Vaimuhaige kuningatroonil – Erik XIV

Kuningas Erik XIV nimetatakse Rootsi Ivan Julmaks. Kuningas valitses riiki aastatel 1561 kuni 1568. Ta oli kahtlustav ja julm, hukkas süütuid inimesi ning kannatas jälitusluulu all. Mitte ilmaasjata ei kutsutud teda Erik Hullumeelseks. Erinevalt vene türannist ei suutnud Erik XIV võimu hoida – ta kukutati mässama hakanud alamate poolt ja heideti vanglasse. kui kuningas 1577. aastal suri, hakati rahva hulgas sosistama, et ta mürgitati.

Poolvennad
Tulevane kuningas sündis 1533. aastal ning sai oma nime vanaisa – Erik Johanssoni auks. Peale tema surma abiellus kuningas Gustav Vasa Margareta Eriksdotteriga, kes pärines Rootsi aristokraatlikust suguvõsast. Sellest abielust sai kuningas palju poegi ja tütreid, kellest vanim oli Johan.

Gustav Vasa kuulutas oma pojad troonipärijateks, 1544. aastal aga teatas Västerosis seisuste koosolekul, et riigi terviku säilitamiseks peab kuningavõim olema päritav. Erikut pidid pärima tema pojad, kui neid aga ei ole, siis saab kuningaks tema poolvend Johan.
Erik XIV astus troonile 1561. aastal. Isalt oli ta pärinud tohutu suure töövõime ja sügava huvi riigi juhtimise vastu. Tema poolvend Johan sai isalt päranduseks suure osa Soomest. Kuid Erikul õnnestus muuta testamendi tingimusi nii, et ta hakkas ise kontrollima venna hertsogkonna juhtimist. Täielikult Johani võimu piirata tal ei õnnestunud – see abiellus Katarina Jagielloga, Poola kuninga õega ning leidis samaga toetust Poolast. Selle juures sai ta naise kaasavarana kindluse Eestis – maade kõrval, mida omas tema vend Erik.
Poolvendade huvid põrkusid kokku: mõlemad olid isalt pärinud lakkamatu võimuiha. Halastamatust võitlusest nende vahel võttis osa ka roosi aadelkond, kes nõudis oma osa võimust ning asus Johani poolele.
Eriku vend kindlustas end Soomes, kuid peale kahekuulist vastupanu oli sunnitud alla andma. Riigireeturina mõisteti ta surma, tõsi, hiljem kinkis Erik talle elu, kuid sulges ta koos abikaasaga Gripsholmi lossi. Johani kaasvõitlejad aga said tunda kuninga verist kättemaksu.
Vangistuses viibis Johan neli aastat, olles kogu aeg surmasuus. Umbusklikkus oli kõikide Vasa perekonnaliikmete pärilik omadus, kuid Erik XIV-ndal muutus see tõeliseks jälitamismaaniaks. Tema valitsemise ajal moodustati kõrgem kuninglik kohus, mis tegutses halastamatult kõigi suhtes, keda kuningas piisavalt ustavaks ei pidanud. Nii heideti ühe rootsi suursuguse perekonna liige Nils Sture ja kõik selle iidse suguvõsa liikmed 1567. aasta kevadel kuninga vastases vandenõus süüdistatuna vangikongi. Nilsiga õiendas arveid Erik ise – saabus vanglasse ja torkas pistoda talle rindu.

Süüaluste pingil
Aja jooksul sai kuningas hingerahu tagasi ning isegi teadvustas oma haigust. Ta leppis aadlikega, kuid tekkinud vaenu oli juba raske välja juurida.
See tugevnes veelgi rohkem, kui Erik seadustas oma mitmeaastase suhte Katarina Monsdotteriga – lihtsa talupoja tütrega, kes oli valitsejale sünnitanud poja ja tütre. Katarinaga tutvus Erik turul, kus see müüs pähkleid ning see armas neiu sai tema rõõmuks terve elu jooksul. Kuid nende perekonnaõnn ei kestnud kaua.
Kord, Erik XIV järjekordse haigushoo ajal, vabastati vanglast tema poolvend Johan ning 1568 aastal puhkes riigis mäss.

Stockholmi ümber piiranud, saatis Johan Erik XIV-le kapitulatsiooni tingimused. Ta nõudis, et poolvend loobuks enda ja tema järeltulijate nimel alatiseks troonist.
Erik ei tahtnud mingisugustele tingimustele alla kirjutada, ta vangistati ja saadeti otsekohe Gripsholmi kindlusesse, kus omal ajal piinles tema vend Johan. Vang kirjutas oma vennale ja tema abikaasale kirja, paludes halastust ning kaevates, et temalt võeti ära arst ja kokk, mille tõttu kannatab naise ja lastega nälga ja viletsust. Kuid vend isegi ei vastanud talle.
Muuseas, oma kirjades ei nimetanud Erik XIV venda Johanit kunagi kuningaks, omistades talle ainult kroonprintsi ja riigivalitseja tiitli. Kirjas pruudile palus ta abikaasa ees nende eest kosta, mitte unustada, kui muutlik on õnn ja kui sageli vahetuvad troonid vangikongide vastu. Kuid kõik need läkitused ei muutnud Eriku saatust ning 1569. aasta jaanuari keskel algas kohus endise kuninga üle.
Erik toodi suletud kirikusse ning esitati süüdistus: ta käitub oma alluvatega nagu vaenlane ja türann, ei pea kinni vandest ega kirjalikest kohustustest. Oma vendadele ja nendele, keda vihkas, seadis lugematuid lõkse, et nendega vaielda, kippus kallale süütute inimeste varandusele, aule ja elule, tappis neid oma käega. Erikut süüdistati selles, et ta rikkus rootsi seadusi, luues isiklikud kohtud, mis tema tahtmise järgi otsuseid tegi. Samuti kannustas ta pealekaebajaid, oma venda ja tema abikaasat aga hoidis viis aastat ebaseaduslikult vangis. Peale selle „tallas jalgade alla mitte ainult oma isa testamendi, vaid samuti hertsogite ja rüütlite privileegid, püüdis hävitada aadelkonda, oma suursugusust alandas häbiväärse abieluga, sõlmis venelastega mittekristliku liidu – lühidalt, mõtles ainult selle peale, kuidas oma alluvatele halba teha …“
Vastukõnes veeretas Erik kogu süü segaste aegade eest aadelkonna õlgadele. Kohtunikud ei võtnud arvesse seda, et kohati ei olnud kuningas täie mõistuse juures, samuti seda, et riigi kõrgemad ülikud kiitsid varem heaks need punktid, milles nüüd kuningat süüdistasid. Kuningas suleti süngesse vangikongi, kus ta päeval ja öösel kannatas nälga ja külma, solvanguid ja mõnitamisi.

Riigi huvides

Kord võttis kuningas Johan ette reisi mööda riiki. Samal ajal leidusid Stockholmis inimesed, kes otsustasid endise kuninga vangikongist päästa ja uuesti troonile tõsta. Saanud sellest teada, koostas Erik XIV kohe manifesti, milles „tänas ustavaid alamaid nende heasoovlikkuse eest, lubas neid autasustada, endistele vastastele aga mitte kätte maksta, kui need teda nüüd aitavad“.
Võimu tagasi saamiseks töötas Erik välja salaplaani koos Ivan Julmaga (tsaar oli temaga kirjavahetuses). Ivan Vassiljevitš unistas Eriku vabastamisest, oletades, et hullumeelne kuningas on mugav marionett tema kätes – Groznõil olid Baltikumi suhtes omad huvid, ta tahtis muuta poliitilist olukorda põhja kuningriikides.
Kuid vandenõu avastati: mõned sellest osavõtjad mõisteti surma, kuningas koos abikaasa ja lastega viidi üle Abo (Soome Turu) kindlusesse, kus neid hoiti range valve all. Seimi koosolekul vaieldi isegi sellise küsimuse üle: Kas võtta kuningalt elu, kui veel tehakse katset tema vabastamiseks? Paljud kiitsid selle heaks, kuid riiginõukogu lükkas otsuse ümber.
1571. aasta juulis viidi Erik XIV Abost üle Kastelholmi linnusesse – Ahvenamaa saarele, sügisel aga viidi taas Gripsholmi. Erik XIV abikaasa oli koos temaga ja püüdis igati mehe kannatusi kergendada. 1573. aastal oli taas ümbersõit – Västerase kindlusesse, kuhu endine kuninganna võis mehele järgneda, kuid mitte alati koos temaga elada. Hiljem viidi kuningas üle Örbyhusi lossi, lahutades Eriku armastatud Katarinast ja lastest.
Kahjuks ei tundunud ükski vangla trooni hõivanud Johanile piisavalt kindlana – ta kartis järgnevaid vandenõusid. Seda enam, et Erik, vaatamata mitmetele närvivapustustele, oli ikkagi suurepärases füüsilises vormis. Ja siis hakkasid Johani nõunikud teda veenma selles, et riigi rahu huvides tuleb vend ohverdada.
1577. aastal suri 43-aastane Erik ootamatult. Rahva hulgas levisid kuuldused, et tema supi sisse puistati tugevatoimelist mürki. Loomulikult teatati ametlikult, et ekskuningas suri loomulikku surma.
Tema naine Katarina elas mehe üle mitukümmend aastat. Oma päevade lõpuni elas ta mõisas, mille kinkis talle mehe mõrtsukas, kuningas Johan.

Tunnuspildil: Erik XIV tapab pistodaga Nils Sture.