Miks koerad hauguvad?

6 minutit lugemist

Aeg-ajalt peieliste east kostvad ebatavalised häälitsused segasid pastorit tema rutiinses talituses. Vaevalt jõudis ta öelda oma õnnistuse „Rahu olgu teiega”, kui algas kaebelaul – nii kume ja kole, millist inimese kõrv polnud veel kuulnud.

Lahtise haua umber ulgusid 700 saksa lambakoera. Neljajalgsed sõbrad seisid külg külje kõrval oma peremeestega, kes andsid käsu lasta lahti au-ulgumine, millega tol sügispäeval aastal 1936 mälestati „lambakoerte isa” künoloog Max von Stephanitzi. Tema ongi see, kes aretas meilgi tuntud haukumis- ja hammustamishimulise koeratõu – lambakoera. Von Stephanitz oli künoloog, kelletaolist enne pole olnud. Kogu oma pika elu (ta suri 70-aastaselt) uuris ta koerte käitumist. Tema teadmised olid aluseks paljudele hilisematele koerapsühholoogia uuringutele.

Tänapäeva künoloogid on veendunud, et nad suudavad paljusid koera käitumise nüansse ära seletada.

MIKS KOER PUUDUTAB KÄPAGA PEREMEHE REIT?

Tegemist on jäänuknähtusega kutsikapõlvest, kui kutsikas vajutas käpaga ema nisa.

Eksperdid on kindlad, et nad on saanud ka nn. koerasuudluse saladuse jälile. Kindlasti on kõik pannud tähele, kui meelsasti koerad limpsavad keelega inimese nägu. Künoloogid väidavad, et sellise kombe on koer pärinud oma kaugelt esivanemalt – hundilt. Hundikutsikas müksib ninaga vanemate koonu See on märguanne, mille peale vanemad oksendavad välja poolseeditud toitu.

Kuid on veel üks koera tegevusväli, millele ei ole tänase päevani piisavalt tähelepanu pööratud.

Paljudele asjalikele künoloogidele näis banaalne otsida vastust küsimusele, miks koer haugub.

Lõpuks ometi on kaks ameerika etoloogi, Raymond Coppinger ja Mark Feinstein, leidnud sellele vastuse. Muidugi ei pruugi see olla viimane tõde.

Selgus, et koer haugub ilma erilise põhjuseta: hirmust, igavusest, pahameelest või lihtsalt niisama. Aastatepikkuse töö tulemusena jõudsid uurijad järeldusele, et koera haukumises ei avaldu mingit kindlat informatsiooni.

„Koer haugub lihtsalt igas olukorras,” konstateerisid mõlemad etoloogid.

Uurijaid üllatas järgmine tähelepanek: üks spanjel tegi kümne minuti jooksul 907 haugatust – seega 1,5 haugatust sekundis. Üks lambakoer haukus vahetpidamata seitse tundi järjest. Alles siis tegi loom esimese lühikese pausi.

Uurijate arvates ei ole sellistes vokaalsetes võimetes midagi ebaharilikku ega rekordilist. Tähelepanekud sundisid mõlemat teadlast endalt küsima: kuidas saab koer üldse nii kaua haukuda?

Coppinger ja Feinstein pidid tunnistama, et nad seisid korraga silmitsi terve hulga probleemidega.

Koera esiisa hunt, kes on Canis familiarisega niisama hästi kui identne, teeb ainult ühte liiki haugatusi – ja sedagi väga harva. Täiskasvanud huntide kuuldavale toodud 3256 häälitsusest moodustasid haugatused ainult 2,5%. Ülejäänud juhtudel Canis lupus lihtsalt ulgus. Nagu arvasid algul künoloogid, pidi koera evolutsiooni käigus olema juhtunud midagi täiesti erilist. Kuidas uurijad ka ei pingutanud, mingit rahuldavat seletust nad aga ei leidnud. Coppinger ja Feinstein heitsid kõrvale zooloogide lemmikteesi, mille kohaselt koera kodustamisel (see algas umbes 15 000 aastat tagasi) eelistas inimene koeri, kes olid innukad haukujad ja sobisid seega paremini valvekoerteks. Coppinger ja Feinstein ei nõustunud sellise seletusega. Miks pidi kiviaja inimene tooma koju valvuri, kes haukus nii sõbra, vaenlase kui ka tormi-iili peale? Haukus ka siis, kui teda häiris vaikus.

„Mingit haukuva koera aretust pole olnud,” konstateerisid mõlemad teadlased, „pole ju keegi aretanud ka kinga närivat peni.”

Nende arvates ei pea paika ka väide, et haukumisega annab üks koer teisele edasi informatsiooni. Asi on selles, et mingi signaal peab andma edasi väga ühemõttelist informatsiooni.

Näiteks väljendab sügav kume urin agressiivsust (igal juhul ei tõota midagi head). Imetajate poegade niuksumine (ka imiku nutt) väljendab aga valu või on appikutse. Kui uurijad analüüsisid koera haukumist elektrooniliste vahenditega, said nad oma üllatuseks teada, et iga haugatus koosneb kahest erinevast sagedusest: madalamast toonist haugatuse alguses ja lõpus. Spektrogrammil sarnaneb see väga heliga, mida koer teeb urisedes. Haugatuse keskel on teine, kõrgem toon, mis ületab inimese kuuldevälja ja on spektrogrammil peaaegu samane kutsika niuksumisega.

UURIJATE JÄRELDUS:

kui koer teeb auh-auh, siis ei teata ta oma liigikaaslastele midagi muud kui sulaselget mõttetust, mis inimkeeli kõlaks umbes nii: tulesiia-mineära-tulesiia.

Selliseid vastuolulisi signaale ei anna edasi mitte ainult kodustatud loomad. Nii kuulsid Coppinger ja Feinstein hunte haukuvat tavaliselt siis, kui võitlus kahe rivaalitseva karja vahel oli käinud juba pikemat aega ilma tulemusteta.

Teadlaste lõppjäreldus: haukumise tonaalsus lubab järeldada, et koer elab olukorras, mis põhjustab alalist peataolekut. Kord kargleb ta valjusti haukudes ümber peremehe, jääb siis äkki vait ja tardub paigale nagu soolasambaks muutunud Loti naine. Järgmisel silmapilgul tormab koer kujuteldava objekti poole, muudab samas meelt ja tuiskab haake tehes ei tea kuhu. Tõstab puu juures jalga, haarab siis maast puutüki, mida ta tahaks korraga nii minema visata kui endale jätta. Kunagi ei ole ühelgi künoloogil õnnestunud Canis familiarise käitumist n.-ö. vabal ajal loogiliselt põhjendada.

„Mis laadi võisid küll olla evolutsioonilised muutused, mis viisid selleni, et koer on kohanenud nii haletsusväärselt oma keskkonnaga?” küsisid endalt Coppinger ja Feinstein.

Vastuse sellele annab 30 aastat tagasi alanud ja alles hiljuti lõppenud eksperiment hõberebastega. Tulemus äratab tähelepanu. Puuris pidamiseks vähem agressiivsete ja vähem puremishimuliste loomade aretamisel ristasid Novosibirski Geneetika ja Tsütotoogia Instituudi teadlased omavahel rahulikuma loomuga isendeid. Aretustöö 20. põlvkonna rebased, kes instituudi katseaedades ringi lippavad, käituvad nagu tublid koerad. Nad jooksevad inimeste juurde, hüppavad saba liputades nende najale ja limpsavad usaldavalt keelega üle näo. Sealjuures toovad nad, kuuldavale häälitsusi, mis sarnanevad koera haukumisega.

SILITAMINE MEELDIB NEILE VÄGA

Muide, silitamine meeldib kõigile kodustatud loomadele. Vabas looduses elab aga eriline miilustaja – delfiin, kellele väga meeldib kontakt inimesega. Veel rohkem meeldib talle aga, kui teda harjaga nuhitakse. Eks püüdke äga haid silitada!

Coppingeri ja Feinsteini arvates muudab kodustamise sihiga tehtav selektsioon liigi infantiilseks. Hõberebased on jäänud oma arengus kutsika ja täiskasvanud looma vahepeale – ja vastavalt sellele ka käituvad.

Nii on ka hundikutsikad usaldavad. Mängides nad ainult hirmutavad teisi loomi, tegemata neile tõsist häda. Nii käitub ka lambakarja valvav koer, kui ta ajab loomi karja juurde tagasi.

Hundikutsikad klähvivad igal võimalusel – täpselt nii, nagu on omane koertele. Alles hiljem, kui kutsikad on suureks kasvanud ja karjaga liitunud, kujuneb neil välja ainult huntidele omane signaal-süsteem. Infantiilsele klähvimisele tuleb lõpp. Kui noor täiskasvanud hunt seda ei teeks, pureksid kaaslased ta surnuks.

Coppingeri ja Feinsteini uurimistöö lõppjäreldus on, et koerte haukumine pole midagi muud kui kodustamise paratamatu tagajärg.

Eeltoodud seletuste puhul jääb aga lahtiseks .küsimus, miks osa koeratõuge peab end suhteliselt viisakalt ülal, osa aga on nii haukumishimuline, et neid saab sundida vaikima ainult erivahenditega. Nutikad ärimehed on leiutanud isegi elektrilise kaelarihma, mis koera vähimagi haugatuse korral annab päris paraja elektrilöögi.

Üks tobe kõnekäänd ütleb, et haukuv koer ei hammusta. Vale puha. Haukuvad koerad on väga puremishimulised.

Kõige parema lahenduse haukuva koera vaigistamiseks olevat leidnud aga üks Los Angelese postiljon, kes oma kõrvade säästmiseks lennutas „Los Angeles Times’i” kopsaka nädalalõpuväljaande niisuguse hooga vastu koera kukalt, et peni sulges oma lõuad jäädavalt.