San Francisco maavärin 18. aprillil 1906

11 minutit lugemist

San Francisco ajaloos on olnud kaks sündmust, mis on kandnud linna kuulsuse kaugele üle riigipiiri. 1848. aastal avastati San Francisco lahe tagamaalt, Sierra Nevada (Lumemägede) läänenõlvadel šveitslase Sutteri vesiveski lähedal kullaliiva, mis vallandas kullapalaviku ja muutis Metsiku Lääne selliseks, nagu me seda vesternidest tunneme.

Kui 1844. aastal oli Püha Franciscuse misjonijaamas 50 alalist elanikku, siis sajandivahetuseks oli San Franciscost saanud Lääneranniku juhtiv rahandus-, laevandus-, sise- ja väliskaubandus- ning tööstuskeskus. Linn kerkis lahe suudmesse, mis on ookeaniga ühendatud kitsa ja varjatud Kuldvärava väina abil. 1906. aastal oli linnas üle 400 000 elaniku, kui teda tabas maavärin. Kuid juba siis, kui San Francisco oli Ühendriikide suuruselt üheteistkümnes linn ning andis paremal juhul välja suure küla mõõtmed, tunti California rannikut väriseva maana.

Maavärina tagajärjel purunenud San Francisco raekoda.

Maavärinad selles piirkonnas on seotud läbi California rannikuala kulgeva San Andrease murranguga. Vähemalt 30 korda päevas väriseb maa, kuigi neid mikrovärinaid on suutelised registreerima ainult ülitundlikud seismograafid. Päikesepaisteline Vaikse ookeani rannik on geoloogilises mõttes liigestatud maa. Loode-kagu suunaline üle 1100 km pikkune San Andrease murrang on jälgitav alates Arena neemest (San Franciscost 190 km loode pool) üle San Francisco poolsaare kuni California lahe põhjatipuni, kus ta ilmselt jätkub vee all. Lennukilt vaadatuna või geoloogilisel kaardil paistab ta voolavast veest uuristatud nöörsirge joonena, millest kummalgi pool on pinnavormid siin-seal selgelt üksteise suhtes nihutatud. Maa sisemuses tekkivatele, maakoort nihutada püüdvatele pingetele annab kõige kergemini järele murrang. Märkamatud liikumised piki murrangupinda painutavad kivimikihte senikaua, kuni ükskord nende vastupidavus on ületatud. Siis võtavad kihid silmapilkselt uue asendi ja see äkiline murdumine vallandabki maavärina.

Pärast 1857. aastal Lõuna-Californiat tabanud maavärinat tehti kindlaks, et San Andrease murrangus olid mõne jõe sängid nihkunud kuni kümme meetrit. Tegemist on arvatavasti suurima teadaoleva horisontaalse pinnasenihkega uusajal. Samal aastal toimus seal ka teine maavärin, kuid sellest on vähe teada, sest see tabas väheasustatud ala.

Vaikse ookeani laam, mille lõunaosas asub Los Angeles, liigub kiirusega 5–7 cm aastas põhja poole, Põhja-Ameerika laam, millel asub Ida-California ja San Francisco, liigub lõunasse, nii et umbes kümne miljoni aasta pärast peaks Los Angeles mööduma San Franciscost. Seni tuleb aga selles piirkonnas arvestada veel terve hulga väiksemate ja suuremate maavärinatega. Jääb mulje, et maavärinad toimuvad selles piirkonnas vaheldumisi – San Franciscos värises maa 1800. aastal ja Los Angeleses 1857. aastal Sellepärast kardeti, et kui 1900. aasta paiku peaks jälle maavärin toimuma, on järg uuesti San Francisco käes. Nii juhtuski.

Ameerika ajaloo kuulsaim maavärin toimus 18. aprillil 1906. Hiljem, kui võeti kasutusele Richteri skaala, hindasid seismoloogid tagantjärele selle maavärina tugevuseks 8,3 palli (uuemate mõõtmiste tulemusel pakutakse 7,8 palli). Maavärinat oli tunda San Andrease murrangu 470 km pikkusel lõigul, lõunas alates San Juan Bautistast kuni umbes 250 km kaugusele San Franciscost põhja pool. Maavärina tugevusest saab parema ettekujutuse, kui mõelda, et seda oli tunda 180 000 ruutkilomeetril!

* * *

Kohaliku ajalehe „San Francisco Examiner” toimetajat John Barrettti tabas maavärin varahommikul kell 5.12, kui ta tööle minnes oli koos paari kolleegiga jõudnud toimetusehoone ette. Äkki libises neil maapind jalge alt, Barrett ja tema kaaslased kukkusid pikali. Jäi mulje, nagu oleks nähtamatu vaakum nad maa külge imenud. Maas lamav toimetaja nägi, kuidas toimetusehoone ja teised ehitised alustasid kummalist tantsu. Nad kõikusid, nihkusid edasi tänava poole, seejärel tagasi ning alustasid siis tantsu uuesti, kuid seekord juba kiiremas tempos. Ümberringi oli kuulda murduvate puitehitiste raginat, kokkuvarisevate kivimajade mürinat ja purunevate aknaklaaside klirinat. Trammirööpad kõverdusid, tänavatele ilmusid praod. Mõnest praost purskus vett, mõnest immitses gaasi. Kirikukellad hakkasid helisema. Umbes 40 sekundit kestnud maavärin oli tugevamaid, mis eales ühte USA suurlinna tabanud.

„Täna tuleb hull päev,” ütles Barrett kolleegidele. „Hakkame kirjutama!”

Vasakul (torni taga) hotell Palace, kus maavärina ajal viibis kuulus tenor Enrico Caruso.

Maavärina ajal varisesid terved kvartalid rusuhunnikuteks. Puuhooned vajusid kokku nagu kaardimajakesed. Tellistest laotud fassaadid kukkusid ümber. Linna uuest raekojast, mida oli ehitatud 20 aastat ja mis oli läinud maksma 7 miljonit dollarit, oli järel ainult osa välisseinu ja torni metallkarkass.

Kuid vähesed kõrghooned, nagu 19-korruseline Spreckle Building ja 16-korruseline Chronicle Building, pidasid just tänu metallkarkassile maavärinale vastu.

San Francisco eeslinn asus San Andrease murrangust ainult 7,5 km kaugusel. Maavärin lähenes suure mürinaga põhja poolt üle lahe ning põhjustas suuri purustusi ka selles linnaosas. Elektrikaablid ja -juhtmed rebenesid ning San Franciscos kustusid kõik tuled. Kesklinnas olid purustused eriti tugevad, kuna seal olid majad ehitatud kuivendatud ja liivaga täidetud sohu. Kell 8.14 järgnes küllaltki tugev järeltõuge, mis tekitas linnas uusi purustusi.

Maavärinast hullem oli järgnenud tulekahju, mille hoogu suurendas vigastatud torudest väljunud gaas. Kõigest veerand tundi pärast maavärinat teatati umbes 50 tulekahjust, millest enamik asus tihedalt asustatud rajoonis Market Streetist lõuna pool. 18. aprilli keskpäevaks oli leekides 2,6 km² suurune ala linna südames. Maavärin tekitas linna veevärgis 23 000 leket ja nii ei jäänud tuletõrjujatel muud üle, kui abitult pealt vaadata, kuidas terved linnaosad tules hävisid. Sõjaväeosad hakkasid tänavate kaupa maju õhku laskma, et takistada tule levikut. Kui 21. aprillil kella 7 paiku hommikul kustusid viimased leegid, oli hävinud 28 188 maja (490 kvartalit) ning peavarjuta jäänud 225 000 inimest.

Kui palju inimesi selle maavärina tagajärjel hukkus? Erinevates allikates on pakutud ohvrite arvuks 450–700, kuid 1990. aastal avaldas San Francisco arhivaar Gladys Cox Hanson uurimuse, milles ta väitis, et maavärina tagajärjel hukkus üle 3000 inimese (hukkunute hulka on arvatud ka need, kes surid hiljem maavärina ajal saadud vigastustesse). Teistel andmetel on nende ohvrite hulka arvatud ka 300 mahalastud marodööri.

Maavärin hävitas tuhandete inimeste lootused kiirest rahast, õnnest ja hiilgavast ärist. Selle katastroofiga on aga seotud ka mõned kurioossed lood.

Kuulus New Yorgi Metropolitan Opera Company viibis San Fanciscos külalisetendusel. Dirigent Alfred Hertz, maailmakuulsa tenori Enrico Caruso sõber, valmistus hotellis Palace hommikukohvi jooma, kui tugitool ja kohvilaud hakkasid valssi tantsima. Dirigent kuulatas helisid puht professionaalsest huvist ning ütles hiljem: „Isegi sellisel silmapilgul huvitasid mind heliefektid. Ooperipartituurides on looduskatastroofe orkestreeritud alati fortissimos, kuid minu kõrvus kõlas maavärin pigem mezzofortena.”

Eelmisel õhtul ooperis „Carmen” esinenud Caruso ise oli maavärina ajal voodis. Kui tema tuppa tormanud dirigent küsis, kas ta on viga saanud, raputas laulja pead nagu jonnakas laps, siis aga noogutas. Caruso kartis, et šokk on kindlasti tema häälepaelu kahjustanud. Kuulus tenor laskis oma pagasi laadida kolmele vankrile ning lahkus linnast, andes tõotuse enam mitte kunagi San Fanciscosse tulla. Tema kohta räägiti tollal anekdoodimaigulist lugu. Surmani ehmunud Caruso olevat paljajalu ja pidžaamaväel jooksnud sadamasse ning nõudnud piletit esimesele ettejuhtuvale laevale. Lõppude lõpuks on ta ju kuulus Caruso. Kuid madrused ei tundnud teda ära ning ei lasknud meest enne laevale, kui ta oli neile tõestuseks ühe aaria laulnud – paljajalu ja pidžaamas!

Seitsmekorruseline hotell Palace, mis võttis Market Streetil enda alla terve kvartali, pidas maavärinale hästi vastu, sest tema ehitaja William Ralston oli 1868. aastal Haywardis toimunud maavärinast õppust võtnud ning kulutanud 3000 t metallkarkasse hotelli seinte tugevdamiseks. Tihedalt asustatud tööliskvartalites ei olnud majad nii vastupidavalt ehitatud ning seal oli ka palju ohvreid. Kuivendatud sohu püstitatud neljakorruseline hotell Valencia varises kokku nii, et tema ülemine korrus oli tänavaga peaaegu ühel tasapinnal. Kümned alumistel korrustel ööbinud külastajad uppusid, kui purunenud torustikest väljatunginud vesi alumised korrused üle ujutas.

Üsna huvitav meenutus sellest maavärinast pärineb Saksa kaubaauriku Uarda kaptenilt Petersenilt: „See juhtus 18. aprillil, pisut enne kella viit hommikul, kui Uarda sisenes Kuldvärava väina. Olime just möödunud leetseljakust ning ma ootasin pardale lootsi. Äkki rappus laev kogu pikkuses. Me kõik arvasime, et aurik on karile sattunud. Ma tormasin otsekohe masinatelegraafi juurde ning andsin tagasikäigu, et oletatavalt karilt lahti pääseda. Kuid sellest hoolimata jätkas aurik rappumist. Seejärel kerkis laeva vöör ja mul oli tunne, nagu oleks Uarda libisenud üle tundmatu veealuse kalju. Andsin masinatelegraafil käskluse „Täiskäik edasi”, kuid mõni hetk hiljem jätkas laev sõitu, nagu poleks midagi juhtunud.” Auriku meeskond murdis pead juhtunu üle, sest lahe selles osas oli sügavus vähemalt 10–15 meetrit. Alles pardale tõusnud loots tõi teate linna tabanud kohutavast maavärinast. Teeme siinkohal väikese kõrvalpõike, sest saatuse tahtel tuli Uarda meeskonnal samal 1906. aastal veel teinegi maavärin üle elada.

Pärast San Franciscost lahkumist võttis aurik kursi lõunasse. Laev pidi külastama veel mitut Lõuna-Ameerika sadamat ja asuma siis ümber Kap Hoorni neeme koduteele Hamburgi.

16. augustil viibis laev Tšiili sadamalinna Valparaiso reidil. Päev oli soe ja vihmane. Tööpäev oli lõppenud ja meremehed lasksid pärast õhtusööki leiba luusse. Ohvitserid viibisid oma kajutites ning sohval lebav kapten luges raamatut. Äkki käis laevast läbi tugev värin. Kapten paisati asemelt õhku. Klaasid ja pudelid hüppasid laual ja raamaturiiulil ning kukkusid siis klirinal põrandale. Mõned elektripirnid põrusid pesadest välja ning laeva masinad hakkasid mürisema ebatavalises taktis. Esimene ohvitser tormas kajutisse ning suure vaevaga tasakaalu hoides karjus: „Maavärin! Jälle maavärin!” Laev vappus taas. Enam polnud võimalik jalgadele jääda. „Ma tormasin kaptenisillale,” jutustas Petersen, „ning andsin korralduse auru teha, et vajaduse korral merele sõita, sest oli karta tsunamit. Kui ta peaks tulema, siis on tõenäoline, et laine rebib auriku ankrust lahti. Laev kõikus ikka veel. Siis jäi kõik rahulikuks. Kuid see ei kestnud kaua. Vaevalt olime jõudnud ehmatusest toibuda, kui laev hakkas uuesti rappuma, veelgi ägedamalt kui esimesel korral. Alus kiikus edasi-tagasi, nii et ankruketid krigisesid, kuid pidasid siiski vastu. Eemal reidil oleva teise Saksa auriku Lamberti ankruketid aga purunesid ning laev hakkas triivima. Pärast teist tõuget uurisime ümbrust, et juhtunust ülevaadet saada. Reidil paistis kõik korras olevat, aga kaldal avanes kohutav vaatepilt. Uarda asus umbes poole miili kaugusel kaldast. Linna kohal hõljus ikka veel hiljutisest vihmast tekkinud vine, milles sähvisid välgud. Tegelikult olid need arvukad lühised elektriliinides, hiljem aga hakkasid levima jutud, nagu oleks Valparaisos maavärina ajal välku löönud. Alguses vaevukuuldavalt, kuid siis üha tugevamini kostis meieni kaldale läheneva tsunami mühin, millesse sekkusid hättasattunute karjed. Jubedalt kõlasid selles kaoses koerte haukumine ja ulgumine. Varsti ilmusid siin ja seal nähtavale tuleleegid, valgustades õhtutaeva taustal loodusjõudude hävitavat laastamistööd. Linna taga asuvale mäeahelikule langes lausa tontlik valgus. Peagi paisus kahjutuli tohutuks tuletormiks, mis levis üle kogu linna. Me ei saanud kogu öö rahu kaldalt kostvate helide ja korduvate maa-aluste tõugete pärast. Tõuked vaibusid alles järgmisel päeval, kui pardale tulid esimesed põgenikud…”

Selle maavärina tugevuseks on Richteri skaala järgi hinnatud 8,6 palli. Hukkus 20 000 inimest, kuigi mõned allikad nimetavad surmasaanute arvuks poolteist tuhat. Kuid tulgem tagasi San Francisco maavärina juurde.

Maavärin põhjustas suuri purustusi ka teistes rannikukülades ja -linnades. Eriti suured olid purustused Stanfordi ülikoolis. Massiivsed uusromaani stiilis raamatukogu ja kirik hävinesid peaaegu täielikult. Sada inimest hukkus, kui halvasti ehitatud vaimuhaigla Agnew Hospital peaaegu täielikult kokku varises. Rannikul varisesid paljudes kohtades kaljud merre, maapinda tekkisid praod, vedurid ja vagunid paisati rööbastelt ning rööpad kõverdusid groteskseteks vormideks. Santa Clarast lõunas asuv Loma-Prieta saeveski purunes täielikult ning kõik seal töötanud üheksa meest hukkusid.

Mälestus 1906. aasta maavärinast jäädvustati ehtameerikalikult. 1970. aastatel püstitati linnast põhja pool San Andrease murrangus asuvasse National Seashore’i parki mälestusmärk Matilda-nimelisele lehmale (piimaandja elas aastatel 1900–06). Matilda kukkus maavärina ajal maapinda tekkinud lõhesse, mis sulgudes jättis nähtavale ainult lehma saba. Nüüd on uudishimulikele vaatamiseks välja pandud lojuse plastiksaba.

Kui maavärinad toimuvad ka edaspidi eelmise sajandi rütmis, siis võib loota, et kuni aastatuhande vahetuseni võivad San Francisco elanikud ennast ohutult tunda. Aga kuidas on lood Los Angelesega? Piki San Andrease alangut Lõuna-Californias võib laamade vahele kogunenud surve tekitada äkilise kuuemeetrise maalihke. Los Angeleses ja selle ümbruses elab aga praegu seitse miljonit inimest…

Peter Hagen