„Võta oma asjad ja mine!”

Õigus abielu lahutada oli juba Rooma riigis. Tänapäeval lõpeb iga kolmas abielu kohtus. Miks abielud karile jooksevad? Miks tahab üha rohkem naisi kooselu lõpetada? Kuidas elab inimene lahutust üle ja kuidas kulgeb elu pärast lahutust?

Mida küll võis tunda vana roomlanna, kui mees, kes tahtis temast lahti saada, ütles talle: „Res tuas tibi habeto!” — „Võta oma asjad ja mine!”
Need sõnad olid Rooma riigi esimeseks lahutusvormeliks, mis on fikseeritud 451. aastal eKr väljaantud nn. kaheteistkümne tahvli seadustes. Seda lauset kuuldes pidi naine andma mehele üle maja võtmed. Võib-olla haaras naist raev või ta oli nördinud, kuid tal ei jäänud muud üle kui seadusele alluda.
Huvitav oleks muidugi teada, kuidas reageeriks tänapäeva eesti mees, kui tema abikaasa ühel päeval ütleks: „Mulle aitab, ma jätan su maha!” ning riputaks vabatahtlikult võtmed konksu otsa. Kindlasti oleks see meie Juhanile või Jaanile sama, mis puuga vastu pead saada, sest mehel lihtsalt puudub selliseks situatsiooniks ajalooline kogemus.
Peaaegu kõigi maailma rahvaste juures on kehtinud ja kehtib järgmine reegel: naine peab mehe juurde jääma, kui ta on juba kord „jaa” öelnud. Mehe juurest lahkumine ei kuuluvat naise käitumistavade juurde. Tänapäeval toimuvas „sugupoolte sõjas” on kõik ajaloolised tavad ja kogemused peapeale pööratud. Lahutus näib olevat ainukeseks väljapääsuks ebaõnnestunud abielust ning üha sagedamini on lahutuse algatajaks naised. Arenenud tööstusriikides lahutatakse pea iga teine abielu ning vähenemistendentsi pole märgata. Arvukad lahutused ei ole mitte ainult massiliseks muutunud isiklikud draamad, vaid ühiskonnas toimuvate fundamentaalsete muudatuste väljendus. Tegemist on omamoodi „väikese Prantsuse revolutsiooniga”, võitlusega vabaduse ja võrdsuse eest inimese eraelus. Seega on abielulahutus muutunud meie ühiskonnas normaalseks nähtuseks. Kuid enne, kui vastata küsimustele, kas lahutus on hea või halb ning kas abielul kui kooselu vormil on tulevikku, heitkem pilk minevikku.
Katoliiklikes riikides oli abielulahutus tundmatu, sest kirik kuulutas abielu pühaks sakramendiks, õigustades eluaegset kooselu pühakirjaga: „Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu.” (Matteuse evangeelium 19;6). Tõsi, abikaasad, kelle suhted olid väga keeruliseks läinud, võisid lahus elada, kuid ei tohtinud mingil tingimusel teist korda abielluda.
Hoopis teine lugu oli esimese Rooma keisri Augustuse ajal. Tema abielureform nägi ette lahutatud või lesestunud naiste karistamist, kui nad küllalt kiiresti uuesti ei abiellunud, sest riik vajas lapsi!
Kristlik Rooma keiser Konstantin (valitses 306–37) tühistas selle seaduse, kuna teine abielu ei mahtunud kristliku mõtlemise raamidesse. Vähe sellest, keiser muutis kiriku sõna otseses mõttes omandi kehastuseks. Nii oli kirikul õigus pärida abielupaari vara juhul, kui abikaasadel ei olnud seaduslikke pärijaid. Kuna rahaahne kirik tahtis iga hinna eest sellist toredat tuluallikat säilitada, siis seadis ta sisse terve rea „abielutakistusi”. Kirik keelas abielu nõbude vahel, mitmenaise pidamise, konkubinaadi (vabaabielu), abielu väimehe sugulastega ja adopteerimise.
1059. aastal välja antud entsüklikas on kirjas järgmine keeld: „Mees, kes on abiellunud seitsmenda astme sugulasega on kanooniliste reeglite järgi kohustatud oma naisest lahku minema.” Kuna sellist abielu peeti illegitiimseks, olid seda ka sellest abielust sündinud lapsed. Järelikult olid nad jäetud ilma pärimisõigusest. Õnneks võimaldas kiriku rahaahnus inimesel ennast teatud sugulusastmest „vabaks osta”.
Klassikaliseks näiteks kiriku võimuihast on Inglise kuninga Henry VIII lahutuslugu 16. sajandil. Kuningas abiellus Aragoni Katariinaga, oma venna lesega. Kuid seda tehes rikkus ta püha keeldu: „Kui mees võtab oma venna naise, siis see ei ole puhas asi; ta on paljastanud oma venna häbeme, nad peavad jääma lapsetuks.” (Moosese raamat 20;21).
Kui valitsejal ei olnud ka veel pärast aastaid kestnud abielu troonipärijat ning ta tahtis ennast Katariinast lahutada, tõi kaval kuningas põhjenduseks asjaolu, et tema abielu oli olnud patune ja seega kehtetu, kuna ta oli abiellunud venna lesega.
Loomulikult ei olnud see ajaloo kuulsaim lahutus eraasi, nagu tavakodanike puhul. Henry ja Katariina lahutusprotsess oli Inglismaa reformatsiooni vahetuks ajendiks. See oli poliitiliste jõudude vägikaikavedu, mis kestis aastaid ja näitas, kuidas kirik kasutab kõikvõimalikke vahendeid, et aga oma suuri ja väikseid lambaid kontrolli all hoida.

MAAJA