Lapsed müügiks

3 minutit lugemist

Praktiliselt võib neid kohata maailma mistahes suurlinnade nii päevastel kui öistel tänavatel, lõbustuspaikades, randades. Nende vanust on raske määrata – 12-aastane tüdrukutirts on nii oskuslikult „kujundatud”, et teda võiks kahekümneseks pidada. Arenenud riikides on lapsprostituute vähem ja nn. tänaval teenindajad on valdavalt vanemad kui 10–12-aastased, Kagu-Aasia ja Aafrika riikides alustatakse juba 7–8-aastastena.

Taimaal Pattayas hoiatab plakat lapsprostituutide teenuste kasutamise eest.

Kõige enam levinud on alaealiste prostitutsioon Tais, Taivanil, Indias ja Filipiinidel. Maailma ühe vanema elukutsega hõivatud lapsi ja teismelisi on Taivanil ametlikult registreeritud 600 000; Indias veidi vähem – 400 000; Filipiinidel 60 000. Need on lapsed vanuses 8–13aastat, keda mitteametliku statistika põhjal arvatakse olevat kuni kolmandik rohkem. Nende elulood on peaaegu identsed. Nad pärinevad puruvaestest paljulapselistest perekondadest, nii kodus kui varjupaikades on neid pekstud ja vägistatud. Paljudes Kagu-Aasia maades on lasteprostitutsioon aga juba traditsioon – elukutse antakse edasi emadelt tütardele. Võimude mistahes katsed laste kehadega äritsemist piirata pole praktiliselt tulemusi andnud. Ja vaatamata haletsusväärselt kesisele teenistusele – üks „seanss” maksab 10–15 dollarit – töötab konveier täistuuridel ja äri õitseb. Seda enam, et viimastel aastatel on üha populaarsemaks saanud nn. seksturism. Euroopa ja Ameerika rahajõmmid tulevad Lõunamere rannikukuurortidesse eredaid elamusi otsima. India turismikeskuse Goa on vallutanud inglise pedofiilid, Tai Pattaya on saksa lastenäppijate ja kommionude Meka. Sotsioloogid kinnitavad, et kolm neljandikku lastepilastajatest pole mingid perverdid, vaid teise noorusse jõudnud eeskujulikud abikaasad ja korralikud perekonnaisad, kel kodus ootamas samavanused lapsed. Põhiliselt väikeste tüdrukute teeneid ostavad nad selleks, et maandada stressi, turgutada oma enesekindlust, rahuldada oma diktaatori-mina ja elada läbi midagi eriti erutavat, mis vaibuma kippuva potentsi jälle üles raputaks. Erinevalt oma vanematest ametiõdedest jätab lapsprostituut tellijale illusiooni oma täielikust võimust, laps on jäägitult tema meelevallas. Anonüümse statistika järgi valivad prantslased Kagu-Aasias eranditult alaealisi – pretensioonikaid täiskasvanud professionaale on kodumaalgi piisavalt.

Eksootilistest eakaaslastest on eeskuju võtmas ka Euroopas aktiivselt tegutsevate prostituutide hulgas registreeritud 300 alaealist, kes oma teenete eest ei nõua rohkem kui ühe euro tunnis. Jutustab 14-aastane Nicole, raudteejaama prostituut Saint-Georgi rajoonist: „Hommikul alustan poole grammi heroiiniga, et mõtteid välja lülitada, ent vajalikul määral siiski teada, mida teed. Sõbrannasid mul pole, meie äris on igaüks ainult iseenda eest väljas. Päevas teenindan minimaalselt kümmet klienti; alla selle võid küll hinges püsida, aga uimastiteks siis ei jätkuks…”

Hoopis omamoodi keskuseks on kujunemas auväärne linn Köln, kus tegutseb laste pornovideode tootmise ja levitamise rahvusvaheline organisatsioon. Väärikad pürjelid on sedasorti CD-e eest nõus välja andma kopsakaid summasid, nii et produtsentidel on, mille nimel pingutada. Pedofiilide bestsellerite tipus asus 2004. aastal „šedööver”, mille kestus on 80 minutit. Filmis võrgutab 70-aastane vanaeit pargipingil 9-aastase poisikese ja tutvustab talle „elu saladusi”.

Alaealiste prostituutide teenete hinnad Venemaa pealinnas Moskvas on kõikuvad, sõltuvalt sellest, kus klient teenindajaga kohtub ja milline on „töö” kvaliteet. Nn. transpordiprostituudid, kes teenindavad rahvusvaheliste trasside autojuhte või passivad Moskva ringtee ääres, nõuavad 1500–2000 rubla korra eest ja töötavad reeglina üksikult. Tänavaprostituudid ja need, kes tuuakse kohale telefonikutse peale, maksavad juba mitte vähem kui 150–200 dollarit. Nendel on kindlad sutenööridest bossid, kes kaks kolmandikku alaealise sissetulekust oma taskusse pistavad. On ka teenus, mille eest rohkem kui 500 dollarit tasuda tuleb, see aga tähendab seda, et prostituut üüritakse terveks ööks ja tal tuleb teenindada tervet „maanteehuntide” või kelle tahes seltskonda. Samasugust hinda nõuavad sutenöörid siis, kui nad kliendi jaoks neitsi välja otsivad. Mistahes nõudmistele vastava „kauba” leidmine pole mingi vaev: tarvitseb vaid läbi sõita pealinna lähimad luksushotellid või restoranid, vaadata ringi baarides või helistada esimesel numbril, mida ajalehtedes on sadu ja mis pakuvad meeldivat seltskonda lõõgastuseks, sauna, massaaži jne. Pakkumine on nõudlust juba ammugi ületamas.

0

Your Cart