Julia Pastrana – karvane imeloom

6 minutit lugemist

152 aastat pärast seda, kui suri Julia Pastrana, annab Norra tema mumifitseeritud põrmu üle Mehhikole. Selle uudise edastas 3. augustil 2012 Norra Informatsiooniagentuur The Local. Omal ajal lõi Pastrana nimi laineid terves maailmas: koos trupi teiste selliste ebarditega sõitis „ahv-naine“ läbi paljud riigid, ja kõikjal võeti ta hurraaga vastu.

Piiritagune imeloom

Ajalahes „Moskva Linnapoliitika Teataja“ trükiti 1858. aasta suvel ära väike kuulutus: „Ermitaaži aias toimub neljapäeval, 3. juunil meelelahutuslik ja muusikaline õhtu, kus pealinna saabunud miss Julia Pastranal on esmakordselt au ilmuda Moskva publiku ette. Sissepääsu hind ühelt näolt 1 rubla 50 kopikat hõbedas. Lapsed maksavad sellest poole“.

Kes võis küll arvata, et selline väike teatis kutsub esile nii tohutu huvi?! Sedamaid vallutasid Ermitaaži välismaist „hirmutist“ oma silmaga näha ihkajate hulgad. Selle asutuse peremees, kus naine-monstrum pidi esinema, näris küüsi: tema palagan ei suutnud kõiki soovijaid mahutada. Etteaste päeval võeti aed tormijooksuga. Korraloomiseks tuli välja kutsuda politsei.

Poolt ja vastu

Julia Pastrana andis Moskvas oma kümme etendust. Ebard osutus elegantseks moeaamiks: vahetas õhtu jooksul mitu korda kostüüme – kord ilmus välja kreeka jumalannana, kord ameerika madrusena, kord trotsiv-uhke hispaanlannana. Näitlejanna laskus saali, käis selle läbi, võrgutavalt naeratades, saatis õhusuudlusi ja lubas vaatajatel end puudutada. Seejärel tõusis lavale ning hakkas tantsima ja laulma. Tema hispaania tantsus oli teatud elegants, ent häälega oli lugu paha. Aga publikut ei seganud see karvavõrdki, nagu tema välimuski. Ühe artikli autor tunnistas, et vaatas etendust raske südamega ja küsis lugejalt nördimusega: „Miks küll veetakse seda naist läbi rahvahulkade nagu väljaõpetatud looma?“ Teine nurises, et „…looduse kapriisi ohvrist on saanud kasuahnitsejate mänguasi“. „Show“ vastaste seas oli ka kuulus poeet Fjodor Tjutšev, kes kirjutas oma naisele 21. juunil 1858: „Muide, hiljutisel suurel koosviibimisel, mis toimub Ermitaaži aias kaks korda nädalas, võisid kõik imetleda eemaletõukavat Julia Pastranat, kes kutsuti 200 rubla eest lõunat sööma ja sunniti õhtul jalutama selle elegantse seltskonna härraste käevangus. On olemas tuntud matslik (canaille) stiil, mis kuldsel foonil hästi esile tuleb.“ Aga väheste humanistide hääled, kes ei varjanud oma nördimust publiku haiglase huvi üle selle vaese naise värdjalikkuse vastu, uppusid vaimustushüüete merre. Jurist Anatoli Fjodorovitš Koni kirjeldas Juliat hoopis teisiti: „Ilusa figuuriga naine, meeldiva hääle ja suure karvase ahvi näoga, kes meenutas midagi gorilla ja paaviani vahepealset.“

Õuduseni jube

Ent kuidas siis Pastrana tegelikult välja nägi? Loeme tema kaasaegse kirjeldust: „Ta käed on ilusad, jalad saledad, aga vapustas nägu! Tal on hiiglasuured kõrvad, mustad, vilavad silmad, lõikelt pikad ja kitsad. Laup madal ja lame, nina lai ja täielikult kõhreta, juuksed, habe ja bakenbardid mustad kui pigi.“ Ja veel üks kirjeldus: „Ta põsed ja lõug on kaetud tiheda karvastikuga, vuntsid küllalt hõredad. Kõrvadel tumedad karvad, kukal, rind ja käed on samuti karvadega kaetud.“ Sealjuures polnud Julia vaimult nõder, enamgi veel – ta oskas mitut keelt, suutis vestelda mis tahes teemal. Ta omandas kiiresti tsirkusekunsti, kuigi „kunstiks“ võis tema esinemist vaevalt pidada. Muide, teiste allikate põhjal polnud monstrum-naisel kõnevõimet, laval tegi ta vaid kummalisi kehaliigutusi, täiesti meelevaldseid ja mõttetuid. Aga publik oli rahul sellegagi.

Mowgli mehhiko moodi

Julia Patranast liikus palju kuuldusi – mis oli neis tõde, mis vale, on praegu keeruline tuvastada. Räägiti, et ta oli hiiglasuure ahvi ja naise tütar, kelle neljajalgsed ära varastasid. Ta leiti lapsena Sierra Madre mäestikumetsast Mehhiko Sinaloa osariigis, asustatud piirkonnast kaugel eemal. Ta kannatas hüpertrihhoosi käes, ta nägu ja keha, välja arvatud peopesad ja jalatallad, olid üleni kaetud sirgete mustade jäikade karvadega. Kõrvad ja nina olid tavatult suured, nagu ka tugevasti ettepoole hoiduvad hambad, mistõttu ta sarnanes gorillale. Kasv oli tal 138 cm. Muuseas – tema kirjelduse jättis ka Charles Darwin ise, kelle sõnutsi Pastrana, vaatamata oma värdjalikkusele, suurepäraselt tantsis ja oli heasüdamlik ja vastutulelik naine. Darwinit võib uskuda, sest just headus lõpuks vaesekest alt vedaski.

Tähekarjäär

Julia töötas teenijana Sinaloa kuberneri Pedro Sancheze perekonnas, kuni tutvus kord juhuslikult nupuka ameeriklase M. Wrightsiga. Too taipas otsekohe, et sellise välimusega võib raha teenida ja keelitas Juliat tsirkuses esinema. Tema esmaesinemine eksponaadina värdjate show´s sai teoks New Yorgi Gooti saalis. Seejärel esines ta Clevelandis, ent juba teise, Beachi nimelise impressarioga (või pigem uue peremehega). Seal osales ta pidulikel ballidel ning sõjaväeparaadidel, ja sõdurid seisid järjekorras, et temaga tantsida. Siis suundus ta Londonisse uue mänedžeri Theodore Lentiga (teistel andmetel Lewis B. Lentiga). Lent õpetas ta tantsima, muusikariistadel mängima ja võttis kaasa maailmaturneele nimetuse all „Habetunud ja karvased leedid“. 1857. aastal tekkis Lentil Saksamaal probleem – võimud keelasid tema etenduse amoraalsuse põhjendusel ära. Stsenaariumi kohaselt ei kujutanud tütarlapsesse armunud noormees ettegi, millise ebardiga on tegemist. Aga tüdruk avas noormehe äraolekul vuaaliga varjatud näo ja näitas publikule oma defekte. Vaatajad said naerukrambid, aga politseile ei tundunud see number naljakana, ja Theodore koos oma artistidega saadeti maalt välja. Nõnda sattus seikleja Venemaale. Siin juhtus teatri priimaga piinlik lugu.

Muumia pöördub tagasi

Käisid kuuldused, et austajatest pole Julial puudust. Pigem mõtles need välja Lent ise – salamisi lootis ta oma hoolealuse kasulikult mehele panna ja selle eest saadud rahaga veeta ülejäänud elu mõnes soojas paigakeses. Nii või teisiti, gastrolli ajal… jäi Julia rasedaks. 1860. aastal sünnitas ta üleni karvadega kaetud lapse. Beebi elas paar päeva, Julia ise suri sünnitusjärgsetesse tüsistustesse viis päeva hiljem. Lent palus Moskva ülikooli professoril Sukolovil ema ja lapse mumifitseerida, pärast mida paigutas muumiad klaaskappi ja hakkas neid vaatamiseks välja panema. Sukolov kaebas ta kohtusse – Theodore lubas muumaid Moskva ülikooli anatoomia-instituudile. Ent üllatuslikult võitis Lent protsessi – kes võis arvata, et see kelm oli Pastranaga salaja abiellunud! Pärast skandaali aeti ta koos muumiatega Venemaalt välja. Mõnda aega gastroleeris ta veel Euroopas, hiljem leidis samasuguse värdja, abiellus temaga ja nimetas ta Zenora Pastranaks.

Mõnda aega sõitis rändtrupp veel mööda riike ringi, kuni pettur sattus psühhiaatriahaiglasse. Zenora müüs muumiad maha, ja mõneks ajaks kadusid need üldsuse vaateväljast. Taas ilmusid need lagedale 1921. aastal Norras, kellegi hr. Haakon Lundi juures, kes demonstreeris neid oma Õuduste Toas. Saksa okupatsiooni ajal veenis uus omanik sakslasi, et muumiate pealt võib teenida, ja päästis nad sellega hävitamisest. Nõnda jäid muumiad „ellu“ kuni meie päevadeni. 1970-ndateni neid veel eksponeeriti, aga üldsuse survel näitused suleti. 1976. aasta augustis rikkusid hoidlasse tunginud vandaalid lapse muumia, selle jäänused aga sõid ära hiired. Emal vedas rohkem – 1979. aastal paigutati see Oslo kohtumeditsiini instituuti, kus hiljem unustati. 1990. aastal leiti muumia Oslo ülikooli anatoomiakateedris kinnipitseeritud kirstust. 1994. aastal soovitas Norra Senat ta maha matta, ent teadusteminister otsustas keha säilitada, et teadlased seda uurida saaksid. Lõpuks, 2012. aasta augustis, otsustasid Norra võimud tagastada see Mehhikole. Võib-olla leiab Julia Pastrana lõpuks kauaoodatud rahu oma ajaloolisel kodumaal.

©Peter Hagen