Põud

11 minutit lugemist

Vesi, meie sinise planeedi elueliksiir, katab 70% Maast. Ainuüksi Vaikse ookeani pindala on suurem kui kõik kontinendid kokku. Kahjuks on 98% maakera veevarudest soolane merevesi, mida ei saa juua ega kasutada põllumajanduses. Ülejäänud kahest protsendist mageveest piisaks inimkonna vajaduste rahuldamiseks, kui see oleks maakeral ühtlaselt jaotunud. Kuid kaks kolmandikku mageveest asub jääna liustikes või poolustel.

Ilma veeta ei suuda elada ei taimed ega loomad. Vett napib umbes 80 riigis, kus elab 40% maakera rahvastikust. Veevaeseks peetakse neid piirkondi, kus ühe elaniku kohta tuleb aastas 1000 l vett ehk kõigest 2,74 l päevas.
Enamik veepuuduse all kannatavaid maid asuvad Lähis-Idas, Aafrikas ja Kesk-Aasias. Aeg-ajalt on veega probleeme ka Põhja-Hiinas, Lääne- ja Lõuna-Indias, Lõuna-Ameerika lääneosas ning suurtel aladel Pakistanis ja Mehhikos. Meie planeedi iga seitsmes elanik elutseb ariidsel alal, mis hõlmab juba kolmandiku maismaast ja röövib üha kiiremini inimestelt viljakandvat pinnast. Kõrb võtab oma valdusesse 5–7 miljonit hektarit kultiveeritud maad aastas, tungides peale Austraalias, USA-s, Hiinas ja Lõuna-Ameerikas.
Kui kõrb on looduslik nähtus, mis ei sõltu inimesest, siis kõrbestumine on puhtal kujul inimese kätetöö. Loodusressursside ülemäärane hõlvamine, üleküllane irrigatsioon ja soov saada ilma vajaliku maaharimismenetluseta võimalikult palju toitu kiiresti kasvavale rahvastikule on vaid mõned kõrbestumise intensiivistumist tinginud tegurid. Paradoks seisneb selles, et siin on inimene ühtaegu nii põhjus kui ka ohver.
Peaaegu igal maal, olgu siis jõukas või vaeses riigis, on kunagi kogetud põuda. On vähemalt kaks erinevat põualiiki – meteoroloogiline põud ja põllumajanduslik põud. Meteoroloogilise põuaga on tegemist siis, kui piirkonnas ei ole pikema aja jooksul esinenud sademeid. Vähene sademetehulk ei tähenda mitte alati põllumehele katastroofi, kui eelnevalt on taimede kasvuajal piisavalt vihma sadanud. Põua tagajärgedega toime tulla võib põllumeest aidata kesisest saagist tingitud turuhindade tõus.

Sahara, maailma suurim kõrb, hõlmab enamiku Põhja-Aafrikat. Suurim ulatus idast läände on 5700, põhjast lõunasse 2000 km, pindala üle 8 miljoni km². Kivikõrb (fotol vaade kõrbele Egiptuse idaosas) moodustab Saharast umbes 70%.

Põllumajanduslikust põuast võiks rääkida siis, kui sademeid ei ole piisavalt või need langevad ajal, mis on valmivale viljale ebasoodus.
Põuakahjustuste tõttu võivad arenenud riikide farmerid küll pankrotti jääda, kuid nende perekonnad ei sure veel seetõttu nälga. Kolmandas maailmas on olukord palju traagilisem. Seal võib mõne kuu pikkune põud tõugata tuhanded inimesed üle piiri, mis lahutab pidevat nälga näljasurmast. Maailma poolkõrbealadel elab vähemalt 50 miljonit inimest, kelle saatus oleneb põllumajandusest ning kelle elu on hädaohus, kui vihmad lakkavad.
Austraalia järel on Aafrika maakera teine kuivim kontinent. Kui 1968. aastal tabas Sahelit katastroofiline põud, usuti, et tegemist on klimaatilise nähtusega. Alles pärast 1977. aastal toimunud ÜRO kõrbekonverentsi sai selgeks, et inimene on suuremalt jaolt ise sellist kõrbestumist põhjustanud. Aastatel 1920–75 oli Sahara laienenud veel miljoni ruutkilomeetri võrra.
Suur põuaperiood Aafrikas algas 1968. aastal. Malis närbus kaks kolmandikku taimkattest. Kuueaastase põua järel sadas Malis esimest korda vihma alles 1974. aasta septembris. Pärast ilmastiku lühiajalist normaliseerumist tuli 1977. aastal uus põud, mis püsis 1980. aastate keskpaigani. Sellel olid katastroofilised tagajärjed.
Kui Sahelis oli enne 1972. aastat olnud sademete hulk viie aasta jooksul tublisti alla keskmise, muutus sündmuste käik ajapikku murettekitavaks. Kõigepealt jäi loomasööta napiks ja karjakasvatajad hakkasid kariloomi müüma. Kuna aga pakkumine ületas nõudmise, langesid hinnad ning tuli hakata karja tapma. Kui liha ja teravili oli ära söödud, liikusid inimesed massiliselt lõuna poole, paisutades üle juba niigi ülerahvastatud linnu ja otsides olematut toitu. Vaesed Saheli karjakasvatajad on keskvalitsusest liiga kaugel, et teda midagi tegema sundida, ning raha, mida on hädasti vaja näljaste toitmiseks, satub tihti pillavatesse kätesse. Mõnes kõige hullemini kannatavas piirkonnas – Tšaadis, Etioopias, Angolas, Mosambiigis ja Sudaanis – kaasnevad näljahädaga sõjad ja suguharudevahelised tülid, mis neelavad raha ja, mis kõige kurvem, muudavad sageli võimatuks välisabi jõudmise nendeni, kes seda hädasti vajavad.
Inimkond ei mäleta teist nii kohutavat põuda kui see, mis haaras 1973. aastal maa-ala Tšaadi järvest Senegali jõe suudmeni. Põua all kannatasid Niger, Mali, Ülem-Volta, Mauritaania, Senegal ja Tðaad. Mauritaanias hukkus ligi kaks kolmandikku suurtest sarvloomadest, mõnedes Senegali piirkondades kõngesid pooled kariloomad. Ülem-Volta piirkonnas suri nälga 80% rahvastikust ja Tðaadi järv kuivas kokku kolmandikuni endisest.
On andmeid, et 1973. aastal suri põua tagajärjel Lääne-Aafrika maades üle 100 000 inimese. Tegelikult on võimatu tõeseid arve teada saada, kuid tõenäoliselt hukkus ainuüksi Etioopias aastatel 1972 ja 1974 paarsada tuhat inimest.

Põud Saksamaal 2018. aastal.

Etioopia 1984. aasta näljahäda jõudis kui ilmutus maailma ajakirjanduse veergudele, ehkki see katastroof polnud kaugeltki esimene. Saheli piirkonnas Aafrikas – maades, mis piirnevad Sahara lõunaosaga tähendab elu pidevat võitlust ellujäämise nimel. Isegi siis, kui Etioopias pole näljahäda, sureb seal iga päev 1000 last alatoitluse tõttu. Kuid rahvaarv tõuseb ikkagi ning kasvab konkurents juba niigi väheste toiduvarude pärast. Maailmapanga prognooside kohaselt suureneb Alam-Sahara elanike arv, mis 1980. aastal oli 385 miljonit, aastaks 2005 rohkem kui kaks korda.
Maailma toitlusolukorrale on mõju avaldanud põllumajandusliku tootmise looduslike tingimuste muutumine. Eksperdid kinnitavad, et ilmastik põhjustab maailma põllumajanduses suuri ikaldusi 1–2 korda 10 aasta jooksul. Paljud spetsialistid on üksmeelel selles, et ilmastikuhälbed on muutunud iseloomulikuks kõigile kliimavöötmetele ja et lõppemas on üleminek uude “väikesesse jääaega”. Selle protsessi tähtsamateks sümptomiteks peetakse kliimatsoonide nihkeid. Raske öelda, kuivõrd vastav on see hüpotees tegelikkusele. Ometi täheldatakse erakordselt keerulisi ilmastikutingimusi juba 1970. aastate algusest peale. Nende mõju põllumajandusele tugevdavad muudki tegurid. Näitena võib tuua suuri üleujutusi Pakistanis ja Bangladeshis, mille üheks peapõhjuseks peavad paljud asjatundjad Nepaali mägimetsade maharaiumist külvipinna laiendamiseks.
Näljahäda põhjused on liiga keerulised, et neid ainult ilmastiku kaela veeretada. Kõrb laieneb igal aastal tuhandeid kilomeetreid ülekarjatamise ja maa vale kasutamise tõttu. Taimkatte puudumine põuapiirkondades soodustab suurte tolmumasside lendumist atmosfääri, kus nad neelavad tunduva osa päikeseenergiast. Liikumatu ja püsivalt soojenenud õhk takistab tõusvate õhuvoolude tekkimist, mis on vajalikud vihmapilvede moodustumiseks. Suur tolmukogus õhus põhjustab põuda, põud aga – tolmumasside tekkimist.
1982. ja kahel järgneval aastal sadas tavatult vähe vihma. 1984. aasta lõpus vajas 20 Aafrika riiki toiduabi. Tol aastal suri ainuüksi Sudaanis nälga 250 000 inimest.
1970. aastatel suri igal aastal alatoitlusse üle 5 miljoni väikelapse ning 150 miljonit inimest oli nälga suremas. Etioopia, Aafrika kõige madalama keskmise sissetulekuga riigi valitsus oli juba 11 aastat pöördunud maailma poole palvetega toiduabi saamiseks, ometi sai näljahädast sealse rahva hävitaja. Ehkki 1984. aastal ilmus lääneriikide meedias teateid maa täbarast olukorrast, koputas jõukate tööstusriikide südametunnistusele alles sama aasta oktoobris Põhja-Etioopias tehtud BBC film, mis jäädvustas tuhandeid nälgivaid surma ootel mehi, naisi ja lapsi.

Rekordiline põud Euroopas 2015. aastal.

Film näitas Makalle ja Koremi linna, mis kommentaatori ütluse kohaselt lähenesid maapealsele põrgule. Kümned tuhanded põuapiirkondade põgenikud koondusid linnadesse. Mõned olid maha käinud paarsada kilomeetrit ja jätnud oma pereliikmed teele surema. Nad kükitasid sopas, suutmata suure nõrkuse tõttu tõrjuda isegi end ümbritsevaid kärbseparvi. Ihu kurnatud, jalad tikkpeened, süles ahvisarnased krimpsus näoga imikud, kes olid liiga nõrgad, et nutta – nii istusid inimesed liikumatult paigal. Päästetöölised, masenduses hädaliste suurest hulgast, said jagada vähest toitu vaid piiratud arvule inimestele, teades, et sellega määravad nad ülejäänud nälgijad kindlasse surma.
Midagi nii kohutavat polnud lääne inimeste silmad näinud pärast koonduslaagrite väravate avamist Teise maailmasõja järel ning peagi järgnesid muljetavaldavad vastukajad. Aafrikasse hakkas voolama annetusi, muusikud korraldasid rokistaaride hiigelkontserdi Live Aid, mille organiseeris laulja Bob Geldof.
1985. aasta maikuuks oli Aafrikasse toimetatud 500 000 t toitu, kuid rahvusvaheline hädaabiteenistus oli suurtes raskustes. Toidujagamist takistas transpordi puudumine ning kestvad sõjad Eritreas ja Tigrés. Suhted humanitaar- ja valitsusagentuuride vahel olid sageli pingelised, eriti hiiglaslike ümberasustusprogrammide tõttu – sadu tuhandeid inimesi asustati väidetavalt vägisi ümber Etioopia lääne- ning lõunapoolsematesse viljakamatesse piirkondadesse.
Kui 1985. aasta lõpus algasid vihmasajud, pöördusid põgenikud kodudesse tagasi. Välisabi toel hakati istutama põllukultuure ja taastama karju. Külakogukonnad asusid oma elu uuesti üles ehitama. 1987. aastal saabus teade järjekordsest näljahädast Etioopias. Põud hävitas veel kord riigi põhjaosas peamise viljasaagi, ikaldusest pääsenud piirkondades aga laastasid põlde rändtirtsude parved.
Lõpuks mõisteti ÜRO-s, et Aafrika Alam-Sahara probleeme saab lahendada ainult pikaajaliste rahvusvaheliste jõupingutustega. Teoreetiliselt ei tohiks suuri näljahädasid enam tulla. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni loodud hoiatussüsteemis töödeldakse andmeid sademete, külvide ja saakide kohta. Nende põhjal peaks olema võimalik teha prognoose ja ennetada katastroofe. Süsteem toetub valitsustelt saadud infole, kuid kahjuks pole paljude maade andmed usaldusväärsed.
Toitlusprobleemide teravnemine arengumaades ei seletu mitte ainult ebasoodsate ilmastikutingimuste ja põuaga. Üks peapõhjusi on selles, et nende maade sotsiaalmajanduslik areng, majanduspotentsiaal ja tootmise tase ei luba loodusõnnetustest edukalt jagu saada. Majanduslik mahajäämus on toitlusprobleemi teravnemise otsustav tegur.

* * *

1990. aastal tabas põud ka Euroopat. Inglismaal seiskus ülekuumenemise tagajärjel kuulsa Big Beni tornikell. Kreekas vähenes viljasaak ligi 50% võrra ja isegi sellist tähtsat ekspordiartiklit nagu tomateid tuli sisse vedada. Kreeka valitsus tõstis vee hinda kolmekordselt. Lõuna- ja Kesk-Itaalias kuivasid viljapead kõrte küljes. Sitsiilias maksis pudel vett rohkem kui pudel veini. Kaks aastat hiljem tabas eriti pikk põuaperiood Põhja-Saksamaad. Viljasaak vähenes 25–35% võrra.

Ränk põud USAs 2012. aastal.

USA-d tabas rängim põud 1996. aasta suvel. Utah’, Arizaona, Colorado, New Mexico, Kansase, Oklahoma ja Texase osariigis ei sadanud mitu kuud vihma. Pinnas kuivas. Farmerid olid sunnitud oma kõhnunud veised poolmuidu maha müüma, sest vili oli ikaldunud.
Kas viimaste aastate põuaperioodid kujutavad endast ainult mööduvat nähtust? Ent paljud märgid osutavad murettekitavatele muutustele. Näiteks on Lõuna-Texases mõnedes paikades moodustunud ränddüünid, mis võivad olla kõrbestumise esimesteks ilminguteks.
1972. aasta mais varjutasid Lõuna-Dakotas, Nebraskas ja Kansases suured tolmupilved keskpäevast päikest. Tohutu torm paiskas õhku mulda ning kandis selle kaugele Atlandi ookeanile. Spetsialistide hinnangul kaotasid USA preeriaosariigid tollal umbes 3 miljardit tonni viljakat pinnast.
Prognoosid on sünged: põuaperioodid muutuvad sagedasemaks ja kestvamaks. Sellest annab tunnistust ka aastatel 1990–95 kestnud põud Hispaanias. Vaatlusandmed lubavad järeldada, et Euroopas on alates 1963. aastast sademetehulk pidevalt vähenenud, kuid samas on suurenenud tugevate tormide ja kuumalainete hulk.
Klimatoloogide arvestuste järgi tõuseb Lõuna-Euroopas aastaks 2030 keskmine õhutemperatuur 1,8 kraadi võrra, väheneb aga aastane sademetehulk. Inglise meteoroloogide kliimamudeli järgi väheneb Vahemeremaade kõige kuivemates regioonides talvine sademetehulk 10–20% ning suvine rohkem kui 30%. Kuid ka suvised vihmad tulevad tugevad ja lühiajalised, nii et vesi ei jõua imbuda kuivanud pinnasesse.
Hispaania sisemaal on alates 1965. aastast peaaegu kaks kolmandikku märgaladest kadunud. Osa Doñana rahvuspargist, Edela-Euroopa suurimast looduslikust märgalast, kuivas viimase viis aastat kestnud põua tagajärjel. Põua kõrval soodustas märgala kuivamist ka põhjavete ohjeldamatu ekspluateerimine. ÜRO ülesandel korraldatud ja 1996. aastal avaldatud uurimuses on öeldud, et kliimamuutuste tagajärjel kuivab kuni 85% Hispaania ja Kreeka märgaladest. Käesoleval ajal kannatab mõlemas riigis rohkem kui 40% pinnasest erosiooni all, Türgis koguni 70%. Hispaania ja Itaalia teatud piirkondades kaotatakse igal aastal maad kurnava põlluharimise läbi 250 t pinnast põllumaa iga hektari kohta.
Berliini Vaba Ülikooli uuringud näitavad, et õhurõhk Assooride kohal tekkivates kõrgrõhkkondades on viimaste aastakümnete jooksul pidevalt suurenenud, Islandi kohal kujunevates madalrõhkkondades aga langenud. Selle tulemusena ei saja Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas talvel enam nii palju kui varem. Alates umbes 1977. aastast on hakanud Itaalia, Kreeka ja Hispaania lõunapoolsed alad stepistuma, Vahemere kallastel paiknevaid suurlinnu ähvardab aga krooniliseks muutuv veepuudus. Kõik see ei tähenda, nagu hakkaks ka Kesk-Euroopa kõrbestuma, äärmisel juhul muutub kliima leebemaks, talved soojemaks ning suved sademetevaesemaks. Kesk-Euroopa elanikud tulevad selliste kliimamuutustega toime, kuid Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas rööviksid üha sagenevad põuaperioodid vee miljonitelt inimestelt.

©Peter Hagen

0

Your Cart