Kohtumine puumaga

14 minutit lugemist

Lonks vett ja Lynda Walters siirdus oma pärastlõunasele metsajooksule. Ta väljus esiuksest, pööras vasakule ja jooksis puude vahele, eemale oma õpikutest ja õppimisega kaasnevast stressist.

Lynda, kel oli selja taga kaks aastat õpinguid meditsiinikoolis, oli tulnud kümme päeva enne eksameid oma vanematekoju Boulderi eelmäestikus, et omaette rahus tuupida. Pärast terve päeva kestnud nüristavat keskendumist lubas ta endale preemiaks ühe väikese puhkehetke: kella viiese jooksu. See oli hinge puhastav rituaal, rahustav vahepala tõtlikus elus.
Lynda jooksis läbi hilispärastlõunase päikese ja varjulise männimetsa. Blond, kahekümne kaheksa aastane naine oli ikka loodusest ja spordist lohutust leidnud. Mitu aastat tagasi, mis tundus eelmise eluna, oli Lynda olnud üks riigi parimaid murdmaasuusatajaid. (Tulnud Colorado ülikooli tudengina kolm korda USA meistriks, võeti Lynda Ühendriikide suusakoondise liikmeks ja ta võistles maailma parimatega Kanadas, Austrias, Šveitsis, Itaalias, Norras, Rootsis ja Soomes. Sihikul 1988. aasta taliolümpiamängud Calgarys ja koht USA olümpiavõistkonnas peaaegu kindel, lõppes Lynda karjäär äkitselt ja piinarikkalt, kui ta treeningu ajal New Hampshire’is kõval jääl libastus. Kukkumine oli nii ränk, et arstid kartsid, et ta ei hakka enam kunagi käima. Kuudepikkune füsioteraapia ja nõelravi aitasid Lynda taas jalule (ja andsid uue eesmärgi, karjääri meditsiini alal). Ta ei tegelenud enam kunagi suusatamisega võistlusspordina, kuid nautis endiselt mägedes jooksmist.

Esimene Eestis ja eesti keeles avaldatud raamat, mis annab suurepärase ülevaate puumade elust-olust ja nende „töödest-tegemistest”. Kuid ettevaatust, USA lääneosas üksikul metsarajal matkates võid sinagi puumat kohata, sinustki võib saada selle vähetuntud ja väga tugeva kiskja maitsev lõunasöök!

Treeningdress seljas ja tossud jalas, sörkis Lynda lääne suunas mööda Sunshine Canyon Drivei, mis vastupidiselt oma nimele ei kulgenud piki kanjonit vaid mööda kõrget mäeseljakut, kust avanes vaade tasandikule. Lynda paremal käel laskus maapind metsasesse kuristikku, vasakule jäid Fourmilei ja Boulderi kanjonid ühes Magnolia ja Sugarloafi asumitega nende kohal. Lynda tundis seda maastikku hästi, kuna oli poiste mänge armastava tütarlapsena nendes mägedes üles kasvanud; lonkinud koos õdede-vendade ja sõpradega piki kuivenduskraave ja kaevandusteid. Toona, 1960ndatel ja 1970ndatel, ei rääkinud keegi puumadest.
Lynda jooksis nüüd läbi piirkonna, millest oli lühikese ajajooksul saanud puumade ala, puumade poolt lõhki kistud koerte maa. Lynda oli sellest teadlik. Ta oli jälginud veebruaris Mark Maiani puumajahi üle puhkenud poleemikat. Tema poolehoid kuulus Maiani kriitikutele. („No tore on,“ oli ta tookord emale öelnud. „See meenutab kunagist suhtumist indiaanlastesse – ainus hea indiaanlane on surnud indiaanlane. Nüüd hakatakse siis puumasid nottima.“) Aprillis oli ta lugenud „Denver Posti” artiklit, kus Michael Sanders hoiatas, et koerte ründamisele võib järgneda kallaletung inimesele. (Talle ei tulnud pähegi, et teda isiklikult võiks mingi oht ähvardada; Lynda kohtumised metsloomadega olid alati olnud meeldivad.) Samal kuul olid Lynda vanemad näinud puumat ühel esmaspäeva hommikul kell 7.10, kui nad parasjagu mööda Sunshine Canyon Drive’i sõitsid. Puuma silkas nende pikapi eest läbi kohas, kus tee ristub Poorman Roadiga. Mõlemad hüüatasid: „Ohoo! Kui vahva!“ Lynda oli oma vanematele kade. „Ma tahaksin ise ka kunagi puumat näha,“ oli ta öelnud.
Jooksnud 400 meetrit, lähenes Lynda Baid Mountaini, väikese, puudest lageda mäetipu jalamile Boulderi maakonnapargis. Ta möödus lagunenud karjatarast ning roostetavast ja lagunenud laadimisrambist, mis olid jäänukid ajast, kui selles piirkonnas tegeleti karjakasvatusega. Maavaldus oli sealtpeale metsistunud; lehmade asemel sõid nüüd mägiaasadel hirved. Lynda tegi tiiru ümber mäe ja pöördus lõuna suunas, maanteest kaugemale, alla laugest nõlvast, kust avanes vaade taamal kõrguvatele Kaljumägedele. Siin kasutas ta tavaliselt otseteed, mis kandis asjakohast nime Short Cut Gulch ning moodustas läänepoolse lõigu tema vastupäeva kulgevast jooksuringist. Lynda sääri paitasid muulaheina puhmad, mis kasvasid segiläbi müüriluste, Euraasia päritolu umbrohuga, mille kõrred olid seemnetest raskete pähikute all lookas. Peekerlilled, maranad, floksid ja astrid lisasid rohelisele vaibale värvi, metsikud ürdid lõhna.
Lynda jooksis mööda vana rohtukasvanud kaevandusteed, mille kulg oli mägisel maastikul veel vaid vaevu aimatav. Varsti ühines see järske siksakke tegeva kruusase erateega, mis eramute vahel laskudes möödus ka klaasseintega majast, kus Sondra Donovan oli ühel kargel talvehommikul poolteist aastat varem vaadanud, kuidas puuma lohistab värskelt murtud hirve. Edasi möödus Lynda saja meetri kauguselt Monarchi kaevandusest („Puumade Hiltonist“, Michaeli ja Jimi avastatud ajutisest peiduurkast).
Enne kõvakattega Fourmile Canyon Drive’i pööras Lynda taas vasakule, jätkates oma jooksuringi kodu suunas. Asfalti vältides jooksis ta mööda metsaalust rada, mis kulges lookleva teega paralleelselt. Päike laskus ja varjud pikenesid läänes asuvate mägede poole. Lynda keskendus hingamisele.
Varsti jõudis ta postkastide reani, kus Poorman Road lahknes Fourmile Canyon Roadist ja hakkas mäkke tõusma. See ristmik oli viimane pöördepunkt tema jooksurajal, kust ta alustas teekonda ülesmäge oma vanemate maja poole. Lynda siirdus taas sillutatud teelt metsa alla, ronis üles väikesest künkast ja laskus siis uhtorgu, mida kutsuti Kuivaks jäärakuks. See nimetus mõjus eksitavalt, sest oru põhjas vulises väike ojake. Veenire niisutas väikest pajude, rohu ja metsalillede oaasi keset maastikku, kus muidu domineerisid viigikaktused ja tääkliiliad.
Lynda jooksis ojakese suunas, alla lahtise kruusa ja männiokastega kaetud nõlvast. Temast paremal kerkis maapinnast samblikega kaetud sakiline graniitkalju. Lynda oli just sisenemas oru põhjas kasvavasse lopsakasse taimestikku, kui ta nägi seda, mida nii väga näha oli lootnud.
Ojakese teisel kaldal, vähem kui viie meetri kaugusel, seisis puuma. Lynda jäi seisma. Lahe! ütles ta endamisi. Teda üllatas, et kaslane oli nii suur ja nii lähedal.

Nagu pilgust näha, on puumal väga vähe huumorimeelt. Nalja ei mõista, anekdoote ei räägi… Puuma tungib vahel ka eramute aedadesse ja murrab maha lapsi, kari- ja lemmikloomi. Puumale kuulub Guinessi maailmarekord selles osas, et ta on loom, kellel on kõige rohkem nimetusi. Ainuüksi inglise keeles on tal 40 nimetust.

Nõtke loom vahtis talle vastu, kullakarva silmad ja kikkis kõrvad naise poole suunatud. Lynda, kes oli üles kasvanud koos koertega, ei armastanud kasse kuigivõrd ja puuma ainitine pilk muutis ta rahutuks. Ta tundis end nagu hiir kodukassi ees. Puuma pinguldas oma keha ja vehkis sabaga. Ta küürutas, kõht vastu maad.
Lynda varasematel kokkusattumistel metsloomadega (koiotid, karud) olid loomad teda nähes alati põgenenud, kuid see olend ei ilmutanud mingit hirmu. Lynda karjus ,,Haa-aaa!“ ja tõstis käed taeva poole, üritades näida hirmuäratav. Puuma ei nihkunud paigast. Lynda sirutas parema käe selja taga oleva kaljuse nõlva poole, haaras rusikasuuruse graniiditüki ja virutas selle puuma jalgade ette. Puuma sisises ja roomas lähemale.
Kui Lynda puuma tõrksusest segadusse aetuna seisatas, nägi ta silmanurgast endast üheksakümmend kraadi paremal liikumist. Ta pöördus ja nägi jääraku pervel madala rahnu otsas teist puumat. Loom tegi tema selja taga aeglasi ringe. Naist haaras paanika.
Lynda püüdis põgeneda. Ta sööstis kaldatammi poole oma selja taga ja ronis nagu loom neljakäpukil ülespoole. Ta viskas teise kivi oja ääres oleva puuma poole, tabades seekord ta õlga. Põrutus sundis kiskja peatuma, kuid nüüd asus teda jälitama teine puuma. Lynda jätkas kiiret taganemist, loopides selja taha munakive ja oksi, et puumat eemal hoida. Ta jõudis nõlval kasvava männi juurde ja hakkas midagi mõtlemata üles ronima. Ta tegutses instinktiivselt.
Lynda hiivas end puu otsa, rohkem kui inimese pikkuse jagu maapinnast kõrgemale, paljad jalad punakaspruuni puukoore ja oliivroheliste okaste taustal selgesti välja joonistumas. Ta hoidis kinni pea kohal olevatest okstest, vasak jalg kõverdatuna ülemisele oksale toetumas, ja libistas parema jala hetkeks ühele alumisele oksale. Niimoodi männi torkivas embuses kössitades tundis Lynda korraga oma paremas sääremarjas valu. Ta vaatas alla.
Üks puumadest oli talle puu otsa järgnenud. Kiskja vasak esikäpp haardus ümber puutüve ja teine krahmas oksa otse Lynda parema jala kõrval; tema vurruline nägu, Lyndast vaid käsivarrepikkuse kaugusel, vahtis ülespoole. Lynda nägi kohe valuaistingu põhjust. Piki jalga jooksid kolm paralleelset küünejälge, millest nirises verd ta valge soki suunas. See on lõpp, mõtles Lynda. Ma suren.

Venemaal Pensas elav abielupaar Aleksandr ja Maria Dmitriev peavad korteris puumat (s 2015). Pole veel teada, millega see hullumeelne eksperiment lõpeb, igal juhul on mõlemad puumast ahvivaimustuses ja on YouTube’i üles pannud üle 200 videoklipi oma armast Messist.

Ligi 20 aastat varem, aastal 1971, peksti Lõuna-Californias metsikult läbi ja vägistati üks naine – vaatamata sellele, et tal oli karates must vöö. Naise sõber, võitluskunstide õpetaja Matt Thomas mõistis, et tolleaegses enesekaitseõpetuses oli midagi põhimõtteliselt valesti; see õpetas naisi treeningsaalis üksteise vastu võitlust imiteerima, mitte seda, kuidas tänaval reaalses hädaolukorras hakkama saada. Nii töötas Thomas välja uut tüüpi, naistele suunatud enesekaitsetreeningu, millele ta pani nimeks Model Mugging ehk „kallaletungi matkimine“. Treeningul osalevad naised harjutasid tõrjuma meesterahvast kallaletungija (kes kandis kiivrit ja üle 20 kg kaaluvat kaitsevarustust) rünnakut, teda põlvega kube­messe lüües, talle sõrmi silma ajades ja tema jalgadel trampides. Treeningprogramm õpetas naisi kasutama oma jalgade tugevust ning, võtteid üha uuesti ja uuesti üle korrates, jäädvustas õpitu lihasmällu. Lynda Walters oli mõned aastad tagasi ühel sellisel kursusel osalenud. Nüüd, seistes silmitsi ootamatut liiki kallalekippujaga, kohandas ta õpitut vastavalt olukorrale. Ta tõstis oma vasaku jala ning tampis ründajat lagipähe. Puuma sadas ülepeakaela puu otsast alla.

Puuma ehk mägilõvi (pigem on see „lõvi”  lähisuguluses mõne kaslasega, tõenäoliselt gepardiga) on levinud Põhja-Ameerika lääne- ja lõunaosas, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Pikkus 1,1–2 m (ilma sabata). Kaal 67–105 kg. Üldiste mõõtmetega võrreldes on puumal ebaproportsionaalselt suured ja tugevad käpad. Ta suudab minema lohistada endast viis korda raskema saaklooma. Looduses elab puuma 8–13 aastat. Puuma käitumine on üllatavalt sarnane tema kauge sugulase kodukassi omaga. Ka puuma lööb nurru, kuid erinevalt kassist toob ta kuuldavale vaid lühikesi kräunatusi.

Lynda laskis teist puumat otsides silmadel üle maastiku libiseda, kuid ei näinud teda kusagil. See vaid suurendas ta ärevust; ta pelgas, et nähtamatu puuma võib ei tea kust talle selga hüpata. Lynda hakkas taas ronima, lootuses, et kõrgemal on ohutum. Ta pressis end üles­poole läbi okste ja okaste labürindi, mis muutus üha tihedamaks. Ta väänas oma keha ja surus end läbi oksarägastiku. Poolel teel latva läbistas mändi värin, otsekui oleks seda tabanud äkiline tuulehoog. Teine puuma oli nüüd puule hüpanud ja ronis ülespoole. Lynda ronis kiiruga kõrgemale, samal ajal kui puuma liikus edasi aeglaselt ja sihikindlalt okste vahel teed otsides, silmad ainiti naisele suunatud.
Ladvale lähemale jõudes muutis Lynda taktikat. Ta murdis ühe kuivanud oksaharu ja laasis selle küljest väiksemad oksad, valmistades nii midagi algelise oda taolist. Sellest kahe käega kinni hoides suskas ta allapoole, otsekui püüdes kiskjat harpuunida. „Käi kuradile!“ karjus ta oma ahistajat surkides. Kass sisistas ja lõi keppi käpaga. „Käi kuradile!“ röögatas Lynda taas. Puuma tõmbus tagasi.
Nüüd kui mõlemad puumad olid puu all ja Lyndal oli aega mõelda, tundis ta hirmu kasvavat. Oma seitsme meetri kõrgusel männi otsas asuvalt õrrelt võis ta jälgida, kuidas üks puumadest külitas, teine aga kõndis õhtustesse varjudesse mähkuvas jäärakus edasi-tagasi, aeg-ajalt oma kaaslast nuhutades. Lynda oletas, et puumad ootavad öö saabumist, et siis puu otsa ronida ja ta nahka pista. Tegelikult oli ta kindel, et just seda nad kavatsesidki. Puumad vahtisid teda alt. Kahest loomast rahutum lonkis tagasi puu juurde ja tõmbus küüru, nagu valmistuks okstele hüppama. Lynda tagus oma kepiga vastu tüve ja karjus, kuni kiskja taganes ja oma partneri juurde tagasi läks. Puumad olid kannatlikud. Neil ei olnud kuhugi kiiret.
Lynda kuulis tsivilisatsiooni hääli – teel sõitvaid autosid, lapsi lähedal asuval eramualal mängimas, koera haukumist. Kohalikud olid väljas ja nautisid südasuvist laupäevaõhtut. Eelmisel nädalavahetusel oli avatud linna pidustuste hooaeg kaheteistkümnenda Bolder Boulderi rahvajooksu ja kolmanda iga-aastase Boulderi oja kummipardiralliga. (Mälestuspäeva nädalalõpu pidustuste kavva kuulus ka kirev rongkäik, kus sai näha maakera kujutavat kolme meetri kõrgust kera, mis oli mõeldud propageerima keskkonnateadlikkust. „Kera läks mitu korda veerema,“ kirjutas Daily Camera, „tabades Emakeseks Maaks kostümeeritud marssijat.“) Samal ajal kui puu külge klammerdunud Lynda mõtles surmale, sõitsid boulderlased auto sisekummidega ojal, jalutasid Pearl Streeti kaubandus­keskuses, pidasid Chautauqua pargis piknikku.

Näljane puuma ründab karupoega. (Karupoeg jäi selles rünnakus ellu, sest emakaru jõudis õigel ajal appi!)

Lynda tundis end puu ladvas täiesti üksijäetuna. Ta appihüüded kajasid vastu jääraku nõlvadelt. Puumad kõndisid edasi-tagasi. Päike laskus madalamale. Kedagi ei tulnud.
Õhtutaeva taustal vilksatasid pääsukeste siluetid; puulatvade kohal putukaid jahtivad sabakuubedes linnud panid tiivad kokku, sööstsid edasi, muutsid siis ühtäkki suunda. Metsa all liivases pinnases varitsesid sipelgalõvid – sugukonda Myrmeleontidae kuuluvate putukate suurte lõugadega varustatud vastsed – enda kaevatud lehtrite põhjas ja ootasid sipelgatest saagi sisse kukkumist, et see siis nahka pista. Lyndast oli saanud looduse toiduahela osa ja hoolimata oma asukohast puu ladvas, ei olnud ta selle tipus. Kõigest neli kuud vareni ja kümme kilomeetrit eemal oli männi otsas istuv puuma vahtinud otsa kahele mehele, kes valmistusid tema eluküünalt kustutama. Nüüd oli puu otsa aetud saaklooma osas Lynda ja jahimeeste rollis puumad.
Lynda kujutles, kuidas ta sureb, piinarikkalt ja kaua, kuidas ta keha küünte ja hammastega lõhki kistakse. Ta meditsiinikooli eksamid, mis vaid tund aega varem olid olnud nii suure stressi allikaks, tundusid nüüd kauged ja tühised. Lynda silmitses kasse tähelepanelikult. Üks tundus teisest veidi suurem, kuid mõlemad paistsid olevat täiskasvanud; kummalgi ei olnud kutsikaeale iseloomulikke laike. Puumadevaheline suhe oli ebaselge. Nad võisid olla paar – tavaliselt üksikuna elavad täiskasvanud, kes olid järglaste saamiseks ajutise paari moodustanud. Nad võisid ka olla täiskasvanud õde-venda, kes rändasid koos, nagu mõned enne iseseisva elu alustamist teevad. Võimalik, et paar koosnes emapuumast ja tema peaaegu täiskasvanud kutsikast.
Oli siis puumade omavaheline suhe milline tahes, nende taust oli selgem.

NB! Edasi loe David Baroni raamatust „Kiskja koduaias“, © Grenader Grupp OÜ, 2018. Hind Apollo poodides 26,95 €

2019. aasta augustis hammustas USAs Colorado osariigis puuma koduaias mänginud kaheksa-aastast poissi peast. Raskelt vigastada saanud poiss toimetati haiglasse. Arstide sõnul on tema seisund tõsine, kui stabiilne, Puumarünnak toimus Baileys, kus kannatanu hüppas koos vennaga kodumaja ees asuval trampliinil. Ühel hetkel hüüdis läheduses asunud sõber kaheksa-aastast poissi. Viimane astus trampliinilt maha ning siis teda puuma ründaski. Õnneks ei kaotanud rünnakut näinud vend pead ja hüüdis isa appi. Isa ruttas majast välja, puuma laskis ohvri lahti ning põgenes.
Veidi hiljem nägid kohalikud elanikud läheduses liikumas kaht puumat. Jahimehed asusid neid jälitama ja lasid maha. Arvatavalt ründas üks nendest ka poissi.
Tegemist oli 2019.aastal juba kolmanda korraga, kui puuma inimest Colorado osariigis ründas.
Ekspertide sõnul ründavad puumad inimesi harva, sest üldjuhul nad väldivad neid. Siiski on viimase 100 aasta jooksul puumad Põhja-Ameerikas tapnud kuni 20 inimest. Neist kolm inimest langesid puumarünnaku ohvriks viimase 30 aasta jooksul.

 

0

Your Cart