.
Silmalaud värisesid, tunnetasin üksnes eredat valgust, püüdes silmi avada, kuid see ei õnnestunud. Keha oli tundetu. Ma ei suutnud liigutada pead, käsi ega jalgu, kuulsin vaid hingekriipivaid signaale. Mõtelda oli sel hetkel võimatu, hingamine ebaloomulik ning raskendatud. Silmanurkadesse valgusid vesised pisarad, kui sundisin, meeleheitel olles, endast kõike andes, end avama silmi.
Nägu tõmbles, kui pupille kissitasin. Erakordselt ere valgus pimestas, moodustades kirevaid ja neoontoonides mustreid, justkui joonistades vikerkaart. Sulgesin sinise silmapaari kiiresti, kuid avasin taas, kartes pimedust, mida eelnevalt kogesin. Võimetuna ennast liigutama, jõllitasin üksisilmi valget lage, mõistmata, miks haiglas viibisin.
See pidi haigla olema, kuigi mul polnud kolmekümne ühe aasta jooksul olnud sellistesse asutustesse asja, kui just sündimise fakt ja asjaolud välja arvata, kuid neid ma arusaadavalt ei mäletanud.
Aastaid tagasi külastasin ka autoavariisse sattunud sõpra. See oli mu elu üks õõvastavamaid, valusamaid vaatepilte, sundides mind sõbranna kõrvalt, palatist, hetkeks lahkuma ning ukse varjus üksinda nuuksatama.
Seekord lamasin ise siin, kuigi kindlasti mitte samas haiglas, isegi mitte samas riigis.
Kurk valutas, kui proovisin neelatada. Liigutasin keelt suus, taibates, et vedelen voodis, peaaegu alasti ja hingamisteed olid ummistatud plastikust, ebameeldivate, vastiku maitsega torudega ning nägu kaetud maskiga.
Märkasin toimetamas helesinistes riietes õdesid, kes kiirustasid arste teavitama minu teadvusele tulekust, kuigi oleksin eelistanud, et nad vaataksid mulle otsa, tegutsedes kiiremini käte-jalgade ahelatest vabastamise nimel ning selle nõmeda vooliku suust välja kisuksid.
Pööritasin silmi, üritades meeleheitlikult minu pea kohale langenud mehele mõista anda, et sooviksin rääkida, kasvõi hetkeks häält teha. Ma polnud iialgi varem igatsenud nii palju kuulda omaenese tekitatavaid helisid, ent pingutused olid asjatud. Mitte keegi ei reageerinud nendele. Ärritust äratasid hoopis minu silmad, kui pupillid senisest veelgi eredamat valgust tunnetasid järgnevate sekundite vältel, mil neid lambiga arsti poolt uuriti, seejuures sõbralikul toonil minu poole pöördudes ja lausudes: „Rahu, kõik on korras! Puhka! Peagi kohtume!”
Kuuldut uskuma jäädes, vajusingi muinasjutulisse unenägude maailma, et uuel hommikul ärgata, kuigi tegelikult ma ei teadnud, kas tegemist oli hommiku, päeva, õhtu või ööga. Puudus igasugune ettekujutus ajast ja ruumist, kuid minus oli esile kerkinud kindel veendumus, et siin ma igal juhul ei peaks viibima. Isegi mitte nüüd, kui sain kergemalt hingata, sest ebamugavustunnet tekitanud toru oli hingamisteedest kõrvaldatud. Soovinuksin ka selle tobeda maski enda näolt kiskuda, kuid ikka veel ei suutnud ma oma käsi liigutada, üksnes sõrmeotsi ja sellest maski eemaldamiseks ei piisanud.
Voodijalutsis seisid kolm inimest: üks naine ja kaks meest. Pikemat kasvu, mustade juuste, suure nina, veetleva välimusega ja kergelt habetunud prantslane naeratas mulle soojalt, astus sammukese lähemale, ja kõnetas mind inglise keeles: „Tere hommikust! Kas sa tead, kus sa viibid?“
Mõtlesin, ma ei tea isegi, miks, et Saksamaal, kuid laususin, korisedes ja katkendlikult: „Pa-riisis. Ha-ha-haiglas. Mis päev täna on?“
Sädelevad, tumepruunid rosinasilmad naeratasid võidukalt. Kuulsin mahedalt kõlavat vastust: „Tubli, sul on õigus! Oled Pariisis ja haiglas, täpsemalt intensiivraviosakonnas. Täna on 3. jaanuar, aastal 2013. Mis su nimi on? Millal sa oled sündinud?“
„Ra-i-vo Ka-er, nel-ja-aa-ndal a-prillil kah-kah-ekaskümmend-üüü-ks,“ vastasin kähedal, summutatud toonil, läbipaistva plastiku kaudu, sulgedes taas silmad, tundes, et see vestlus oli liiga pikk ja väsitav.
Kuulsin, kuidas aparaadid lakkamatult piiksusid. Need helid ärritasid mind, kuid olin abitu, et teha midagi nende vaigistamiseks.

XIX

Meenusid jõulud. Loomulikult olid jõulud. Lapsepõlve mälestustes kummitavaid kristallselgeid helbeid hakkas lõpuks sadama ning maa kattus valge lumevaibaga. Mäletasin seda selgelt, sest saatsin Eestisse, kus ma juba üle kahe aasta polnud viibinud, kümneid jõulukaarte. Kummalisel kombel ka inimestele, kellega ei olnud väga palju aastaid suhelnud.
Alles hiljuti jalutasin tundide viisi, värviliste jõulutulede valgel mööda Pariisi avaraid bulvareid, imetledes kaunistatud vaateaknaid, tundes naudingut, uskudes paremasse homsesse, tajudes, et olen lõpuks leidnud enda paigakese piiritus universumis.
Ometi lamasin haiglas. Juba paar päeva olin teadvusel, kuid ikka veel arvutite ja võimsate aparaatide, tilgutitega ümbritsetud ning ühendatud, kuigi pidanuksin viibima mägedes, et koos Saksamaal alaliselt elava, prantslasest sõbraga, kellega aastaid tagasi Poola pealinnas tutvusin, aastavahetust tähistada. Kõik oli arusaamatu ja ebaselge.
Pingutasin, ent ma ei suutnud mitte midagi meenutada. Ainult igavikulised mälestused, lapsepõlvemaa, ema, õde ja vennad, isegi isa, kuigi me pole kunagi teineteisest vaimustuses olnud, mahtusid voodisse aheldatud pähe, tuimadesse ajurakkudesse.
Tõsi, suutsin pisut selgemini mõtelda. Enesetunne oli paranenud ning lõpuks ometi saabusid tõelised sõbrakäed, lahti keerates kruvisid, mis hoidsid kindlalt ja lukustatuna minu jalgade ning käte ümber paigaldatud tekstiilist rihmasid. Isegi kaela ümbert eemaldati ahelad ja näolt hingamist kergendanud mask, ent kõik voolikud, mis olid käte, jalgade ja tilgutitega ühendatud, jäid ikka veel minu lahutamatuks osaks, justkui oleksin koos nendega maailma sündinud.
Suutsin esimest korda pöörata pead vasakule ja paremale, kuigi see oli valus ja vaevaline, tundsin puhast rõõmu. Need olid üle pika aja esimesed liigutused, kuid ikka veel polnud mul tekkinud ajataju. Aknad selles ruumis puudusid.
Seinale kinnitatud, roheliste numbritega elektroonilist kella nägin, kuid mitte numbreid, sest ilmselgelt oli keegi minu silmadest kontaktläätsed eemaldanud. Kõik oli udune, nii reaalsus kui ka näilisus.
„Miks ma siin olen?“ küsisin keskealiselt, pikemat kasvu ja hea, tüüpilise prantslase välimusega mehelt, kes oli ennast mulle varem tutvustanud minu arstina, Pariisi äärelinnas, Clichys asuvas Beaujoni haigla intensiivravi osakonnas.
„Sa olid koomas.“
„Mida?!“
„Sind leiti kriitilises seisundis 29. detsembri varahommikul Pariisist, Rue de Châteaudunilt. Pimesool oli lõhkenud ning sa lamasid teadvusetuna, koomaseisundis, jääkülmal kõnniteel. Inimene, kes sind inimtühjas linnas avastas, kutsus kiirabi, millega jõudsid lähimasse, Lariboisière haiglasse, kus sulle tehti pimesoole operatsioon ning eemaldati kõhust pall, mis takistas hingamist. Kui sind oleks pool tundi hiljem leitud, oleksid surnud. Oled õnnetähe all sündinud!“
Jahmunult, proovides istuda, ennast ebakindlalt nihutades, küsisin: „Aga? Aga kas mul oli mingeid asju koos minuga?“
„Jah, härra Kaer, sinu kott on siin,“ vastas arst, viidates käega minust vasakule, valge seina najale toetatud, suurele, tumesinisele, tõelise seikleja matkakotile.
Lootuses, et midagi jõulukuu viimastest päevadest meenub, palusin luba koti sisuga tutvumiseks ning doktor andis selleks lahkelt volituse, mispeale hoolitsevad õed appi tõttasid, mulle ükshaaval kotis olevaid esemeid näidates. Üht-teist sain ka katsuda ning nuusutada. Mul oli alati olnud kummastav komme kõiki asju nuusutada, isegi vaakumpakendis toite, kuigi neil pole peaaegu kunagi mingeid lõhnasid, vähemalt mitte meeldivaid.
„Tean,“ proovisin enesekindlalt, ootamatult, ehkki ebaõnnestunult hüüatada.
Jätkasin, terveid sõnu hääldades, kuid väga aeglaselt, raskelt hingates, katkendlikult ning pause tehes, justkui erivajadusega inimene kõneledes: „Käisin paar päeva varem saatkonnas. Eesti Vabariigi Suursaatkonnas, sest novembri keskel varastati Amsterdamis mu dokumendid, nutitelefon, rahakott ja veel igasuguseid asju. Olin seal haiglas mõned päevad, sest mulle tungiti röövimise käigus kallale.
Peale seda pidin sõitma Belgiasse, Antwerpenisse, kuid tutvusin rongis mingi seltskonnaga, pidu läks käest ara, lõhkusin kogemata oma sülearvuti ning mind visati padujoobnuna rongist välja. Ostsin tundmatu Hollandi rongijaama lähedalt kauplusest alkoholi juurde ja istusin esimesele ettejuhtuvale rongile, mis sõitis Pariisi, nagu mulle üks kaasreisija väitis.
Kui Pariis, siis Pariis, mõtlesin mina ja siin ma nüüd olen!
Aga ma ei mõista ikkagi mitte midagi. Tean, et käisin saatkonnas 27. detsembril. Mäletan, et astusin saatkonna uksest välja ja… Ja see on kõik. Rohkem ei meenu mulle mitte midagi. Ainult inimesed, kes rääkisid oma reisidest, nad masseerisid mind millegipärast. Mul oli väga külm. Selles ruumis olid kõrgelasuvad aknad, oleksin olnud justkui keldris, palju peenikesi voolikuid oli, nagu siin ja vahel mingi aparaat tegi kõrvulukustavat heli. Ma ei mäleta! Ma ei mäleta mitte midagi! Kus ma siis kaks päeva olin?!“ küsisin nõutult arstile ning tema abilistele otsa vaadates, justkui nemad teaksid vastuseid. Isegi, kui nad teadsid, nad vaikisid.
„Saatkonnast pidin Gare du Nordi jalutama, rongile minema, et oma sõpra külastada. Ta tuli spetsiaalselt minu pärast Saksamaalt siia, oma mägedes asuvasse majja. Ma ei saa aru! Ma ei mõista! Ma ei mäleta mitte midagi, kuigi ma lõpetasin alkoholi tarvitamise 15. detsembril, emme surma mälestuse nimel. Miks ma mitte midagi ei mäleta? Ma ei oska isegi korralikult rääkida,“ nuuksusin läbi tahtmatult põskedele valguvate pisarate, tundes talumatuid valusid nii peas kui ka kõhus.
„Rahune, palun! Oled väga palju üle elanud. Olid tõeliselt kriitilises seisundis ja oled hetkel väga raskelt haige. Olime siiralt mures, kas sa üldse koomast väljud. Said sellega hakkama, oled tugev, kuid pead leppima, et sinu taastumise periood venib pikaks, võibolla kestab see aastaid ning sageli paljud asjad ei meenu enam mitte kunagi. Kui ühel hetkel suudad meenutada, mis kahel päeval sinu elus aset leidis, siis oleme väga tänulikud, kui selle info ka meile usaldad.
Sinu kirjeldus vastab üldjoontes operatsioonisaalile, kuid, olles põhjalikult tutvunud sinu Lariboisière haigla failiga, võin kinnitada, et sa ei tulnud haiglas hetkekski teadvusele. Samas me teame, et eksisteerivad kehavälised kogemused. Võimalik, et sealt sinu meenutused ruumist, mida keldrina mäletad.
Hetkel lihtsalt puhka. Oluline on, et sa oled tagasi. Maga, rahune, palun.“ kõneles arst minuga, justkui anuvalt, vasakust käest kinni hoides, seda kaastundlikult silitades.
Uni oli tõepoolest see, mida vajasin, ehkki magamine oli keeruline, sest mind piinasid pidevad valud, rääkimata sellest, et tundsin ennast poolinimesena. Olin justkui halvatud, võimetu normaalselt elama ja funktsioneerima. Isegi urineerimine toimus automaatselt. Ma ei tunnetanud mitte midagi. Kõik minu kehaga seonduv oli seotud 21. sajandi parima tehnoloogia ja ümbritsevate inimestega, kes ajasid mu habet, pesid ihu, hambaid ning kammisid juukseid. Jälestasin seda! Soovisin ise hakkama saada, liikuda, normaalselt mõtelda ning kõneleda. Mäletada inimesi, sündmusi ja asju. Igatsesin oma elu tagasi!
Elu pöörduski minu juurde, kuid mitte kujul ega viisil, kuidas mulle oleks meeldinud. See oli seotud minu mineviku, mitte tulevikuga. Eesti riik sekkus taas minu ellu. Isegi siin, minu elu esimeses haiglavoodis, ei saanud ma rahu.
Suursaatkonna konsul külastas mind siira huviga minu olukorra ja edasiste plaanide kohta, samas purustades jäädavalt igasuguse usu Eestisse.
Kui riik, millele oled ohverdanud elu, tehes tööd ja nähes vaeva, kandes oma koormat, makstes nii lihttöölise kui ka ettevõtjana kuusteist aastat makse, et riik ning ühiskond tervikuna võiksid areneda, paremaks ja inimkesksemaks muutuda, sulle näkku sülitab, saatanlikult sosistades: „Raibe, võid maha surra, meie sinu haiglakuludest ja sotsiaalkindlustuse puudumisest ei huvitu. Vajame vaid terveid ja tugevaid“, siis veendud oma astutud sammude õigsuses sellest keskkonnast lahkuda.
Veendud ka nende otsuste tagamaade arukuses, isegi, kui oled alles hiljuti koomast ärganud, segaduses, väsinud, küsides endalt: „Ehk seda õnnetust oligi vaja selleks, et end lõplikult lahti kiskuda kurjuse ahelaist, jättes igavesti hüvasti alati pimeduses elava riigi ning kogukonnaga?“
See oli üle pika aja minu esimene kohtumine eestlasega. Kaunis, vaoshoitud, hoolitsetud välimuse ja kena naeratusega, kuid tõsine naiskonsul vaatas mind jääkuningannana, eestlasest ametnikule omase pilguga, jutustades haigusloost, aidates aru saada meditsiinilistest terminitest ja prantsuse keelsetest väljenditest, mida ma ise veel ei mõistnud.
Konsulaarosakond oli loomulikult ühenduses minu perekonnaga. Täpsemalt isaga. Sellest mulle piisas. Teadsin, mida riigiteenistuja suust kuulma hakkan. Ma ei eksinud. Kogu kuulus võltsvagadus, sõnaline näitemang hoolimisest esmasündinud poja vastu, suure armastuse ja kiindumuse, toetuse avaldamine, koju kutsumine – tekitasid minus okserefleksi. Samasuguse, nagu see meesolevus on minus ajast aega tekitanud, kuigi ma teda inimesena absoluutselt ei vihka ning olemuslikult aktsepteerin.
Sageli oli mul isast, Eerist, nagu teda olin alati nimepidi kutsunud, kahju olnud. Ka sel hetkel intensiivravis, voodis lamades, tundsin kurbust tema ja tema elamata jäänud elu pärast. Vihkamist, iseenda imetlemist, silmakirjalikkust, teiste ja saatuse süüdistamist, emotsioonide varjamist ning vastutuse ja siiruse puudumist inimese mõtetes, sõnades ja tegudes ei ole ju võimalik elamiseks nimetada, ammugi mitte ainuõigeks elamise viisiks, nagu tema seda sõnastas.
Konsul ei teadnud sellest loomulikult mitte midagi. Ta ei pidanudki teadma. Tema oli üksnes sõnumite vahendaja, mitte nende autor.

XXX

Vähemalt olin ellu jäänud. Hingasin. Läkastasin. Ilastasin. Kaebasin valusid. Progressina liigutasin ennast, lõin hambaid läikima ning urineerisin iseseisvalt, kuigi voodis lamades ja plastikust siibrit kasutades ning tagumiku pühkimisel jätkuvalt abistajaid vajades.
Ka sel ennelõunal, kui minu ruumi sisenes arstide kolleegium, suheldes agaralt prantsuse keeles, mistõttu jäi mulle kogu vestluse sisu täiesti arusaamatuks, kuna olin uuel kodumaal viibinud vaid poolteist kuud ning polnud keeleõpingutele jõudnud mõtlemagi hakata. Kuidas oleksin saanudki, kui kuu aega peale riiki sisenemist ennast arstide huviobjektina haiglast avastasin?
Huvi nendes silmades, mis lootustandvalt otsa vaatasid, tõepoolest märkasin, kui peaarst minu poole pöördus: „Härra, Kaer, mainisid minu kolleegile, et elasid Amsterdamis. Kas mul on õigus?“
Noogutasin vastuseks, röhitsedes detaile lisades, et elasin Madalmaade pealinnas siiski vaid kuus kuud. „Selge, siis on kõik selge,“ lausus arst, vaadates esmalt mulle, seejärel saatjaskonnale otsa, lausudes ülipidulikult: „Kokaiin või seks“.
Haarasin sõnasabast, liikumatuna, emotsioonideta, jätkuvalt lamades ja oma patte üles tunnistama hakates, justkui oleksin pihile sattunud, kuigi ma pole isegi katoliiklane: „Ma tegelen jah seksiga. See on normaalne! Paaril korral proovisin tõesti kokaiini Amsterdamis, viimati juhtus see ühe sõbraga, inglasest DJ-ga, tema hotellitoas. Vist septembris. Ei! Siiski novembris tarvitasin kokat viimast korda, kuid ainult ühe grammi õhtu vältel. Aga peale seda pole ma midagi tarvitanud, isegi õlut ei joonud enam pikalt, kui olin Pariisi saabunud.“
„Teame. Sinu veri oli nii alkoholist kui ka narkootilistest ainetest absoluutselt puhas. Sa ei pea sellepärast muretsema, kuid…“, sõnu otsides, ent siiski enesekindlalt mulle silma vaadates, peaarst jätkas: „kuid on midagi muud. Kas sa tead, et sul on B-hepatiit?“
Vaikisin, suutmata uskuda, mida äsja olin kuulnud. Üllatunult, teadmata, millisest haigusest jutt, kinnitasin, et olen enda teada täiesti terve kogu elu olnud ja Amsterdamis, peale kallaletungi tehti mulle vereanalüüsid, mille näitajad olid korras, kui välja arvata mõningane punaste ja valgete vereliblede ebaühtlane tasakaal, mille võisin hollandlastest arstide sõnul alkoholi arvele kirjutada.
„Me ei saa sulle hetkel väga palju rääkida, sest pole momendil kõiges ise kindlad, kuid sinu avameelsus on meile oluline, et võimalikult head ravi sulle anda. Kui sinu olukord paraneb, viiakse sind hepatoloogia osakonda. Seal tegeletakse sinu juhtumiga väga põhjalikult ning hoolitsetakse sinu heaolu eest, kuni kodusele ravile pääsed. Esmalt on oluline, et väljuksid eluohtlikust seisundist, mida raskendab fakt, et sinu maks on hepatiidi ja alkoholi tarvitamise tagajärjel raskelt kahjustada saanud. Sa pead edaspidi väga rahulikult elama. Õnneks sinu näitajad paranevad kiiresti, sul on tugev organism,“ lõpetas arst oma eepilise loengu, nagu ta neid ilmselt sadu või tuhandeid oma elus oli lugenud, justkui ei räägiks ta mitte eluks hädavajalikest siseelunditest, vaid moosipurgis saiatüki keerutamisest.
Külma rahu ja närvi sailitades, lülitasin hädasignaali puldil nuppu, et meessoost õelt süüa paluda. Möödunud päevade vältel polnud ma mitte midagi söönud, isegi juua ei lubatud esimestel päevadel, kui olin teadvusele tulnud. Minu ainus igatsus oli klaasikese vee ja millegi kosutava järele, sest toidu maitse oli meelest läinud, organism tööle hakanud ning veega puutusin kokku vaid juhul, kui armulikud õed mu huulte vahele niisutatud marlilapi asetasid, mida isukalt lutsustasin, nagu titt, kes emarinnast kõhutäit noolib.
Jogurt. Lõunaks veel rohkem jogurtit ning õhtusöögiks palju rohkem jogurtit koos kohupiima ja kreemjate piimadessertidega. See ajas iiveldama, kuigi enesetunne magama heites oli suurepärane, sest suutsin teha midagi kultuursele, haritud inimesel ainuomast, kasutada süües lusikat, ehkki tundus, et alles õpin seda tegevust.
Tegelikult oleksin soovinud liikuda, taas ringi jalutada ja toimetada, mitte tuimalt voodis selili lamada, ent magamine oli ainus tegevus, mida tõeliselt nautisin, sest kõike muud tehti minu eest. Elasin otsekui halvatu, kogedes seda ka reaalselt.
Olin ärkvel, kui tajusin, et ei tunne jalgu. Proovisin neid liigutada, kuid see oli võimatu. Sattusin paanikasse, vajutades meeleheitlikult hädaabikutsungi nuppu, millele reageeriti koheselt, kuid siiski oli liiga hilja. Suutsin vaid vaevaliselt hingata, püüdes sellest silmadega märku anda, kuni ka silmad sulgusid ning üle keha tekkisid krambid. Üritasin rääkida, kuid polnud selleks suuteline. Suu oli täielikult avatud, silmad suletud ning ükski ihuliige ei liikunud ega tundnud mitte midagi, kuigi arstid ja õed masseerisid mu jalgu, proovisid sulgeda avatud suud, avada silmi, polnud mitte millestki kasu, kuni hingamine raskenes ja mulle paigaldati taas hingamisaparaat ning toimetati skänneruuringule keset ööd, viibisin tõsises kriisis. Tekkinud olid epilepsiahoogude sarnased kõnehäired ja liigesejäikused. Nii ülemised kui ka alumised jäsemed olid väga jäigad, kuigi mõistus funktsioneeris normaalselt, kuuldes kõike, mida arstid omavahel rääkisid.
Peale skänneruuringut ärkasin justkui uuesti ellu, mäletades kõike selgelt ja uinusin rahulikult, et hommikul otsa vaadata järjekordsele jogurtipurgile. Ma ei suutnud enam, väites, et mul on laktoositalumatus, mistõttu võis kujuneda ka kriis, milles möödunud ööl viibisin. Tänu sellele valele saabus lõpuks ometi normaalne toidukandik voodi kõrval asunud toidulauale. Hommikuks serveeriti croissante ning ka lõuna- ja õhtusöök olid talutavad. Teadsin endise maapoisina, et oleme inimestena sõltuvuses sellest, mida sööme.

XXXI

Peale kümmet päeva intensiivravi osakonnas vegeteerimist vaatas uus arst mind uudishimulikult. Olin lõpuks ometi pääsenud tavahaiglasse, kuigi teekond selleni oli piinarikas, alates ööst, mil mul kujunes taaskord kriisihoog.
Alati said need alguse hingamise raskenemisest, millele järgnes väga kiiresti jalgade tuimenemine ja absoluutne liikumatus, misjärel muutusid liikumatuks käed ning ülejäänud keha. Viimases staadiumis aeglustus rääkimine. Suutsin esile tuua vaid suvalisi helisid ning vahtu suust välja ajada, kuni saabus täielik vaikus. Suu jäi kramplikult pärani avatuks, ei mina ise ega õed-arstid suutnud lõualiigeseid sulgeda. Lõpuks vajusid kinni ka silmad. Silmapaar kustus iseenesest ja nende avanemine oli võimatu. Sisuliselt olin halvatud inimese staatuses, tajusin vaid ümbritsevat, kuulsin, mida minu ümber tegutsevad inimesed rääkisid, kuid ei tundnud puudutusi, süstimisi või midagi muud, mida mulle hiljem kirjeldati.
Hetkedel, mis kestsid võib-olla paarkümmend minutit, soovisin meeleheitlikult rääkida, teha kasvõi ükski häälitsus, avada korrakski silmad, tunda midagigi, kuid kõik oli võimatu, hoolimata  katsetustest ennast aidata. Need olid minutid, mil soovisin, et oleksin surnud. Piin oli talumatu. Füüsiliselt elasin. Hingasin vaevaliselt. Süda töötas ning ajutegevus toimis, kuid reaalselt ei eksisteerinud ma inimesena. Olin ebardlik olevus, taludes tõeliseid valusid ja piinasid. Ootamatud kangestumised, šokiseisund või epilepsialaadne olek kestsid kogu intensiivravi perioodi.
Vahel esinesid hood korra, vahel kaks-kolm korda ööpäevas. Alati ja mõlemas haiglas olid kohal kõik selle osakonna töötajad. Arstid reageerisid eriolukorrale öösel kodudest väljudes.
Mäletasin eriliselt, meenutades ja uuele arstile kirjeldades, ühte hilisõhtut intensiivpalatis, kui peale südaööd taas kriisihoog tekkis. Olin uinunud, ärkasin ja tajusin, et ma ei suutnud hoolimata aparaatidest korralikult hingata. Jalad olid jäigad, käed liikusid minimaalselt. Kuigi alati oli voodis pult, millega õed-arstid kohale kutsuda, siis seekord oli väike abivahend voodist välja kukkunud. Üritasin pingsalt abi kutsumiseks seda leida, kuid minu katsetused ebaõnnestusid. Lõpuks olin saavutanud täieliku kriisiseisundi: ma ei suutnud teha ühtegi häälitsust, avada silmi, sulgeda suud. Lihtsalt lamasin. Ma ei tundnud oma keha absoluutselt. Hingamine oli väga raske. Ühel hetkel, kui hingamisaparaatide reageeringu peale õed kohale saabusid, olin juba pikalt viibinud kriisis ning keha tajumata voodisse urineerinud. Kui sel ööl lõpuks ärkasin, peale hingamismaski, skännerit ja süste, tundsin üksnes valu ja soovi, et need kannatused lõppeksid.
Kõigi katsumuste kiuste, mulle omaselt, säilitasin võitlusvaimu, nõudes intensiivravipalatis lamades, et mulle antaks võimalus liikuda. Kasvõi hetkeks püsti seista, tundmaks ennast inimesena. Mida suuremaks muutusid valud, seda enam soovisin elada, kuni minu palvetele vastati ning mind püsti tõsteti. Suutsin liikuda ühe väga vaevalise sammu, kaalule astumaks. Olin peaaegu kakskümmend kilo raskem, kui tavaliselt. Vaatasin enda jäsemeid, mis olid kaks korda suuremad, kui normaalses olekus. Keha oli vedelikega täidetud.
Vett tarbisin pidevalt ka siin, hepatoloogia osakonnas, helesiniste seintega haiglapalatis, kus uhkes üksinduses viibisin. Mind toodi sellesse avarasse ruumi voodis lamades, ühest voodist teisele tõstes, kuid nüüd vaatasin igatsevalt vaid mõne meetri kaugusel oleva valge ukse poole, mille varjus asus tualettruum. Tahtsin liikuda, loobuda kõigist abivahenditest, sealhulgas siibrist.
Haarasin tilguteid kandvast metalsest tugipostist kinni, liigutades aeglaselt paremat ja vasakut jalga. See oli piinarikas, aeganõudev protsess, tuues endaga kaasa füüsilised valuaistingud, mida tundsin nii oma liigestes, kui ka pidevalt alakõhus.
Pea käis ringi, silme eest läks mustaks, kõik virvendas, hoides ühe käega tilguteid kandvast raamist, teisega voodijalutsist kinni, ent lõpuks ometi seisin kahel jalal ja tegin seda üksinda. Olin millegi suurega hakkama saanud, kuid veel võimsamad teod ootasid mind ees.
Liikusin teosammul, sentimeetrite kaupa edasi. Paarimeetrine jalutuskäik WC-sse ja tagasi voodisse kestis enam kui pool tundi ning väsitas sedavõrd, et voodisse heites, soovisin vaid puhata ja tukastada, tundes end võitjana, olles sundinud ennast liikuma, elama, kuigi arstid olid keelanud igasugused tegemised-toimetamised, teadsin, et pean ise hakkama saama, sest minu elujõud oli kõigest, mis oleks võinud mind ähvardada, suurem. Eluisu oli see, mis mind toitis ja kandis minu mõtteid, sõnu ning väheseid tegusid. Surmast olin pääsenud, tagasi pöördunud. Ees ootas teekond normaalsesse ellu.
Teadsin nüüd, et elu maitset tunneb inimene surmasuus, sest elu olin kogenud ühel ja teisel viisil, erinevatel eluperioodidel. Surmahingust olin hiljuti maitsnud, kuigi üksnes tajudes seda, olles kaotanud aja ja ruumi, jättes vahele külaskäigud müstilistesse paikadesse, nagu taevas ning põrgu, millest tavaliselt inimesed, kes koomas on viibinud või surma üle elanud, hämmastavaid lugusid vestavad. Mul ei olnud mitte mingeid ulmelugusid kellelegi jutustada. Eksisteeris tegelik elu, reaalsed inimesed ja teadmine, et viibisin koomas, mis koosnes tühjusest.
Rääkima pidin palju, sest hepatiidiravile spetsialiseerunud, Portugalist pärit doktor Philippe Nery soovis teada kõike minu eelnevast elust, andmaks parimat ravi, kindlustamaks minu elu, kuigi ma isegi ei aimanud, kui tõsise viiruse olin omandanud.
Kiilaspäine, ovaalse näoga, suurte, tumepruunide silmadega, pikakasvuline doktor selgitas mulle, et B-hepatiit on sada korda ohtlikum ja nakkavam, kui HIV, olles hepatiidiviiruste sugukonda kuuluv DNA viirus.
Ma ei teadnud sedagi, et haigust on võimalik omandada kõige lihtsamatel ja elementaarsematel eluhetkedel, kasvõi ühistranspordis viibides, kokkupuutel viirusekandja sülje või verega. Haigused ja õnnetused on ju alati need, mille puhul usume, või vähemalt loodame, et meieni need ei ulatu.
Philippe jutustas mulle, et B-hepatiit levib sugulisel teel, kokkupuutel vere, sperma, tupe- või suuvedelikega, vertikaalsel ülekandel emalt vastsündinule, kuid ka kokaiinis leidub selle osakesi, mistõttu kahtlustati mul algusest peale viiruse omandamist kokaiini tarvitamise tulemina. Minu juhtumit nimetati krooniliseks, ravimatuks juhtumiks ning ravi eesmärgiks oli saavutada püsiv viirusehulga vähenemine veres ja maksapõletiku või -kahjustuse ulatuse vähenemine.
„Kas ma ei saa mitte kunagi lapsi?“ küsisin mina.
„Sinu veri ei ole enam puhas, kuid sul on võimalik normaalselt ja kaua elada, lihtsalt terve elu võtad ravimeid, annad vereanalüüse ja külastad konsultatsioone. Tarvitama pead nii hepatiiti kui ka maksahaigust ravivaid medikamente,“ vastas tohter.
Sel hetkel sain teada, et B-hepatiit on viirusetüüp, mis kahjustab oluliselt ja kiiresti maksa. Kujunenud oli äge hepatiit, mis võib tulevikus põhjustada muuhulgas maksatsirroosi, -vähki ja maksatalituse häireid. Kuigi viirus on väga vastupidav väliskeskkonnas, säilitades nakkuslikud omadused isegi miinus või pluss kolmekümne kraadi juures, ning välis- või sisepindadele sattunud veres või süljes pikaajaliselt, eeldasid arstid minu siseelundite ning vereanalüüside põhjal järeldusi tehes, et viiruse omandamise põhjus on teada ning peamiseks medikamendiks määrati Viread, millega ravitakse ka HIV-positiivseid.
Minu jaoks oli siiski kõik arusaamatu, sest olin alles hiljuti viibinud Amsterdamis haiglas ning mind tunnistati terveks. Soovisin kontakti välismaailmaga, et mitte pidevalt mõtelda oma haigustele.
Peale arsti visiiti sai see võimalikuks. Mulle vaatas palati ukse pealt vastu avala naeratusega, mustanahaline, roosa peapaelaga, energiline ja rõõmsameelne õde Carolina, kellega mul tekkis alates esimesest silmapilgust eriline kontakt, tänu millele julgesin paluda luba kasutada tema iPhone, et sõpradele teada anda, mis minu elus on jõuludele järgnenud nädalatel toimunud.
Telefon kujunes esimeseks kontaktiloovaks esemeks meditsiiniasutusest väljaspool asuvate inimestega. Nutikas aparaat võimaldas infot edastada, seda vastu saada ning kogeda, et maailmas leidub hoolimist ja armastust rohkem, kui seda eales seni olin tundnud.
Tippisin roosal telefoniklaviatuuril vähesed, segased, kuid südamest tulnud read oma Facebooki seinale: „Kallid, sõbrad! Mind leiti tänaval koomas. Olin koomas kuus päeva. Mulle tehti kaks operatsiooni. Olin kaks nädalat intensiivis. Nüüd olen haiglas, mul on ilus ja suur palat. Ma õpin uuesti rääkima ning kõndima. Olen nagu väike laps, nagu zombi. Mul kahtlustatakse veel, et mul on epilepsia, peale hepatiidi. Sõbrad, ma ei tea, kui kaua ma elan, kuid soovin teile kõigile edukat ja ilusat aastat 2013! Ma armastan teid! Andke andeks, kui olen teile haiget teinud! Olge tublid ja hoidke üksteist!“

XXXII

Verd võeti haiglas nii sageli, et mulle tundus, justkui oleksin vampiiride keskele sattunud. Peale järjekordset verest tühjakslaskmist, nagu seda naljatledes nimetama olin hakanud, avaldasin soovi esimest korda duši all käia ning ennast ise pesta. Uskusin, et olen selleks suuteline, kuigi personal oli eriarvamusel, jäin oma nõudmisele kindlaks, kuni mind lubati taastushaiglasse saabumise teisel päeval, järelvalve all, iseseisvalt pesemisruumi.
Esimest korda, peale õnnetuse üleelamist, vaatasin peeglisse. Käsi kraanikausile surudes ja ennast sellele toetades, šokeeris vastuvaadanud peegeldus iseendast. Olin kollane! Silmad, nahk, isegi keel – kõik olid kollased. Kaasaarvatud väljaheide, kui sealsamas tualettruumi kasutasin. Tundsin ennast koletisena õudusfilmist, mitte kuraasika meelelahutusürituste korraldajana lummavast Tallinnast.
Jõllitasin üksisilmi peegelduvat vaatepilti, see tekitas minus õõvastust. Mulle sai selgeks, mida olin oma elu ning tervisega eelnevate aastate vältel korda saatnud. Lausjoomingud, kuueteistkümne aastaga üle kolme tuhande erineva seksuaalpartneri, hingevalu, saatus ja kannatused olid jätnud füüsilise jälje, sundides pead langetades pisaraid valama ning lakkamatult oksendama. Piin, mida kogesin, oli talumatu ning nukrameelsus siiras, pannes tegema valikuid, langetama otsuseid, mis võimaldaksid mul tulevikus täisväärtuslikumalt elada.
Tollest hetkest alates sundisin ennast iga päev hommikust õhtuni mööda haiglaruume jalutama, keeldudes igasugusest meditsiinitöötajate abist voodi ülestegemisel, esitades naeruväärse plaani ise oma palatiruumi koristada.
Kõnelesin vahetpidamata omaette, proovides meenutada eesti, inglise, poola, soome, itaalia, vene keelt, ent kaks neist olid koomaperioodil täielikult ununenud.
Kuigi arstide hinnangul paranesin müstiliselt kiiresti, vaatasin iseendasse ebameeldivustundega, pidevalt endale lubades teha lõpparve endise elustiiliga, tõotades haarata kaasa kunagised peokaaslased, et neid hoiatada võimalike tagajärgede eest, mis on paratamatuks kaasteeliseks, kui elada aastakümneid voodist voodisse karates ja tühja pilguga pudeli järele haarates.
Kurbus mattis hinge, kuigi ma ei tundnud hetkekski kahetsust elatud elu, heade ja halbade valikute ning tegude pärast minevikus. Ainus, mida soovisin ja igal hommikul ning õhtul Jumalalt palusin, oli täielik tervenemine, et võiksin kaua elada, pühendades elu oma ideaalidele.
Paljud seni vastuseta olnud küsimused said selgeks, tajudes, et mulle poleks uut võimalust eluks antud, kui oleksin oma missiooni maises ilmas juba täitnud.
Prantsusmaal pidi kõik uus mind ees ootama. Ma ei otsinud enam vabandusi, et enda eluloo kirjutamist edasi lükata või kirjutamisele keskendununa elada. Olin veendunud, et pean oma kohustustest kinni pidama ning sõnumi maailmale edasi andma kirjasõnas, kuid ka igapäevastes tegudes, sest ma ei soovinud muutuda kohatud eluheidikute sarnaseks, vaid neid aidata.
Haiglast lahkumise eelviimasel õhtul istusin söögilaua ääres, pannes valgele paberilehele kirja viimse soovi ning täpsed juhtnöörid matuste korraldamiseks, et need posti teel nooremale õele ja isale saata. Viibisin samaaegselt minevikus, kibedas olevikus, ent lootuses helgele tulevikule, et täituks minu unistus elada ühel päeval vaikuses ja rahus, ümbritsetuna armastatust, lastest, lambakarjast, pühendades oma elu ja tegevuse kirjutamisele ning heategevusele.
Iialgi varem polnud ma nii selgelt näinud iseennast, lahkunud aegu ja saabunud päevi, kui tol varahommikul, ootusärevalt aknast sillerdavat päikest imetledes ja selle soojust nautides, ootasin Eesti Vabariigi Suursaatkonna konsulit, vormistamaks paberid minu haiglast lahkumiseks. Mitte ükski sekund, minut ega tund polnud minu senises elus liikunud sedavõrd aeglaselt, kui 16. jaanuaril 2013. Oli vabanemise, ahelatest lahtikiskumise ning uutesse lahingutesse astumise päev, kuigi seda varjutas hirm ja teadmatus homse ees. Seisin üksiku hundina kogu maailmaga silmitsi, teadmata, kus elama hakkan, millest end elus ja hinges hoian, et jäägitult keskenduda elu universaalsetele väärtustele ning unelmate teostamisele.
Õnneks oli minu sünnimaa esindajal kaasas tellitud toidukott ja ümbrik rahaga, mille Eeri ning õde Maarit oma perega olid suutnud mulle kokku koguda, säästes mind haiglavoodist tänavale kolimast. Tänutundega võtsin saadetise vastu, pöörates hetkeks pead, jätmaks hüvasti palatiruumiga. Tundsin, et minu toakese vaikivad nurgad saadavad mind teele sama sooja naeratuse ja kallistusega, millega õde Carolina mind embas, kui olin seljakoti pakkinud ning munakollasena talle oma valmisolekust haiglast lahkuda teada andnud.
Kiitsin taevast ja maad, kui hiiglasliku Beaoujoni haigla väravad talviselt jahedal õhtul sulgesin. Vaatasin kiiresti pimenevat Clichy linna, võidukalt naeratades, seljas kandes väheseid allesjäänud materiaalseid esemeid ning südames hoides rõõmu esimesest võidust ellujäämislahingus, justkui oleksin varjudest valgusesse mänginud oma elu.
Ekslesin Pariisi bulvaritel, tundmata ühtki hoonet, suutmata meenutada ühtegi paika, kus möödunud aastal igal päeval olin viibinud. Olin väsinud, mul oli külm ja jalad ei tahtnud mind kanda. Kogu ihu valutas, kui istusin puhkehetkeks kohvikusse, et kosutav supp süüa ning teosammul edasi liikuda, leidmaks endised paigad ja inimesed, et kasutada internetikohviku teenuseid, borneerimaks hostelit, kus ajutiselt elada ning suhelda virtuaalses maailmas toimetavate sõpradega, kuigi tegelikult olin täiesti üksik hulgus keset kiirustavat suurlinna.
Ometi ei jäänud ma kohalikele inimestele märkamatuks. Huvipuudusest toimetuleku vastu ma puudust linnas ekseldes ei tundnud. Ühistranspordis pakuti noorele inimesele istet, treppidel abistati seljakoti kandmisel, poes paluti pikast järjekorrast hoolimata esimesena kassasse.

XXXIII

Peale kuut päeva koomas, nädalat intensiivravis ning seitset ööpäeva haiglas, avasin neljapäeva varahommikul silmad neljale külastajale mõeldud hostelitoas. Istusin väsinuna, ent õnnelikuna voodiservale, elades jätkuvalt haiglarežiimil, manustades hommikul vara esimesed ravimid. Püüdsin hoolikalt lugeda arstide poolt kirjutatud juhiseid, mida järgides jälgisin pidevalt kella, garanteerimaks elukvaliteedi paranemist, kiiret tervenemist ning tavaellu naasmist. Usku paranemisse oli mul alati rohkem kui arstidel.
Teiselt korruselt mööda tumepunase vaibaga kaetud treppe kohvikusse hommikusöögile liikusin justkui invaliid, tasa ja targu, ent eneseteadlikult, kinnitades iseendale, et tulen oma võitlusega toime, kuigi hommikukohvi juues toetasin pea kätele, küsides endalt: „Kuidas ma hakkama saan, kui pean lõpmatult kaua ootama dokumente, pääsemata ligi Poolas ja Kreekas asuvatele pangakontodele, mul puudub elukoht, toit, elementaarsed esmatarbevahendid ning mind on ees ootamas ilmselt viiekümne tuhande eurone haiglaarve, sest mul pole sotsiaalkindlustust, kindlusest homse ees rääkimata?“
Kangekaelselt pühkisin põskedele valguvaid pisaraid, sundides ennast naeratama, kuigi ka selles puudus endiste aegade hiilgus. Ilmselt tänavale kokku vajudes olin murdnud aastaid tagasi liiklusavariis kaotatud, hiljem taastatud poole esihambast. Ahastus, sügav dramaatilisus ja nukrameelsus valitsesid hinges, taibates, et minu ainus lootus püsib Loojal ning iseendal. Sain paluda vaid jõudu, usku ja paremat ilma, kui aknast pilgu välja heites langetasin otsuse, et olen sunnitud reedese, 18. jaanuari kuulutama oma elus erakordseks ja ajalooliseks.
Kuna kõik minu rahalised vahendid, mida olin saanud seni kasutada, olid lõppenud, kuid tänaval elamine tervisliku seisundi tõttu välistatud, nägin ainsa väljapääsuna võimalust istuda tänavale ning elatuda kerjamisest, kuigi õues oli vaid üks kraad sooja, polnud mul ideid ega valikuid. Kogu lootus oli rajatud Jumalale, endale ja pariislaste halastusele, kuigi olin sel hetkel kõigeks legaalseks valmis, et elada, kuid ma ei kartnud enam ka surma. Lihtsalt soovisin, et veel oleks aega, kasvõi pisut.
Järgmisel ennelõunal jalutasin kurnatuna metroosse, suundudes kesklinna. Olin otsustanud, et elan tänavaelu samal tänaval, kust mind koomaseisundis leiti, lootuses, et mõni möödakõndiv inimene mäletab mind, taastades kahe päeva sündmused, mida ma ise enam meenutada ei suutnud.
Teadsin kerjamisest selleks ajaks üsna palju. Olin kodutute abistamisega tegelenud Roomas, Krakovis, isegi Pariisis, kus see on omaette elamise viisiks ja vormiks kujunenud, olles üheks solidaarsuse ning ühtekuuluvuse tunnuseks Prantsusmaal. Seetõttu haarasin hostelist kaasa fliisist teki, istusin Chateaudu tänaval asunud toidupoe Franprix ette, papitükile maha, asetades enda ette sildi kirjaga: „Vajan raha elukoha ja toidu jaoks. Olen noor, raskelt haige inimene.“
Tunni aja pärast oli väljakannatamatult külm. Unistasin ainult sellest, et saaksin kasvõi ühe öö eest tasuda hostelis, vältimaks elu ja tervise ohtu seadmist. Mul ei olnud peaaegu mitte midagi, sest ööl, mil mind tänavalt leiti, oli kellegi võõra vara järele ihalenud kätepaar varastanud minu sularaha, pangakaardid, isegi magamiskoti ning mõned soojad riideesemed.

Igatseva pilguga vaatasin lumesajus möödajalutavaid inimesi ning rue de Lafayettel lehvivat Prantsuse trikoloori, kui minu juurde astus abielupaar. Kaunis, pikkade, kohevate juustega daam ning keskmist kasvu, habetunud meesajakirjanik tundsid huvi minu käekäigu vastu. Nad aitasid mind püsti. Liikusime rue de Cadet nurgal asuvasse apteeki. Võtsin toolil istet ning tänasin lahkelt naeratavaid apteekreid, kes ulatasid mulle kuuma teetassi.
Mind tõepoolest mäletati tänaval, kus varem olin käinud kodututele süüa ja sooja teed jagamas. Apteeker kirjeldas, kuidas detsembrikuu jäisel pealelõunal sedasama apteeki külastasin, kurtes kõhuvalu ja ostes valuvaigisteid. Keskealine meesterahvas olevat märganud kollaseks muutunud silmi ning soovitanud haiglasse pöörduda, mida olin lubanud teha kohe, kui olen rongiga mägedesse, sõbra juurde jõudnud. Mis minust 27. detsembril edasi sai, seda ta ei teadnud ning mullegi ei meenunud mitte ükski mälupilt, kuigi proovisin ajaloo taastamiseks kirjeldusi vaimusilmas ette kujutada.
Meedia teenistuses töötava mehe kaaslanna külastas kauplust, ostes paar kotitäit bioloogilisi toite ja jooke. Inimesed ümberringi kinkisid metroopileteid, apteek vitaminiseeritud piimajooke ning kokku koguti raha, kindlustamaks lühiajaline elukoha säilimine.
Kodus, hostelis, tundsin siirast tänutunnet linna ning riigi ees, mis olid andnud mulle tagasi elu, kuid jaganud ka lihtsat ja inimlikku soojust ning armastust päeval, mil Pariisis tuiskas lumi ja õhtuks langes temperatuur miinus viiele kraadile. Mul oli erakordselt vedanud. Sain istuda soojas toas, juua teed piimaga; suhelda virtuaalsete Facebooki sõpradega, kirjeldades haiglaõudusi ning postitades oma sotsiaalvõrgustiku seinale segaseid, kuid tõepäraseid emotsioone, mis pidevalt vaheldusid, olles kord rõõmsa- kord kurvameelsed.
Pea kumises, mõtted olid pidevalt hajevil. Ma ei suutnud keskenduda, ajutegevus oli pärsitud. Elu, inimeste, sündmuste meenutamine piinarikas ja aeganõudev. Olin õppinud veelgi enam kella liikumist, elu möödumist märkama, kuigi polnud isegi 32-aastaseks saanud, tundus elu lõputu igavikuna, olles seejuures kordumatu kogemus. Elu on hindamatu kingitus, tundsin iga hingetõmbega, olles üha enam ja enam tänulik surma meelevallast pääsemise eest.
Elasin päeva kaupa, kuid pidevalt uskudes, et jään püsima kõigi katsumuste ja kannatuste kiuste. Pariis armastas mind ning mina aramastasin Pariisi. Ilma kaaslinlasteta poleks ma enam iialgi hinganud ega nautinud kodusoojust, mida mulle hostel pakkuda suutis. Tundsin ennast tumelillade ja -punaste seinte vahel tõepoolest hästi. Tajusin paiga erakordselt head energiat, kogesin suurepärast teenindust, abivalmidust ning kohtusin aina uuenevate külastajatega.
Tutvusin toreda, inglannast kurttumma, sügavalt uskliku naisterahvaga. Omandasin tänu temale pisut viipekeelt. Sain praktiseerida erinevaid keeleoskusi, suheldes nii prantsuse, inglise, soome kui ka vene keeles. Kohtusin argentiinlaste, aafriklaste, venezuelakaga. Minu jaoks oli hostel huvitav paik, aidates kaasa tervise taastumisele, kuna viibisin pidevalt väga erinevate persoonide keskel, võimaldades kõneleda mitmetes keeltes, jutustada lugusid erinevatest kultuuri,- ajaloo- ja poliitilistest sündmustest ning jalutada korduvalt üles-alla mooda käänulisi treppe, et uuesti hakata korralikult liikuma.
Alati, kui lõuna- või õhtusööki valmistasin, tiirlesid personal ning turistid minu pottide-pannide ümber, kiites toiduaroome ning toidu olemust. Valmistasin lihtsaid, ent tervislikke roogasid, jagades neid sageli ka teistega, kes omakorda pakkusid mulle maitsemiseks enda rahvuskööki.
Magamatus, unetus tekitasid probleeme, sest püüdsin aina enam meenutada elupäevi, eriliselt jõulukuu viimaseid, kuigi mulle jätkuvalt mitte midagi ei meenunud. Ühel öösel mähkisin end sooja teki sisse, seades sammud nullkorrusele, kus mind vastuvõtus tervitanud klienditeenindaja vaatas justkui hullumeelset, kellena ennast tundsingi, kui rohelise tee pakki vees solgutasin ning lauaarvuti taga suhtlusvõrgustikes sõprade seinapostitusi lugesin.
Esimest korda peale haigestumist, proovisin taas alustada kirjutamist. Olin lubanud kirjutada ühele meediaväljaandele olemusloo Amsterdamist, kuid ei suutnud poolelijäänud artiklit e-kirjade failide hulgast leida ning pöördusin otsustavalt elulooraamatu käsikirja kallale. Autobiograafiat alustasin paar aastat tagasi, kui veel Eestis elasin, kuid alati takerdusin, kuna mulle ei meeldinud ükski vorm, kuidas oma lugu lugejateni soovinuksin tuua. Peale haiglat tundsin, et olen uude etappi jõudnud heites kirglikult elatud elule hoopis värskema pilgu, kui varem.
Ootamatult kiiresti hakkasid meenuma pildid kümnete aastate tagustest läbi- ja üleelamistest, kui arvutiklaviatuuril, valgele paberilehele tähti tippisin. Aastate eest asetleidnud sündmused olid sõna sõnalt, liigutus liigutuselt meeles, justkui need oleksid alles eile toimunud.
Kirjutamine andis tagasi elujõu. Hommikul kell seitse toolilt püsti tõustes, liikusin kiiremini ja kindlamal sammul, kui mõned tunnid varem. Olin tõeliselt õnnelik, ümisedes erinevaid lauluviise, kui lumesajus taaskord tänavale suundusin, et oma materiaalset olukorda parandada. Pariisi külmetavad tänavasillutised olid minu ainsaks lootuskiireks pimedatel ning kõledatel jaanuaripäevadel. Olin igasuguse usu kaotanud Eestimaal elavatesse sõpradesse, sugulastesse, kes suutsid pilduda vaid kauneid sõnu, justkui nende eest oleks võimalik tasuda majutusasutuse ja poearveid.
Internetis mind lausa süüdistati, solvati ning haiguste teemadel parastati, justkui oleksin ise selle tee endale valinud. Mõttetu oli piinasid kirjeldada, sest peaaegu mitte keegi ei suutnud neid mõista ega minu reaalsest olukorrast aru saada. Ilmselgelt paljud virtumaalmaailmas toimetanud lähikondlased nautisid kahe surmahaiguse, kroonilise B-hepatiidi ning ägeda maksa- ja neerukahjustuse käes vaevleva inimese tekste, milles kirjeldasin detailselt, kuidas hinge seeshoidmiseks pean tänaval külmetama ning ootama ja alandlikult kerjama. Puudusid nii rahaline kui ka vaimne toetus, kuigi püüdsin selgitada haigestumise tagamaid ja asjaolusid nii palju, kui nendest ise teadlik olin.
Pettununa maailmas kirjutasin peale järjekordset päeva tänaval Facebooki seinale postituse: „Inimesed, kes naudivad surmahaige kirjeldusi oma ellujäämise nimel, milles hetkel esikohal toit ning elukoht ja taastusravi ning kirjeldusi kerjamisest, selle asemel, et kasvõi ühe euroga teda toetada, et saaksin normaalselt paraneda ja tööd teha, on egoistlikud ja jälgid. Ma ei usu, et mitte ühelgi minu virtuaalsel sõbral pole sentigi raha, millega mind toetada. Saan aru isikutest, kes on minuga ühendust võtnud, toetust avaldanud ning kahetsusega teatanud, et neil tõesti pole mingeid finantsilisi võimalusi. Nende inimestega pole probleemi. Samuti nendega, kellega mul ongi elus olnud erilised suhted. Kuid, kes niisama oma luksusautodega ringi kihutavad, iPhones minu seina loevad ja baarides jooke sisse valavad, ei vääri kohta minu sõpruskonnas ja võivad minu isiku oma sõprade loetelust kustutada, vastasel juhul hakkan seda ise tegema selle alusel, millised on olnud suhtlustasandid erinevate inimestega, sealhulgas perekonna ja sugulastega. Kuid nüüd siis kõige olulisem.
Olin teadupärast Amsterdamis mõned päevad haiglas, kui mulle novembri keskel kallale tungiti. Siis kontrolliti viimati kogu mu tervislikku seisundit, kaasa arvatud siseorganeid ja verd ning kõik, absoluutselt kõik oli ideaalses korras.
Amsterdami haiglast lahkudes võttis mul asjade pakkimine pisut aega, misjärel sattusin saatuse tahtel Pariisi. Siin mingeid orgiaid ei toimunud, alkoholi jõin väga mõõdukalt. Viimane alkoholi tarbimine toimus 15. detsembril 2012. Peale seda pole tilkagi võtnud, rääkimata muudest ainetest.
Mis juhtus ja miks 29. detsembril, et tänaval kokku kukkusin, pimesool lõhkes ja koomasse langesin? Kus ja millal kujunes B-hepatiidi krooniline vorm, mille tagajärjena kujunesid rasked maksa- ja neerukahjustused? See kõik on täiesti arusaamatu nii mulle endale kui ka arstidele, kes minu juhtumiga tegelevad. Esialgseid vastuseid loodetakse anda kuue kuu pärast, kui minu haiguslood on nii Eestist, Itaaliast, Poolast kui ka Hollandist siia jõudnud, kuid hetkel usutakse, et haigestumine võis toimuda kokaiini kasutamise tagajärjel või suurema tõenäosusega novembris, mil röövimise käigus püüdsin ennast kaitsta ja kakluse ajal tekkis vere- või süljekontakt ründajaga. Haigestumise tegelikku põhjust pole reaalselt aga võimalik mitte kunagi kindlaks teha.
Minu tervis on olnud alati suurepärases seisukorras. Ma poleks iialgi hakanud reisima, kui arstid poleks kinnitanud, et olen selleks füüsiliselt heas vormis. Ainus, mis mulle probleeme on valmistanud, oli selg, mistõttu ka Eesti kliimas elamine on mulle sobimatu. See oli üheks põhjuseks, miks ootamatult ja valudes Eestist lahkusin, et Poolas saada heal tasemel ravi, mida sünnimaal ei suudetud mulle pakkuda.
Asjatu on õelutseda minu haiguse teemadel ja mind süüdistada. Meist keegi pole ingel, kuid iialgi ei või teada, milliste ohtudega keegi teist võib enda teadmata kokku puutuda ning sama traagiliselt haigestuda, sest B-hepatiidi viiruse omandamine on imelihtne ning seda aitab vältida vaid vaktsineerimine. Palun, tehke seda, kui iseendast ja oma lähedastest hoolite!“
Hoolimist ja mõistmist leidsin internetikeskkondades jätkuvalt väga vähe. Armastus astus minu juurde prantslaste näol, kui õues valitsenud liiga külma ja kõleda ilma tõttu tänaval istumise metroos kerjamise vastu vahetasin.
Seisund oli lootusetult õudusttekitav, raha lõppenud ning isiklikud asjad koos ravimitega hostelis, mille arve tasumata. Õnnetuna, kolletav lõust pariislastele otsa kõõritamas ehitasin sisemist jõudu, sundides ennast võitlema maailma, iseenda ja oma saatusega.
Tusatuju süvenedes tuli pahakuri ise külla, inimese nahas ja prantsuse keeles mind kamandades ning valitud istekohalt minema ajades. Väidetavalt olevat tegemist personaalse kerjamise kohaga ning tema teenistuse söövat minu kohalolu ära, kuigi minu taskutes vilises sama kalk tuul, nagu tänavatel.
Keeldudes rumeenlase vaimsele terrorile allumast, ma isegi ei reageerinud tema ning kolme kaaslase ähvardustele, kuigi kartsin füüsilist vägivalda, mida siiski ei järgnenud. Selle asemel võtsid nad minu lähedale istet, ilmselges lootuses, et see peletab mind iseenesest minema, kuid kurjuse kehastuste üllatuseks võtsin seljakotist välja haigla paberid, soovides inimestele märku anda, et vajan neljast Rumeenia joodikust enam raha. Valitud võtted mõjutasid positiivselt minu materiaalset olukorda, kergitades minu meeleolu ja lõpuks eemale tõrjudes võõramaalastest elukutselised kerjused.
Õnn ei tahtnud enam pöörduda. Minu juurde astus kristlust praktiseeriv, äsja töö kaotanud, kuid hella südamega prantslanna, kellega koos palvetasime. Ta kutsus mind endale külla, mida tulevikus teha lubasin, kuid sel päeval eelistasin paigal püsida, uskudes, et inimeste ja maailma headus leiavad minu juurde tee.
Flo oli taimetoitlasest noormehe nimeks, kes peagi laia naeratusega mulle kottide viisi ökoloogiliselt kasvatatud ja valmistatud sööke ja jooke ning riideid kinkis, neid lausa enda seljast loovutades, et minul parem ja kergem oleks. Temale avaldasin esimest korda saladuse, et sooviksin tulevikus omandada Prantsusmaa kodakondsuse, mille eeltingimuseks loomulikult keele omandamine, kuigi mõnel määral kleepus uue kodumaa keel mulle iseenesest külge, nagu imal tatt, mis suunurkadest valgus, kui olin haiglapalatis liiga palju ravimeid ja vitamiine manustanud ning jäigalt voodis lamades vahtu suust välja ajasin.
Kodus meiliboksi avades pidin rõõmust ogaraks minema. Saatkonnast oli saabunud kiri, milles teavitati, et tundmatu virtuaalne sõber ning laste huvikooli pidav sõbranna olid saatnud piisavalt raha, võimaldamaks pikaajaliselt tasuda magamiskoha eest. Kõik imed sünnivad just õigel ajal ja uued inglikesed saabuvad ellu täpselt siis, kui neid kõige enam vajad ja igatsed, tundsin end võidujoovastusest rõõmsana, vastates ajakirjanike ettepanekutele minuga intervjuu teha.

XXXIV

Hüvastijätuks naeratasin kurvalt mind külastanud, kamapaki ja musta leivaga saabunud „Eesti Ekspressi“ ajakirjanikule. Langetasin raske südamega otsuse, nõustudes andma intervjuu, kuigi teadsin, et mingit emotsionaalset ega materiaalset abi see endaga kaasa ei too. Ainus eesmärk oli jutustada oma lugu, et see võiks säästa teiste inimeste tervist ning inimelusid.
Ajakirjaniku nägemus läks siiski minu omast lahku, keskendudes haiguse ja selle põhjuste asemel, pigem minu majanduslikele raskustele, mida hakkasid rõhuma jaanuari lõpus saabunud haiglaarved, kokku summas üle 40 000 euro.
Võitlusvaim tahtis lõppeda, elutahe kustuda. Keha ja vaim olid väsinud, ma ei suutnud enam füüsiliselt, kuid ennekõike vaimselt oma seisundiga hakkama saada. Arvasin, et minu saatus ei huvita tegelikult mitte kedagi ning nii virelen maailmas täiesti üksinda.
Sõbrapäeval ilmunud ajalehe kirjutisele „Hüljatuna Pariisis“ järgnes tõeline sõnademulin ja sõimulaviin, mida olin eeldanud. Ma ei kahetsenud, et enda loo ära jutustasin. Tundsin vaid piinlikust eestimaalaste pärast, kes aastast aastasse kõiki minuga seotud artikleid kommenteerisid, kasutades pidevalt ühesuguseid, alatuid võtteid ning valesid. Tundsin kommentaariumist ära paljud inimesed, kes kuulusid kunagi minu ellu, ent kellel ei saanud selles kohta olla, kuna nende isikute väärastunud arusaamine ja suhestumine inimestesse ning elu põhiväärtustesse ei kattunud minu mudeliga hoolivast ja solidaarsest maailmast.
Mulle omistati anonüümsetes ja üheülbalistes sõnavõttudes tegusid, mida polnud kunagi sooritanud. Kindlaks otsuseks kujunes, et jätan laimule, mida laialt kommenaatriumis levitati, reageerimata, nagu olin alati praktiseerinud, kui minust järjekordne väljamõeldis meediasse lekkis.
Teadsin piisavalt hästi, kellele ja kui palju Eestis raha võlgu olin. Tunnistasin Facebookis, et sünnimaalt lahkudes jäid minust maha põhjendatud rahalised nõudmised viiele inimesele. Olin osaliselt võlgu armastatud meeslauljale, kes jäi kõigest hoolimata alati aumeheks, mitte ei rutanud ajalehtedele kaeblema, nagu seda varem naisartistidega juhtus, kellest kummalisemana meenus elus oma kibestumist ja läbikukkumist mulle lõputult kestvates telefonivestlustes kurtnud kergemeelne Marju Länik, kes viimase Tallinn Gay Pride järelpeole kohale ei ilmunud, kuigi ajakirjanikele kirjeldas, justkui oleks oodanud pingsalt lavale pääsemist raudselt lukustatud ööklubi Astoria uste taga. Klubi, mis pettis ja hoidis kinni mulle kuulunud varasid, tekitades majanduslikku kahju ning probleeme artistide õigeaegsel tasustamisel.
Enim painas mind võlgnevus Maariti tütrele, kes minu süüdimatu käitumise tõttu kaotas ülikooli koha. See oli minu elu suurim viga, mida ma ei tahtnud endale andestada. Patukahetsuse koormaga elades uskusin pidevalt oma võimetesse temale, lemmik õppejõule ja veel kahele sõbrannale, kellest üks kirjutas minust ülikoolis uurimustöö ning teine võttis minu elukvaliteedi tõstmiseks kiirlaenu, kõik ausalt ja protsentidega headel aegadel tagasi maksta, kuigi paremate päevade saabumine oli sama hea kui kohvipaksult ennustamine.
Häid aegu polnud veel kohale jõudnud. Situatsioonid muutusid aina keerulisemateks, eriti peale seda, kui hostelile võlgujäämise asemel olin sunnitud tänavale elama kolima. Ainult magamiseks leidsin puhtad keldriruumid Porte de Vanves, kus majaomanikud mul rahulikult elada ja toimetada lubasid, kui olin neile oma haigusloo ning vaesuse põhjused lahti seletanud, peale osalist haiglaarve tasumist, mis sai võimalikuks tänu isikuttõendavate dokumentide saabumisele ja pangaarvetele ligipääsemisele. Usk inimeste ja lähedaste võimesse mind abistada, olid aga lootusetult kadunud. Teadsin, et pean ja suudan ühel päeval ise tänavalt püsti tõusma.
Tundsin ennast reedetuna, kui vanem vend Erki üritas minu haiguse najal Rootsis rikastuda. Tema ja vanem õde Maiken hakkasid mind, kes olin emotsionaalselt absoluutselt kurnatud, valimatult Facebookis arvustama. Ühtäkki olin nende jaoks muutunud lihtlabaseks omasooiharaks, kes rikub armastuse imelistel teedel jalutades inimeste ja Jumala seadusi, millest viimaseid rõhutas eriliselt vend, kes terve elu kirikute vahet seigelnud, nende najal elades ning võltsvagadust maailmale etendades.
Kõige krooniks ilmus taas trellide tagant välja noorem vend Toivo. Suurest Eeri olümpialootusest oli aja kulgedes kujunenud keskpärane elupõletaja, kes naistest naistesse rahmeldas, nende kulul vaheldumisi vabaduses ja vanglas valge puru uimas elades. Ta keeldus jätkuvalt tunnistamast oma eksimust, valetades teadlikult ning avalikult aastaid, justkui omaksin HIV-viirust. Palusin temalt vaid nende isikute ees, kellele ta laimu oli levitanud, vabandada, kuid enda süü omistas ta võõrastele, õigustades iseennast, hoolimata nooremast õest Maaritist, Eerist ja teistest, kellele tema valed vaimselt kannatusi tekitasid.
Mulle piisas sellest kõigest. Iseenda elu ja tervise säästmise nimel otsustasin oma lähimate pereliikmetega suhtlemise katkestada. Ma ei olnud nende peale vihane. Suutsin neile nende teadlikud eksimused andestada enne, kui nad neid teostama olid hakanud. Minu jaoks ei olnud Erki ja Maiken arvamusliidrid enam ammu peale seda, kui kuulsin, et õde ning vend omavahel seksuaalsesse vahekorda olid astunud. Selline uudis oli minu jaoks tülgastav ning iiveldama ajav. Ma ei suutnud midagi rõvedamat oma elus ette kujutada, kui verepilastus.
Seda enam kummastasid mind nende mõlema jutlused tõest, moraalist ja eetikast, millest nad ei teadnud mitte midagi, eriti Maiken, kelle olin oma elust juba eelnevalt välja arvanud, kui ta joobnuna kodu saunalavalt alasti elutuppa jooksis ning enda teismelise poja ja minu ees, tiiraselt kiimeldes, karvapuhmakasse mähkunud häbememokkasid laual tantsides välgutas. Seda kõike oli minu jaoks liiga palju. See oli õõvastust tekitav, millele lisasid vürtsi väikevenna külaeidelikud kombed.
Raskuste ja masendava üksindusega aitasid hakkama saada taasleitud usulised veendumused. Naasin Nichiren budismi praktiseerimise juurde, mis andis mulle teadmise, et inimene ei saa mulle mitte midagi teha.
„Maine inimene võib mu keha halvata, mind tappa, minu keha võtta, kuid see on ka kõik. Mida annab kellelegi teise ihu, luud, sisikond? See on olemuselt kaduv ja näiline väärtus, nagu kõik füüsiline, mis ühel hetkel haihtub. Mitte ükski inimene ei saa mulle mitte midagi teha, sest minu hinge inimolend ei suuda röövida. Ainult hing on jääv ning oluline,“ arutlesin omaette keldris, lausudes mantrana fraasi Nam-myoho-renge-kyo koos portsjoni Lotus Sutraga, tunnistades, et budism on nagu keha ja ühiskond nagu vari. Kui keha kooldub, kaob vari.

XXXV

„Kõik, mis on lihtne, pole prantslaslik,“ lausus mulle tuttav rue La Fayettel, kui taaskord paanikahoogudes administratiivasjadega proovisin tegeleda. Olin korduvalt kevadkuudel seda kogenud, kui ühest riigiasutusest teise joostes, pabereid loopides, hüsteeriliselt nuttes ja jalgu trampides, püüdsin Prantsusmaa ülikeerulisest asjaajamisrattast olukorda valitseva osapoolena väljuda.
Suurte lahingute esimeseks käegakatsutavaks tulemuseks oli sotsiaalkindlustus, võimaldades tasuta kasutada riigi poolt pakutavaid meditsiiniteenuseid ning vajalikke ravimeid.
Minul ja Flol, kellega nüüd pidevalt aega koos veetsime, oli koostatud „Raivo päästmise plaan“, kui ühel maikuu neljapäeva hommikul, peale lõõgastavat uinakut ja vaimule ning kehale antud puhkust, Franz-Liszti platsil, Saint-Vincent-de-Pauli kirikutreppidel sõbraga kohtusime. Täpselt kokkulepitud ajal, kuigi kumbki meist kella ei vaadanud ega elu ajanäitaja järgi ei määranud.
Laia naeratuse ning valjuhäälse tervitusega astusime, pisut hilinedes, Eesti Vabariigi territooriumile. Konsul oli armas, sõbralik ning abivalmis, nagu alati. Kuid eestlasi oli seekord konsulaarosakonnas teisigi. Tõupuhas eesti mees istus, morn nägu peas, matkakott põrandal vedelemas, vahtides arvutiekraaniga tõtt ja tippis klaviatuuril tähti, märgates ainult omaenda ego. Ei tervitanud, suhelnud ega naeratanud.
„Nojah, las ta siis olla, siin on tema riik. Ta tunneb ennast siin ilmselgelt hästi,“ mõtlesin mina, tutvustades Flole uhkusega armast Eestimaad.
Ootamatult teatas minu maine ja taevane kingitus, et soovib Tiibetit, Soomet ja Eestit külastada. Esimest looduse ning filosoofiate tõttu, kahte ülejäänut keskkonna pärast. Kiitsin reisiplaani heaks, kinnitades, et Eestimaa loodus on fantastiline, kuid kliima külm ning enamik inimesi jääkülmad.
Nagu minu sõnade kinnituseks, astus uksest sisse järgmine eestlane, vaikiv olevus, märkamatu, hall vari, ilma naeratuste, viisakusavalduste, suhtlemisoskuseta. Tänasin konsulit osutatud abi ja teenuste eest ning sinna need Eesti ja eestlased meist maha jäid, meenutades mulle pensionäri, keda hiljuti olin kerjates kohanud, abistades kolmikut linnakaardi lugemisel.
Nemadki ei osanud minu abipakkumisele reageerida kuidagi teisiti, kui lausuda, peale õige teeotsa kaardilt leidmist ja kiirustades minema joostes: „Kas kõik eestlased ongi sellised, et istuvad oma kottidega poenurkadel ja kerjavad raha?“
Tookord hüüdsin turistidele järele: „Ei, kõik ei ole. Enamik röövivad juveele, kitkuvad kalkuneid, müüvad oma keha või osalevad pornofilmides.“
Viimati nimetatu meenus mulle seetõttu, et olin nädalapäevad varem külastanud sekspoodi. Vaadates videoekraanile, millel näidati geipornot, jäin suu ammuli jälgima mulle avanenud vaatepilti. Ekraanile ilmus elukutseline sõjaväelane, minu viimane autojuht Stanislav, kes mõned aastad tagasi laimas mind avalikult, proovides eelnevalt sundida mind ebaseaduslikke samme astuma ja ettevõtteid asutama, kui olin otsustanud Eestist jäädavalt lahkuda. Ometi oli ta Eestis aumees, keda tunnustati riiklikult välismissioonidel osalemise eest ning intervjueeriti rahvusringhäälingus arvamusliidrina Afganistanist saabumise hetkel, tunnustavalt vahvat sõdurit õlale patsutades.
Mulle koorus sellest inimeste, anonüümsete netikommentaatorite ja Eesti aumeeste kuvand. Mõistsin, milliseid väärtusi endisel kodumaal hinnatakse ning keda lugupeetavaks nimetatakse. Nendeks olid persoonid, kes avalikkuse ees tegid ühte nägu, kuid reaalselt elasid elu, mida kritiseerisid, tsiteerides alalõpmata kõrget moraali, mida nad ise teadlikult eirasid.
Mul hakkas kahju valelikest ja silmakirjalikest inimestest, kes aastaid mind nii avalikult kui ka poolavalikult olid fantaasiarikastele ulmejuttudele toetudes arvustanud, sest nad ei julgenud mitte kunagi enda tegudest ausalt kõneleda. Mõistmata, et absoluutselt kõik asjad tulevad kunagi päevavalgele. Vahel pole selleks muud vaja, kui jalutada mööda Pariisi ja hetkeks sisse astuda sekspoodi.
Seekord olid meil, vastassugu austava, sügavalt kristliku taustaga Floga, hoopis teised plaanid. Peatusime metroos kauakestnud hetkeks moosekandi juures, kes mängis kitarri ning laulis rõõmsameelselt. Panime puusad liikuma, lüües tantsu, millest tänavamuusik sai innustust juurde. Tundsime, et elame ja hingame inimestena samas rütmis.
Järgmist vajaliku ametiasutuse aadressi otsides, selgus kohale jõudes, et tegemist polnud siiski õige linnaosaga. Tüüpiline asjaajamine Pariisis, kus keegi ei tea, kuhu sa minema peaks.
Lõunasöögiaeg oli ammu käes. Mulle tähendas see helesinist tabletti ning mustades ökoloogiliselt valmistatud riietes kaaslasele ütles keha, et aeg oli magu täita ning energiat ammutada. Istusime sinnasamasse pingile, võttes oma elu esimese ühise lõunaeine. Minu jaoks moodustus see tervist säästvat, kiudainetest ja vitamiinidest rikkast bioloogilisest köögiviljasalatist lõhega, porgandimahlast, õuntest ja sojajogurtist. Flole piisas üksnes pähklikreemist, porganditest ja lillkapsast.
Inglisekeelne vestlus meelitas kohale toidu järele kisendava, ülekaalulise rumeenlanna. Raha jäi proual meie käest saamata, kuna sõnasin sõbrale: „Võimalik, et ta tahabki süüa osta, kuid tema meetod oma eesmärgi saavutamiseks on inimväärikust solvav ning agressiivne, tüüpiline ning omane rumeenlastele ja mustlastele, kes kerjavad raha ning inimõigusi vägivalda kasutades, mitte alandlikkusele ja lootusele toetudes. Tean, mida tähendab elada tänaval ja kannatada tühja kõhtu. Olen kohanud ning abistanud inimesi, kelle silmad on kalgistunud ja meel mürgine, sest nad ei hooli enam millestki, ent nad säilitavad inimesele omase väärikuse, järele andmata loomalikele instinktidele.
Kui tänaval liiga kaua elada, sööb tänav su ära. Selleks, et vastu pidada peab austama ennekõike neid, kes sind toetavad vaimselt või materiaalselt. Oskus jääda alati viisakaks ja tänada kasvatab headust, näidates inimese loomust.“
Kuulsast hüljatute pelgupaigast Notre-Damest jõudes Place-de Clichyle, võtsime aja iseendale ja heale espressole. Leidsime teekonnal järgmisesse riigiasutusse mitmeid vestluskaaslasi, naersime, kallistasime, vehkisime lõbusalt käte ja jalgadega, kuni meist möödus grupp mustanahalisi, kes lauldes ning palakateid käes hoides, protesteerisid riikliku süsteemi vastu, nõudes endale Prantsusmaa dokumente.
Kurvalt teatasin kaaslasele: „Näed, see on üks põhjus, miks ma ei taha enam mitte kunagi Eestis elada. Seal ei saa inimesed vabalt meelt avaldada. Kui seda ka lubatakse teha, siis pole rangelt reguleeritud meeleavaldusel mingit tähendust võimuloleva partei jaoks. Geiparaadil polnud meil politseist mingit kasu, tänavatel patseerimiseks pidime palkama turvamehed, et meid kividega surnuks ei loobitaks. Samal ajal kui siin, just hiljuti, seadustati samasooliste abielud, garanteerides igaühele võrdsed õigused armastusele ja selle väljendamise erinevatele vormidele.
Eesti on maailma edetabelites kõrgetel kohtadel, demonstreerides demokraatia arenguid. Kahjuks see kõik pole tõsi. Eestis puuduvad elementaarsed inimõigused ja sotsiaalsed tagatised täisvaartuslikuks eluks. Maailm ei tea, mis selles lausparempoolses riigis tegelikult sünnib. Konservatiivse eelarvepoliitika rakendamine liberaalses riigimudelis on kindel riigi ning ühiskonna hukutaja. Põgenevad eestlased vaikivad alalhoidlikult, kuigi peaksid mässama ning avalikult kõnelema diskrimineerimisest, ebavõrdsest kohtlemisest, ebapiisavast sotsiaal- ja tervishoiusüsteemist ning absoluutse sõna-, mõtte- ja teovabaduse puudumisest.“
Flo ütles, et ta ei soovi mind nukrana näha, paludes, et Eestist rääkimise lõpetaksin, sest see kurvastab nii mind kui ka teda, kui ta peab vaatama minu solidaarsuse järele kisendavaid silmi ja kuulma pisaraid varjavat häält.
Ta lihtsalt lausus: „Sa oled nüüd prantslane! Unusta Eesti! Valgus on siin!“
Tal oli õigus, sest mõned ajad hiljem, olles oma elu ja tulevikku planeerinud, selle pärast palvetanud, toimetanud, arutlenud, arutanud, mõtisklenud ja jooksnud kiirustamata, teades, et kõik saab olema, kui mul on toetava sõbra käed ning naeratavad silmad, saates mind igal rüül ja bulvaril. Olin mingiks hetkeks saavutanud kõik oma seatud eesmärgid, kui mulle meenus üks nädalavahetuse peojärgne hommik, mil mööda kanaliäärt, oma Amsterdam Dami väljakul asunud koju jalutades, kohtusin tundmatu hollandlasega. Lisasime õllele teise ja kolmanda. Vestlesime lihtsatest asjadest. Sellest, kuidas sünnivad armastus ja usaldus. Ta kirjeldas, kuidas vanemad ühel pealelõunal ta noorukieas enda juurde kutsusid, lausudes: „Kui sa kunagi peaksid avastama, et sind huvitavad mehed rohkem kui naised, siis tea, et aktsepteerime sind täielikult. Armastame ning aitame sind tingimusteta. Sellisena, nagu sa oled“.
Sel hetkel Pariisi tänaval, peaaegu poolteist aastat hiljem, ei mäletanud ma kohatud heteroseksuaalse noormehe nimegi, kuid suutsin täpselt tsiteerida tema lauseid, kirjeldada tema tundeid ja mõtteid. Ta iseloomustas ning hindas neid erapooletult, oskuslikult, lähenedes mulle kui kaasinimesele südamesoojusega, hoolimata minu kaasasündinud iseärasustest.
Tema sammud ja jutt kõlasid kui helisev muusika minu kõrvaklappides. Selles oli lummust ja tõde, mida tunnetad, kui tajud, et oled, elad ja särad selle kõige keskel, nii nagu sind on loodud. Armastuse hinguses, armastuse embuses.
Pariislased hoidsid mind oma hoolimise ja igapäevase märkamisega elus, andes jõudu, usku, lootust. Rajades mulle paremat tulevikku koos riigiametnikega. Ma ei nõudnud midagi, kõike pakuti ja toodi mulle prantslaste endi algatusel. Mina ainult tänasin alandlikult. Tundsin pidevalt justkui elaksin helesinistes pilvedes, kuid see polnud muinasjutt. See oli peaaegu nagu elu paradiisis.
„Tegelikult on need paradiisiväravad avatud igaühele, kes oskavad hinnata ja jagada võrdsust, vendlust, vabadust, sest riik ise tuleb inimese juurde, ulatades sõbrakäe, naeratades ning nõrgemat uuesti jalule aidates, kui oled pikali kukkumas. Tulemuseks sotsiaalselt tugev ühiskond, kus iga indiviidi märgatakse ja kuulatakse. Rikkam abistab vaest, õnnelik kurvameelset. Riik sekkub, hoolib ja tegutseb. Ainult selliselt sünnibki armastus nii inimestes, kogukonnas kui ka riigis, kui igaüks suudab kedagi või midagi enda ümber tähele panna, hoolimata tema nahavärvist, rahvusest, orientatsioonist, uskumustest või veendumustest. Süüdistamata, ilkumata, parastamata, lihtsalt hoolides ning aidata proovides. Muutes nii ühiskonna tervikuna elujõuliseks, hästi integreerunuks, kujundades igaühes soovi anda riigile tagasi üha enam ja enam, sest süsteem pole olnud kunagi ükskõikne, esitades inimesele ainult nõudmisi või tingimusi, koormisi seades, vabadusi piirates. Prantsusmaa on alati olnud esimese sammu astuja, kes nii kohalikule kui ka sisserännanule armastust ja hoolimist kingib, inimeselt mitte midagi vastu eeldades,“ kirjutasin hiljem oma mõttekäigu leheartiklisse.

XXXVI

Olin lõplikult ja ametlikult end Prantsusmaale sisse seadnud. Suutsin kiskjalikust tänavaelust ennast lahti rebida, kui mulle pakuti ajutist tööd. Möödunud oli seitse kuud, millest suveperioodi magasin seljakott pea all, magamiskotis, koolihoone varikatuse all, jätkates võitlust elu ja tervise, parema homse nimel. Jälgides raviskeemi ning kontrollides toitumist ja olulisel määral alkoholi tarbimist, olin saavutanud tohtrite sõnul imelised tulemused ning minu tervislik seisund paranes silmnähtavalt.
Ühinesin aktiivse inimõiguste kaitsel Amnesty Internationali ja organisatsiooniga Act-Up Paris. Järjekordselt aktsioonilt lahkudes, võtsin suuna Hotel de Ville´i, et lõbutseda ja kohtuda uute inimestega. Ma polnud kaua pidutsenud. See oli õhtupoolik, millelt soovisin imet ja ime tuli. Sammus kahel jalal minu poole.
Pealelõunal suures voodis ärgates vaatasin ukselt vastu naeratavat meest. Mul oli pohmakas erinevate jookide segamini tarbimisest. Juuksed sassis peas palusin klaasikest mineraalvett ja punast veini. Teadmata, kus ja kelle juures viibin, tundsin ennast ometi õnnelikuna, kui õla tema õlale toetasin, tundes kiindumust. „Vabandust, mis su nimi oligi? Eile segasin jooke pisut liiga palju ja see pole minu tervisele just parim, kuigi arstide sõnul peaksin tarbima stabiilselt paar klaasi veini päevas, sest olen kuusteist aastat oma elust liiga palju joonud ning päevapealt alkoholi tarvitamise lõpetamine, kui üldse planeerin lõpetada, on ohuks minu elule.“
Lühikest kasvu, tumepruunide avalate silmade ja krässus juustega kaaslane naeratas, vastates: „Emmanuel“.
Igast minu pisarast sai tema vihm ja päikesest tema naeratus. Usk, mida temas kohtasin, toitis ning innustas mind. Manu, seekord prantslane, buddhist, andis tagasi mu elu, uskudes minu võimetesse ja tegutsedes selle nimel, et minu üllad eesmärgid realiseeruksid. Mida oleksin saanud rohkem soovida? Keegi võõras lihtsalt küsis kohtumist, ootas, võttis mul käest, peitis end minu pihku, hoidis ja hellitas, embas ning kallistas. Puhas armastus, elu ja ilu sädelesid üle Stalingradi väljaku, kus elu tõelise irooniana, elasime samas majas, tema seitsmendal korrusel, mina kuuendal korrusel, varem teineteist märkamata.
Kired möllasid, vaheldudes rõõmujoovastuse ja mõrkja meeleheitega. Ta võttis sageli minult isu, kuigi armastuse ning toidu lõhnad segunesid ja embasid mind. Meid liitis ja sidus erakordne seksuaalne kirg, pannes meie silmad särama ja südamed tuksuma. Kuni järgmise korrani, mil üksteist murdsime ja voodist välja heitsime.
Ühel hommikul saabus päev hoopis teisiti, kui eelnevatel nädalatel. Peale hommikujooksu avastasin, et minu kaaslast polnud ikka veel eelmisel õhtul toimunud peolt koju saabunud. Kiirustasin ülakorrusele, tema korteri ukse taha, mängides ülienergilist kehkaõpsi, plaksutades käsi ja karjudes voodi kõrval: „Hopp-hopp!“
Ta ainult naeris, millele järgnes ootamatu, kuid põhjendatud kriitika: „Me pole juba nädal aega seksinud! See pole normaalne! Ma otsin kusagilt, kelleltki teiselt! Sul pole minu jaoks üldse aega, istud kogu aeg arvutis ja tegeled millegagi!“
Köhatasin, vastates: „Mis sa arvad, et ma ise ei tea, kui kaua me pole vahekorras olnud? Seks ja alkohol ei ole kogu elu. Loomulikult pole seda ka internet, näen seda iga päev, kui külastan erinevaid lehekülgi, eriti Facebookis. Muidu täitsa toredad ja armsad inimesed, kuid nende Facebooki seinad väljendavad nende isikute olemust sageli rohkem, kui nende tegelikud mõtted, sõnad ja teod. Aeg-ajalt tundub, et nende inimeste üksluises elus polegi mingeid hetki, mida jäädvustada pildile või voolida sõnadeks ja vormida lauseteks. Nende inimeste Facebooki seinad on tulvil jagamisi ja laikimisi. Meeldib kõik, olgu selleks sokipaar või voodimadrats. Kõik on seotud millegi saamisega, kingitustega, loosimistega. Elu nagu õnnemäng! Tulevik justkui kommunistlikus ENSV-s, kus sapaka said loteriil, korteri Mustamäel tõi fortuuna ning sanatooriumi tuusik saabus loosirattal. Kui eriti vedas, pääsesid Lenini mausoleumi külastama. Topi ainult käsi loosikasti ja sikuta võidupilet välja!
Kullake, ma ju ei istu arvutis niisama ega mängi suhtlusvõrgustikes punase ninaga klouni. Tead väga hästi, mis on minu unistusteks. Soovin, et ühel hetkel saaksin tõesti oma elu korda, laenud tasutud, kuid selle jaoks pean tööd tegema ja vaeva nägema. Tahan täita oma unelmad, et mu mustanahalised kaksikud saaksid elada paremas maailmas.
Mis seksi puudutab, siis mine ja ole vaba, mina ei hoia kedagi ahelais. Mul on täiesti ükskõik, kellega ja kui palju sa seksid. Meie suhe, nagu sa väga hästi tead, põhineb nagunii peamiselt ainult füüsilisel sobivusel. Inimestena oleme liiga erinevad ning ohvrid raha ja seksi nimel on tühised. Olen elus paljust valmis loobuma suhete ja inimeste nimel, et ühiskond võiks pidada dialoogi vihkamise ning armastuse vahel, rõhutamaks ja hindamaks iga elava hinge väärtust, kuid seksuaalse ihaga puudub sel kõigel seos.
Ega ma mingi kaheksateistaastane, armukadeduses piinlev poisike enam pole. Sa oled vaba inimene, nagu igaüks peaks olema. Tee, mida õigeks arvad, kui see sind õnnelikuks muudab! Hoolimine ja armastus tähendavad vastutuse kõrval ka vabadust.“
Kutsikasilmadega vaatas Manu mulle otsa. Uksi paugutades kadus tema ja kadusin mina. Oleks ta venelane olnud, oleks kakluseks läinud. Eestlane oleks mossitades vaikinud, salamisi kirunud. Italiano oleks aknast asju välja loopima hakanud, kuid ta oli prantslane. Temaga sai rääkida. See oli minu jaoks suhetes uus tasand, kuigi otsustasime peagi lahku minna, jäime teineteise kõrvale, hellitades, toetades, julgustades teineteist igal sammul.
Võtsin aja korralikult ja tõsiselt maha, peale nädalavahetust haiglavoodis ning arusaamist, et mu elus on puudunud kaua ilu ja sära ning see on olnud täidetud üksnes pidevate võitlustega, mis on tipnenud ellujäämisvõitlusega, igapäevase mõtlemisega elule ja surmale. Raha polnud seda kõike väärt. Loobusin kõigist oma töösuhetest. Loomulikult tähendas see totaalset langust majanduslikus plaanis.
Novembris ja detsembris nädalate viisi haiglas lamades ja erinevate endoskoopiliste ning vereuuringute tulemusi oodates, alustasin taas kirjutamist. Minu vaim oli värske, kehaline tervis taastunud, kuigi aasta aega peale koomasviibimist ei suutnud ma ikka veel meenutada, mis möödunud jõulujärgsetel päevadel minuga oli aset leidnud.
Avaldasin üle mitme aasta taas artikleid Eesti väljaannetes, alustades regulaarset kirjutamist tõsielul põhinevate lugude ajakirjale „Saatus ja Saladused“. Sellest sündis haiglaruumis minu uus inspiratsioonide tulv, alustamaks uue mõtte, vormi ja sihiga oma autobiograafia jäädvustamist.

XXXVII

Jaanuariööl istusin voodiserval lootosasendis, kell pool viis hommikul, valgete seinte vahel, alustades uue teksti kirjutamist, teadmisega, et varsti läheb väljaski valgeks. Neid kahte: valgete seintega ruume ja päikeseta, halli päevavalgust, jälestasin maailmas ilmselt kõige enam, kuid tol hetkel polnud mul neist pääsu. Ühel juhul oleks toodud mind siia nagunii tagasi ja seatud ilmselt ebainimlikesse tingimustesse; teisalt tähendaks see enesetappu, mis on maailma nõmedaim suremise ja enesepettuse meetod.
Hiljuti viibisin ööpäeva Saint-Vincent-De-Pauli kiirabiosakonnas, kuhu alkoholikoomas olin siniste vilkurite ja kõrvulukustavate sireenide saatel jõudnud. Seal oli vähemalt lõbus, sest minu hästipakitud asjades oli veel kümmekond purki õlut, mida igal võimalikul hetkel endasse kallasin niipea, kui arst, õde või sanitaritädi selja pöörasid. Lahkudes oli meeleolukalt võimas tunne neile ulatada tühjaks kaanitud õllepurkidega täidetud haigla sümboolikaga kilekott ja maja ees, laia naeratuse saatel, avada šampanjapudel, et veelkord 2014. aasta saabumist tähistada.
Minu uues, täpsemalt järjekordses, haiglas ei valmistanud miski enam nalja. Nuputasin vaid ideid, kuidas kellegagi ühendust võtta, et ta siia – Pitié Salpêtrière ülikoolihaigla medikalide kliiniku osakonda külla tuleks, pisut raha annaks, et saaksin kohvikust klaasikese veini osta või lähedalasuvast kauplusest haiglaruumidesse pudeli kaasa haarata. Ka tema, kui ta mu tõeline sõber juhtumisi peaks olema, võiks ju külastades ühe plasku põue pista.
Olin võimetu meenutama, kuidas ma kuus päeva tagasi haiglasse sattusin, sest eelmisel hilisõhtul, peale seda, kui olin tundide viisi hullanud ühes Pariisi menukas seksklubis ning taaskord ohjeldamatult kokteile, õlut ja poppersit tarvitanud, otsustasin koduteel soetada: paarkümmend õlut, paar punast veini ning kolm liitrist Martinit, mis kõik olid hommikuks tilgatumaks joodud. Loomulikult olin teinud seda uhkes üksinduses, lihtsalt voodis lamades või sellel istudes; inimestele, elule ja surmale mõteldes, kuni saabus viimane aperitiivi piisk ja aeg oli taaruda kolm korrust allapoole, et ehtprantslaslikult brasseries espressot ning croissante nautida. Ilmselt selle valiku tõttu takerdusingi, sest oleksin võinud vabalt kohvimasina enda toakeses sisse lülitada, kuid mulle pole kunagi piisanud vähesest – olgu selleks alkohol, naudinguid pakkuv elustiil või rahuldus mõnel muul viisil, mis ei tekita kellelegi teisele füüsilisi ega vaimseid kannatusi, ent pakuvad mulle emotsionaalset rahuldust, olgu selle väljenduseks säravvalge naeratus minu huulil või paduvihmana valatud pisarad väljamõeldud tumehalli taeva kohal, mida mu mõtted suudavad luua, et kirglikke võnkeid mu ellu tuua.
„Härra, sul on ju lisaks alkoholiprobleemile tõsised seksuaalsed häired. See pole seksiklubi! Lõpeta see,“ käratas mulle üha vihasemalt soliidses eas meesarst, kui ma Pitié Salpêtrière kiirabiosakonnas ei suutnud erektsiooni ohjeldada.
Pealelõunal lamasin uues voodis, nende rõvedate valgete seinte vahel. Mulle vaatas otsa alla pooleteisemeetrine, keskealine, kitsehabeme ja pisikeste, ümmarguste prillidega, punnis silmadega tohter. Jõllitasin teda jultunult, mõtteis naerdes tema püstise nina ja ennasttäis oleku üle.
Vaikselt, peaaegu alandlikult hakkas ta minuga kõnelema, tundes huvi minu seksuaalelu, erinevate droogide ja alkoholi tarvitamise vastu. Mul polnud talle mitte midagi vastata. Nad teadsid nagunii, et olin enne haiglasse saabumist nuusutanud pisut kokaiini, rohkem seksdroogi poppers, nädalate viisi lakkamatult joonud, seksiklubisid ja -parke külastanud ning viimase kolme kuu jooksul seitse korda haiglas viibinud, neist viiel alkoholikooma tõttu.
Soovisin vaid uinuda, puhata, temast vabaneda. Seetõttu nõustusin, et olen mõned päevad haiglas, kuigi ma isegi ei aimanud, millises hospidalis viibin, ent soovisin usaldada inimesi ja minu uue kodumaa riiklikku ja ühiskondlikku süsteemi, sest mitte kunagi varem polnud Prantsusmaa minu ootusi-lootusi petnud, mulle haiget teinud, valu, piinasid ega kannatusi tekitanud.
Lõõgastuda ning magada rahus ja vaikuses, oli minu unelmaks, ent silmi avades purunes see unistus kildudeks, sest minu ees seisis musta riietatud noor naisterahvas, kelle nägu oli nii hägune, et ma ei suutnud eristada tema näokuju ülejäänud kehast. Tunnetasin, et ta lihtsalt vaatas mind, vaikides, justkui tumm või hullumeelne ning tema käed toetusid lauale. Sattusin paanikasse. Püüdsin eemale tõugata palatiruumi seinast seinani ulatuvat mõnemeetrist, pikka, valge laudlinaga kaetud peielauda, millel ohtralt musti lilleõisi.
„Võimatu! See ei saa olla võimalik! Ma olen haiglas, ma tean seda! Miks on mu voodi kõrvale toodud see laud?! Mis siin toimub?“ küsisin sosinal iseendalt.
Hirmust halvatuna ei julgenud otsida abi palumiseks häirenuppu, vaid üritasin taas lauda endast eemale lükata, kuid see ei liikunud paigast, kuni ühel hetkel oli lihtsalt kadunud. Minu voodijalutsis asus nüüd helepruun beebivoodi ja väike kandiline söögilaud, kuid ka need haihtusid, asendudes mustast sametist diivaniga, millel lamas islamiusku naisterahvas, täpselt sama mustriga burka seljas, nagu oli olnud pika laua kate. Ta naeratas, lihtsalt naeris ja ma püüdsin hüüda, kuid olin võimetu häälitsema, üksnes korisesin jõuetult: „Mine ära! Palun! Mine ära! Jäta mind rahule! Mine ära, palun!“
Ta ei teinud seda. Ta naeratas edasi. Sulgesin hirmupisarais silmad, ent avasin need taas veendumaks, et olen tõepoolest hospitaliseeritud ning kõik kogetu oli vaid halb unenägu, kuid see ei lõppenud. Nüüd vaatas mulle vastu väga lühikest kasvu, rohelises kitlis, vana, kortsus näoga naine, sõnades: „Rahune, siin ei ole mitte kedagi! Vaata sinna! Vaata!“
Pöörasin pead. Kõndimata ruumis ringi, oli vana daam muutnud oma asukohta, seistes teisel pool voodit. Minu imestusest suured silmad tardusid, kui krimpsus näoga, sooja olekuga proua eemaldas pruuni teki tühja lapse hälli kohalt ning lausus: „Näed, siin ei ole mitte kedagi! Adopteerimine ei ole nii lihtne.“
Värisesin ja nutsin. Istusin voodil, hingasin sügavalt sisse ja välja, teades, et äsja läbielatu polnud reaalsus, kuid see ei olnud ka unenägu. Hallutsinatsioon oli mind sedavõrd kohutanud, et tõusin voodist, sulgedes viimsedki ribikardina vahelt paistvad valguskiired, jäädes ootama peagi koitvat hommikut, mil saabusid reaalsed inimesed, et võtta vereproove, mõõta temperatuuri, vererõhku, kuulata südametukseid ja minu öiseid üleelamisi; pakkuda traditsioonilise prantsuse hommikusöögina saia, võid, marmelaadi ja musta kohvi ning loomulikult väikest, helesinist, kümne milligrammist tabletikest nimega Valium.
Tean liigagi hästi, mis on pohmell alkoholist ja erinevatest mõnuainetest, kuid see, mida ma nüüd tundsin, oli hoopis midagi uut, midagi erinevat ning tõeliselt vastik. Ma ei tahtnud mitte midagi kuulda lõuna- ega õhtusöökidest, mind häirisid kõik helid. Iga valgusvihk minu haiglaruumis oli loodud justkui minu piinamiseks.
Noorel, pikka kasvu, kergelt küürus seljaga, vallatute lokkide ning maheda, nagu süütundega teismelise häälega kõneleval, ilusal meesarstil polnud mulle mitte midagi lausuda. Ta üksnes kiusas mind oma tüütute küsimustega, justkui minu isikliku ajaloo tundmine oleks tema kutsumuseks selles elus, missiooniks, andmaks inimestele uusi võimalusi. Jah, vahel arstid teevad seda, tegelikult teevad nad seda peaaegu alati, kuid teadmine, et ma mõned aastad tagasi, üle kümne aasta oma elust alustasin hommikuid kuumas aroomivannis, jääkülma Martiniga, jätkates päeva lahjade alkoholidega ning lõpetades neid öösel või varahommikul kokteilide, viski, rummi ja vodkaga, ei muutnud tol hetkel minu ega tema jaoks ilmselt mitte midagi. See oli elu, lihtsalt elu palju aastaid tagasi, igapäevane ja normaalne elustiil meelelahutusäris.
Show oli alati kõikjal minu ümber ja minus eneses. Ka nüüd, mil avaldasin soovi mõneks tunniks haiglast lahkuda, kasvõi koos saatjatega, et lähedalasuvast kodust tuua isiklikke esemeid, tundmaks ennast turvalisemalt, kodusemalt.
Jälgisin pidevalt ja närviliselt kella, kui mind paariks tunniks haiglast välja lubati. Haarasin kodust riideid, hügieenitarbeid, arvuti, eelnevatest haiglatest kaasa saadud dokumendid ja kiirustasin metroosse, et õigeks ajaks raviasutuses tagasi olla.
Täitsin oma lubaduse ning minu suureks üllatuseks ei kontrollinud keegi minu pagasi sisu ega võtnud toksiinide kontrollimiseks vereproove, millega mind ähvardati, kuigi lubasin, et ei tarbi väljas alkoholi ega midagi muud, kui korraks koju pääsen.
Mulle on alati sümpatiseerinud persoonid, kes täidavad antud lubadusi ning olen alati igal võimalusel seda reeglit ka ise järginud, tehes seda sellelgi korral. Ma ei tarbinud haiglast väljas viibides mitte ühtegi arstide poolt keelatud ainet.
Puhta südametunnistusega nautisin õhtusööki, võtsin korralikult ravimeid ning enne öörahu saabumist läbisin edukalt kõik kontrollid, kuigi mu käed värisesid pidevalt ning suutsin mõtelda vaid ühele esemele siin maailmas – õllepurgile, mille esmalt korrus allapool asuvasse tualettruumi peitsin ning hiljem enda palati WC paberihoidikusse paigutasin, et see enne südaööd tühjaks juua, vältimaks riski, et hommikul tehakse veretest ning leitakse alkoholi tarbimise jääknähud.
Röökides ärkasin üles, püüdes tuge otsida doktorilt, kes minu voodiserval istus, kuid ma ei tundnud teda. Ta polnud selle haigla arst ja pealegi polnud ta füüsiliselt kombatav. Üksnes silmad ja mõistus nägid ning tajusid tema olemasolu. See oli minu kummitusarst, kes ei suutnud mind abistada, et vabaneksin mädapaisetest oma ihul.
Kiirustasin käimlasse. Kontrollisin kogu oma keha, leidmata nahal ainsatki ebaloomulikku moodustist. See kõik oli lihtsalt vastik unenägu, milles mõned hetked varem viibisin.
Elasin öises nägemuses kommuunis koos bohheemlastega, kes pidevalt midagi suitsetasid, alkoholi tarbisid ja igasugust rämpsu koju tassisid. Ka mulle oli seal koht leitud, oma voodike, millesse ma ühel hommikul ärgates ei suutnud korralikult ära mahtuda, sest voodi oli täidetud erinevate taaskasutusse kuuluvate esemetega, nagu: reklaamplakatid, videokassetid, helikandjad, mänguasjad, sekslelud, värvilised riided, ajakirjad ja hunnikute viisi pabereid – lugusid, mida me kõik koos kirjutasime, kas nootide või salmidena. Viskasin selle kõik enda voodist välja. Keegi ei hoolinud minust, vaid ehmunud kutsikas vaatas mulle otsa, samal ajal kui mind ümbritsevad kommuunikaaslased üksnes ümisesid, pobisesid omaette, suitsetades kanepit ja marihuaanat, jälgides tuima pilguga, kuidas leidsin enda kehalt kümneid hiiglaslikke mädaseid vistrikke, mida tühjaks pigistades tekkis õõvastus, sest mäda oli liitrite viisi, see ümbritses mind kõikjal ja purskus minu ihust, justkui teismelise, tõsiste akneprobleemidega kimpusoleva puberteediealise näost.
Keerasin selja peegli poole – ka selg oli puhas, seal ei olnud suitsukonisid, mis kleebitud liimiga minu naha külge, nagu unes. Olin puhas ja vaba kõigest, mis on räpane ning mis saaks mind ohustada või hävitada.
Surusin käed kraanikausile, heites pilgu peeglisse. Mulle vaatas vastu kergelt habetunud, kolmekümne-kahe-aastane, suurte, siniste, nukrate silmadega noormees. Naeratasin iseendale, imetledes oma silmipimestavalt valgeid, kauni kujuga, terveid hambaid ja teadsin, kes ma olen! Hambad on alati inimese juures need, mis näitavad isiku staatust ühiskonnas ja maailmas. Minu seisund elus polnud hetkel minu pärisosaks, kuid see oli üheks sammuks käänulisel eluteel ning sellest sündis otsus loobuda halbadest unenägudest ja hallutsinatsioonidest – loobuda kõigist ravimitest, mida mulle haigla poolt antakse ning tarvitada edasi üksnes oma kahte kroonilist haigust ravivat medikamenti.
Valium, Tercian, Risperdal ja kõik teised neuroloogilised ravimid, välja arvatud vitamiinid, leidsid omale teekonna Pariisi kanalisatsioonis neli korda ööpäevas, päevast päeva, kuni reedeni, mil otsustasin uuesti katsetada, kuidas mulle antavad rohud mind vaimselt mõjutavad. Pealegi oli mul ees, nagu ootamatult selgus, põnev kohtumine haigla kolleegiumiga.
Üheksandal päeval peale haiglasse saabumist istusin suures konsultatsioonide ruumis, ümbritsetuna arstidest, õdedest, sotsiaaltöötajatest. Kõik kordus uuesti. Samad küsimused, minult endised vastused. Ainus värske idee, mis ülekaalulisusele kalduval peaarstil ajurakkudesse oli kerkinud, koosnes mõttest mind mõneks ajaks psühhiaatriahaiglasse paigutada, kuni saan kolida oma uude, lõppjärgus ja sisustamisel olevasse koju, mille riik oli otsustanud minu kasutusse anda.
„Hullumeelsus! Ma ei ole mingi idioot, keda on vaja vaimuhaiglasse paigutada!“ vastasin mina, jätkates: „Tahate näha, kes on alkohoolikud? Hästi, lähme koos bulvaritele, avenüüdele, rüüdele ja paikadesse, kus varem elasin, kui seitse kuud Pariisi tänavatel nii päeval kui ka öösel haiguse tõttu viibisin. See, et ma vahel joon rohkem, kui teie mõistes normaalne, pole vaimuhaigus, see ei vaja meditsiinilist sekkumist, sest ma pole alkohoolik!
Hea küll, olen nõus aeg-ajalt kohtuma näiteks psühhiaatriga ja vestlema, kuid kindlasti ei lõpeta ma alkoholitarbimist, pidutsemist, seksimist ja poppers pole narkootikum. Isegi kokaiin oli alles hiljuti meditsiinis kasutatav ravim, poppersist rääkimata. Pealegi, ma ei tarbi neid kõiki pidevalt, mul puudub selleks vajadus ja ka võimalused. Eriti nüüd, kui kirjutan oma elulugu ja planeerin järgmisi raamatuid – ma ei tarbi üldse mitte midagi, sest ma pole võimeline selgelt mõtlema ja see, mida ma tsükliperioodidel kirja panen, on totaalne pask.
Ainus, mida ma vajan on rahu ja vaikus. Rahu inimestest! Tahan tagasi oma elu ja tasakaalu, mis valitsesid enne 29. detsembril 2012 juhtunud õnnetust.
Mingeid Anonüümseid Alkohoolikuid või teisi niinimetatud tugirühmasid ma ei aktsepteeri. See on sama, kui öelda amfetamiinitarbijale, et ta lõpetagu amfetamiini kasutamine, hakaku selle asemel heroiini süstima. Ühe sõltuvuse vahetamine teise vastu ei muuda mitte midagi, vaid teeb asjad veel hullemaks!
Mul võib esineda aeg-ajalt, elu keerulistel perioodidel, nagu praegu, mil sain nädala jooksul teada kahe väga lähedase inimese, Eestis elanud Tõnu ja Amsterdamis kallima surmast, teatavaid probleeme alkoholi tarbimisega, ent absoluutseks karsklaseks ma kindlasti ei hakka! Olen valmis joomist piirama, ent ma ei anna lubadusi, kuna ma ei saa garanteerida, mis minu elus juhtub või mida ma mõtlen homme-ülehomme, nagu ka teie keegi siin ei saa kindlalt väita, et olete paari tunni pärast samal positsioonil ja tegelete asjadega, millega hetkel.
Me võime planeerida, proovida asju muuta, kuid meie elud ei sõltu paljudel juhtudel meist endast. Mina annan endale sellest aru ja olen valmis vastutama oma elu, mõtete, sõnade ja tegude eest, kuid ma keeldun allutamast ennast meelevaldsele kontrollile ning ei anna lubadusi, et iseenda ja kellegi teise ootusi-lootusi, usku minusse petta. Olen see, kes olen ja olen uhke selle üle, kuigi mu elus on olnud asju, mille üle ma ei saa uhkust tunda, ent mul pole mitte midagi kahetseda. Ei, ma ei kahetse midagi! Tahan ainult oma elu tagasi! Oma elu!“
Samal päeval saingi pisut proovida „oma elu“, kui mind lubati taaskord mõneks tunniks välja, et võiksin tegeleda oma administratiivasjade ja igapäevase elu korraldamisega, kuigi tegelikult soovisin haiglast põgeneda vaid selleks, et osta kasvõi üksainus väikene pudelike. Ja ma tegin seda – kerjasin tunnikese tänaval, et raha saada, mille eest soetasin veerandliitrise veini, peites selle jälle oma ruumidesse, nagu varem olin praktiseerinud.
Järgmisel hommikul oli enesetunne kohutav. Oleksin soovinud emmata üksnes tualettpotti, kuid ei suutnud sedagi teha, sest mitte midagi ei tulnud ei eest- ega tagantpoolt välja, kuigi olin öösel tarbinud paratsetamooli ning liitrite viisi suhkruvett, vältimaks võimalikke riske, kui hommikul vereproove otsustatakse võtta.
Veini ja ravimite koosmõju oli ilmselgelt õõvastust tekitav. Pea käis ringi, silme eest läks pidevalt mustaks ning tavapärane alkoholipohmelus oli selle kõige kõrval tühine, justkui Muki kaka.
Kirjeldasin arstile oma situatsiooni, kinnitades, et ei tarvitanud haiglast väljaspool mitte midagi. Ma ei valetanud seejuures, sest veini jõin ju enda palati WC-s, mitte brasseries või pargipingil istudes.
Ööpäev tilgutitega aitas mind ning peagi olin taas suurepärases vormis, eelistades magamise asemel uuesti kirjutama asuda ning normaalselt elada, sealhulgas väikest õlut endale lubades, sest saabunud oli siiski pühapäev. Olin juba üksteist päeva haiglas alkoholiravil viibinud ja seda pidi kuidagi tähistama.
Taskus olid viimased poolteist eurot, kuid sellepärast ma ei muretsenud, teades, et sama päeva õhtul külastab mind kristlasest sõber, kes on valmis mind ka majanduslikult toetama, kuni saan ükskord panka visiteerida. Seega oli mul kahe odava õlle jaoks piisavalt raha, kui sammusin haigla territooriumi kõrval asuvasse kauplusesse.
Käed värisesid, hoidsin pead kätega kinni, kui kõndisin mööda toidupoodi, kaheldes, meenutades hiljutist üleelamist, kui veini olin tarbinud. Ent vein oli oluliselt kangem alkohol, kui õlu, seega probleeme ei tohiks tekkida. Probleemid olid vaid minu peas. Ma kõhklesin, kahtlesin. Jalutasin tänaval edasi-tagasi, nagu hullumeelne, õlle järele kisendades, suutmata langetada otsust, et kasvõi üks letil, mind ahvatlevalt piiluv purk, janu kustutamiseks endaga haarata.
Märkasin tänaval, pinkidel, istumas kodutuid, asotsiaalseid persoone, kes paarieurost veini või kanget solkõlut endasse kallasid. Nende inimeste elul puudus mõte ja sisu, nad ei hoolinud mitte millestki muust peale alkoholi. Nad ei soovinudki muutusi. See väljendus nende vestlustes, kuid ennekõike välimuses: aeglaselt, vaevaliselt liikuvad jäsemed, tumepunased, armidega kaetud, vinnilised näod, värisevad käed, sassis juuksed, kasimata riided. See polnud mina! See polnud minu elu ega tulevik, teadsin seda, sest olin seitse kuud tänaval elanud ja vastu pidanud ning mitte hetkekski alistunud tänavaelu kiskjalikule olemusele. Mina suutsin ka bulvaritel ja rüüdel, ainuüksi kerjamisest elades, säilitada eneseväärikuse, olles alati puhas, hoolitsetud, särav ning kerjates kaine. Alkoholi tarbisin peaaegu alati vaid mõõdukalt ning üksnes kvaliteetseid jooke, kuigi sel pühapäeval olin valmis ostma seitsmekümne viie sendist õlut, et hing rahule jääks ja süda rõõmutseks.
Kuid loobusin, keerates otsustavalt kauplusele selja, pöördudes tagasi haiglasse, soetades viimase raha eest kaks musta, suhkruta kohvi, kuigi õhtul pidin hingepeeglisse vaadates tunnistama, et selles maailmas pole mitte midagi uut, kui olin sõbra metroosse saatnud ning pisipoest läbi põiganud, et soetada väike, imearmas õllepurgike.
Nii kordus see ka järgnevatel õhtutel. Muutusin üha julgemaks ja julgemaks. Kaks nädalat peale haiglasse saabumist alustasin joomisega juba enne õhtusööki, ostes Portugali päritolu rummi, lisaks paar-kolm pooleliitrist õllepurki. Hirm vahelejäämise ees oli püsiv, kuid kõige kiuste ei suutnud ma vastu seista ahvatlusele juua pisut veel rohkem, sest ainus, millest haiglas puudust tundsin olid sõbrad, vabadus ning alkoholilonks.
Viimasel viiel haiglas veedetud ööpäeval ei tarbinud ma kummastaval kombel tilkagi joovastavaid jooke. Isegi kaupluses ei pööranud silmapaari alkoholiriiulitele. Pudeliteread ei tekitanud minus mingeid emotsioone. Igatsesin vaid oma uude koju kolimist, kuni saabus pealelõuna, mil osakonna peaarst ulatas mulle retseptid ning juhtnöörid, mida pean järgima, vähendamaks erinevate mõnuainete tarvitamist.
Lõpuks ometi, jaanuari lõpus, kolm nädalat peale alkoholiravile saabumist, sammusin haigla territooriumilt, läbi roheliste palmide ning kollaste võõrasemadega ääristatud promenaadi ja pargi de La Hauteur välja. Avasin massiivse katoliikliku Saint – Louis de la Salpêtrière kiriku sajandite valu ja naeru näinud tumelilla puitukse, langesin kivipõrandale põlvili, pühkisin tänupisaraid, pöörasin selja ning heitsin viimse pilgu minust eemalduvale, kuid mind vaigistada proovinud haiglakompleksile.
Ülekäigurajale astudes ja õllepurki lahti korkides, irvitasin totralt, justkui avaneksid teisel pool vöötrada hullumaja väravad.

XXXVIII

Täpselt kuu aega hiljem avasin magnetvõtmega Pariisi linna poolt mulle eraldatud uue elukoha ukse. Viskusin voodile, proovides uinuda, kuid mu keha põles ja värises. Peale nädalast joomingutsüklit, mis lõppes möödunud ööl pöörase seksuaalaktiga noormehega, kellega tutvusin geide krusiisipargis Porte Doree, soovisin vahetpidamata üksnes tualettruumi külastada. Haarasin valge poti ümbert kinni, toppides näppe kurku. Kaotatud elupäevi sümboliseerinud okseklombid valgusid moepealinna kanalisatsiooni, olles tunnistäheks maiste elujanude järele ihalemise mõttetustest.
Vähkresin higist niiskes ja vastikult lehkavas voodis. Uinuda ei aidanud isegi unerohud. Mõtlesin vahetpidamata pooleliolevale käsikirjale ning kokkulepetele, mida olin sõlminud nii raamatu väljaandmiseks kui ka suurejooneliseks esitlemiseks. Süvenes masendav tunne, et ma pole võimeline endale võetud kohustustega hakkama saama, sest olin teinud valikuid, mis ei allunud minu tahtele, vaid olid vastastikuses sõltuvuses kahest psühholoogilisest haigusest: kroonilisest alkoholismist, mis mõjusalt aktiveeris ja stimuleeris seksohoolikule omase käitumise.
Ajurakkudes oli ennast laiali laotanud läbipaistvast, kollasest, terava lõhnaga poppersist tekkinud ärevushood, millele lisasid piinasid füüsilised valud liigestes ja kipitav, ärritunud nahk nina ümbruses. Ma polnud kaua ennast nii ebameeldivalt tundud. Pilvesoleku ja pohmellist väljumise staadiumile lisandus peapööritus, mida põhjustasid nii kanepisuitsu kui ka alkoholi järelmõjud.
Tahtmatult, kuid endale tunnistades, et enesetunne ei parane enne järgmist lonksu, sirutasin käe voodi kõrval, seina najale toetatud seljakoti järele. Masohhism iseenda kallal jätkus, kuigi ma ei saanud sellest mingit naudingut, tundes üksnes vastikustunnet iga õllelonksuga, mis tekitas üha enam ärevust, mõeldes autobiograafia kirjutamisele.
Soovimata kellestki või millestki midagi teada, kuulda, näha, lülitasin telefoni välja, kui see padja all oli vibreerima hakanud. Minu keskendumisvõime oli häiritud, kuid ennekõike ärritas see minu teadvuselolnud mõistust, sest andsin aru endale, milliseid otsuseid olin hiljuti langetanud, kui esimesele veinipudelile järgnes teine, kolmas. Ja kes ometi suudaks meenutada, mis kõik veel.
Teadsin, et tegemist on enesepettusega, kui püüan ennast veenda, et joon ainult ühel õhtul. Avameelselt iseendasse süvenedes tunnistasin, et alkohol pole väärt seda, mida see inimesega teha suudab ja paratamatult ühel hetkel teeb, kuigi enamasti petame kõik ennast teadmisega, et üks klaasike veini või pudel õlut päevas ei ole alkohooliku nime vääriline. Tegelikult on üks klõmakas juba reaalne õudus, mitte hirmutav unenägu, vaid sotsiaalselt leviv jubedus, mis jälitab meid kõikjal alates hetkest, mil esimese klaasi tõstame, uskudes, et oleme selle mängu võitnud, justkui kasiinos panuseid kahekordistades ja rahapakki vastu võttes.
Oleksin soovinud pöörduda endast vägevamate ja võimsamate poole, kuid ühegi jumaliku olevuse salgamisse laskumata ei suutnud otsustada, kas lugeda Meie Isa Palvet, kokutada budistliku mantrat või vaibakese peal Allahi poole alandlikult koogutada, kuigi olin möödunud suvel loobunud islamiusku astumisest.
Minu religioosne identiteedikriis juunikuus läks kiiresti üle, sest kõike, mida praktikas, Ramadaanile eelnenud nädalatel tundma õppisin, oli minu jaoks liiga palju. Olin liiga laisk selle jaoks, et igal hommikul kell kuus ärgata ja midagi segase kombel sonima hakata. Nii viis korda päevas, kuni südaööni välja. Eriti, kui ma ei saanud tulemustes kindel olla. Eelistasin niisama mediteerimist, mitte päev läbi püsti ja pikali viskumist.

Raskes pohmeluses põrgupiinasid kannatades, olles kindlalt otsustanud, et olemasoleva nelja õllepurgiga piirdun, jooksmata seekord uute järele, eelistasin pöörduda kellegi poole, kellesse kõige enam usun, keda tunnen ja usaldan. Mina olingi absoluutne iseenda kõiksus, kui valgete linade vahel lamades alustasin egoistlikku sisemonoloogi.
„Raivo, Taevas, Maa ja põrgu halastasid, kinkides sulle elu ja tervise tagasi, et võiksid konstruktiivset, kõikehaaravat elu ülesannet eesmärgi kohaselt ellu rakendada. Kuid mida sa teed, mees? Lihtsalt oleskled peale mõttetut joomingut kolmandat päeva voodis, tammud WC vahet, selle asemel, et rääkida, kirjutada sõnu, teha tegusid, jagada kogemusi, mis sind ennast ning ümbritsevat maailma paremaks muudaksid, olles ometi eelneva elu vältel kogenud, et jagamine loob tõelist õnnetunnet.
Tean nüüd, kuigi pole veel Kristuse-ealiseks saanud, et inimestena ei muutu me kunagi. Muudame vaid aja möödudes suhtumisi teatud eluväärtustesse, mis tunduvad meie isiksuse muutustena kõrvalseisjatele. Ometi peaks olema meie kõigi ülimaks eesmärgiks, kõige olulisemaks väärtushinnanguks kinkida maailmale armastust ja hoolimist nõnda, et iga raevutsev, ängistuses tõmblev silmapaar kogeks armastuse väge. Armastus peaks olema meile kõigile midagi nii ilusat ja olulist, et jagame seda ka neile, kes meile kunagi on haiget teinud. Igaüks meist vastutab oma sõnade eest, sest sellele rajab keegi teine oma kodu ja kindluse, ehitab elu, muutes meid meie enda sõnade tulemusena vastutavateks teiste elude eest.
Hoolimine on lihtne sõna, kuid see nõuab tegutsemist. Kergeim ja praktilisim tee selleni jõudmiseks on vastutuse võtmine ja andestamine. Julgus võtta vastutus oma elu eest ja andestada andestamatut, et selle kaudu sünniks hoolimine ja usaldus, et kõik see, mida ma teen või olen varem korda saatnud, tahes-tahtmata nii head kui ka halba, kinnitaks meie igaühe loomuolemuse põhiväärtusi: sallivust, solidaarsust, hoolimist ja vastutust, sest kui eesmärk on püha, siis ta pühitseb abinõu. Kui eesmärk ei ole püha, siis ta kaotab tähenduse. Me kõik, oma paremate ja halvemate mõtete, sõnade ja tegudega oleme pühad, võrdsed võrdsete seas, kui sunnime ennast suutma märkama ning sirutama abikäe tugevdamaks iga elu väärtust. Igal elul on väärtus, isegi minu omal, sest mulle jääb igavesti usk, et minu lugu paneb vähemalt ühe hinge paremini elama, säästes lähedasi ja kõike elavat ning elutut meie ümber, et rahu võiks olla maailma sünonüümiks ja iga indiviid armastuse sümboliks.“

Raivo Kaer suri ühes Pariisi haiglas 2. juulil 2016.

Epiloogi asemel

Paar sõna Raivo Kaerast (1981–2016), kellega mul oli au palju aastaid tagasi mõnda aega asju ajada. Raivo puhul oli tegemist sõna otseses mõttes sünnipärase pätiga, paadunud sotsiopaadiga, elukutselise alkohoolikuga, kõneosava aferistiga, kelle elu ainus eesmärk oli teisi inimesi tüssata ja neile rahadega igal võimalusel tünga teha. Südametunnistus kui selline puudus tal täielikult, samuti oskus oma võimeid ja tulevikuperspektiive realistlikult hinnata.
Mis puutub aga tema tegevusse ettevõtjana, siis on kasuahnete Eesti „staaride” rumalus lausa hämmastav. Tsiteerigem Vikipeediat: „Raivo Kaer oli eesti ettevõtja. Kaer korraldas 2000. aastal Rakveres tormiohvrite heaks kontserdi, mille järel ei maksnud esinejatele kokkulepitud tasu.”
Kes oli see idioot, kes nõustus 19-aastasel tundmatul nolgil hakata mingisuguse ürituse korraldajaks? „Õhtulehe” hinnangul sai Raivo Kaer selle üritusega „kurikuulsaks“. Kui loll peab inimene olema, kes usaldab täiesti tundmatut tattnina, kellel pole isegi oma firmat, kelle minevikust ega taustast pole midagi teada. Kas eesti artistid olid tõesti nii naiivsed või ahned, et usaldasid pimesi lapseohtu „ettevõtjat”.
Tuleb välja, et olid, ja mitte ainult lollid, vaid lausa kohtlased. See mitmekülgne ettevõtja Raivo Kaer tegeles Eestis lisaks muudele pettustele ja sulitempudele ka sutenöörlusega – geiprostituutide vahendamisega. Paraku ei jätkunud nõudlike klientide jaoks piisavalt „noort liha”, nii et ka see ettevõte läks luhta. Muide, Kaera kõige prominentsemaks kliendiks ei olnud keegi muu kui vene laulja Filipp Kirkorov isiklikult, kes ööbis 1999. aasta oktoobris hotellis Olümpia. Kuna noort poissi polnud parasjagu kusagilt võtta, saatis Kaera „firma” Best Boy’s Street staari juurde kuldsetes kahekümnendates geiprostituudi. Olude sunnil leppis Kirkorov pakutuga. Jutujätkuks olgu öeldud, et Kirkorovile meeldisid sado-maso mängud…
Olles sattunud politsei uurimisorbiiti seoses alaealiste geiteenuseid pakkuva eskortfirma pidamisega, lahkus (õigem oleks öelda põgenes) Kaer Eestist ning jäi lõpuks pidama Prantsusmaale. Tema raamat on aga taevast maa peale laskunud ilmsüüta ingli otsatust enesehaletsusest kubisev pihtimus: tema oli üllas õilishing, keda kuri maailm kiusas ja ühtelugu kuristiku poole tõukas…

©Peter Hagen (raamat avaldatud Raivo Kaera loal)

NB! Loe ka:
Mille poolest erineb psühhopaat sotsiopaadist?