Seksuaalsuse jumal Priapos

3 minutit lugemist

Kreeka mütoloogias oli Priapos Bakchose ja Aphrodite poeg. Priapos oli erakordselt inetu, kuid tema tohutu fallos vaimustas paljusid naisi. Ema ajas inetu Priapose kodunt ära ja ta kasvas üles Lampsakose külas. Üsna varsti äratas Priapos – õigemini tema fallos – külanaiste tähelepanu. Iga Lampsakoses või selle ümbruskonnas elav naine tahtis iga hinna eest Priaposega magada. Arusaadavalt muutusid mehed armukadedaks ja kihutasid ta lõpuks külast minema. Naiste kurbus oli otsatu. Ükski mees ei osanud aga aimatagi, et Priapos oli jumalikku päritolu. Priapos manas teda minema ajanud meestele haiguse, mis pani nende suguelundid sügelema. Viimases hädas pöördusid ennast alatasa kratsivad külamehed oraakli poole. Ettekuulutaja soovitas meestel Priapos tagasi kutsuda, austada teda kui jumalat ja lepituseks tema auks tempel püstitada.

Pompei freskol kaalub Priaposena kujutatud Paris (äratuntav früügia mütsi järgi) oma hiiglaslikku fallost.

Priapos ei tundnud meeste suhtes vastumeelsust, kuigi ta neid tagasi tulles pilkas. Siis haaras teda aga kaastunne ja ta lubas meestele, et tema auks korraldatava suure protsessiooni ajal vabastab ta nad piinavast sügelemisest. Priapos pidas sõna ning tänuks selle eest hakkasid inimesed igal aastal korraldama tema auks rongkäike ja pidustusi.

Priapose tagasikutsumine võrdus kitse kärneriks nimetamisega. Kuid mõnes mõttes oli pooljumala tagasitulek õnnelik juhus. Mehed said terveks ja Priapose auks korraldatud rongkäigud ja pidustused kujunesid tegelikult tõelisteks orgiateks, kus kõik osavõtjad said ennast korralikult välja elada. Kõikjale püstitati hiiglaslikke fallosekujusid ja Priapose skulptuure. Neid ehiti vanikutega ja naised lõid nende ümber tantsu. Kuna Priapos suutis oma „jumala ametis” harva korraga õnnelikuks teha rohkem kui tosina jagu naisi ja neide, tormas armuvalus Lampsakose õrnem sugu oma mehi vallutama.

Jutud Lampsakoses toimuvate meeleliste pidustuste kohta käisid suust suhu ja varsti teati sellest kogu Kreekas. Priapose kultus levis kiiresti mitte ainult Kreekas, vaid ka naabermaades. Kuidas Priapose austamise pidu välja nägi?

Pidustused toimusid märtsis-aprillis ning kestsid kolm päeva ja ööd. Pidu algas kärarikka rongkäiguga, mille eesotsas kõndisid neitsid veinikannudega. Neile järgnesid abiellumiseas neitsid, kes kandsid kuldseid korve varakevadiste puu- ja aedviljadega. Siis tulid naiseriietes fallosekandjad, kes vedasid tohutut fallosekuju. Protsessioonis osalesid ka lõbunaised, kes esitasid meelaid tantse, karjusid, laulsid ning embasid meespealtvaatajaid. Neile järgnesid saatüriteks riietatud mehed, kes demonstreerisid uhkusega oma kõvastunud peeniseid.

Hiljem peo ajal üritasid kõik mehed üksteise võidu oma sugutit püsti hoida. Pidu muutus tõeliseks orgiaks. Tantsiti, juubeldati, lauldi ja tehti igasuguseid lollusi. Vein voolas ojadena. Ihualasti neitsid hõõrusid ennast vastu suurt fallosekuju. Erutatud ja veinist purjus abielunaised jooksid lahtiste juustega ringi. Nad hüüdsid kriisates Priapose järele, tegid puusadega ühemõttelisi liigutusi ja valasid ennast veiniga üle. Ülemeelikuks muutunud naised tirisid aeg-ajalt meestesummast välja mõne mehe ja pistsid talle käe püksi. Mida väljakutsuvamalt naised käitusid, seda rohkem nende tempudele plaksutati. Pealtvaatajad ässitasid naisi vallatustele, nii et mõnegi abielunaise närvid ei pidanud vastu ja ta viis oma abikaasa igaks juhuks koju. Naised, kellel ei õnnestunud sellel orgial ühtegi meest kinni püüda, ei jäänud siiski päris kuivale, sest nad olid ettenägelikult kaasa võtnud puust kunstfallose. Nagu öeldud, kestis ülemeelik müstilis-orgialik pidu kolm päeva ja ööd. Lõpuks läks igaüks puruväsinult koju, et ennast välja magada.

Mis oli selle peo mõte? Tänapäeval ei oska enam keegi seda täpselt ära seletada.

Kui Kreekasse jõudis kristlus, tehti lõbusatele fallosepidustustele lõpp, sest Kreeka mõjuvõimas ja ülivaga kirikupea Theodorius keelas üsna varsti sellised kõlvatud lõbustused.

©MAAJA