Plahvatus transpordilaeval „Mont Blanc” (1917)

20. sajandil on toimunud laevadel plahvatusi, mis on tekitanud tohutut kahju ja nõudnud palju inimohvreid. Ajalukku on need plahvatused läinud kui sajandi katastroofid. Esimene taoline katastroof, mida on  nimetatud ka kõigi katastroofide emaks, leidis aset 6. detsembril 1917 Kanadas Halifaxi sadamas. 

(Jutumärkide uputuse vältimiseks kirjutan aeg-ajalt laevanimed kursiivis)

Esimene maailmasõda oli lähenemas lõpule. Endiselt toimetati meritsi Ameerikast Euroopasse sõjatehnikat ja -materjale. Transpordivahenditena kasutati kõige erinevamat tüüpi laevu. Dramaatilises katastroofis, millest nüüd juttu tuleb, osalesid Norra aurik Imo (1889, 4633 brt) ja Prantsuse kaubaaurik Mont Blanc (1899, 3121 brt). Need polnud teab mis suured laevad, kuid plahvatus, mille nad põhjustasid, oli kolossaalne.
1917. aasta novembris laaditi Mont Blanci nelja trümmi täislaadung lõhkeainet – 2300 tonni pikriinhapet ja 200 tonni (teistel andmetel 300 tonni) trinitrotolueeni (trotüüli). Lähtudes sellest, et pikriinhappe lõhkejõud on 25 protsenti suurem trinitrotolueeni omast, oli Mont Blanci trümmides trotüülile ekvivalentset lõhkeainet rohkem kui 3000 tonni. Peale selle oli laeva tekilaadungiks 35 tonni bensooli vaatides ja 10 tonni püroksüliini. Järelikult oli plahvatusohtlikul Mont Blancil ülim ettevaatlikus hädavajalik. Laev pidi konvoi saatel sõitma Halifaxi, et alustada sealt Inglise konvoi kaitse all teekonda Prantsusmaale Bordeauxi.

New Yorgist saabunud Mont Blanc heitis 5. detsembril 1917 Halifaxi välisreidil ankrusse. Järgmisel hommikul oli erakordselt selge ja karge ilm. Mont Blanci kolmas tüürimees Leveque jälgis binokli abil sadamakaitse kahuripaati. Lõpuks anti sellelt morsesignaal: „Mont Blanc! Mont Blanc! Tõstke oma number klauvallile ning suunduge Bedfordi sadamasse, kust saate edasised juhised!”
Kapten le Medec käskis ankru hiivata ning ulatas kolmandale tüürimehele eelmisel päeval sadamavõimudelt saadud numbri. Heisanud vallidel vastavad lipud, asus Leveque masinatelegraafi juurde. Mont Blanc liikus neljasõlmelise kiirusega mööda faarvaatrit Bedfordi sadama poole.
Umbes samal ajal üritas Mont Blancist kuue miili kaugusel välisreidil asuv Imo samuti kanalist läbi sõita. Kuigi Narrowi kanali läbimiseks oli kaubalaevadele lubatud maksimaalseks kiiruseks viis sõlme, sõitis Imo seitsmesõlmelise kiirusega. Loots William Hays seisis auriku kaptenisillal ning kuulas rahulikult, kuidas kapten From ikka veel tulist kurja vandus, et tal polnud õnnestunud õhtul sadamast lahkuda. Imo hiivas ankru kell 3.10. Loots juhtis laeva enesekindlalt reidil seisvate aluste vahele, „lõigates nurgad sirgeks”.
Nagu öeldud – ilm tol hommikul oli suurepärane. Keegi ei võinud aimatagi, et sellise nähtavuse ja nii väikese kiiruse juures võiks üks laev teisele otsa sõita. Ent Norra laev lõikas Prantsuse laeva kurssi.
„Paistab, et need ogarad tahavad meie vööri maha kaksata,” urises loots McCay ning küünitas vilenööri haarama. Mont Blanc andis lühikese vile: laev muutis kursi paremale. Nüüd oldi Dartmouthi kaldapealse lähedal. McCay oli kindel, et vastutulija pöörab kõrvale ning suundub faarvaatri telgjoone poole, nagu reeglid ette näevad, kuid lausa tardus imestusest, kuuldes Imo kaht lühikest vilet – „Muudan kursi vasakule”.
Laevad olid üksteisele ohtlikult lähenenud. Mont Blancile oli jäänud ainus võimalus pöörata vasakule, et lasta Imol mööduda parema parda poolt.
McCay haaras nöörist ning andis kaks lühikest vilet. Lootsi manöövrit taibanud kapten hüüdis samas roolimehele: „Rool vasakule!”
Mont Blanc pöördus aeglaselt kaldast eemale ning mõlemad laevad osutusid olevat vastassuunalistel paralleelkurssidel. Siis aga juhtus midagi ootamatut: niipea, kui Mont Blanc oli Imo mööda lasknud, andis viimane kolm lühikest vilet. See tähendas, et masinale oli antud tagurpidikäik. Mont Blancil taibati, et nüüd pole enam võimalik kokkupõrget vältida…
Imo ei suutnud inertsi võita, pöördus aeglaselt paremale ning lõikus vööriga Mont Blanci tüürpoordipoolsesse pardasse. Imo vöör lõhestas nagu kirves Mont Blanci paremat parrast kolme meetri sügavuselt.
Purustatud vaatidest voolas bensool tekile, sealt aga pikriinhappele. Nüüd puudus veel vaid üksainuke säde!
Pärast kokkupõrget otsustas Imo kapten teise laeva pardasse kinnikiilunud vöörtäävi vabastada tagasikäigu andmisega. Kohutava kriginaga sai Imo lõpuks oma vöörtäävi küll vabaks, kuid metallosade hõõrdumise tagajärjel tekkinud sädemed süütasid väljavoolanud bensooli. Lühikese ajaga haaras kahjutuli kogu Mont Blanci vööriosa. Paraku polnud laeval käsikustuteid, aga vööriosa, kus asusid tuletõrjehüdrandid, oli juba leekidest haaratud. Järjest hakkasid plahvatama terveksjäänud bensoolivaadid. Hõõguvad vaaditükid lendasid igale poole mööda laeva laiali. Et lauskatastroofi vältida, jäi kaptenile ainult üle laev uputada. Roostetanud kingstonide avamiseks oleks kulunud aega aga vähemalt veerand tundi. Oli veel üks võimalus: anda laevale täiskäik. Sellisel juhul oleks vesi paiskunud läbi purustatud parda lõhkeainele, seda üle ujutades. Samuti tuli mõelda sellele, et plahvatav laev võib vigastada ümbruses asuvaid laevu ja nendel viibivaid inimesi. Kapten ei suutnud otsustada, mida edasi teha. Samal ajal kogus aga tuli hoogu juurde. Olukord oli muutunud juba sedavõrd komplitseerituks, et meeskond sattus paanikasse.
„Käsin kõigil laevalt lahkuda!” hüüdis kapten. Ülepeakaela lasksid mehed paadi vette. Ka kapten järgnes neile! Paadisolijad püüdsid nii kiiresti kui võimalik jõuda Dartmouthi kaldale, sest nad kõik teadsid, et tulemas on kohutav plahvatus.

Mahajäetud, tulle ja suitsu mattunud Mont Blanc hakkas triivima Richmondi, Halifaxi põhjapoolseima eeslinna poole. Mõlemal pool väina oli kaldapealsetele kogunenud palju rahvast, et uudistada toimuvat.
Põleva Mont Blanci vöör põrkas vastu puust kaid, mis süttis samuti põlema. Leegid kandusid lähedalolevale suurele laohoonele. Puksiir Stella Maris üritas põlevat laeva kaist ja kaldast eemale pukseerida. Läheduses ankrus seisva ristleja Highflyer komandör mõtles kaatri appi saata, kuid kõik need abinõud olid hiljaks jäänud.
Kell 9.06, 25 minutit pärast Imo otsasõitu, lendas Mont Blanc õhku. Kui võtta tänapäevase mõõdupuuga, siis võib toimunud plahvatust võrrelda väikese aatomipommi plahvatusjõuga. Laev lendas sõna otseses mõttes tükkideks, mis ümbruses asuvatele laevadele või maale kukkudes põhjustasid uusi tulekahjusid. Paariks sekundiks jäi väina põhi veest lagedaks. Auriku üks ahtritükk leiti hiljem metsast, 12 miili kaugusel linnast. Pooletonnise ankrukillu paiskas lööklaine üle Northarmi lahe kahe miili kaugusele.
Mont Blanci kahuri 102-mm kokkusulanud toru leiti hiljem Dartmouthi linnaosas ühe miili kaugusel. Mõned laevatükid lendasid koguni mitme miili kaugusele linnaserva. Raudteesild varises vette. Loendamatu arv raudtee veerevkoosseisust sai vigastada. Kõik Narrowsi väina kaldail asunud laod, sadamaehitised, vabrikud ja majad pühiti maapinnalt minema. Eriti sai kannatada linna põhjaosa Richmond, kus täielikult purunesid vaeslastekodu, kolm kooli, suhkru- ja tekstiilivabrikud.
Rohkem kui viie meetri kõrgune hiidlaine heitis kaldale suuri laevu, nende hulgas ka Imo. Hukkusid kapten From, loots Hays ja viis madrust. Mõnedel andmetel olevat Imo hiljem siiski omal jõul sihtsadamasse Oslosse jõudnud. Ristlejal Highflyer purunes parras, minema paisati tekiehitised, paadid ja mastid. Läheduses seisnud 11 000-tonnine ristleja Niob heideti kaldale nagu tühi pudel.
Halifaxis puhkesid kõikjal tulekahjud. Linn ja sadam pakkusid kohutavat vaatepilti.
Katastroof nõudis 1963 ohvrit, enam kui 2000 inimest jäi teadmata kadunuks ja umbes 9000 sai haavata, ligi 25 000 kaotas peavarju. Materiaalset kahju hinnati 35 miljonile Kanada dollarile. Tulekahju möllas linnas mitu päeva. 7. detsembri hommikul läks külmale, algas lumetuisk; ööpäev hiljem paiskus Atlandi ookeanilt linnale ebatavaliselt tugev torm, mis takistas suurel määral päästetöid.

13. detsembril 1917 algas linnakohtu terveksjäänud hoones katastroofi põhjuste uurimine. Eesistujaks oli Kanada ülemkohtunik Arthur Draisdale. Kõigepealt kuulati üle õhkulennanud Mont Blanci kapten le Medec. Ennast päästnud meeskond oli randunud ühe miili kaugusel põlevast laevast Dartmouthi rannikul ning varjunud metsa. Vaid üks meeskonnaliige sai surmava killuhaava selga.
Norra poolelt andis seletusi vanemtüürimees. Tema versiooni kohaselt olevat Imo sisenenud väina kiirusega mitte üle viie sõlme. Norralane selgitas, et tema laev oli sunnitud lähenema Dartmouthi rannikule, vältimaks kokkupõrget talle vastu liikunud Ameerika kaubalaevaga. Norra meremehed väitsid, et Mont Blanc pannud ise oma vöörtäävi ette. Ent kapten le Medec jäi kindlaks oma sõnadele.
Kohtuistungi teisel päeval kordas loots McCay vande all täielikult seda, mida oli rääkinud le Medec. Prantsuse kaptenit püüti süüdistada selles, et plahvatusohtliku laadungiga aurikul polnud mastis punast lippu. Sellele vastas le Medec rahulikult: „Vastavalt rahvusvahelistele reeglitele tähendab punane lipp mastis, et plahvatusohtlikku laadungit kas lastitakse või lossitakse. Ent kus on öeldud, et niisugune lipp peab pidevalt laeva kohal lehvima? Mitte kusagil!”
Kapten lisas, et sõja tingimustes reetnuks punane lipp Mont Blanci mastis Saksa luure agentidele laeva lasti saladuse. Kohtuniku küsimusele: „Miks te lahkusite laevalt?” kostis le Medec: „Näinud tuld ja suitsu, mõistsin, et alus lendab peatselt õhku. Polnud mingit mõtet riskida 40 meeskonnaliikme eluga, mistõttu andsin korralduse paatidega laevast lahkuda.”
Kuigi kohtus selgus, et Imo kaptenil polnud üldsegi admiraliteedi luba merele minna, aeti kogu süü kapten le Medeci ja loots McCay kaela. Kohus kulges spionomaania õhkkonnas, kus kanadalased püüdsid prantslasest kapteni igas sammus näha kurja kavatsust. Kohtuistungite vaheajal avaldati lootsile jõulist survet, et ta loobuks le Medeci sõnu kinnitavast tunnistusest.
4. veebruaril 1918 kuulutati välja otsus. 13 punktis pandi kogu süü Mont Blanci kaptenile ja lootsile, kes olla rikkunud laevade kokkupõrkeid vältivaid reegleid. Kohus nõudis lootsi karistamist kriminaalkorras ning soovitas Prantsuse võimudel kapten le Medec vastutusele võtta.
Kummaline oli see, et ükski kohtunik ei julgenud süüdistada Briti admiraliteeti, kes oli andnud lõhkeainet täistuubitud laevale käsu siseneda linna läbivasse väina, heitmaks ankru Bedforti sadamas. Sama hästi oleks Mont Blanc võinud konvoid oodata Halifaxi välisreidil.
1918. aasta märtsis oli asi uuesti arutusel, seekord Kanada ülemkohtus. Prantsusmaa kaugesõidukaptenite sündikaat oli palunud riigi mereministrit astuda le Medeci kaitseks välja. Aasta pärast vabastati kapten ja loots vahi alt ning nende õigused taastati. Keegi ei teinud toimunud katastroofis kaasvastutajaks saamatuid sadamavõime, kes ei kindlustanud Mont Blanci julgeolekut ega hoolitsenud selle eest, et nii ohtliku lastiga laeval oleks piisavalt tulekustutusvahendeid. Samuti oleks tulnud Mont Blanci viibimise ajal Narrowsi väinas keelata seal teiste laevade liikumine.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
„Fort Stikene“ katastroof Bombay sadamas (1944)