Lõks admiral Yamamotole

9 minutit lugemist

Pühapäeval, 7. detsembril 1941 valitses Washingtonis Valges Majas rahu ja vaikus. President Roosevelt tegeles oma margikoguga. Talle oli seltsiks tema lähedane sõber ja nõuandja Harry Hopkins. Kella 14 paiku helistati mereministeeriumist ja teatati: „Õhurünnak Pearl Harborile, härra president! Tegemist ei ole õppusega!”

„See ei saa tõsi olla!” hüüdis Roosevelt, kuid paraku vastas teade tõele.

Havaii saarestikus Oahu saarel asuv Pearl Harbor oli USA Vaikse ookeani laevastiku peabaas. Seal paiknes rohkem kui pool kogu USA Vaikse ookeani laevastikust, ühtekokku 93 alust, nende hulgas kaheksa suurt lahingulaeva. Oahu lennuväljadel seisis 394 lennukit, millest paljud olid vananenud – võitlusvõimelisi lennumasinaid oli kõigest 143.

* * *

Kuni 1941. aasta detsembrini oli Jaapani laevastiku ülemjuhataja Isoroku Yamamoto väljaspool oma kodumaad samahästi kui tundmatu. Tema juhatuse all korraldatud kallaletung USA Vaikse ookeani laevastiku baasile Pearl Harborile 7. detsembril 1941 ei teinud mitte ainult tema nime tuntuks, vaid põhjustas ka USA sõttaastumise. Ootamatu ja ohvriterohke rünnak kutsus ameeriklastes esile sügava viha Yamamoto vastu ning kättemaksuhimu oli üks motiive, mis viisid kuusteist kuud hiljem admirali mõrvamiseni. See oli sõjaajaloos täiesti pretsedenditu juhtum.

7. detsember 1941 Pearl Harbor. Põlev lahingulaev „Tennessee”.

Admiral Yamamoto sündis 1884. aastal samurai perekonnas. 1904. aastal lõpetas ta sõjaväeakadeemia ning teenis järgmisel aastal lahingulaeval Nisshin, mis võttis osa merelahingust Tsushima saarte lähedal. Selles merelahingus andis Jaapani noor sõjalaevastik hävitava löögi Kaug-Itta saadetud Vene Balti eskaadrile. Lahingu tulemusena lõppes Vene-Jaapani sõda ning tõusva päikese maast sai maailma võimsamaid mereriike.

Järgmise 35 aasta jooksul järgnes Yamamotol üks ametialane tõus teisele, 1940. aastal sai temast admiral ning 1941. aasta augustis Jaapani sõjalaevastiku ülemjuhataja. Tollal sõdisid Jaapani väed juba neljandat aastat Hiinas ning olid vallutanud ka Prantsuse Indo-Hiina. See sõjakäik mõjutas järgnevaid sündmusi, mis pidid saama Yamamoto suurimaks triumfiks, kuid lõppesid hoopis tema hukkumisega. USA, Suurbritannia ja Holland reageerisid jaapanlaste sissetungile Prantsusmaa kolooniatesse Jaapani kontode külmutamisega ja kaubandusembargoga. Peatati naftasaaduste tarnimine, mida Jaapan hädasti vajas Hiina vastu peetavas sõjas. Selleks et naftale ligi pääseda, hakkasid jaapanlased ette valmistama tervet rida julgeid sõjalisi aktsioone. Nad tahtsid üheaegselt vallutada Hollandile kuuluvad naftarikkad Jaava ja Sumatra saared (Hollandi India) ning Briti koloonia Malaisial, mis oli tollal tina ja kautšuki eksportimisel esikohal.

Ent USA laevastik oli küllalt tugev ja asus liiga lähedal ning võis jaapanlaste plaanidele kergesti kriipsu peale tõmmata. Yamamoto nimetas USA laevastikku „mõõgaks, mille teravik on suunatud Jaapani kõrile”. Kui seda mõõka ei õnnestu nüriks teha või koguni murda, võib rünnak Malaisiale või Hollandi Indiale ebaõnnestuda. Yamamoto nõudis äkkrünnaku korraldamist USA Vaikse ookeani laevastikule. Lõpuks andis sõjalaevastiku kindralstaap kõheldes nõusoleku.

Yamamoto kavatses anda hävitava löögi Oahu saarel asuvale USA Vaikse ookeani laevastiku baasile. Honolulu konsulaadis töötavad Jaapani salateenistuse agendid teatasid, et laevad viibivad pühapäeviti sadamas ning laevadel pole kunagi meeskonda täies kooseisus. Kuupaisteta pime öö ja teised ilmastikutingimused tegid 1941. aasta 7. detsembri pühapäeva hommiku rünnakuks eriti soodsaks. Jaapani eskaader oli juba 26. novembril Tankani lahest merele sõitnud. Et kindlustada operatsiooni salastatust, sõitsid sõjalaevad ümber Kuriilide. Kogu sõidu ajal ei antud eetrisse ühtegi radiogrammi, et oma asukohta mitte reeta. Vähe sellest, jaapanlased olid isegi nii kavalad, et need sõjalaevade radistid, kelle „käekirja” Ameerika luure suurepäraselt tundis, jätkasid tööd maal. Nad andsid edasi radiogramme nagu tavaliselt ning nii õnnestus eksitada USA Vaikse ookeani laevastiku raadioluuret.

Isoroku Yamamoto. Jaapani laevastiku ülemjuhatajana kavandas ta rünnaku USA mereväebaasile Pearl Harborile.

Eskaader koosnes kahest lahingulaevast, kolmest ristlejast, kolmest allveelaevast, viiest kääbusallveelaevast ning kaheksast kiirekäigulisest tankerist. Enamiku laevade ülesanne oli kaitsta kuut lennukikandjat. Yamamoto kavatses korraldada baasile õhurünnaku, millest pidid osa võtma 135 hävituspommituslennukit, 40 torpeedokandjat, 104 pommituslennukit ning 81 hävituslennukit.

2. detsembril sai eskaadri juhataja admiral Nagumo telegrammi: „Vallutage Niitaka mägi!” See šifreeritud teade tähendas seda, et keiserlik sõjanõukogu oli andnud lõpliku nõusoleku operatsiooni läbiviimiseks.

7. detsembril kell 6.00 hommikul startisid 145 pommituslennukit ja 45 hävitajat (teistel andmetel 183 lennukit) lennukikandjatelt, võtsid suuna lõunasse ning kadusid peagi horisondi taha. Honolulu raadiojaam oli Jaapani pilootidele ideaalseks raadiomajakaks. Kell 7.53 andsid piloodid eetrisse teate: „Tora, Tora – üllatus on õnnestunud!” Kell 7.55, kui Ameerika laevadel algas igahommikune lipuheiskamine, ründasid neid Jaapani lennukid. Kell 8 said kõik laevad raadio teel teate Jaapani mereväe lennukite kallaletungi kohta. Ameeriklaste vastupanu oli nõrk, maskeerimata lennukid Oahu lennuväljadel aga kujutasid endast ideaalset märklauda.

Kell 7.15 startis teine grupp – 134 pommitajat ja 36 hävitajat. Kell 9.45 oli kõik möödas. Mõlema õhurünnaku tagajärjed olid kohutavad. Kolm torpeedot tabasid lahingulaeva Oklahoma ja ta läks ümber. Hävituslennukid tulistasid laevadelt vette hüpanud mehi. Põhja vajusid ka California ja West Virginia. Maryland, Nevada, Pennsylvania ja Tennessee said raskesti vigastada. Sellised olid lahingulaevade kaotused. Lisaks uputati veel kolm hävitajat ja kolm kergeristlejat said raskesti vigastada. Ametliku teate järgi hävitati maa peal 349 lennukit, surma sai 2403 ja haavata 1178 ameeriklast. Jaapanlased kaotasid ainult 29 lennukit, ühe allveelaeva ja kõik kääbusallveelaevad. Hukkunuid oli alla saja. Kuid Yamamoto triumfi tumestas asjaolu, et sadamas ei olnud ühtegi USA lennukikandjat. Need olid avamerel ning pääsesid sel moel rünnakust. Jaapanlased tegid rünnakul veel ühe vea: nad jätsid puutumata tähtsad rünnakuobjektid – remonditöökojad, laod ja kütusehoidlad, mis sisaldasid 400 000 tonni kütust. Neid varusid oleks olnud väga raske taastada, sest ameeriklased pidid kütusega varustama ennekõike Euroopa sõjatandrit. Tehnilise baasi korrasolek võimaldas aga jaapanlaste õhurünnaku tagajärjel vigastatud laevad kiiresti ära remontida.

USA-d pahandas kõige rohkem see, et rünnak toimus ilma eelneva ametliku sõjakuulutuseta. Tegelikult olevat Jaapan lühikest aega enne rünnakut merealuse kaabli kaudu edastanud ultimaatumi Washingtoni, kuid dešifreerimisega tekkinud probleemi tõttu oli selle õigeaegne üleandmine hilinenud. Järgnevatel kuudel ameeriklaste viha Yamamoto vastu aina kasvas. Alates 1941. aasta detsembrist kuni 1942. aasta juunini saavutasid Yamamoto laevad ühe võidu teise järel. Yamamotol oli õigus, kui ta väitis, et edu võib loota ainult välkkiirete rünnakute korral.

1942. aasta juunis tahtis Yamamoto anda järjekordse löögi USA osaliselt taastatud Vaikse ookeani laevastikule. Admiral üritas vallutada Havaii saarestikust läänes asuvaid Midway saari, et siis Ameerika lennukikandjad sisse piirata. Yamamotole sai saatuslikuks asjaolu, et USA vastuluurel õnnestus IBM-arvutite abil dešifreerida Jaapani sõjalaevastiku kood. Kui admirali laevad lähenesid loodest Midway saartele, ründasid neid USA lennukikandjatelt startinud lennukid. Lahingute käigus kaotas Yamamoto 332 lennukit, ühe raskeristleja ja kõik neli lennukikandjat, mis olid osa võtnud ka Pearl Harbori ründamisest. Ameeriklased kaotasid ainult ühe lennukikandja, ühe hävitaja ja 150 lennukit.

4.–6. juunini 1942 Midway saarte lähedal toimunud merelahingud näitasid, et lennukikandjatest oli kujunemas tähtsaim meresõja pidamise vahend.

Jaapani merevägi ei toibunud sellest kaotusest enam kunagi. USA admiral Chester Nimitz nimetas lahingu tulemust hiljem „salateenistuse võiduks”. Ameerika dešifreerijad olid ette valmistanud Yamamoto esimese suure kaotuse, varsti aga aitasid nad talt ka elu võtta.

Ka pärast merelahingut Midway saarte juures õnnestus jaapanlastel vallutada üks saar teise järel, kuni nad jõudsid peaaegu Austraaliani välja.

1943. aasta algul sõjaõnn pöördus. Liitlased purustasid jaapanlaste garnisonid Saalomoni saartel ja ohustasid suurt Jaapani laevastiku baasi Rabaulis Uus-Britannia saarel Uus-Guineast idas.

Esialgu suutsid aga jaapanlased õhurünnakutega kallaletungi tõrjuda ja Yamamoto saabus Rabauli, et isiklikult operatsiooni juhtida. Ta otsustas inspekteerida Jaapani tugipunkte Uus-Britanniast kagus asuvatel Saalomoni saartel. 13. aprillil saatis tema peakorter radiogrammi saartel asuvatele garnisonidele. Šifreeritud sõnum teatas admirali saabumisest viie päeva pärast, samuti andmed tema lennuki ja saatehävitajate kohta.

Radiogrammi püüdis kinni ja dešifreeris Havaiil asuv FRUPA (Fleet Radio Unit, Pacific Fleet). Otsekohe informeeriti Washingtoni kõrgeid sõjaväelasi ja anti ühtlasi ka nõu, mida edasi teha. Kas mitte ära kasutada ainukordset võimalust ja Yamamotot salakavalalt rünnata? Kättemaks Pearl Harbori eest ja Jaapani võimekaima admirali likvideerimine olid piisavalt põhjendatud argumendid selle ettevõtmise kasuks. Teisalt segas aga sõjaväelase kirjutamata aukoodeks. Pealegi kartsid ameeriklased, et jaapanlased taipavad, et nende kood on dešifreeritud, ning võtavad kasutusele vastuabinõusid. Washingtonis oldi siiski optimistlikud ning lähtuti sellest, et jaapanlased ajavad atentaadi niikuinii kohalike spioonide kaela. Usuti, et Yamamoto tapmise psühholoogiline efekt on palju suurem kui moraalsed hingepiinad sedalaadi mõrva pärast. Otsus oli langetatud.

14. aprilli varahommikul astus paraadmundris ja tseremoniaalset samuraimõõka kandev admiral Isoroku Yamamoto Rabaulis oma lennuki pardale. Kell kuus tõusis lennuk õhku ja võttis kursi kagusse, et kella kaheksa paiku jõuda umbes 530 kilomeetri kaugusel asuva Bougainville’i lennuväljale.

35 minutit enne Yamamoto väljalendu Rabaulist startisid 18 Ameerika Lightning-tüüpi lennukit Guadalcanali saarelt, mis asub umbes 1100 kilomeetri kaugusel Boungainville’ist lõunas. Lennati madalal mere kohal, et jääda märkamatuks Jaapani radaritele. Operatsiooni juhtiva USA õhujõudude kapteni Thomas Lanphieri meelest olid šansid minimaalsed. Vaikse ookeani avaruste kohal lennates tema skeptsism aina süvenes ning ta kahtles, kas luure edastatud teate põhjal on üldse võimalik kahe lennukigrupi kohtumine ühes kindlas kohas ja ühel kindlal ajal.

Kuid just nii juhtuski. Shortlandi saarte kohal, vahetult enne Lõuna-Bougainville’i, ilmusid Jaapani lennukid nähtavale. Ameerika hävitajad ründasid kohe saatehävitajaid, Lanphier aga võttis sihikule Mitsubishi-pommitaja, milles istus Yamamoto.

„Ma lasksin pika valangu otse minu ees lendava pommitaja suunas. Lennuki parem mootor süttis põlema ning mõne hetke pärast oli kogu parem tiib leekides. Kui ma jõudsin pommitaja pardarelvade laskekaugusesse, murdus parem tiib ära ja pommitaja kukkus džunglisse,” meenutas Lanphier hiljem.

Jaapanlased tõid Yamamoto surnukeha lennuki rusude vahelt välja ja põletasid pidulikult. Jaapanlaste lein oli siiras. Admiral Koga, kellest sai uus ülemjuhataja, ütles täiesti õigustatult: „Oli ainult üks Yamamoto ja mitte keegi ei suuda teda asendada.”

Yamamoto tapmisega maksid ameeriklased kätte Pearl Harbori eest ning andsid raske löögi Jaapani võitlusmoraalile. Võimalik, et vastase võimekaima juhi kõrvaldamisega kiirendasid jänkid ka lõpliku võidu saabumist.

©Peter Hagen