Bikiinid enne ja nüüd

3 minutit lugemist

Ühes 17. sajandi lõpust pärinevas prantsuse ajakrjas on huvitav artikkel uuest, seniolematust algatusest moemaailmas. „Daamid on oma tualeti täiustamiseks tarvitusele võtnud uue riietuseseme,” kirjutab autor. „Sellega kaetakse keha alaosa ja tema nimetuseks on „pantaloned”. Lisaks sellele, et need hästi kaitsevad külma ja tolmu eest, on nende suur väärtus ka selles, et nüüdsest alates lakkab naine hobuselt kukkudes olemast häbitu uudishimu objekt.”

Kuni selle ajani polnud naistel pükstest või millestki neile ligilähedasest aimugi. Pantaloned tulid moodi tänu 16. sajandi Prantsusmaa markantsele kuningannale Catherine Medicile. Juba sel ajal tegid renessansiaegsed amatsoonid esimesi arglikke katseid saavutamaks võrdõiguslikkust meestega, nii et neid võiks õigustatult pidada Euroopa esimesteks feministideks. Oli üsna loogiline, et esimese ettevõtmisena asusid naised meeste garderoobi revideerima. Just nimetatud kuninganna ja tema õuedaamid olid need, kes pantalonede õigustamiseks ratsutamise põhjendusena ette tõid. Aga efekt oli vastupidine – selle asemel, et piinlikus situatsioonis liigset tähelepanu vältida, tõmbasid pantaloned kui ennenähtamatud kummalised riistapuud just uudishimulikke pilke ligi. Aristokraatidest kaunitaridele oli see aga vägagi meeltmööda – nüüd avanes võimalus aeg-ajaltki demonstreerida oma kaunikujulisi jalgu, polnud enam karta, et ka need kõige salajasemad kehaosad ootamatult paljastatud saaksid.
Armumängudele pakkusid pantaloned aga uusi võrratuid nüansse – meeste kired tõusid taevani, kui nad mõistatada püüdsid, mida käsi parasjagu paitab – kas armastatu siidjat nahka või pantalonesid… Aga pantaloned ei löönud siiski kohe läbi. Nende triumfaalset võidukäiku tõkestasid eelkõige kirik ja avalik arvamus. Ometi ei õnnestunud leiutist enam päriselt unustusse suruda.
Tõeline aluspükstebuum läks lahti alles 200 aastat hiljem. Praegu jääb üle vaid sügavasti imeks panna, mil viisil naistel küll terveks jääda ja veel lapsigi sünnitada õnnestus, kuna nende laiade seelikute all mis tahes aastaajal vuhises tuul. Ja hobuse seljast kukkuminegi pakkus need paarsada aastat ikka endiselt lustlikku vaatepilti.
Niisiis, tõeline „pantaloniaad” sai alguse 1789. aastal Prantsuse revolutsiooniga, mis tõi aristokraatidele palju peavalu. Kaunitarid, kes seni eriti ninakalt oma aristokraatlikku päritolu alla olid kriipsutanud, valmistusid nüüd malakaraheks. Ettenägelikumad neist õmblesid nahatäie ootel mõne aluskuue jalgevahelt kokku.
Alles 19. sajandi alguses toob prantsuse kuninganna Hortensia moodi midagi seesugust, mis juba meie päevade „pantalonede” mõõdu välja andis. Siiski, vaatamata arstide soosivale suhtumisele uude algatusse, suhtuvad massid pantalonidesse ikkagi põlgliku umbusuga. Neid lubatakse kanda üksnes alaealistel, sedagi põhjendusega, et võtta lastelt kiusatus mängida „ebaväärikaid” mänge. Moežumaalides käis lõputu vaidlus – kas hakata pantalonesid kandma või ei? Jah! – nõudsid amatsoonid. Ei! – kuulutas kirik.
Nõnda astuvad naised Kolmanda Vabariigi aegadesse veel peaaegu püksteta, sest mehed polnud nõus neile veel ühe takistuse seadmisega – nn. elava naiseni jõudmisega oli niigi suuri raskusi läbi selle korseti-, krinoliini- ja alusseelikute räga! 20. sajandisse tuli tsiviliseeritud naine ikka veel niisuguses „pakendis”. Alles Esimene maailmasõda oma karmide aegadega nõuab naiselt hoopis tagasihoidlikumat tualetti ja paiskab armutult igavikku paljud moeliialdused: kunagi lausa kunstiteostena mõjunud alusseelikud muutuvad lihtsamaks, pantalonid lühemaks, kuni neist alles 30-ndatel aastatel reieni ulatuvad püksid saavad. Sealt edasi hakkab nendele maruliselt üha vähem ja vähem materjali kuluma, kuni sünnivad bikiinid. Praeguseks näevad need ahvatlevad riietusesemed enamasti välja aga nii napid, et nende kõrval bikiinidki pantalonedena tunduvad. Kui te ei usu, lööge lahti moežurnaal!

MAAJA