Otse ja omadega Küprost avastamas

Küprose kliima on maailma parimaid. Nakkushaigused on seal niisama hästi kui tundmatud. Kuivadel ja kuumadel suvekuudel tõuseb temperatuur üle 30 kraadi, kuid muul ajal valitseb mõõdukas soe kliima. Päikesepaistelisi päevi on aastas 340. Juba jaanuaris õitsevad mandlipuud ning mõni nädal hiljem muutub saar õitemereks. Küpros ei ole mitte ainult kõige metsarikkam, vaid ka kõige mitmekülgsema loodusega saar Vahemeres. Talvel võib mägedes suusatada ja rannas päikest võtta.

Hea kuulsuse puhkusesaarena võlgneb Küpros oma geograafilisele asendile, mis on teda säästnud massiturismist ja selle ebameeldivatest kõrvalnähtudest. Puhkajat ei häiri miski, puhas on nii õhk kui ka vesi. Saare lõunaosa liivarannad aga lausa kutsuvad puhkama ja ujuma.

Lennuki starti on alati huvitav jälgida. Pontsakas Boeing 737-500 ruleerib stardiraja algusesse, mootorid koguvad jõudu, müra muutub üha valjemaks, lennuk nõksatab ning sööstab kiirust kogudes edasi. Veel mõnikümmend sekundit, nõrk rappumine lakkab ja olemegi õhus. Kümmekonna minuti pärast oleme reisikõrgusel ja Estonian Airi Boeing võtab kursi lõunasse.

Mõne tunni pärast, lennanud üle mägise Türgi, oleme Vahemere kohal. Lennuk teeb suure kaare, pöördub tagasi põhja poole ning alustab laskumist otse mere ääres asuvale Larnaka lennuväljale.

Küpros võtab meid vastu südasuvise leitsakuga. Õiendame kiiresti tolliformaalsused ning võõrustajate buss viib meid esimesse ööbimispaika, Lordos Beach’i hotelli Larnaka lähedal. Harjumuse kohaselt loodan leida ust bussi paremal küljel, aga siis tuleb mulle meelde, et Küprosel on Inglise koloniaalajast päritud vasakpoolne liiklus.

Külalislahkus on Küprosel alati au sees olnud. Kõrtsis viibatakse külalisele ja öeldakse: „Kopiaste“ – istu meie lauda, ole meie külaline! Ja kui külas küpsetatakse leiba, siis pakutakse seda ka rändurile.

Järgmisel päeval külastame Agia Napa kloostrit, tutvume Famagustaga ning sõidame siis taas mere äärde, kus meil on ette nähtud lõunasöök Aenase hotellis. Nii suure basseiniga hotelli ei ole ma veel näinud.

Kellel rahakott lubab (hotelli klassi näitab pikk rida tärne), neile võiks soovitada nädalat selles luksuslikus hotellis. Iga toa uks avaneb otse basseini äärde, nii et hommikul ärgates võib otse ukselävelt vette hüpata. Igav Aenese hotellis ei hakka, sest ainuüksi basseinile ringi peale tegemiseks kulub pool päeva.

Õhtusöök osutus raskest päevast veel raskemaks. Küprose kreeklased söövad nende endi sõnul, nagu oleks tegemist viimase söögikorraga. Ühe tagasihoidliku eine ajal süüakse selline kogus roogasid, millest meile jätkuks paariks nädalaks. Harjumatu on seegi, et paljusid toite ainult proovitakse ning roa pooleli jätmine tundub iseenesest mõistetav. Nähes, kuidas ühes kõrvallauas daamide seltskond alustas salatitest, jätkas kalaroogadega, sõi seejärel suure valiku liharoogasid ning lõpetas puuviljadega, siis turgatas pähe mõte, et Anton Tšehhov oleks võinud oma novelli „Rumal prantslane“ kirjutada ka Küprosel.

Hommikul jätkasime teekonda, tehes pikema peatuse Lefkara mägikülas, mis on kuulus pitsimeistrite ja hõbeseppade poolest. Armas, puhas, väike ja unisevõitu külake. Tahtmatult tabad ennast mõttelt, et milline leitsak võib siin olla südasuvel!

Küprose pealinnas Lefkosias paikneva Küprose turismiorganisatsiooni peakorteri aknast avaneb vaade mäele, millele on kividest laotud hiiglasuur Türgi lipp. See viib paratamatult mõtted Küprose traagilisele lähiminevikule.

Küprose rahvas saavutas riikliku iseseisvuse 1960. aastal visa võitluse tulemusena sajanditepikkuse võõramaise ikke vastu. Aastatel 1571–1878 oli saar Türgi võimu all. 1878. aastal võtsid inglased valitsusohjad üle, kuid Küpros jäi Türgi provintsiks. 1923. aasta Lausanne’ i kokkuleppe alusel loobus Türgi oma territoriaalsetest nõudmistest Küprosele ning saarest sai Briti kroonikoloonia.

1959. aasta Zürichi ja Londoni kokkulepped sillutasid küll teed saareriigi iseseisvumisele, kuid vastandasid kunstlikult Küprose kreeklased nende kaaskodanikele, Küprose türklastele ning soodustasid rahvuslikku eraldatust.

15. juulil 1974 tegi Kreeka hunta ajaloolise rumaluse, kukutades president Makariose valitsuse. See andis Türgile ideaalse võimaluse konstitutsioonilise korra taastamise ettekäändel maandada 20. augustil 1974 oma väed Küprosel ning hõivata terve saare põhjaosa, mis moodustas üle 36 protsendi riigi territooriumist.

13. veebruaril 1975 lõi türgi kogukonna juhtkond Türgi vägede hõivatud territooriumil ühepoolselt – Küprose Föderaalse Türgi Riigi ning 15. novembril 1983 kuulutas välja sõltumatu Põhja-Küprose Türgi Vabariigi, mida pole aga ükski riik peale Türgi tunnustanud.

Muidugi võib Türgi huvisid Küprosel mõista, kuid vallutajate barbaarsus ja purustused Lefkosias ning teistes kohtades näitavad, et türklastel on suured laastamiskogemused. Lefkosia on ainuke pealinn maailmas, mis on vägivaldselt pooleks jagatud. Küprose küsimus on endiselt lahendamata ning Türgi jätkab vallutatud osa asustamist türklastega, et seda ala põlistada.

Konflikti poliitilist lahendust pole niipea oodata. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kuulub õigeuskliku Venemaa poolehoid õigeusklikule Küprose kogukonnale ning Venemaa näol on tegemist võimsa liitlasega. Hiljuti tellis Küpros Venemaalt maa-õhk tüüpi rakette, mis tegi Türgi väga murelikuks. Mitte sellepärast, et kreeklased võiksid ohustada Türgi julgeolekut. Türgile teeb muret hoopis Venemaa selge hoiak. Kreeklased aga jälgivad rõõmuga Venemaa majanduslikku tugevnemist, sest nad teavad, et konflikti korral on Türgi sunnitud arvestama eelkõige Venemaa, mitte aga lääneriikidega.

Hilja õhtul sõidame oma peatuspaika tagasi ning järgmisel päeval seisab ees sõit mägedesse. Limassolist 37 kilomeetri kaugusel mägedes männimetsa vahel asuv hotell Forest Park on omaette elamus. Millegipärast meenus mulle kohe film „Hukkunud Alpinisti hotell“, sest kogu hotelli ümbrus ja miljöö sarnanes filmis nähtuga. Kuna hooaeg oli läbi, valitses hotellis lausa lummav vaikus. Soliidne ja väärikas portjee tõmbas pärast seda, kui omanik oli meile hotelli tutvustanud, selga fraki ning jätkas oma ülesandeid ülemkelnerina, hiljem aga nägime teda juba hoovimeistrina õues askeldamas.

1930. aastate keskel valminud ehitis meenutab omaaegset Eesti arhitektuuri. Ka selles 144 toaga hotellis on kõikmõeldavad mugavused ning eelsoojendusega siseujula. Mõnusa seltskonnaga on Forest Park kahtlemata ideaalne puhkekoht ka talvel, sest siin on suurepärased võimalused suusatamiseks.

Järgmisel päeval teeme väljasõidu Paphosesse. Nüüd muutub maastik järsult: senine poolkõrb asendub lopsaka rohelusega. Kahetseme, et ringsõit saare lääneosas on nii lühike, sest just see Küprose osa on kõige huvitavam ning kõige mitmekülgsema taimestikuga. Paphos on idülliline väikelinn, kus kõik käe-jala juures. Kõige toredam paik on aga sadam ja selle ümbrus. Ideaalne koht rahu armastavale puhkajale, keda on tüüdanud kärarikkad turismikeskused.

Ja ongi aeg asuda koduteele. Harjumatult päikesepaistelisel hommikul viib buss meid lennujaama ning juba tunni aja pärast oleme õhus. Boeingi tiibade alla jääb Vahemere pärl Küpros, saar, kuhu tahaks jälle tagasi minna – kas selleks, et suve pikendada või kevadet lähemale tuua.

Tunnuspildil: Vaade Paphosele.

© Peter Hagen, 28. mai 1998 „Maaleht“