Vikerkaareparaad Berliinis 2006 (galerii)

2 minutit lugemist

Liberaalselt homofiilselt liikumiselt geide ja lesbide vabastusliikumisele ülemineku sümboolseks piiriks said 1969. aasta 27.–30. juuni sündmused New Yorgis, mis nimetati Stonewalli ülestõusuks. Väline ajend oli küllalt argine. Ööl vastu laupäeva püüdis New Yorgi kombluspolitsei, viies läbi rutiinset reidi Christopher Streeti homoseksuaalses baaris Stonewall Inn, homoseksuaalse New Yorgi keskmes, arreteerida selle omanikku ebaseadusliku alkoholimüügi eest. Selliseid reide viidi läbi regulaarselt paljude aastate kestel ja politsei jõhkrusesse suhtuti alati kui milleseki iseenesestmõistetavasse. Seekord oli aga hetk ebaõnnestunult valitud. Linnas valitsevast õhkkonnast, sealhulgas rahutustest Columbia ülikoolis, laetud baarikülastajad keeldusid ruumist lahkumast, relvastusid kivide ja pudelitega ja tõstsid politsei vastu mässu, sundides selle taganema. Appi sõitnud politseiautod süüdati. Eriti mehiselt ja agressiivselt võitlesid politseiga naiserõivais transvestiidid, kellelt seda ei oodatud. Algas kolm päeva kestnud võitlus, kus 400 politseiniku vastu oli kahetuhandeline rahvahulk, kes karjus: „Päästame meie õed!“ ja „Võim geidele!“
See stiihiline mäss, mille olid ette valmistanud surve ja alanduse aastakümned, näitasid geidele, et soovi korral võivad nad edukalt politseile vastu seista, kuid selleks on vaja organisatsiooni. Kohe pärast Stonewalli loodi New Yorgis radikaalne Geide Vabastusrinne (Gay Liberation Front – GLF), mis kuulutas oma eesmärgiks heteroseksuaalsetest väärtushinnangutest sõltumatu gei-identiteedi kujundamise. Stonewall on kujunenud uue liikumise sümboliks, alguses kogu USA-s ja hiljem ka Euroopas.
Alates 1970. aastast tähistatakse New Yorgis igal aastal juuni viimasel laupäeval Christopher Street Liberation Day’d värvika rongkäiguga. Nüüd korraldatakse igal aastal juunis paljudes USA ja Euroopa linnades värvikirevaid ja lustakaid paraade, mis jätavad juba ammugi varju mistahes riiklikud pidustused. Puhtorganisatoorsetel põhjustel ei toimu CSD-paraadid mitte igal pool 27. juunil, vaid juuni, juuli ja augusti nädalalõppudel.

Saksamaal toimus esimene Christopher Street Day 30. juunil 1979 Lääne-Berliinis. Motoks oli Gay Pride, osavõtjaid umbes 400. Osa kartlikke demonstrante olid maskidega.
Praegu toimuvad seksuaalvähemuste paraadid suvekuudel juba pea igas suuremas linnas ja aasta aastalt on need üritused muutunud üha rahvarohkemaks.
Šveitsis toimus esimene CSD 24. juunil 1978 Zürichis nimetuse all „Christopher-Street-Liberation-Memorial Day”.
Osavõturohkeimad CSD-paraadid Saksamaal toimuvad Kölnis ja Berliinis. 2002. aastal osales CSD-paraadil 1,2 miljonit inimest, nende hulgas 50 000 osavõtjat. Rongkäigus liikus 150 suurt temaatiliselt dekoreeritud veoautot. Seega püstitas Köln 2002. aastal omapärase rekordi, mille kõrval eestlaste laulupidu mõjub armetu külapeona.

Muide, nimetus Christopher Street Day on kasutusel Saksamaal ja Šveitsis, Austrias nimetatakse homode rongkäiku vikerkaareparaadiks, ingliskeelsetes maades on aga kasutusel Gay Pride või Pride Parades. Austraalias on sellised paraadid segunenud karnevalitraditsioonidega ja kannab nimetust Mardi Gras.
CSD-paraadid on muutunud juba arvestatavaks poliitiliseks teguriks, millega on sunnitud isegi poliitikud arvestama. 2000. aastal esines Berliinis paraadist osavõtjatele Liidupäevapresident Wolfgang Thierse, 2001. aastal liiduminister Renate Künast ja valitsev linnapea Klaus Wowereit.  Kölnis (2002), Hamburgis (2004) ja Kölnis (2005) esines aga „värviliste ja suleliste” ees Saksa välisministerJoschka Fischer.
CSD-paraadidega samal ajal korraldatakse paljudes linnades kultuurinädalaid, millel osaleb arvukalt tuntud artiste.
Alates 1991. aastast annab organisatsioon EPOA (European Pride Organizer’s Association, Euroopa CSD-organisatsioonide liit) ühele linnale Europrid’i tiitli. Linn, millele see tiitel on antud, püüab organiseerida eriti suurejoonelise CSD-paraadi, et saavutada suuremat rahvusvahelist tähelepanu.

MAAJA

0

Your Cart