Mida näitab HIV-test?

12 minutit lugemist

Kokkuvõte artiklist, kus Huw Christie küsitles dr. Valendar F. Turnerit

HIV-ga nakatumist diagnoositakse niinimetatud HIV-testide põhjal (sageli nimetatud ekslikult lausa aidsitestiks). Enamik inimesi arvab, et see test avastab inimese veres HIV. Tegelikult on „HIV-testi” õige nimetus HIV-antikehatest ning ta ei avasta viirust ennast, vaid teatavaid antikehi.

Mis on antikehad?

Antikehad on proteiinid (suured valgumolekulid), mida toodavad B-lümfotsüüdid (teatavad immuunsüsteemi rakud; mitte ajada segi T-lümfotsüütidega, mis on rakud, mida HIV väidetavalt hävitab.) Antikehade eesmärk on organismi sattunud kahjulike välismõjutuste neutraliseerimine. Iga B-lümfotsüüt ja tema järglased on võimelised looma ainult ühte teatavat liiki antikehi. Piltlikult öeldes on B-lümfotsüüdid nagu perenaised, kellest igaüks teab ühtainsat koogiretsepti. Hinnangute järgi toodavad B-lümfotsüüdid kokku umbes miljonit erinevat antikehamolekuli.

B-lümfotsüüt toodab antikeha siis, kui ta kohtab osakest, mida nimetatakse antigeeniks. Antigeenid on (lihtsalt seletades) organismi sattunud suured molekulid (tihti proteiinid), mis võivad olla kahjulikud, kuid ei pruugi. Kui antigeen satub õige B-lümfotsüüdi otsa, siis lümfotsüüt jaguneb ja tekib antikeha. Antikeha ja antigeeni vahel toimub keemiline reaktsioon ning antigeen lagundatakse.

Antikehade teket veres võivad põhjustada nii viirused ja bakterid kui ka mitmesugused ained (näiteks mürgid) ja võõrproteiinid (näiteks vereringesse sattunud sperma). Oluline on selle juures, et ehkki üks B-lümfotsüüt toodab ainult üht tüüpi antikehi, võivad ühesugused antikehad reageerida mitme eri antigeeniga. Hea näide on Epstein-Barri viirus, mis põhjustab mumpsi. Samad antikehad, mis reageerivad Epstein-Barri viirusega, astuvad reaktsiooni ka hobuse punaste verelibledega. Tundub imelikuna, et inimese organism suudab toota antikehi, mis võitlevad hobuseverega, aga millegipärast on loodus meile sellise võime andnud. Äsjamainitud huvitavat kokkusattumust kasutavadki arstid mumpsi diagnoosimiseks. Kui selgub, et veres on hobuseverele reageerivaid antikehi, annab see alust kahtlustada, et inimesel võib olla mumps. Samas aga hobuseveri mumpsi ei põhjusta.

Nii nagu üks antikeha võib reageerida mitme antigeeniga, võivad ka eri antikehad reageerida sama antigeeniga. Põhjus on selles, et antigeen on väga suur molekul ja üks osa sellest võib astuda reaktsiooni ühe antikehaga, teine aga teisega. Ka antikehad kui suured proteiinid võivad ise toimida antigeenidena. Nii võib üks antikeha reageerida teise antikehaga, mida, tõsi küll, juhtub harva.

Paljude nakkuste avastamiseks kasutatakse antikehateste, kui antikehi on lihtsam ja odavam avastada kui haigusetekitajat ennast. Meetodi puuduseks on, et antikehade olemasolu ei tõesta nakkust täie kindlusega, vaid annab alles alust seda kahtlustada. Nägime ju, et antikehad hobusevere vastu võivad olla inimesel, kes mitte kunagi hobuseverega kokku puutunud ei ole. Paljudel inimestel on antikehad hepatiidi tekitaja vastu, ilma et neil oleks kunagi hepatiiti olnud. Pealegi jäävad antikehad verre alles ka mõnda aega pärast seda, kui organism on nakkusest jagu saanud. (Just tänu sellele on võimalik selline asi nagu vaktsineerimine.) Seega peavad antikehatesti positiivset tulemust kinnitama teised vastavale haigusele iseloomulikud nähud.

Nakkuse diagnoosimine antikehade järgi on nagu püüdmine tunda asja ära tema varju järgi. Seos asja ja varju vahel on olemas, kuid erinevad objektid – pilved, hooned, puud jne. – võivad heita varje, mis paistavad ühesugustena.

Kuidas HIV-testi tehakse?

Ka HIV avastamiseks kasutatakse antikehatesti, sest HIV enda isoleerimine patsiendi verest on osutunud äärmiselt keerukaks. Testi tegemiseks võetakse patsiendilt natuke verd ja eemaldatakse punased verelibled. See, mis järgi jääb (nn. seerum), sisaldab antikehi. Sellele lisatakse teatavaid proteiine, mida peetakse HIV tekitatud antigeenideks. Kui tekib keemiline reaktsioon, võib järeldada, et veres on tekkinud antikehad nendele antigeenidele.

Kaks kõige sagedamini kasutatavat HIV-antikehatesti on Western Blot (WB) ja ELISA. ELISA-s on kõik testiproteiinid kokku segatud ja nende keemilisel reaktsioonil vereseerumiga muutub lahus häguseks. Hägususe astme järgi otsustatakse, kas tulemus on positiivne või negatiivne. WB-s on kõik testiproteiinid kantud paberiribale. Paberi eri osade värvimuutuse järgi on näha, milliste proteiinidega vereseerum reageerib ja millistega mitte.

HIV-antikehatesti positiivne tulemus annab alust ainult oletada HIV-nakkust, sest esiteks, nagu öeldud, võivad samad antikehad reageerida eri antigeenidega, teiseks ei ole täit veendumust, et testimiseks kasutatavaid proteiine ei saa tõesti tekitada miski muu kui HIV, ja kolmandaks võib antikehi veres olla ka siis, kui viirus ise on täielikult hävitatud.

Kui suur osa testitulemustest on õiged?

Hindamaks testitulemuste usaldusväärsust, tuleb katselisel teel kindlaks määrata testi sensitiivsus ja spetsiifilisus.

Sensitiivsus on suurus, mis näitab, kui tihti on test positiivne inimestel, kellel ta peakski olema positiivne. Oletame näiteks, et on välja töötatud uus meetod raseduse testimiseks ja me tahame leida selle sensitiivsust. Selleks võtame tuhat naist, kellest on kindlalt teada, et nad on rasedad, ja teeme neile selle testi. Ideaalsel juhul peaks kõikide testitulemus olema positiivne. Kui nüüd peaks selguma, et 980-l naisel on test positiivne ja 20-l negatiivne, siis on testi sensitiivsus 980/1000×100%=98%. See tähendab, et testi kasutamisel peame me arvestama, et keskmiselt iga viiekümnes rasedus jääb selle testiga kahe silma vahele.

Spetsiifilisus on suurus, mis näitab, kui tihti on test negatiivne inimestel, kellel ta peakski olema negatiivne. Näiteks kui teha eelmainitud rasedustest tuhandele naisele, kellest on kindlalt teada, et nad ei ole rasedad, siis peaks ideaaljuhul olema kõikide testitulemus negatiivne. Kui aga test on näiteks 990-l naisel negatiivne ja 10-l positiivne, siis tähendab see, et testi spetsiifilisus on 990/1000*100%=99%. See tähendab, et me peame testi kasutamisel arvestama, et iga sajas positiivne testitulemus on ekslik.

Iga test on seda parem, mida suurem on tema sensitiivsus ja spetsiifilisus, s.t. mida vähem ta annab valesid tulemusi. Ühtegi testi ei ole mõtet kasutada enne, kui on kindlaks määratud tema sensitiivsus ja spetsiifilisus. Sellepärast on hämmastav, et HIV-antikehatestide puhul, mille alusel inimestele vältimatut surma kuulutatakse, ei ole seda tehtud. Teaduslikult ei ole kontrollitud, kui suur osa HIV-antikehatesti positiivsetest tulemustest on valed. Võib-olla on vale üks tulemus miljonist, aga võib-olla ka üks sajast, üks kümnest või koguni iga teine. Keegi ei tea seda.

WB turustaja väidab, et WB spetsiifilisus on uskumatu 99,999%. See tulemus on aga saadud nii, et on tehtud mitu korda üks ja sama test ning saadud iga kord sama tulemus. Sellisel absurdsel viisil testi spetsiifilisust määrata ei saa. HIV-antikehatesti sensitiivsuse testimiseks oleks vaja võtta teatud piisavalt suur arv inimesi, kelle verest on isoleeritud HIV, teha neile test ja vaadata, kui paljudel on see positiivne. Ei WB ega ELISA puhul ei ole sellist katset kunagi tehtud. Spetsiifilisuse testimiseks tuleb samuti võtta tuhatkond inimest mitmesugustest elanikkonnagruppidest, näidata, et nende verest viirust isoleerida ei õnnestu, ja testida neid, et vaadata, mitmel tuleb test positiivne. Selliseidki katseid ei ole mitte kunagi tehtud.

Üldse on HI-viiruse isoleerimise katseid läbi viidud vähe ja nende tulemused on olnud kehvad. Näiteks uuris Robert Gallo 1984. aastal rühma aidsihaigeid. Tema kinnitusel õnnestus tal HIV isoleerida ainult kolmandikult patsientidest. Antikehatest oli aga peaaegu kõikidel positiivne. See katse näitas, et HIV-antikehadeks peetavaid antikehi oli sagedamini nendel patsientidel, kellel viirust ei olnudki. Kuidas Gallo seda kurioosset tulemust seletas? Mitte kuidagi – ta väitis vaid, et kõikidel patsientidel oli veres viirus, lihtsalt temal ei õnnestunud seda isoleerida. Mingit teaduslikku kinnitust sellel väitel ei ole. Ka 1992–93. aastal Inglismaal, Saksamaal ja USA-s tehtud katsetel ei õnnestunud HIV-d isoleerida rohkem kui 37 protsendil positiivse antikehatestiga patsientidest. See on ligikaudu sama tulemus, mis Gallol 1984. aastal.

Milline testitulemus on positiivne?

HIV-antikehatestide tegemise reeglid on üsna ebamäärased. ELISA testi tulemust hinnatakse reaktsioonilahuse hägususe järgi – teatud hägususe astmest alates loetakse testitulemus positiivseks. Põhjus, miks igasugune lahuse hägustumine ei tähenda positiivset tulemust, on selles, et teatud reaktsioonid lahuses võivad olla tekkinud HIV-st ja teatud mitte. Elimineerimaks HIV-st mittetingitud reaktsioone, testiti teatavat hulka terveid inimesi ja leiti, kui häguseks lahus nende puhul muutus. Siis võeti sellest märgatavalt suurem hägusus ja defineeriti see positiivse testitulemuse piiriks. Seega ei tõesta ELISA-testi positiivne tulemus üldse, et veres oleks HIV-antikehi. Lahuse suurem hägusus võib tähendada lihtsalt seda, et väiksema hägususe põhjustajaid on rohkem. Samuti võib väiksem hägusus tähendada, et veres on HIV-antikehi, aga vähe.

Western Bloti testis pannakse proteiinid, mida on kokku kümmekond, paberiribale. Inimene vaatab pabeririba ja otsustab, millised proteiinid reageerisid antikehadega. Kui nüüd oleks kindlalt teada, et kõiki testimiseks kasutatavaid proteiine saab tekitada ainult HIV, siis piisaks HIV-antikehade tõestamiseks sellest, kui kasvõi üks riba muudaks värvi. Kuna aga isegi testi väljatöötajad möönavad, et need proteiinid võivad tekkida ka muul viisil, siis nõutakse positiivseks testitulemuseks, et värvi muudaksid mitu riba. Siingi tekib sama probleem, mis ELISA puhul. Kui ühestainsast ribast ei piisa HIV diagnoosimiseks, siis peab ikkagi olema mingi põhjus, miks see riba värvi muudab. See tähendab, et riba värv võib muutuda ka siis, kui inimesel ei ole HIV-d. Kui aga HIV-ga mitteseotud reaktsiooni võib anda üks riba, siis miks mitte kaks või kolm või kümme? Sellepärast ei võimalda ka WB positiivne tulemus kindlalt väita, et inimene on nakatunud HIV-ga.

Kõige hullem on see, et otsus, kas testitulemus on positiivne või negatiivne, sõltub sellest, kus ja kelle poolt test tehakse. Aafrikas loetakse test positiivseks, kui reageerivad kaks riba, USA-s (kus kehtib mitu eri standardit) aga nõutakse tavaliselt kolme, Austraalias koguni nelja. See tähendab, et kui ühte ja sama vereproovi uuritakse Aafrikas ja Austraalias, võib juhtuda, et Aafrikas on tulemus positiivne, Austraalias aga negatiivne. Paljud aafriklased ja ameeriklased võiksid seega vabaneda “surmavast” ja “ravimatust” nakkusest lihtsalt lennukisse istudes ja Austraaliasse sõites.

On kujuteldamatu, et teie röntgenipilt näitaks Islandil kopsuvähki, kuid Austraalias mitte. Western Bloti HIV-testiga on just nii. HIV-l paistab olevat ülemaailmne navigeerimisvõime – ta saab aru, millises maailmajaos ta on, ja siis valib, milliste B-lümfotsüütidega reageerida. On raske kujutleda, et selline võime on kodeeritud 8, 9 või 10 geeni. (Teadlased, kes enda arust HIV-d testivad, ei ole tänapäevani suutnud selgusele jõuda isegi selles, mitu geeni sellel viirusel on.)

Nii WB kui ka ELISA suurt ebausaldusväärsust näitab veenvalt USA-s tehtud uuring, kus testiti üle miljoni sõduri ja sõjaväkkepürgija, kes olid terved. 12 000-l testitul oli ELISA-test positiivne. Neile tehti teine ELISA-test ja pooltel oli see nüüd negatiivne. Nendest, kellel ka teine ELISA oli positiivne, oli ainult kolmandikul WB positiivne. Ja nendest osal oli teine WB negatiivne.

Selliste ebamääraste testide alusel mingist nakkusest rääkida või lausa patsiendile kinnitada, et ta vältimatult sureb, on absurdne.

Kas positiivne testitulemus tähendab HIV-nakkust?

HIV-antikehatestidega on seotud mitmeid kurioosseid avastusi. Aastal 1990 testiti USA-s 144 koera. 50%-l nendest olid antikehad ühele või mitmele HIV-proteiinile. Kuid on üldiselt tunnustatud, et koertel ei teki HIV-nakkust ega ole aidsi, seega ei saanud positiivne testitulemus näidata HIV-nakkust, vaid midagi muud. Ühes teises katses süstiti HIV-negatiivsetele hiirtele HIV-negatiivsete hiirte verd ja selle tagajärjel muutus osa hiirtest arusaamatul kombel HIV-positiivseks. Veel on teada, et 30%-l HIV-negatiivset verd saanud inimestest tekivad antikehad HIV-proteiinide vastu. Vähe sellest, inimesele tema enda kiiritatud vere siirdamine tekitab HIV-antikehi. Kui HIV-antikehatest tõesti näitab HIV-nakkust, siis peavad olemas olema väga eriskummalised viisid HIV-ga nakatumiseks.

Kõige tähelepanuväärsemas katses tehti Western Bloti antikehatest kümne narkomaani 1971 ja 1972. aastal võetud vereproovidele. Testid olid positiivsed – kümmekond aastat enne seda, kui inimesed aidsi haigestuma hakkasid. Mis on aga veelgi huvitavam – need kümme narkomaani olid uimastid maha jätnud, hakanud tervislikult elama ja neilt katse tegemise ajal võetud vereproov oli erinevalt varasemast vereproovist HIV-negatiivne. Seega võib HIV-antikehatest muutuda aja jooksul positiivsest negatiivseks. See on vastuolus ametliku aidsiteooria väitega, et HIV ei kao organismist kunagi.

Tekib küsimus, kui surmav saab olla miski, mis elab inimeses paarkümmend aastat ilma teda tapmata, ja mis kaob, kui inimene hakkab tervislikult elama.

Kas HIV levib heteroseksuaalsel teel?

Kui Euroopas ja Ameerikas ei ole aids kahekümne aasta jooksul heteroseksuaalse elanikkonna sekka levinud, siis Aafrikas on tervishoiuorganisatsioonide väitel aidsi heteroseksuaalne levik tavaline. Tegelikult tuleb nendesse väidetesse suhtuda skeptiliselt. Vastavalt Rahvusvahelise Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) reeglitele ei ole Aafrikas aidsi diagnoosimiseks vaja HIV-antikehatesti tehagi. Põhjus on lihtsalt selles, et Aafrikas ei ole HIV-testide tegemiseks raha. Läänes ei tuleks kellelgi pähe diagnoosida HIV-d või aidsi veretestita, Aafrikas aga piisab aidsiks palavikust, köhast ja kõhulahtisusest üle 30 päeva. Tuhandetel aafriklastel, kes põevad haigusi, mis enne 1981. aastat olid tuntud teiste nimede all, diagnoositakse aids ja esitatakse see tõendina, justkui ähvardaks Läänt heteroseksuaalsel teel leviv aids. Kuid isegi kui eeldada, et kõik aafriklased on heteroseksuaalsed, ei tõesta Aafrika “aidsi” võrdne levik meeste ja naiste hulgas veel haiguse levimist heteroseksuaalsel teel. Ka pimesoolepõletikku, meningiiti ja skisofreeniat esineb meeste ja naiste hulgas ühepalju. Sellest ei saa veel järeldada, et nad leviksid seksuaalsel teel.

Mida teha, kui tahate teada, kas olete HIV-positiivne?

Arvestades seda, mismoodi praegusel ajal HIV-d testitakse, saab nõuanne olla ainult üks: ärge tehke HIV-testi! Meie, kes me ei ole HIV-positiivsed, ei suuda ette kujutada, millist laastavat mõju inimese psüühikale ja tervisele avaldab usk, et temas pesitseb surmav retroviirus, mis päästmatult närib tema immuunsüsteemi. HIV-d ei tohiks testida enne, kui selleks töötatakse välja mingilgi määral usaldusväärne meetod.