Mida teevad inimesed ekstreemses olukorras, et ellu jääda
Kõnekäänd ütleb, et poodu majas köiest ei räägita. Võib-olla ehk polegi sünnis kirjutada sellisel delikaatsel teemal Eestis, kus nii mõnigi peab leppima mõnesajase eurose kuu sissetulekuga. Kuid loodame siiski, et see lugu kedagi ei riiva…
Kui nälg näpistab
22. septembril 1860 avastas Inglise vaalapüügikuunar „Hope“ Drake’i väinas jääga kaetud purjeka. Selle mastid ja taglas olid purunenud, purjedest olid jäänud räbalad. Kui inglased „jäälaeva“ kaptenikajutisse astusid, leidsid nad avatud logiraamatu taga istumas surnud mehe. Viimase lausena oli raamatusse kirjutatud: „4. mai 1823. Juba 71 päeva pole laevas toitu. Ma olen ainuke elusolend pardal…“
Laevast leiti veel mitu külmunud laipa. Kajutis olevate dokumentide järgi tegi Inglise Admiraliteet kindlaks, et laeva nimeks oli „Jenny“ Ta asus oma saatuslikule reisile Peruu sadamast Callaost, 17. jaanuaril 1823, aga sattus Drake’i väina piirkonnas triivjäässe, mis edasiliikumise võimatuks tegi. „Jenny“ viibis jäävangis 37 aastat!
Kapten Scott: „Saatke see päevik minu lesele!“
Kapten Robert Scott (1868–1912) tahtis esimese inimesena jõuda Lõunapoolusele. Kui ta lõpuks kohale jõudis, leidis ta eest oma konkurendi Roald Amundseni lipu. Scott asus tagasiteele. Vedelkütuse anumad ja plekknõud olid kinni joodetud tinaga. Külma käes nõud purunesid ja kütus voolas välja. 23. märtsil 1912 kirjutas Scott päevikusse: „Kütus on otsas, toitu jätkub veel üheks-kaheks päevaks – lõpp on käes.“
29. märtsil: „Lumetorm. Meil ei ole enam millelegi loota, aga me peame lõpuni vastu. Surm ei saa enam kaugel olla. See kõlab hädaldamisena, kuid ma ei usu, et ma suudan veel kirjutada. R. Scott.“
Päeviku viimasel leheküljel oli palve: „Saatke see päevik minu lesele! R. Scott.“
133 päeva päästeparvel
Hiinlane Poon Lim (1918–1991) töötas Inglise kaubalaeval „Benlomond“ stjuuardina. 23. novembril 1942 torpedeeris 750 miili kaugusel Brasiilia rannikust Kaplinnast merereisi alustanud „Benlomondi“ Saksa allveelaev U 172. Laev uppus kahe minutiga. Päästevest aitas Limil ennast vee peal hoida. Mõni aeg hiljem õnnestus tal ronida merel ulpivale päästeparvele. Puust parv oli umbes 2,4 ruutmeetri suurune ja sellel oli konserve, konservleiba, vett ja veel muudki vajalikku. Limil tuli neid varusid väga säästlikult kasutada, sest ta ei võinud ju teada, millal teda mõnelt mööduvalt laevalt märgatakse. Kord möödus tema parvest USA mereväe kaubalaev, kuid tema appihüüdeid ei kuuldud. Limi parve märgati ka ühelt Saksa allveelaevalt, kuid sakslased jätsid merehädalise saatuse hoolde. Poon Lim triivis parvel 133 päeva (!), kuni ta lõpuks 5. aprillil 1943 päästeti. Ta oli ainuke 55 „Benlomondi“ meeskonnaliikmest, kes eluga pääses. Inglise kuningas Georg VI autasustas Limi hiljem Briti Impeeriumi medaliga.
Mis juhtus Leningradis?
Hitler kavatses Leningradi maatasa teha. 8. septembriks 1941 oli linna maismaaühendus ülejäänud riigiga läbi lõigatud. Leningradis oli jäänud jahu 25 päevaks, tangaineid 30, liha 22, rasva 45 ja suhkrut 60 päevaks. Ainuüksi 25. detsembril 1941 suri nälga 3700 inimest, kokku hukkus sama aasta detsembris 52 000 inimest. Linna piiramine kestis 900 päeva ja selle aja jooksul suri nälga 632 000 inimest, tõenäoliselt isegi ligi miljon.
Blokaadi ajal kadusid Leningradist kõik kassid, koerad ja isegi rotid. Ajaloolased väidavad, et enne kui hakati sööma inimesi, söödi ära rotid. Juba blokaadi esimesel aastal hakkasid linnas levima kuuldused inimsööjatest. Linnaelanikud ei julgenud oma lapsi kodunt välja lasta, sest inimsööjad olevat eelkõige lapsi püüdnud.
Oli Leningradis kuidas oli, kuid praeguseks ajaks on kindlaid fakte selle kohta, et kannibalismi esines ka 1930. aastate suure näljahäda ajal Ukrainas.
Jääda ellu!
13. oktoobril 1972 rentis Montevideo ragbimeeskond Old Christians kahemootorilise Fairchild FH-277, et lennata Santiagosse (Tšiili) sõpruskohtumisele. 40 reisijat ja 5 meeskonnaliiget ei jõudnud kunagi pärale. Andide kohal valitsenud tihedas udus kaotas piloot orientatsiooni ja lennuk lendas 5000 meetri kõrguse mäe suunas. Kui mees oma eksitust märkas, oli juba hilja. Terav mäenukk rebis lennuki küljest tiivad, kere purunes. Reisijad paisati koos istmetega lennukist välja. 17 inimest sai surma, kui Fairchild lõpuks lumisel mäenõlval pidama jäi. 28 inimest elas õnnetuse üle. Kuid pärast üht lumelaviini ja järgnevate nädalate näljadieeti jäi neid ellu 16.
Mehi ei olekski eales leitud, kui kaks ellujäänut, Nando Parrado ja Roberto Canessa poleks 58. päeval pärast lennukatastroofi otsustanud alla orgu laskuda, et abi tuua. Kahjuks läksid nad vales suunas ja kaotasid palju aega, sest kõigest 16 kilomeetri kaugusel õnnetuspaigast asus üksik küla. Mõlema mehe varustusse kuulus kaks endaõmmeldud magamiskotti, teemoonaks oli kuivatatud inimliha. Mägedest laskumine osutus kohutavalt vaevarikkaks. Nad suutsid päevas läbida ainult kümme kilomeetrit. Kümme pikka päeva… Lõpuks kohtasid nad juhuslikult üht karjust…
22. detsembriks, kui helikopterid õnnetuspaika jõudsid, oli söömata veel ainult kuus laipa. Oli selge, et muutumatuna ei tulnud neist keegi oma harjumuspärasesse argipäeva tagasi.
„Öösiti oli külma kuni 40 kraadi. Selleks, et sooja saada, hõõrusime päeval ennast üksteise vastu, öösel aga magasime kõik hunnikus koos. Sõime lund, magu valutas ja muutus kõvaks kui betoon. Mõni aeg hiljem oli seevastu tunne nagu magu põleks. Me muutusime huntideks, vihkasime neid, kes olid paksemad, sest nad elavad kauem. Nelja päeva pärast algasid tülid, kaklused. Rusikad eine asemel. Hullumeelne nälg! Mul olid metsikud nägemused: grillipeod, mahlased rammusad praed. Nädala pärast kuulsime transistorraadiost, et meie otsimine on lõpetatud. Ma ütlesin: „Kui me ei taha nälga surra, peame tegema mõeldamatut.” Me diskuteerisime neli tundi, siis võtsime üksteisel kätest kinni ja lugesime meieisapalvet. Seejärel lõikasin ühe laiba habemenoaga lahti, eraldasin õhukesed lõigud ja panin need päikese kätte kuivama. Me sõime kõike: südant, maksa, kopse, neere ja aju. Kolbad, jalalabad ja sisikonnad matsime lumme,” meenutas hiljem Roberto Canessa, kes oli tollal 19-aastane.
Keset merd näljaga silmitsi
4. veebruaril 1982 rammis vaal 30-aastase Steven Callahani purjekat. Mees päästis ennast kummipaadis. Tal oli paadis 4 liitrit vett, kotike maapähkleid ja kaks kapsapead. 76 päeva triivis Callahan Atlandil. Toome väljavõtte tema päevikust:
„Tilkhaaval joon ma magedat vett, iga päev üks väike lonks. Ma üritan kalu püüda, kuid olen vilumatu. Minu lihased muutuvad üha. nõrgemaks ja aeglasemaks, ma ei suuda enam reageerida. Alles 13 päeva pärast harpuunisin ma oma esimese kala. Mu silmad polnud eales nii vastiku välimusega kala näinud. Ma kaevasin oma näo tooresse niiskesse lihasse. Hammustasin kibedat kiulist liha. Nälg oh tugevam igasugusest vastikustundest. Mu aju käsib mul selle eluka verd juua. Joo verd!
Kala oli nii koleda välimusega, et veel praegugi ajab tema meenutamine mind oksele. Kuid see kala oli minu teine ema, ta oli mu. päästja. Ma armastan teda ja meenutan tema maksa. See jõle kala andis mulle jõu tagasi. Pärast püüdsin ma veel palju kalu. 76 päeva pärast purjeka uppumist päästsid mu Guadeloupe kalurid.“
Puhkus Kanadas lõppes näljadieediga
25-aastase Ralf Dobrovolny kanuu läks jões ümber. Mees pääses kaldale, kuid tal tuli inimtühjades paikades 53 päeva nälgida. 75-kilone Ralf võttis selle aja jooksul kaalust maha 20 kilo. Hiljem kirjeldas ta oma elamusi: „Kolmandal päeval valutas kõht nagu tükk hõõguvat tina. Oli tunne, nagu õgiks magu iseennast. Kümnendal päeval tekkisid hallutsinatsioonid. Sõin kuusekäbisid, rohukõrsi ja kaevasin mullast ussikesi. Unes nägin kõiksugu hõrgutisi. 20. päeval tuikusin nagu rauk. 53 päeval sattusin kellegi mehe otsa, kes veetis selles inimtühjas paigas oma puhkust.“
Pärast seda seiklust ei lahku Ralf kunagi kodust, ilma et ta ei paneks taskusse šokolaaditahvlit.
Saatuslik lend
21 päeva pärast Cessna 172 hädamaandumist White Cloud’i mäestikus Idaho osariigis leidis otsimisgrupp 18-aastase Donna ja tema mehe, 20-aastase Brenti.
Lalisedes jumalast, inglitest ja armastusest, rääkis Donna seosetult sellest, kuidas tal õnnestus ellu jääda.
„Me olime lennukis neljakesi. Kõik .jäime ellu. Piloot ütles, et ta läheb abi järele. Ta ei tulnud enam tagasi (lendur külmus teel surnuks). Isa külmus aeglaselt. Enne surma kinkis ta mulle oma nahkmantli ja ütles, et ma pean ellu jääma. Tema surnukeha lebas kolm päeva meie silme all. Me läksime näljast hulluks. Hakkasin koos mehega palvetama, siis võtsime noa ja lõikasime isa küljest lihatükke.“
Kohalik šerif esitas kaebuse. Kohtuniku otsus oli saalomonlikult lühike: „Selle üle, mis seal üleval mägedes jääpõrgus toimus, ei saa otsustada köetud kohtusaalis.“
50 päeva avamerel
25. novembril 2010 päästis Uus-Meremaa kalalaev Vaiksel ookeanil merehädast kolm teismelist poissi, kes olid 50 päeva merel triivinud, söönud toorelt ära ühe kajaka ja hakanud merevett jooma. Poisid kadusid 5. oktoobril Atafu atollilt, mis asub Samoast põhjas ning on Uus-Meremaale kuuluva Tokelau territooriumi osa. Atafu atollil olid 500 inimest juba 15-aastastele Samuel Perezile ja Filo Filole ning 14-aastasele Edward Nasaule mälestusteenistuse korraldanud. Poisid triivisid 1300 kilomeetrit mööda tühja ja väga väikese laevaliiklusega Vaikse ookeani osa, kuni nad leidis kodusadama Aucklandi poole seilav tuunikalalaev „San Nikunau“.
„Nad olid väga kõhnad, aga psüühiliselt hea tervise juures, arvestades sellega, mida nad olid läbi elanud,” ütles kalalaeva arst Tai Fredricsen. Tohter teadis, et poistele toidu ja vee andmisel tuleb olla väga ettevaatlik. Parem oli nad tilguti alla panna. Siiski suutsid poisid veidi vett rüübata ja varsti tahtsid nad tõelist toitu. Poistel oli paadis paar kookospähklit, vett aga mitte. Kuidagi õnnestus neil lind kätte saada. Selle sõid nad ära, aga see oli ka kõik. Mõnikord oli vihma sadanud, aga päevadel enne päästmist enam mitte. Poisid hakkasid merevett limpsima, mis oleks nad lõpuks tapnud. Õnneks tegid nad seda vaid paar päeva. Kalalaev sattus sellesse ookeanipiirkonda ime läbi. Alus oli olnud kalastamas Kiribati vetes ja oleks pidanud oma saagi tavapäraselt Ameerika Samoale viima. Selle asemel suundus laev aga kodusadama poole.
Mitu päeva suudab inimene elada ilma söömata?
Enamikel inimestel annab tühi kõht end tunda juba 12 tunni möödumisel, kahe päeva pärast hakkab inimene mõtlema ainult toidule. Näljatunne muutub domineerivaks, samal ajal asub organism rasvavarude kallale. Iga kilo keharasva pikendab nälgija elu nelja päeva võrra. Kui rasvavarud on ammendatud, hakkab ainevahetus lagundama lihaseid – kuni luudeni välja.
On teada inimesi, kes suutsid toiduta pidada vastu isegi 50 päeva. Seda muidugi juhul, kui nad said oma janu kustutada, sest ilma vedelikuta sureb inimene 7–12 päeva pärast.
Kas nälg põhjustab füüsilist valu?
Jaa. Kolmandal päeval hakkab magu valutama (happed söövad mao seinu). Musklid löövad krampi (magneesiumipuudus). Luud muutuvad rabedaks (kaltsiumipuudus). Liigesed muutuvad jäigaks, reumaatiliseks. Kes pikka aega nälgib, tunneb nagu oleks ta maos ja sooltes midagi teravat ja torkivat.
Kas nälgimine mõjutab psüühikat?
Teisel päeval ärgatakse eufoorias. Nädala pärast, kui nälg ründab juba muskleid; neerud, sapipõis, maks ja näärmed hakkavad kärbuma, algavad hallutsinatsioonid ja luulud, kuna inimese organism mürgistub. Ainevahetus ei lagunda enam raskemetalle nagu tina ja kaalium. Toitumisinstinkt muutub valdavaks. Inimene on valmis kaaslaste tagant varastama ja valetama. Sellises seisundis inimene tunnistab ülekuulamisel kõike, mida temalt nõutakse.
Mis momendist alates ei mängi häbi ja moraal enam mingit rolli?
Alates seitsmendast-kümnendast päevast surub toitumisinstinkt kõik muu tagaplaanile. Näiteks inimene, kellel on haiglaslik hirm roomajate ees, on sellises seisundis suuteline madusid sööma. Inimene tapab isegi oma lemmikkoera (näiteks Leningradi blokaadi ajal). 16 meest, kes Andides sõid vastu tahtmist inimese liha, tundsid pärast seda „oivalist“ õndsustunnet.
Miks on nälga külma kaes halvem taluda tui kuumuses!
-20 kraadi juures kulutab keha päevas 3400 kilokalorit, samapalju plusskraadide juures aga kõige rohkem 2600 kilokalorit. Külm kurnab keha kiiremini välja ja lühendab kuumuses nälgijaga võrreldes elu umbes 25 protsendi võrra. Külm sunnib inimest liikuma. Näljavalu musklites ja liigestes muutub üha tugevamaks. Hallutsinatsioonid, luulud ja palavik tabavad külma käes nälgijat varem.
Alatoitlus – mis on sellel näljaga ühist!
Inimesed, kes aastakümneid valesti ja puudulikult toituvad (näiteks Venemaal), muutuvad nõrgemaks ja haigustele vastuvõtlikemaks. Vitamiinide ja mineraalainete puudus organismis muudab selle, vastuvõtlikuks igasuguste infektsioonide suhtes. Nälja korral haigestuvad sellised inimesed kiiremini kopsupõletikku, tuberkuloosi või veresoonkonnahaigustesse. Peaprobleemiks muutub süda: magneesiumipuudus võib põhjustada infarkti.
Nälg Eestis
2012. aasta mais saatis Pärnu kohus vangi 22-aastase Urmase, kes peitis end Haapsalus võõras korteris kappi, pussitas hiljem voodis olnud peremeest ja röövis külmkapist toidu. Kapist väljudes tungis ta kallale voodis magamast ärganud korterielanikule, lõi teda näkku ja pussitas korduvalt. Seejärel võttis Urmas külmkapist kaasa 16 euro väärtuses toitu: ligi kilo suitsuvorsti, 900 g suitsuliha, 700 g viinereid, 50 g juustu, kaks pakki viinamarjamahla, paki mango- ja paki vaarikamahla. Lisaks rahalise väärtuseta kausi.
© Peter Hagen
NB! Loe ka:
Ainuke võimalus ellu jääda – kirurg opereeris ennast ise!
Draama Andides – jääda ellu! (1972)
