Põnevat ja huvitavat kullast

6 minutit lugemist

Saksamaa kõige kaitstum aardehoidla asub Saksa Liidupanga keldris kümne meetri sügavusel. Meetripaksuste betoonseinte ja soomususte taga on spetsialistide hinnangul rohkem kui 10 000 kullakangi. Täpseid andmeid ei tea keegi, sest Liidupank on sellest riikliku saladuse teinud. Sissepääse hoonetekompleksi valvavad automaaturid. Telekaamerad ja elektroonilised sensorid hoiavad julgeolekutsooni pideva kontrolli all. Ühe Liidupanga spiikeri sõnul on hoidla absoluutselt kindel. Üksinda ei pääse hoidlasse keegi, isegi Saksa Liidupanga direktooriumi peakassa juhataja. Et ust lahti saada, peab kohal olema kolm eri võtmetega meest. Hoidlasse ei lasta kedagi üksinda. Sinna sisenejat saadab spetsiaalne valveüksus. Nii hoitakse ära, et keegi ei satuks kiusatusse. Soomususte taga on kuld laotud viie kangi kaupa eririiulitele nagu konservid kaupluseletil. Iga kullakang on umbes telliskivi suurune ja kaalub täpselt 12,5 kilogrammi. Kullakangide proov on vähemalt 995 (99,5% puhast kulda. Vene ettevõtted valmistavad eriti kõrge prooviga (999,9) kange. Kangide välispind läigib tuhmilt, mõned kangid on kõvasti kriimustada saanud, paljudele on väikesed proovivõtmise augud sisse puuritud. Kes kulda ostab, võtab ka proovi. Nii mõnigi kullakang näeb välja kui šveitsi juust. Proovipuurimised kullakangi väärtust ei vähenda, sest kulla hind suureneb pidevalt. Kullakange puhastatakse regulaarselt. Kuigi kuld on küllaltki „tundetu”, tuleb koristajate brigaadil aeg-ajalt kangidelt tolmu pühkida. Liidupanga kullavaru moodustab ainult väikese osa Saksamaa kullavarudest. USA ja Rahvusvahelise Valuutafondi järel on Saksamaa suurim kullaomanik. Saksamaale kuulub ühtekokku 3701 tonni kulda ehk umbes 300 000 kullakangi. Enamikku kullakange hoitakse seal, kust nad on ostetud: Londonis, Zürichis ja USA-s. New Yorgis asuva Föderaalse Reservpanga hoidlas ja Fort Knoxi kindluses on Saksamaal oma kulla jaoks eriosakonnad. Kui kulda ostetakse või müüakse, transporditakse omanikku vahetanud kuld vastava riigi osakonda. Sellised transportimised on haruldaseks muutunud, kuid need on ohutumad, kui vedada väärismetalli tuhandete kilomeetrite kaugusele ühest riigist teise. Inimkond on palju kulda kaotanud just meritsi transportimisel.

USA Föderaalse Reservpanga (lühendatult FED) keldris on maailma kõige rikkalikum kullahoiukoht.

120 teraskambris asub 840 000 kullakangi kogukaaluga 10 000 tonni. Kogu hoidlat ümbritseb kolme meetri paksuste seintega metallsilinder. See on ankurdatud 127 tonni kaaluvasse metallraami, mis omakorda on kinnitatud otse kaljuse aluspinna külge. Kullahoidlal on ainult üks sissepääs ja varahoidlat valvab 900 julgeolekutöötajat.

Paremini on valvatud veel vaid Kentucky osariigis asuv Fort Knoxi kindlus. Ameerika Ühendriikide suurim kullahoidla on ümbritsetud viiekordse okastraataiaga, milles on 5000-voldine elektrivool. Kümnest valvetornist, mis on varustatud kõige täiuslikuma raadio-elektronaparatuuriga, valvatakse, et keegi ei läheneks isegi kaugelt kindlusele. Tornid on varustatud isesihtivate kuulipildujate ja kiirlaskekahuritega. Kindlus on jaotatud sektoriteks, milles on üleujutatavad ruumid. Mõne minutiga võib kindluse ruumid täita vee või mürgise gaasiga, mis hävitab kiiresti kõik elava, inimesest kõige vitaalsema putukani. Kindluse keskel, hermeetiliselt suletud kahekümne uksega ja elektromagnetiliste lukkudega erilises raudbetoonist blokis hoitakse 4600 tonni kulda. Peale kulla säilitatakse seal ka teisi hindamatuid aardeid. Nende hulka kuuluvad rahatähtede originaaltrükiplaadid, müntide vermimise templid, samuti 68 tonni oopiumi, mis on tooraineks legaalselt valmistatavate elutähtsate medikamentide tegemisel. Kriisiaegadel (näiteks Teise maailmasõja ajal) toimetati kindlusesse Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni originaal, iseseisvuse väljakuulutamise deklaratsioon ja Magna Charta (1215. aastast pärit tähtsaim Inglise põhiseadus) koopia. Fort Knoxi kindlust peetakse maailma turvalisimaks hoidlaks.

Suuruselt kolmandaks kullahoidlaks peetakse Prantsuse Panga keldreid Pariisis. Neljandal kohal on Šveits. Venemaa praeguste kullavarude kohta usaldusväärsed andmed puuduvad. Teada on aga 7. augustil 1918 Kaasanis valgekaartlaste kätte langenud kulla hulk.

Punaarmee sai tagasi 199 kasti kulda, mille üldkaal oli 10 151 kg ja 6616 kasti kuldrahasid, mis kaalusid 340 800 kg. Puudu oli 188 400 kg kulda. See kuld kulus valgekaartlastel relvade ostmiseks Antanti riikidelt…

Kulla kasutamise ajaloost on palju kirjutatud, ma ei pea vajalikuks hakata teada fakte üle kordama, ning peatuksin vaid mõnel vähemtuntud seigal.

Kulla tõeline karjäär algas 22. juulil 1816, kui Suurbritannia viis esimese riigina oma rahvusliku vääringu kulla alusele. See tähendas, et ringluses olev sularahamass oli kullaga kaetud. 1871. aastal järgnes Suurbritannia eeskujule Saksamaa, 1879. aastal USA. Nii muutus kuld maailmarahaks ja kujunes kapitalistliku valuutasüsteemi aluseks. Iga riik pidi kindlaks määrama oma rahaühiku kullasisalduse. Kuni Esimese maailmasõjani oli riikide valuutasüsteem rajatud kullastandardile: kõik riigid vahetasid rahatähti kulla vastu.

Kulla allakäik algas 1931. aastal ülemaailmse majanduskriisi tõttu, mille mõjul Suurbritannia lahutas raha kullast. Õige pea tegi seda ka USA. Ainult iga neljas dollar oli veel kullaga kaetud. Kuid ikkagi võis veel osta untsi kulda 35 dollari eest. See oli seadusega reguleeritud. Dollar muutus maailma juhtivaks valuutaks. Kogu arvestus väliskaubanduses toimus dollarites, hoolimata roheliste paberrahade kursi pidevast langusest. USA maksebilanss muutus negatiivseks ja selle all kannatas ka kuld. Raske aasta dollarile oli 1965, kui Prantsuse president Charles de Gaulle asus rünnakule dollari vastu. Äkki tahtis ta näha ehtsat kulda ja andis Prantsuse Rahvuspangale korralduse vahetada valuutareservist 150 miljonit dollarit kulla vastu. Tema eeskujule järgnesid ka arvukad erapankade omanikud. USA oli sunnitud avama Fort Knoxi soomusuksed ja tuhanded kullakangid saadeti lennukitega Pariisi. Sellest šokist pole dollar toibunud tänini. Maailmamajandus hakkas kiirustades ennast kullast lahutama. Kulla hind 35 dollarit untsi eest kehtis veel ainult ametlikus pankadevahelises arvelduses, vabal turul hakkas kulla hinda määrama nõudmise ja pakkumise vahekord. Ja ennäe! Mõne nädala jooksul tõusis ühe untsi kulla hind 40 dollarile. Tookord oli see tõeline sensatsioon. Praegu spekulandid ainult naeraksid sellise summa peale. Kulla hind on aja jooksul teinud suuri hüppeid nii üles kui alla. Kümme aastat tagasi tõusis kulla hind 850 dollarile, 1991. aasta alguses langes aga 350 dollarile. Sellistele hüpetele vaatamata tõuseb kulla hind pidevalt, sõltumata nõudmisest ja pakkumisest ning tootmisomahinnast.

Kulla tegelikku väärtust ei ole võimalik kalkuleerida, eriti pärast seda, kui valuutanäljas venelased hakkasid oma tohutuid kullareserve turule paiskama.

Kuld on kõrvaldatud raharinglusest, Rahvusvahelise Valuutafondi liikmesriigid on leppinud kokku mitte võtta valuuta aluseks kulda. Milleks aga siis tsentraliseeritud varud? Tõsi, kuld on lakanud olemast raha selle endises tähenduses. Kuid teiselt poolt pole aga temast ka tavalist kaupa saanud, nagu on näiteks vask või isegi hõbe. „Kuldvasika” iidne traditsioon on selleks liiga vägev, et mingi kokkulepe võiks asja otsekohe muuta. Riigid ei arvelda omavahel kullaga, valuuta kullasisaldus on tühistatud või ei etenda enam reaalset osa, kuid maailmaturul on kuld jäänud endiselt erikaubaks. Teda on hõlbus müüa mis tahes valuuta eest, mida antud riik vajab.

Muutumatuks on jäänud müüt kullast kui rikkuse ja võimu sümbolist. Kelle rahakott lubab, kannab kuldehteid või deponeerib peotäie kuldmünte panka hoiule. Uusrikaste hulgas on moodi läinud kanda kaht või koguni kolme kuldketti. Mida massiivsem kett, seda uhkem!

Üks Lõuna-Aafrika kullakaevanduse omanik seletas kullakogumise põhjusi järgmiselt: „Kuld võtab vähe ruumi, seda on kerge peita, seda ei söö rotid ega muutu aja jooksul kulla kvaliteet. Kuld ei roosteta ja põgenemisel on seda hõlbus kaasa võtta.”