Ühe Viini hoora elulugu 15. osa

Esiti tahtis Steffi minu eest äri juhtida, oma tutile aasta jagu puhkust anda ja vaadata, kas ta saab kõrtsile hoo sisse. Ta oli päevad läbi kohvikus, istus kassas ja hoidis kõigil asjadel silma peal. Üpris isuäratav nägi ta välja oma valges pitspluusis, trullakad pruunid tissid marmorlaua kohal kummis, nii et tuju tõstnud voorimehed ta pluusivahest sügavale sisse kiikasid. Aga kui mõni söandas käperdama hakata, sai ta igatahes vastu molu. Steffi oli otsekohene ja armastas ikka korrata: „Jumala muidu ei lase ma ennast kellelgi käppida!”
Steffil oli nuppu kõik oma asjad ilusasti lahus hoida ning ta kõvad tissid, pringid reied, ilus ümmargune taguots ja siidist sukapaelad kuulusid kenasti härradele kunstnikele. Need võisid nüüd vabalt tulla, kõrts oli jälle avatud ja äri läks hästi, sest õlu oli meil värske, kõik oli puhas ja rõõmus ning nägus kõrtsimamsel mõistis äri ajada. Ka siis, kui lokaali kallal veel tublit tööd tehti, hoidis ta kõigel kenasti silma peal ja veel enamgi! Ta sai iga töömehega imehästi hakkama, ja kui mõni ülearu palju nõudis, naelutas ta mehe oma usaldusliku pilguga mõnda nurka ja rabistas oma kahisevate seelikute all: „Ruttu, ruttu, väike käsiraha! Ega siis kerge kepp pole häbiasi!”
Seejärel töötles meistermees teda mõnes tagakambris, kuni abimehed ees tööga maha said, aga juba oli kõik palju odavam. Steffi oli tõeline pärl, hoidis alati minu poole, ja mis minu paari kuldnasse puutus, siis oli ta aus nagu pühak, kuigi kepimeestel lasi ta tublisti maksta.
Mina sain esialgu veel päris tihti Ferryga kokku, aga see oli nüüd aina teenistusega kinni. Ta oli nagu ennegi tähelepanelik, rüütellik ja kena, aga kogu asi lähenes ometi lõpule ning ühel päeval ta laususki: „Pepike, vaata, sa oled kõige armsam, keda ma kunagi tundnud olen, aga vaata, igavesti ei saa see kesta! Vaene Ferry on praegu rahaga pahuksis, aga ma kingin sulle su 27. sünnipäevaks kahjutasuks ühe juudi!”
„Juudi? Aga Ferry, mis ma sellega teen!”
„Rumal tüdruk, seda, mis sa teistegi meestega teed, tessék! Ropprikas pankur, Ignaz Grünstein on ta nimi, ja tal on kaks miljonit! Kui sa ennast korralikult üleval pead, tulevad sul kuldsed päevad ja sa oled aastateks kindlustatud. Nii et Ferry kahjutasuks on rikas juut!”
Olin kaunikesti õhevil ja natuke kurb, et Ferry mu nii kergesti käest ära andis. Aga kas ma siis polnudki lits, kes ikka käest kätte käib? Või oleks Ferry pidanud mu lõpuks naiseks võtma? Kas see polnud Ferryst kena, et ta minu eest ikkagi sedasi hoolitses? Aleks viskas mu tookord lihtsalt välja, küsimata, mis minust edasi saab.
Juba järgmisel päeval tutvustaski Ferry mind väikese restoranilõuna ajal härra Grünsteinile. Laud oli kenasti kolmele kaetud. Ferry ütles mulle veel, et ma pean tingimata süütukesena välja paistma, sest just see härra Grünsteinile meeldivatki. Siis ta tuligi. Ta oli tohutu suur laiaõlgne mees, ilmatu kõhuga, aga ta nägi jõuline välja ja kandis viimase moe järgi frakki, krüsanteem nööpaugus ja puha. Ainult et ta higistas ilmlõpmata, see minu Igi, nagu ma teda hiljem hüüdma hakkasin.
Ta lokkis juuksed olid juba hallisegused, nina polnudki kongus, nagu juutidel muidu ikka, pigem kühmuline nagu kartul. Ta kandis monoklit, mis kuidagi ees püsida ei tahtnud. Aga muidu oli ta igatahes kõigiti elegantne. Ta keelest sai aru küll, et ta juut oli, eriti kui ta närvi läks. Ta suudles mul kätt nagu mõni ertshertsog – ja oiatas tasa, sest ta ristluud tegid valu. Üleüldse oli tal iga päev miskit viga ja ta oli hirmus norija. Minu Ferryga olid nad sina peal. Hiljem sain teada, et Igi oli kogu ohvitserikorpusega suur sõber ja laenas kopsakaid summasid välja, aga ikka alati väga nooblilt. Liigkasuvõtja ta küll ei olnud.
„Armuline preili, mul on vaimustavalt hea meel teiega tuttavaks saada!”
Siis viskas ta laua taga aina nalja ja lobises lõbusasti ning näis, et ta tundis end mitte ainult Viini ärielus, vaid ka aadli ja sõjaväe koorekihi juures nagu kodus. Mul jäi suu imestusest pärani, keda ta kõiki küll tundis. Muud ei olnud kui „minu sõber, tema ekstsellents… siis ütles krahv Rudi… parun kutsus mind nepijahile… jne.”. Ta oli väga uhke oma vägevate tutvuste üle ja ka Ferry oli ta vastu väga kena, kuigi ei paistnud teda eriti tõsiselt võtvat. Siis tellis härra Grünstein muidugimõista šampanjat ning pärast teist pudelit kutsus oober Ferry kõrvale. Küllap see asi oli sedaviisi kokku lepitud. Sest siis nihkus härra Grünstein lähemale, õhkas sügavalt ja paitas mu kätt, mida ma talle sugugi kohe ei keelanud. Tahtsin teda julgustada ja laususin tasa: „Teie ei paista sugugi õnnelik olevat, härra direktor.”
„Mu armas laps, kui te teaksite! Vaene äravaevatud mees ja alati üksi, kannatav! Ja üksikuks ma jäängi, kuni elu lõpuni. Ja ometi igatsen ma nii väga mõne armsa olevuse järele, kes vahel mu muresid leevendaks ja kellele ma saaksin kõik hinge pealt ära rääkida. Aga seda ei leia ma eluilmaski, mina mitte… Kuid andestage ometi, et ma teid oma muredega sedaviisi koorman!”
„Hoopiski mitte, härra von Grünstein, see huvitab mind tõesti väga ja ma tahan alati kõiki õnnetuid inimesi aidata. Ah et ka nii suurel mehel on omad mured? Aga küllap te juba endale sobiva daami leiate!”
Nüüd tegi ta sihukese näo pähe, mida ma meeste juures juba tunnen, olgu nad siis kristlased või juudid.
„Kas te tõesti usute? Te taevalik olend! Jumal tasugu teile! Võib-olla on keegi taoline juba tulemas… Ma mõtlen, et läheduses?”
„Aga härra von Grünstein, kes siis kohe nii tormiks kätte läheb?” küsisin mina ja tõukasin ta käe oma põlvelt ära.
„Te jumalik! Te ainuke! Kas ma ei tohiks teid paariks päevaks mägedesse Semmeringi viia ja teile seal oma südant puistata?”
„Andke mulle ometi aega, härra von Grünstein, noor daam ei tohi sugugi kohe igat härrat usaldada, isegi kui on tegemist tõelise kavaleriga! Te mõistate ometi?”
„Mu kõigearmulisem, minu kõige pühalikum ausõna, et ilma tagamõteteta, nagu tütar! Na-gu tü-tar!”
Siis tuli Ferry tagasi ja Grünstein pühkis taskurätikuga laupa, me jõime ja muutusime ülemeelikuks ning kui me kella kaheteistkümne paiku lahku läksime, oli kolmepäevane väljasõit Semmeringi pankuriga kokku lepitud – laua all sedeleid vahetades, ja Ferry ei teinud midagi märkama. Igi oli minu peale juba hirmsasti tongis ning higistas nagu hobune, aga hoidis end tagasi ja lakkus ainult kõik mu käed tervenisti üle…
Pärast seda olin pikka aega Igi Grünsteini armuke ja kogu see aeg oli lihtsalt oivaline. Ma õppisin tema käest nii mõndagi ja sain tublisti targemaks. Ent ka vaeva oli kuhjaga, sest voodis tal enamasti oidu ei jätkunud. Ja armukade oli ta nagu mõni Türgi paša, nii et ma ei tohtinud teiste poole vaadatagi. Aga ta külvas mu ilusate asjadega üle ja kui ma temaga koos linna läksin, nägin ikka välja nagu jõulupuu, nii ehteid täis olin riputatud. Ta pidi ikka ja alati kõige kallimat ja ilusamat ostma, aga hea maitsega need asjad küll alati kokku ei läinud!
Ükskord juhtus meile linnapargis kaks tolgust vastu ja üks lausus teisele: „Eks sa vahi, mis see kõik oma Saarale ümber ei riputa!”
Tookord ajas see mu küll marru, aga ega see vale jutt ei olnud. Juudid mukivad oma naised või armukesed ikka hirmkallilt üles, et oleks kohe aru saada – neil seda va puru juba jätkub! Aga vastukaaluks vajavad nad naishinge, kes peab alati valmis olema nende head või halba tuju välja kannatama, tundide kaupa kuulama ja neil soiguda laskma. Igi tuli tihti minu juurde, oigas ja hädaldas ja laskis ennast lohutada, ning mul ei olnud õrna aimugi, mis ma peaksin tegema, et ta ükskord ometi järele jätaks. Peavalu sain ma sellest, muud ei midagi!
Ja see armukadedus! Nii kui mõni mulle otsa vaatas, hõõrus ta seda mulle nädal otsa nina alla. Aga sedamoodi pole mitte ainult juutidega, vaid igasuguste vanemate härradega, sest neil on õudne hirm, et nende linnuke võib mõne noorema türa otsa lennata. Ent pruukis mul ainult kas või sõrmgi valutada, kui Igi oli juba parima tohtriga kohal ja nii murelik, nagu oleks mul juba lõpp lähedal.
Aga kõige imelikum oli ta voodis ja keppimise ajal veel eriti. Alles nüüd, kui see lugu on juba ammu läbi, hakkan sellest asjast õigesti aru saama. Kuigi Igi oli lõpmata uhke, et tal on nii nägus armuke, oli tal teisest küljest jälle häbi, et tal endal mingit väljanägemist ei olnud. Küllap ta juba teadis, et ta mingi iludus ei ole, ja välja minnes mukkis ta ennast ikka hirmsasti üles, aga tulemus oli seda hullem.
Juba Semmeringis, kus ta mind esimest korda läbi tõmbas, oli ta nii koomiline, et naera puruks. Laupäeva varahommikul hakkasime rongiga lõuna poole sõitma ja see sõit oli imekaunis. Me sõitsime üle kõrgete raudteesildade, kuused lõhnasid imeliselt ja talumajad sügaval orus olid nii armsad oma punaste katustega. Semmeringis võtsime parimas hotellis „Panhans” loomulikult eraldi toad. Järgmisel päeval läksime metsa patseerima ja Ignaz oli enesele Steiermargi rahvariided selga ajanud – justkui sadul sea selga! Lühikesed nahkpüksid, tikitud traksid, roheline kübar ja isegi põlvsukad! Ta meeldis endale nii hirmsasti, et tervitas kõiki vastutulijaid ja nägi hirmsat vaeva, et talupoegade kombel rääkida, nii et pidin tihti naerust turtsuma. Metsas istusime maha jalgu puhkama. Igi laotas oma villase vihmakeebi mulle alla, mina heitsin pikali, panin käed pea alla ja teesklesin magajat. Oma seelikuääre olin lasknud meelega põlvini üles libiseda, ma hingasin sügavalt ja piilusin ise oma uue armukese poole, et mis ta nüüd peale hakkab. Tuli sellest alles teater! Tükk aega ta ainult oigas, ohkis ja ähkis ning pühkis kuklalt higi. Aga ta kere läks ikka aina kuumemaks, ja mitte sellest paarist sammust, mis me astunud olime, vaid sellepärast, et mu täidlane kõrge rind, kena pitsivaht ning pingul sukkades ümmargused põlved võisid iga mehe üles kütta. Lõpuks võttis ta südame rindu ja hakkas kõheldes mu põlvi silitama. Ta tegi seda võib-olla oma veerand tundi, kuni need hakkasid mul kihelema ja sügelema, nagu kubiseks mu sabaalune sipelgatest. Ma köhatasin korra justkui unes ja suletud silmi pöörasin ennast veidi ning ajasin samal ajal hargivahe natuke laiemale – enam lihtsamaks ei saa seda asja ühelegi mehele teha! Nüüd hakkas Igi, kes oli käe silmapilk tagasi tõmmanud, oma õrnade paitustega uuesti peale, alguses õige pisut üle põlve ja siis ikka ülespoole kuni sukapaelteni, jõudiski juba peaaegu paradiisi väravasse, aga niipea, kui ta sukkade kohal paljast ihu tundis, ei julgenud ta enam kaugemale minna. Siis rabistas keegi, küllap pasknäär, puult lendu ning Igi tõmbus ehmatusest küüru, vahtis ahastades okste poole ja pomises: „…ikka peab keegi vahele tulema!”
Seejärel hakkas ta vargsi ja aeglaselt, kohutavalt aeglaselt mu seelikusabasid põlvede kohalt ülespoole sikutama, kuni kõhuni välja. Kõigepealt lillelise siidseeliku, siis pika lõhnava pitsalusseeliku ja lõpuks lühikese roosa särgikese, mis mul napilt poolde reide ulatus. See, mis ta nüüd nägi, pidi tal küll silme eest mustaks lööma: mu lumivalgete prinkide reite vahel, ilusa kastanpruuni karvapuhma keskel see mu aare asuski, kõigi oma roosade häbememokkadega pooleldi avali. Igi vaatas otse mu paradiisiväravast sisse ja oiatas, nagu oleks ta riist pooleks murdumas. Mina ei kõssanudki ja siis lõpuks laskus ta mu reite vahele põlvili, surudes need väga ettevaatlikult laiali. Seejärel lasi ta oma londi välja ning see ilmus nelinurksest püksiklapist nähtavale, poolvinnas ja uudishimulik. Päris korralik eksemplar oli see, ainult et ta pea oli pruunikas ja jumala kuiv. Igi vahtis hirmunult ja ettevaatlikult igasse nelja ilmakaarde ning asus siis oma pruuni seenekübarat poleerima, nii et see hakkas end aegamisi sirgu ajama. Sel korral tuli tal oma paar minutit nühkida, aga hiljem pidin ma sellesama neetud türapeaga veel tublisti vaeva nägema. Lõpuks jõudis ta ometigi niikaugele, et laskus mu kohale käpuli ja püüdis ennast ühe käega upakil hoida, ent pidi äärepealt tasakaalu kaotama, sest teise käega tuli tal oma pliiatsile õige suund anda. Ta hõõguv türapea puudutas juba peaaegu mu ootavaid avali häbememokki, kuid… järsku prõksus mingi okas ja Igi oiatas „Oh, issand…”, tõmbas silmapilk mu seelikud uuesti alla ja toppis oma peitli, mis kohe jälle õnnetu krimpsus näo pähe tegi, püksi tagasi.
Natukese aja pärast teesklesin, nagu ärkaksin üles, pöörasin silmad sulnilt tema poole ja lasin ennast suudelda. Koduteel liibusin õrnalt tema vastu ja sõnasin häbelikult: „Tead mis ma ennist metsas unes nägin? Liblikas laskus mu juustele, tegi nii hirmsasti kõdi, aga hea oli see ka…”
Igi suudles mind ohates laubale. Samal õhtul keppis ta mind esimest korda korralikult. Kell oli juba pool kümme, mina lamasin lahtiste juustega ja sügava dekolteega pitssärgis oma nooblis toas ning polnud rutanud toaust lukku panema, sest mul oli Igist kahju ja ükskord pidi see asi ikka juhtuma. Siis koputatigi arglikult ja Igi astus sisse, seljas mingi imelik sinisest siidist ülikond, nööride ja kaunistustega nagu mu Ferry husaarikuub – püha müristus, mu Igi läks voodisse nagu husaar! Mina tõmbasin jalamaid teki üle pea, piiksatasin nagu oleks mul surmani häbi, ent tema istutas enese nii ettevaatlikult voodiäärele, et oleks peaaegu üle ääre põrandale räntsatanud, ja vaatas mulle armunud pilgul otsa: „Ei saa täna kuidagi sõba silmale ja oleks niiii kena veel sinuga lobiseda…”
Siis oli ta käsi juba teki all, ta pitsitas mu tisse, millest nibud tõmbusid jalamaid kikki. Teesklesin, nagu tahaksin ta käe eemale lükata ja tõmbusin kerra, ent te oleksite pidanud Igit siis nägema! Korraga rabas ta must kinni, nii et kõik mu kondid ja luud raksusid, rebis teki põlvini pealt ära ja oli ise üks-kaks voodi ees põlvili, surus ühe käe endale püksi ja hoidis teisega mu käsi kinni, et ma oma magusat meiereid kinni ei saaks katta.
„Issand… kui ilus… issand… nagu marmor… skulptuur…”
Ja ta embas mind, surus oma käed mu ristluude alla, nii et mu puusad ülespoole kumerdusid, ning hakkas suudlema, lakkuma ja matsutama, lutsima ja hammustama, nii et mu süli ja rind olid läbimärjad – küll ta juba oskas, ainult et see võttis tal aega. Esialgu pöörasin pea justkui häbenedes kõrvale, aga siis surusin selle suure imiku juba ise oma roosade nibude vastu ja silitasin oma karvast üska. Igil tuli õhust puudus kätte ja ta suutis vaevalt veel oiatagi. Lõpuks laskis ta mu tulikuumad nibud, mis olid nüüd juba vaarikasuurused, lahti ja heitis enese tagasi, nii et ta kõva polt iseenesest püksiaugust välja kargas. Mina piiksatasin nagu süütu neitsi ning lõin käed näo ette, aga ise piilusin sõrmede vahelt.
„Nii kohkunud… no, no, no… palun, palun, vaata veel kord… nii kõva, nii suur… kas sa ei taha seda vaadata? Kas ta ei meeldi sulle? Oled sa seda asja juba tihti näinud? Kui tihti? On see hea?”
„Jaa,” sosistasin vaevukuuldavalt.
„Kas sa ei tahaks seda endale sisse saada?”
Mina pöörasin ennast kõhuli, raputasin innukalt pead ning surusin näo polstrisse: „Ei, ei, jumala pärast, mitte täna, täna mitte!”
„Täna mitte? Aga miks? Palun, palun! Tee mind õndsaks! Küll sa siis näed! Ainult õige väheke, üksainus kord!”
Nüüd olin juba täiesti paljas, särgist oli järel ainult kitsas narts ümber puusade, voodipesu oli kärisenud ja minu kõhu peal ratsutas Igi soigus, ägas ja anus ning surus kogu oma üheksakümne kiloga täiest jõust mu põlvedele, et neid koost lahti kangutada. Ma visklesin ja rapsisin ennast siia ja sinna, ohkisin ja ulgusin: „Eiii… eiii!”
Siis äkki, kui tal juba peenike kleepjas nire mööda vänta alla jooksis, teesklesin, nagu oleks mulle nõrkusehoog peale tulnud, lasksin käed voodile langeda, pööritasin silmi ning lasksin reitel laialt avaneda, nii et Igi langes just õigesse kohta. Suurest ärevusest ei saanud ta kohe mu magusast august sisse, ma karjatasin korra summutatult ja pöörasin enese nii, et tal ei jäänud enam lihtsalt muud üle, kui et ta pidi sisse suskama. Lõpuks ometi. Nüüd aga oleksite pidanud Igit nägema. See madin, mis nüüd lahti läks, polnudki kõige hullemate killast! Ta koletu kere litsus mu poolsurnuks ja ta kara tonksis vaat et üles südameni välja, nii et voodi aina kriiksus ja krääksus – midagi sihukest oli see hotellituba vaevalt näinud!
„Me-me-me-mekib sulle? … Jaaaaa? … On mõnuuuus? … On mõnus türa? … Küll on Pepil hea pragu… kitsas, magus… on tal nüüd hea?”
Ja siis äkki, keset keppi, asus ta mind „üle kuulama”, nagu meil öeldakse: „Esimene ma ei ole, eks ole? … Ei? … Kolmas? Kas teised tegid seda sama hästi?”
Ma soigusin midagi vastuseks, raputasin pead ja teesklesin luksumist.
„Niii… niii… aaah… heaaa… oli see… ghghghhh…”
Ei tea, see Igi oli muidu justkui mõistlik mees, aga voodis täitsa laps. Tahtis alati, et ma teda imetleksin ja neitsit mängiksin. Noh, seda rõõmu võisin talle ju teha ja minu kitsast tutist polnud, jumal tänatud, sugugi märgata, et seal olid juba nii paljud munnid ulualust leidnud. Lõpuks põrutas ta oma kuuma seemne mulle sisse, möiratas, ajas enda püstakile ja lõi kõik oma kümme sõrme hambaid kiristades mulle õlgadesse. Siis langes ta kõige täiega mulle peale, peitis oma leemendava näo mu õla vastu, hõõrutas oma tühjaksjooksnud munni veel natuke edasi-tagasi ja pomises: „Lõ-puks! Jumal olgu tänatud…”
Natukese aja pärast ajas ta ennast püsti, higi ojadena voolamas, aga ise õndsamast õndsam. Ta vänt tohutute reite vahel kõikus veel pooleldi vinnas ja kui see siis aegamisi pea longu laskis, silitasin seda justkui juhuslikult ning pühkisin ta viimased spermatilgad ära. Mu Igi lasi nurru nagu vana kõuts. Ta silitas mu juukseid, suudles mu kätt ja ühtäkki tundsin oma tisside vahel midagi külma. Igi oli poetanud mu rinnale imekauni rubiini!
„Kui Viini jõuame, lähed sellega juveliiri juurde!”
Kivi oli tõega imeline. Hiljem sain sellele lisaks veel ühe safiiri ja ühe briljandi ning Igi lasi neist sõrmused teha, mida ma veel praegugi kannan. Imelik, nii armas, kui ta ka oli, polnud mul temaga kunagi tunnet, et kepin täiskasvanud mehega. Enamasti tundus, nagu oleksin mõne gümnasisti hoovi tõmmanud. Aga väga noobel oli ta küll ja tänulik ning kui ma talle midagi uut kätte õpetasin, läks ta päris metsaliseks, justkui oleks alles esimest korda naise otsa sattunud.
Kui me esmaspäeval Viini tagasi sõitsime, sain ma ringteel tema villas omaette elamise. See oli imeuhke maja, aga ta ise kasutas ainult esimest korrust ja seal asus ka ta büroo. Mina kolisin teisele korrusele, kus elas juba keegi kindraliproua, kelle meest Igi oli tundnud ja kellelt ta nüüdsest enam üüri peaaegu ei võtnudki – selle eest, et proua mulle ühe hiiglasuure ja imekena toa eraldas. Aleksi ajal oli mul terve korter, aga see tuba ringteel oli palju uhkem. Oma korterist lasi Igi mulle terve hunniku toredaid vaipu üles tassida ja pronkskujusid ja vanu relvi ja iidamast-aadamast portselanist nipsasju koos klaasvitriinidega. Elasin nagu printsess.
Igi ise tuli haruharva minu juurde üles, enamasti läksin mina õhtuti tema juurde alla. Kella kaheksa paiku õhtul laskis ta endale vanni valmis panna ja talle meeldis hullupööra, kui mina temaga koos vanni läksin. Vannituba oli väga suur ja üleni marmorist ning vann ise oli tegelikult põrandasse ehitatud suur bassein, kuhu viis kaks suurt marmorastet.
Igi võttis mu tavaliselt vastu triibulises türgi hommikumantlis, suudles mu käsi ja riietas mu väga aeglaselt lahti, mis kestis tihti kuni kolmveerand tundi. Ta suudles ja lutsis iga mu kehaosa terve igaviku. Ma tulin alla kübara, loori ja mantliga ning see lahtiriietamine oligi ta suurim rõõm. Haake, trukke ja lehve avades ta vaid nohistas enamasti oma paksu keelega mu lõhnastatud tuti kallal, aga lausa keldriluugist sisse läks ta sealjuures haruharva. Iseäranis meeldis talle, kui ma tal imesin, aga see oli enamasti hirmus piin, sest see kestis iga kord lõpmata kaua, enne kui tal midagi tuli, ja selleks ajaks oli mul juba keel krampis. Juutidel, kel eesnahk puudub, on türapea alati paljas ja palju vähem tundlik kui kristlastel, aga ka sellise riistaga peab ümber käia oskama, ja seda ma Igi juures juba õppisin! Tal oli veel üks tore omadus. Iga kord, kui ma temaga kokku sain, kinkis ta mulle raha. Ta oli isegi omaenda kindlad taksid välja töötanud. Kõditamise ja pihkulöömise eest sain ma viiekroonise hõberaha, tavalise numbri eest kuldse kümnekroonise ja imemise eest kogunisti kakskümmend krooni. Enne vanni armastas ta mängida naljakat küsimustemängu, mille ta oli ise välja mõelnud ja mis meid mõlemaid täkku täis ajas.
Tema: „Ja mis me siis nüüd teeme?”
Mina: „Ei tea!”
Tema: „Küll sa juba tead!”
Mina: „Seelik maha ja pük… ei mul on häbi!”
Tema: „Ja püksid ka! Mis sealt siis nähtavale tuleb?”
Mina: „Ma ei ütle!”
Tema: „Kas mina pean ütlema? Väike magus pragu!”
Mina: „Ei, siis ma parem lähen, jooksen minema!”
Tema: „Mis sul arus on? Siis tuleb tüdruk hoopis minu juurde vanni! Ja mis seal tüdrukut ees ootab?”
Mina: „Türa!”
Tema: „Türa jah! See suur! See jäme! See kõva! Türa, türa, türa!”
Mina: „Ja see ronib siis väikesesse kitsasse prakku! Aga haiget ei tohi teha! Pragu on ju nii kitsas!”
Seepeale laskus ta esimesena vanni, koogas ja pladistas nagu merihobu, rabas minust kinni ja tiris ka minu vette, nii et vesi kõrgel me peade kohal kokku lõi. Siis ta patsutas mind ja mudis ja pigistas, nagu üritaks masseerida, seadis mu vanni põhja oma harali reite vahele istuma, nii et ta karedad rinnakarvad mu selga kõditasid, mudis ja rutjus mu tisse küll üle õlgade, küll kaenla alt, surus mu taguotsa oma jõuliste reite vahele ja ma tundsin ristluude taga ta vinnas puravikku. Samal ajal pudrutas ta läbisegi kõiksugu segast: „Mu ainuke… kui mul sind ei oleks… jumal, kui valge ja õrn… ja see pepu… ja kus on siis see väikseke, see magusake… issand, mihuke kõhuke…”
Tavaliselt tõmbas ta siis mu vee all oma sülle ja torkas sisse, nii et vesi mulksus ja pladises.
Olin Igile pikka aega truu – Ungari-reis oli mu ära kurnanud ja ei tahtnud ma oma suhteid Igiga rikkuda. Ent ükskord oleks see ometi juhtunud – nende lollakate „aktifotode” pärast, nagu Igi ütles. Igi oli ka fotograaf, niisama nalja pärast, aga ta tegi päris keni pilte, ja kui ma siis ükskord vannituppa läksin, seisis seal juba ees see ilmatu kaamerakolakas oma kolmel peenikesel jalal ning Igi pani parasjagu plaate paigale. Vannitoas oli loomulikult ka suur diivan ja tol päeval oli sellele laotatud tikitud lindudest kirendav jaapani vannilina. Igi kooris mu erandliku kiiruga paljaks ja ma pidin diivanile heitma, tagumik tema poole, ja ise ühele käele toetama. Mu taguots pidi olema tingimata kaugele välja sirutatud. Täitsa nagu haaremidaam kohe! Igi kohmitses terve igaviku oma aparaadi kallal ja oleks peaaegu kõige oma kolakaga libedal põrandal hunnikusse lennanud. Lõpuks sai esimene ülesvõte tehtud. Hakkasime mõlemad köhima, sest see välklamp ajas vannitoa hirmsat haisu täis. Siis veel üks pilt täitsa alasti ja püsti seistes, mingi itaalia kann õlal, ning lõpuks pidin veel sohvale istuma, jalad üle ääre rippu ja reitevahe viimase võimaluseni laiali aetud.
„Laps, sa pead mulle heameelt tegema,” nõudis Igi, „sest ma lihtsalt pean su magusast praost ühe pildi saama, lihtsalt pean! Ma vannun sulle, et peale meie ei näe seda plaati ükski hing!”
Nii et andsin lõpuks tema heameeleks järele – ükskord noorest peast oli mind ju ka sedaviisi klõpsutatud. Igi, kelle vänt aina suuremaks ja kõvemaks paisus, nihutas aparaadi päris lähedale, vaat et august sisse kohe, ja kui ta siis lõpuks klõpsutas, kaotas ta tasakaalu ja kukkus tagatipuks kõige oma aparaadiga tükkis mulle otsa, nii et see kobakas tungis mulle otse sisse, täpselt nagu munn, ent hirmus külm.
Ülesvõtted tulid muidu tähelepanuväärselt head välja, ainult et see viimane pilt oli nii naljakas, et naera või surnuks: mu pea ja tissid olid tibatillukesed, sest aparaat oli kehvasti välja rihitud, siis tuli ilmatu valge laik – need olid reied – ja selle laigu keskel hiiglasuur süsimust lahtine vitt! Aga just see pilt meeldis Igile üle kõige ning ta andis mullegi igast pildist ühe tõmmise, mille ma oma tualettlaua laekasse luku taha panin.
Samal ajal käisid tööd mu kohvikus edasi, ma võtsin endale iga päev tunnikese aega ja käisin järele vaatamas. Kõrts oli tegemist-toimetamist täis ja mõne päeva pärast, just täpselt minu sünnipäeval, oli meil plaanis „Kunstnike paradiis” avada. Siis ütles Steffi, et keegi näitleja tundvat mu vastu äraütlemata suurt huvi ja tahtvat vähemalt mu piltigi näha. Õnnetuseks olid mul just sel päeval aktifotod kaasas ja Steffi oli hirmsasti hakkamist täis ega tahtnud neid enam mulle tagasi anda. Just neid tahtis ta näitlejale näidata, sest sellist keha ei saavat mitte iga päev näha. Ja mina, rumal hani, andsingi need lõpuks tema kätte, tema püha ausõna vastu, et ma nad järgmisel päeval tagasi saan. Samal õhtul tuli Igi – no ei vea lihtsalt mõnikord – oma harjumuste vastaselt minu juurde üles, nohises natuke ja lausus lõpuks: „Pildid on sul ju alles? Kummutis, eks ole? Mine palun ja too siia, siis tulevad ehk teised mõtted pähe!”
Mina astusin laeka ette, mis oli muidugimõista tühi ja pidin silmapilguks kindlasti näost valgeks minema. Lõpuks pobisesin midagi kokku valetada: „Jessas, Igi, Igi, olen nad kuhugi ära pannud, otsisin juba eile… need pildid… justkui ära nõiutud!”
Aga Igi, umbusklik ja närviline, nagu ta oli, kargas püsti, hüppas mulle kallale ja tiris mind tühja sahtli eest eemale, ise valjusti tänitades ja röögatades: „Vaata aga vaata! Või on pildid kõrvale pannud! Sihukesi asju ei panda kõrvale! Ära valeta, mõnele isasele oled nad andnud, sa hirmus inimene! Ja niisugune asi peab mulle meeldima! Minule mitte, seda ma sulle ütlen, mi-nu-le mitte!”
Ma haarasin tal suures hirmuahastuses kõrvust kinni, musitasin teda nii et lirtsus ja lartsus ning sõnasin keset musisadu kiirustades ja õrnalt: „Aga Igi, Igi, miks Igi oma vaest Pepit ometi raasugi ei usalda, see tige Igi? Sa ju tead, et ma olen ainult Igi oma, ära ometi nii erutu, muidu – küll näed, saad jälle peavalu ja see nokuke läheb jälle kõvaks ja… see vaene väike nokuke, kus ta ongi siis… kus ta on siis… tsss… tsss!”
Viimaste sõnade ajal olin ma oma suures hirmus ta vända välja õngitsenud, haarasin selle kõvasti pihku ning kukkusin kõigest jõust hõõruma ja sikutama, nii et Igi sattus täielikku segadusse. Aina edasi jahvatades lüpsin oma Igit nii nagu ei kunagi varem ja kui ta esimesed kuumad tilgad kuni meie küünarnukkideni üles lendasid, tuli tal lõpuks jälle meelemõistus pähe, ta hakkas higistama ja tal oli häbi – ning mina võisin jälle kergemalt hingata. Siis hakkas ta paluma ja anuma, mina ajasin suu prunti ja tegin solvunud näo, ent istusin siiski lõpuks ta põlvele ja hakkasin tasa nurruma: „Igi, kullakallis Igi, mõne päeva pärast avatakse linnas üks igavene äge kõrts, puha kunstnikud tulevad ja tüdrukud, ja sellest saab veel üks peen lokaal. Ma tahaksin nii väga kordki elus midagi seesugust näha! Vii mind sinna, Igi, oh ütle ometi jaa! Eks ole? Kombes?”
Igi oli nii eluvõõras, et tarvitses mul vaid süütut jänkut mängida, kui ta oli otsekohe küps. Pidin veel ainult Steffile ütlema, et kui me kohale läheme, peab ta meid justkui võõraid vastu võtma, sest kui Igi oleks teada saanud, et ma litsilokaali pean, oleks ta mu jalamaid välja visanud. Igiga koos elatud aja jooksul sai mulle selgeks kaks asja: juudid on umbusklikud ja kepivad kõige parema meelega oma kodus!
Sellest tuli mälestusväärne õhtu, kui Igi mu „Kunstnike paradiisi” avamisele viis. Olin Steffi juba päevi varem asjaga kurssi viinud ja tema omakorda oli andnud nii nägusatele ettekandjatele, portjeele kui ka kogu ülejäänud personalile kõva käsu kätte, et nad kohtleksid mind avaõhtul täiesti nagu võõrast daami. See oli eriti oluline, sest nad ju tundsid mind veel remondi ajast, kui käisin tihti lokaalis, ja ka paljud õlletoa püsikunded teadsid mind nägupidi. Kui ma õhtupoolikuti kohale tulin, pöörasid kutsarid ja autojuhid ikka pead ja peksid omavahel keelt: „See ta ongi. See virtin. Mis? Kõik puha tema jagu! Põle vigagi. Selle tõmbaks läbi küll!”
Eks mul oli hea meel seda kuulda, aga ma astusin väärikal sammul tahapoole, kus ma siis Steffiga juttu ajasin. Vaatasin rahuloluga, kuidas töömehed edasi jõudsid, kuidas mööblile uued sametkatted pandi, aga kõige toredam oli noort kunstmaalrit töö juures jälgida: kuidas ta paari söetõmbega tantsijannasid, sutenööre ja vahtmeistreid seinale visandas ja seejärel pintseldama kukkus – seda pealt vaadata oli selge lust.
Minu sünnipäeval üllatas Igi mind briljantprossi ja taevaliku musta siidkleidiga. Ma olin nii liigutatud ja elevil, et külvasin oma helde armukese suudlustega üle, ent siis istusin ta sülle ja kudrutasin kavalalt: „Noh, aga kõige ilusam on veel puudu. Ega sa ei ole unustanud? Ega? Viid mu täna õhtul „Kunstnike paradiisi”?”
Seepeale tegi Igi näo nagu kass paduvihma ajal ja hädaldas: „Laps, palun sind, kas peab siis tingimata? Kes teab, mis seal kõik tehakse! Sa oled ju nüüd daam! Ei või kunagi teada, mida seal kõike kuulma peab!”
Aga miski ei aidanud ja kell kümme õhtul sõitsime Igiga Trumpfgassel treppi. Mina olin vägevasti üles mukitud, uus pross rinnal sätendamas ja siidised alusseelikud kahisemas! Igi oli frakis, kuid ta oli liiga kitsa krae kaela pannud ja pidi seda kogu aeg näperdama. Ikka väga noobel oli see minu „Kunstnike paradiis” küll! Suurte akende ees rippusid kirjud aknakatted, kostus summutatud muusikahelisid ja ainult paar kirjut lampi ja üks transparent andsid teada, et siin oli lõbulokaal. Õlletuba oli juba täiesti tühi, aga tagapool seevastu tuubil täis! Kõikides loožides istusid härrad frakkides ja ka daamid kandsid peenimaid õhtutualette ning imekauneid ehteid. Kõik pidasid ennast nooblilt üleval, naersid ja jõid, keegi väga hea klaverimängija klimberdas vaikselt, siin ja seal paukus šampanjapudeleid ning kostus tasast itsitamist, kui daame väheke kõditati. Aga see oli ka kõik. Ent Igi vedas ikkagi umbusklikult ninaga õhku, kui me sisse astusime ja üks imekena mustaverd daam meid sügava niksuga tervitas. Mina vahtisin nagu segane suu ammuli ja ma poleks Steffit peaaegu et äragi tundnud! Taevalik tulipunane sleppkleit, nii sügava väljalõikega, et võis jumal teab kui kaugele sisse näha, rubiinkõrvarõngad, tumepunane roos juustes – nagu hispaanlanna nägi ta välja! Ainult et ta oli ülearu palju mingitud!
„Väga lahke teist, et härrased meile seda au teevad. Me loodame, et teile meie juures meeldib ja te võite meid ka oma tuttavatele soovitada,” lausus Steffi ja hõljus meie ees kitsukese looži poole, mis oli meile reserveeritud. Tilluke valge linaga laud, jäänõu šampanja tarvis ühes nurgas, apelsinikarva elektrivalgus ja sinine sameteesriie. Istuda oli tõesti pehme ja õdus. Steffi tervitas ka mind hirmus aupaklikult, aga mina ainult noogutasin kõrgilt. Steffi ei pilgutanud silmagi, aga kui ta ära läks, et oober meie juurde saata, hööritas ta meile selga keerates justkui kogemata oma kena ümmargust peput, mis ta siidkleidi kaunilt pingule tõmbas. Igi vahtis talle järele ja lakkus mokki, aga kui ma siis vihaselt köhatasin, ehmus ta kangesti ja lausus kiiruga: „Nägid, mismoodi see mingitud on? Noh, ega seal krohvi taga palju ei ole! Aga muidu nägus persoon!”
Nüüd teesklesin solvumist ja ütlesin teravalt: „Ah nii, kenasti käitud küll minuga mu enda sünnipäeval, seda pean ma ütlema! Tead mis, saada mind koju ja kutsu see punane enda juurde klaasikest šampust jooma! See on niisugune, et ega ta ära ei ütle!”
Jeesus, mismoodi Igi siis närvi läks! Ta suudles mul tuhat korda kätt, kinnitas mulle pühalikult, et ta silmapilkugi kellelegi teisele ei mõtle, ja palus mult andestust. Seepeale lõime klaasid kokku, vahuvein oli erakordselt hea, me lobisesime maast ja ilmast, aga kui läbitungimatu näoga oober tahtis lahkudes meie looži eesriide kinni tõmmata, saatis Igi ta vihaselt minema.
Ümberringi oli juba palju kärarikkamaks muutunud, meie poole heideti uudishimulikke ja kelmikaid pilke, kusagil mängiti kitarri ja lauldi, keegi lõhkus klaasi, meie vastas loožis pildus üks oma naeru kõkutavale daamile roosi õielehti dekoltee vahele ning üleüldse valitses niisugune meeleolu, kust saadik hakkab juba lõbusaks minema, ning mulle näis, nagu poleks inimestel meie ümber enam ühtegi kohta, mis hullumoodi ei kiheleks. Ainult mina istusin oma igava Igiga nagu puunukk ja talle ei paistnudki eluvaimu sisse tulevat. Siis tuli mul hea mõte, ma vabandasin ennast hetkeks ja jooksin kööki Steffi juurde, kes mind kohe juubeldades kallistama ja musitama tõttas: „Pepi! Sa näed välja nagu hertsoginna! Ja kõike head ja paremat sulle sünnipäevaks ja et sa tuhat aastat õnnes ja tervises elaksid! Noh, ja mis sa ütled, kui peenelt me oleme siin kõik sisse seadnud! Aga nüüd vaata, et sa oma vanast juudist lahti saad, mul on siin ilmatu hulk tuttavaid, nad on uudishimust suremas ja tahavad ilusa perenaisega isiklikult tuttavaks saada!”
„Steffi, just sellepärast ma tulengi, mine löö ta mult üle! Nii kaua, kui ta seal konutab, ei saa minust ju mingit asja!”
Steffi krimpsutas nägu, pilgutas aga siis silma ja sõnas: „Sellega saab korda. Lähen nüüd tema juurde ja kui asi nii kaugel on, korraldad sina ühe korraliku märuli!”
Steffi sahistas hööritades Igi juurde looži ning tõmbas eesriide enda selja taga osavasti peaaegu kinni. Mina hiilisin järele ja piilusin uudishimulikult ja õhevil läbi eesriidepilu. Steffi oli Igi ette seisma jäänud ning päris talt magusal häälel usalduslikult: „Kas härra kaubandusnõunik on meiega rahul? Oh, ma oleksin nii õnnelik, kui te ennast meie juures hästi tunneksite ja tihti tagasi tuleksite! Mõnikord võib-olla ka ilma ilusa proua abikaasata? Siis võiksime ju veidi lobiseda!”
Igi õgis teda pilguga, silmad punnis peast väljas, ning lakkus ikka ja jälle mokki. Tarkpea Steffi oli enese juba vastu Igit vingerdanud, tema põlvede vahele pugenud ja talle käed õlgadele pannud, nagu tahaks ta midagi krae juures kohendada. Igi nikutas ennast ikka ettepoole ja tahapoole ning vahtis Steffile kaunikesti segaduses, aga himuralt otsa. See aga kummardas Igi juurde alla, nii et ta lopsakad rinnad mehe näole langesid, ning kudrutas: „Tahaksin teid nii kangesti lähemalt tundma õppida…”
Samal ajal masseeris ta põlvedega Igi püksiauku, juut läks näost siniseks ja tahtis Steffi justkui eemale tõugata, kuid siis eksis üks ta käsi Steffi tagumikule ning see käsi, millega ta oli kavatsenud naist lükata, libises üle ta rinna kaunite poolkerade. Steffi piiksatas koketselt ja sosistas: „Aga, aga armuline proua võib iga silmapilk tagasi tulla…”
Igi luksatas ja surus reitevahe kokku, nii et Steffi sugugi liikuma ei saanud.
„Te paharet! Kui te seesugune olete, et tohi te enam siia tagasi tulla…”
Steffi vingerdas nagu madu, itsitas ja vehkis kätega, haaras Igi uudishimulikest kätest kinni ja surus need alla: „Soh, ja nüüd ole vagusi! Mulle näib, et sa oled kõva Don Juan!”
Kui ta siis Igi käsi oma jalge vahel kinni hoidis, oskas ta seal niiviisi nokitseda, et äkki oli tal Igi vänt pihus, nii kõva ja vinnas kui ei kunagi varem, ja kui Steffi poolsuletud silmi Igi juurde alla kummardas, aeglaselt ta huuli lutsis ning samal ajal allpool ihuma asus, lipsasin mina eesriide vahelt sisse. Need kaks lendasid teineteisest eemale nagu välgust rabatud!
„Ah nii… ah niimoodi on siis lood! Ignaz! Nüüd sõidame otsekohe koju! Ja teie, teie häbitu inimene, olge õnnelik, kui me teie jõledat urgast kohe esimesel õhtul kinni ei lase panna!”
Steffi mängis oma rolli hiilgavalt, teeskles ahastust ja anus meid sosinal, et me teda „õnnetusse ei ajaks”, aga mina mühisesin välja ja hoidsin ennast jäigalt sirgu, nagu oleksin luuavarre alla neelanud, ning Igi, näost valge nagu laudlina, löntsis mulle, nina maas, järele. Külalised vahtisid meile kahjurõõmsalt takka järele ja naersid parastavalt.
Kogu kodutee istusin ma torssis ilmel kaarikunurgas ja ei lausunud musta ega valget, aga Igi kordas tuhat korda nutuselt: „Ma olen ju ka ainult inimene… eks ole ju tõsi… ei saa isegi aru, kuidas ta seda nii kähku tegi…”
Mina hoidsin naeru tagasi ja tegin kivistunud näo, ning kui ta tahtis mind oma korteriuksel suudelda, tõmbasin pea vihaselt tagasi, jooksin üles oma korrusele ja luurasin seni tillukeses koridoris, kuni ta all ohates oma korteriukse kinni pani.
Siis tormasin uuesti pimedast järsust trepist alla, võtsin ühehobusekaariku ning ei möödunud poolt tundigi, kui istusin jälle „Kunstnike paradiisis”. Nüüd nägi see juba sootuks teistmoodi välja. Väljastpoolt paistis lokaal vaikne ja pime, pidin üle hoovi minema ja köögiuksele koputama. Seal võttis mind vastu suitsupilv, häältesumin, muusika, kilked, naer ja hüüded! Jah, seal oli mõnusasti aega veedetud ja ka arved olid ümmargused! Kui iga päev niiviisi läheks, oleks meie „Kunstnike paradiis” ju puhas kullaauk.
Igal pool vedeles tühje šampanjapudeleid, kõigi näod leemendasid ja enamasti oldi kaunikesti tuuris. Steffi nägi mind esimesena, rõkatas rõõmust ning kallistas mind, laskis klaverimängijal tušši mängida ja külalised – seal oli vast oma kolmekümne inimese ringis – laulsid kooris: „Ta elagu, elagu, elagu, ee-laa-guuu!”
Sellest tuli hirmus põrgulärm ja tsirkus ning mina olin lõpmata uhke ja rõõmustasin, et kõik juba teadsid mind ja et ma neile meeldisin. Jah, ma meeldisin neile tõesti, meestele igatahes, seda oli kohe tunda! Steffi võttis mul ümbert kinni ja viis ühe laua juurest teise juurde. Ta esitles mind kõigile ning selle aja jooksul tundsin rohkem kui üks kord oma paljal käsivarrel või reiel tugevat mehekätt, ning paljud tegid näo, nagu tahaksid mu kätt suudelda, kummardasid aga kaugemale ette ja puudutasid oma niiskete huultega mu õlga või rinda. Mina lubasin seda rõõmu naerdes igaühele, ma ei olnud väiklane: juba esimesest pilgust oli näha, et mu uued tuttavad on lõbusad sellid, kes mõistavad elust rõõmu tunda. Ma surusin paljusid käsi, kuulsin terve hulga nimesid, millest ma aga ainult eesnimesid tähele panin: Gustl, Hans, Melly, Franzi, Toni…
Alles aegamööda õppisin neid kõiki lähemalt tundma. Enamasti olid nad näitlejad Viini teatritest, Carli teatrist jne., paljud olid ka noored kunstnikud, kes kandsid kaelas lopsakaid lehve. Naised olid enamasti noored ja nägusad, tugevasti mingitud ja üleslöödud, aga nalja nad juba mõistsid. Varsti olin kõigiga sina peal, nagu nemadki omavahel üksteisele sina ütlesid. Steffi oli mõistnud tuua meie juurde terve sõpruskonna, kus üksteist juba aastaid tunti, kõvasti kokku hoiti ja kedagi ei häbenetud. Seal oli üks suurt kasvu vanem kiilaspäine ja kavala näoga mees – skulptor oli ta, ja kõik hüüdsid teda Maxiks – ning tema oli vahest ehk kõige lõbusam. Kui ma talle käe sirutasin, ulatas ta mulle oma vasaku käe ning vabandas naljakat grimassi tehes: „Vabandust, parem käsi on parasjagu kinni!”
Ma vaatasin alla ja nägin, et ta parem käsi oligi parajasti ühe väikese krapsaka blondiini jalgevahel ning blondiin oli enese itsitades ja puristades kõverasse kiskunud. Nad olid ta seelikud kõrgele üles sebinud ning mehe käsi krudistas ta kirjust siidist alusseelikutes. Siis kukkus ta kiruma: „Sihuke hunnik pitse, et ei saagi marjamaale!”
Mina võtsin hea meelega ka ta vasaku käe vastu ja laususin: „Aga ärge laske ennast ometi segada!”
Daamid olid ennast nüüd samuti juba mõnusasti sisse seadnud, enamik oli oma seelikud põlvini üles käärinud, ikka ja jälle vilksatas keset pitsivahtu ja kirjut siidi mustendavaid karvu, igat värvi sukapaelu ja imelisi läbipaistvaid sukki, mis pidid kindlasti ränka raha maksma. Siin ja seal valendas valgeid, kollakaid või pruune kintse, üks istus lauaserval ja viibutas oma kauneid, ümaraid ja siledaid jalgu, sahmates kleidi iga korraga ikka nii kõrgele üles, et kõik võisid ta paradiisiaeda imetleda. Ka ülevalt poolt olid kleidid juba lahti nööbitud, ühel olid nad pluusi seljast ära kiskunud ning see istus nüüd kollaste lehvidega õrnsinise siidalussärgi väel, mille all kummitas kaks sõõrjat, kõvade ja teravate nibudega tissi. Ta naaber lasi kätel käia, rutjus, triikis ja mudis ning kui naine kiljatas, vabandas ta enese välja: „Aga Nette, see on ju ainult modellistuudium!”
Kus aga lapike paljast naiseihu silma hakkas, seal oli ka mehekäsi platsis, mis suurima mõnuga kaunist reljeefi kompis, ilma et selle omanik oleks end eriti kaitsnud. Isegi kui mõnel oli naabri käsi juba reite vahel ja seal kahtlaselt sisse ja välja sõitis, ei pööratud sellelegi suurt tähelepanu, vaid jäeti meestele nende rõõm, sest naistelgi oli juba mõndagi vägevat ja ümmargust pihus. Need juba oskasid elada!
Mul käis suurest esitlemisest pea ringi, ihu oli siniseid plekke täis ning käsi tegi rohkest surumisest valu. Siis tõid nad minu jaoks klaveri kõrvale mõnusa tugitooli ja keegi karjus: „Max, loe perenaisele luuletus! Luuletus lugeda! Marss! Luuletada! Misjaoks sa muidu siia tulid! Lase käia! Luu-le-ta-da! Luu-le-ta-da! Luu-le-ta-da!!!”
See oli tõega põrgulärm ning lõpuks kuuldus ühest loožist Maxi hääl: „Mis te must tahate? Ma ei saa praegu, Lisi on mu kinni kiilunud!”
„Lahti lasta!” kisati kooris ja siis ikka uuesti ja uuesti ühes taktis: „Lah-ti las-ta! Lah-ti las-ta! Lah-ti las-ta!”
Lõpuks astus see lõbus kiilaspeaga Max tuikudes loožist välja, poole kepi pealt ja püksid rebadel. Ta pühkis käed siidrätikusse puhtaks ja nurises: „Mitte ei saa teist inimest tööd teha lastud! Nii mõnusasti jahe oli seal sees!”
„Laisk põrsas! Marss, lase aga tulla, proua perenaisele!”
Seda olen Maxi juures tihti imeks pannud, et ta oskas nõudmise peale kõiksugu lõbusaid luuletusi kokku meisterdada, ilma ette valmistamata, puha peast! Nüüdki võttis ta koomilise poosi sisse, pistis ühe käe vesti vahele, tõmbas kulmu kipra, ajas huuled torru ja kõik jäid hiirvaikseks. Need värsid, mis ta siis ette luges, olid kohe käigu pealt luuletatud, aga ma panin nad hiljem kirja:

„Oo, ülikaunis emand Josefine,
mu värsse kuulake nüüd kõik, kes siin te,
su võlu tahab ülistada meel,
mis kõigil suus, kuid mulle võõras veel!
Ei keegi nuttu lahistama tiku,
kui püks on punnis, eales meil ei ripu,
ei daamidelgi tuju ole lontis,
kui rind on ümmargune, pragu prink ja pruntis!
On loonud issand magusaimad palad
peanupu, rinnad, tagumiku, jalad,
kuid tubli tükk, mis reite vahel mahlab,
on magusaim, mis üldse elus kohtab!
On meestel nagu madu see, kuid lahe
ja mõnel suurest ihumisest vahe,
kui jälle kord pea püsti endal a’ab,
mis mõnu see, siis tarvitada saab!
On naistel auguga see, justnagu värav,
ja suures värvilõõsas kirkalt särab
ning igaühel teada, kas olgu maal või linnas,
kui koos need kaks, on elu õiges hinnas!
Nii meiegi siin igaveses näljas
niikaua kui veel vedru sees, ei väljas,
võib nikkuda, ei ole mingit taksi,
meil seemet küll ja pole vaja lapsi.
On härrad vaprad meil ja nussimast ei väsi,
neil süda kuum ja türa suur kui käsi,
ka naistest pole keegi loll kui mutt,
teab igaüks, mis mõnu pakub tutt.
On Kunstiparadiis just paras varjupaik,
kus välgub vitt ja suus on seemne maik,
sest tongis munn ja rõõsa vitt kui luule,
ei perenaiselt santi sõna kuule!
Küll andeks annab kunde armuloo,
ei tagi reitevahel ämblik võrku koo!”

Sellele järgnes metsik möirgamine! Vahetevahel tegi Max oma ettekandes pausi, teeskles, nagu oleks tal häbi, ning osutas koolipapa kombel kellegi teise, enamasti mõne noore neiukese peale, kes pidi siis tema eest sõna välja ütlema. Ega nad ei häbenenudki ning teised julgustasid veel takka: „Ära piparda, aita luuletada!” ning siis hüüdsidki tüdrukud lõbusasti husaarioobersti häälega kas „vitt” või „türa” ega punastanudki. Teised aplodeerisid ning Max kummardas tüdrukule tänulikult ja lausus: „Selle peale poleks ma eluilmaski tulnud!”
Kui ta lõpetas – ta võis poole tunni kaupa niiviisi luuletada –, tõusin püsti ja andsin talle käe, et teda selle imetoreda tervitusluuletuse eest tänada. Ta laskus mu ette ühele põlvele ning hüüdis kõrgelennuliselt: „Oo, ülikena proua virtin, milline au ühele vääritule sopaluuletajale!”
Siis suudles ta mu kleidipalistust ja tõusis püsti ning unustas mu kleidiserva justkui hajameelsusest endale pihku. Ma kiljatasin, aga oli juba liiga hilja. See Max oli mu kleidi juba üle puusade tõstnud ning kõigil oli selge pilt, mis mul seal all on. Nad kõik kukkusid plaksutama ja möirgama nagu metsalised: „Braavo! Ette näidata, kõik ette näidata! Skulptuuri avamine!”
Ma tegin, nagu oleks mul hirmus häbi, aga juba oli Max jälle platsis, kummardas aupaklikult, libistas end mu selja taha, näppis paar nööpi ja trukki lahti ning ma ei jõudnud silmagi pilgutada, kui olin juba särgi ja püksikeste väel! Sel vanal sulil pidi naisterahvaste paljakskoorimise alal kõvasti kogemusi olema! Nüüd seisin keset saali ja kõik võisid mu tulipunaseid sukki ning lühikesi ja kitsaid püksikesi imetleda! Siis pidin veel laua juurest laua juurde käima, nad kõik patsutasid mu reisi ja tagumikku ning ma kuulsin tuhat meelitust: „Ilus! Taevalik! Seda maalida! Imeline! Viimane mood!”
Aga seda ei öelnud mitte ainult mehed, vaid ka naised. Need tüdrukud olid üleüldse väga armsad, nad polnud sugugi kadedad ja ma pole veel kunagi kuulnud, et keegi mu külalistest oleks teise kohta midagi halba öelnud või selja taga klatšinud. Nad olid näitlejannad, modellid, lauljannad, kõik noored ja nägusad ning neil polnud midagi häbeneda. Suhkrust nad ei olnud, aga ka kivist mitte ning lasksid endale hea meelega taha keerata, ilma et nad oleksid hoorad olnud. Enamikul oli kindel armuke, kellega nad siis ka tavaliselt koos elasid. Niisiis ei vaadanud mu naiskülalised ka nüüd nendele austusavaldustele ja laksudele sugugi kõõrdi, mind pandi ühe laua taha istuma, söödeti tordiga ja ma pidin kümnest erinevast veiniklaasist maitsma, samal ajal kui nad mu paljast ihu suudlesid, nii et ma üle kere märjaks läksin, ja ma ei teadnud esiti ülepea, kuhu oma silmad pöörata ja kuhu oma käed panna, et kõike näha saada ja ennast natukenegi kaitsta.
Vahepeal oli Maxil juba midagi uut pähe tulnud. Tema oli alati meie heerold ja röökis nüüdki torus käte vahelt: „Pärast sellist võrratut esitlust – elagu Pepi pepu, pepipepu! – tuleb teatritükk, mida muidu kuskil näha ei saa. Paks Theodor ja Nanni mängivad stseeni „Faustist”!”
„Laske tulla! Laske tulla!” karjuti läbisegi.
See paks Theodor oli umbes neljakümneaastane näitleja, tuntud koomik, nagu mulle kõrva sosistati. Ta kandis peent saterkuube ja ta rõõmus ümmargune näolapp oli üleni punane, sest talle meeldis kõvasti tripsutada. Ta astus väärikal sammul ette ja juhtis väikese võluva brüneti – tema oligi Nanni – keset saali. Nanni oli tema armuke, mängis tavaliselt naiivitare ja oli ka päris teatris tihti Theodori partner. Nüüd olid mõlemad klaasi kergitanud ja väga lusti täis, Nanni surus oma kleidi ümber põlvede kokku ja hädaldas: „Kas siis nii vara juba? Ei jaksa oodata, kuni koju jõuame!”
Aga Max oli juba koos ühe noore kujuriga sohva keset saali lükanud ning hüüdis laia käeviipega: „See on Gretcheni tuba! Värsid ei ole mitte Goethelt, vaid minult, see tähendab, et palju paremad!”
Siis hakkasid nad mängima. See oli tegelikult pantomiim, nagu nad seda nimetasid, aga nii naljakas, et me kõik pidime naerust laua alla kukkuma. Theodor tegi seda eriti koomiliselt. Nägus Nanni istus diivani käsitoele ja tegi, nagu kammiks ta endal juukseid. Theodor väänas enese ettepoole kõverasse, ajas oma paksu ahtri hirmus naljakalt prunti ja vaatas kahe sõrme vahelt, justkui oleks see uksepragu. Siis hakkas Max surmtõsiselt deklameerima:
„Siin seismas näete Fausti Grete ukse taga,
ta ihar munn ei anna rahu, palun väga!”
Nüüd tiris Theodor oma jämeda ja vinnas riista lagedale, mängis sellega, ähvardas sõrmega ja liigutas suud, nagu loeks ta oma kannatamatule vändale sõnu peale ja püüaks teda maha rahustada. Siis röögatas Max jätkata:
„Nüüd vaesel Gretel tõesti lips on läbi,
oo, Faust, miks nõnda röögatu su käbi!”
Nanni tardus õudusest paigale, ainult karjatas, lõi mõlemad käed vastu põski ja vahtis pärani silmi oma Fausti jämedat kara, raputas ägedasti pead ja vehkis jalgadega, nii et ta seelik lendas kõrgele üles. Theodor kõõritas naljakalt ja iharalt ta nägusaid jalgu ja liputas oma kõva vorsti, nii et Gretchenil oli surmahirm nahas. Max aga luuletas joonelt edasi: „Nüüd uurib Faust neid Gretet lähemalt, kas on tal tissi, tussi, auku alt?”
Pantomiim läks edasi, nüüd tegi Faust oma vehkleval ja käsi ringutaval partneril pluusi lahti, võttis ta kenad, valged, õrnad tissid vaheldumisi kätte, mudis ja näpistas neid, silitas nibusid ja lakkus huuli. Nanni, kes oli sellest teatrist küllap juba märjaks läinud, lasi kõigel sündida, tegi ainult süütu näo pähe, mis mõjus kohutavalt naljakalt. Seepeale röögatas Max tiiraselt:
„On tissid võrratud, kuid nüüd on rutt,
ja palju tähtsam asi Gretekese tutt!”
See oli lõpmata naljakas. Theodor tahtis Gretcheni seelikud, mis niigi juba üles olid lennanud, kõrgemale rebida, kuid Nanni ajas käed vastu, Theodor pööras end „vapustatult”, nagu Max ütles, ümber ja proovis siis veel kord. See kordus oma kolm korda ja iga korraga jõudis Theodor jupi maad kõrgemale. Siis rabistas ja sabistas ta toredasti Nanni seelikute all ning niipea, kui tükike kintsu nähtavale ilmus, karjusid kõik:
„Hüppa peale, Faust! Viimane vaatus!”
„Nüüd ära põnnama löö, Faust, vaid ole mees.”
„Kuis, Heinrich, süda puperdab mul sees!”
Kui Nanni seda kuulis, karjatas ta südantlõhestavalt nagu neitsi, keda esimest korda kabistatakse, laskis enese osavasti üle sohva käetoe kukkuda ning lõi reied nii kõrgele õhku, kui see üldse võimalik oli. Ta rapsis ja vehkles oma nägusate jalgadega ja varsti oli ta üleni paljas, alusseelikud ja pitsid üle pea puntras, nii et Greteke enam suurt midagi ei näinud, ainult ohkis haledalt ja vaikselt ning kõõritas naljakalt läbi sõrmede Theodori poole.
„Ja nüüd, mu daamid ja härrad, grandioosne lõpustseen, mida pole veel iialgi üheltki Saksa lavalt näidatud!
„Nüüd, Faust, kas anu sa või palu,
pead neitsinahal andma valu!”
Just sel hetkel kargas Theodor, nii paks kui ta oligi, mõlema jalaga üle sohva seljatoe ja räntsatas Nannile otsa, nii et see huugama hakkas. Theodor sai kohe esimese korraga sisse ja mõlemast oli näha, et kogemustest neil puudu ei tule. Kui nad siis metsikus hoos pumpama hakkasid, lasi klaverimängija sõjaväemarssi ja kõik plaksutasid rütmi kaasa, mis näitlejad veel rohkem üles küttis. Varsti saidki nad valmis, tõusid püsti ja kummardasid. Nanni tõmbas muidugi kohe oma seelikud alla, aga paks Theodor jättis oma pumba rahumeeli välja. Kui aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda, võttis ta selle kahe sõrme vahele ja liputas igasse ilmakaarde, Max aga röögatas:
„Nüüd, armas publik, loo puänt,
aplausi eest teid tänab vänt!”
Lärm võttis aina tuure juurde, igaüks oli juba mõne naisega ametis, nõuti veini ja Steffi pidi ise lippama, sest kaks noort kunstmaalrit panid parajasti meie kahele nägusale ettekandjale ühes loožis taha.
Mina olin üliõnnelik, sest see siin oli hoopis midagi muud kui Prateris või isegi husaaride juures. Siinsed inimesed oskasid suhelda. Siis järsku hakkas keegi uuesti karjuma: „Max, nüüd tööle! Lao oma kujurimeisel letti! Näita, mis sa oskad! Suuvärgist üksi on vähe! Tööle! Tööle!”
Max tõstis käe üles ja palus rahu ning lausus pateetiliselt nagu mu kunagine usuõpetaja: „Armas rahvas! Tulen teie soovile ülima rõõmuga vastu ja tahan teile esitada elava pildi kreeka mütoloogiast: Leda ja luik! Jupiteri mängin mina ja Ledat meie kõikide ühisel soovil meie vaimustav virtin!”
Siis läks selliseks lõugamiseks, et ma uskusin kohe-kohe politseid uksest sisse marssivat. Mind piirati sisse, Max, kellel oli juba kõva kilk peas, laskus mu ette põlvili ja sitsis paluvalt nagu koer. Steffi näpitses itsitades mu särgipaelte kallal, teised seisid ümberringi ja tegid suured silmad.
„Härra Max, kes see veel oli, see Jupiter. Palun väga vabandust.”
„Jumalik Leda, see oli vana paganlik jumal ja kõva kepimees! Nii kui ta mõnda surelikku piigat nägi, pani ta kogu oma jumaliku väe mängu, et aga plika ta peale laseks!”
„Ahah!”
„Ja Leda oli nendest tüdrukutest kõige kaunim ning Jupiter ilmutas ennast talleluige kujul!”
„Ja mis pärast sai?”
„Noh, mis luiged ikka teevad, kui nad omavahel on!”
„Ahaa, saan juba aru. Noh, ma loodan, et saan hakkama!”
„Meie Peperl on seda ju tihti mänginud, aga ta lihtsalt ei teadnud, et ta Ledat mängib,” naeris Steffi.
Mina lamasin juba ihualasti saali keskel lauakesel, millele oli laotatud roheline mantel, mis pidi rohtu kujutama. Kaks noort maalijat kohmitsesid mu kallal värisevate kätega ja panid mu „klassikalisse poosi”, nagu nad seda nimetasid. Pidin selili heitma ning siis ühe käe toel ennast pisut istukile ajama, mu taguots ja kõik, mis sinna juurde kuulus, pidi päris laua servale jääma. Siis toetasin ühe põlvest kõverdatud jala laua servale ning teine jäi alla kõlkuma. Nad pistsid mulle pihku valge roosi, ma pidin seda nuusutama ja silmad maha lööma. Siis alustas klaverimängija vaikse maheda muusikaga ning Max hakkas pihta. Ta tuli portjääride vahelt välja, lehvitas kätega, nagu oleksid need tiivad, pööras pead ja nokkis, nagu linnud ikka nokaga nokivad. Äkitselt silmas ta mind, hakkas metsikult tiibu rapsima ja ajas kaela õieli. Siis lõi ta silmad kinni ja tõi kuuldavale nii vägeva „kikerikii”, et kõik naersid ja plaksutasid! Siis tegi ta kohkunud näo ja pobises.
„Pardon, luik langes selle taevaliku vaatepildi tõttu rollist välja!”
Nüüd lähenes ta mu lauale ja tegi ümber selle tiiru. Ta lohistas kentsakalt oma suuri jalgu ja see nägi tõepoolest niiviisi välja, nagu ujuks ta, sest ta ei teinud ühtegi normaalset sammu. Käsi hoidis ta kõhu all nina aerutas nendega nagu part, aga ta käte vahel seisiski juba ta meisel, punane ja vinnas, mis nägi sedamoodi välja, et oma ala ta juba tunneb. Kui muusika aina kirglikumaks muutus, tuli Max väga aeglaselt lähemale. Ümberringi oli hauavaikus. Ma teadsin, et nad kõik mind imetlevad, ja mul oli hirmus hea meel. Ma ajasin reied õige pisut laiali ja nägin, kuidas Maxi suu vett jooksma hakkas. Ta keerutas paar korda naljakalt oma ahtrit nagu lind saba ning siis heitis ta ennast mulle peale ja põrutas nii vägevasti sisse, et laud koos minuga tükk maad edasi libises. Siis aga langes luik juba täiesti rollist välja ning aina nikkus! Ta tegi seda nii ägedasti, et ta mu koos lauakesega tasapisi üle terve saali ühte nurka lükkas ning tegi alles seal seina ääres oma numbri lõpuni.
Mina panin silmad kinni ja naersin ja juubeldasin, kuulsin ainult ähmast melu ja olin õnnelik! Mida oli mul veel tarvis? Vägev vänt uhas sisse ja välja, ma olin noor ja nägus, mul oli helde sõber, kes oli mulle sünnipäevaks rikkalikult kingitusi teinud, mul oli nii palju uusi toredaid tuttavaid, ma olin imetletud perenaine ja mu külalised olid väga nooblid… mis mul siis veel puudus?
Oli juba väga hilja, tublisti üle kolme, ja me istusime Steffiga maast laeni täis suitsetatud „Kunstnike paradiisis”, me ilusad kleidid olid plekke täis ja puruks kistud, me kõik, ka ettekandjad, olime siniseks näpistatud ja me ihu oli suurest lutsimisest maasikaid täis. Olime oma külalised ükshaaval tagauksest üle hoovi saatnud ja neid vaikusele manitsenud, et nad kogu kesklinna ärkvele ei pröökaks. Ettekandjad korjasid ägisedes klaasikilde kokku ja laudlinad tuli kohe pesusse anda. Me paradiis nägi välja nagu mustlaslaager, kuid Steffi ees vedeles terve virn rahatähti ja suur hunnik helkivat hõberaha ning ta ise rehkendas innukalt: „Peperl! Õnnelaps oled! Issa ristike! Sa pead küll laupäeval sündinud olema! Tead ka, mis see esimene õhtu sisse tõi? Kolmsada kakskümmend kuldnat ja kolmkümmend kroitserit! Kui niimoodi edasi läheb, ostame aasta pärast kas või Stefani torni ära!”
Kui ma lõpuks Igi villas oma voodis lamasin, oli juba täiesti valge, mu peas lõi kõik läbisegi tantsu ning uinudes mõtlesin sellele, mis Max oli mulle öelnud: „Laps, sa oled suur talent!” Ei tea, kas ta mõtles sellega keppimist või näitemängu?
Minu husaarileitnant Ferry oli mulle õnne toonud. Tänu temale sain oma esimese pisukese raha ja tänu temale olin saanud tuttavaks Igiga, kes polnud ehk just kõige mugavam armuke, aga väga lahtise käega ja tähelepanelik. Ning sestpeale, kui me Steffiga endale kunstikõrtsi saime, läks elu alles tõeliselt ilusaks. Nüüd oli mul kõik olemas: tubli armuke, kes oli mulle justkui mehe eest, toredad ja lõbusad sõbrad, puha kunstnikud, raha ja imetlust jätkus mul küllaga ja mehi – neid oli rohkemgi kui küllalt. Aga see on omaette asi. Kui palju, palju aastaid järgemööda on tulnud iga ettejuhtuvaga keppida, siis ei paku see hiljem enam kunagi nii palju lõbu.

(Järgneb)

Loe edasi:
Ühe Viini hoora elulugu 16. (viimane) osa