Populaarsete uimastite tõusud ja mõõnad

7 minutit lugemist

LSD, marihuaana, kokaiin: mõned uimastid on n-ö moes ainult lühikest aega, teisi tarvitatakse aastakümneid. Dr Amoros selgitab mõnuainete tarvitamise tõusude ja mõõnade tagamaid.

Dr Amoros, miks mõnesid uimasteid ülistatakse, mõnesid kirutakse aga maapõhja?

Võtame kuulsaima näite: Sigmund Freud. Ta eksperimenteeris kokaiiniga ja oli alguses sellest suures vaimustuses. See kestis seni, kuni üks tema sõber kokaiini üledoosi tagajärjel suri. Seejärel muutis ta oma suhtumist kokaiini kardinaalselt.

Kas selline suhtumise muutumine uimastisse on tavaline?

Uimastite tarvitamises näeme sageli lainetaolist liikumist. Üks uimasti ilmub lagedale ja muutub eelkõige oma positiivse-ergutava mõju tõttu väga populaarseks. Mida rohkem inimesi aga hakkab uimastit pruukima, seda suuremaks muutub ka nende hulk, kes kogevad uue uimasti tarvitamisega kaasnevaid negatiivseid kõrvalmõjusid. Võtame näiteks metamfetamiini (crystal meth), mille kuritarvitajad vananevad lühikese ajaga aastakümneid, nende hambad lagunevad, nahk näeb kohutav välja. Kes metamfetamiinisõltlast ise näeb, veendub, et tegemist on väga ohtliku ja ülimalt kahjuliku mõnuainega.

Kas selliseid uimastilaineid on läbi aegade olnud?

Nooremad põlvkonnad teevad sageli neidsamu vigu, mida tegid nende vanaisad või vaarisad. Muide, esimene kokaiiniepideemia oli USA-s aastatel 1880-1890. Sellest perioodist ei tea tänapäeval enam keegi midagi. Ajalooürikud näitavad, et kanep oli araabia kulutuuriruumis Jeemenist kuni Süüriani väga levinud juba 11. sajandil. Kanepisuitsetamisega liialdamise tagajärjeks oli aga kõikvõimalike psühhooside suur levik. Juba tollal kasutati kanepipruukimise ohjeldamiseks boikotte ja keelde, 12. sajandi lõpus üritasid sunniitide valitsejad Kairos kanepit täielikult keelustada. Asi läks isegi nii kaugele, et hirmutamiseks tõmmati kanepisuitsetajal hambad välja. Karmidest võtetest hoolimata ei õnnestunud rangetel valitsejatel kanepipruukimisele lõppu teha.

 Igal põlvkonnal on oma uimastid – mis on praegusaja noorte eurooplaste hulgas kõige popimad narkootikumid?

Ilmselgelt on kanep teisel kohal. Nii oli see poole sajandi eest ja nii on see jäänud tänaseni. Kanepi kõrval on teisigi populaarseid mõnuaineid, näiteks kokaiin, amfetamiin ja ecstasy, millele on lisandunud eelkõige nn „New Psycoactive Substances“ (NPS), mida turustatakse sageli kui „legal highs“, teiste hulgas ka rohusegudena „Spice“ nime all. Need ained jätavad mulje nagu oleks tegemist legaalsete ja ohutute mõnuainetega. Kõik viitab siiski sellele, et mõnedes sünteetilistes kanepisortides sisalduv THC (9-delta tetrahüdrokannabinool) on kordades ohtlikum kui „vanas heas“ looduslikus kanepis. Hoiatan sünteetilise kanepi tarvitamise eest. Tagajärjed võivad väga kurvad olla.

1960- ja 1970-ndaid aastaid seostame eelkõige LSD või marihuaanaga. Mis rolli on mänginud ühe või teise põlvkonna väärtushinnangud narkootikumide tarvitamisel?

1960-ndatel aastatel hakkas Euroopas levima heroiin, nauditi selle „ühiskonnast ja ümbrusest väljalülitamise“ efekti. Oma rolli mängis ka lääne noorte protest Vietnami sõja vastu moto all „make love not war“. Kas oli siis tegemist marihuaana, LSD või heroiiniga – kõiki neid uimasteid tarvitati ikka selleks, et vähendada psüühilisi pingeid konkurentsitihedas ühiskonnas, kus kõik oli rajatud ainult raha kokkuajamisele ja edu saavutamisele.

Kas hipid suitsetasid marihuaanat osalt sellepärast, sest tundsid sel viisil sidet loodusega?

Märksõna loodussõbralikkus on kanepi puhul ilmselt pikka aega oma rolli mänginud, nii et seda on peetud looduslikuks uimastiks. Paljud uskusid ja usuvad nüüdki, et kuna kanep lausa looduses kasvab, peab see ju kuidagiviisi tervislik olema või vähemalt mitte eriti kahjulik. Natuke metsa poole loogika, sest looduses leidub üksjagu mürktaimi, kuid kellelgi ei tule mõttesse neid proovida või nende tervislikkusest rääkida.

Tänu aktiivsele kanepiaretusele on loodud sordid, mille THC sisaldus on kordi suurem kui looduses kasvavas kanepis. See kehtib ka nn suitsetamissegude kohta, mida peeti pikka aega „looduslikuks“. Alles hiljem selgus, et need on asendatud sünteetilise kannabinoidiga.

1980-ndaid aastaid seostatakse kokaiiniga, 1990-ndaid aga partyuimastitega.

Kokaiinitarvitamise buum USA-s 1980-ndatel aastatel oli seotud paljude noorte inimeste sooviga ühiskonnas aktiivselt osaleda, olla erksam, terasem, nupukam, kiirem ja parem kui teised. Individualism ja konkurentsivõitlus mängisid suurt rolli. Just kokaiin oli oma kõrge hinna tõttu aastakümneid rikaste ja ilusate uimasti, nende „maiustus“, kes olid tegevad popibisnessis või olid börsimaaklerid, kes võisid endale seda lubada. Selline suhtumine on enamikes tööstusriikides muutunud, sest kokaiinihind on kõvasti langenud. Arengumaades nagu Eestis, Indias või Hiinas on kokaiinil sama imago kui Euroopas 20 või 30 aastat tagasi.

„Vanasti“ taheti uimastilaksu all ennast lihtsalt välja lülitada, kuid alates „kokaiinipõlvkonnast“ mõeldi narkouimas eelkõige karjäärile?

Nii nagu palju aastaid tagasi, on ka tänapäeval uimastite tarvitamisel üheks tähtsaimaks teguriks oletatav või loodetav füüsiliste, eelkõige aga vaimsete võimete tõus. Teine aspekt on soov nädalavahetustel lõõgastuda ja „auru välja lasta“. Töönädala jooksul koguneb pingeid nii või teisiti igalt poolt. Nädalavahetustel tahetakse mõned tunnikesed täiesti vabad olla ja narkolaksust mõnu tunda – ning seda võimaldavad eelkõige party-uimastid nagu ecstasy.

Uimastid on suur ühiskondlik probleem. Mil määral suudab poliitika kodanike meelemürkide tarvitamist mõjutada?

Kui me vaatame sellekohast statistikat, siis on selge, et ühe või teise riigi narkopoliitika mõjutab uimastite tarvitamist väga tugevasti, kuigi rolli mängivad ka teised tegurid. USA-s kasvas kanepisuitsetamine 1960- ja 1970-ndatel lausa plahvatuslikult, kuid 1980-ndatel langes märgatavalt. Väike tõus oli 1990-ndatel ja hakkas siis kuni 2006. aastani taas langema. Nüüd on USA-s hakatud jälle rohkem kanepit suitsetama.

Kuidas te neid tõuse ja mõõnasid selgitate?

1960-ndatel aastatel algas üliõpilasliikumine, 1970-ndatel dekriminaliseeriti kanep mõnedes USA osariikides. Selle tagajärjel suurenes kanepisuitsetamine drastiliselt. 1980-ndatel aastatel seadis Reagani konservatiivne valitsus uimastikontrolli ja selgitustöö esikohale ja kanepisuitsetamine langes kuni 1992. aastani väga tugevasti. President Clintoni esimestel valitsemisaastatel kasvasid üles paljud lapsed, kelle vanemad olid nooruses aktiivselt kanepit suitsetanud. Selgitustöö enam ei mõjunud, kanepisuitsetamine hakkas taas suurenema.

Kuid ometigi vähenes kanepivaimustus Clintoni ametiaja lõpupoole taas?

Jah, selle põhjusi on pisut keeruline seletada. 1990. aastate lõpus toimus huvitav areng: paljud turundusspetsialistid avastasid enda jaoks noored kui olulise ostjaskonna. Reklaam ühendati mängelva kergusega poliitikute uimastitevastase selgitustööga. Reklaamispetsialistid kasutasid uimastitevastast kampaaniat osavasti ära. Milline neiu tahaks meelemürkide pruukimise tagajärjel välja näha nagu hall vari ja käia ringi lagunenud hammastega.

Ja kas see mõjus?

Kuni 2006. aastani täheldati kanepivaimustuse nõrgenemist. Siis algas USA-s debatt marihuaana legaliseerimise üle. Alguses Californias, siis Oregonis, Washingtonis, Colorados. Teisalt, mida intensiivsemalt narkootikumide teemal diskuteeritakse, seda nõrgemalt hinnatakse kanepi tarvitamisega seotud terviseriske, ja need, kes on juba aktiivsed tarvitajad, jätkavad samas vaimus. Muidugi on USA-s väga keeruline tõhusalt kanepikasvatamise vastu võidelda, sest klimaatiliste tingimuste tõttu on lõunapoolsetes osariikides võimalik vahelejäämist kartmata kanepit kasvatada suvalistes paikades.

Kuid kanepi legaliseerimise pooldajate hulk USA-s kasvab pidevalt

Statistika näitab, et mida rohkem on inimestel kogemusi kanepiga, seda enam on ta legaliseerimise poolt. Ka Euroopas leidub kanepi legaliseerimise aktiivseid toetajaid, kuid meil on kanepi tarvitamine väiksem ja selge enamus on legaliseerimise vastu, seda meelt on ka paljud noored.

Öeldakse, et viin on tarkade jook. Kas sama kehtib ka uimastite kohta?

Isegi rohkem kui alkoholi kohta. On uimasiteid, mida võib ju ära proovida, mõistlikult mingi aja pruukida, kuid ükski alalhoidlik ja tark inimene ei hakka endale midagi süstima.

Kas olete ka ise kanepilaksu kogenud?

Teadus nõuab ohvreid. Olen eksperimendikorras ühe „laksu“ kätte saanud ja rohkem seda kogeda ei soovi. Mulle jääb absoluutselt arusaamatuks, kuidas on võimalik nautida ebamäärast, unist ja uimast olekut, mida kanep tekitab.

Seega vastab siis tõele, et kanep on lollide narkootikum?

Ei taha kedagi solvata, kuid selline mulje on küll jäänud. Kõige suuremas kanepivaimustuses on inimesed, kelle IQ ei ole eriti kõrge. Psühholoogina leian, et just sellised inimesed peaksid oma väheseid ajurakke väga hoolikalt säästma ja kanepitarvitamisest hoiduma.

Mis oleks Euroopas tuleviku uimasti?

Julgen välja pakkuda järgmise kuldse kesktee: kunagi tulevikus hakatakse pruukima teaduslikult väljatöötatud uimasteid, mille negatiivsed kõrvalmõjud on viidud miinimumini või koguni täielikult kõrvaldatud. Mis puutub aga kanepisse, siis kardan, et me kipume liialt USA eeskuju matkima ja kanepi tarvitamine võib oluliselt suureneda.

©Peter Hagen