Salvador Dali ja tema paranoilis-kriitiline kunst

11 minutit lugemist

Autobiograafiat võib uskuda vaid siis, kui ta toob päevavalgele midagi häbiväärset.

Peter Hagen

Salvador Dali oli 20. sajandi vastuolulisemaid kunstnikke. Ühed peavad teda geeniuseks, teised hullumeelseks. Ka Dali ise pidas ennast hulluks ega vaevunud endast head muljet jätma. Selle eest tuleb talle au anda, sest inimene, kes endast soodsa pildi maalib, tõenäoliselt valetab, sest iga elulugu on seestpoolt vaadatuna vaid jada luhtumisi, seksuaalseid hälbeid ja perversseid unelmaid. Dalid ei tule iseloomustada, vaid diagnoosida. Omaenda diagnoosi järgi oli ta nartsissist ja kogu tema autobiograafia on lihtsalt roosas lavavalguses sooritatud striptiis. Kuid eelkõige oli Dali klassikaline psühhopaat, kes püüdis alailma avalikkust šokeerida.

Salvador Dali.

Salvador Dali tuli ilmale 11. mail 1904 Figueras Hispaanias. Juba nelja-aastasena maalis ta laudlina, kaheksa-aastaselt kardinad emale. Neljateistkümneselt pidas ennast geeniuseks ning maalis autoportreesid. 15-aastaselt oli ta impressionist, 16-selt sümbolist ja lõpuks sai temast sürrealist. Juba 1918. aastal korraldatud näitusel äratasid Dali tööd kriitikute tähelepanu. Dali omadustest on väljaspool kahtlust kaks – geniaalne joonistamisanne ja kohutav egoism. „Seitsmeaastaselt tahtsin olla Napoleon. Ja sellest ajast alates on minu auahnus järjest kasvanud,” meenutas Dali oma mahukas autobiograafias.

Aastatel 1921–26 õppis Dali Madridi kunstiakadeemias, kus paistis silma originaalitsemisega. Oma parimad tööd lõi ta 1930. aastatel, hiljem hakkas ta kahjuks ennast kordama. Dalid, nagu teisigi meie sajandi sürrealiste, inspireeris madalmaade kunstnik Hieronymos Bosch (1453–1516), kelle teoste allegoorilist tähenduslikkust ja sünget unenäolikkust ta lausa kopeeris.

Madridis notarina töötavat isa, kes flirtis Dali tädiga, ta vihkas. Isa ei tahtnud, et pojast saab kunstnik. Ülemäära tugev side emaga vormis Dali karakteri, tema maailma. Emakompleksist tulebki otsida Dali eriskummalise kunstnikumaailma juuri. Umbes viieselt püüab ta kinni haavatud nahkhiire ja paneb selle plekkämbrisse. Järgmisel hommikul näeb ta, et nahkhiir on poolsurnud ja kaetud sipelgatega, kes teda õgivad. Ta pistab nahkhiire koos sipelgatega suhu ja hammustab ta pooleks.

Dali üks kuulsamaid maale,  mis kujutab voolavat aega, 1931.

Noorukieas armub Dalisse keegi tütarlaps. Dali suudleb ja kallistab tüdrukut, et erutada teda viimse piirini, kuid keeldub siis kaugemale minemast. Ta otsustab seda stiili jätkata viis aastat (nimetades seda oma „viisaastakuplaaniks”), nautides teise alandust ja nii saadud võimutunnet. Ta räägib tüdrukule sageli, et jätab ta viie aasta pärast maha, ja kui aeg täis saab, siis teebki nii.

Masturbatsiooniharjumus saatis Dalid kogu aeg ja ilmselt meeldis talle seda toimetada peegli ees. Selgub, et ta oli tavalises mõttes impotentne umbes kolmekümnenda eluaastani.

1929. aastal, kohates esimest korda oma tulevast naist, temast tervelt 11 aastat vanemat Galat, haarab teda vastupandamatu soov naine kuristikku tõugata. Ta tunneb, et Gala ootab temalt midagi, ja pärast esimest suudlust tunnistab: „Rebisin Gala pea juukseidpidi kuklasse ja nõudsin, ise hüsteeriliselt vabisedes: „Ütle, mis ma pean sinuga tegema! Aga räägi aeglaselt, vaata mulle silma, ütle hästi toorelt, kõige jõhkramate erootiliste sõnadega, nii et meil hakkaks pööraselt häbi!” Gala, naudingu viimset varju oma ilmes võimukuse kalgiks helgiks muutes, vastas: „Tahan, et sa mu ära tapaksid!”

Suur masturbaator, 1929.

Dali on seda kuuldes veidi pettunud, sest see on üksnes sama, mis ta ise juba teha tahtis. Ta kaalub mõttes, kas mitte tõugata naist Toledo katedraali kellatornist alla, kuid loobub siis. Gala oli kuni oma surmani (tervelt 54 aastat) Dalilie ema, muusa ja armuke.

Hispaania kodusõja ajal hoidus ta hoolega kellegi poole asumast, tehes reisi Itaaliasse. Kui läheneb sõda Euroopas, siis on tal vaid üks hool: kuidas leida paigake, kus oleks korralik köök ja kust saaks ohu korral kiiresti kaduda. Ta otsustab Bordeaux’ kasuks, kuid põgeneb sealt Prantsuse kaitselahingute puhkedes aegsasti Hispaaniasse. Sinna jääb ta just nii kauaks, et kokku korjata kimbuke õudusjutte punasest terrorist, siis pageb Ameerikasse.

Narkissose metamorfoos, 1937.

New Yorgis korraldati tema tööde näitus. Täiesti juhuslikult sai ta tellimuse 5. avenüü kaupluse kahe vaateakna kujundamiseks. Ühele vaateaknale tegi kunstnik kompositsiooni „Päev”: veega täidetud vann mustas karakullnahas, selle kõrval naist kujutav katkine mannekeen. „Daami” ehtisid punane parukas ja rohelised suled. Teisel aknal valmis kompositsioon „Öö”: veelgi lagunenum mannekeen lamamas musta siidlinaga kaetud voodil, padjaks pühvli pea, mis hoidis hammaste vahel verist tuvi.

Kaupluse peremees B. Teller pidas kujundust sündsusetuks, käskis voodi ära viia ja mannekeenid uute vastu vahetada. Raevunud Dali nõudis, et kõik oma kohale jäetaks või siis ei mainitaks tema nime. Kaupluse omanik keeldus. Seepeale tungis Dali vitriini ning püüdis vanni välja viia, kuid lõhkus klaasi. Õnneks ei saanud keegi viga. Kunstnik viidi politseisse, kuid lasti peagi vabaks. Pärast avamist andis ajaleht „The New York Times” näitusele kiitva hinnangu, unustamata mainida juhtumit vitriiniga. Skandaalne reklaam tegi oma töö: näitusel oli rahvast murdu. Kahe nädala jooksul osteti Dalilt 25 000 dollari eest 21 pilti.

1949. aastal pöördus Dali koos Galaga Euroopasse tagasi. Palju aastaid kulutas Dali selleks, et ehitada kodu endale ja oma naisele. Tõsi, tema Port Lligatis asuvat suurt maja hakati ehitama juba 1935. aastal. Aastatel 1950–82 elas Dali seal peaaegu igal suvel. Maja ehitasid üles kaks venda-skisofreenikut. Algselt kujutas maja ümberehitatud osmikut, mis kuulus kahele eelpool mainitud vennale. Tollal oli maja ainukeseks kaunistuseks Dali väljakukkunud piimahammas, mis oli niidiga lakke riputatud. Alles Dali veider fantaasia ja Gala tujud tegid sellest osmikust maja.

Ristilöömine (Corpus Hypercubus), 1954.

Muidugi on maja arhitektuuriline väärtus enam kui küsitav. Aja jooksul sisustati maja mööbliga ning vajaliku ja mittevajaliku inventariga. Aias vedeles paat. Omal ajal pidid kaksteist meest ränka vaeva nägema, et paati merekaldalt künkal asuva maja juurde vinnata. Kui paat oli kohal, kaotas Dali selle vastu igasuguse huvi. Dali maja ei olnud mugav. Veel vähem võiks öelda, et majaomanikel oleks olnud hea maitse. Maja aitasid korras hoida majapidajanna Francisca Caminada ja tema mees Arturo, kes oli nii majahoidjaks, Dali ihukaitsjaks kui ka autojuhiks.

Vana Dali kartis paaniliselt mürgitamist ja nii tuli Arturol täita faktootumi rolli ja proovida kõiki peremehe lauale antavaid roogi. 1992. aastal antud intervjuus meenutas Caminada: „Me teenisime Dalid nii päeval kui öösel, kuid ta ei pärandanud meile midagi. Oma testamendis ei meenuta ta meid sõnagagi.”

Majapidajanna ja tema mehega ei rääkinud Dali kunagi oma „paranoilis-kriitilisest” kunstist, mida ta kogu elu viljeles. Teenijate jaoks oli ta lihtsalt šeff. Tõsi küll, hull, mõistmatu ja pesemata küünik, kuid kunstnikuna siiski andekas ja töökas. Kui Dali oli juba raskesti haige, ei riskinud tema majapidajanna Caminada Figuera tänavatel oma nägu näidata. Igas äris, kuhu ta sisse astus, lükati talle nina alla Dali maksmata arved. Ihnuskoi Dali!

Dali ei hoolinud kunagi teistest inimestest. Tema meelest tiirles kogu maailma ainult tema ümber. Gala oli ainuke, kellest ta hoolis, keda ta lausa jumaldas, tõenäoliselt kui teist ema.

Püha Antoniuse kiusatus, 1946.

Gala suri 89-aastasena 10. juunil 1982. Jumaldatud naise kaotus tähendas Dalile maailma kokkuvarisemist, nii et ta polnud enam võimeline midagi looma ning jäigi kaotusevalu põdema. Samal aastal, täpsemalt 26. juulil 1982 tõstis Hispaania kuningas Juan Carlos Dali aadliseisusesse. Pärast Gala surma ei tõstnud Dali villasse enam kordagi oma jalga ja asus elama oma sünnilinna Figuerasse.

Dali rahaline olukord sõltus paljus koostööst massiinformatsiooni organitega. Reporterid teadsid kunstnikku alati midagi ekstravagantset ütlevat ning võtsid meelsasti temalt intervjuusid. Kuigi Dali rääkis, et iga poole tunni tagant on raske maailma millegagi üllatada, sai ta 25 aasta jooksul sellega hiilgavalt hakkama.

Taibukas ja ärimeelne Dali oskas võita kuulsust ja raha. 1970. aastateks oli Dalil juba 10 miljonit dollarit. Kunstnik müüs oma pilte lausa muinasjutulise summa eest. See raha moodustas vaid väiksema osa tema sissetulekuist. Dali kujundas ka särke ja lipse, konjakipudeleid ja kalendreid, tuhatoose, supelpükse, austrikarpide avamiseks mõeldud kuldseid nuge. Tema töökodades töötas sadu inimesi.

Ei põlanud Dali ka kaubareklaami. 1970. aastal näitas Prantsuse televisioon 15-sekundilist filmi, kus kunstnik pööritas silmi ja ütles: „Ma olen hull, sõna otseses mõttes hull… „Levini” šokolaadi tahtma”. Selle etenduse eest sai Dali 10 000 dollarit. Aasta varem oli ta teeninud sama palju teleekraanil üht lennukompaniid kiites.

Kord läks Dali isegi märtsikuus merre, et poseerida ühele ameerika fotograafile, kes talle selle foto eest hästi maksis. Pärast sai Dali tugeva nohu.

Uni, 1937.

Dali oli veidrik ja veiderdamisel oli tähtis koht tema elus.

Ta võis ilmuda Euroopast Ameerikasse sõitvale aurikule „Queen Elizabeth”, vedades rihmapidi enda järel kaht otselotti, kelle küüned olid, tõsi küll, välja tõmmatud ja kihvad nüriks viilitud. Ta võis tulla pidulikule lõunasöögile ja panna lauale ninasarviku sarve.

Kord Londonis paluti Dalid esineda pildigalerii avamisel. Kunstnik tuli tuukriülikonnas, kaasas kaks tugevat jahikoera. Ta aidati lavale. Keegi ei saanud aru, mida Dali rääkis, sest kiiver segas. Esinejal hakkas kohutavalt palav, ta oleks peaaegu ära lämbunud. See-eest kõlas „etteaste lõpus võimas aplaus… Ühel fotol oli Dali pildistatud tõlla taustal. Sõiduki ees olid aga käpuli alasti naised. Mingil järjekordsel üritusel loopis ta publiku hulka värvi. Rikutud tualettides noobel seltskond oli vaimustuses. Või siis lavastatud foto, pealkirjaga „Taksos mädanev mannekeen”. Pealtnäha surnud tüdruku tursunud näol ja rinnal roomavad hiiglasuured teod. pildi all on Dali märge, et need on burgundia teod – seega siis söödavad.

Tema kuulsaim happening nägi välja nii: Dali garneeris ühe alasti taanlanna homaaride ja teiste mereandidega. Kord palus ta jällegi kohalikku kalurit, et too astuks ühe noormehega anaalsesse vahekorda…

Noor neitsilik autosomiit, 1954.

Dali looming oli sama šokeeriv-originaalitsev, kui tema ülalpidamine. Tema maalide juures torkavad silma kaks asja: seksuaalne perversioon ja nekrofiilia. Dali ise on väitnud end maalivat unenägusid ja hallutsinatsioone. Tema loomingus domineerivad absurd, õudus, erootika ning pärast Teist maailmasõda ka religioon.

Tema maalidel kujutatud seksuaalsed objektid ja sümbolid nagu kõrgekontsaline toaking, kark ja kruus sooja piimaga – viimased Dali enda leiutatud – ilmuvad ikka ja jälle ning neile lisandub üsna tuntavalt veel eksretoorne motiiv. Maal „Le Jeu Lugubre” kohta ütles Dali: „Ekskrementi täis pritsitud aluspüksid olid maalitud niisuguse täpsuse ja loomutruu mõnuga, et kogu väikest sürrealistide gruppi haaras piinav kahtlus: kas ta on koprofaag või ei?” Dali lisab kindlalt, et ta ei ole, ning et ta peab seda hälvet „vastikuks”, kuid see on ka ainus punkt, milleni tema ekskremendihuvi ei ulatu. Isegi jutustades, kuidas ta jälgis naist, kes urineeris seistes, peab ta ilmtingimata lisama üksikasja, et naine laskis viltu ja tegi kingad märjaks. Kõik patud ei mahu ühte nahka ja nii kiitles Dali, et ta ei ole homoseksualist, ehkki tal muidu paistis olevat täis- komplekt kõikmõeldavaid perverssusi.

Dali kõige tähelepandavam iseärasus oli nekrofiilia. Ta ise tunnistas seda avalikult, väites, et on sellest nõrkusest vabanenud. Laibanäod, kolbad ja loomakorjused on tema piltidel sagedased kujutusobjektid ning sipelgad, kes õgisid surnud nahkhiirt, ilmuvad ikka ja jälle.

Leda Atomica, 1949.

Dali osales ka kuulsa L. Buñueli tummfilmi „Andaluusia koer” (1929) tegemisel. Tema käekiri on selgelt tuntav. Stseeni, kus eeslikorjused mädanemas tiibklaveril, meenutas ta hiljemgi suure vaimustusega: „Ma lavastasin eeslite roiskumise nii, et kallasin mitu suurt potitäit kleepuvat liimi neile selga. Seejärel tühjendasin silmakoopad ja uuristasin nad kääridega suuremaks. Samamoodi lõikasin raevukalt lahti nende suud, et hambaread paremini näha oleksid ja efektsemalt mõjuksid; veel lisasin hambaridade peale, mis moodustusid mustade klaverite klahvidest, mitu paari lõugu, nii et paistaks, nagu oksendaksid juba roiskuvad eeslid välja veel omaenese surma.”

23. novembril 1989 rebib Figuera haigla intensiivravipalatis lamav raskesti haige Dali suust hapnikuvooliku. Kuulsa sürrealisti viimane happening.

Dalile püstitati mälestusmärk juba tema eluajal. 1974. aastal avati Figueras seoses kunstniku 70. sünnipäevaga Dali muuseum.

Dali on illustreerinud ka raamatuid nagu näiteks „Jumalik komöödia” ja „Alice imedemaal”. Kumbagi raamatut müüdi kuni 15 000 dollarit eksemplar.

Kahtlemata oli Dali väga erandlike võimetega joonistaja ja maalija. Ta oli suure töövõimega ja üldreeglina töötas hommikust õhtuni. Täpsemalt öeldes, ta oli andekas kunstnik, kuid vastik inimene. Dali oli ekshibitsionist ja karjerist, kuid mitte petis. Ta on mitukümmend korda andekam kui enamus neist, kes mõistavad hukka tema kõlbelise pale, kuid ise piiluvad tema maale.

Peter Hagen