Teine armastus

11 minutit lugemist

Homoseksuaalsus – kaasasündinud või eluajal omandatud?

Aktiivseid homoseksualiste on umbes 2–4% elanikkonnast (mitte 10%, nagu väidavad mõned geiliikumise aktivistid) ja see arv ei ole aegade jooksul muutunud. Küll on aga võimatu öelda, kui palju on neid, kes enda varjatud homoseksuaalsust maha suruvad.

Homoseksuaalsus päritakse emalt

Homoseksuaalsed mehed erinevad oma sookaaslastest juba poisieas. Pole õige, et nad eelistavad tüdrukutemänge. Küll on aga tähelepanuväärne, et umbes 60% homodest on kuuendast kuni kaheteistkümnenda eluaastani eelistanud olla omaette.

USA molekulaarbioloog Dean Hamer uuris 167 homoseksualisti venda, kellest 54 olid kahemunakaksikud, 56 ühemunakaksikud ning 57 venda olid adopteeritud. Ühemunakaksikutest olid 52% mõlemad vennad homod, adopteeritud vendadest ainult 11%, kahemunakaksikute hulgas oli homosid kaks korda rohkem. Kuna kaksikud kasvavad üles ühesugustes tingimustes, tähendab Hameri uurimustulemus, et mehe homoseksuaalsuse määrab üks või mitu geeni. 76 homoseksualisti suguvõsas oli homosid tunduvalt rohkem kui heteroseksuaalsetes suguvõsades. Homoseksuaalseid sugulasi oli kõige sagedamini ema vendade või tema vennapoegade hulgas.

USA molekuraalbioloog Dean Hamer tõestas veenvalt, et homoseksuaalsus on kaasasündinud, mitte eluajal omandatud seksuaalne eelistus.

Dean Hamer tegi pärast arvukaid analüüse ning homoseksuaalsete ja heteroseksuaalsete meeste kromosoomide uurimist kindlaks, et mehe omasooiharuse põhjustab geen Xq28. Üllatavalt kombel ei leitud lesbide juures nende kalduvuse geneetilist seotust. Miks siis selline geen pole välja surnud, sest homod üldreeglina ei soeta järelkasvu? See küsimus jääb vastuseta seni, kuni ka teised teadlased pole Hameri uurimistulemust üksmeelselt kinnitanud ja nimetatud geen pole lõplikult „lahti muugitud”. Kuid homoseksuaalsuse tekkepõhjusi võib ka hoopis teisiti seletada. On selgunud, et just ema hormoonid mõjutavad tulevase lapse seksuaalsust. Homoseksuaalsus päritakse alati emaliinis, mitte kunagi isalt. Uurimused eri maades näitavad, et poegade sündimise järjekorras ja nende seksuaalses orientatsioonis on teatud seos. Kui peres on mitu poega, siis suure tõenäosusega on homo üks noorematest poegadest. Seega mehest, kellel on mitu vanemat venda, saab suurema tõenäosusega homo, kui sellest, kellel on nooremad õed-vennad või pole neid üldse. Seda fenomeni on võimalik seletada sellega, et iga sünnitus avaldab mõju ema organismi hormonaalsele tasakaalule, mille tagajärjel noorima poja organismis puudub tema arengu varajasel etapil teatud hormoon, mis koosmõjus teiste pärilike teguritega muudavad jäädavalt tema seksuaalse orientatsiooni. Et homoseksuaalsus on kaasasündinud, mitte eluajal omandatud, tõestab see, et kõigil sünnipärastel homodel, olgu nad ükskõik mis rahvusest või pärit mis tahes kontinendilt, on alati ühed ja samad tunnused, mis ei ole kuidagi seletatavad kasvatusvigade või ümbruskonna mõjuga. Sünnipärase homoseksualisti kõige iseloomulikumaks tunnus on hääl – kõrge, kuid samas pehme sametine bariton. Popansambli „Pet Shop Boys” solist By Tennnat on üks ilmekamaid näiteid. Isegi siis, kui laulja ise eitaks oma homoseksuaalsust, reedab hääl tema tegeliku olemuse. Homode muud tüüpilised tunnused (karvakasv kehal, kehakuju, plastilised žestid) on teisejärgulised. Ka tuleks lõpetada hirmujutud noorukite võrgutamise kohta homode poolt. Mitte mingi võrgutamine ei muuda meest homoks, seksuaalse orientatsiooni määravad pärilikud tegurid. Kõik need psühholoogid, kes ikka veel kaljukindlalt usuvad, et homoseksuaalsust on võimalik ravida, võiksid endale teadvustada, et homode ravi on vägivald nende loomuse kallal.

Iseenda leidmise raske tee

12- kuni 13-aastaselt tekivad poisil esimesed tõsisemad tunded, orientatsioon omasoolistele kujuneb aja jooksul välja koos seksuaalsusega. Paljud homod tunnistavad, et nad on hakanud oma sookaaslaste vastu huvi tundma juba enne murdeiga, kuid esimeste kontaktideni jõutakse sageli alles täiskasvanuna. Samas ka neid, kes 15- kuni16-aastasena hakkavad ise intensiivselt homoseksuaalseid kontakte otsima. Sellistest poistest saavad hiljem eriti aktiivsed homod.

Teine armastus – kord põlatud, siis ülistatud või maha vaikitud, kuid eksisteerinud läbi aegade.

Paljugi sõltub mehest endast, sellest, kuidas ta endale oma soove teadvustab, kas tal on komplekse või kui keeruliseks ta ise oma elu teeb. Kui 14-aastane poiss teaks, et homoseksuaalsus ei ole psüühiline haigus, vaid inimese kaasasündinud omapära, siis kasvaks ta üles kompleksideta. Enamasti tunnetab noormees ühiskonna põlgust ning proovib ennast muuta, oma tegelikke soove alla suruda. Pole harv seegi, kui vanemate pealekäimisel võetakse naine ja saadakse lapsi. Aga õnne selles abielus tavaliselt ei ole. Selge omasooiharus kujuneb sageli välja alles 30. eluaastaks. Kui mees on oma armastuses meeste vastu kindel, ei huvita teda enam ükski naine.

Need abielus homod, kes teadvustavad endale oma kalduvust ega tee sellest probleemi, säilitavad perekonna ja elavad rahumeeli kaksikelu. Kodus mängitakse korralikku pereisa ja väljaspool kodu elatakse välja oma tegelikke seksuaalseid soove. Muide, selline suhtumine on tänini väga levinud lõunamaades. Mees on abielus, tal võib olla kas või kümme last, kuid oma seksuaalseid vajadusi rahuldab ta meestega, nägemata sellises kaksielus midagi taunivat.

Kumb homodest on naise rollis?

Sellise küsimuse esitavad tavaliselt heterod, kes arvavad, et partnerlussuhetes peab ilmtingimata olema rollijaotus. Heteroseksuaalses abielus ju on, kuigi rollijaotus on selliseski kooselus üsna tinglik, sest tavaliselt võimutseb perekonnas naine. Eks ütle kõnekäändki, et mees on perekonna pea, naine aga kael, mis seda pöörab. Homoseksuaalsetes suhetes pole kindlat rollijaotutust. Ja milleks? Homoseksuaalsed suhted rajanevad võrdsusel. Homoseksuaalne mees jääb meheks ka siis, kui ta teise mehega voodisse läheb. Isegi juhul, kui homo peaks olema mõnikord passiivses osas, jääb tema tunnetus selliseks, nagu see on omane mehele.

Suuremad võimalused

Kui heteroseksuaalsel mehel on elu jooksul vahekord keskmiselt 8-12 naisega, siis homoseksualisti partnerite arv võib ulatuda sadadesse, sest tal on selleks tunduvalt rohkem võimalusi kui heterol. Tavaliselt kohtuvad homod mõnes pargis, geibaaris, -klubis või -saunas, kus üheainsa õhtu jooksul võib seksida mitme mehega – kas kahekesi või koguni grupiga. Meestele (ka heteroseksuaalsetele) meeldib anonüümne seks. Hämaras geisaunas on tavaline, et aurupilvedes elatakse ennast välja partneriga sõnakestki vahetamata. Pole tülikat tutvumistseremooniat, tühja juttu, pehmeksrääkimist, kingitusi, teatrikülastusi, eelmängu ega ka hilisemaid kohustusi. Heteroseksuaalne mees võib sellistest kontakteerumisvõimalustest naistega ainult unistada!

Alati üksinda

Pea iga homo armub vähemalt kord elus heteroseksuaalsesse mehesse. Loomulikult ei oska too aimatagi, et sõber on temasse kõrvuni armunud. Tal on lihtsalt hea meel omada ustavat sõpra. Voodisse või diskole ta temaga muidugi ei lähe.

Mahajäetuse tunne süveneb siis, kui tema heteroseksuaalsed sõbrad abielluvad, saavad isadeks ega seltsi enam üksinda elava semuga. Abielupaarid suhtlevad teiste paaridega, sõidavad koos puhkusele, pidutsevad koos.

Paljud homod tunnevad ennast juba 18-aastaselt üksikuna. Noor homo, kes õpib, töötab, külastab rahvaülikooli, reisib turismigrupiga või võtab osa mingi klubi tegevusest, on sellises kollektiivis suure tõenäosusega ainuke homo. Võimalus kohata teist meest, kellega luua sõprusel ja armastusel rajanev püsisuhe on kaduvväike. Geikohvik või baar saab homo teiseks koduks, kus lootuses leida kord unelmate partner raisatakse palju aega ja raha. Arvukad üheöö-seiklused pakuvad küll füüsilist rahuldust, kuid ei suuda leevendada piinavat üksindust.

Miks on homol nii raske meelepärast partnerit leida?

Igal inimesel, olenemata seksuaalsest orientatsioonist, on alateadvuses loodud oma partnerimudel ehk -maatriks. Kohtudes sellise inimesega, kes vastab alateadlikule mudelile, tekib äratundmisrõõm, sest temas on midagi niisugust, mis väljendab igatsuse täitumise võimalusi. Alateadvuses kujunenud partnerimudel koosneb elu jooksul, alates lapsepõlvest omaks võetud tõekspidamistest ideaalse partneri kohta. On selge, et partnerimudel koosneb nii lühiajalistest kui ka pikaajalistest kriteeriumidest, mille kujunemisele aitavad kaasa nii negatiivsed kui ka positiivsed kogemused. Miks homol jääb esimene kohtumine teise homoga tavaliselt ka viimaseks?

Peamine põhjus on selles, et kohatud mees ei vasta partnerimudelile. Pealegi on homode armumise mehhanism hoopis teistsugune kui heterodel. Üks armastuse definitsioone kõlab: armastus on oskus mitte märgata teise inimese negatiivseid omadusi. Seda väidet ei ole vaja tõestada, sest kindlasti on igaüks kogenud, et armastatud inimese halbu omadusi hakatakse märkama sageli alles pärast pulmi. Homod ei armu tavaliselt n-ö esimesest silmapilgust ja vastuvõetamatud jooned partneri juures hakkavad neile kohe teravalt silma. Kui hetero idealiseerib partnerit, näeb teda läbi roosade prillide, püüab temaga kohaneda, siis homo ei loo mingeid illusioone selle kohta, et suur armastus muudab partneri veelgi meeldivamaks, veelgi paremaks. Juba esimesel kohtumisel, isegi põgusa vestluse käigus selgub, mida inimene endast kujutab, mida temalt võib oodata või kuidas ta ühes või teises situatsioonis võiks käituda. Pealegi pööravad homod partneri valikul suurt tähelepanu tema füüsilistele näitajatele ning kindlasti genitaalide mõõtmetele ja isegi kujule. Ühesõnaga kõigele sellele, mis heterodel on tutvumise algstaadiumis täiesti ebaoluline. Kui juba esimene füüsiline kontakt uue partneriga ei vasta homo ootustele, on selge, et see inimene ei muutu ka aja jooksul sümpaatsemaks ega ihaldusväärsemaks. Teiseks on homo oma seksuaalsetes fantaasiates loonud väga kindlate tunnustega ideaalpartneri kuju ning kui mees kas või osaliselt sellele ei vasta, ei tule püsisuhtest midagi välja. Tavaliselt tehakse juba esimesel kohtumisel voodis (vahel ka pargis põõsaste vahel) läbi n-ö täisprogramm, pakutakse teineteisele kõige intiimsemaid hellitusi. Heteroseksuaalse suhte korral tehakse partnerile suuseksi või astutakse anaalsesse vahekorda alles pärast teatud aja möödumist, kui ollakse teineteisega harjunud, kui on tekkinud mingisugunegi usaldus.

Homod on andekad

Sellel väitel on tõepõhi all, seda enam, et mitmed psühholoogid on oma uurimustes kinnitanud, et väga andekatel inimestel puudub sageli igasugune huvi perekonna loomise ja oma geneetilise mina realiseerimise vastu. Geniaalsusega kaasnevat tihtipeale ka homoseksuaalsus. 1990. aastate alguses korraldati USA-s turu-uuring. Selgus, et enam kui 60%-l homoseksualistidest oli kõrgharidus, samal ajal kui tavaelanikkonna seas oli haritlasi vaid 20%!

Homo – mehe keha ja naise hingega

Osa psühholooge väidab, et homoseksuaalne mees erineb heterost ainult oma seksuaalse suunitluse poolest. Selline seisukoht on siiski väär. Rahvasuu on heterode ja homode peamised erinevused väga tabavalt paika pannud. Homode loomuses on ühinenud mehelik lihahimu ja sageli naise kõige negatiivsemad omadused. Homod on sageli pentsikuseni kapriissed, õelad, tujukad, kahepalgelised ja valelikud. Nende seltskonnas on põhiline jututeema oma seksuaalsete seikluste kirjeldamine (tavaliselt kõigis üksikasjades), klatš ja tühi loba. Teisalt on nad täielikult oma himude orjad. Kohvris põhjalik geireisijuht, kus kirjas kõikmõeldavad kohtumispaigad mis tahes riigis, rändab homo oma täitmatu himu rahuldamiseks ühest linnast või riigist teise, kusjuures teda ei kohuta ei kulutused ega kaugused.

Naised armastavad homosid?

Tõepoolest, kui mõelda sellele, millisteks iidoliteks on kujunenud paljud filminäitlejad, kes ekraanil kehastavad kirglikke südametemurdjaid, kuid tegelikus elus on paadunud homod, siis jääb küll mulje, et naistele homod meeldivad. Asi on siiski selles, et naistele meeldivad sensuaalsed ja galantsete maneeridega meesfilmistaarid – vähemalt seni, kuni nad ei tea oma iidoli tegelikku seksuaalset orientatsiooni. Uurimused on aga kinnitanud, et kuupuhastuse ajal tunneb naine tugevat tõmmet madala häälega ja robustse ning võib-olla isegi jõhkravõitu mehe vastu. Ka sellise suhtumise on loodus paika pannud. Üdini mehelikul mehel on tugevamad geenid, mis omakorda ei tähenda seda, et „jõhkardi” järglasel oleks rohkem eeldusi saada andekas järglane kui ebamehelikul homoseksualistil.

Homode abielu – võrdsus heterodega või tsirkus? Mängus on eelkõige ikkagi materiaalsed huvid ja soov partnerit enda külge köita.

Omasooliste abielu – narrus või tolerantsuse triumf?

Heteroseksuaalsete liitude püsivus on teatavasti tingitud sotsiaalsest mõjust, mis on suunatud abielu ja perekonna säilitamisele. Kui aga vaadata abielule kui kooselu vormile laiemalt, siis abielu püsivus sõltub mitte vastastikusest armastusest, vaid eelkõige neist teguritest (lapsed, ühine vara ja kodu), mis takistavad abikaasadel lahku minna. Need täiendavad ja aheldavad tegurid homoseksualistidel puuduvad ning seepärast lähevad nad kireperioodi möödumisel ka kiiremini lahku. Kui iga teine heteroabielu lahutatakse, siis miks peaksid heitlikud homod oma kooselu registreerima? Võiks ju niisama sõpradena koos elada…

Kuna homosid jälitab alati vanadusega suurenev üksinduse vari, sooviksid paljud homod seaduslikul teel partnerit enda külge siduda. Asjal on siiski veel üks konks. Näiteks on omakasupüüdlik noor homo huvitatud seaduslikult sõlmitud liidust vana homoga, et ilma igasuguste liigsete sekeldamistega pärida tema vara. Kuigi homod ise väidavad, et ametlikult registreeritud partnerlus suurendab mõlema vastutust teineteise ees ja muudab sellise liidu püsivamaks, on sedalaadi argumentide vettpidavus üsna küsitav. Õigus on neil, kes väidavad, et homoabielude seadustamine ja homopaaride õiguste võrdsustamine mehe ja naise abieluga näitab mitte Lääne ühiskonna jätkuvat demokratiseerumist, vaid mandumist.