Nikotiini võidukäik

8 minutit lugemist

Mille poolest on kuulus Rodrigo de Herez? Vaevalt ütleb see nimi teile midagi – inimkonnale on rohkem tuntud Christoph Kolumbus. Portugallane Rodrigo oli tema ekspeditsiooni liige. Kodumaale naastes hakkas ta kohe suitsetama uuest maailmast toodud tubakat, nägemata ette, millised globaalsed tagajärjed on sellel teol. Omaksed ei hinnanud esmaavastaja julgust: tolle suust tulev suits meenutas neile saatanat. Suitsukuradi vastu hakkas huvi tundma inkvisitsioon, kuid temagi ei suutnud uue pahe levikut tõkestada.

Tubaka populaarsus hakkas tasapisi kasvama. Portugali õukonna meedikud kasutasid seda ekslikult ravimina paljude tõbede – külmetushaiguste, haavandi ja koguni vähi vastu. 1650. aastatel tunnistasid ookeanitaguse kultuuri raviomadusi isegi hiina ravitsejad. Inglismaal puhkenud katkuepideemia ajal (1665. aastal) kuulutasid Etoni linnavõimud suitsetamise koguni kohustuslikuks, lootes taudi peatada, kuid see ei aidanud.

End Ameerika idarannikul sisse seadnud briti kolonistidel oli tubakas tuluallikaks. Üks esimesi immigrante John Rolphe, kes asus elama Jamestowni asulasse, sai indiaanlastelt seemneid ja asutas tubakakorporatsiooni Virginia. Tõika, et tubakat saab kultiveerida ja müüa, peetakse Ameerika esimeste asunike kõige olulisemaks avastuseks. Taime edu oli nii kõikehaarav, et Ameerikasse hakkas saabuma massiliselt uusi asunikke. Marylandi ja Virginia osariigis peeti tubakalehti legaalseks valuutaks, mille eest võis osta kõike, isegi naise.

Kui Rolphe abiellus indiaanlaste juhi tütre Pocahontasega, tõi ta neiu 1616. aastal Inglismaale ja kasutas teda tubakareklaami sümbolina.

Nagu kõik halb, levis ka tubakas kiiresti. Juba 1570. aastatel olid Inglismaa maapiirkondades rajatud väikesed istandused. Veidi hiljem toodi see kultuur Hiinasse ja Siberi lõunaossa. Aga tubakas ei meeldinud sugugi kõigile, näiteks Rooma paavst andis korralduse panna suitsetajad kirikuvande alla, Inglismaa kuningas James I kirjeldas suitsetamist nii: „Harjumus, mis on silmale vastik, ninale ebameeldiv, ajule kahjulik ja kopsudele ohtlik ning tekitab musta haisvat suitsu, mis kõige rohkem meenutab põrgutule väävlilehka.“

Tubaka kasutamine levis siiski tormilise tempoga. Ühendriikide põhja- ja lõunaosariikide vahelise pikaleveninud sõja ajal suitsetasid paljud lõdvestuseks. 19. sajandi alguseks sai närimistubakast suitsetamisele moodne alternatiiv, nii et 1860. aastal Virginia ja Põhja-Carolina territooriumil paiknenud 348 tubakavabrikust tootsid 335 ainult närimistubakat. Sigaretid, mille eelkäijaid tundsid õõnsate pilliroovarte näol juba maiade hõimud, muutusid aga peagi ennenägematult populaarseks. 19. sajandi keskpaigaks hakkasid New Yorgi tubakapoed müüma esimesi „plärusid“ ning 1880. aastal patentis 21-aastane James Bonsack seadme, mis valmistas 200 sigaretti minutis. Leiutis tekitas terves tööstusharus pöörde ja põhjustas palju kuulujutte. Räägiti, et nende sigaretipaber sisaldab arseeni või seatina, egiptuse tubakasortidele aga lisatavat hašišit ja peenestatud kaamelisõnnikut. Selliste hirmujuttude kiuste said inglise sõdurid Esimese maailmasõja ajal üle 200 miljoni sigareti, mis põhjustas suitsetajate arvu järsu suurenemise. Teise maailmasõja ajal kuulus sõdurite pajuki hulka ka pakk sigarette. 1940. aastate keskpaiku oli 40% mehi kirglikud suitsetajad, 1960. aastate alguseks oli nende arv suurenenud juba 50%-ni. Kahjulik harjumus vallutas maailma.

Tubakas on taime Nicotiana tabacum kõikide liikide üldnimetus. Rootsi botaanik Karl Linne andis taimele 1753. aastal nime prantsuse diplomaadi Jean Nicot’ auks, kes tubaka populaarsuse kasvule oluliselt kaasa aitas. Tubakas sündis troopilistel laiuskraadidel ja hakkas Ameerikas kasvama umbes 6000. aastal eKr. Praegu kasvab see taim peaaegu kogu maailmas. Ehkki teda ei ole eriti kerge kasvatada, piisab ühest untsist (umbes 30 g) puhastatud seemnetest 200 m2 põllule, kus kasvab umbes 25 000 taime. Tubakat ei kohuta kahjurid: erinevalt suitsetajatest peletab alkaloid nikotiin putukad eemale.

Indiaanlaste ajalugu on täis tubakaga seonduvaid müüte ja legende. Huroonide suguharu arvas, et selle kinkis neile näljaajal Suur Vaim. Uskumuste kohaselt oli too saatnud maa peale imeilusa naise, kes andis inimestele üle maisi, kartuli ja tubaka kui jumaliku kingituse, mis pidi lõpetama nende kannatused.

Lõuna hõimudel oli tubaka suitsetamine lubatud ainult pidulikel kombetalitustel. Suitsetati selleks, et kurje vaime eemale peletada ja häid ligi meelitada. Paljud suguharud uskusid, et tubakas hakkas kasvama kunagise hõime ühendada püüdnud targa vanema haual.

Vaevalt leidub maailmas veel ühte taime, mis oleks nii armastatud ja samal ajal nii vihatud kui tubakas. Indiaanlastele andis see pääsetähe vaimude riiki, rahustas ja lõdvestas kõigi mandrite suitsetajaid, põhjustas ägedaid võitlusi, pani miljonid inimesed endast sõltuvusse ning viis paljud enne õiget aega hauda.

Põrgurohi, vähipulgad, enesetapjapiibud… Need nimetused on tubakatoodetele andnud suitsetajad ise. Niisiis saavad nad suurepäraselt aru, mida nende kirg endaga kaasa toob, ja ihkavad sellest vabaneda. Kogu maailma arstid ja poliitikud on vabanemise strateegia kallal vaeva näinud: järk-järgulise keelamise, aktsiiside tõstmise ning hariduse ja meditsiini sekkumise kaudu üritatakse inimesi nikotiinikammitsatest lahti kiskuda. Loodetakse, et ühel ilusal päeval kustutab viimne suitsetaja tuhatoosis oma viimse koni ning sellest peale elavad kõik õnnelikult.

Paraku midagi sellist vaevalt küll juhtub: suitsetajate arv hoopis kasvab kõikjal. Sigarettide tarbimine suureneb iga päev 1%. Maailmas on praegu 1,1 miljardit suitsetajat ning 2025. aastaks suureneb see näitaja prognooside kohaselt 1,6 miljardini.

Kusagil on meedikud ja poliitikud mööda pannud. Võib-olla on aeg tunnistada, et tubakata maailm on utoopia. Viimaste andmete kohaselt tahab 2/3 suitsetajaid oma pahet maha jätta ja pooled nendest üritavad igal aastal seda kangelastegu sooritada, aga eesmärgi saavutab ainult 5%. Keemilise sõltuvuse tekitajana on nikotiin isegi heroiinist ja kokaiinist tugevam.

Tubakatootjad on püüdnud vähendada suitsude kantserogeenisisaldust, aga lahjad sigaretid on osutunud tavalistest ohtlikumakski, sest neid suitsetades tõmmatakse suitsu sügavamale sisse ja kahjustatakse kopsukudesid. „Kergete“ sigarettide ilmudes kopsuvähki haigestumine hoopis sagenes.

Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon WHO seadis üldsuse ette õilsa eesmärgi vähendada suitsetajate arvu 2000. aastaks kas või 20%-ni kogu elanikkonnast. Seda suutis saavutada ainult Rootsi, sest sealsed tarkpead töötasid välja strateegia, milles polnud vastikuid keelde. Nemad jätkavad tubaka kui lõdvestava stimulaatori kasutamist, aga nad ei „tossuta“, vaid kasutavad närimistubakat.

Umbes 19% rootsi mehi närib tubakat, 17% eelistab suitsetamist. See on Euroopas kõige madalam näitaja ning tulemused on silmaga näha: rootslased põevad kõige vähem kopsuvähki ja muid suitsetamisest tingitud südame- ja veresoonkonna haigusi. Seevastu naaberriigis Norras suitsetatakse kaks korda rohkem.

Muidugi ei ole ka snus ehk närimistubakas päris kahjutu, aga mida võib üldse absoluutselt kahjutuks pidada? Elu ise on oma olemuselt kahjulik, sest lõpeb kuuldavasti surmaga. Rootsi eksperiment näitab siiski, et totaalse keelu asemele peab tulema kahjulikkuse vähendamise strateegia. Kui pole võimalik sundida inimesi suitsetamisest loobuma, las nad mürgitavad ennast siis minimaalse riskiga.

Ka Euroopa Liit hakkab mõtlema suitsetamise vastu võitlemise strateegia muutmisele. Mäletate: kui narkomaanidel hakati tasuta süstlaid andma, põhjustas see algul tugevat hukkamõistu, nüüd on aga selge: tänu sellele vähenes aidsi ja hepatiidi levik. Võib-olla on aeg loobuda tubaka väljajuurimise katsetest ning leida mõistlik kompromiss? Ajakirjas British Medical Journal avaldatud uurimuse kohaselt ei hakkaks enamik suitsetajaid, kui neile antaks võimalus uut elu alustada, kunagi suitsetama. 16-24 aasta vanuste suitsetajate küsitlemisel ütles 70% tubakale otsustavalt „ei“, 25-44-aastastest tegi seda 80%, 45-64-aastastest 90%. Enamik suitsetajaid on koondunud Aasiasse, sest seal on suitsetatud aastasadade vältel.

Suitsetajate osa elanikkonnas:

Aafrika ja Lähis-Ida – 11,8%,

Kesk-ja Ida-Euroopa – 10,8%,

Lääne-Euroopa – 9,3%,

Ladina-Ameerika ja Kariibi saared – 8,9%,

Põhja-Ameerika – 4,7%.

Miks inimene suitsetab?

Värske avastus vallas, mis uurib, miks osad inimesed ei suuda suitsetamisest loobuda, avab ukse uutele suitsetamisest loobumise abivahenditele. Nimelt leidsid teadlased aju uurides paiga, mis sunnib inimesi ohjeldamatult suitsetama. Tähelepanu keskel on nikotiinitundlik retseptorproteiin, mis reguleerib nikotiini koguseid ning teatab selle vajadusest organismile. Kui selle töö on aga miskipärast vigane, lõpeb asi inimese jaoks tohutu tungiga sigarette suitsetada, hiirtel katseid teinud teadlaste tööd avaldati ajakirjas „Nature”. Nüüd on niisiis teada konkreetne koht, mille tööd ravimistega reguleerima hakata, et suitsetamise kihk väheneks ning kaoks sootuks. Seni ei osanud keegi otseselt näpuga ühelegi paigale või ainele ajus osutada, mida oleks võinud kindlapeale suitsetamise sõltuvuse motiveerimises süüdistada, vahendab

Tervise rikub ka vaid paar sigaretti päevas

2006. aastal tehtud uuring lükkab ümber levinud eksiarvamuse, mille kohaselt paari sigareti suitsetamine päevas tervist eriti ei kahjusta. Norra tervishoiuinstituudi spetsialistide 43 000 meest ja naist hõlmanud uuringust selgus, et päevas ka vaid kuni neli sigaretti suitsetavatel inimestel on vähemalt kolmekordne risk surra südamehaigustesse või kopsuvähki. Naiste kopsuvähisurma riski tõstis vähene suitsetamine koguni viis korda. Teistesse vähivormidesse suremise tõenäosust ei näi mõne sigareti päevas suitsetamine tõstvat. Uuringut tutvustati ajakirjas „Tobacco Control”. Varasemates terviseuuringutes on leitud, et suitsetajad surevad mittesuitsetajatest keskmiselt 10 aastat varem, ent varajase surma risk väheneb oluliselt isegi siis, kui halvast harjumusest loobutakse alles keskeas. Norra teadurite arvates peaksid tervishoiuametnikud senisest enam toonitama, et tervist laastab ka tagasihoidlik tubakatoodete tarvitamine.

Nobedad näpud

Hollandis läbiviidud uuring näitas, et suitsetajad kasutavad seksimisel käsi partneri hellitamiseks palju intensiivsemalt kui mittesuitsetajad ja on ka eelmängu ajal aktiivsemad.