Kummitus tuleb koidikul

5 minutit lugemist

Kummituste nägemine on inimestes ajast aega hirmu tekitanud, sest enamasti arvatakse, et nood elavaid kahjustada või neid hirmutada tahavadki. Tegelikult pole see nii. Pigem on alust arvata, et lahkunute viirastused tulevad meie maailma tagasi selleks, et heastada kurja, mida nad siinilmas elades korda saatsid. Elavate kohus oleks neid selles aidata, et nende hinged rahu saaksid. Olgu selle illustratsiooniks järgmisd lood.

See juhtus seitse aastal tagasi. Mõne kuu eest oli surnud mu vanaema. See puudutas kogu peret sügavalt, aga aeg oli kaotusevalu juba veidi leevendanud. Tol õhtul jäime emaga pärast kõiki teisi üles, sest oli sügis ja hoidiste tegemise aeg, seega ei tulnud vanaema meile kummalegi hetkel  mõttessegi. Mässasime pottide-purkidega peaaegu koiduni. Kui lõpuks rammetuna maha istusin, läbis keha imelik külmus, kuigi isegi õhuaken oli suletud. Tahtsin seda just emale kurta, kui kuulsin tema tasast karjet. Ta seisis pinguldatud poosis ja vahtis õudusega aknasse. Mul läksid jalad nõrgaks: aknast vaatas meid vanaema, täpselt nagu elav, sellesamas valges rätis, milles ta matsime. Hetkeks kaotasin ilmselt teadvuse. Kui reaalsusse tagasi tulin, nägin ema, haruldase enesevalitsemisega naist, kes polnud kunagi uskunud ei jumalat ega kuradit, akna poole ristimärke tegemas ja midagi sosistamas. Hiljem rääkis ta, et korraga meenus talle meieisapalve… Kui uuesti akna poole vaatasime, oli kummitus kadunud. Kartes, et meid hulludeks peetaks, otsustasime nähtust mitte kellelegi rääkida. Aga pärast seda hakkasin sedalaadi lugude vastu tõsisemat huvi tundma, kuni sattusin  ameerika aatomifüüsikust teadlase John Fulleri uurimustele.

Eastern Airlines’i reisilennuki L-1011 Tristar hukkumispaik.

Seda eelkõige seoses 29. detsembril 1973. aastal Miami lähedal asetleidnud lennukatastroofiga. Kui lennukompanii Eastern Airlines’i lainer L-1011 Tristar (pardanumbriga N310EA) alla kukkus. Mõni aeg pärast seda hakkasid end seda tüüpi lennukite pardal ilmutama hukkunud meeskonnaliikmete vaimud. Kõigepealt äratas Fulleris huvi see, mida ühist saab olla kaasaegsel tehnikal ja viirastustel, kes sobinuks loogiliselt pigem mõnda keskaegsesse lossi. Paralleelselt viirastustega uuris Fuller ka lennuki hukkumise põhjusi. Mingit seost hakkas ta aimama siis, kui tuli ilmsiks, et lainer hukkus mitte tehnilistel põhjustel, vaid inimeste kuritegeliku hooletuse tõttu, mille tulemusena sai surma ligi 40 inimest.

Oma edasiste uuringute käigus sai Fuller arvukalt tõestusi selle kohta, et viirastuste ilmumine pole seotud inimese äkilise või vägivaldse surmaga, vaid tema süütundega kellegi ees. Ja nad ei pruugi end näidata mitte üksi öösel, vaid lausa päise päeva ajal, kusjuures mitte sugugi psühhopaatidele või muidu labiilse närvisüsteemiga inimestele, vaid täiesti normaalsetele, psüühiliselt tervetele. Seda näitab veel üks lennukiga L-1011-ga sündinud lugu.

Lennuk lendas Ühendriikidest Mehhikosse. Üks stjuardessidest, kes viibis parajasti laineri köögis, nägi pliiti ümbritseval klaasseinal tundmatu mehe nägu. Ta kutsus tunnistajaks veel ühe stjuardessi, siis ruttasid nad koos pardainseneri juurde. Nägu polnud kadunud, ja pardainsener tundis temas sedamaid ära Don Repeau, hukkunud laineri pardainseneri. Siis avas nägu suu ja lausus: „Olge valmis tulekahjuks selle lennuki pardal.”

Aga lennuk jõudis ohutult Mehhikosse. Ülevaatus näitas, et see oli tehniliselt täiesti korras.  Edasisel  teekonna! Acapulcosse ütles aga üks kolmest mootorist korraga üles. Seejärel teine, millest lahvatas ka leek. Peeti tõeliseks imeks, et pilootidel õnnestus katastroofita maanduda üheainsa mootoriga…

Kõigest sellest tegi Fuller järelduse, et inimese elu ei lõpe füüsilise surma hetkel. Koos meediumitega, kes pole kaasajal mingid müstikud, vaid haritud ja ratsionaalselt mõtlevad inimesed, sai talle selgeks, et kummitustena tulevad maailma tagasi eelkõige need, kel siin midagi liiga äkki pooleli jäi, kes tunnevad vajadusi heastada kurja, et sealpoolsuses ise rahu saada. Või need, kes oma lähedasi ja perekonda siinses elus eriti sügavalt armastasid.

Paralleelselt Fulleri tööde uurimisega said täiendusi ka mu enese kogutud materjalid, mida ameerika teadlase kogemuste valguses polnud enam nii raske lahti mõtestada. Näiteks jutustas üks naine Minskist, kuidas teda oli aastaid jälitanud tema mehe kummitus. Mees oh hukkunud kodust kaugel, puhkuse ajal. See algas kohe pärast matust. Kui naine ühel hommikul nägi meest nagu täiesti elavana magamistoa akna all seismas, läksid tal juuksed halliks. Kummitus järgnes talle ka siis, kui ta korteri teise linnaossa vahetas, kui oli ametisõitudel teistes linnades jne. Lõpuks pöördus seni uskmatu naine kiriku poole, lasi end ristida ja mehe haual korduvalt hingepalvet lugeda. Ka anus ta kõikides oma palvetes lahkunu hinge, et see rahulikult puhkaks ja maiste lähedaste pärast ei muretseks (ega armukadetseks). Möödus mitu aastat, enne kui kummitus end ilmutamast lakkas.

Kaasajal soovitavad nii külatargad, meediumid, ekstrasensid kui materialistidest psühhoterapeudid ühteviisi: eelkõige tuleb lahkunut mattes täita kõiki religioosseid ettekirjutusi, sest on loogiline uskuda, et need pole tekkinud tühjale kohale – võib-olla on just neil otsustav osa, kergendamaks inimese üleminekut siit ilmast teispoolsusse. Mingil juhul ei maksa kadunut n-ö pisaraisse uputada – nendega teda ellu ei ärata, arvatakse aga, et just ülemäärane taganutmine soodustab tema hinge materialiseerumist, s.t kummituseks muutumist. Ja lõpuks – kummitusega kohtudes ei maksa paanikasse minna. Hirmu ja ehmatust päriselt vältima pole ilmselt keegi võimeline, aga enesekontroll tuleb säilitada. Kas või selleks. et palvet lugeda, teha kummituse poole ristimärk või püüda teda mõtte jõul veenda, et ta läheks tagasi sinna, kuhu nüüd kuulub. Ameerika meediumid kriipsutavad seda eriti alla, et mõtteline suhtlemine kummitusega on tulemusrikkam kui rääkimine; heli mõjub talle kui segaja, mis ei lase vastu võtta ega mõista elava inimese reaktsiooni.

Sealpoolsest maailmast teame veel väga vähe, sellepärast hirmutavadki meid kontaktid kummitustega, nii nagu kõik, mis on tundmatu. Ometi ei peaks neis nägema midagi kurba või hirmuäratavat, vaid pigem vastupidi – kummitused on ju omamoodi tõestuseks, et lõplikult ei sure me iialgi.