Colin Ireland

4 minutit lugemist

1. 1954. aastal sündinud Colin Ireland tegi laastamistööd Londoni homoseksualistide seas. Tema julmadest kuritegudest kirjutasid ajalehed pea iga nädal. Ireland ise helistas politseiuurijatele, et neid õrritada. „Mul on raamat olemas,” ütles ta, „ma tean küll, mitu on vaja ära tappa.” Kui leiti viies ohver, praalis Ireland: „Tegin ära!”

Raamat, millest ta rääkis, oli Robert Ressleri kirjutatud FBI käsiraamat. Selles öeldi, et sarimõrvariks saab pidada ainult seda, kes on tapnud üle nelja inimese. Ireland ei igatsenud midagi muud kui skandaalset kuulsust. Pärast, kui ta oli oma viis tapmist politseile üles tunnistanud, ütles ta, et tegi seda ainult selleks, et tuntuks saada.
Colin Ireland oli 180 cm pikk ja 95 kilo raske. Tema meelishobiks olid ellujäämistreeningud ja tal oli seljataga kaks ebaõnnestunud abielu. Irelandi hirmutegude seeria algas 1993. aastal, jahimaaks oli kõrts Coleherne Londoni paljurahvuselises Earl’s Courti linnaosas. 9. märtsil sai Ireland seal kokku staažika teatrijuhataja Peter Walkeriga, kes kutsus ta oma korterisse sadomasohhistlikku seksi tegema. 39-aastane Ireland ilmus kohale, omaenda nöör, nuga ja kindapaar kaasas. Ta ütles korteriperemehele, et see alasti voodile heidaks. Siis sidus ta ohvri kõvasti kinni ja piitsutas teda. Seejärel pani ta Walkerile kilekoti pähe ja lämmatas ta. Kaks päeva hiljem helistas ta samariitlastele ja ajalehele, paludes, et keegi läheks ja laseks välja kaks koera, kes on Walkeri korteris kinni.
Oma ülestunnistuses seletas Ireland: „Ma läksin sinna [Coleherne’i kõrtsi] sellise plaaniga, et kui keegi mulle läheneb, siis juhtub midagi. Minu poole pöördumine pidi olema nagu päästik, mis paneb mu tegutsema.”
Pärast seda, kui päästikule oli juba korra vajutatud, tappis Ireland peagi uuesti. 29. mail tutvus ta 37-aastase raamatukoguhoidja Chris Dunniga ja nad läksid selle poole. Ireland kinnitas Dunni käeraudadega voodi külge, peksis teda rihmaga ja kõrvetas mehe munandeid tulemasinaga, enne kui ta oma võõrustaja lämmatas.
Kolmas, kes pidi surema, oli Perry Bradley, 35-aastane ärimees, kelle isa oli USA Kongressi liige. Bradley sõbrad kinnitasid hiljem, et mees oli hetero, kuid faktid näitavad, et ta oli kindlasti biseksuaalne. Ka Bradleyga kohtus Ireland Coleherne’i kõrtsis ja jälle kutsuti ta külla – seekord väikesesse korterisse Kensingtonis. Selle, 4. juuni öö kohta tunnistas Ireland hiljem, et kui Bradley oli magama jäänud, „istusin ma toas ja mõtlesin järele ning ühel hetkel käis peast läbi mõte, et jätaks ta elama. Aga siis leidsin, et lihtsam on ta ära tappa, ning läksin ja tõmbasin silmuse kokku.”
Järgmine tapmine neli päeva hiljem läks sarnaselt. Andrew Collier, 33-aastane vanadekodu valvur, lõpetas oma voodis, käed-jalad laiali, mustaks ja siniseks pekstuna ning kägistatuna. Et end veel lõbustada, murdis Ireland kaela oma ohvri kassil Milliel.
Mõrtsukas rääkis hiljem, et sattus raevu, kui avastas korterist leitud paberitest, et Collier oli HIV-positiivne. Collier polnud üldse kondoomidest juttu teinud. Ta seletas politseile: „Ma tahtsin, et tema surm oleks täiesti vääritu. Sellega ma nagu ütlesin politseile: „Noh, aga mis te sellest arvate?” See oli nagu allkiri, et nad teaks, et mina olen seal käinud. Ma olin sattunud faasi, kus kiirus üha kasvas. Asi muutus kiiremaks ja jubedamaks.”
Pärast Collieri tapmist helistas Ireland politseile ja küsis: „Kas teid huvitab Peter Walkeri tapmine? Miks te uurimise peatasite? Kas homoseksuaalse mehe surm ei loe midagi? Ma tapan veel ühe. Ma olen alati unistanud ideaalsest mõrvast.”
Siis mainis Ireland oma telefonikõnet Walkeri koerte kohta. „Ma muutusin iseendale vastikuks, kui lugesin, et ma olevat loomaarmastaja. Tahtsin teile mõtlemisainet anda ja sellepärast tapsin kassi.”
13. juunil tappis Ireland viimast korda. Ta sidus 42-aastase peakoka Emmanuel Spiteri kinni ja piinas teda, et sundida meest tema pangakaardi koodi ütlema. Spiter karjus: „Sa pead mu ära tapma!” Ireland ütles hiljem: „Ta oli väga vapper mees, aga ma ei saanud teda elama jätta.”
Mõne päeva pärast oli mõrtsuka nägu politseile teada. Spiteri tavaliste käikude uurimine viis detektiivid Charing Crossi raudteejaama, kus valvekaamera oli jäädvustanud ta Irelandiga koos juttu ajamas. Ireland läks politseisse ja tunnistas, et on Spiteri korteris käinud, kuid väitis, et nendega koos oli olnud veel üks mees. See vale põrmustati kiiresti. Anonüümse helistajaga vestelnud uurijad tundsid ära Irelandi hääle ja mis veel hullem: tema sõrmejäljed langesid kokku Collieri aknavõrelt leitutega. Mäng oli läbi. Teel kohtusse tunnistas Ireland kõik viis tapmist üles.
1. detsembril 1993 ütles Old Bailey kohtunik otsust välja kuulutades Irelandile: „Te väljendasite soovi saada sarimõrvariks. Sellele soovile peab vastama teie karistus: eluaegne vabadusekaotus.” Colin Ireland mõisteti viis korda eluks ajaks vangi ja talle kinnitati, et ennetähtaegselt teda mingil juhul ei vabastata.

Peter Hagen

 

0

Your Cart