Kas homoseksuaalsus on varsti kohustuslik?

3 minutit lugemist

* Tõeline armastus olevat võimalik vaid meeste vahel.

* Ainult naine teab, mida vajab teine naine.

* Uuesti avastatud vanad tõed või mood?

Stseen ühes Hamburgi kohvikus: pahaaimamatu külastaja, keegi noor mees, valis endale välja laua akna juures ning võttis istet. Kelner astus tema juurde ning küsis: „Vabandage, mu härra, kas te olete homo?”

Külastaja, kes tahtis vaid tassikest kohvi juua, vastab vapustatult: „Ei, loomulikult mitte! Ja mis see teile üldse korda läheb?”

„Kui te ei ole homo, olen ma sunnitud teid paluma tagapool istet võtma — need kohad siin ees on reserveeritud meie homoseksuaalsetele külastajatele.”

Pahviks löödud mees eelistas kohvikust lahkuda. Hiljem tunnistas ta pead raputades: „Varem oli homoseksualism keelatud, siis sallitud, ühtäkki aga aktsepteeritud ja nüüd koguni šikk.” Ja irooniliselt naeratades lisas: „Kui see ka veel kohustuslikuks tehakse, rändan ma maalt välja!”

Tõepoolest, praegusel ajal on armastus sookaaslase vastu popp. Saksamaal on vähemalt kolmel miljonil mehel ja naisel vanuses 18–35 aastat olnud kogemusi samast soost partneriga. Nendest „pattulangejatest” leidis tervelt 88% biseksuaalse seikluse väga erutava olevat. Sama pilt on ka Inglismaal, kus viimase kahekümne aasta jooksul on homoseksuaalset kontakti kogenud meeste arv suurenenud tervelt 36% võrra.

Kui jälgida saksa ajalehti, jääb mulje, et evangeelsel kirikul pole suuremat probleemi, kui vastuse leidmine küsimusele, kas samasooliste abielule anda kiriklik õnnistus või mitte. Nii mõnigi hetero leiab, et on suur hulk palju tähtsamaid lahendamist vajavaid probleeme. Kas või näiteks seegi, kuidas vähendada abielulahutuste arvu? Ning miks on korraga nii šikk olla homo või lesbi?

Pole võimatu, et selle „moe” tekkimisele aitasid kaasa paljud prominendid nagu Mick Jagger ja Elton John, kes on avameelselt tunnistanud, et neile meeldib seksida ka meestega. Kadunud Freddy Mercury oli mäletatavasti kuni viimse juuksekarvani homo. Samuti ka edukas moelooja Wolfgang Joop, kes alles pärast viisteist aastat kestnud abielu (naisega) seksis esimest korda mehega. „Heteroseksuaalsed mehed tunnevad õigupoolest ainult anduvad partnerit, mitte aga nõudvat ja pakkuvat. Need on kaks täiesti erinevat tunnetuslikku maailma,” filosofeeris Joop ja lisas: „Viis, kuidas võrgutatakse või andutakse, on meeste juures hoopis teistsugune ja palju erutavam. Hingeline kontakt aga palju sügavam ning tunnetuslikum.”

Vaat sulle siis! Muidugi, tänu prominentide sellistele mõtteavaldustele langeb üks tabu teise järel, sest alati on kõrgema seltskonna kombeid šikiks ja matkimist väärivaks peetud.

Mood või tabudest vabanemine?

Homoseksuaalsete suhete kilbile tõstmine on mingil määral mood, aga ka aja märk, kuid eelkõige on tegemist tabude kammitsast vabanemisega, mis avaldub eelkõige selles, et latentne (varjatud) homoseksuaalsus leiab üha enam oma loomuliku väljundi. Keegi ei tea, kui palju mehi tahaks kogeda homoseksuaalset kontakti, kuid teatud situatsioonis ja meeldiva partneri korral osutub sageli himu tabust tugevamaks. Üha rohkem ja rohkem saadetakse ka „Maajale” kuulutusi, milles inimene tituleerib end biseksualistiks.

Mida arvavad asjast eesti mehed?

Marek (22): „Mulle kui homole meeldib, et viimasel ajal on eesti mehed muutunud julgemaks, nad söandavad sulle tänaval südilt (ma ütleksin isegi himukalt) silma vaadata ega pööra enam häbelikult pilku kõrvale, nagu seda varasematel aegadel juhtus. Võiks öelda, et eesti mehed on muutunud meelamaks ja avatumaks. Ka meeldib mulle, et eesti mehed on hakanud seksikamalt riietuma ning paljud ei tee enam numbrit oma biseksuaalsusest.”

Arno (26): „Eks see ole kahe otsaga probleem. Mulle ei meeldi homod, eriti need suguelu aktivistid, kelle elu mõte on ainult seks ja kes kepiks või tervet maailma, kui ainult liikuma pääseks. Kuid ma ei ütleks ära väikesest seiklusest hetero-mehega ja kui päris aus olla, siis mul poleks midagi selle vastu, kui mul oleks intiimsemad suhted oma parima sõbraga. Kuid just sellist sõpra mul pole. Kahju!”

Aivar (32): „Mulle ei meeldi homoseksualism organiseeritud kujul: igasugused liikumised, klubid jne. Minu meelest on sedalaadi kooskäimisekohad eelkõige AIDS-i pesad. Ma olen müranud mitme kutiga, kes olid pigem bid ja mul on neist kohtumistest väga head mälestused. Kuid ma ei pea vajalikuks avalikkuse ees oma biseksuaalsusega eputada ja ma ei kujuta ette, et ma peaksin linna vahel teise mehega käevangus jalutama.”