Tangshani maavärin 28. juulil 1976
Kuigi hiinlased on saavutanud maavärinate ennustamisel teatavat edu, toimus 1976. aastal hävitav Tangshani maavärin piirkonnas, mida peeti ohutuks…
1960. aastatel võisid seismoloogid veenduda, et maavärinad toimusid planeedil väga kitsas vööndis ning et need vööndid olid seotud batümeetria (veesügavuse mõõtmise) ja merepõhja jääkmagnetismiga – Teise maailmasõja ajal sõjalaevadelt saadud andmetega. Need olid maateaduse pea peale pööranud laamtektoonika revolutsiooni pidepunktid. Saime teada, et Maa väliskiht ehk litosfäär on murdunud suurteks laamadeks, mida oli kogu maailmas umbes tosinkond. Need laamad liikusid väga aeglaselt, mitte rohkem kui tosin sentimeetrit aastas. Enamik maailma maavärinaid toimus nende suurte laamade äärtel, kui need üksteisest mööda liikusid.
Välja arvatud Hiinas. Ainsad Hiina lähedal asuvad laama piirid paistsid olevat ida pool, Jaapanist eemal asuvates subduktsioonivööndites, ning lõunas, kus India subkontinent liigub põhja poole Aasiasse, lükates Himaalaja mäestikku ülespoole. Ometi toimuvad Hiinas sageli maavärinad, millest mõned on riigi rahvatihedust arvestades olnud ühed ajaloo hukatuslikemad. Laamtektoonika mudeli avastamisel oli Hiina ainus ala, mis sellega ei sobinud. Miks on just Hiinas toimunud nii palju maavärinaid? Kus olid laama piirid?
Esimene vastus selgus kirjutisest, mille avaldasid 1975. aastal noor Ameerika seismoloog Peter Molnar ja Prantsuse geoloog Paul Tapponnier. Peter oli MIT abiprofessor ja Paul temaga koos töötav MIT doktorikraadiga teadlane. Nad näitasid oma töös seda, et põhja poole liikuv India ei lükanud mitte üksnes Himaalaja mäestikku ülespoole, vaid pressis ka Hiinat kõrvale, surudes seda ida poole. Nii nagu rasket kivi üles korjata on raskem kui kerget, kulub kasvavate mägede tõstmiseks üha rohkem ja rohkem energiat. Gravitatsiooniga võideldes tuleb kergitada rohkem kivimeid. Maakera ajaloo mingil hetkel tõusis Himaalaja mäestik nii kõrgele, et selle tõstmise asemel oli lihtsam lükata praeguse Hiina alust maad. Moodustusid pikad murrangud, mis lükkasid Tiibetis maad üles ja ida poole ning Hiinat Jaapani mere suunas. Enamik selle tulemusena tekkinud maavärinatest tabas Tiibeti mägismaad, Hiina lääneosa, Xinjiangi ja Chinghaid, kuid neid leidus hajusalt ka ida pool. See selgitab, miks Hiinas on sageli hävitavaid maavärinaid, mis pole seotud laama äärealade liikumisega.
28. juuli öösel 1976 kell 3:42:55 (Pekingi aja järgi) raputas kaks minutit kestnud 8,2 Ms (hiljem hinnati ümber 7,6 Ms-le) maavärin 1,6-miljonilist söekaevanduslinna. Purunues 93% kortermajadest, 78% tööstushoonetest, 85% ühiskondlikest hoonetest. Tangshanis Douhe jõel oli 20 maantee- ja viis raudteesilda; vaid kuus neist jäid alles vaid kergete kahjustustega.
See oli haruldane, purustuste ulatuselt ainulaadne loodusõnnetus, sest seni olid ka kõige tugevamates maavärinates mõned hooned ikkagi täiesti terveks jäänud. Tõuge oli nii tugev, et korterites paiskusid inimesed vastu lage.
Söekaevandamine on Tangshani peamine tööstusharu; maavärina puhkemise ajal viibis maa all umbes 10 000 kaevurit. Suurem osa kaevanduste teedest (tunnelitest) ei saanud tõsiseid kahjustusi, kuid elektrienergia kadumise tõttu puudus valgustus (välja arvatud pealambid), ventilatsioon ja töötavad liftid. Teatatakse, et enamik kaevureid pääses välja mõne tunni jooksul, kuid mõnedel kulus pinnale jõudmiseks kaks nädalat.
Öövahetuses töötanud kaevuritel läks teistega võrreldes paremini. Kaevanduste harud ujutati üle, kuna murrangu liikumine muutis põhjavee vooluteed. Ent tunneleid kokku ei varisenud ja kaevureid surma ei saanud. Esmapilgul näib see üllatav, kui tegelikult esineb tunnelite kahjustumist maavärinate ajal äärmiselt harva. See on nii kahel põhjusel. Esiteks on seismilise rappumise maa-alune amplituud vaid pool pinna rappumisest. Kui seismiline laine maakoore pinda tabab, siis peegeldub see tagasi allapoole ning peegeldunud laine tekitab omakorda rappumist. Niisiis on pinnal tuntav liikumine kaks korda tugevam kui maa all. Teiseks on tunnelitel üldjuhul ümar või ovaalne ristlõige, mis on väga stabiilne.
Enamik kahjustusi vertikaalsetele šahtidele tekkis esimese 50 meetri ulatuses, kus need läbivad veerikkaid settekihte. Paljudel juhtudel pragunes vee sissepääsu takistamiseks ehitatud betoonvooder (eriti seal, kus see ei olnud korralikult ehitatud), võimaldades palju suuremat vee sissevoolu. Koos maa-aluse drenaažisüsteemi kahjustustega ja pumpade töötamiseks vajaliku elektrienergia puudumisega ujutasid paljud kaevandused üle.
Osaliselt taastati kaevanduste elektrivarustus kolme päeva jooksul ja osa söetootmist jätkati kümne päeva jooksul. Siiski kestis vee eemaldamine, üleujutatud elektriseadmete remont ning maapealsete hoonete ja rajatiste taastamine poolteist aastat; maavärinaeelset tootmistase saavutati alles 1977. aasta lõpus.
Linna kümnest vabrikust purunes üheksa, samuti kõik haiglad. Üks haigla ja rong vajusid sõna otseses mõttes maa alla, kui kaevanduste sissevarisemise järel tekkis maasse tohutu lõhe. Purunesid kõik linna taristud, vee- ja gaasitorustikud ning kaablid. Maavärina ajal hukkus rohkem kui tuhat Tangshani Mäe- ja Metallurgiainstituudi üliõpilast ja õppejõudu. Suurte purustuste maa-ala oli umbes 10 km pikk ja 3,5–5,5 km lai.
Maavärin ulatus isegi 140 km kaugusel asuva Pekingini, kus vanade savist ning tellistest hoonete kokkuvarisemise tagajärjel hukkus sada inimest. Mõnedes hoonetes varises inimestele pähe krohvi ja linna suurima kaubamaja seintesse tekkisid haigutavad praod. Pealinna 7,6 miljonit elanikku lahkusid kiirustades oma korteritest ning jäid tänavatele ja väljakutele, et oodata järeltõuget. Ja see tuli.
Suured järeltõuked jätkasid piirkonna raputamist. Kell 7.17 raputas Tangshani piirkonda esimene 6,2 Ms järeltõuge, teine 7,4 Ms järeltõuge toimus kell 18:45:36. Järgneva 48 tunni jooksul leidis aset 125 järeltõuget magnituudiga üle 4 Ms. Tianjini linn, mis oli koduks kümnele miljonile inimesele, asus vaid 95 km kaugusel, ning seda tabas üks kõige laastavamaid järeltõukeid…
Uute tõugete ohu tõttu andis politsei kõikidele pekinglastele korralduse majadest lahkuda. Kuus miljonit inimest veetsid öö tänavatel lausvihma käes telkides või ajutistes varjualustes. 16 päeva meenutas Hiina pealinn hiiglaslikku põgenikelaagrit. Iga puu, põõsas, telefonipost ja tara kasutati ära ajutiste ulualuste toestamiseks.
Järeltõukeid tuli ka edaspidi ja järgmistel päevadel lähenes epitsenter ohtlikult Pekingile. Hoonetesse sisenemine keelati ära. Välisriikide diplomaadid telkisid oma saatkondade muruplatsidel ja tenniseväljakutel. Pekingi pearaudteejaam oli suletud ja reisijad lasti rongile ainult vahetult enne ärasõitu. Perroonile pidid nad jooksma mööda pikki maa-aluseid käike, pidevas hirmus, et neid tabab maavärin ja matab rusude alla.
Kuigi Tangshani maavärin ei olnud nii tugev kui 1960. aastatel toimunud maavärinad Tšiilis ja Alaskal, oli see siiski äärmiselt purustav. Sellele aitasid kaasa vähemalt neli tegurit. Esiteks asus epitsenter otse suurlinna all ning põhjustas maapinna tugevat vappumist. Teiseks, maavärina jõudu suurendas ka pehme pinnas, millele Tangshan oli rajatud. Kolmandaks, suur osa linnaelanikest elas ühe- või mitmekorruselistes tellishoonetes. Ühekorruselistest elamutest varises kokku 95%. Neljandaks toimus maavärin öösel, mil enamik inimesi magas ning nad mattusid rusude alla.
Maavärin tegi 50 km² linnast maatasa. Kui kell 18:45:36 järgnes teine tugev järeltõuge, varisesid kokku ka need hooned, mis olid pärast esimest tõuget püsti jäänud.
Tangshani elanike kannatused olid kujuteldamatud. Enneolematu kuumalaine tõi endaga kaasa lämmatavalt niiske õhu, järgnesid paduvihmad. Sanitaarne olukord oli kohutav. Kanalisatsioon oli purunenud, varemete vahel mädanesid haisvad laibad. Telklinnakutes hakkasid levima nakkushaigused. Kuigi valitsus tegutses kiiresti, kulus siiski mitu päeva, enne kui hädalisi suudeti varustada medikamentide, värske joogivee, toidu ja rõivastega. Maavärina põhjustatud sotsiaalsed tagajärjed andsid ennast tunda terves Hiinas. Inimesi haaras hirm. Nagu eespool öeldud, ööbisid Pekingis sajad tuhanded inimesed telkides, olles kindlalt veendunud, et varsti tuleb uus maavärin, mis linna täielikult hävitab.
Alles üksteist kuud hiljem lubati välismaa ajakirjanikel sõita läbi laastatud piirkonna. Peter Griffiths Londoni ajalehest „Times” kirjutas: „Linnale lähenedes võib näha arvukaid hiljuti püstitatud külasid ja sildu, lõputuid värskete hauaküngaste ridu ja siin-seal rusuhunnikuid põldude vahel. Kuid neist „ettevalmistustest” hoolimata haarab reisijat Tangshani jõudes õudus.
Linn meenutab aatomiplahvatusejärgset Hiroshimat. Kontrast peaaegu normaalse maaeluga ümbruskonna ja kohutavate purustustega linna vahel on nii terav, et võtab hinge kinni. Ühel hetkel kihutab rong mööda voogavatest viljapõldudest, järgmisel aga roomab läbi kivikõrbe, mis ulatub nii kaugele, kui silm seletab, ja on mälestus kunagisest miljonilinnast.”
Järgneva kümne aasta jooksul ehitati linn enam-vähem uuesti üles, kuid inimeste hingehaavu ei olnud võimalik niisama lihtsalt ravida. Isegi veel kümme aastat hiljem ei suutnud paljud ellujäänud foobiatest vabaneda. Üks naine, kes oli pärast maavärinat olnud kolm päeva rusude all, hakkas kannatama agarofoobia all. Iga kord, kui taevas tumenes, nagu see juhtus maavärina ajal, jooksis naine tänavale ja karjus, et ta lämbub.
Maavärinale järgnenud päevil ei antud Hiinas täpseid andmeid Tangshani olukorra kohta. Ametlikes teadetes räägiti ainult „erineva suurusega purustustest”.
5. jaanuaril 1977 väitis Taiwani luureteenistus, et nende kätte sattus 6. augustil 1976, s.o üheksa päeva pärast maavärinat koostatud dokument, milles oli märgitud hukkunute arvuks 655 237, vigastatuid oli 79 000. Väidetav dokument oli Hebei provintsi asutuste koostatud konverentsimaterjal kolmandale relvastatud politseijõudude rühmale, kes ootasid abijõudude saadetisi. Teadlased pidasid arvu 655 237 „kahtlaselt täpseks arvuks” vaid 9 päeva pärast maavärinat.
Ajaloolaste poolt tuvastatud vasturääkivused hõlmavad järgmist: esiteks leiti Tangshani linnavalitsuse 22. septembri 1976. aasta sisearuandes, et surmajuhtumeid oli pärast maavärinat kokku 263 299, sealhulgas 191 300 Tangshani linnas ja 69 654 Tangshani prefektuuris. Teiseks leiti samas sisearuandes, et 17 599 Tangshani elanikku on kadunud, kuid ametlikes andmetes ei mainita kadunuid ning ei selgitata, kas kadunud inimesed loeti surnuteks, vigastatuteks või jäeti loendist välja. Kolmandaks viidi 100 000 raskelt vigastatud Tangshani patsienti mujale, kuid 12 000 neist ei naasnud Tangshani, mõned neist tõenäoliselt surid. Neljandaks, 175 797 raskelt vigastatu hulgast surid mõned varsti pärast seda ja neid ei suudetud ei leida ega tuvastada. Viiendaks, surmad sõjaväe (avalikustatud 158) ja lennuväe (avalikustatud 522) rajatistes avalikustati alles palju aastaid hiljem ning enne seda koostatud riiklik surmajuhtumite arv ei pruugi hõlmata sõjaväelaste surmajuhtumeid. Ajaloolased arvutavad nende andmete põhjal surmajuhtumite arvuks vähemalt 300 000.
Ametlikud arvud avaldati esimest korda 1979. aasta novembris, kolm aastat pärast maavärinat. Selle kolmeaastase ooteaja jooksul said meedias populaarsust paljud välismaised ülehinnangud.
Mõne päeva jooksul andis IOCi rahvusvahelise tsunami infokeskuse eest vastutav okeanograaf Pararas-Carayannis UPI-le hinnangu, et surmajuhtumeid oli 700 000–750 000. Esialgu ütles ta, et tema aluseks oli 1556. aasta Shaanxi maavärin, millel oli tema sõnul sarnane tugevus ja sarnased ehitusstandardid, st yaodong-koopad. Tangshanis aga yaodong-koopaid ei olnud. Hiljem ütles ta, et rahvastikutihedus ja 93% elamute hävimisaste Tangshani kesklinnas (kus elas 730 000 inimest) õigustavad hinnangut 655 000–779 000 surnust.
1976. aasta augustis tsiteeris Taiwani sõjaväeluurebüroo oma Hiinas asuvaid agente, kes olid saanud teada, et hukkunute arv oli üle 100 000 ja vigastatute arv umbes 900 000.
5. jaanuaril 1977 väitis Taiwani luure, et nad olid saanud kätte dokumendi, mis oli dateeritud 6. augustiga 1976, üheksa päeva pärast maavärinat, ja milles oli märgitud 655 237 surnut ja 79 000 vigastatut. Väidetav dokument oli Hebei provintsi asutuste koostatud konverentsimaterjal kolmandale relvastatud politseijõudude rühmale, kes ootasid abijõudude saadetisi. Teadlased pidasid 655 237 surnute arvu vaid 9 päeva pärast maavärinat „kahtlaselt täpseks arvuks”.
4. jaanuaril 1977 nimetati Hiina ametlikes teadetes ohvrite arvuks 655 237, hiljem oli aga juttu koguni 750 000 ohvrist.
22. novembril 1977 korrigeeris Hiina teadeteagentuur Xinhua varem esitatud andmeid ning nimetas, ilma et oleks kommenteerinud, hukkunute arvuks 242 000, vigastatuid oli 164 000. (Tangshani maavärina ohvrite memoriaalil on kirjas 246 465 nime.) Nimesid lisati viiel korral: 1992., 2008., 2010. ja 2017. aastal. Kuigi number 246 465 ei ole kunagi ilmunud üheski Hiina Maavärinaameti (CEA) väljaandes, on lisatud nimed kinnitanud mälestuspark, mida juhivad CEA Tangshani filiaali ametnikud.
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Maavärina tagajärjel purunenud maantesild. Tangshanis Douhe jõel oli 20 maantee- ja 5 raudteesilda; vaid 6 neist jäid alles vaid kergete kahjustustega.
