Õuduste öö Amtraki luksusrongis (1993)
Reisiöö Ameerika Ühendriikide raudteekompaniile Amtrak kuuluvas Sunset Limited ekspressis sai unustamatuks ja seda hoopis ootamatul põhjusel, mida turistid ei osanud aimatagi.
Nemad olid valmis mälestusväärseks teekonnaks läbi lõunaosariikide kauni maastiku ekspressiga, mis kuulus maailma parimate hulka. Luksusrongis oli ka palju välisturiste, kes teel Los Angelesest päikesepaistelisse Floridasse jõid ja laulsid sõpruskonniti. Ühed suigatasid, teised lobisesid või lihtsalt nautisid lõunamaa ööd. Kuuvalgus voolas järvesoppidele, jõgedele ja jõeharudele, mis olid täis eksootilisi linde ja loomi, nagu flamingod ja alligaatorid. 20. sajandi reisijatele mõeldud mugavused lõid muretu tunde, nagu oleksid nad tagasi vanas heas rongireiside ajastus.
1993. aastal 22. septembril kell 3 öösel sõitis rong kiirusega 112 km/h Mobile’i lähedal Alabama osariigis Cabot Bayou jõe sillale, misjärel rongi kaks vedurit ja neli vagunit (neist kaks reisijatega) kukkusid alligaatoritest kubisevasse jõkke. Üks veduritest jäi pidama jõe kaldale, teine vajus katuseni vette. Väljavoolanud diislikütus lahvatas põlema ning süütas ka vagunid.
Esimestel minutitel pärast õnnetust lõhestasid ööd uppujate karjed. Õlist läikivas vees, mida valgustasid põleva veduri leegid, rabelesid inimesed. Vette vajunud vagunitest pääsejad rassisid selles kohutavas kaoses kalda poole. Paljud reisijad ei jõudnud omal jõul suitsu täis vagunitest väljuda, paljud klammerdusid alligaatorite kartuses vagunite külge. Osal reisijaist õnnestus siiski kaldale ujuda ning nad abistasid ka nõrgematel kuivale pääseda. Need, kes püüdsid aidata kannatanuid ja hädas olijaid, sooritasid pimeduses uskumatuid kangelastegusid paari tunni jooksul.
„See tundus tõelise põrguna,” andis vaatepildist võrdluse Mobile’i tuletõrjeameti direktor Steve Huffman. „Ümberringi oli udu, kostsid hüüded ja karjed. Tuli lõõmas, vees olid alligaatorid, valitses kohutav paanika. Kõik oli nagu õudusfilmis. Iga inimene tunneks hirmu vees, kus on alligaatorid, isegi siis, kui ta neid parasjagu ei näe.”
25-aastane Simon Grant, inglane, kirjeldas Ameerika TV-s oma elamusi: „See oli õudne. Ma sõitsin tagavagunis ning magasin. Ärkasin selle peale, et rong aeglustas käiku, justkui lõbustuspargis ameerika raudteel. Siis peatus rong nii äkki, nagu oleksime vastu kivimüüri põrganud. Lõin pea ära vastu eesolevat istet. Tõusin, inimesed karjusid. Ümberringi oli pime, uksed ei avanenud ja kõiki haaras paanika. Keegi purustas akna, et välja pääseda. Olin üks pääsenutest, sest viibisin rongi tagumises osas. Rongi esiots koos kahe vaguniga oli sillal, kui see kokku varises. Vedurid koos mootoritega olid süttinud, leegid moodustasid taevas suure oranzi kera. Nägin inimesi vees kalda poole ujumas.”
Londonlane Cliff Hurst pääses eluga, samuti Brian McConnell Ayrshire’ist. Hurst rääkis: „Vagunid oli vette kukkunud ja põlesid, kuid me ei saanud kuidagi lähemale, et inimesi päästa. Läksime siis piki kallast veidi edasi. Ma kahlasin vette, et inimesi kaldale aidata. Nad haisesid soisest veest, diislikütus põletas nende silmi. Need, kes ei osanud ujuda või kartsid, et ei jõua ise kaldale, olid paanikas. Püüdsin aidata kõiki, keda suutsin. See oli põrgulik öö.”
Selles rongiõnnetuses hukkus 47 inimest. Uppusid ka ühe lapsinvaliidi vanemad, kes surusid oma poja läbi katkise akna välja, kuid mitte päästa ennast jõemudasse vajuvast kupeest. Tänu kaasreisijate ja päästemeeskondade lausa uskumatutele pingutustele väljus õnnetusest 163 reisijat eluga.
Koos elukutseliste päästjatega töötasid politseinikud, tuletõrjujad ja tuukrid kogu öö ning järgneva päeva, et aidata kannatanuid. Päevakangelaseks sai 26-aastane Michael Dopheide, kes päästis 30 inimest. Omahast pärit Dopheide oli kaks päeva varem Los Angeleses rongi istunud, et sõita Florida päikeserannikule.
Kell kolm öösel varises kokku tema ja ta kaasreisijate maailm. „Inimesed karjusid ja oigasid,” meenutas ta. „Ma ei näinud pimeduses peaaegu midagi. Keegi naine karjus: „Mu jumal, kõik me sureme!” Olin kuuendas vagunis. Meie vagun oli jäänud sillale pidama, kusjuures vaguni eesmine osa oli jõe kohal.” Michael nägi vees nelja vagunit. Enda peale mõtlemata — „Polnud aega mõelda, olin tõesti oma vagunis ainuke, kes suutis teha seda, mis vaja” – ronis ta varuväljapääsu poole ja sinna jõudnuna, nägi, et veepinnani oli kõigest paar meetrit. Ta kartis, et sild võib iga hetk täielikult kokku variseda. Samal ajal täitus vagun suitsuga, mida tekitas veduri põlev diislikütus. „Ma aitasin inimesi vagunist välja, seejärel vedasin neid, kes ujuda ei osanud, vees edasi kümme jalga eemal asuva metalltala juurde, mille külge nad end haakisid. Nähtavale ilmus puksiir, millelt visati köis ühele vanale naisele ja mõnele lapsele. Mõned inimesed vedasin ma ühele vees oleva vaguni katusele, teisi toimetasime kaldale inimketi abil. Tegin seda, mida pidin tegema.”
54-aastane Donnie Hughes, üks päästetutest, peab teda lausa pühakuks. Hiljem meenutas ta: „Ma olin diislikütusega koos, ma ei osanud ujuda, ma ei näinud midagi, kuid tundsin, et kellegi käed tõukavad mind ülespoole. Siis ma ei teadnud ta nime. Aga nüüd tean, ja ma ei unusta seda noormeest kunagi.”
„Ta meelitas mind vette vastu minu tõrkumist, ehkki teadsin, et pean vette minema, kui tahan ellu jääda. Seisin enne vettehüppamist vaguniakna metallraamil ja mulle meenus uppumisohus olemine kaheksa-aastaselt. Ainsaks valgustuseks olid põleva veduri leegid, mis muutusid üha heledamaks. See kena noormees väljasirutatud kätega mu all vaatas üles ja ütles: „Hüppa, kõik on korras, ma võtan su vastu, ma võtan su vastu.” Hüppasin alla ja kogu mu elu käis silme eest läbi. Ta päästis mu. Ma ei unusta teda kunagi.” 73-aastane Georg Simpson ja tema abikaasa Carol ei suutnud kõike tänu väljendada. „Ta oli kangelane,” ütles G. Simpson Michael Dopheide’i kohta. „Kui seal üldse keegi oli kangelane, siis oli see Michael.” Michael päästis ka 11-aastase invaliidi Andrea Chancey samal ajal, kui poisi vanemad jäid vette vajuvasse vagunisse.
Kuna õnnetuspaik oli kaugel suurlinnadest ja kiirteedest, hilines abi kohalejõudmine. Õnneks olid katastroofimüra ja plahvatused ning tulekahju lahvatused peletanud eemale alligaatorid. Kuid koidueelses pimeduses, kus suits ja udu täitsid õhku ning kostsid haavatute oiged, oli sellest vähe lohutust.
Esimeste seas saabusid appi politseituukrid. Helikopterid valgustasid õnnetuspaika ning prozektorite ere valgus peletas samuti alligaatoreid eemale. Politseiülem Harold Johnson ütles: „Kõiki meie pingutusi inimesi päästa takistas põlev diislikütus ja lämmatav suits. Nähtavus vees oli minimaalne. Polnud mingit võimalust toimetada kohale raskeid kraanasid. See oli põrguöö.”
USA reisikompaniil Amtrak läks rong käiku 1993. aasta aprillis eesmärgiga taastada kunagine rongisõidu hiilgus. Sunset Ltd. paljureklaamitud rong koosnes mugavatest magamisvagunitest. Reisijatele pakuti hõrgutavaid roogi valgete linaste laudlinadega kaetud laudadelt, kasutuses oli lauahõbe ja kristallklaasid – vaatamata sellele, et suveniirikütid varastasid suure osa portselanist juba alustusreisi ajal. Tegemist oli sõiduplaani järgi liikuva esimese tervet kontinenti ületava rongiga pärast 163-aastast vaheaega. Rongi teekonnal oli ette nähtud 50 peatust sellistes paikades nagu Biloxi, New Orleans, Pensacola, El Paso ja Phoenix. Amtrak reklaamis ja müüs seda reisi kui romantilist-nostalgilist võimalust reisida ajas, kus nagu polekski lennukeid ega lennuvälju. Seda rongi võrreldi sageli Idaekspressiga, ehkki viimane oli palju luksuslikum. Kuid ainus, mida luksusrong koiduvalguses mõnele ujumisoskuseta inimesele pakkuda suutis, oli võimalus klammerduda millegi külge kuni abi saabumiseni.
Päikesetõusul avanes täielik vaatepilt toimunud katastroofist: piki raudteetammi lebasid surnukehad. Öörõivastes kannatanud magasid või nutsid raudteetammil, oodates meditsiinilist abi. Osa vigastatuist, kes suutsid rääkida, jutustasid uudistereporteritele oma pääsemise lugu.
Elizabeth Watts Californiast mäletas, kuidas ta oma istmelt katapulteerus ja millestki kinni haaras sel ajal, kui vesi hakkas uppuvasse vagunisse voolama. Ta ütles: „Tundus, nagu oleks seal kokku pandud halvim ameerika raudtee ja jubedaim õudusfilm: pimedus, leegid ja elektrijuhtmed mustas vees, imikute lutipudelid, lastekärud, kohvrid, päevikud, raamatud, mida äsja oli loetud. Paljudele reisijaist polnud määratud neid kunagi enam lõpuni lugeda.”
Politseituukri Mark Dowersi jaoks oli kõige hullem ees siis, kui ta hakkas vee alt hukkunuid otsima. „Mõni inimene oli nagu uinunud, mõned ööriietes, osa rõivastatud, osa alasti. Tõin veest välja 33 surnukeha. Ühtki elavat inimest mul päästa ei õnnestunud. Ühel vanal daamil olid käed lahtiste silmade ees, nagu püüdnuks ta võidelda veega. Töötasin täiesti automaatselt.”
Hiljem tehti kindlaks, et vee tohutu sissevoolu tõttu oli esimeses ja teises vagunis suurem osa ohvreid uppunud kohe, kui vagunid vajusid jõkke.
20-aastane Edward Mouton Los Angelesest meenutas paanikat, mis puhkes vagunites pärast õnnetust. Ta ütles: „Paljud hullusid hirmust, sest kusagilt ei tulnud abi. Kui oleks näha olnud mõnd vormis meest või kedagi, kes rahustanuks inimesi maha, oleks sellest palju abi olnud. Aga ilmselt sai veduri meeskond surma ja kohapeal polnud kedagi abistamas. Selles olukorras pidi igaüks iseendaga toime tulema. Kuid isegi kõige karastunumatel olnuks raske tekkinud olukorda taluda. Olin raudteetammile jäänud vagunis. Viskasin aknast linu ja tekke neile, kes olid kaldal. Mõned inimesed olid hüsteerikas. Rongis oli palju eakaid reisijaid, kes olid hirmul ja segaduses. Õhus oli tunda põleva mootori lõhna ja taevast langes tuhka. Kuid udu oli nii paks, et vett ei olnud peaaegu nähagi.”
Rongiõnnetus Mobile’ lähedal oli USA-s üks viimaste aastate rängemaid, mida põhjustas see, et päev varem oli üks praam sõitnud tihedas udus otsa sillasambale, mille tagajärjel nihkusid rööpad paigast. Kuna aga sensorid annavad hoiatussignaali vaid siis, kui rööpad on täielikult lahutatud, ei saanud vedurijuht teada, et kihutab kiirusel 112 km/h vigastatud rööbastega sillale.
Selle õnnetuse tagajärjel vaadati üle USA raudteede turvaseadeldised, paigutati neid juurde ning kehtestati nõuded ehitada tugevamad raudteesillad. Kõik need uuendused aga lohutavad vähe neid, kes tol ööl kaotasid oma lähedased reisil, mis pidi kujunema unustamatuks sõiduks läbi Ameerika.
©Peter Hagen
