Karmide meeste kool – legendaarne Prantsuse võõrleegion

6 minutit lugemist

Kurikuulsa Prantsuse võõrleegioni (Légion étrangère) asutas 1831. aastal Prantsuse kuningas Louis Philippe. „Meie naised ei pea enam oma meest pärast nutma,“ selgitas regent, kes lootis sel viisil võimalikult palju Prantsusmaal elavaid immigrante univormi toppida, et neid siis kahurilihana Prantsuse kolooniatesse Indo-Hiinasse (Vietnami, Laosesse ja Kambodžasse) ja Põhja-Aafrikasse saata.

Nii üllatav kui see ka ei ole, on sakslased läbi aegade moodustanud võõrleegioni tuumiku. Ajaloolase Eckard Michelsi andmetel on aastatel 1870–1965 marssinud selle leegioni lipu alla umbes 125 000 saksa meest. Pärast mõlemat maailmasõda koosnesid kompaniid 30–50 protsendi ulatuses Reichswehri, Wehrmachti või Waffen-SS-i meestest. Neile lisandusid seiklusteotsijad, romantikud või oma elu ja seadustega pahuksisse läinud mehed. Umbes 36 000 leegionäri on Grand Nationi eest võideldes langenud nii mõlemas maailmasõjas kui ka Indo-Hiinas, Alžeerias, Pärsia lahe ääres ja Balkanil. Aubagne’s on arhiveeritud 600 000 isikutoimikut, kus iga leegionäri elulugu kirjas, samuti kõik haavatasaamised ja autasud.

Mälestusmärk Mehhikos Cameronos 1863. aastal toimund lahingus hukkunud leegionäridele. Selle monumendi juures toimub igal aastal suuejooneline paraad.

Leegioni vastuvõtu tingimused on väga karmid. 2011. aastal soovis leegioni astuda 11 200 meest, kelle keskmine vanus oli 24 eluaastat. Katsed sooritas edukalt vaid 800.

Leegioni „gestaapos“ – nagu nekrutid seda ise nimetavad – võtab röntgenipilguga leitnant Raoul Klein iga kandidaadi pihtide vahele. Colombiast pärit Juan hakkab juba viie minuti pärast higistama. Uimastid? Võlad? Varasemad karistused? Mahajäetud perekond? Kontaktid terroristidega, kurjategijatega? Mis on sinu tugevad küljed, Juan? Mis on sinu nõrkused? Neetud, ole nüüd aus! Kas sa kardad lahingut, Juan, kas kardad surma? Mida sa kavatsed pärast leegionist lahkumist peale hakata?

Juan vastab: „Pärast viit aastat tahan saada Prantsuse passi! Siis avan Pariisis või Münchenis restorani kui prantslane! Kui kolumbialane olen ma paljude silmis vaid maskeeritud kokaiinidiiler.“ Sellegipoolest adieu, Juan!

Praegusel ajal teenib võõrleegionis 7300 sõdurit 135 rahvusest. Prantsuse võõrleegion on eliitüksus, millele pole väljaõppelt maailmas võrdset. Olgu manöövritel Prantsuse Guyana džunglites või Dzibuuti kõrbetes – kartmatud võõrleegionärid on võitmatud.

Leegionäride paraad. Paraadunivormi juurde kuulub valge vormimüts Képi blanc.

Iga mees, kellele on osaks saanud au astuda võõrleegioni, peab sõlmima lepingu vähemalt viieks aastaks. Kes hästi käitub ja kõigile katsumustele vastu peab, võib viie aasta pärast saada Prantsuse kodakondsuse ja muuta oma ees- ja perekonnanime. Viimane privileeg on paljude Ida-Euroopast, Lõuna-Ameerikast või Aasiast pärit meeste jaoks kõige olulisem, sest just nimemuutus võimaldab neil minevikutaagast lahti saada ja alustada uut elu.

Võõrleegionär teenib 1300 eurot (neto) kuus, missioonil välisriigis lisandub veel 600 eurot. Toitlustamine, arstiabi ja majutus spartalikus kasarmus on tasuta.

Pärast lepingu sõlmimist ei tohi vastne leegionär viis kuud omada mingit kontakti välismaailmaga, ei sugulaste ega ka sõpradega. Ei mingit arvutit, internetti või mobiiltelefoni. Samuti on keelatud kasutada tšekiraamatut või krediitkaarti. Järgmise viie aasta jooksul ei tohi leegionär abielluda, autoga sõitmine on keelatud. Kasarmust väljuda võib vaid univormis, ja sedagi ainult pärast pedantlikku kontrolli. Triikimisvolt vales kohas või viltune lips võivad arestikambrisse viia. Vahemaad kingakontsa ja pükste alumise ääre vahel mõõdetakse joonlauga.

Karm ja kurnav drill moodustab lõviosa leegionäri ajast, igale reegli rikkumisele järgneb karistus. Lühikese aja jooksul peavad nekrutid meelde jätma umbes 500 prantsusekeelset sõna, et nad vähemalt käsklusi mõistaksid.

Sakslastest leegionärid röögivad riviõppusel laulda kuulsat marssi „Westerwald”.

Kes tabatakse deserteerimiselt, saadetakse kolmeks kuuks vanglasse, ta degradeeritakse ning ta peab maksma 5000 eurot trahvi. Varematel aegadel sõja ajal lasti desertöör kohe maha. Vasturääkimine või protesteerimine on kompaniis mõeldamatu. Kes laseb rusikad käiku väljaspool poksiringi , peab karistuseks kaks nädalat hoovi pühkima või tualette kasima.

Saksa teleajakirjanik René Hiepen, kes 1986. aastal kirjutas lepingule alla puhtast seiklusjanust, ei suutnud siiski leegioni ülikarmi korda taluda ja deserteeris. „Väljaõpe ja kord oli rangemad ja julmemad kui ma oleksin seda eales suutnud ette kujutada. 24 tundi päevas drilliti ja piinati meid. See oli tõeline põrgu,“ meenutab ta. Armutu, lausa sadistliku drilli tagajärjeks oli, et 1970. aastatel oli eriti palju deserteerimisi.

Distsipliin on kõige tähtsam. Ammu on möödas need ajad, mil üleastujat karistati tegevustega, mis viisid täieliku kurnatuseni. Näiteks pidi karistusalune kandma seljakotis savitelliseid, kusjuures seljakoti rihmadeks olid telefonikaablid. Kõige kardetum ja vihatum karistusviis oli nn haud. Leegionär pidi kaevama 70 sentimeetri sügavuse augu ja selles kolm päeva lamama – hoolimata palavusest või külmast.

Ei vasta ka tõele rahvusvaheline kuulujutt selle kohta, nagu teeniksid võõrleegionis eelkõige palgasõdurid, põgenenud või tagaotsitavad kriminaalkurjategijad. Ülemleitnant Frédéric Daguillon kinnitab: „Meie juurde ei tule muidugi inglid, kuid ka mitte kurjategijad. Meie poisid pole ka palgasõdurid, kuna võõrleegion on Prantsuse regulaararmee osa.“

Kes on võõrleegioni kooseisus kõik katsumused vastu pidanud, tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud, ei seda jäeta enam kunagi hätta.

„Marsi või sure!“ nii karjus omal ajal ohvitser lihtsõdurile. Sellist kõnepruuki enam keegi ei kasuta, kuid drill on endiselt karm ja suurt füüsilist vastupidavust nõudev. Normaalne on, et päevas rännatakse 50 kilomeetrit, kas jäises külmas või ekstreemselt niiskes troopikaleitsakus. Optimaalne rännakusamm on ammu paika pandud – 88 sammu minutis. See treening tagab, et hiljem suudab leegionär 30-päevasel ekspeditsioonil Prantsuse-Guajaanas või talvises Afganistanis Talibani vastu võideldes ellu jääda. Pärast neli kuud kestnud ränkrasket väljaõpet „farmis“ nagu Castelnaudary treeninglaagrit nimetatakse on nekrutist peaaegu karastatud sõdur saanud. Viimaseks katsumuseks on 150 kilomeetri pikkune rännak, käes automaat ja turjal 30 kilogrammi varustust. Alles siis, kui nekrut ka selle maratoni läbi teeb, saab ta õiguse kanda traditsioonilist vormimütsi Képi blanc. Pärast rännaku lõppemist – ka see kuulub traditsiooni juurde – järgneb ohjeldamatu jooming.

Range aukoodeks on seotud sündmusega Camerones, mida iga leegionär peab peast teadma juba teenistuse esimesest päevast. 30. aprillil 1863 võitlesid kapten Jean Danjou ja 62 leegionäri Mehhikos 2000 vastase sõduri vastu. Kui viimased viis ellujäänud leegionäri üritasid täägirünnakut korraldada, hüüdis ooberst Milan: „Andke lõpuks ometi alla!“

„Ainult siis, kui me tohime oma relvad säilitada,“ hüüdis kapral Maine. Seepeale vastas Milan: Sellistele meestele nagu teie ei keela me midagi!“ See sündmus on eneseohverduse ja kangelaslikkuse võrdkujuks ja sümboliks ja võõrleegioni kõike olulisem tähtpäev. Heas mõttes on Légion étrangère nagu kunagine rüütliordu – kes on selle leegioni kooseisus kõik katsumused vastu pidanud, tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud, ei seda jäeta enam kunagi hätta.

© Peter Hagen