Mis on urofiilia?

„Kuldne dušš”, „veesport” või urolagnia all mõistetakse seksuaalse erutuse tekkimist uriinist. Urofiilia on renifleksi eriliik, kus fetiši rollis on kusehais. Urolagnia eriliikideks on eritiste söömine või joomine (urofaagia, koprofaagia, spermofaagia). Mõnedel meestel on urofiilia saanud alguse sellest, et nende emad keelasid peenisega mängida, võis seda pissimisel peos hoida. Murdeeas võimendas tärkav sugutung huvi kõige pissimisega seonduva vastu. Uriin on erutav ka mõnedele naistele. 19 .sajandi lõpus kirjeldas seksuoloog Merzbach noort naist, kes hoidis onaneerimisel nina all pudelit mehe uriiniga. Ta armastas jalutada meeste WC-de ümbruses, hingas sisse uriini lõhna ning masturbeeris avalikult, jälgides samal ajal tualetist väljuvaid mehi. Meestel eraldub pissimisel koos uriiniga ka seksihormooni androsterooni, mis võis kirjeldatud juhtumil naisele erutavalt mõjuda. Vanadel aegadel omistati uriinile maagilisi omadusi. Kapten Edward Moor kirjeldab oma 1810. aastal ilmunud raamatus „Hindu Pantgeon” eriskummalist ebausku: „Parim puhastaja on lehma uriin, millega piserdatakse skulptuure. Iga usklik või puhtusest lugupidav inimene ei möödu kusevast lehmast, ilma et ta ei pistaks kätt püha joa alla või jätaks lonksukese joomata. Kui aga lehmal ei juhtunud pissihäda olema, siis kõditas kärsitu mööduja lehma sõrmedega seni, kuni lehm hakkas vett laskma. Uriinil on olnud koht ka rahvameditsiinis. India rahvusliku vabadusliikumise juht Mahatma Gandhi jõi omaenda uriini, et kehale toitaineid tagasi anda. Urofiilid pissivad üksteise kehale, suguelunditele, näole või isegi suhu. Seksimängudes ei ole uriin sugugi ohutu, sest selles võib olla baktereid ja viirusi.

Tunnuspildil: Mahatma Gandhi oli kirglik uriinijooja.