Vene aatomiallveelaeva K-141 „Kursk” hukkumine (2000)

Vene aatomiallveelaev K-141 „Kursk” loodi spetsiaalselt USA lennukikandjate hävitamiseks sõjalise konflikti korral kahe suurriigi vahel. Seepärast polnud ka üllatav, et USA õhu- ja mereluure jälgis väga teraselt „Kurski” liikumist…

2000. aasta augustis suundus „Kursk” Barentsi merele Põhjalaevastiku ühisõppustele. Tegemist pidi olema viimase õppusega enne järjekordset Vahemere-reisi. 12. augustil kell 8.51 kandis „Kurski” komandör Gennadi Ljatšin ette, et allveelaev on sooritanud raketirünnaku „vaenlase” laevade pihta. Kavandatud torpeedorünnakut aga ei toimunud, raadioside katkes.
Sukeldunud „Kurskil” toimus hoopis tugev plahvatus, mille tagajärjel laev vajus 108 m sügavusele merepõhja. Hukkusid kõik 118 meeskonnaliiget. Õnnetus juhtus umbes 180 km kaugusel Murmanskist. Õnnetusi aatomiallveelaevadega on ennegi juhtunud, kuid seekord algas Vene võimude poolt ohjeldamatu vassimine ja teiste riikide süüdistamine. Venemaa merevägi teatas juhtunust alles 48 tundi pärast õnnetust. Pikka aega väitsid venelased, et „Kurskile” sõitis otsa USA allveelaev või lasksid ameeriklased koguni allveelaeva pihta torpeedo. Lühidalt: Vene tehnika on tasemel, „Kurskiga” ei saanud niisama õnnetust juhtuda! Kõiges on süüdi paha USA. Alles 16. augustil võttis Venemaa vastu Lääne abipakkumise. 20. augustil laskusid Norra j a Briti tuukrid vraki juurde ja avasid laeva ahtriosas asuva avariiluugi. Selleks ajaks oli allveelaev vett täis voolanud. Tegelikult too päästetöödega viivitamine saatuslikku rolli ei mänginudki, sest nagu pärast vraki ülestõstmist selgus, oli kogu allveelaev täitunud pärast teist plahvatust veega 6–8 tunni jooksul.

Ilmnes, et esimene „Kurskil” toimunud plahvatus rebis laevakeresse augu, 135 sekundit hiljem järgnes teine plahvatus. Mis esimese plahvatuse põhjustas, oli esialgu teadmata. Teise plahvatuse põhjustas allveelaeva oma torpeedo. Tänini pole täit selgust selles, mitu torpeedot plahvatas.
„Kurski” vööriosa jäeti esialgu Barentsi mere põhja. See lõigati päästetööde käigus küljest ja otsustati pinnale tuua 2002. aastal. Sõjasaladuste kaitsmise ettekäändel loobuti vööriosa ülestõstmisest ja sama aasta septembris purustati see lõhkelaengutega.
Suurem osa ohvreist hukkus põlengus või suri vingumürgitusse. 23 allveelaevnikul õnnestus aga taanduda laeva ahtrisse ning end seal hermeetiliselt sulgeda. Allveelaeva 7. sektsiooni komandör kaptenleitnant Dmitri Kolesnikov kirjutas seal ka hüvastijätukirja, milles kirjeldas surma eel detailselt nende algul ellu jäänud meeste viimaseid tunde. Kiri leiti Kolesnikovi taskust 2000. aasta oktoobris päästetööde ajal, mil vrakist toodi välja 12 surnukeha.
Kirjast selgus, et vähemalt 23 meremeest elasid plahvatuse üle ja surid alles hiljem, piineldes pimeduses, külmas ja õhupuuduses.
„Kõik, kes olid 6., 7. ja 8. sektsioonis, tulid 9. sektsiooni. Meid on siin 23 inimest. Otsustasime nii pärast avariid. Keegi ei suuda pinnale tõusta,” seisab Kolesnikovi kirjas. Veel ühe meremehe, kaptenleitnant Arjapovi juurest leiti surmaeelne kiri, millel oli daatum 12. august kell 13. Seega oli kiri kirjutatud veidi aega pärast seda, kui allveelaev põhja vajus. Kirjas on muu hulgas öeldud: „Meid on siin üheksandas sektsioonis 23 inimest. Enesetunne on halb… rõhk tõuseb… väljumisel ei pea me kompressioonile vastu. Me ei venita välja üle ühe ööpäeva.”
Pärast allveelaeva vraki ülestõstmist leiti üheksandast sektsioonist veel ühe meremehe kiri, mis sisaldas surmaeelset pöördumist abikaasa ja poja poole. Kiri oli suletud mineraalvee pudelis ja selle kirjutas tõenäoliselt vanemmitšman Oleg Borissov, kes oli pärast plahvatusi varjunud õhutaskusse laeva tagaosas. (Borissovi surnukeha tõsteti merepõhjast üles 2000. aasta sügisel korraldatud operatsiooni ajal.)
2001. aasta sügisel alustas Hollandi päästetööde firma Mammoet „Kurski” vraki ülestõstmist. Oktoobris eemaldati kaugjuhitava kettsaega vraki küljest tugevasti purustatud vööriosa ja 8. oktoobril tõstis dokklaev „Giant 4” 26 trossi külge kinnitatud vraki merepinna lähedale ning pukseeris „Kurski” Murmanski lähedal asuvasse Rosljakovosse ujuvdokki, kuhu jõuti 10. oktoobril.
Vraki uurimisel sai selgeks, et allveelaevnikke poleks suudetud päästa. Katastroofi põhjusi uurinud eksperdid oletasid, et arvatavasti anti „Kurski” meeskonnale pärast esimest plahvatust käsk laeva tagumisse osasse sulguda ja osal meestest õnnestuski seda kahe plahvatuse vahelisel ajal teha.
19. juunil 2002 teatas „Kurski” hukku uurinud valitsuskomisjon, et aatomiallveelaeva hukutas reaktiivtorpeedo „Škval” (läbimõõt 650 mm, pikkus 11 m, kaal 4 tonni) plahvatus, mille põhjustas torpeedost lekkinud äärmiselt kergestisüttiva kütuse vesinikperoksiidkütuse plahvatus. Kuid veel üks huvitav detail. Enne õppustele sõitmist laaditi „Kurskile” torpeedod, kusjuures üks torpeedo tuli kinnitusest lahti, kukkus transportöörilt maha ja sai tugevasti põrutada. Sellest hoolimata laaditi torpeedo allveelaevale. Küll pole aga suudetud tõestada, kas just see põrutada saanud torpeedo plahvatas.
Vesinikperoksiid oli Venemaa merejõududes torpeedokütusena kasutusel alates 1957. aastast, „Kurski” tüüpi allveelaevadel aga alates 1991. aastast. Pärast „Kurski” hukkumist loobuti vesinikperoksiidi kasutamisest torpeedokütusena.
Pärast katastroofi vallandatud mitmed kõrged mereväelased, nende hulgas Põhjalaevastiku ülem admiral Vjatšeslav Popov väitsid oma mundriau kaitstes skisofreenilise järjekindlusega, et „Kurski” uputas USA allveelaevalt lastud torpeedo.

Aatomiallveelaev K-141 „Kursk”
Allveelaev lasti vette 1994. aastal ja anti 1995. aastal mereväele üle. „Kurski” põhiandmed:
Pikkus: 155 m
Suurim laius: 18 m
Veeväljasurve: 13 9001 (16 4001 vee all)
Jõuallikad: 2 tuumareaktorit
Meeskond: kuni 130
Kiirus: 28–32 sõlme (vee all)
Sukeldumissügavus: 500 m
Relvastus: 24 tiibraketti Granit, 28 torpeedot, 32 miini.

NB! Vt  YouTube:
Raising the Kursk – SMIT Salvage
Неудобная правда о гибели «Курска» / Редакция
History Channel Documentary – Kursk Submarine Disaster
Russian Submarine Disaster – Documentary Military
History of the submarine K 141 Kursk

NB! Loe ka:
USA aatomiallveelaeva „Thresher” viimane sukeldumine (1963)