Õudusfilm „The Exorcist”

Filmi peategelase prototüübiks on reaalne inimene. Kirjanik William Peter Blatty luges 10. augustil 1949. aastal kolledžitudengina ajalehest „Washington Post” anonüümse vaimuliku artiklit 13-aastasest poisist, keda painasid kurjad vaimud. Poisi voodi lõi magamise ajal tugevasti rappuma, seintest kostis kriipivaid helisid, pildid kukkusid põrandale ja vaibad hakkasid ringi keerlema…

1971. aastal kirjutas ta selle artikli põhjal loo. Jutustus vapustas tervet Ameerikat, ning 1973. aastal tehti selle põhjal kõigi aegade õudseim thriller „The Exorcist” (Manaja), mis tõi sisse 165 miljonit dollarit, kandideeris 10 auhinnale (sai kaks, parima stsenaariumi ja parima heli eest) ja temast sai kultusfilm.

Eraklik mees ei taha oma minevikust rääkida
Kuid filmi peategelase prototüüp elab praegu üksi ja tagasitõmbunult ühes vaikses Põhja-Ameerika linnas. Tema õdusat kahekorruselist puumaja ja hoolitsetud õue äärelinnas ümbritsevad noorte perede kodud. Kunagine „saatanapoiss” ei räägi oma minevikust. Teda tunnevad vaid üksikud naabrid ja kõige meelsamini hoidub ta omaette. Alati on temas nagu midagi teistmoodi olnud.

Eakaaslased meenutavad
Kaks seni veel elus olevat inimest, kes ainsana teadsid mehe seosest „saatana-poisiga”, aga olid tõotanud sellest vaikida, on preestrid, ja inimesed, kes temaga koos üles kasvasid ning olid kuulnud kummalistest lugudest, mis juhtusid tema kodus. „Filmis oli saatanast vaevatud lapstüdruk, aga ma teadsin kohe, kellest on jutt,” ütles üks neist. Kunagine kohaliku tuletõrje ülem Thomas Weston Scott meenutas: „Meie käisime seal korduvalt, kui poisi vanemad helistasid, et asjad iseenesest liiguvad. Mäletan ka ühte juhtumit elektriga… Tavaliselt oli selleks ajaks, kui kohale jõudsime, kõik vaikne, aitasime lihtsalt mööbli jälle paika panna.” Müstiliste jõududega selles kodus puutus omal ajal kokku ka praegune kohtudentist dr. Alvin Kagey, kes jutustas: „Minu vanemad kuulusid koos „saatana-poisi” vanematega samasse kaardimängu seltskonda. Mäletan selgesti lugu sellest, kuidas poisi tool iseenesest ümber läks ja ta põrandale paisati…”

Vaimulikud püüavad aidata
Hirmunud vanemad otsisid abi. Isa Frank Bober: „Nad olid luterlased, ja nende pastor, kes ei suutnud aidata, soovitas viia laps St. Jamesi katoliku kiriku isa Albert Hughesi juurde. Viimane pihtis mulle 1980. aastal enne surma, et temagi ei saanud saatana väljaajamisega hakkama. Edasi viidi poiss St. Louise’i. Sealne katoliku  preester  osutus edukamaks.” Eksortsism koosnes mitmest erinevast rituaalist, mida preestrid rakendasid, et deemoneid poisist välja saada. Üks vaimulik on seda oma päevikus kirjeldanud nagu lahingut. Ta räägib, kuidas poisi sääremarjale tekkis korraga punane 6-tolline saatana kujutis, kui preester tema kohal parajasti palvetas. Steve Erdmann, raamatu „Deemonitest vaevatuse anatoomia” autor, luges seda päevikut ja kommenteeris: „See oli viimaste rituaalide tulemus, mis kestsid St. Louise’is üle kuu. Hiljem rääkisin poisi ühe sealse hooldajaga. Too ei suutnud kuidagi unustada, mida kõike oli näinud, kinnitades, et usub nüüd, et saatan on olemas ja ütles, et poisi okse oleks täitnud terve toa, kui ruumi poleks pidevalt puhastatud…”
Kuni preestrid tema hinge eest võitlesid, lõi poiss neid ja sõimas ladina keeles. Hiljem ilmnes, et tollal polnud ta seda keelt veel sõnagi õppinud. Vaevarikka võitluse finaaliks rahunes poiss lõpuks ja kinnitas, et nägi saatanat St. Michaeli katedraalist välja minemas ilma temata – ta oli oma elupõrgust päästetud.

Kurjadest deemonitest vaba
Kurnatud teismeline lõpetas 1960. aastal keskkooli üllatavalt heade tulemustega ja hiljem ka maineka ülikooli psühholoogiafakulteedi bakalaureuse kraadiga. Ta abiellus, ning õppis töö ja perekonna kõrvalt õhtuti keemilist tehnoloogiat – eriala, milles hiljem sai tuntud spetsialistiks. Ta ainus abielu lahutati 1980-ndatel. Praeguseks on ta poeg ja kaks tütart täiskasvanud, tal on kolm lapselast. Eksortsismile tagasi mõeldes tunneb ta kibedust.
„Ta leiab, et kõik selle sundisid talle peale vanemad, et otseselt temal polnud sellega midagi pistmist,” avaldas üks ta lähematest tuttavatest. „Hiljem pole ta tahtnud sellest midagi kuulda ja on elanud täieliku erakuna tavalist väikekodanlase elu. Temas pole midagi erilist. Pealtnäha võib teda pidada tüüpiliseks äärelinna valgekraeks, kes läheb hommikuti korralikult tööle ja tuleb õhtul koju.”

* * *

Kõigi aegade mõjuvaimad õudusfilmid
Veebileht thetoptens.com on kokku pannud nimekirja õudusfilmidest, mis on filmifännide arvates kõigi aegade suurimad hirmutajad.
Põhjuseid, miks mõnesid õudusfilme peetakse niivõrd heaks, on erinevaid. Mõned õudukad tekitavad vaatajas pinge. Oled just kui kogu aeg ärevil, sest tahad teada, mis edasi saab. Mõni õudusfilm tekitab aga hirmu- ja üksindustunde. Heidame pilgu seitsmele parimale õudukale.

1. „Vaimude väljaajaja“ („The Exorcist“, 1973)
Noort tüdrukut vaevab deemon. Tema meeleheitel ema otsib kiriku abi. Kohale kutsutud noore preestri usk pole piisavalt tugev, sest ta ema võitleb samal ajal surmava haigusega. Appi tõttab isa Merrin ja koos üritavad nad tüdrukut Merrini vana vaenlase käest päästa, enne kui on liiga hilja.
2. „Hiilgus” („The Shining”, 1980)
„Hiilgus” on õudusfilmide klassika, mida vaadates tekib üksindustunne, sest maja on suur, õues on torm, põgeneda pole kuskile ja kirvega hull ajab taga. Oma osa on aga muusikal, mis muudab paljud stseenid elavamaks.
Muidugi mängib tähtsat rolli ka tõsiasi, et filmi üks ikoonilisemaid stseene sündis hoopis näitleja peas: Nicholsoni kehastatud tegelaskuju lause „Here’s Johnny!“ polnud stsenaariumisse sisse kirjutatud, selle mõtles koha peal kirvega vannitoa ust maha lüües näitleja ise välja ning muidugi sobis see košmaarsesse olukorda suurepäraselt.
3. „Elmi tänava luupainaja“ („A Nightmare On Elm Street“, 1984)
Nancy näeb õudusunenägusid põlenud näoga mehest, kellel on sõrmede küljes habemenoad. Kui ta taipab, et tema sõprade unenägudes kummitab sama mees ning üks sõpradest sureb, pöördub ta oma politseinikust isa poole. Loomulikult peab Nancy isa oma tütre juttu eilmillekski ja Nancy otsustab ise Freddy vastu võidelda.
4. „Kurja kutsumine” („The Conjuring”, 2013)
Tõsieluline „Kurja kutsumine” jutustab loo paranormaalsete juhtumite uurijatest Ed ja Lorraine Warrenist, kes lähevad appi üksildases farmis elavale ja mustade jõudude küüsis vaevlevale perele.
Võimas deemon, kellega Warrenitel tuleb rinda pista, osutub nende kõigi aegade koletumaks juhtumiks. Film põhineb abielupaarist demonoloogide Ed ja Lorraine Warreni toimikutel. Kui soovid filmist eriti palju õudust välja pigistada, siis vaata seda üksi pimedas toas.
5. „Vimm“ („The Grudge“, 2004)
Kare Davis (Sarah Michelle Gellar) asus äsja koos enda poisiga elama Jaapanisse, kus viimane õppima hakkas. Kare ise asub ajutiselt tööle koduabilisena raskete magamishäiretega naise juures. Kuid maja, kus Kare tööle hakkas, on salapärane – nimelt elavad seal kurjad, ära neetud vaimud, kes järk-järgult enda ohvrite pagasit suurendavad.
6. „Astraal“ („Insidious“, 2010)
Noor lastega pere kolib uude majja. Nad jõuavad vaevalt asjad lahti pakkida, kui majas hakkab toimuma midagi väga kummalist. Nende elu muutub õudusunenäoks. Asjad muudavad iseenesest oma asukohta, lastetoast kostavad imelikud hääled… Tõeline šokk tabab vanemaid aga siis, kui nende kümneaastane poeg Dalton koomasse langeb. Tema keha on tumedate jõudude meelevallas ning tema teadvus on sunnitud piinlema pimedas ja hirmuäratavas maailmas.
7. „Telefonihelin“ („The Ring“, 2002)
„Telefonihelin” on õudne, sest vaatajas tekib väljapääsmatu tunne. Tee, mida teed, aga pääsu pole. Tegemist pole mingi kirvega vennikesega, kelle eest sõidad autoga minema ja otsustad, et sinna paksu metsa sa enam kunagi tagasi ei lähe, vaid hoopis vaimuga, mis jälitab sind kõikjale, sest vähemalt toona olid televiisorid kõigil olemas. Esimene osa on ka antud filmiseeria ainuke hea osa.

MAAJA