Tšuktšid – Põhjamaa väärikad valvurid

Tšuktšid osutusid vene kasakatele kõige keerulisemaiks vastasteks! Siberi vallutamine läks tükk aega vägagi edukalt. Kohalikud rahvad soostusid tsaari vojevoodidele maksma samasugust naturaalmaksu kui eelmistele anastajatele – tatarlastele. Nõnda kestis see aegadeni, kuni vene maadeavastajad jõudsid Kolõma ja Anadõrini ja kohtusid tšuktšidega.
Alates 15. sajandist avardas Moskva riik pidevalt oma piire. Kui lääne suunas liikus asi mitte eriti kiiresti, siis murret itta võis mõõta tuhandete kilomeetritega. Veel aastani 1552 oli Volga Tatari jõgi, ja Ivan Julma polgud ründasid Kaasanit. Ent juba 1644 aastal tõi kasakas Mihhail Staduhhin Jakuudi linnkindlusse teate uuest rahvast – „tšjukotšidest”.

Põhjapõtrade röövijad
Muulased ise nimetasid end „luoravetlaatideks” (tõelisteks inimesteks). Nende territooriumi läänepiiriks oli Kolõma, lõunas Anadõri jõgi. Jaotusid nad  ookeani kaldal elavateks, kes sõitsid koerarakenditega (nimetuseks „ankaljõn”), ja nendeks, kes kasvatasid põhjapõtru – „tšautšudeks” (tlk „rikas põtrade poolest”. Muide, põdrakasvatusega hakati tegelema veidi enne kasakate saabumist, seni peeti neile vaid jahti. Olemuselt oli sealne elukorraldus veel ürgaegne, suurem osa tarbeesemetest olid kivist või luust.
Vene maadeavastajad liikusid soobli jälgedes, maksustades elanikke möödaminnes loomanahkadega Moskva tsaarile. Karusloomade halastamatu hävitamine vähendas kiiresti nende populatsiooni, ent hankijaid see ei huvitanud – nemad liikusid edasi itta.
Tšuktšid osutusid põhimõtteliselt täiesti teistsugusteks vastasteks. Neil polnud ei püsivaid linnu, ei ainsatki juhti, keda kinni võttes või tappes olnuks võimalik sundida alistuma kogu hõim. Tsivilisatsioon oli neile võõras, nad ei maksnud kellelegi andamit ega isegi teadnud, mis asi see on.

Lapsest peale jahimehed, valdasid nad meisterlikult oda ja vibu. Laiaõlgsed, jõmmaka kehaehitusega, veetsid nad palju aega füüsilise tegevusega. Etnograafide kirjutiste põhjal treeniti ühtesid „tšautšidest” jooksjateks, suutmaks päev läbi joosta põdrakarja järel, läbides oma 40 või rohkem kilomeetrit juttis mööda lumevälju. Teisi valmistati ette „võitlejateks”, et vajadusel seista peatuskoha (suguseltsi, hõimu) au eest käsitsivõitluses teise hõimu esindajatega.
Huvitav on lugu sellest, kuidas „tšautšid” võtsid kord korjakkidelt ära põdrakarjamaa. Üks korjakist jõumees, kinnitamaks oma hõimu õigust territooriumile, haaras suure kivi ja kandis selle lähima sopka tippu. Milline õudus haaras aga korjakke, kui nad mõni päev hiljem leidsid sama kivi naabersopkalt, veel kõrgemalt! Pärast seda tunnistasid korjakid oma kaotust ja rändasid edasi mere poole.
Ent mitte alati ei lõppenud hõimude vahelised hõõrumised rahuga. Tšuktšid võitlesid sõna otseses mõttes välja oma koha päikese all! Mõnede andmete kohaselt õnnestus neil peaaegu 50 aasta jooksul (1725–1773) korjakkidelt ära võtta umbes 240 000 põhjapõtra. (Tõsi küll – kui palju röövisid neid korjakid tšuktšidelt, selle kohta statistika puudub.)
Kogu tšuktšide elu möödus jahil või rännakutel. Talvel kelkudel – korjakkide ja jukagiiride vastu, suvel süstadel – Ameerika eskimote vastu. Meritsi jõudsid nad praeguse Kanada rannikuni. Muide – viimane tšuktši-eskimote sõda toimus veel 1947. aastal, ja võitsid selle tšuktšid! Mis puutub korjakkidesse, siis kõneldakse, et viiekümnest korjakist koosnev rühm ei riskinud astuda lahingusse 20 tšuktši vastu. Kui sinnakanti jõudsid kasakad, tegid „tšautšid” säru ka neile.

Odad püsside vastu
Mõnda aega korraldasid venelased ja tšuktšid vastastikuseid kallaletunge. Ent aastal 1727, kui Venemaast oli saanud juba impeerium, anti korraldus „vaenulike tšjukotšanidega” sotid lõplikult selgeks teha. Senat andis seks puhuks välja erikorralduse: „…selliste rahvaste ja maade äravõtmiseks järgmistel põhjustel:
1. Et need maad saaksid Vene valdusteks.
2. Riigitulu huvides ka nende paikade sooblid ja muud elukad…
3. Meresõiduõiguseks idamerel, millest võib tulevikus ära rippuda kauplemine Jaapani ja Hiina Koreaga.
4. Et tulevikus mitte ükski teine maa, eriti Hiina, mis Siberiga piirneb, oma jalga sinna ei tõstaks…”
Järgmiseks tšuktšide ründamise baasiks valiti Anadõri linnkindlus. Sõjakäigu etteotsa määrati jakuudi kasakate juht Afanassi Šestakov ja kapten Dmitri Pavlutski. Nende käsutuses oli 400 soldatit ja kasakat (arvestamata „naturaalmaksude inimesi”).
Ent ekspeditsiooni alguses jälitas vene poolt ebaõnn. Algul läksid Šestakov ja Pavlutski tülli võimujaotuse pärast, mille tulemusena läksid lahku ja asusid tegutsema kumbki omaette. 14. märtsil 1730 löödi Šestakovi salk (20 kasakat ja 113 naturaalmaksu kogujast jakuuti, tunguusi ja korjakki) Jegatši jõel puruks 2000 tšuktši poolt (kaotajate andmeil). Ägedas lahingus hukkus 10 kasakat ja 18 naturaalmaksukogujat, ülejäänud pagesid. Šestakov ise sai raske noolehaava kõrri, seejärel tapeti.
Pavlutski korraldas mitu karistusretke Tšukotka poolsaarele, ent tšuktše kuuletuma panna ometi ei suutnud. Siis toimus pogromm, kui tšuktšid ajasid korjakkidelt ära terve tabuuni Anadõri garnisonile kuuluvaid põtru. Pavlutski tormas isiklikult, koos 100 mehega, neid taga ajama. Ent see osutus lõksuks – 14. märtsil 1747 põrkus ta 500-mehelise väega. Ründas neid, ent pärast püsside kogupauku ei pagenud tšuktšid laiali, vaid tõusid vasturünnakule.
„Läksid vaenlased tšuktšid odadega, nii nagu nende vaenlased tšjukotšidki nende vastu, ja taplesid natuke aega.” Hukkusid major Pavlutski, 40 kasakat ja 11 korjakki, mõned korjakid said haavata, üks kasakas langes vangi. Võitjatel õnnestus haarata osa Pavlutski rühma moonavoorist, sealhulgas üks rauast kahur ja lipp. Hiljem jutustasid tšuktšid, et „meie omad ründasid ootamatult, võitsid, lõikasid kõigil kõrid läbi, vaid ülemuse võtsid elavalt piinamiseks…” Ent viimast võib lugeda pigem legendiks. Tegelikult langes nende saagiks vaid tapetu raudrüü, mida hoiti kaua kui reliikviat. Alles aastal 1870 kinkis tšuktšide vanem, kes oli selle pärinud vanaisalt, raudrüü Kolõma ispravnikule parun Maidelile.
Aastatel 1748–1755 käisid venelased veel kolm korda „tšjukotše” ründamas, ent nood oskasid otsustavatest lahingutest hoiduda. Oli selge, et sõjaga neid ei allutada ei suudeta.

Ebaoluline linnkindlus
1760. aastal sai Anadõri ülemuseks alampolkovnik Friedrich Plenisner. Oma kaine saksa mõistusega hindas too olukorda ja pani Siberi kubernerile ette Anadõri üldsegi mitte tähtsustada. Plenisneri arvestuste kohaselt oli selle ülalpidamisele kogu eksistentsi ajal kulutatud tervelt 1 381 007,49 rubla, ent naturaalmaksu jt andameid saadud vaid 29 152,54 rubla väärtuses. Ja tšuktšid polnud allutatud, vaid nende vastuseis aina süvenes.
1761. aastal Anadõri linnkindlus likvideeriti, garnison läks laiali teistesse kindlustesse, kaitsevallid lõhuti. Nii lõppes vene-tšuktši konfrontatsioon. Tšuktsid kasutasid sõjaväelaste lahkumise kohe ära, tungisid Anadõrile, olles korjakid surunud Gižiga jõele ja jukagiirid Kolõmale.
Keisrinna Katariina II ajal kirjutati „tšjukotšidele” ette suhtuda Vene alluvusse „lahkusega”. Keisrinna ukaasi põhjal vabastati nad kümneks aastaks naturaalmaksust ja oma siseasjades jäeti neile täielik iseseisvus. Ent tšuktšid ei nõustunud naturaalmaksu maksma ka 10 aastat hiljem. Tsaarivalitsus, veidi segaduses, pikendas „maksusoodustusi”, tehes sama veel korduvalt. Vastavalt 1822. aasta „Muulaste valitsemise määrusele” elasid tšuktšid oma seadustega ja mõistsid kohut oma kohtuga. Naturaalmaksu – 1 rebane vibu (st mehe) kohta, maksid Tšukotka elanikud ainult vastavalt oma suvale.
Ka edaspidi kuulusid tšuktšid Vene impeeriumi seaduste kohaselt „mittetäielikult alistatud” rahvaste kilda, kes „maksavad naturaalmaksu enese määratud koguses ja kvaliteedis”. Kuigi… vahetuskaubanduse korras õppisid osavad kaupmehed tšuktšidelt ajapikku välja petma oluliselt rohkem kui naturaalmaksu korras.
Kuigi hiljem tuli mängu laste käsu korras perekonnast eraldamine internaatkoolidesse venestamise eesmärgil, alkohol jm tormilise „sotsialismiehitamise hüved”, on tšuktšid Siberi põhjarahvastest tänini enim säilitanud oma tavad ja kombed, jahi- ja käsitöökultuuri, šamanismi jne, st – rahvusliku väärikuse. Omamoodi lugupidavaks kinnituseks seegi, et mitte ühestki teisest alistatud rahvakillust pole loodud sellisel hulgal vastava alltekstiga anekdoote nagu just tšuktšidest!

 ©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Ega tšuktši loll ole!