Legend Mata Harist

12 minutit lugemist

1917. aasta 15. oktoobril kell 6:15 kõlas Pariisi-lähedases Vincennes´i metsas kogupauk, mis lõpetas Margaretha Geertruida Zelle elu. Üldsusele oli ta tuntud kui Mata Hari.

Kes ta tegelikult oli? Võluv idamaine tantsijanna, Euroopa esimene striptiisitar? Kurtisaan, Vana Maailma mõjukate isikute armuke? Kuulus spioon, kes tegutses üheaegselt kahe vastasleeri huvides? Aga võib-olla lihtsalt naine, kes tahtis iga hinna eest head elu nautida? Mata Hari elust on loodud otsatu hulk legende ja nende taga on väga raske eristada tegelikkust. Aluse neile legendidele pani ta reklaami huvides ise ja hiljem kaunistas neid heldelt Lääne seiklus- ja detektiivkirjanduse pakkujate fantaasia (temast on kirjutatud umbes 250 raamatut ja vändatud tosin filmi). Need legendid on sedavõrd püsivad, et isegi tõsiste autorite sulest ilmunud salajase sõja kirjeldustes võis kohata ilmsete legendide kordamist.
 „Sündisin Indias ja kuulun brahmiinide kõrgeimasse kasti. Mu isa oli radža, ema templi tantsijanna, kes suri mind sünnitades. Mu nimeks pandi Mata Hari, mis tähendab Koidu Silma…“ Nii algas see legendaarne elulugu Mata Hari enese sõnul.

Margaretha Geertruida 1909. aasta paiku.

Mata Hari tegelikul elulool pole selle eksootilise muinasjutuga midagi ühist. Margaretha Geertruida Zelle sündis 7. augustil 1876 Hollandi väikelinnas Leeuwardenis, Adam Zelle ja tema abikaasa Antje van der Meuleni tütrena. Suurte silmadega, sale, tihedate mustade juustega, oskas ja armastas ta võluda juba lapsepõlves.
Kui Margaretha sai 13-aastaseks, läks isa Adam Zelle pankrotti, ta otsustas õnne katsuda Amsterdamis, ja jättis lapsed rohkete sugulaste kasvatada. Nooruke Margaretha vahetas onukesi ja koole. Õppida ta eriti ei tahtnud, tema unistas edukast meheleminekust ja lahkumisest oma igavalt kodumaalt.
Aitas juhus. Ta vastas Ida-India ohvitseri Rudolph Campbell MacLeodi (1856–1928) kosjakuulutusele. Peagi toimus nende kohtumine. Margaretha oli 18-aastane, MacLeod 38 – tollal normaalne vanusevahe. 11. juulil 1895 nad abiellusid ja MacLeod suunati mereväebaasi Jaava saarel.
Esimest last ootav Margaretha läks meeleldi mehega kaasa ja oli eeskujulik ohvitseriproua. Ta õppis malai keelt, kasvatas poega ja sünnitas tütre. Ent Jaaval näitas ta mees oma õiget nägu – osutus joodikuks, naistekütiks ja armukadetsejaks. Ta pidas malailannadest armukesi, peksis sageli oma naist.

Margaretha Geertruida 1910. aastal.

Mõne aasta pärast tabas Rudolph MacLeod malailasest tunnimehe postil magamas ja käskis tollele anda 50 kepihoopi. Kättemaksuks lasi mees oma armastatul, kapteni köögitüdrukul, MacLeodide lapsed ära mürgitada. 28. juunil 1899 suri poeg Norman hirmsates piinades, tütar õnnestus päästa. See intsident ajas paari lõplikult tülli. 1904. aastal põgenes Margaretha ja sai 1906. aastal lahutuse. Tütre aga võttis mees pärast lahutust enda juurde. Margaretha sai küll kohtuprotsessi kaudu tütre tagasi, kuid ta ei saanud oma lahutatud mehelt kohtu poolt väljamõistetud alimente.
Pisike ja puritaanlik Holland tundus Margarethale liiga kitsana…
28-aastane Margaretha Zelle MacLeod oli meheta, rahata ja tööta, tal polnud ei elukutset ega ametit, pealegi – pärast idamaist luksust ja eksootikat tundus pisike ja puritaanlik Holland talle kitsana. Teine asi – Pariis! Laulja- ja näitlejakarjäär langesid ära, sest häält tütarlapsel polnud, prantsuse keelt rääkis kohutava aktsendiga. Modellitöö ei edenenud – kunstnike arvates olid tulevase sekspommi rinnad liiga väikesed ja lamedad. Lõpuks tuli Margaretha mõttele eksootilisest tantsust ja valis igati sobiva pseudonüümi – Mata Hari, mis tähendab malai keeles päeva silma.
Mata Hari Pariisi debüüt sai teoks 13 märtsil 1905. Sellele eelnes intrigeeriv jutustus salapärasest Indiast ja esineja eluloost: templi tantsijanna tütre varastas Šiva templist armunud briti ohvitser. Nad abiellusid ja elasid, kuni kohalikud fanaatikud tapsid mehe ja nende esiklapse, jne samas vaimus. Siis ilmus publiku ette naine uhkes idamaises rüüs. Aeglaselt, lausa sugereerivalt tantsiskledes asus ta end lahti riietama, kuni selga jäi vaid tilluke pihik, rinnahoidja kausid kalliskividega ehitud. Käte ja jalgade ümber tilisesid rasked võrud.

Koloreeritud postkaart Mata Harist.

„Minu tants on pühalik poeem, iga liigutus – sõna. Neid tantse esitasin ma Šiva templis,“ rääkis Mata Hari vaimustatud publikule. „Kõik templitantsud on olemuselt religioossed, žestid ja poosid edastavad pühasid tekste.“ Tollal moodi läinud idamaise müstika ja okultismi taustal piisas sellest kõige ehtsamaks sensatsiooniks.
Järgmisel hommikul rääkis terve Pariis ainult idamaisest kaunitarist, kes end laval paljaks võttis ja ennast roosi kroonlehtedega kattis. Kübarameistri tütrest sai hetkega „salapärase ida elav kehastus“.
Kõikjal saatis teda tohutu menu. On huvitav märkida, et Margaretha ise suhtus oma võimetesse üsna kriitiliselt. „Rahvas tuleb mind vaatama ainult sellepärast, et ma esimese naisena julgesin nende ette astuda ilma riieteta,“ märkis ta. Muide – ta ei võtnud end kunagi päris paljaks: alati kattis rindu vääriskividega ehitud pihik, niudeid nahavärvi trikoo.
1906. aastal siirdus Mata Hari vallutama naabermaid. Tantsijanna ees liikus kumu tema arvututest võitudest armurindel. Kui uskuda tolle aja kõmulehti, siis üheainsa aastaga võrgutas ta ära Prantsusmaa ministrite nõukogu täies koosseisus, inglise kuningakoja kõik mehed, rääkimata sadadest miljonäridest, poliitikutest ja kõrgematest sõjaväelastest. Oma intiimteenuseid hindas kurtisaan tolle aja kõrgeima tariifiga – 7000 franki öö.
Alguses järgis ta kindlat reeglit – magada mitte ühegi mehega rohkem kui kaks korda. „Mehi on nii palju, aga mind ainult üks…“ kurtis ta. Aga Berliinis rikkus ta seda kvooti, saades preisi mõisniku Alfred Kupperti püsiarmukeseks. Romaan kestis kaks aastat – just nii palju kulus Mata Haril ühe jõukama preislase laostamiseks. Juba esimese aastaga kulutas ta 5 miljonit marka tualettidele, jalanõudele, ehetele (ainuüksi Saksamaal teenitud „kivikeste“ transportimiseks läks vaja tervet konteinerit). Kui lisada veel igapäevased kümblused parimates šampanjamarkides ja värske kalamarja pöörane kugistamine, jääb vaid imestada, et Kuppert kiiremini ei laostunud.

Koloreeritud postkaart Mata Harist (1906).

1908. aasta suvel naasis Mata Hari oma armastatud Pariisi, kus leidis kohe uue protežee – muinasjutuliselt rikka erukindrali, relvavabrikant Rousseau’. Too nõudis, et tantsijanna jätaks lava ja hakkaks tema lossi perenaiseks Loire´il. Saanud miljonäri üle võimu, asus naine oma lemmiktegevuse – laristamise kallale. Aasta pärast jõudis Rousseau finantskrahhini. Margarethil tuli loss vahetada armetu 30-toalise (!) maja vastu Pariisi lähistel. 1911. aastal naasis ta lavale.
Kuigi striptiis Vanas Maailmas enam kedagi ei üllatanud, kujunes 35-aastase Mata Hari taastulek tõeliseks triumfiks. Tema ees avanesid isegi kuulsa La Scala uksed. Direktsioon kuulutas Mata Hari „tantsukunsti ületamatuks meistriks“.
Esinemised läksid täismajale, ent tantsijanna, harjunud kulutama sadu tuhandeid franke päevas, oli alalises rahapuuduses. Ka rikkad austajad, kursis Kupperti ja Rousseau’ saatusega, ei riskinud kaunitari täispansionile võtta. See-eest sagis tema läheduses külluses sõjaväelasi, keda ta alati eriliselt ligi tõmbas. Nende aastate jooksul ütles ta intiimsest lähedusest ära ainult noorele, jultunud leitnandile, eba-aarialiku perekonnanimega Canaris. 1914. aastal püüdis Wilhelm Canaris (1887-1945) teda värvata saksa luure teenistusse, aga kurtisaan näitas talle ust. Sellist solvangut tulevane hitlerliku Abwehri juht ei unustanud…
Sama aasta juulis sõlmis Mata Hari lepingu osalemiseks balletis „Miljonivargad“, aga esietendus jäi ära – puhkes Esimene maailmasõda.
38-aastasena tuli tal jälle kõike otsast alustada. Just sel ajal võttis temaga kontakti Saksa luure otsustanud Saksa Impeeriumi huvides ära kasutada tantsijanna tihedaid sidemeid prantsuse kõrgseltskonnaga. Madalseisus kurtisaan haistis, et sõda võib osutuda lavaga samaväärseks tuluallikaks, ja nõustus ettepanekuga, nõudes avansiks 100 000 Saksa marka. Sakslased andsid vaid 30 000 (teistel andmetel sai ta ikkagi avansiks 20 000 Prantsuse franki), aga Mata Hari, numbriga H-21 (selle numbri all esines Mata Hari Saksa salaluure nimekirjades), oli rahul sellegagi. Ta ei kavatsenudki uuel tegevusalal pingutada, lootes kõiki järjekordselt ninapidi vedada. Talle oli ükspuha, kas petta raha välja rikastelt armukestelt või Saksamaa Peastaabilt. Veel ei hoomanud ta, et lavastuses, kus kõik sõltub pagunitega meestest, on temal vaid statistiroll.

Mata Harit peetakse ajaloo kuulsaimaks naisspiooniks, ent võimalik, et tantsijanna osutus ohvriks Euroopa luureteenistuste vahelises mängus.

Sealjuures juhtus just sõja ajal midagi korvamatut. Mata Hari, kes oli seni lubanud vaid meestel end armastada, armus ise – Prantsusmaa vene ekspeditsioonikorpuse tragunipolgu staabikaptenisse, 21-aastasse Vadim Maslovisse, kes kõlvanuks 40-aastasele tantsijannale pojaks.
Vaevalt Vadimi tunded tema vastu samaväärsed olid, aga kahtlemata oli ta meelitatud nii kuulsa naise kirest. Temale oli see tõenäoliselt lihtsalt põgus romaan – lähiajal staabikapten perekonda luua ei kavatsenud, kuna polnud rikas. Armunud kurtisaan lubas Maslovile ise raha hankida, ja selleks oli tal nüüd vaid üks viis – hakata kutseliseks spiooniks. Ta mõistis väga hästi, et see on ohtlik tegevus, ent lootis, et teda, nagu alati, päästavad ilu ja sidemed kõrgetes ringkondades. Mõelda suutis ta vaid oma tulevasest kooselust Vadimiga, selle nimel oli ta valmis võrgutama ja reetma pool Euroopat.
„Masloff oli ainus mees, keda ma tõeliselt armastasin,“ tõdeb Mata Hari hiljem kohtus, kus asitõendina esitatakse nende ühist fotot. Sellele on Mata Hari käega kirjutatud: „Mälestus mu elu kauneimatest päevadest, mis veedetud koos imelise Vadimiga, keda armastasin üle kõige maailmas“.
Selle foto tegemiseks siirdus Mata Hari Witteli linna, kus Verduni all haavata saanud „imeline Vadim“ ravil oli. Kuna kuurort asus rindetsoonis, tuli Margarethal minna prantsuse vastuluure juhilt kapten Ladour’lt luba hankima.
Too tundis huvi, kumma poolt ta sõjas on. „Ma olen hollandlanna,“ vastas Mata Hari, „aga Holland on neutraalne… Kuigi isiklikult olen prantslaste poolt.“
„Suurepärane! Siis olete lihtsalt kohustatud töötama prantslaste heaolu ja võidu nimel!“ hüüatas Ladour.
Ta pani talle ette suunduda Belgiasse, ja hakata pärast saksa kantseleiülema äravõrgutamist edastama infot Pariisi. Mata Hari nõustus, nõudes „asjaajamiseks“ miljon franki: „Pean palju ilusaid kleite ostma, ma ei saa ju kindralkuberneri ette paljana ilmuda?“ Ladour nõustus 30 000se avansiga.
Nõnda sai Mata Harist kahekordne agent – talle maksid nüüd nii sakslased kui prantslased. Esimeses maailmasõjas töötas mõlemal poolel palju edukaid naisspioone, kelle taustal tantsijanna Mata Hari näis haleda diletandina. Spiooniroll osutus hukutavaks: ta ei suutnud hankida ei infot oma kuraatoritele ega suurt raha iseenesele. „Ajaloolised andmed“ Mata Harist kui ajaloo suurimast kaksikagendist on sulaselge müüt. Ta lihtsalt pressis raha välja saksa ja prantsuse riigikassast, saates vastutasuks andmeid, mis olid kas tähtsusetud või kõigile juba hästi teada. Kahe aasta kestel ei edastanud ta kordagi infot, mis oleks sõjategevust kuidagigi mõjutanud.

Mata Hari oma vahistamise päeval 13. veebruaril 1917.

Ent nagu selgus, rahuldas nii saksa kui prantsuse luuret nimelt selline naisdiletant. Mata Hari osutus vahetusfiguuriks kahe riigi luure välja mõeldud keerulises kombinatsioonis. Prantslased vajasid sõja viimastel aastatel ohtliku agendi kõmulist protsessi, sakslased kasutasid Mata Harit juba ammu vastasele desinformatsiooni edastamiseks. Lõpuks otsustas saksa luure ohverdada agendi H-21 kui tarbetu.
Sakslastelegi, kes olid juba kaks aastat püüdnud läbi murda liitlaste positsioonidest läänerindel, tuli kasuks spiooniskandaal Prantsusmaal – see andnuks neile šansi suunata prantsuse vastuluure valejälgedele, et juhtida tähelepanu kõrvale prantsuse tagalas reaalselt tegutsevatelt agentidelt.
Muide, ühel ohvitseridest oli ka isiklik motiiv – leitnant Wilhelm Canaris, kellele Mata Hari oli vaid mõne aasta eest alandavalt ust näidanud, töötas Hispaanias residendi abilisena. 1916. aastal saatis ta telegrammi, mis järsult muutis läbikukkunud spiooni elu: „Siin on agent H21. Kinnitab, et on prantslaste värvatud. Nõuab raha, et naasta Pariisi, Teatage, mis temaga teha.“ See sai söödaks, mille prantsuse luure kohe alla neelas.
Sama aasta detsembris vihjas üks austajatest tantsijannale, et teatud organid soovitasid tal tungivalt sidemed temaga katkestada, ent Mata Hari ei omistanud sellele mingit tähtsust, kuigi just jõulude eel lahkus tema staabikapten Maslov tundmatus suunas, jätmata Mata Harile mingit teadet.

Mälestusmärk legendaarsele Mata Harile Hollandis Leeuwardenis, mitte kaugel tantsijanna sünnimajast.

Tantsijanna pöördus tagasi Prantsusmaale. Siin veetis ta paar nädalat justkui joobumuses, nagu aimates ette oma peatset lõppu. Vahetas armukesi suisa iga tund, lõi kasiinodes läbi meeletuid summasid ja korraldas pööraseid orgiaid. Sellele tuli lõpp 13. veebruaril 1917, kui Pariisi politsei ta arreteeris. Prantsuse võimud tegid temast süüdlase vaata et kogu sõjalises ebaedus ja hiigelkaotustes.
On üsna kummaline, et süü ainsa asitõendina käsitati pudelikest elavhõbedatsüaniidi, tolle aja efektiivset rasestumisvastast vahendit, mida Mata Hari oma tormilises seksuaalelus pidevalt tarvitas. Aga muude asitõendite puudumist kompenseeris prokurör vihase kõnega, süüdistades striptiisitari isegi briti sõjaministri tapmises. Tema kunagine armuke, kindral Massares, instrueeris kohut: „Mata Hari tuleb süüdi mõista. Kui seda naist ei saa maha lasta kui spiooni, siis tuleb ta põletada nagu nõid.“
Mõned kurtisaani austajatest taotlesid surmanuhtluse asendamist vangistusega, aga talle kunagi nii armsad sõjaväelased lõid araks. 25. juulil 1917 mõistis sõjakohus Mata Hari spioneerimise eest surma. Prantsuse president lükkas armuandmispalve tagasi. Kui Mata Harile sellest vanglas teatati, karjatas ta: „See pole võimalik!“ Ent ta taltus peagi, öeldes teda trööstivatele nunnadele: „Jätke, õed, ma tean, kuidas käituda, tean, kuidas surema pean.“

©Peter Hagen

0

Your Cart