Lissaboni maavärin 1. novembril 1775
Lissaboni maavärin oli üks hävitavamaid sedalaadi sündmusi ajaloos, mille mõju jõudis isegi Kariibi mere saarte ja Soomeni. Katastroofi ulatus viis esimese seismoloogilise uurimistööni.
18. sajandi keskel oli Lissabon kuulus kolme asja poolest – need olid jumalakartlikkus, kaubandus ja rikkus. Umbes 275 000 elanikuga linn oli Portugali koloniaalimpeeriumi keskus. Portugali koosseisu kuulusid tollal Brasiilia ja suured alad Aafrikas ning Aasias. Laevad, mis Tajo jõge pidi üles sõitsid ja inimestest kubisevate kaide ääres randusid, tõid kaasa kaupu kõikidest maailma suurematest sadamatest…
Selle maavärina epitsenter oli Atlandi ookeanis ligikaudu 200 km edelasse Sao Vicente neemest, mis on Euroopa kõige edelapoolseni punkt. Maavärina tagajärjed olid kolossaalsed, eriti Lissabonis ja selle lähemas ümbruses, kuid ka mujal Portugalis ning Hispaanias ja Marokos.
See algas kella poole kümne paiku 1. novembri hommikul 1755, katoliku kõigi pühakute päeval. See oli täiuslik sügishommik, ilm oli ilus ja Lissaboni elanikud – elanikkond oli siis 275 000, mis tegi linnast ühe Euroopa suurema – valmistusid pidupäevaks. Kella poole kümme paiku raputas pahaaimamatut linna esimene kolmest maa-alusest tõukest. Kõigepealt oli kuulda valju mürinat, justkui kõmiseks maa all kõu. Pärast lühikest vaheaega järgnes kaks minutit kestnud maavärin. Kõrvulukustava mürinaga varisesid kokku majad, poed, kirikud ja paleed. Lissaboni katedraali kroonlühtrid hakkasid ägedalt kõikuma. Katedraal ja San Antonio kirik varisesid osaliselt kokku, mattes sadu usklikke rusude alla.
Teine tõuge ründas kakskümmend minutit pärast esimest. Selleks ajaks ei olnud linnas püsti jäänud ainsatki tervet kivimaja.
Enamik selle algse hävingu üle elanuid põgenes Taguse jõe kallastele, mis Lissabonis merre suubub. Tollal oli Lissabon tähtis sadam ja suure Portugali koloniaalimpeeriumi pealinn, mille huvisfääri kuulusid Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia. Seetõttu oli sadam täis läbisõidul olevaid laevu ja paljud inimesed otsisid neil alustel pelgupaika.
1775. aasta kõigi pühakute päeva maavärin on selles piirkonnas toimunud kõige suurem maavärin kogu inimkonna ajaloo vältel. Tänapäevane magnituudi määramise tavapärane meetod – maapinna liikumise mõõtmine seismograafi abil – ei aita mõistagi teada saada enne selle meetodi kasutuselevõttu toimunud maavärinate suurusjärku. Aga on teada, et maavärina käigus vallanduv energia tuleneb nii murrangu liikuvast osast kui ka ühe laama teise laama peal asuvast osast ehk kaarest. Seda geoloogilist teavet saab hiljem kasutada magnituudi määramiseks. See on keeruline, kui uuritav murrang on vee all, nii nagu see oli Lissabonis. Kui see tekitab tsunami, siis saab murrangu suuruse ja seega ka magnituudi määramisel lähtuda tsunamivee hulgast. Kuid vanade andmete korral on kõik hinnangud umbkaudsed. Kolmas viis magnituudi määramiseks on teha kindlaks kahjustatud ala ulatus ja kohad, kus värisemist tunda oli. Maavärina mõju võis täheldada ka nii kaugel kui Soomes, mis annab geoloogidele alust järeldada, et maavärina võimsus oli ligi 9 magnituudi Richteri skaala järgi.
Lissaboni maavärina puhul on kasutatud kõiki neid lähenemisi ning kõige väiksemaks hinnanguliseks magnituudiks saadi 8,5. Suurim on 9,0. Lissabon asus raskelt kahjustatud piirkonna põhjapoolses servas, aga sama tugev värin tabas ka kogu Portugali rannikut Lissabonist lõuna pool. Kokku annab see tõeliselt hiiglasliku maavärina, mille põhjustanud murrang pidi olema 320 või enama kilomeetri pikkune.
Varingutes, eriti kirikutes, hukkus palju inimesi. Mõne minuti pärast järgnes väga tugev järeltõuge ja viis varem alustatu lõpule, tehes maatasa paljud esimesel korral vastupidanud hooned. Neist, kes olid selleks ajaks hoonetest välja saanud, kogunesid paljud jõe kaldapealsele, et pageda ümbritseva hävitustöö eest. See tundus ohutum, kuid nii jäid nad otse tsunami teele, mis saabus kohe pärast esimest suurt järeltõuget.
Missa ajaks altaritel süüdatud küünaldest võtsid tuld puidust nikerdatud kujud, tikitud altarikatted, vanad palveraamatud. Leegid levisid, ja nendega võitlemiseks puudus kindel kord. Öö saabudes olid tulekahjud neelanud linnast järelejäänud osa ning rusud põlesid veel kuus päeva. Maavärinas või tulekahjudes hävis 85 protsenti Lissaboni hoonetest. Kahju oli kõige suurem jõekaldal, kus lahtised jõesetted rappumist võimendasid. Kuna tegemist oli linna ajaloolise keskusega, siis olid need kõige tähtsamad hooned – paleed, arhiivid ja kirikud. Peale Lissaboni said tugevalt kahjustada või hävisid mitmed lõunaranniku linnad.
Pärast kolmandat tõuget oli häving täielik. Päev muutus ööks, sest hiiglaslik tolmupilv varjas taeva linna varemete kohal. Kui tolm oli maha langenud, puhkes Lissabonis tohutu tulekahju. Kuid ei möödunud tundigi, kui saabus uus kohutav katastroof.
Tsunami
Umbes 30 minutit pärast maavärinat olid põgenikud tunnistajaks sellele, kuidas Taguse veed peaaegu täielikult merre taandusid. Sellele järgnes kohe tohutu, mitme meetri kõrgune laine, mis pühkis palju inimesi minema ja uputas kõik laevad. See tõusulaine ehk tsunami ei piirdunud vaid Lissaboniga. Kogu Portugali rannik sai hoobi, eriti Algarve riigi lõunaosas, kus paljud linnad ja külad maatasa tehti.
Tsunamid saavad alguse merepõhja kuju ootamatu muutuse tagajärjel. Lissaboni maavärin oli tõenäoliselt kerkemurrang, kus lasuv plokk nihkub üles lamava ploki peale, tekitades merepõhja uue kõrgema aheliku. Aheliku kohal olevat vett lükatakse ülespoole, kuid kuna tegemist on veega, siis voolab see kohe madalamale poolele tagasi. See tekitab laine, mis liigub edasi kalda poole. Ning kuna liikumine hõlmab kogu murrangu kohal asuva merevee sammast, siis on lainel palju energiat – mida sügavam meri selles kohas on, seda rohkem vett haarab laine kaasa. Sedamööda, kuidas see kaldale läheneb ja mere sügavus väheneb, kasvab laine kõrgus. Jõudes jõe suudmesse, nagu Tejo Lissabonis, liigub laine jõge mööda ülesvoolu, loksutades vett jõekallaste vahel väga tugeva vooluga, mis võib kesta tunde.
Kohe pärast esimest tõuget puhkesid Lissabonis tulekahjud, millest paljud olid põhjustatud mahajäetud keedupottidest ja põlevatest küünaldest. Kui kodudest paanikas põgeneti, võttis tuli kiiresti võimust, kuna keegi ei tahtnud või ei suutnud seda tõrjuda. Kulus viis päeva, enne kui tuli sumbus ja leegid hävitasid paljud nendest majadest, mis olid kuidagimoodi nii maavärinale kui tsunamile vastu pidanud. Maavärina lõplikku ohvrite arvu hinnati hiljem 100 000-le, millest 90 000 olid Lissabonis ja 10 000 mujal. Võttes arvesse selle maavärina ulatuslikku iseloomu ja sellele järgnenud tsunamit, oli ohvrite arv väljaspool Lissaboni tõenäoliselt palju suurem.
Ebatavaliselt karmidest laineoludest teatati isegi Hollandi Haarlemi järves. Epitsentrist lõunas põhjustas tõusulaine suurt kahju Hispaania rannikul asuvatele linnadele Huelvale ja Cadizile ning mõjutas isegi sisemaal asuvat linna Sevillat, kui Guadalquiviri jõgi üle kallaste tõusis.
Maroko rannik sai samuti löögi, ohvreid oli mitmes linnas, kaasa arvatud Tangier, Rabat ja Agadir. Maavärin ise oli juba põhjustanud surma ja hävingut Meknesis, Fesis ja Marrakechis.
Mujal said inimesed surma tõusulainete tulemusena, mis tabasid Kariibi mere saari Martinique’i ja Barbadost.
Pealtnägijad, kes jälgisid toimuvat linna ümbruses olevatelt kõrgendikelt, jutustasid hiljem, et enne kokkuvarisemist olevat majad kõikunud nagu viljakõrred tuule käes. Linnas olnud 20 000 majast purunes 17 000 ja need, mida säästis maavärin, hävitas tuli. Näiteks langesid tuleroaks kuningaloss, katedraal, 70 000 köitega raamatukogu ja uus luksuslik ooperiteater, mida maavärin oli ainult kergelt kahjustanud. Hulk teisi paleesid, kirikuid ja ühiskondlikke hooneid, kaupu täis ladusid ning terveid elamukvartaleid tabas sama saatus. Tulekahju muutis suure osa linnast söestunud kõrbeks. Palju õnnetuid jäi varemete alla ja põles elusalt ära. Teised, kes olid tulekahju eest sadamasse põgenenud, viis kaasa ja uputas hiidlaine. Rusudega ummistunud tänavad ja väljakud kajasid nende hüüetest, kes soovisid enne surma veel pihtida. Hukkunute koguarvu hinnati viiekümnele kuni kuuekümnele tuhandele.
Tõukeid oli tunda kogu Portugalis ja Hispaanias (üle 2,5 miljoni km² suurusel alal) ja rohkem kui kolmandikus Euroopast. Isegi 1500 km kaugusel kõikusid kirikutes lühtrid, registreerides primitiivsete seismograafidena kaugeid maa-aluseid tõukeid. Isegi nii kaugel nagu Rootsis ilmusid järvedele mudasogased lained. Šveitsist kuni Šotimaani kerkis siseveekogude pind tunni aja jooksul ligi meetri võrra. Hollandi kanalites ja jõgedes oli lainetus nii tugev, et suured laevad rebisid ennast kinnitusotste küljest lahti.
Lissaboni maavärina ajal, umbes kella 11–12 ajal värvusid Böömimaal Teplices asuvad kuumaveeallikad äkki kollakaks ja muutusid häguseks. Vee juurdevool peatus vähemalt minutiks ning suurenes siis sel määral, et poole tunni jooksul hakkasid kõik tervisveega täidetud basseinid üle ajama. Pikkamööda allikad selginesid ning vee juurdevool muutus stabiilseks. Kuid sellest päevast peale oli vee juurdevool suurem ning vee temperatuur tõusis 3 kraadi võrra.
Maavärina tekitatud hiidlaine ületas Atlandi ookeani ja paiskus seitsme meetri kõrguse tsunamina Väikestele Antillidele. Suured maa-alused tõuked ei piirdunud Lissaboni ümbrusega, vaid tabasid ka Põhja-Aafrikat, põhjustades Fesis (Marokos) ränki purustusi. Kuid pole üheselt selge, kas Aafrikas oli tegemist resoneerivate võngetega, mis olid valla pääsenud Lissaboni tõukeist, või oli tegemist täiesti iseseisvate maavärinatega, mis juhtumisi sattusid samale ajale.
Lissabonis oli veel vähemalt aasta aega pärast katastroofi tunda väiksemaid tõukeid. Selle aja jooksul oli üle viiesaja tuntava maavärina, mis tekitasid inimestes kabuhirmu.
Kultuuriline katastroof
Maavärin oli ka kultuuriline katastroof. Maatasa tehti kirikuid ja muuseume ning näiteks ooperiteater Opera do Tejo, mis oli ehitatud vaevalt kuus kuud varem. Hävis kuningapalee Terreiro do Pacos ja koos sellega kuninglik raamatukogu, mis sisaldas üle 70 000 raamatu ja sadu maale kuulsatelt kunstnikelt nagu Rubens, Tizian ja Correggio. Kuninglikud arhiivid, kus hoiti esemeid nagu maadeuurijate ja navigaatorite, näiteks Vasco da Gama logiraamatuid ja aruandeid, hävisid samuti. Sellest hoolimata pääses kuninglik perekond ise imekombel, olles järele andnud ühe printsessi soovile veeta pidupäev väljaspool Lissaboni mägedes. Pärast katastroofi asus õukond laagrisse keskusest kaugemal Ajuda piirkonnas. Kuningas Jose I keeldus kogu oma ülejäänud elu siseruumides elamast ning kuni oma surmani 1777. aastal oli ta koos perega telkidesse ja paviljonidesse majutatud.
Kohe pärast maavärinat asus peaminister Sebastiao Jose de Carvalho e Melo, keda hiljem rohkem tunti Pombali markii nime all, energiliselt ülesehitustööle. Vastuseks kuninga küsimusele, mida teha tuleks, olevat ta vastanud: „Praegu? Matta surnud ja toita elavaid.”
Hukkunute surnukehadest hävitas suure osa tuli. Ülejäänutest maeti osa maha, osa aga laaditi paatidesse, viidi merele ja uputati. Ajutisteks eluasemeteks püstitati kiiresti telke ja onne. Marodöörid poodi karistuseks kohapeal ja teed linnast välja suleti: kõik, kes olid piisavalt heas seisukorras, et põgeneda, peeti suuteliseks ülesehituse juures aitama. Ehkki Lissabon taastati nende meetmete ja Pombali markii raudse otsusekindluse tulemusena kiiresti, näevad paljud maavärinas siiski märki Portugali kui õitsva koloniaalvõimu lõpust. 18. sajandi jooksul jäi riik ilma suurest osast oma koloniaalvaldustest ja kaotas ülemvõimu merel, eriti Suurbritanniale ja Hollandile.
Seismoloogia algus
Maavärin, mille ohvriks langes tähtis majandus- ja kultuurikeskus Lissabon, oli kogu Euroopale emotsionaalne vapustus.
Algas raske ülesehitustöö, mida kahjuks takistas paljude preestrite usuline fanatism. Küsimusele, miks selline häving sai osaks just Lissabonile, vastasid jumalasulased, et Jumal nuhtles patuseid linnakodanikke ning karistab neid uuesti, kui nad oma patte ei kahetse. Inimeste seas, kes kuulsid iga päev sadu taolisi manitsuskõnesid, võttis maad tuim osavõtmatus. See pidurdas tunduvalt linnaelu normaliseerimiseks tehtud jõupingutusi. Viimaks ei jäänud üle muud, kui tuli kõige agaramad preestrid trellide taha panna.
See usukonflikt teeb Lissaboni maavärina eriti tähendusrikkaks. Teades, kui palju lapsi ja süütuid inimesi tollel kohutaval päeval surma sai, hakkasid paljud kahtlema Jumala armus ja halastuses. Preestrite leidlikkus pandi tõsiselt proovile, kui nad pidid selgitama, miks Jumal laskis nii paljudel kirikutel hävida, bordellide tänavat aga säästis. Sõnasõda sünnitas suure hulga pamflette ja traktaate. Mõned neist pärinesid teadlastelt, kes väitsid, et maavärinat ei põhjustanud mitte Lissaboni patud, vaid maa liikumine sügavamates maakihtides. See oli pöördepunkt inimeste suhtumises loodusõnnetustesse.
Portugali minister markii de Pombal saatis pärast Lissaboni maavärinat igasse maakonda ankeedi, saamaks teada maa-aluste tõugete aega ja kestust. See oli üks esimesi katseid hinnata maavärina tugevust purustuste suuruse järgi. Kõik vastused nendele küsimustele on tänapäevani säilinud; vahepealsete sajandite jooksul on nad olnud seismoloogidele ja teistele teadlastele tähtsad infoallikad.
