Verejanulised ja hullud mõrtsukad

1880. aastatel pakkus Prantsusmaal kõneainet Pariisi Libahunt, kes hoidis hirmu ja õuduse all terveid linnaosi. Kõikjal, kus ta tegutses, tähistasid tema teekonda naisterahvaste moonutatud surnukehad. Kui mees lõpuks kätte saadi, kinnitas ta, et oli tegutsenud mingis transiseisundis. Ta olevat teatavate kuu faaside ajal muutunud libahundiks ning tundnud vastupandamatut sundi öösiti ringi liikuvaid naisi rünnata ja tappa. Selgus, et see koletu kiskja oli endaga kaasas kandnud suurt küünist, millega ta oma ohvrid surmas. Tihti olevat ta ka ohvri kaelasooned läbi hammustanud ja sealt purskavat verd joonud. Mõnikord olevat mehe verejanu läinud koguni nii suureks, et ta rebis oma ohvrite kehadest tükke ja sõi neid toorelt nagu hunt kunagi. Veretöödele olevat teda tõuganud sisemuses kajanud deemoni hääl, mis ei andnud enne rahu, kui ta oli järjekordse mõrvatööga maha saanud. See mees oli noorest peast uudishimust ajendatuna käinud kord mustal missal. Seal nähtu oli jätnud talle sügava mulje, iseäranis erutavalt oli mõjunud ohvrialtarina kasutatud alasti naisekeha, millele valati musta kuke verd. Vaatepilt jäi teda kummitama ning mõne aasta pärast hakkas ta mõrvaretkedel käima. Nagu mees ise ütles, sai ta selleks tõuke ühte libahundi-romaani lugedes.
Napolis arreteeriti 20. sajandi algul keegi mees, kes oli lõbunaiselt suguhaiguse saanud. Ta arvas millegipärast, et haiguse vastu aitab, kui saaks juua noore tüdruku värsket sooja verd. Mees laskiski ühel nõia kuulsusega kupeldajal tüdrukuid kohale meelitada, kõik nad jäid kadunuks. Ühel ööl kuulsid naabrid kõrvalkorterist hirmsaid karjeid ja kutsusid politsei. Maja keldrist leiti läbiotsimisel noore tüdruku läbilõigatud kaelaga surnukeha. Lisaks sellele avastati keldrist veel teisigi sinna maetud laipu. Kõigil ohvritel olid kaelal ühesugused vigastused. „Vampiir” tunnistas üles, et oli lootnud värske verega haigust ravida, kuid viimaks sellest sõltuvusse jäänud.
Guatemalas võeti 1957. aastal kinni kaks satanistliku sekti liiget, kes olid tapnud mitu poisikest. Nad viisid röövitud poisid koopasse, kus korraldati satanistlikke riitusi. Meeste väitel oli deemon käskinud neil juua 12–13-aastaste poiste verd, et sel viisil pikendada eluiga ja saavutada üleloomulikke võimeid. Mehed lõikasid koopas poistel kõrid läbi, täitsid kausi kobrutava verega ning jõid, kuni see oli veel soe.
Psühhiaatria ajaloost on teada ülimalt süngeid näiteid satanistlike roimade kohta. Nendele kuritegudele kihutasid tihti narkootikumid, mille mõjul asjaosalised hakkasid kuulma veretöödele sundivaid hääli. Need kutsusid üles võimalikult palju verd valama, ohvreid tükeldama ja tagatipuks ära sööma. Leidus inimesi, kes uskusid, et väikeste laste, eriti tüdrukute vere joomine annab elupäevi juurde. Ivan Bloch teatab juhtumist, mis leidis aset Pariisis. Seal lõikas keegi Diane Charpentier satanistliku kultuse mõjul läbi 7-aastase tüdruku kõri ja jõi tema verd. Deemonid olevat soovitanud seda teha, et nooreks jääda. Naine oli nimelt mures vananemise pärast ning soovis säilitada suhet noore armukesega.
Üks teine „kuradikummardaja” nimega Picot mõisteti 19. sajandi lõpus surma, sest ta oli endaga kaasa meelitanud 14-aastase tütarlapse, viinud ta oma maja keldrisse ja seal surmanud. Ohvri alles tuksuva südame oli ta oma sõnade kohaselt sealsamas toorelt ära söönud. Sedasi lootis ta saatana soosingut kindlustada.
Kohutavaid mõrvu on korda saadetud ka satanistlike meditsiiniliste eksperimentide käigus. Nii kirjeldab Journal de Débats juhtumit, mis leidis aset 1910. aastal Hispaanias: „Godori külas elas mees, kes põdes ravimatut tuberkuloosi. Pärast seda, kui kõik ravimeetodid olid osutunud asjatuks, palus ta abi nõiana tuntud ravitsejalt Francesco Leonelt. Too lubas, et mees saab terveks, kui tarvitab väikeste poiste verd ja rasva. Mehed leppisid hinnas kokku ja nõid lubas hankida sobiva ohvri, väites, et ta on saatanaga mestis ja saab selle asja korraldamisega hakkama. Nad leidsidki 10-aastase Bernardo Gonzalese, kes parajasti jões suples, ning meelitasid ta endaga kaasa. Siis toppisid nad poisikese kotti, viisid ravitseja juurde ja lõikasid tal kõri läbi. Seejärel käskis ravitseja „patsiendil” värsket ja sooja verd juua. Nõid lõikas lapse rinnakorvi lõhki, kiskus sealt siseorganid välja ja ladus need kunde rinnale. Ohvri nägu peksti tundmatuseni segamini, surnukeha maeti ühte koopasse. Mõrtsukad saadi siiski varsti kätte ning nad said teenitud karistuse. Nõid kinnitas, et sellele hirmsale teole kihutas teda saatan, kes oli lubanud hoolitseda kopsuhaige ravimise eest.”
Saatana ja deemonite kummardamise juurde käivad sageli noorendavad verevannid. Satanistide salajaste raviviiside hulka on kuulunud maagilised „vereülekanded”, millel usuti olevat imettegev mõju. Sellised uskumused olid käibel veel möödunud sajandi alguse meditsiinilistes traktaatides. Doktorid Currel ja Jaworsky on täie tõsidusega väitnud: „Väikesed verekogused, mida kindlate ajavahemike järel inimestele üle kantakse, võivad organismi teataval viisil uuendada ja noorendada. Selle protseduuri eelduseks on muidugi, et ülekannetes tuleb kasutada väga noorte inimeste verd. Kõige parem on laste veri.”
Sellel ettekujutusel puudub igasugune tõsiseltvõetav alus. Paraku on hämarate arusaamade tagajärjeks olnud lugematud inimohvrid. 1930. aastatel tegutses Prahas ämmaemand, kes tappis vastsündinuid ja valmistas nende verest nn noorendavaid ravimeid, mida ta kalli raha eest pahaaimamatutele kundedele müüs. Mõnel pool on usutud, et inimese liha ja veri on suurepärased afrodisiaakumid, mis pealekauba tõstavad meestel potentsi.
Sel pinnal on tekkinud suur hulk eksootilisi kultusi ja salaseltse, nagu näiteks pantri-inimeste sekt Aafrikas. Ühte tüüpilist juhtumit kirjeldab Ameerika psühhiaater D. H. Townstone. Miamis vangistati 49-aastane proua Maybelle T., kes kuulus samuti pantri-inimeste sekti. Tolle Aafrikas alguse saanud salaseltsi sünged tseremooniad levisid neegerorjade sissetoomisega ka Ameerikasse. Esialgu kuulusid salaseltsi üksnes mehed, Ameerikas hakati aga kaasama ka naisi, kes muutusid „pantrinaisteks”. Öösiti peetud kogunemistel kandsid nad selle deemonit kehastava püha looma kostüümi ja maski. Nad olid relvastatud kaheteraliste nugade ja küünistega. Öistel tseremooniatel pruugiti rikkalikult alkoholi ja uimasteid, mille toimel asi lõppes üleüldise orgiaga, kus mehed ja naised paaritusid valimatult. Nendele öistele orgiatele toodi enamasti ka loomi, kelle „pantrid” nugade ja küüntega tükkideks rebisid ja toorelt nahka pistsid. Mõnikord juhtus aga, et ohvriteks sattusid inimesed. Kõnealusel juhtumil tunnistas Miamis elanud neegritarist lesk Maybelle T., et pantrite kokkutulekule meelitati üks noorpaar, kes seal kinni seoti. Kui nad kohkunult põgeneda püüdsid, kargasid „pantrid” neile möirates kallale, kiskusid neil riided seljast ning lõid neile küüned ja hambad sisse. Mõrvas ja kannibalismis süüdistatav Maybelle tunnistas, et ta on „panternõid” ja et mõlemad ohvrid tapeti, kuna pantrite deemon seda nõudis. Ta kinnitas, et inimese liha söömine tõstab tohutult meeste potentsi ja suurendab naiste suguiha. See olevatki olnud tseremooniate korraldamise mõte. Täiendaval uurimisel selgus, et paljud teadmata kadunuks kuulutatud noormehed ja  tütarlapsed olid „pantrite” poolt nendel rituaalidel tapetud ja ära söödud.
San Franciscos pälvis kunagi tähelepanu üks analoogiline juhtum. Seal teatas üks mustanahaline naine, kelle ettevõtjast mees sageli kodust ära oli, et tema tütred, üks viiene, teine 7-aastane, on kadunud. Nad olid naabermaja hoovis mänginud ja kellegi tundmatuga kaasa läinud. Seepeale korraldati põhjalikud otsingud, mis paraku ei andnud tulemusi – näis, et lapsed on jäljetult kaduma läinud. Alles mitu kuud hiljem leiti maja keldrist kaevamise järel laste pooleldi lagunenud laibad, millel puudusid käed ja jalad. Surnukehad olid lõhki rebitud ja neil tuvastati raskeid vigastusi. Laste ema kuulati veel täiendavalt üle ja tema ütlustes leiti mõningaid vasturääkivusi. Naine vahistati ning ta tunnistas üles, et oli voodoo-tseremoonial sattunud „deemoni” võimusse, kes oligi teda sundinud lapsi tapma ja nende laipu tükeldama. Deemon olevat pidevalt temalt seda ohvrit nõudnud ning ta ei saanud rahu ei päeval ega ööl, enne kui oli selle hirmsa teo sooritanud. Ta oli lastele andnud tugeva toimega unerohtu, viinud nad vanni ja lõiganud seal kõrid läbi. Vere ja lihatükkide keldrisse matmisel korraldas ta jällegi voodoo-tseremoonia, kus osales teisigi põrgulisi. Naine kinnitas, et kõike seda tehes oli ta vastupandamatute sundmõtete küüsis. Siiski mõisteti ta süüdi esimese astme mõrvas ning hukati.
Musta maagiaga seotud missad ja muud satanistlikud rituaalid on põhjustanud veretöid, millega  kaasneb teadvuse hämardumine. Paljudel juhtudel äratavad nad riitusest osavõtjates ülimalt tugevaid agressiivseid tunge, mille tagajärjeks on kannibalistlikud ja vampiristlikud toimingud. Psühholoog René Allendy on kindel, et kõigi inimlike ürgtungide põhjuseks on nälg. See seletab ka, miks psüühilistelt haigetel ja alaarenenud inimestel on suhteliselt sageli kannibalistlikke kalduvusi.
1817. aastal kirjutas Legrand du Saulle, et kannibalism ja vampirism on tingitud seedeelundite väärarengust. Tegelikult on põhjused muidugi vaimsetes häiretes. Sarimõrvareid sunnib tapma ja ohvreid tükeldama sellest saadav väärastunud rahuldus, seksuaalsed motiivid on seejuures teisejärgulised. Soov aina uusi veriseid rituaale kogeda on nendest osavõtjaid sageli tõuganud veretöid toime panema.
Ühe tüüpilise näite toob eelmainitud psühhiaater Townstone. 32-aastast Harry Holstenit New Orleansist süüdistati ühtekokku 7 naise mõrvas, keda ta oli ohtralt pussitanud. Mees tunnistas ennast süüdi ja jutustas detailselt, millega ta hakkama oli saanud. 16-aastaselt oli ta liitunud noortekambaga, kes harrastas ka satanistlikke rituaale. Kamp käis koos ühe mahajäetud maja keldris. Seal oli neil sisse seatud ruum, mille seintel rippusid mustad palakad ja maagilised märgid, näiteks pentagrammid. Jõugu liikmed pruukisid crack‘i ja muid kangeid narkootikume, joodi ka suurtes kogustes alkoholi. Mingist ajakirjast olid nad lugenud artiklit satanismi ja nn musta missa kohta ning üritasid seal kirjeldatud rituaale ise ka proovida. Nad olid kinni püüdnud kasse ja koeri, need ära tapnud ja risti löönud, eemaldades neil sisikonnad ja südamed. Üks bande liige pidi ennast sellistel puhkudel alasti võtma ja ohverdatud looma alla pikali heitma, nii et veri tema kehale voolas. Osa verd kogusid nad pudelitesse ning jõid seda. Narkouimas olles kugistasid nad ka värskelt ohverdatud loomade liha, hüüdes seejuures saatanat ja mitmesuguseid deemoneid.
Pärastine mõrvar rääkis, et iga kord, kui ta nägi alasti tüdruku verist keha, haaras teda enneolematult võimas naudingutunne. Kui naised tapetud loomade verega üle piserdatult liikumatuna lamasid, olevat noormees alati saanud kirjeldamatu orgasmi. Tema mõtted tiirlesid seetõttu pidevalt veriste naisekehade ümber ning lõpuks hakkas ta kuulma hääli, kes nõudsid, et ta mõne naise ära tapaks. Esialgu püüdis ta seda mõtet maha suruda, ent viimaks ei suutnud  enam vastu pidada.
Ühel õhtul võttis ta oma auto peale 17-aastase hääletaja Mary S-i ja sõidutas ta kõrvalisse kohta. Kiirtee lähedases metsatukas muutus soov tappa nii metsikuks, et ta kägistas kaitsetu tüdruku ära, võttis tal riided seljast ja rahuldas ennast surnukehaga. Seejuures torkis ta kaasas olnud noaga tüdruku rindu, lõikas kaela läbi ja jõi verd. Ta lakkus laibale tekitatud haavu ja lõi lõpuks hambad lihasse, hammustas rinnanibud küljest ja mälus neid mõnuga. Mees ütles, et kõike seda tegi ta erilises transis viibides, ometi suutis ta meenutada selle jubeda kuritöö kõiki üksikasju.
Mõneks ajaks tundus Harry Holstenile, et ta on suutnud naiste tapmise ja tükeldamise ihast üle saada. Oma pruudiga olnud tal täiesti normaalne suhe, vahekord ei tekitanud temas mingeid agressiivseid kalduvusi. Kuid siis liikusid tema mõtted jälle endisele rajale ning ta tundis, et tung tappa on temast tugevam: „Ma lihtsalt pidin seda tegema! Ma pidin mõne naise ära tapma! Teadsin, et ei saa enne rahu, kui olen seda jälle teinud.” Enne vahistamist jõudis ta niisiis tappa 7 naist.

Paljudel juhtudel tõukab sarimõrvareid tapma vaimupuue. Vaimsete häiretega oli näiteks Hannoveri Lihuniku nime all tuntud Friedrich Haarmann, kes aastatel 1918–1924 pani Hannoveris toime ridamisi metsikuid veretöid. See suurusehullustust põdev homost lihunikusell tappis vähemalt 27 noort meest, kes olid pärit homoprostituutide ja mehe muude juhututtavate seast. Ta tappis mehed enamasti pärast seda, kui oli nendega vahekorras olnud. Mõne ohvri kägistas ta anaalse akti ajal, teistel lõikas kõri läbi. Laibad raius ta tükkideks, liha müüs ilma mingite süümepiinadeta maha või sõi seda vorstiks tehtuna ise. Kui temalt kuritegude motiivi küsiti, siis vastas ta külmalt, et talle lihtsalt maitseb inimese liha. Palegi oli see kõige mugavam ja tasuvam viis laipadest vabanemiseks. Haarmanni uurinud tohtritele ei jäänud kahtlust, et vaimselt alaarenenud mehele pakkus ohvrite tapmine suguakti ajal või pärast seda rahuldust ning et ta surnukehasid tükeldades pidi tegutsema kalkuleerivalt. Järelikult pidi ta endale oma tegudest aru andma. Haarmann ise ütles, et tema jaoks pole mingit vahet, kas tappa ja tükeldada inimest või looma!
Sageli pole selge, kas haiglaslikult agressiivse käitumise taga on lihtsalt soov tappa või on määravaks kannibalistlikud ja vampiristlikud eesmärgid. Laibatükeldaja marssal de Rais tappis oma sõnade kohaselt sadu mõlemast soost lapsi, kuid ka rasedaid naisi ja süütuid tütarlapsi. Tema tegutsemise taga olid satanistlikud, kuid kindlasti ka sadistlikud motiivid. Olulist rolli mängisid jõhkrus ja toorus, aga ka soov, mida sajandeid hiljem väljendas markii de Sade: „Ma tahan looduse üle irvitada.”
„Verisele marssalile pakkus erilist naudingut Looja mõnitamine. Selleks lõikas ta kehasid lõhki ja püherdas sisikondade sees. Tema enda tunnistustest selgub, kui jõhkralt ta oma ohvritega ringi käis. Ta kuritarvitas talle kuuluvast piirkonnast röövitud lapsi, eriti poisse täiesti kujuteldamatul kombel. Kui nende ihu avaused osutusid liiga väikeseks, surus anaalset vahekorda eelistav de Rais nende kehasse vaia ja astus sureva ohvriga ühtesse. Tihti kutsuti seejuures appi saatanat ja põrguvaime, ohvreid aga lõiguti pikkade nugadega. Sisikond ja süda ohverdati altaril ja põletati ära. Metsik väepealik aga andus koos kaaslastega kisa ja kära saatel sadistlik-seksuaalsetele põrgunaudingutele.
Tänapäeva psühhoanalüütikud on haiglasi mõrtsukaid uurides jõudnud järeldusele, et need inimkoletised ei leia rahuldust mitte tapmises kui niisuguses, vaid pigem sellele järgnevas ohvrite tükeldamises ja laibarüvetamises. Paljud nendest libahuntidest on nautinud vere joomist ja lihatükkide söömist. Seksuaalset rahuldust ei paku neile tihti ka vägivaldne kontakt naiste või muude „seksuaalobjektidega”. Sageli on nad naistega suhtlemisel saamatud ja kuritarvitavad ning tapavad seetõttu lapsi, pannes toime nekrosadistlikke kuritegusid. Selle kohta leidub ajaloos hulgaliselt näiteid.
De Lancre pajatab Gilles Garnier’ († 18. jaan 1573) nimelisest mehest, kelle majapidamisest leiti hulgaliselt laste kehadelt nülitud nahku. Sellele koletisele meeldis süüa lapsi, eriti maias oli ta väikeste tüdrukute peale. Ta meelitas ümbruskonna lapsi oma majja, mis asus Ardennides, lõikas neil kõri läbi ja valmistas neist verivorsti. Need olid tema meelest parimad delikatessid ja mõnikord kasvas tema isu verivorstide järele vastupandamatuks. See inimsööja ei pruukinud oma ohvreid seksuaalselt, tema tungid olid läbinisti kannibalistlikud. Ohvritelt nülitud nahku säilitas ta jubedate trofeedena, nii nagu primitiivsetel hõimudel oli tavaks tapetute pealuid alles hoida.
Samamoodi on käitunud meie ajal mõned teisedki inimmonstrumid, nagu Léger, Vacher ja Verzini, kelle kohutavaid tegusid on ajakirjanduses kajastatud. Léger meelitas oma korterisse 12-aastase tüdruku, tappis ta ja rahuldas ennast veel alles sooja surnukehaga. Ta raius tüdrukul pea otsast ja sõi tema südame. „Ma tegin seda selleks, et verd saada,” üritas ta oma teguviisi selgitada. „Aeg-ajalt on mul vastupandamatu vajadus verd juua… See on nagu mingi hirmus janu, mis ei anna mulle kuidagi rahu. Siis ma justkui ei olegi enam iseenda peremees ja ma ei saa enam aru, mis ma teen… Ainuke asi, millest ma aru saan, on see, et ma lihtsalt pean verd saama, et seda kohutavat janu kustutada…”
Vacher sai kurikuulsaks sellega, et tappis mitu karjust ja talupoissi, olles nad enne vägistanud. Ta tükeldas laibad ja sõi neid. Vahistamisel tunnistas ta, et esialgu oli ta tegelenud sodoomiaga, rahuldades end lehmade ja muude loomadega, pärastpoole aga valinud ohvriteks juba inimesi.
Veelgi selgemalt ilmneb väärastunud sugutung koos kannibalismi ja vampirismiga naistetapja Verzini juhtumi puhul. Saksa seksuaalpatoloog Richard Krafft-Ebbing (1840–1902) on seda sünget lugu oma töödes põhjalikult käsitlenud. Ta kirjutab, et Verzini sai rahulduse sellest, et tegi vahekorda astudes naiste välistele suguelunditele ja rindadele sisselõikeid ning imes sealt voolavat verd. Naise elu sõltus sellest, kui kiiresti mees orgasmini jõudis. Ja seemnepurskeni ei jõudnud mees mitte tavapärasel moel, teda erutas eelkõige verine vaatepilt ja vere maitse. Verzini rääkis ülekuulamisel, et ta tundis vastupandamatut soovi naisi sel viisil piinata. Sageli tundis ta ka vajadust suruda peenis verise naiseihu vastu.

Ühe suurima verejoojana kriminalistika ajalukku läinud John Haigh tunnistas, et juba lapsepõlves vaevasid teda verised unenäod. Neid painajaid on ta üksikasjalikult kirjeldanud: „Ma nägin tervet metsa, mis koosnes ristidest. Need muutusid üksteise järel puudeks, mille okstelt tilkus minu peale verd. Kui ma lähemalt uurisin, siis avastasin, et puude otsas kõikusid paljad lõhkilõigatud inimkehad, millest rippusid välja soolikad. Tundsin, et ma muutun täiesti jõuetuks, nii et ei püsi õieti jalgadelgi. Siis nägin meest, kes kõndis ühe puu juurest teise juurde ja kogus verd kaussi. Ta tuli minu juurde ja käskis mul seda juua. Võtsin justkui hüpnotiseeritult kausi ja jõin verd. See voolas mul soojalt kõrist alla, tundsin, kuidas see soojus täitis kogu mu keha ja tekitas kirjeldamatu tunde. Nägin seda unenägu pidevalt, ka siis, kui olin juba täiskasvanu. Unenägu muutus järjest elavamaks ja selgemaks. Ärgates seisis see verekauss mul ikka silme ees ja ma uskusin tundvat suus vere maitset. Lõpuks muutus see verejanu nii painavaks, et seda võiski kustutada üksnes verega.” (Ajalehest France Dimanche, 1949.)
Nagu paljud teised sedasorti väärastunud tüübid, tarvitas ka Haigh algul loomaverd, mida ta jõi värskelt ja soojalt. Hiljem hakkasid tal käima neelud inimvere järele. Ta viis tüdrukuid ja naisi kusagile kõrvalisse kohta, kus ta neil kõri läbi lõikas ja nende verd jõi. Samamoodi nagu Jack Rappija lõikas ka tema oma ohvrite kehad lõhki. Seejuures olevat teda ta enda väitel haaranud meeletu iha, kuid mingeid seksuaalseid toiminguid ta ohvrite kallal toime ei pannud.
Naistetapja Andrés Bichel kinnitas, et tema pani tegutsema tungiv soov hankida „värsket narmendavat liha”. Ta rebiski seda oma ohvrite küljest ja sõi sealsamas. Mõned agarad „verejoojad” siiski mõistsid oma arunatukesega, et neid on tabanud hukatuslik kirg, ning püüdsid seda saatuslikku tungi endas maha suruda. Henri Claude kirjutab Pariisis 1932. aastal ilmunud „Kohtumeditsiini käsiraamatus” ühest vampiiri kalduvustega psühhopaadist, kes püüdis pidevalt ennast vigastada, et omaenese verd juua. Hiljem kasvas verejanu temas üha suuremaks ning oma verest talle enam ei piisanud. Siis üritas ta oma juhuslikke seksuaalpartnereid suguakti ajal kergelt vigastada, kriimustades noaga nende rindu ja käsi.
Kannibalistlike tungide all kannatavad inimesed püüavad oma verejanu enamasti maha suruda või vähemalt mingites piirides hoida. Selleks sunnivad neid kultuurimälus kinnistunud veretabud. Kuid kirgi vaos hoida pole sugugi kerge ülesanne. Näiteks juhtusid Pariisi politseinikud pealt nägema, kuidas üks noormees nimega Eugene Lavalle istus pargipingil ja lõikas ühtäkki suure tüki oma vasakust käsivarrest. Siis hakkas ta purskavat verd jooma ning hammustas äsjalõigatud lihatükki peale. Vaatepildist šokeeritud korravalvurid viisid mehe hullumajja. Seal rääkis too psühhiaatrile, et teda kummitab juba 13. eluaastast peale ettekujutus, kuidas ta lõikab erutavalt valge nahaga tüdrukult tüki nahka ja sööb selle ära. Ta mõtles sellele kogu aeg ja rahuldas ennast seejuures. Seni oli ta suutnud sellise teo sooritamisest hoiduda, nüüd aga olid sundmõtted muutunud nii pööraselt tugevaks, et ta ei saanud teisiti, kui pidi iha maandamiseks endale noa sisse lööma.
Verejanulised kalduvused vaevasid ilmselt ka markii de Sade’i. Kui kasutada meditsiinilist terminit, siis oli tegu verefetišismiga. Selle tõestuseks on juhtum, mis viis ta mitmeks aastaks Bastille’i vanglasse. Markii tellis prostituudi, kuid selle asemel, et temaga seksuaalselt vallatleda, viis ta kohkunud lõbutüdruku mingisse salajasse laborisse. Ta käskis neiul riidest lahti võtta ja sidus ta siis kušeti külge kinni. Tüdruku protestist hoolimata tegi markii noaga talle kümmekond tugevasti veritsevat haava, mida ta määris mingi omavalmistatud salviga, mis pidi lõikehaavu hästi ravima. Vahepeal andis markii oma ohvrile isegi süüa, kuid hoidis teda ikkagi tükk aega kinniseotuna, korrates protseduuri veel mitu korda, eriti rindadel ja reite sisekülgedel. Kui haavad pikapeale veritsemast lakkasid, tekitas ta tüdrukule mõne aja pärast uued. Lisaks sellele võttis ta piitsa ja peksis tüdruku veriseks. Ka neid haavu tohterdas ta selle „imesalviga” ja jättis õnnetu neiu siis mitmeks päevaks saatuse hooleks. Lõpuks õnnestus ohvril siiski põgeneda. Ta andis asja kohtusse, et aadlisoost jõhkard oma karistuse saaks. Markii de Sade saadetigi tükiks ajaks trellide taha.
Sadomasohhistlik verejanu ja vampiirlus võivad teinekord võtta äärmuslikke vorme. Seda illustreerib lugu, mida kirjeldab Girard de Rialle oma töödes. Ühel abielumehel tekkis aeg-ajalt vastupandamatu soov juua oma abikaasa verd. Naine tuli mehe soovidele vastu, ta lõikas mõned korrad aastas endale sisse ja lubas mehel lahkesti „otse allikast” janu kustutada. Naine andis mehele ka oma menstruatsioonisidemeid, millega mees ennast naise nähes rahuldas.

Üldiselt on vampiirlikud ja kannibalistlikud käitumishälbed sublimeeritud, inimkonna õnneks elatakse neid välja kummalistes kunstiteostes või kirjanduslikus fantastikas. Samas valitseb oht, et piir fantaasia ja tegelikkuse vahel kaob – nii nagu de Sade’il. Vennad Goncourt’id kirjutasid oma ajakirjas Journal 19. sajandi keskpaigas ühest noorest inglasest, kes oli väga uhke oma raamatukogu üle, milles leidus palju sadistlikus võtmes kirjutatud teoseid. Kõik raamatud olid uhkes nahkköites. Veidrikust peremees väitis, et köitmiseks on kasutatud noorte tüdrukute nahka. Tema tuttaval raamatuköitjal olnud välja töötatud isegi erimenetlus, mismoodi inimese nahka köitmiseks kõlblikuks teha. Ajakirjanike ehmunud küsimise peale, et kuidas ta need nahad enda valdusse sai, vastas see kummaline kunstisõber: „Oh, see on väga lihtne! Põhiliselt on nahk pärit mõnelt tüdrukult, kes on tiisikuse või mõne muu haigusega varakult hauda läinud. Surnupesija või hauakaevaja tõmbab laibal naha maha niimoodi, et seda pole matustel üldse märgata.”
Oli ajajärk, mil London omandas Swinburne’i, Wilde’i, Byroni ja teiste kirjanike loomingu mõjul sadismi soosiva linna kuulsuse. Prantsuse kirjanik Péladan kirjutas tollase võimsaima impeeriumi pealinna kohta nõnda: „London on ainus linn maailmas, kus peale lõbumajade on lubatud ka piinamajad. Sõidame tõllaga ühe maja ette, kus meid juhatatakse polsterdatud seintega keldrisse. Seal esitatakse meile mõned küsimused: „Mis soost? Kui vana? Kas kinnisidumist soovite? Narkootikume soovite? Erisoovide jaoks võime soovitada operatsioonilauda.” Sageli tundub meile, et jõledused ja koledused on jäänud minevikku. Ometi kinnitavad ka päevauudised, et sadism, verejanu ja julmused pole kusagile kadunud, vaid võtavad üha uusi vorme.”

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Seksuaalkurjategijaid pole võimalik ravida