„Titanic“ – arvud, faktid, müüdid ja legendid

Titanic on kindlustanud endale koha ajaloos ja inimeste fantaasias. Legend temast on surematu ja huvi 20. sajandi kõige traagilisema laevaõnnetuse vastu ei vaibu…

Ikka veel kirjutatakse Titanicust raamatuid, vändatakse filme. Titanic ei olnud harilik laev, ta oli ujuv palee. Kui Titanic 1911. aastal Belfastis vette lasti, oli ta suurim ujuv objekt, mis eales inimkätega loodud.

Titanicuga seotud legende on levitatud teadlikult või on need tekkinud faktide asjatundmatu käsitlemise tagajärjel. Mitte ühtegi teist laeva ei ole nii visalt, kuid õigustamatult seostatud Atlandi „Sinise Lindiga” kui Titanicut. Tegelikult ei jahtinud Titanic oma esimesel reisil üle Atlandi kiirusrekordit, kuigi ta jäähoiatustest hoolimata sõitis suure kiirusega…
Aja jooksul on legendid muutunud üha fantastilisemaks ning järjest raskem on orienteeruda selles väljamõeldiste rägastikus, eristamaks fakte kuuldustest või koguni teadlikult välja mõeldud valedest. Nii väidetakse, et jäämägi ulatunud laeva mastidest kõrgemale (tegelikult ulatus see umbes komandosilla kõrguseni). Legend on ilmselt ka see, et laevaorkester suutis säilitada meelerahu ja mängis inimeste julgustamiseks niikaua, kuni vesi voolas pillidesse. Me ei saa kunagi teada, kui kaua orkester tegelikult mängis – tunnistajate seletused on liiga vastuolulised. Ei olnud ka leedi Astoril sellel laevareisil kaasas kuulsat sinist teemanti.
Legendihõnguline on ka lugu neljast 1. klassi džentelmenist, kes olevat pärast laeva kokkupõrget jäämäega jätkanud rahumeeli bridži mängimist. Samuti see, et päästepaatides viibijad nägid kaugusesse kaduva salapärase laeva tulesid.
Kuigi ohvrite nimekirja analüüs näitab, et 1. klassi reisijaid oli tunduvalt rohkem paatidesse pääsenud kui 3. klassi reisijaid, pole ühtegi tõendit, nagu oleks kõrgem seltskond käitunud kuritegelikult. Vastupidi, paljud 1. klassi reisijad säilitasid seisusekohase väärikuse ning käitusid eeskujulikult. Titanicu pardal oli miljonär John Jacob Astor IV. Tema pangakontol olevast rahast piisas 30 Titanicu ehitamiseks. Kuid surmaohus olles valis ta selle, mida ta pidas moraalselt õigeks, ja loobus oma kohast päästepaadis, et päästa kaks hirmunud last. Miljonär Isidor Straus, Ameerika suurima kaubamajade keti Macy’s kaasomanik, kes oli samuti Titanicul, ütles: „Ma ei astu kunagi päästepaati enne teisi mehi.”
Ka tema abikaasa Ida Straus keeldus päästepaati minemast, andes oma koha oma alles enne reisi tööle võetud teenijannale Ellen Birdile. Ida otsustas oma viimased eluhetked koos abikaasaga veeta. Need jõukad inimesed eelistasid pigem oma varandusest ja isegi oma elust loobuda, kui ohustada oma moraalseid põhimõtteid. Kuid legendid on aga alati kuulunud suurte sündmuste juurde ja neil on oma osa hukkunute mälestuse alalhoidmisel.

Halvad eelaimused
Kaheksat laevaorkestranti, kes olevat heroiliselt mänginud ka siis, kui Titanicu tekk oli juba ohtlikult kreenis, peetakse enesevalitsemise võrdkujuks. 21-aastane šoti viiuldaja John Hume oli viibinud Olympicu pardal, kui aurik põrkas kokku ristlejaga Hawke. Hume’i sõprade sõnul olevat muusiku ema seda väga halvaks endeks pidanud ning ta palunud poega, et see enam kunagi merele ei läheks. Pärast katastroofi rääkis üks missis Hume’i sõber, et viiuldaja ema olevat näinud unes, et tema pojaga juhtub Titanicu pardal midagi väga halba. Selliseid tagantjärele jutustatud unenägusid ei tohiks muidugi üle tähtsustada. Hume’i ema ei olnud ainuke, kes aimas halba. Ka paljud teised tundsid, et on juhtumas midagi hirmsat. Osa selliseid halbu eelaimusi on seletatavad loomupärase hirmuga, mida inimeses tekitab merereis, seda enam kui on tegemist uue laevaga. Uus ja tundmatu tekitab alati ebakindlust. Kuid seejuures tuleb möönda, et Titanicuga seotud eelaimused tunduvad tõepoolest tähendusrikkad.

Kui teatriprodutsent Henry B. Harris telegrafeeris äripartnerile William Kleinile, et ta on koos naisega reserveerinud pileti Titanicule haaras Kleini nii halb eelaimus, et ta saatis otsekohe Harrisele vastuse, milles palus, et see tühistaks sõidu. Harris vastas, et on juba hilja oma plaane muuta ning läks koos naisega pardale. Vajuval Titanicul suudles Harris oma abikaasat viimast korda, aitas ta päästepaati ning uppus ise koos laevaga.
Kentis Sittingbourne’is elanud perekond Rouse kavatses 1912. aastal emigreeruda USA-sse. Alguses pidi kogu perekond üle ookeani sõitma, kuid siis otsustas Richard Rouse üksi sõita, et valmistuda oma naise Charity ja 8-aastase tütre Gladyse saabumiseks. Ta ostis pileti Titanicule. Umbes nädal enne väljasõitu tõi ta naise ja tütre Southamptoni, et need ka laeva näeksid. Missis Rouse’i haaras seletamatu hirm ja ta ütles mehele: „See laev on liiga suur. Mul on tunne, et selle aurikuga ei jõua me eales Ameerikasse.” Ta keelitas meest mitte sõitma, kuid Richard ütles: „Ära muretse. Laev on tuliuus ja pealegi räägitakse, et uppumatu.” Richard ei pöördunud sellelt reisilt enam tagasi.
1912. aasta kevadel tegi Stephen Jenkin ettevalmistusi oma vanemate ümberasumiseks Ühendriikidesse. Ta oli ostnud pileti ühele teisele laevale, kuid oli streigi tõttu sunnitud selle ümber registreerima Titanicule. See asjaolu tegi teda nii murelikuks, et enne sõitu Southamptonisse otsustas ta äkki oma vanematekoju tagasi pöörduda. Ta jättis sinna kõik oma väärtasjad ja isegi kella, juhuks, kui ta ei peaks sellelt reisilt enam tagasi pöörduma. Eelaimus ei petnud teda, ta hukkus.
Philadelphiast pärit missis W. Bucknell pidi koos missis J. J. Browniga Cherbourgis Titanicu pardale minema, kuid Bucknellil tekkis halb eelaimus ja ta ütles oma kaaslannale: „Ma kardan kohutavalt sellele laevale minna. Olen kindel, et juhtub midagi hirmsat.” Isegi pärast seda, kui Brown oli suutnud teda ümber veenda, jäi ta oma arvamuse juurde. „See laev on neetud,” ütles ta. „Ma tunnen seda! Ma tean seda!” 14. aprillil rääkis ta esimese klassi söögisaalis oma hirmust Philadelphiast pärit arstile dr. Arthur Brewele. Pärast seda läksid mõlemad naised oma kajutitesse. Nad kohtusid uuesti pärast Titanicu kokkupõrget jäämäega. Mõlemad kandsid päästevesti. Missis Bucknell hüüdis: „Kas ma ei öelnud? Ma teadsin seda!” Mõlemad naised pääsesid, dr. Brewe hukkus.

New Yorgist pärit advokaat Isaac C. Frauenthal oli käinud Ameerikast Nizzas oma venna Henry pulmas. Isaac ja Henry koos abikaasadega pöördusid Titanicul USA-sse tagasi. Vahetult enne laeva väljumist Southamptonist jutustas Isaac oma kummalisest unenäost: „Mul oli tunne, nagu oleksin ma suurel aurikul, mis kokkupõrke tagajärjel hakkab vajuma. Ma nägin täiesti selgelt, kuidas laev aegamööda vajub ning kuulsin šokeeritud reisijate hädakisa.” Kahjuks läks unenägu täide. Kui Isaac pärast kokkupõrget ärkas, mõistis ta kohe ohu suurust. Tema vend Henry oli küll muretu ja arvas, et laev on liiga suur, et uppuda. Kuid tänu Isaaci veenmisele jõudsid kõik kolm õigel ajal päästepaati minna.
12. aprilli hilisõhtul oli ühte Titanicu salongi kogunenud grupp džentelmene. Seltskonna üldise tähelepanu oli pälvinud neil aastail Inglismaal populaarne ajakirjanik, reisimees W. T. Stad. Ta rääkis tekstist, mis hieroglüüfkirjas oli raiutud ühele Egiptuse sarkofaagile.
„Seda, kes selle loo edasi jutustab,” lõpetas Stad, „ootab piinarikas vägivaldne surm. Niisugune hoiatus kaasnes sarkofaagil kirjutatuga. Tõendamaks, et ma ei karda endeid, palun teid, härrased, pöörata tähelepanu järgmisele asjaolule: alustasin sellest tekstist rääkimist reedel ning minu kella järgi otsustades lõpetan oma jutustust kolmeteistkümnendal kuupäeval.”
13. aprillil ei juhtunud tõepoolest midagi kohutavat ei ajakirjanikuga, kes naeris inimeste ebausklikkuse üle, ei meestega, kes tema juttu olid pealt kuulanud, ega üldse mitte kellegagi 2206 reisijast ja meeskonnaliikmest. Alles järgmise päeva hilisõhtul oli Stadil põhjust meenutada hoiatust sarkofaagil.

Kõige mõjuvam ettekuulutus pärineb missis Blanche Marshallilt, kes Wighti saarel nägi koos pereliikmete, sõprade ja teenijatega mööduvat Titanicut. Äkki ütles missis Marshall: „See laev läheb põhja veel enne, kui ta Ameerikasse jõuab.” Kõik vaidlesid talle vastu, väites, et Titanic on uppumatu, kuid ta vastas: „Ma näen sadu inimesi jääkülmas vees oma elu eest võitlemas. Kas te olete tõesti nii pimedad, et lasete neil uppuda?” Kolm aastat hiljem nägi ta ette ka „Lusitania“ hukkumist.
Mõnedel inimestel oli aga nii tugev eelaimus, et nad muutsid oma plaane ega ostnud piletit Titanicule. Seattle’st pärit viiuldaja Frank Adelmann oli ostnud endale ja abikaasale pileti Ameerikasse, kuid mõni päev enne ärasõitu haaras missis Adelmanni hirm. Ta anus meest, et see lükkaks reisi edasi. Mister Adelmann oli nõus viskama münti. Õnneks võitis missis Adelmann ja nad loobusid reisist. Samuti õnnestus ka missis Shepherdil kirja teel keelitada oma meest Titanicul mitte sõitma.
Päästearmee kapten W. Rex Sowden viibis 14. aprilli öösel 1912 Šotimaal Kirkcudbrightis Jessie-nimelise orvust tüdruku surivoodi juures. Kolm ja pool tundi enne katastroofi haaras tüdruk Sowdeni käe ja hüüdis: „Kas te ei näe, kuidas see suur laev upub?” Kapten Sowden pidas seda sonimiseks, kuid tüdruk jätkas: „Kõik need uppuvad inimesed… Keegi Wally mängib viiulit ja tuleb teie juurde.” Seejärel kaotas Jessie teadvuse. Vahetult enne orvu surma nägi Sowden, kuidas ukselink liikus ja tal oli tunne, nagu oleks keegi tuppa astunud. Sowden meenutas hiljem: „Mõne tunni pärast teadis kogu maailm Titanicu tragöödiast. Ohvrite hulgas oli ka viiuldaja Wally Hartley, keda ma tundsin juba lapsepõlves. Ma ei teadnud, et ta oli merel, ega ka seda, et ta teenis laeval.” Muidugi võis Wally vaim ukselinki liigutada, kuid siiski on tõepärasem, et Sowden andis fantaasiale vaba voli.

Asjaolu, et Titanicu reisijad ja meeskonnaliikmed viibisid laeval lühikest aega ega jõudnud üksteise nägusid meelde jätta, andis igat masti psühhopaatidele võimaluse esitada ennast laevahukust pääsenuna. Paljude nende „õnnetuse üleelanute” nimesid ei leitud aga hiljem kontrollimisel ei reisijate ega meeskonnaliikmete nimekirjadest. Ja kümmekond aastat hiljem oli juba hoopis raske kindlaks teha, kas see „Titanicu kokk” või too „Titanicu kelner” ikka tõesti laeval oli viibinud. Külluslikku materjali oma „elamuste” kirjeldamiseks said aferistid piisavalt nii meedias ilmunud artiklitest kui ka raamatutest. Ei vasta ka tõele, nagu oleks olnud Titanicu pardal 1–2 eestlast. Reisijate ja meeskonnaliikmete nimekirjas pole ühtegi eestipärast ees- ega perekonnanime.

Faktid Titanicu kohta, mida sa ei teadnud

* Titanicu vettelaskmist 31. mail 1911 küll tähistati, kuid midagi väga olulist jäi tegemata. Nimelt laeva ristimine. Vettelaskmisel ei antud alusele nime, ei löödud ka puruks šampanjapudelit. See õnnetoov rituaal polnud tollal kohustuslik rituaal ja Inglismaaal polnud see veel tavaks. Muide, filmis „A Night to Remember” (1958) lüüakse enne Titanicu vettelaskmist vastu tema parrast puruks šampanjapudel. Tegelikkuses seda ei tehtud.
* Titanicu kere oli kaetud Siemens-Martini firma toodetud terasplaatidega, mida peeti oma aja parimateks, nii et neid oleks sobinud kasutada ka sõjalaevadel. Nii see siiski ei olnud.
* Valmisehitatud Titanic maksis 10 miljonit dollarit ehk tänapäevases vääringus umbes 160 miljonit eurot. Isegi kui võtta arvesse inflatsiooni, maksis filmi „Titanic” tegemine 50% rohkem kui samanimelise laeva ehitamine.
* Igal luksuskajutil oli oma 15 m pikkune jalutustekk.
* Pilet 1. klassis maksis 4350 dollarit (kõige kallim sviit, praeguses vääringus 83 000 dollarit), 2. klassis 1750 dollarit, 3. klassis kõigest 30 dollarit.

* Keskmine ameeriklane teenis 1912. aastal kõigest 300 dollarit aastas.
* Titanicust ei pidanudki saama maailma kiireim laev. Tema keskmine reisikiirus 21 sõlme jäi kõvasti alla Mauretania (rekordkiirus 27,22 sõlme) ja Lusitania (keskmine kiirus 23,99 sõlme) kiirusele.
* Laeva pardal oli 1500 elektrikella stjuuardite väljakutsumiseks, kuid mitte ühtegi alarmsüsteemi reisijate hoiatamiseks avarii korral.
* Laeva siseruume valgustasid 10 000 elektripirni.
* Titanicu pardal oli 30 000 taldrikut, 100 paari hõbedast viinamarjakääre, 1000 austrikahvlit ja 2000 munalusikat.
* Mugavused ka 3. klassis. Kui varem magasid selle klassi reisijad magamissaalides, siis Titanicul olid 3. klassi reisjate jaoks kahe- kuni kuuekohalised kajutid.
* Titanicul oli võrreldes teiste laevadega kõige moodsam ja võimsam raadiojaam, mille leviulatus oli vähemalt 560 ja öösel koguni 2000 km. Raadioantenn ulatus 60 m kõrgusele veepinnast.
* Titanicu pardal oli 2224 inimest, kuid ainult 1178 kohta päästepaatides. Tolleaegse tobeda eeskirja järgi sõltus päästepaatide arv laeva veeväljasurvest. Selle mõistusevastase valemi järgi pidi 10 000-tonnisel laeval olema 16 päästepaati mahuga 154 m³. Titanicul pidi olema päästepaadikohti 962 inimese jaoks, kuigi ta võis pardale võtta 3547 inimest. Seega mahtus Titanicu päästepaatidesse 33% laevalviibijatest. Mitte kedagi ei huvitanud, mis oleks uppuval laeval saanud ülejäänud 67 protsendist.
* Mitte kõik meeskonnaliikmed ei tundnud ei üksteist ega Titanicut. Mõned neist asusid laeva pardale alles ärasõidupäeval.
* Suur väärispuiduga tahveldatud ja klaaskupliga kaetud esimese klassi trepikoda ulatus läbi kuue teki.
* Esimese klassi reisijatele pakuti viimasel õhtul 11-käigulist õhtusööki: lõhet, maksapasteeti trühvlitega, sparglisalatit, praetud tuvisid ja Prantsuse vaniljekreemi.
* 2008. aastal toimunud oksjonil müüdi üks esimese klassi pilet 40 000 euro eest. Üks eluga pääsenud reisija oli selle oma taskust leidnud.
* Titanic ei olnud välja müüdud. Tema pardal oli kõigest 1316 reisijat, kuid kohti oleks jätkunud veel rohkem kui tuhandele.
* Kui teistel laevadel oli öösiti jäämägede piirkonnas sõitmisel täiendav vahimadrus väljas ka laeva vööris, siis Titanicul mitte.
* Kuna Kuud taevas ei olnud, oli too öö eriti pime. Oli täiesti tuulevaikne, ei olnud mingit lainetust, vastu jäämäge põrgates oleksid vahused lained reetnud selle asukoha. On ette heidetud ka seda, et vahimadrustel polnud binoklit, kuid pimeduses ei muuda binokkel nähtavust paremaks.
* Miks Titanicu kapten Smith vaatamata korduvatele jäähoiatustele ei vähendanud laeva kiirust? Sel lihtsalt põhjusel, et tollal oli tavaks sellistest ujuvatest takistustest nagu jäämäed laias kaares mööda sõita.
* Vahetult pärast jäämäele otsasõitmist said vaid mõned üksikud aru olukorra tõsidusest.
* Kui Titanic jäämäge rammis, ei raputanud laevakeret mingi värin, ei mingit vappumist, tõuget. Madrused mastikorvis kuulsid ainult „lihvivat müra”. Mõned reisijad märkasid kummalist kriginat, üks abielupaar tundis kumedat lööki. Suurem osa laevas viibijatest ei märganud midagi.
* Kõigest 10 minuti pärast jäämäele otsa sõitmist hakkas vesi tungima vööris asuvate 3. klassi reisijate kajutite uste alt sisse.
* Pärast kokkupõrget jäämäega kuni laeva uppumiseni ei antud ühtegi üldalarmi reisijatele – sellel poleks olnud ka mõtet, sest oleks puhkenud paanika võitluses koha pärast päästepaatides.
* Esimese tunni jooksul pärast jäämäe rammimist lasti korstnates asuvate ülerõhuventiilide kaudu kohutava müra ja vilinaga välja auru 6. ja 5. katlaruumides asuvatest kateldest, et ära hoida nende lõhkemine kokkupuutel külma veega. See müra ja vilin oli nii tugev, et tegi pardalolijate omavahelise vestluse väga raskeks.
* Paljud 3. klassi reisijad magasid issanda rahus ka pärast kokkupõrget jäämäega, sest keegi polnud neid õnnetusest teavitanud. Kui nad ühtäkki kuulsid koridoridesse voolava vee pahinat, hüppasid nad oma vooditest välja ja ekslesid laeva koridorides, sest paljud võreuksed, mille kaudu oleks saanud pääseda ülemistele tekkidele, olid lukustatud.

* Umbes 20 minutit pärast kokkupõrget nähti Titanicu pardalt lähenevaid laevatulesid, mis mõni aeg hiljem kadusid. Tänini pole teada, mis laevaga oli tegemist.
* Kümmekond minutit pärast laeva kokkupõrget jäämäega selgitas Titanicu peakonstruktor Thomas Andrew kapten Smithile, et laev on uppumisele määratud. Selle asemel, et anda viivitamatult eetrisse SOS-signaal, hakkas kapten kõigepealt rahumeeli I klassi reisijaid juhtunust teavitama. Esimene hädasignaal anti alles kl 0.15. Kaptenil ei olnud isegi nii palju taipu, et lasta radistil edastada teade, et kõik hädasignaaali vastu võtnud laevade radistid jääksid kuuldele ja ootama edasisi teateid (tollal polnud 24/7 radistide vahikorda).
* Kell 0.45 lasti Titanicult õhku esimene rakett. Millegipärast lasti õhku ainult valgeid rakette, kuigi need oleksid pidanud olema punased. 36 pardal olnud signaalraketist lasti õhku ainult 8 ja mitte eeskirjade kohaselt minutiliste vaheaegadega, vaid palju suuremate intervallidega.
* Kõige lähemal olnud laeva Californinan pardal nähti Titanicult lastud rakette (kuigi üheselt pole seda tõestatud). Neid nägi üks tekile suitsetama tulnud kütja, nägi ka vahis olev ohvitser, kuid ta ei pidanud neid hädasignaalideks. Siiski rääkis ta nähtust kaptenile, kuid too läks rahumeeli magama. Californian oli sel ajal Titanicust 18 miili (u 33 km) kaugusel. Kas Californian oleks kohe auru tõstes n-ö viimasel minutil appi jõudnud? Kindlasti mitte, sest laeva kiirus oli kõigest 12 sõlme (22 km/h). Äärmisel juhul oleks laev jõudnud kohale alles siis, kui suurem osa vette sattunud inimestest olid juba surnuks külmunud.
* Paljud reisijad ei tahtnud esimese kahe tunni jooksul soojadest ruumidest ja valgustatud laevalt lahkuda, et päästepaatidesse asuda. Alles siis, kui laev oli juba tugevasti vööri poole kreeni, puhkes pardalolijate hulgas paanika.
* Tunnistajate hinnangul näis laeva kapten Smith kuidagi hajevil, abitu ja nõutuna.
* Kõigest 10 minutit enne laeva uppumist saatis radist Bride viimase SOS-signaali.
* Üheks põhjuseks, miks paljud päästepaadid lasti vette pooltühjalt oli kartus, et paat võib suure raskuse all keskelt pooleks murduda, sest paati toetasid ju ainult trossid paadi mõlemas otsas. Teiseks loodeti, et pooltühi paat pöördub laeva juurde tagasi, et veel hädasolijaid peale võtta. Seda ei teinud ükski paat.
* Titanicu hukutanud kuue leki kogupikkus oli hinnanguliselt kuni 13 meetrit ja nende kogupindala vähem kui kaks ruutmeetrit.
* Esimese tunni jooksul jäämäe rammimist voolas laeva rohkem kui 22 miljonit liitrit vett.
* 1. klassi reisijatest (173 meest, 144 naist ja 5 last) päästeti 58 meest, 139 naist ja kõik 5 last ehk 63%.
* 2. klassi reisijatest (160 meest, 93 naist ja 24 last) päästeti 13 meest, 78 naist ja kõik 24 last ehk 42%.
* 3. klassi reisijatest (454 meest, 179 naist ja 76 last) päästeti 55 meest, 98 naist ja 23 last ehk 23%.
* Meeskonnast (898, teistel andmetel 908) päästeti 210 ehk 23%. Meeskonnaliikmetest olid ainult 23 naised, neist päästeti 20. Pardal olnud 2206 inimesest päästeti 703 ehk 32%.
* Kõige rohkem hukkunuid oli 2. klassi meesreisjate hulgas. Neist päästeti vaid 8%.
* Kuigi Titanicul oli piisavalt korgist päästeveste, ei olnud neist mingit kasu, sest jääkülma vette sattunud inimesed külmusid surnuks. Kui uskuda päästepaatides olnute tunnistusi, siis olevat mõned külmas vees vastu pidanud isegi 40 minutit.
* 31. mail 2009, täpselt 98 aastat pärast Titanicu vettelaskmist suri Milvina Dean, viimane eluga pääsenud reisija. Õnnetuse ajal oli ta alles beebi ega mäletanud toimunust hiljem midagi.
* Titanicu pardal oli 12 koera, kellest kolm pääses. Päästetud koerad olid nii väikesed, et neid sai märkamatult kaasa võtta. Esimese klassi reisija Margaret Bechstien Hays (päästepaat nr 7) rääkis, et mässis oma koerakese teki sisse, enne kui päästepaati läks. Laeval olnud kassidest ei pääsenud ükski.
* Tänaseks on Titanicu hukkumispaigast 3800 m sügavusel välja toodud rohkem kui 5000 eset.
* Kõige tobedam müüt on seotud Titanicu uppumatusega. Ka parima tahtmise juures ei ole võimalik ehitada uppumatut laeva, sest näiteks madalikule või nn mõrvarlaine otsa sattumisel murdub laev pooleks omaenda raskuse tõttu. Tegelikult mõeldakse laeva uppumatuse (väga eksitav ja ebaõnnestunud termin) all seda, et laev peab pärast mistahes avariid jääma võimalikult kauaks vee peale, et kõik laevalviibijad jõuaksid päästepaatidesse asuda. Kahjuks pole ükski uppunud laev sellele nõudele vastanud.
* Hoolimata kirjutamata seadusest „naised ja lapsed esimesena” on meeste laevahukust pääsemise tõenäosus 1852. aastast alates olnud kaks korda suurem. Ka kuulus ütlus „Kapten lahkub laevalt viimasena” võib ju kõlada härrasmehelikult, kuid tegelikkuses pole see kaptenile kohustuslik.

Titanicu tehnilised andmed

Mahutavus: 46 328 brt
Veeväljasurve: 66 000 t
Süvis: 10,50 m
Pikkus: 269,68 m
Suurim laius: 28,19 m
Kõrgus kiilust korstna ülemise servani: 53,33 m
Fokkmasti kõrgus paaditekist tipuni: 46,02 m
Mastikorvi kõrgus alates paaditekist: 11,58 m
Needid: 3 milj.

Neetide kogukaal: 1250 t
Topeltpõhja jaoks kasutatud needid: 500 000
Kereplaadi mõõtmed: 9,14×1,82 m
Kereplaatide paksus: 25 mm
Kereplaadi kaal: 3 t
Kiilu jaoks kasutatud metallplaatide paksus: 38 mm
Rooli kõrgus: 24,09 m
Rooli suurim laius: 5,33 m
Rooli kaal: 101,25 t
Sõukruvid: 3
Külgmiste sõukruvide läbimõõt: 7,16 m
Labade arv külgmisel sõukruvil: 3
Külgmise sõukruvi kaal: 38 t
Keskmise sõukruvi labade arv: 4
Keskmise sõukruvi läbimõõt: 5,03 m
Keskmise sõukruvi: kaal 22 t
Vööriankrud: 2
Kaal: 7,25 t
Varuankru kaal: 15,5 t
Korstnad: 4
Korstna kaal: 60 t
(neljas oli nn. valekorsten  ehk atrapp)
Teise ja kolmanda korstna kõrgus: 24,84 m
Esimese ja neljanda korstna kõrgus: 24,54 m
Ovaalse ristlõikega korstna läbimõõt: 7,47×5,80 m
Söepunkrite maht: 6000 t
Päevane söekulu: 620–640 t
Aurukatlad: 29
Ühe katla kaal: 20 t
Auruturbiin: 1
Auruturbiini kaal: 420 t (käitas keskmise sõukruvi)
Kolbaurumasin: 2
Ühe kolbaurumasina kaal: 990 t
Elektrimootorid: 150
Lift: 9
Esimese klassi reisijatelift: 3
Teise klassi reisijatelift: 2
Liftide kandevõime: à 12 inimest
Kaubalift: 1
Lift postisaadetiste jaoks: 1
Köögilift D-teki ja B-teki vahel: 1
Köögilift B-teki ja paaditeki vahel: 1
Päästepaadid (kokku): 20
Puust põhjaga ja purjeriidest parrastega päästepaat: 4
Kohtade arv päästepaatides: 1178
Päästevestid: 3560
Päästepoid: 48

Titanicu rikkad ja vaesed hukkunud

Kui Carpathia New Yorki jõudmine äratas suurt huvi terves maailmas, siis auriku Mackay-Bennetti saabumine Halifaxi sadamasse jäi tähelepanuta. Nimelt oli White Star rentinud selle laeva surnukehade otsimiseks Titanicu hukkumispaigas.
17. aprillil 1912 väljus kaablilaev Mackay-Bennett Halifaxi sadamast, laadungiks mitu tonni jääd, kirstud ja suurem kogus purjeriiet. Balsameerijal ja pastoril seisis ees üsna kurva ülesande täitmine. 20. aprilli õhtul jõudis aurik Titanicu hukkumispaika ning otsingud võisid alata.
Samal päeval, kui Mackay-Bennett oli jõudmas Titanicu hukkumispaika, möödus Saksa Norddeutscher Lloydi liinilaev Bremen suurest hulgast meres ulpivatest laevariismetest, mille vahel loendati üle saja päästevöödes hukkunu. Reisija Beatrice Stenke meenutas hiljem ühes intervjuus: „Ilm pärastlõunal oli suurepärane ja vaade päikesekiirtes sätendavale jäämäele võrratu. Siis aga märkasime meres tumedaid punkte. Lähemale jõudes nägime, et tegemist on hukkunud reisijatega. Kui me üle reelingu kummardusime ja alla vaatasime, võis isegi näha, mis hukkunul seljas oli. Meie laevast napilt paarikümne meetri kaugusel triivis vees öösärgis naiselaip, laps käte vahel. Varsti nägime meres veel üht riietes naist, kelle käed olid kangestunud suure koera ümber. Siis möödusime kolmest surnuks külmunud mehest, kes olid kõrvuti klammerdunud tekitooli külge. Otse nende kõrval ulpis kobaras tosin päästevestides mehelaipa, keda surm oli tabanud nende asjatus võitluses elu eest. Me nägime veel palju päästevestides hukkunuid. Meri laevast jäämäeni oli muutunud ujuvaks surnuaiaks. See vaatepilt tõi paljudele pardal viibijatele pisarad silma.”

21. aprillil alustas Mackay-Bennett otsinguid. Juba esimesel päeval leiti 51 hukkunut, 24 neist maeti merre. Neljas leitud hukkunu oli kaheaastane blond poiss. Hukkunu identifitseerimiseks püüti tema välimust kirjeldada võimalikult täpselt: „Hall mantel karusnahkse kraega ja mansettidega, pruun kampsun, särk, lilla alussärk, pruunid kingad ja sukad. Erilised tundemärgid puuduvad. Tõenäoliselt on tegemist kolmanda klassi reisijaga.”
Kogu laeva meeskond oli väikese poisi surnukeha nägemisest vapustatud. Kõik, alates kaptenist kuni laevapoisini, kogusid raha ja koos maksti kinni poisi matused ja hauakivi Halifaxis. Keegi ei teadnud, kes see poiss oli – nii märgiti ka hauakivile „tundmatu laps”.
Üks hukkunud naistest osutus 29-aastaseks rootslannaks Alma Palssoniks, nelja lapse emaks. Kõik tema lapsed hukkusid. Pallsoni haud ei erine teiste omadest. Poolteise meetri kaugusel tema hauast on kivi, mille all puhkab „tundmatu laps”. Alles aastaid hiljem selgus siiski, et väikese poisi nimi oli Gösta Leonard Palsson, kes oli Alma noorim poeg.
Otsingud jätkusid. Kahe nädala pärast muutus pardale korjatud lagunevate surnukehade hais talumatuks ja 30. aprillil otsustas kapten Lardner Halifaxi tagasi pöörduda. Selleks ajaks oli leitud 306 laipa. 190 neist jäeti laeva pardale, ülejäänud aga maeti merre. Reisijate klassivahega arvestati ka pärast nende surma.
Ühel pressikonverentsil ütles kapten Lardner ajakirjanikele, et esimese klassi reisijad otsustati balsameerida.
Esimese klassi reisija paigutati kirstu, kolmanda klassi reisija aga õmmeldi purjeriidesse. Hukkunud meeskonnaliikmed maeti merre, samuti mõned kolmanda klassi reisijad. Mõned meeskonnaliikmed paigutati parema säilivuse huvides jäähunniku alla.
Laipa nr. 124 oli aga kerge tuvastada. Juba tugevasti lagunenud surnukeha pintsakutaskutest leiti 225 naelsterlingit, 2440 dollarit, 5 naelsterlingit kullas, 50 franki, kullast sulepea ja kuldkell. Hukkunu kraenurkadel olevad initsiaalid „J. J. A.”, briljantidega kaunistatud kullast mansetinööbid ning sõrmes olnud kolme kiviga briljantsõrmus lubasid kindlalt väita, et tegemist oli mister Astoriga. Ta hukkus siis, kui esimene korsten ümber kukkus.
25. aprillil sõitis Mackay-Bennettit välja vahetama aurik Minia. Tuul ja hoovus olid selleks ajaks kandnud nii mõnegi surnukeha 130 miili kaugusele Titanicu hukkumispaigast. Pärast nädal aega kestnud otsinguid leidis Minia 17 laipa. Ainult ühe hukkunu kopsudest leiti vett, kõik ülejäänud olid surnud külmumise tagajärjel. 6. mail asus hukkunute otsingule aurik Montmagny ja 15. mail aurik Algerine, mis leidis ainult ühe surnukeha. Edasised otsingud lõpetati.
Ühtekokku andis meri välja 336 hukkunut (teistel andmetel 328, kellest 128 polnud võimalik identifitseerida), 119 (teistel andmetel 116) maeti merre, 209 (teistel andmetel 190) toodi aga Halifaxi, kus nad maeti erinevatele kalmistutele.
13. mail 1912 sattus aurik Oceanic seni kadunuks peetud abipäästepaadile A. Titanicu hukkumisel jõudis sellesse paati asuda 30 inimest, osa otse jäisest veest. Nii mõnedki külmast kangestunud inimesed kukkusid üle madala parda ja uppusid. Kui Carpathia kohale saabus, oli päästepaadis A elus veel ainult 12 inimest. Paadis olnud kolme surnu näod kaeti päästevestidega ja paat A jäeti saatuse hooleks, kuni Oceanic ta lõpuks leidis. Leiti ka kummuli läinud kokkupandav päästepaat B, mille põhjale roninud inimesed olid jõudnud abi ära oodata. Juuni lõpus sattus Galvestonist Hamburgi sõitev aurik Ilford viimasele hukkunule, kelleks osutus esimese klassi stjuuard W. F. Cheverton.
Meri andis välja ka Titanicu legendaarse orkestrijuhi Wallace Hartley surnukeha. Kui muusiku põrm toodi tema kodulinna Colne’i, tulid inimesed lähedalt ja kaugelt talle viimast austust avaldama.

(Jutumärkide uputuse vältimiseks on selles loos laevade nimed kursiivis.)

©Peter Hagen