Kanto (Tokyo) maavärin 1. septembril 1923
Igal aastal raputab Jaapanit umbes nõrka 1500 maavärinat, millest ainult tühine osa on inimeste poolt tajutav. Sellepärast on jaapanlased juba vanadest aegadest ehitanud oma maju kergetest puulattidest, kasutades siseseintena nihutatavaid, paberiga ületõmmatud raame. Selline materjal ei tekita maavärina ajal kokku varisedes olulist kahju.
Jaapani saarestik kujuneb nelja laama jätkuva kokkupõrke tulemusena. Euraasia laam (läänes) põrkub kokku Vaikse ookeani laamaga (kirdes) ja Filipiini laamaga (kagus), mille vahele jääb kitsuke osa Põhja-Ameerika laamast. Nende nelja laama kokkupõrge lükkab kahte läänepoolset – Euraasia ja Põhja-Ameerika – laama ülespoole, luues nii Jaapani saared – rääkimata magmast, mis moodustab vulkaane (nagu Fuji).
Selliseid subduktsioonivööndeid iseloomustab suurim maavärinate esinemissagedus kõigi laamade piirjoonel. Need on suurema pinge all, kuna laamad suruvad üksteise vastu, mitte ei tõmbu eemale ega liigu teineteise külge mööda, võimaldades seetõttu suuremat hõõrdumist ja suurema hulga energia vabanemist maavärinatena. Kahe asemel nelja laama kokkupõrge muudab olukorra keerukaks, mistõttu Jaapani maavärinad jagunevad kõigi saarte vahel ega esine üksnes laama piirjoonel. Jaapanis on maavärina oht suurim kui kusagil mujal maailmas.
28. oktoobril 1891 tabas suur maavärin Mino ja Owani provintse Honshu saarel. Üle 100 km pikkuse alangu põhjapoolsel küljel nihkus maapind ligi 4 m võrra. Külades varises suur hulk elamuid kaardimajakeste kombel kokku. Hävis umbes 130 000 maja (teistel andmetel 197 000) ja hukkus 7300 inimest (teistel andmetel 10 000).
Hoopis teistsugused tagajärjed olid 8,3-pallisel maavärinal, mis toimus 1. septembril 1923 Tokyos ja Yokohamas. Seda nimetatakse Kanto maavärinaks provintsi järgi, kus ta aset leidis.
Jaapanlaste vana pärimuse järgi on 1. september õnnetu päev. Oli just kätte jõudnud lõunaaeg, mil rohkem kui pooles miljonis majas süüdati söepannid lõunasöögi valmistamiseks. Maavärin algas kaks minutit enne kella 12 ja kestis ligi viis minutit. Eeltõuge, mis oli sama tugev kui tavaliselt peatõuge, raputas kõikidel ümbruskonna seismograafidel osutid võllidelt maha. Tokyo ja Yokohama vahelisel raudteel hakkasid rongid äkitselt vaaruma ja jäid siis rataste krigisedes seisma, tõkestatuna väänlevatest rööbastest ja varingutest.
Kuigi maavärin oli väga tugev, purunes Tokyo poolest miljonist majast hinnangute järgi ainult 5000. Rohkem kui pooled telliskividest ehitatud majad varisesid kokku, kuid raudbetoonehitistest purunes ainult 10%. Hotell Imperial, mis oli ehitatud arhitekt Frank Lloyd Wrighti revolutsioonilise projekti järgi, oli üks vähestest hoonetest, mis jäi peaaegu terveks.
Yokohamas, mis asus epitsentrile 25 km lähemal, varises maavärina tagajärjel sajast tuhandest majast kokku 11 000. Eriskummalise juhuse tõttu langes üks Grand Hotel’is vannis viibiv naine koos vanniga teiselt korruselt sujuvalt järeleandvate veetorude otsas aeglaselt alla, laskudes tänavale koos vanniga, millesse jäi alles isegi suurem osa veest.
Yokosukas lõppes traagiliselt 200 koolilapse ekskursioon. Nad maeti elusalt, kui kõrge müür rongile peale varises. Kaugemal lääne pool paiskas maalihe tohutu mudamassi Nebukawa külale, lükkas majad merre ja mattis seal enda alla. Küla raudteejaamas seisnud puupüsti täis rong paiskus aga 50 m kõrguselt kaldalt alla merre. Kõik reisijad peale ühe said surma.
Tokyos olid maa-alused tõuked kõige tugevamad aladel, kus kunagi oli olnud soo, nagu näiteks Asakusa puhkerajoonis. Selles linnaosas asus Tokyo kõrgeim ehitis – 12-korruseline torn. Mõni hetk pärast maavärinat kaldus torn küljele ja lagunes siis kaheksanda korruse kõrguselt kaheks tükiks.
Maavärinat oli tunda Hiroshimas, Osakas ja Kobes, aga Kanto tasandiku linnad said rängemalt kahjustada selle piirkonna pinnase väiksema tiheduse tõttu. Selle võimsuse märke võib näha mõõtmistes, mis tehti Misakis Kobe lähedal, kus maakoor tõusis 7 m ja kogu rannajoon muutus. Maapind jäi sellele kõrgusele kolmeks päevaks, vajudes seejärel umbes 60 cm päevas, kuni jäi lõpuks paigale 1,5 m kõrgemal kui enne maavärinat.
Kõige suuremat kahju tegi siiski tuli. Maavärin ei oleks saanud toimuda enam ebasoodsamal ajal. Sajad tuhanded söepannid läksid ümber, süüdates puust ja paberist majad põlema. Nende kustutamine oli võimatu, sest kogu tuletõrje varustus oli hävinud. Leeke õhutasid tuulekeerised ning nafta- ja gaasimahutite plahvatused. Yokohamas voolas kütus pragunenud mahutitest kanalitesse ja süttis. Inimesed, kes olid tänavatele põgenenud pärast seda, kui nende majad kokku kukkusid, leidsid, et on sunnitud tule eest põgenema. Tuhanded inimesed leidsid ennast tulemerest. Need, kes püüdsid murda sisse väidetavalt tulekindlasse Yokohama Specie Bank’i, langesid juba trepiastmetel tuleroaks. Paarsada inimest, kellel õnnestus varjuda panga keldrisse, surid kuumuse tõttu või lämbusid. Rahvasuus „Kaljupealseks” kutsutud rikaste linnaosast teed läbi murdev tuli sundis elanikke taganema 30 m kõrguse vertikaalse kaljuseina servani. Tule eest pääsu otsides hüppasid inimesed alla otsa neile, kes olid vigastatult lebama jäänud. Haavatute karjed kajasid kogu öö.
Tuhanded tokiolased põgenesid Sumida jõe sildadele. Kiiruga kaasavõetud asjadele lennanud sädemetest süttisid sillad põlema ja kõik nendel viibinud inimesed said surma. Erandiks oli Shin Ohashi sild, kus südi politseinik ei lasknud sillale ühtegi inimest, kes midagi kaasas kandis. Tema arukus päästis tuhandete inimese elu.
40 000 inimest otsis pelgupaika tühjal maa-alal sadamas, armeeladude rajoonis. Õhtupoolikul tekitasid lugematud üksiktulekahjud tuletorme, mis sööstsid risti-põiki üle põleva linna, inimesi elusalt praadides või vingugaasiga mürgitades. Kell neli jõudis tuletormidest suurim sadamarajooni ja ühe ellujäänu sõnul „paiskas sadu inimesi nagu ube õhku”. Tulised suitsusambad tuiskasid üle kössitavate põgenike. Neljakümnest tuhandest inimesest jäid ellu ainult need mõnisada, kes juhtusid olema väljaku äärtes või jäid laipade alla. Tuletorm möllas Tokyos kolm ööpäeva ja öösiti oli nii valge, et isegi 15 km kaugusel linnast võis vabalt trükikirja lugeda. Pühapäevahommikuks oli Tokyos 300 000 maja maani maha põlenud ja umbes 18 km² ehk kaks kolmandikku Jaapani pealinnast muutunud suitsevateks ahervaremeteks.
Igasugune side kannatadasaanud piirkondade ning ülejäänud Jaapani ja välismaailma vahel oli kaua aega võimatu. Ühel ajahetkel rekvireeriti ajutiselt Tokyos ja Yokohama sadamas seisvad välisriikide laevad, mitte ainult põgenike majutamiseks, vaid ka nende telegraafisüsteemide kasutamiseks.
Katastroofipiirkonnas kuulutati välja sõjaseisukord ning politseile tehti ülesandeks avaliku korra tagamine ning rüüstamiste ja röövide ärahoidmine. Ametlikud juhtnöörid süüdistasid nendes kuritegudes eriti Tokyo korealastest elanikke, mis viis igasugustele kuulujuttudele, et korealased mitte ainult ei marodööritsenud, vaid tegelesid ka süütamiste ja kaevude mürgitamisega. Selle tulemusena tekkinud nõiajaht tõi kaasa sadade, kui mitte tuhandete korealaste surma. nemad polnud aga ainukesed ohvrid: paljud, kelle aktsent tavapärasest erines, näiteks hiina immigrandid ja isegi jaapani rahvusest inimesed, kes rääkisid kohalikke murrakuid, said samuti kannatada.
Jaapani armee ja politsei pidi suurt hulka korealasi mõrvarlike masside eest kaitsma. Pealtnägijate tunnistused räägivad aga politseinikest ja sõjaväeüksustest, kes ise aktiivselt veresaunas kaasa lõid. Mitmed korea ajaloolased kinnitasid hiljem, et tollane Jaapani valitsus oli teadlikult julgustanud Korea kodanike mõrvamist. Jaapan oli 1910. aastal Korea okupeerinud (see seisukord kestis 1945/aastani) ja korealasi peeti teisejärgulisteks kodanikeks. Tõsiasi on see, et korea ohvrite hulgas oli hulk rahvuslastest aktiviste, kellest jaapanlased hea meelega lahti said. Veel enam, maavärinale järgnenud kaoses arreteeriti ja tapeti paljud jaapani valitsusvastased, kaasa arvatud mõned tuntud sotsialistide, anarhistide ja kommunistide juhid.
Tänapäevani arvavad korealased, et Jaapan eitab 1923. aasta veresaunu. Koreas hinnatakse hukkunute arvuks umbes 6000, kuna ametlikes Jaapani dokumentides räägitakse 231 surnust ja 43 haavatust. Lõpuks esitati veresaunas osaluse eest süüdistused 362 Jaapani kodanikule, ehkki ainult mõned mõisteti süüdi ja nendegi vastu oldi leebed.
Kuigi Tokyo asus maavärina epitsentrist 91 ja Yokohama 64 km kaugusel, olid purustused mõlemas linnas tohutud. Tiheda asustusega Tokyos ja sellest 27 km lõuna pool asuvas Yokohama sadamalinnas ning Sagami lahe ümbruse külades ja väikelinnades sai oletatavalt surma 142 800 inimest. Tokyos ja Yokohamas purunes ühtekokku 575 000 maja, millest suurem osa hävis tulekahjus. Jaapani pealinna 2,5 miljonist elanikust jäi miljon peavarjuta. Odawaras purunesid peaaegu kõik linna 5500 maja, Kamakura ajaloolises linnaosas varises kokku 84% hoonetest. 12 m kõrgune tsunami tekitas Sagami lahe kaldal veel täiendavaid purustusi.
Maavärina epitsenter asus Tokyost edelas keset Sagami lahte, mille põhjas toimusid ulatuslikud muutused. 717 km²-l vajus või tõusis merepõhi kuni sada meetrit.
Yokohama linnavalitsusel oli olnud plaanis sadamat süvendada, et sinna pääseks rohkem suuri reisilaevu. Maavärin võttis linnaisadelt selle töö ära.
Kuid maa värises ikka veel. Peatõuke päeval loendati 224 järeltõuget, järgmisel 245, ülejärgmisel 95 ja neljandal päeval 83. Järeltõugete arv vähenes pidevalt ning lõpuks maa rahunes. 1923. aasta Kanto maavärin on hirmsaim Jaapanis asetleidnud loodusõnnetus.
Tokyo ja Yokohama ehitati pärast maavärinat aegamisi üles. Viidi sisse uuemad ja rangemad nõuded kõrghoonete vundamentidele ning loodi palju parke ja avaraid väljakuid, mis ka pelgupaiga osa täidaksid. 1960. aastal kuulutati 1. september „katastroofide äraholidmise päevaks“ ning sellest ajast saadik on Tokyo ja Yokohama elanikele igal aastal meelde tuletatud vajadust valmistuda võimalikuks järgmiseks maavärinaks.
Jaapan asub lähedal murrangule Izu poolsaare all, kus Vaikse ookeani ja Filipiini laamad aeglaselt Euraasia laama alla libisevad. Igal aastal põhjustab see tuhandeid nõrku maavärinaid; geoloogide hinnangutel aga võib suur maavärin toimuda keskmiselt iga 70 aasta järel. 1995. aastal tabas üks selline Kobe linna 450 km Tokyost kagus, mis nõudis üle 6000 elu.
1981. aastast kehtivad veelgi rangemad ehitusnõuded, kuid vahepeal oli ehitatud rohkem kui 1,5 miljonit maja; uuringute kohaselt ei suuda need vastu panna maavärinale tugevusega 7 või enam magnituudi Richteri skaalal.
Peter Hagen
