Inglise lord ei kaota külma verd

14 minutit lugemist

Lord Hamilton ärpleb ühel banketil oma sõprade ees: „Me oleme tõesti üks vanemaid perekondi Inglismaal. On dokumentaalselt tõestatud, et meie võlad ulatuvad 13. sajandisse!”

* * *

Ühel hommikul leidis lord Hamilton oma hambaaugust tangutera. Algul pidi ära minestama, siis aga kogus end ja kutsus teenri. Kui too ilmus, tegi Hamilton talle korralduse välja uurida, kuidas võis mingisugune tangutera sattuda tema lordlikku hambaauku. Juba järgmisel hommikul ilmus teener lordi lahkel loal tema magamistuppa ja palus alandlikult luba uurimise tulemustest ette kanda.
„Tore, ma kuulan,” andis lord Hamilton armulikult loa alustamiseks.
„Kas te eile õhtul metrooga sõitsite?” küsis teener.
„Mina metrooga!? Lolliks oled läinud või!” vastas Hamilton.
„Vabandage, küsin seda uurimise huvides.”
„Noh, hästi, sõitsin,” vastas lord Hamilton vastumeelselt.
„Kas te suudlesite seal ühte naist?”
„Suudlesin,” tunnistas lord mokaotsast.
„Vaadake, söör, see naine oli enne seda ühel mehel suhu võtnud, ja see mees oli eile lõuna ajal ühele teisele mehele taha keeranud ning see teine mees oli eile hommikul tanguputru söönud.”

* * *

Lord Hamilton abiellus kena noore neiuga. Kui pulmapidu sai peetud, läksid lordi poissmeestest külalised lõbumajja. Oma suureks imestuseks kohtasid nad seal värsket abielumeest.
„Söör, te abiellusite just mõni tund tagasi veetleva kaunitariga. Miks te nüüd siin olete?” küsis üks meestest.
„Mu naine oli pulmapeost nii väsinud, et uinus kohe, kui voodisse heitis. Kas ma oleksin tõesti pidanud ta selle mõnekümne näruse naela pärast üles ajama?”

* * *

Lord Hamilton ütleb oma ülemteenrile: „John, ma ütlesin väga selgelt, et ma tahan täna üksinda olla – ja nüüd on korraga tuppa ilmunud kärbes!”

* * *

Kaks lordi istuvad pärast jahti kamina ees, jalad välja sirutatud, ja vaikivad. Lõpuks ütleb lord Hamilton: „Söör, kui ma ei eksi, siis hakkavad teie sokid põlema.”
„Sokid?” kehitab teine õlgu. „Küllap te tahtsite öelda – saapad?”
„Ei, söör, saapad on juba ammu põlenud.”

* * *

Kaks lordi on otsustanud duellil arveid klaarida. Pärast pikki otsinguid õnnestub leida vaid üks rapiir.
„Oh, pole viga,” lohutab üks sekundant, „hakkame võitlema kordamööda!”

* * *

Lord Hamiltoni perekonnas sündis poeg, kes ei öelnud kuni kümnenda eluaastani ühtegi sõna.
Siis aga ütles ta kord ootamatult lõunalauas: „Pirukad on kõrbema läinud.”
„Poiss, mul on tunne, et sa kõnelesid? Aga miks sa varem pole midagi rääkinud?” küsis üllatunud lord.
„Polnud põhjust – seni oli kõik korras.”

* * *

Inglismaal autasustatakse üle Thamesi jõe ujumise võitjaid. Kolmanda koha auhinnaks on kuninganna kingitud Rolls-Royce. Teise koha saanule on ette nähtud kuninganna enda kootud sokid. Teise koha omanik hakkab korraldajate kallal õiendama: „On teil siin alles kombed! Teise koha auhinnaks mingid sokid! Ma sellele teie kuningannale veel teen…!”
„Ei, söör,” ütleb talle seepeale lord Hamilton. “See, mida teie praegu mõtlesite, on esikohale tulnu auhinnaks.”

* * *
„Söör, päästke ennast! Thames on tõusnud üle kallaste! Hiljemalt veerand tunni pärast jõuab tõusuvesi siia!”
„John,” ütleb lord Hamilton etteheitvalt oma ülemteenrile, „väljuge ja kandke uuest ette, nagu see sobib inglise džentelmenile.”
John väljub, koputab täpselt veerand tunni pärast uksele, siseneb ja teatab: „Thames, söör!”

* * *

Lord Hamilton on reisiaurikul keset ookeani, kui algab tugev torm. Laev kõigub tugevasti lainetes. Reisijaid haarab paanika. Ainult lord Hamilton on rahulik.
„Kas te tõesti ei karda?” küsib kapten.
„Mis mul karta. Kui laev põhja läheb, kaotate teie töökoha, mitte mina!”

* * *

Lord Hamilton kutsub ülemteenri: „Kuulge, John, kas keegi võiks ükskord selle luukere mul jalust koristada?“
„See on toatüdruku luukere, söör, seepärast polegi kedagi seda koristamas!“ vastab ülemteener.

* * *

„Teie perekond, lord Hamilton, olevat esivanemate poolest küll igivana?”
„Igivana, jah seda ma võin küll öelda. Meie suguvõsa on nii vana, et tema minevik ulatub ürgaega! Üks meie esiisa olevat koguni lossitornist maailma loomist pealt vaadanud!” ütleb lord uhkelt.

* * *

Ühe aristokraatliku klubi sekretär kirjutas haigestunud lord Hamiltonile haiglasse: „Pärast mõttevahetust võttis klubi juhatus vastu otsuse saata Teile läkitus peatse paranemise sooviga. Otsus võeti vastu häälteenamusega – seitse oli poolt, viis vastu.”

* * *

Lord Hamilton tuleb koju, helistab kellukest ja teener ilmub.
„John, ma olen vihast meeletu, palun lööge välisuks pauguga kinni!”

* * *

„Söör, ma võtan endale julguse teatada, et meie võõrastetuppa tungis bandiit.”
„Hästi, John. Tooge mulle püss ja garderoobist roheline jahiülikond.”

* * *

Mida ütleb lord Hamilton daamile, kui ta banketil tunneb vajadust tualetti külastada?
„Armuline proua, palun vabandage mind mõneks minutiks. Ma pean kohtuma ühe hea sõbraga, keda ma loodan veel tänase õhtu jooksul teile tutvustada…!”

* * *

Laua ümber istusid neli vana lordi, ühed neist vähestest, kes viiskümmend või rohkemgi aastat tagasi klubi liikmeks olid astunud. Kell oli viis peale lõunat ja Donald, heitnud üle laua pilgu Jackile, sõnas kangelt ja uniselt: „Jack, vaata missugune kole ja iseäralik nägu Douglasel peas on!”
„On jah,” kostis Jack, „ma panin seda juba ammu tähele, et ta on surnud. Ta on juba neli tundi surnud!”
„Mis?” hakkas Donald õhku ahmima. „Surnud! Miks sa mulle seda kohe ei öelnud, Jack?”
„Mis sa õige mõtled,” kostis Jack. „Mina pole küll see mees, kes teistel tuju rikkuma hakkab.”

* * *

„Teil on suurepäraseid kunstiteoseid,” ütleb külaline lord Hamiltonile. „Mis ajast need pärit on?”
„Sellest ajast, kui meil veel raha oli.”

* * *

Ühes Londoni klubis istuvad lordid vaikides laua ümber. Üks härradest ohkab. Mõne minuti möödudes ohkab teine veelgi sügavamalt. Veerand tunni pärast kolmas härradest oigab tasakesi.
„Teate mis,” ütleb neljas, „see alatine keskustelu meie poliitika üle on mind lihtsalt ära tüüdanud!”

* * *

Ülemteener John: „Söör, vann on valmis. Vee temperatuur on täpselt kolmkümmend kraadi.”
„Kas üle või alla nulli?”

* * *

Kitsal Londoni tänaval kohtuvad kaks autot. Kumbki ei taha teisele teed anda. Üks autojuht võtab ajalehe ja hakkab lugema. Tunni aja pärast küsib lord Hamilton: „Söör, kas annate mulle ajalehe, kui olete selle läbi lugenud?”

* * *

Restorani garderoobis. Lord Hamilton pöördub ühe külastaja poole: „Vabandage, öelge palun, ega te ei ole juhuslikult lord Hamilton?”
„Ei, mis siis?”
„Ei midagi, te lihtsalt võtsite tema kasuka, aga lord Hamilton olen mina.”

* * *

„Mul on täna hommikul töine meeleolu,” teatab hommikueinele asunud lord Hamilton oma selja taga seisvale teenrile. „Seepärast koorin ma selle keedetud muna ise.”

* * *

Ühel lord Hamiltoni külalisel lubati suurima lugupidamise märgiks lasta peremehe pargis faasaneid. Külalist saatis pargis lordi kammerteener. Kui külaline nägi faasanit ja tõstis püssi, hüüdis kammerhärra: „See on Aleksander, paruni lemmikfaasan. Mister Hamilton ei tulista kunagi Aleksandri pihta.”
„Tänan hoiatuse eest,” ütles külaline kuivalt. Mõne minuti pärast märkas ta ühte teist faasanit.
„See on Eleanore, hertsoginna lemmikfaasan. Minu peremees ei tulista kunagi seda lindu.”
Kui külaline nägi kolmandat lindu, ei hakanud ta enam isegi püssi palgesse panema, kuid teener soovitas tungivalt: „Võite tulistada! See on Viktor. Mister Hamilton tulistab alati Viktorit.”

* * *

Lord Hamilton on merereisil. Äkki tormab tema naine paanikas kajutisse ja karjub: „James, laev upub!”
„No ja mis siis? Ega see meie aurik pole!”

* * *

„Kas väljas sajab?” küsib lord Hamilton teenrilt.
„Jah, söör.”
„Siis viige kalad jalutama.”

* * *

„Mu daamid ja härrad,” hüüab kapten tekile tormanud reisijatele, „pole mingit põhjust paanikaks. Laev vajub väga aeglaselt. Palun täitke meeskonna korraldusi ja asuge rahulikult päästepaatidesse.”
Seal astub lord Hamilton kapteni juurde, patsutab talle õlale ja ütleb: „Okei, söör, aga milline päästepaat on mittesuitsetajatele?”

* * *

Lord Hamilton läheb jahile. Paari tunni pärast on ta tagasi. Lordi abikaasa küsib: „Kas tulid uute padrunite järele?”
„Ei, uute koerte järele.”

* * *

Lord Hamilton tegi autoavarii ja sattus haiglasse.
„Õde, küsige kannatanult, mis tema nimi on, et saaksime teatada ta sugulastele.”
„Doktor, ta ütleb, et tema sugulased teavad väga hästi, mis ta nimi on.”

* * *

Lord Hamilton pöördub teda uue aasta puhul õnnitlema tulnud teenijaskonna poole: „Ma tänan teid heade soovide eest! Ja kingina võite endale jätta selle, mis te aasta jooksul olete minult varastanud!”

* * *

„Minu peremees saadab teile palju terviseid ja teatab, et ta laskis maha oma lemmikkoera, kes pideva ulgumise ja haukumisega teie öörahu rikkus,” teatab lord Hamiltoni ülemteener oma peremehe naabrile.
„Minu siiras lugupidamine teie peremehele, kuid kui te nüüd oma villasse tagasi pöördute, siis võiksite temalt veel küsida, kas ta oleks nii kena ja annaks oma tütrele mürki või kui ta sellega nõus pole, siis paneks vähemalt tema klaveri põlema.”

* * *

Lord Hamilton kiitleb: „Ehitasin Šotimaal oma suvemaja juurde kolm basseini.”
„Milleks kolm?” tuntakse huvi.
„Ühes on soe vesi, teises külm…”
„Aga milleks on kolmas?”
„Kolmas on tühi. Mõnele mu sõbrale ei meeldi supelda.”

* * *

„Avaldan kaastunnet, söör! Kuulsin, et teie naine on toapoisiga ära jooksnud.”
„Sellest pole midagi. Kavatsesin toapoisi nagunii vallandada.”

* * *

60-aastane lord Hamilton tahab abielluda oma 18-aastase teenijannaga.
„James, kas sa oled hull või? Kui sa saad seitsmekümneseks, on tema kahekümne kaheksane,” hoiatab lordi tema sõber.
„No ja mis siis?” ütleb selle peale lord Hamilton. „Kakskümmend kaheksa pole naise jaoks mingi vanus.”

* * *

Lord Hamiltonil on tugev nohu. Ta aevastab iga natukese aja tagant.
„Kas teil ei ole taskurätikut?” küsib tema kõrval seisev proua.
„On, leedi,” vastab lord kõrgilt, „kuid ma ei laena seda võõrastele!”

* * *

Suurel võiduajamisel Inglismaal tuli võitjaks prantslaste hobune. Omanik sattus marulisse vaimustusse: „Viimaks ometi revanš Waterloo eest!”
„Seda küll,” vastas tema lähedal seisnud lord Hamilton, „mõlemal korral oli tegemist tubli jooksuga.”

* * *

Talvehommik eliitkoolis. Õpetaja seisab seljaga kamina poole. Enne tunni algust otsustab ta õpilastele head nõu anda.
„Enne kui te rääkima hakkate, mõelge hästi. Lugege viiekümneni, kui teil on midagi tähtsat öelda, ja sajani, kui see on väga tähtis.”
Õpilaste huuled liiguvad ja varsti hüüavad nad kooris: „Üheksakümmend üheksa… sada! Teie sabakuub põleb!”

* * *

Kaks inglast kohtuvad klubis. Üks on kiilaspea. Mehed istuvad kõrvuti tugitoolides kamina ees. Mees tõmbab käega üle naabri kiilaspea ja ütleb muheledes: „Nagu minu naise tagumik.”
Kiilaspea silitab oma pead ja ütleb kuivalt: „Täitsa õige!”

* * *

Lord Hamiltonile tuli sõber külla. Sõber läheb vannitoast mööda ja näeb, et seal on hobune.
„Mida see tähendab?” küsib ta hämmastunult.
„Mulle tulevad õhtul külalised,” seletab lord. „Kindlasti vaatab mõni neist ka vannituppa ja seal hobust nähes küsib minult, miks loom vannitoas on. Mina aga esitan siis külma rahuga vastuküsimuse: „Aga mis siis?”

* * *

Lord Hamilton uisutab, jää murdub ja ta kukub kaelast saadik jääauku. Lord hüüab appi. Tuleb üks vanem leedi ja küsib: „Kas te uisutate või?”
„Ei, ma suplen, aga vahepeal külmus tiik kinni.”

* * *

„Ütelge ausalt, kas on väga raske ujuma õppida?”
„Kui teil uppumise soovi pole, siis mitte eriti raske,” vastas lord Hamilton.

* * *

Rongi London-Dover kupees istub lord Hamilton ja suitsetab äraoleval ilmel sigarit. Ühes vahejaamas astub kupeesse maamees, korv käes, ja asetab selle lordi kohal asuvasse võrku, ise aga võtab istet vastasoleval pingil. Möödub mõni aeg ja korvist kukub mitu tilka lordi käe peale. Hamilton tõstab käe nina juurde, nuusutab ja küsib siis maamehelt: „Viski?”
„Ei, foksterjer,” vastab too.

* * *

„Mida te teete pikkadel talveõhtutel?” pärib külaline
„Magan,” vastas lord Hamilton.
„Ma ei mõtle seda. Mida te enne voodisse heitmist teete?”
„Magan tugitoolis.”

* * *

Teener: „Vabandage, söör. Veinikaupmees ähvardab enne mitte ära minna, kui te olete oma vanad arved kinni maksnud.”
Lord Hamilton: „Hästi, John, andke kokale täiendavad korraldused ning tehke külalistetuppa ase üles.”

* * *

Lord Hamilton: „Kuningas William lõi mu vanaisale mõõgaga õlale ja tegi temast rüütli!”
Ameeriklasest külaline: „Väga huvitav! Mini vanaisale lõi keegi indiaanlane tomahoogiga pähe ning tegi temast ingli!”

* * *

Lord Hamilton läheb kaubamajja. Kui ta astub lifti, küsib liftipoiss: „Millisele korrusele, palun?”
„Kui te ei pea just minu pärast ringi sõitma, siis palun neljandale korrusele.”

* * *

Lord Hamilton saabub lubatust varem koju ja näeb, et ülemteenerJohn istub kamina ees, tema hommikumantel seljas ja sigar hambus.
„Kuule, John,” pöördub ta teenri poole, „kui juba nii, siis miks sa ei ole veel minu abikaasat sülle võtnud?”
„Ma oleksin seda teinud, aga aednik jõudis minust ette.”

* * *

„Vabandage, mister, te istute vist minu kübaral.”
„Kas teil oli kõva või pehme kübar?” küsib lord Hamilton.
„Pehme.”
„Siis ei ole see teie oma.”

* * *

„Söör, teil on õnnestunud hankida endale uus Rembrandt!” on külaline siiras vaimustuses majahärra maalikollektsioonist.
„Seda küll. Eelmine oligi juba vanaks jäänud,“ vastab lord Hamilton.

* * *

Lord Hamilton kohtab oma lordist sõpra.
„Rasked ajad,” kurdab sõber, „suure vaevaga suutsin sel aastal oma lossi maksud ära tasuda!”
„Jaa, jaa,” lausub lord Hamilton, „aga mina pidin isegi oma lossivaimu lõbustuspargi tondilossile üürima!”

* * *

„Raha või elu?” röögatab röövel.
„Kui aus olla, siis me ei oskagi kohe valida,” lausub lord Hamilton rahulikult. „Aga kumba teie mulle soovitaksite?”

* * *

„John, kes seal tänaval käratsevad?” küsib lord Hamilton oma ülemteenrilt.
„Prostituudid on kogunenud meeleavaldusele, söör.”
„Mida nad nõuavad?”
„Et neile rohkem makstaks, söör.”
„Kas neile siis vähe makstakse?”
„Oh ei, söör.”
„Miks nad siis nurisevad?”
„Sellepärast, et nad on litsid, söör.”

* * *

„Punaliblede arv teie veres on ohtlikult vähenenud,” ütleb arst lord Hamiltonile.
„Te tahtsite muidugi öelda siniste!” vastab patsient kõrgilt.

* * *

Kaks meest meres.
„Vabandage,” ütleb üks, „kõik ujuvad supelpükstes, aga teie olete õhtuülikonnas ja kingadega.”
„Asi on selles,” vastab lord Hamilton rahulikult, „et teised suplevad, mina aga upun!”

* * *

Teenijanna hingetuna tuppa joostes: „Söör! Teie proua on koos autojuhiga põgenenud!”
Lord Hamilton: „See on paha, väga paha! Rolf oli parim autojuht, kes mul iial olnud!”

* * *

Lord Hamilton helistab koju. Teener võtab telefoni.
„Kas minu naine läheb täna õhtul välja?”
„Ta rääkis, et läheb teatrisse.”
„Kas oli ka juttu sellest, kas ka mina kaasa lähen?”

* * *

Lord Hamilton ütleb oma teenrile: „John, ajage kalad silla alla, varsti hakkab sadama.”

* * *

Külaline küsib tallipoisilt: „Millal lord Hamilton oma hommikuselt ratsutamiselt tagasi tuleb?”
„Varsti, sest tema täkk Hamlet on juba kohal!”

* * *

Ühel pimedal sombusel sügisööl hakkas lord Hamiltoni naine maha saama oma viienda lapsega. Kuna sünnitus kulges pikalt ja piinarikkalt, otsustati ülemteener John saata selgeltnägija juurde. Kahe tunni pärast oli teener tagasi ja teatas: „Söör, selgeltnägija ütles nii: „Kui sünnib tüdruk – sureb ema, kui sünnib poiss – sureb isa.”
„Olgu nii,” vastas lord Hamilton, istudes endiselt oma lemmiktugitoolis kamina ees. Veel mitu tundi möödus vaikuses. Lõpuks, vastu hommikut, täitis kogu maja lapse kisa. Minuti pärast avanes uks, ülemteener astus halli ning teatas: „Söör, sündis… poiss!” Ja kukkus surnult maha…

* * *

Jahikülaline räägib pärast jahti lord Hamiltonile: „Ma lasksin maha tundmatu looma. Tal on suur koon, väikesed silmad ja suured paksud kõrvad. Keha on tagant tunduvalt laiem kui eest.“
„Heldeke, hüüatab lord. „Tõenäoliselt te tapsite mu naise!“

* * *

Lord Hamilton istub kamina ees ja naudib mõnusat õhtupoolikut. Tema parim sõber lord Wilson tuleb külla, ütleb lordile mokaotsast tere ja läheb joonelt peremehe magamistuppa. Poole tunni pärast tuleb ta tagasi ja ütleb kõrgil toonil lord Hamiltonile: „Teie naine oli täna minu vastu erakordselt jahe!”
Lord Hamilton kohendab roobiga kaminas praksuvaid süsi ja lausub: „Jah, ega ta ka elusana kuigi kuum olnud…”

0

Your Cart