Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 6. osa
1) [Sulgudes olevad numbrid tähendavad 600 jutustuse järjekorranumbreid – tõlkija märkus]
„Te näete,” jätkas mees, „see on vana parkunud nahk, peksmisega tundetuks muudetud. Ta soojeneb alles uskumatute ekstsesside peale. Ma võtan sellise asendi.” Nende sõnadega kummardus ta kõhuli üle voodi, jalad põrandal. „Kasutage nüüd,” lausus ta siis, „vaheldumisi neid kahte liiki vahendeid. Võtke kord vitsad, kord piitsad. See kestab kaua, aga te taipate kindlast märgist, millal seemnepurse on lähedal. Kui asi niikaugel on, märkate te minu perse juures midagi ebatavalist. Olge valmis tegema järele seda, mida te näete mind ees tegemas. Me vahetame siis kohti, ma põlvitan teie ilusate kannikate ette, teie teete seda, mida mina enne tegin ja minul läheb viimaks pauk lahti. Eelkõige ei tohi te aga kannatamatuks muutuda, sest – ma ütlen seda teile veel ühe korra – mul läheb väga kaua aega.”
Ma hakkasin pihta. Aeg-ajalt vahetasin instrumente, nagu kästud, aga suur jumal, kui tuim ta oli! Hakkasin peagi higistama. Et oleks mugavam peksta, olin varruka küünarnukini üles käärinud. Peksin selle mehe perset vahetpidamata üle kolmveerand tunni, kord vitstega, kord piitsadega, kuid nägin, et asi ei edene põrmugi. See vana liiderdaja lebas liikumatult nagu surnu. Oleks võinud arvata, et ta naudib sisimas nõrku mõnukrampe, mida see protseduur talle põhjustas, kuid ühtegi välist tundemärki ei olnud näha, isegi nahk ei muutnud värvi. Viimaks lõi kell kaks – olin kella üheteistkümnest saadik ametis olnud! – kui ma nägin, et tema puusad kerkisid ühtäkki ja ta ajas kannikaid laiali. Ma jätkasin ikka veel vitstega peksmist. Sitajunnike väänles perseaugust välja ja langes minu hoopide all põrandale.
„Noh, lase käia, julgesti!” hüüdsin ma mehele, „Kohe on kõik korras!”
Selle peale hüppas mees raevunult püsti. Tema türa oli kõva ja seisis, surudes ennast vastu kõhtu.
„Jäljendage mind,” ütles mees, „tehke nii nagu mina. Mul on vaja veel üksnes teie sitta, siis annan ma teile oma jobi.”
Heitsin kiiresti voodi äärele, mees põlvitas minu taha, nagu oli öelnud, ja ma poetasin talle suhu muna, mida olin selleks otstarbeks juba ligi kolm päeva tagasi hoidnud. Kui mees sai oma maiuspala, läks tal pauk lahti. Ta viskus selili ja möirgas mõnust. Aga sitta ta alla ei neelanud – ta hoidis seda suus vaevalt sekundi. Muuseas pean ma teile ütlema, et ma pole kunagi näinud – arvestamata muidugi teid, härrased, kes te olete selles suhtes konkurentsitud – nii intensiivset ejakulatsiooni. See mees kaotas seemnepurske ajal peaaegu teadvuse. Aga mina sain selle raske töö eest kaks luidoori.
(85) Vaevalt koju tagasi jõudnud, leidsin ma Lucile’i ühte teist rauka töötlemas. See ei liigutanud ennast üldse, vaid lasi ennast piitsutada – puusadest reiteni, ja seejuures äädikas leotatud vitstega. Lucile pidi kogu oma jõunatukese mängu panema. Lõpetuseks soovis vanamees, et tal suhu võetaks. Neiu põlvitas tema ette, niipea kui talle selleks märku anti, ja vanamees ujutas tema kauni suu oma spermaga üle.”
Duclos oli oma selle õhtu tööga lõpule jõudnud, kuid õhtusöögiaeg polnud veel käes. Sellepärast veedeti järelejäänud aeg jõledustega.
„Sa väsitad ennast täna väga ära, Curval” ütles hertsog kohtunikule. „Ma olen sind täna juba kaks korda seemet purskamas näinud – sa ei ole sugugi harjunud ühel päeval nii palju jobistama!”
„Veame kihla, et see õnnestub veel kolmaski kord!” hüüdis Duclos’ kannikaid patsutav Curval.
„Oo, ma vean kihla ükskõik mille peale,” lausus hertsog.
„Aga mul on tingimus,” ütles Curval, „mulle peab olema kõik lubatud!”
„Oh, ei!” vastas hertsog, „sa tead küll, et on mõningaid asju, mida – nagu me ise seadusega sätestasime – ei tohi teha enne, kui selleks ettenähtud ajal. Üldiselt tohib alati teha ainult seda, mis on juba jutustustes esinenud. Ma leian, et selline ihade piiramine on isegi väga mõistlik, ja me võidame naudingus kõvasti, kui juhindume oma tegudes meile esitatavatest lugudest, selle asemel, et lubada endale algusest peale kõike. Peale selle teeme me ju salamisi niikuinii üht-teist, millest veel räägitud ei ole. Kas sa ei olnud enne koos Aline’iga oma kambris? Ja kas ta tõi ilmaasjata kuuldavale hirmsa karjatuse, mida me kõik kuulsime? Kas ta hoidis naljapärast taskurätikut rinna vastas? Niisiis vali endale mõni lõbustus, kas salajaste või avalikult lubatute seast, ja ma vean saja luidoori peale kihla, et sul ei lähe kolmandat korda pauk lahti.”
Nüüd küsis kohtunik, kas ta võib võtta oma buduaari kaasa kõik objektid, keda soovib. Talle lubati seda, tingimusel, et juures viibiks Duclos, kes kinnitaks seemnepurske toimumist.
„Teeme nii,” sõnas kohtunik, „ma olen nõus.”
Hakatuseks laskis ta Duclos’l anda endale kõikide nähes viissada vitsahoopi. Pärast seda võttis ta kaasa järgmised isikud: oma truu ja ainsa sõbratari Constance’i (teda paluti siiski, et ta ei teeks midagi sellist, mis ohustaks neiu rasedust), oma tütre Adelaide’i, tüdrukutest Augustine’i ja Zelmire’i, poistest Seladoni ja Zephyri, vanaeitedest Desgranges’i ja Champville’i, jutustajatest Desgranges’i ja Duclos’ ning lisaks kolm nussijat.
„Kuradi päralt!” hüüdis hertsog. „Me ei leppinud kokku, et sa nii palju objekte kaasa võtad!”
Aga piiskop ja Durcet asusid Curvali poolele, kinnitades, et subjektide arvu ei ole keegi tingimuseks seadnud. Kohtunik eraldus niisiis koos oma trupiga ja poole tunni pärast – mille jooksul piiskop, pankur ja hertsog allesjäänud subjektidega midagi muud tegid, igatahes ei palvetanud – nagu öeldud, poole tunni pärast tulid Constance ja Zelmire nuttes tagasi ning kohtunik järgnes peagi ülejäänud kaaskonnaga. Duclos tunnistas tema mehejõu triumfi ja kinnitas, et ta on oma loorberipärja auga ära teeninud. Andku lugeja andeks, kui me ei reeda talle, mida kohtunik tegi – asjaolud ei luba meil veel seda teha. Aga ta võitis kihlveo, see on peaasi.
„Need sada luidoori,” lausus Curval raha vastu võttes, „kavatsen ma kasutada selleks, et tasuda trahvi, mis minult, ma kardan, varsti välja mõistetakse.”
Ka see on asi, mille suhtes me peame lugejat paluma, et ta lubaks meil selgitada seda hiljem. Aga lugeja võib juhtunust märgata, kuidas see pervert oma eksimust ette nägi ja selleks valmistus, mõtlemata vähimalgi määral sellest loobumise või selle vältimise peale.
Et sellest hetkest kuni järgmise päeva jutustuste alguseni ei toimunud absoluutselt midagi peale tavaliste asjade, alustame järgmist päeva kohe jutustuste tunnist.
Kaheksateistkümnes päev
Duclos, kaunis ja ehitud, ikka veel veetlev nagu alati, alustas kaheksateistkümnenda õhtu jutte nii:
„Ma olin just saanud tuttavaks ühe paksu jõleda naisega, kelle nimi oli Justine. Ta oli kakskümmend viis aastat vana, 168 sentimeetrit pikk ja meenutas kehaehituselt vana kõrtsidaami. Ent muus suhtes polnud tal väga vigagi – nahk oli tal ilus ja perse lihtsalt fantastiline. Et minu majas käis väga palju perverte, kes ei suutnud enam millestki muust mõnu tunda kui enda peksta laskmisest, siis arvasin, et sellest jõulisest daamist oleks mulle palju kasu.
(86) Järgmisel päeval pärast selle naise saabumist tahtsin ma proovida tema nüpeldamisoskust, mida mulle väga kiidetud oli. Ma viisin ta kokku vana piirkonnakomissariga, kes tahtis, et teda täiest jõust piitsutataks – rinnast põlvedeni ja selja keskpaigast reite rasvani, seejuures nii tugevasti, et igal pool veri väljas oleks. Sellise protseduuri järel tõmbas see pervert naisel seeliku üles ja sittus tema perse peale.
Selle protseduuri juures näitas Justine ennast tõelise kangelannana ja klient tunnistas mulle hiljem, et mul on Justine’i näol olemas tõeline aare. Teda polevat juba ammu enam keegi nii mehiselt läbi nüpeldanud kui see libu.
(87) Demonstreerimaks Justine’ile oma usaldust, viisin ma ta mõni päev hiljem kokku ühe vana seksiinvaliidiga, kes soovis saada üle tuhande piitsahoobi kõikidele kehaosadele. Kui ta oli juba päris verine, pidi Justine oma käe peale kusema ja kõik piitsutatud kehaosad uriiniga sisse hõõruma. Sellele järgnes uus piitsutamine. Viimaks läks mehel pauk lahti. Justine kogus sperma hoolikalt pihku ja hõõrus kliendi selle uue palsamiga veel korra sisse. See oli minu meisterkaristaja uus edu! Ta sai veel rohkem kiidusõnu kui esimesel korral.
(88) Kahjuks ei olnud mul võimalik õnnistada temaga kolmandat eriskummalist klienti, sest see ei tahtnud näha midagi naiselikku peale riietuse. Naisteriided pidid katma meest, või kui seda veel teiste sõnadega öelda – see napakas tahtis, et naisteriietes mees teda peksaks. Ja veel millega! Ärge mitte arvakegi, et vitstega. Tema soovitud peksuriistaks oli hoopis pajuokste kimp, millega tema perse tuli kohutaval kombel verele peksta. Ka sodoomia oli talle meele järgi. Ma küll tavaliselt sodoomiasoovide rahuldamisega ei tegelnud, aga et see mees oli endine proua Fournier’ klient ja juba pikka aega meie maja sõber ning võis mulle vahel tänu oma seisundile nii mõnegi teene osutada, siis tulin ma talle vastu. Ma kutsusin kohale ühe kena näolapiga kaheksateistkümneaastase noormehe, kes meid vahel välja aitas. Panin noormehe ilusti riidesse ja saatsin ta pajuokste kimbuga relvastatult kliendi juurde. Te ei suuda endale ette kujutada midagi koomilisemat kui see stseen, mida ma nüüd nägin.
Pervert alustas sellest, et vaatas poissi – kes tema arvates oli veel süütu – siit ja seal. Tulemus oli talle kahtlemata meele järgi ning ta debüteeris viie või kuue suudlusega poisi suule. Siis näitas ta oma perset ja ütles talle – tehes näo, et ta peab noormeest tõesti tüdrukuks – et see tema kannikaid paitaks ja natuke pigistaks. Noormees, keda ma olin enne instrueerinud, tegi mida temalt sooviti.
„Nii!” teatas pervert. „Nüüd nüpelda mind ja ära mulle armu heida.”
Noormees haaras okstekimbu ja tema tugev käsi virutas sellega viiskümmend korda vastu talle esitatud kannikaid. Pärast seda vintsutust, sööstis pervert oma peksja juurde, tõstis tema seeliku üles, katsus käega suguelundeid ja haaras teisega innukalt nooruki kannikatest. Esialgu ei teadnud ta, kumba poolt eelistada, ent viimaks võitis perse. Ta surus oma suu kirglikult selle vastu. Ja jumala eest – palju rohkem on selles, mida loomuvastaseks nimetatakse, kirge, kui selles, mida peetakse loomulikuks! Kas oleks mõne viletsa lita perse suutnud teda niimoodi erutada? Ei, ühegi naise perset pole ilmaski niimoodi suudeldud nagu suudeldi seda! Kolm või neli korda paistis kliendi keel täielikult päraku sisse kaduvat.
„Oo, mu kallis laps,” hüüatas pervert viimaks, „jätka nüüd oma tööd!”
Ta sai veel korra kolki ning et ta oli juba parajalt kiimas, talus ta teist rünnakut veelgi suurema vastupidavusega. Niipea, kui veri voolama hakkas, kergitas ennast ka türa. Seda tuli noormehel pigistada ja raputada, vanamees aga tungis talle sel ajal uuesti seeliku alla. Seekord soovis ta poisi tilli. Ta katsus seda, kõditas, liigutas siia-sinna ja võttis siis suhu. Pärast seda meeldivat tegevust seadis ta ennast kolmandat korda piitsahoopide märklauaks.
Kolmas seeria ajas vanamehe raevukasse kiima. Ta heitis oma Adonise voodile ja heitis talle peale. Pervert masseeris üheaegselt enda türa ja noormehe oma. Ta surus oma suu võluva poisi huultele ja erutades teda oma hellitustega, pakkus talle jumalikku naudingut, nautides seda samal ajal ka ise. Neil mõlemal läks pauk korraga lahti. Meie pervert, vaimustatud sellest stseenist, üritas vabastada mind eelarvamustest ja laskis mul anda lubaduse, et ma muretsen talle veel üpris tihti sellist naudingut. Ma oleksin tahtnud pöörata teda loomulikule teele ja ütlesin, et mul on veetlevaid neide, kes piitsutaksid teda niisama hästi, aga ta ei tahtnud neid nähagi.
„Seda ma usun,” sõnas piiskop, „kui sulle on kord juba mehed väga meeldima hakanud, ei taha sa neid enam naiste vastu vahetada. Naudinguvahe on nii suur, et see teeb muutuse võimatuks.”
„Püha isa,” lausus kohtunik, „te püstitasite praegu teesi, mis vääriks kahe tunni pikkust dissertatsiooni.”
„Dissertatsiooni, mida ma suudaksin edukalt kaitsta, sest keegi ei söanda ju salata tõsiasja, et poiss on parem kui tüdruk.”
„Kahtlemata,” vastas Curval, „aga sellele teooriale võiks siiski esitada paar vastuväidet. Näiteks võiks väita, et seda laadi lõbustuste jaoks, millest hakkavad jutustama Martaine ja Desgranges, on tüdruk parem kui poiss.”
„Ma eitan seda!” ütles piiskop. „Ka selliste lõbustuste jaoks sobib poiss paremini kui tüdruk. Vaadelge seda olukorda kurjuse aspektist, mis on pea alati naudingu olulisim mõjur. Te tunnetate roima koletumana, kui ohvriks on täpselt sama liiki olend. Juhul, kui ohvriks on natuke teistsugune olevus, on mõnu poole väiksem.”
„Jah,” tunnistas Curval.
„Ning ka türannia,” jätkas piiskop, „võim, vaimustus, mis tekib jõu kuritarvitamisest nõrkade vastu – seegi võib olemas olla, kui ohver on teiega samast soost. Kui teile näib, et sellist võimu saab olla üksnes naiste üle, siis on see ekslik eelarvamus. Selline ettekujutus on tekkinud sellest, et tavaliselt on ainult naised meeste tujudele allutatud. Kui aga sellisest piiratud mõtlemisest loobuda, võib ka oma sookaaslased samamoodi ahelatesse panna ja samasugusele distsipliinile allutada. Sellega on kuriteo aade palju ulatuslikum ja tema erootiline mõju niisiis kahekordne.”
„Ma olen piiskopiga ühel meelel,” ütles Durcet, „ja kui ülemvõim on piisavalt hästi kindlustatud, siis usun ma, et omasugustele on erutavam kurja teha kui naistele.”
„Härrased,” lausus hertsog, „oleks hea, kui te hoiaksite oma sõnavõtte õhtusöögini tagasi, sest praegune aeg on määratud jutustuste kuulamise jaoks. Ärgem raisakem seda sofismidele!”
„Tal on õigus,” nõustus Curval. „Lase edasi, Duclos.”
Ning armastusväärne Veenuse preestritar jätkas:
(89) „Ühel hommikul külastas mind üks vana parlamendinõunik. Ning, nagu ta juba proua Fournier’ ajast harjunud oli, tahtis ta olla ainult minuga, et mitte oma meetodit vahetada. Nõutav tegevus seisnes talle pihkulöömises ja samaaegses kõrvakiilude andmises. Viimast tuli algul teha tasakesi, siis – sedamööda, kuidas tema suguti kuju muutis – üha tugevamini ja viimaks täiest jõust kuni seemnepurskeni. Ma olin õppinud tema soove nii hästi täitma, et tal läks pauk lahti juba kahekümnenda kõrvakiilu ajal.”
„Kahekümnenda!” hüüatas piiskop. „Ma arvan, et minul vajuks juba palju vähema arvu kõrvakiiludega päris ripakile.”
(90) „Viimane perverssus, millest ma teile täna jutustan,” jätkas Duclos, „sai mulle tuntuks ühe sõbranna suu läbi. Sõbranna oli juba kaks aastat elanud koos mehega, kellel tõusis ainult siis, kui talle anti kakskümmend ninanipsu, tiriti kõrvust, kuni veri väljas, ning hammustati perssest, munnist ja munadest. Nendest hellitustest kiima aetuna läks tal asi suureks nagu muulal ja ta sai orgasmi, vandudes nagu saatan ja lastes peaaegu alati oma jobil voolata partneri näo peale.”
Kõikidest selle õhtu lugudest tundusid härrastele erutavana ainult meestevahelised toimingud. Ainult neid selle õhtu orgia ajal jäljendatigi. Hertsog laskis ennast Herculesel veriseks piitsutada, Durcet Bande-au-cielil, piiskop Antinousel ja Curval Brise-culil. Räägiti, et piiskopil, kes ei olnud päeval teinud mitte midagi, läks pauk lahti hetkel, kui ta õgis Zelamiri sitta, mida ta oli kaks päeva hoidnud. Ja kõik läksid magama.
Üheksateistkümnes päev
Pärast seda, kui hommikul tehti kirgede rahuldamisele määratud subjektide sita põhjal teatavad tähelepanekud, otsustati proovida meetodit, mida Duclos oli ühes oma jutustuses kirjeldanud, nimelt kõikidel söömaaegadel leivast ja supist loobumist. Võeti vastu otsus need kaks asja ära keelata. Kompensatsiooniks kahekordistati lihaannuseid. Polnudki vaja oodata kaheksat päeva, et näha ekskrementide märgatavat muutumist – nad olid maitsvamad, kreemikamad ja palju kaunimat värvi. Meie sõpradele sai selgeks, et soovitus, mille d’Aucourt Duclos’le andis, oli tõeliselt meisterliku perverdi kaval nõu. Karta oli ainult seda, et taoline dieet teeb objektide hingeõhu ebameeldivaks.
„Ja mis sellest!” ütles Curval hertsogile, kellelt see vastuväide tuli. „On sügavalt ekslik väita, et naise või poisi suu peab naudingu valmistamiseks täiesti terve olema. Heitkem kõik eelarvamised kõrvale. Ma tunnistan teile, kui soovite, et haisva suuga mees võib olla vastumeelne, kuid tunnistage teie omakorda, et vähimagi lõhnata suu suudlemine ei paku samuti mingit pinget. Liiderdamise juures on alati vaja mingit teatavat vürtsi, sellist erilist pikantsust, ja see pikantsus peitub just nimelt natukeses mustuses.”
Hommikused visiidid ei andnud mingeid tulemusi – objektid olid nüüd erakordselt hoolikad! Mitte keegi ei avaldanud soovi kabelisse minna ja nii asuti söögilauda. Einestajaid teenindav Adelaide sai Durcet’lt käsu šampuseklaasi peeretada. Ta ei suutnud seda ning kanti jalamaid sisse hirmsasse raamatusse – seda tegi tema barbaarne abikaasa, kes oli nädala algusest saadik otsinud võimalust talle mingit süütegu kaela määrida.
Pärast sööki läksid meie sõbrad kohvi jooma. Kohvi serveerisid täna Cupidon, Giton, Michette ja Sophie. Hertsog nikkus Sophie’d reite vahele, laskis tal seejuures endale pihku sittuda ja määris sita omale näo peale. Piiskop tegi sedasama Gitoniga ja Curval Michette’iga. Durcet aga pani Cupidoni sitale ja andis talle siis suhu. Kellelgi ei läinud pauk lahti.
Pärastlõunauinaku järel kogunesid kõik jutustuste saali Duclos’d kuulama.
(91) „Üks mees, keda me veel kunagi varem näinud polnud,” alustas see armastusväärne daam, „tuli minu juurde kogunisti kummalise sooviga. Tema jalad tuli siduda treppredeli kolmanda astme külge, munn jäi seejuures kahe astme vahele ja käed seoti redeli ülemise osa külge. Niimoodi ihualasti kinniseotult pidi teda kõigest jõust piitsutatama. Pärast teatavat hoopide arvu, kui vitste otsad olid juba ära kulunud, hakkas mehe hiiglaslik riist kahe redeliastme vahel nagu kellatila edasi-tagasi pendeldama. Ja sellest liigutusest piisas – türa ei olnud vaja puudutadagi, ka klient ise ei puudutanud seda. Juba lühikese pendeldamise järel lennutas ta oma jobi hoogsalt keset tuba laiali. Siis seoti mees lahti, ta maksis ja oligi kõik.
(92) Järgmisel päeval saatis see sama härra meie juurde ühe oma sõbra, kes soovis, et teda torgataks kuldse nõelaga sugutisse, munanditesse, kannikatesse ja reitesse. Tal läks pauk lahti alles siis, kui ta oli üleni verine. Ma tegelesin temaga ise ning et ta ütles pidevalt, et ma kõvemini torkaks, lükkasin ma nõela peaaegu nõelapeani tema riista otsa, mille järel tema sperma pritsis mu käe peale. Kui ma mehe lahti lasin, sööstis ta mu suu kallale, imedes seda tükk aega. See oligi kõik, mida ta tahtis.
(93) Kolmas mees – kahe eelmise tuttav – käskis mul nüpeldada ennast ohakatega ja nimelt kõiki kehaosi. Ma peksin ta veriseks. Siis vaatas ta end peeglist ja see vaatepilt tekitas talle seemnepurske, ilma et ta oleks mind või iseennast puudutanud või minult midagi muud nõudnud.
Sellised protseduurid lõbustasid mind väga. Nad tekitasid minus eriskummalist iha ja kõik, keda ma sel viisil teenisin, olid minust vaimustatud.
Umbes samal ajal, kui toimusid kolm viimatikirjeldatud stseeni, pöördus üks Taani feodaal minu poole mitmesuguste kõlvatute orgiate asjus, mis ei kuulunud minu ampluaasse. See härrasmees oli nii rumal, et tuli minu majja, kaasas kümne tuhande frangi eest teemante, samas väärtuses muid vääriskive ja viissada luidoori sularaha. See võimalus oli minu jaoks liiga ahvatlev. Me varastasime Lucile’iga aadlimehelt viimase kui suu. Ta tahtis meie peale kaebust esitada, kuid et me olime andnud altkäemaksu politseile – mis oli tol ajal kulla eest kõigeks valmis – pandi taanlase kaebus kalevi alla ja kõik tema väärtasjad (peale mõne kalliskivi, mille me pidime andma kohtuorganitele) said minu omaks.
Ma ei ole kunagi elus pannud toime vargust, ilma et mulle poleks päev hiljem saanud osaks mõnda õnnelikku juhust. Seekord vedas mul uue kliendiga – ma sain endale igapäevase kunde, kes oli mu majale lausa kullaauguks.
(94) Tegemist oli eaka õukondlasega, kes, väsinuna talle kuningalossis osaks saavatest auavaldustest, soovis muuta oma rolli ja minna litside juurde meelt lahutama. Esimest korda pidin teda teenindama mina ise. Kõrgeausus soovis, et ma laseks tal õppetükki üles öelda. Iga kord kui ta tegi vea, pidi ta karistuseks põlvili laskuma ja sai nahkrihmaga tugevaid hoope, kord kätele, kord tagumikule – nii nagu õpilased koolis. Kui ma märkasin, et härra oli juba päris erutunud, haarasin ta riista, lõin talle pihku ja sõimasin teda seejuures. Ma nimetasin õukondlast „väikeseks paharetiks” ja „vastikuks põngerjaks” ning noomisin teda nagu last. Selle tagajärjel sai ta kirgliku orgasmi.
Viis korda nädalas käis see härra minu juures „koolitööl”, kuid iga kord uue tüdrukuga, kellele olid antud täpsed juhtnöörid. Tasuks sain ma kakskümmend viis luidoori kuus. Mul oli Pariisis piisavalt tuttavaid naisi, et varustada teda sellega, mida ta soovis. Tervelt kümme aastat austas see sümpaatne vanahärra minu lõbumaja oma külaskäikudega, kuni ta viimaks kärvas ja läks põrgusse teistsugustele õppetundidele.
Vahepeal sain ma üha vanemaks ja kuigi minu nägu oli jäänud päris kenaks, ei jäänud mulle märkamata, et mehed soovisid minuga koos olla veel üksnes eriliste kapriiside ajel. Siiski leidsin ma oma kolmekümne kuuest eluaastast hoolimata veel küllaldaselt korralikke armukesi.
Ülejäänud jutustuste tegevus – niivõrd kui ma ise nendes tegelaseks olen – toimub minu kolmekümne kuuenda ja neljakümnenda eluaasta vahel.
(95) Kuigi ma olin, nagu öeldud, juba kolmekümne kuuene, soovis pervert, kellest ma teile järgmisena jutustan, olla ainult koos minuga. See oli umbes kuuekümneaastane abee. (Ma võtsin üldse vastu ainult teatavas vanuses kliente ja see, kes tahab meie ametis rikkaks saada, teeb kindlasti samamoodi nagu mina.) Püha mees tuli ja niipea kui me olime nelja silma alla jäänud, palus ta, et ma näitaks talle oma perset.
„See on kõige ilusam perse maailmas,” ütles ta mulle, „kuid paraku ei ole see see perse, mis annaks mulle toitu, mida ma süüa soovin.”
Nende sõnadega paljastas ta minu ees oma perse.
„Vaid hoopis need siin! Aidake mul sittuda, ma palun teilt seda teenet.”
Ma võtsin portselankausi ja asetasin selle oma põlvedele, abee omakorda kükitas anuma kohale. Ma mudisin tema perseauku, lükkasin seda laiali – ühesõnaga, tegin kõikvõimalikke liigutusi, millest ma uskusin, et need võiksid tal aidata oma koormast vabaneda. Viimaks pääsesid sitaväravad valla ja hiiglaslik pruun mägi täitis kausi. Abee sööstis maiusroa kallale ja tühjendas sööginõu. Sel ajal, kui püha isa einestas, piitsutasin ma teda kõigest jõust. Ma peksin neidsamu kannikaid, millest oli tulnud tema maitsev roog. Seejuures mõnitasin ma teda pidevalt, kasutades selliseid väljendeid, nagu „Õgi terviseks, litapoeg! Sa väike siga, kuidas sa võid süüa sitta? Igavene ahv, ma sulle veel näitan, kuidas rõvedusi teha!” Selline jutt viis mu perverdi naudingu tippu. Kogu tegevus oli ajastatud nii hästi, et pauk läks lahti parajasti sel hetkel, kui ta neelas viimaseid suutäisi.”
Nüüd avaldas Curval soovi demonstreerida seltskonnale tegelikkuses seda, mida Duclos oli jutustanud. Ta kutsus Fanchoni, laskis tal sittuda ning õgis pasa nahka, sel ajal kui vana nõid teda ägedalt nüpeldas. See perversne stseen erutas ka teisi ja veel kolm suud nõudsid sitta. Piiskop jäljendas Curvali tegevust Duclos’ga, Hertsog Marie’ga ja Durcet Louisoniga. Curval aga, kellel polnud veel pauk lahti läinud, pani sitale Therese’i ja segas tema sita Fanchoni omaga. On kohutav ja jäledusttekitav – ma kordan seda ikka ja jälle – kasutada neid vanu kõdusid, kui käepärast on nii palju imekauneid objekte. Aga teada on, et küllusesarv sünnitab küllastumist ja pärast suurimat naudingut soovitakse äkki valu ja vaeva.
Pärast kirjeldatud rõvedusi, kus ejakulatsiooni sai ainult piiskop, läksid kõik lauda. Orgial viibisid härrastega koos ainult neli vanaeite ja neli jutustajat, ülejäänud saadeti minema. Neli sõpra heitsid magama alles siis, kui olid surmväsinud ja maani täis.
Kahekümnes päev
Eelmise päeva õhtul oli juhtunud midagi väga naljakat. Purupurjus hertsog eksis uksega ja heitis oma voodi asemel Sophie’ omasse.
Tüdruk teadis väga hästi, et see on reeglite vastu, aga mida ta hertsogile ka ei öelnud – viimane ei nõustunud ära minema, arvates, et on enda voodis koos oma selle öö kaaslase Aline’iga. Kuid et Aline’iga võis ta endale lubada asju, mis talle Sophie’ga keelatud olid, tahtis ta paigutada Sophie’ asendisse, mis võimaldanuks tal temaga oma soovide kohaselt meelt lahutada. Kui vaene laps tundis hertsogi tohutu munni otsa, mis koputas tema tagauksele ja soovis siseneda, tõi ta kuuldavale kohutava karjatuse ja põgenes – ihualasti, nagu ta oli – toa keskele. Hertsog järgnes talle, vandudes nagu voorimees, sest ta pidas Sophie’d ikka veel Aline’iks.
„Sa kuradi perssenussija,” röögatas ta tüdrukule, „Ära tee nägu, et sa pole kunagi varem saanud!”
Ja proovides põgenevat Sophie’d kinni püüda, kukkus ta Zelmire’i voodisse, mida ta pidas jällegi enda omaks ja kaisutas ehmunud tüdrukut, uskudes, et Aline on jälle mõistusele tulnud. Hertsog alustas Zelmire’iga sedasama protseduuri, mida enne Sophie’ga, sest ta tahtis selle juba ükskord lõpule viia. Kui aga Zelmire aru sai, mis hertsogil plaanis on, tegi ta sedasama, mida tema kaaslanna – röögatas täiest kõrist ja põgenes.
Esimesena põgenenud Sophie taipas vahepeal, et sellesse tohuvabohusse selguse toomiseks ei olnud muud võimalust, kui panna tuli põlema ja tuua kohale keegi külmavereline, kes olukorra lahendaks. Ta läks niisiis Duclos’d otsima. See oli aga veel orgiast täis kui siga ja lebas meelemärkusetult risti keset hertsogi voodit. Vaene Sophie oli meeleheitel ega teadnud enam, mida teha. Kuuldes aga kõiki oma sõbratare appi hüüdmas, söandas ta astuda sisse Durcet’ juurde, kes aeles parajasti oma tütre Constance’iga. Sophie rääkis Constance’ile, mis oli juhtunud ja see otsustas vapralt voodist tõusta, hoolimata purupurjus Durcet’ katsetest teda kinni hoida. Constance võttis küünla ja läks tüdrukute tuppa. Ta leidis verinoored kaunitarid kõik särgiväel ringi seismas, hertsog aga jälitas neid üksteise järel, arvates ikka veel, et toas viibib ainult üks neiu – Aline, keda hertsog nimetas võluriks. Constance selgitas kõrgeaususele tema eksitust ja palus temalt luba viia ta oma tuppa, kust ta leidvat eest Aline’i, kes ootavat teda ja olevat valmis tegema kõik, mida tema isand soovib. Hertsog, kes oli küll väga purjus, kuid sugugi mitte pahas tujus, ja kellel polnud tõesti ühtegi teist soovi kui Aline’i persse nussida, läks Constance’iga kaasa. Kaunis Aline võttis ta vastu, Constance naasis Durcet’ voodisse ja tüdrukud said rahulikult magama heita. Järgmisel päeval said neli sõpra selle kummalise vahejuhtumi üle hea kõhutäie naerda. Hertsog väitis, et kui ta oleks õnnetul kombel rikkunud kellegi süütust, ei oleks ta ometi pidanud trahvi maksma, sest ta oli ju purupurjus. Teised väitsid, et ta eksib ja oleks ikkagi maksma pidanud.
Hommikust söödi nagu ikka tüdrukute toas ja kõik kaheksa tunnistasid, et neil oli öösel kohutav hirm nahas olnud. Hoolimata öösel valitsenud paanikast ei olnud ükski tüdruk eksinud ühegi reegli vastu. Ka poiste juures oli kõik korras. Ei lõunasöögi ega kohvitunni ajal ei juhtunud enam midagi erilist. Jutustuste saali minnes leiti sealt eest eelmise õhtu orgiast täielikult väljapuhanud Duclos, kes rõõmustas oma kuulajaid järgmise viie looga.
(96) „Järgmise kohtumise ajal, härrased, teenindasin klienti jälle kord mina ise. Kliendiks oli seekord üks arst. Tema esimeseks asjaks oli vaadata üle minu perse. Ta leidis selle olevat imekena ega teinud siis tund aega midagi muud peale kannikate musitamise. Viimaks tunnistas ta mulle ühe oma väikese nõrkuse. Nimelt palus ta mul sittuda. Olin selleks juba valmistunud ja täitsin ääreni valge portselananuma, mis oli just selleks otstarbeks mõeldud. Saanud minu rooja isandaks, asus tohtrihärra seda sööma. Niipea, kui ta oli maiustama hakanud, võtsin ma härjakara – see oli instrument, millega mul tuli hellitada tema perset. Ma ähvardasin teda ja nüpeldasin siis, sõimates teda samal ajal selle eest, et ta niisuguseid rõvedaid tegusid korda saadab. See pervert sõi, pööramata minu sõnadele vähimatki tähelepanu ja kui tal oli pauk lahti läinud, kadus ta nagu välk, visanud enne lauale luidoori.
(97) Varsti pärast seda usaldasin ma ühe teise mehe Lucile’i hooleks. Minu sõbratar pidi oma kliendi seemnepurskele viimiseks nägema vähemalt sama palju vaeva kui mina.
Kõigepealt tahtis see mees olla kindel, et sitt, mis talle esitatakse, pärineks vanalt vaeselt naiselt. Veenmaks teda selles, olime sunnitud laskma vanaeidel sittuda tema silme all. Ma valisin välja ühe ligi seitsmekümneaastase moori, kelle keha oli täidetud lööbe ja paisetega ja kellel polnud enam kolmkümmend aastat hambaid suus olnud.
„Väga hea, see on suurepärane,” kiitis see pervert, „see on just see, mida mul vaja on!”
Siis jäi ta Lucile’i ja sitaga nelja silma alla. Selle osava ja kuuleka tüdruku ülesandeks oli õhutada mees seda jäledat rooja sööma. Meie külaline vaatas sitta igast küljest, nuusutas ja puudutas seda, kuid ei suutnud võtta ette enamat. Siis läks Lucile resoluutseks. Ta asetas ahjuroobi tulle ja kui roop punaselt hõõgus, tõmbas selle jälle välja ning ähvardas meest, et kõrvetab ta persse ära, kui ta kohe sitta ära ei söö.
Mees tegi uuesti katset, kuid puikles ikka veel. Nüüd ei ähvardanud Lucile teda enam, vaid tõmbas tal püksid maha, paljastades inetu krimpsus ja üleni põletusarmides persse, ning kõrvetas kergelt ühte kannikat. Pervert vandus, Lucile aga viis põleva raua veel lähemale. Viimaks hoidis ta seda kahe kannika vahel päris naha vastas. Valu sundis meest võtma sitahunnikust ühe suutäie. Ja üha uuesti kõrvetada saades suutis ta viimaks kogu pasa ära süüa. Ma pole ealeski näinud midagi nii ägedat kui selle härra seemnepurse. Ta tõi kuuldavale kriiskavaid karjatusi ja väänles põrandal. Mulle näis, et ta on hüsteerik või langetõbine. Igatahes oli ta Lucile’ist vaimustatud ja tõotas jääda minu kliendiks, kui ma annan talle iga kord sama tüdruku, kuid teise vanaeide.
„Mida vastikum on eit,” ütles see sitasööja mulle, „seda rohkem ma teile maksan. Te ei suuda kujutledagi,” lisas ta, „kui rikutud ma olen ja mida minu perverssus mind tegema paneb. Ma suudan seda vaevu iseendalegi tunnistada.”
(98) Üks selle mehe sõpradest, kelle ta järgmisel päeval minu juurde saatis, ületas – minu arvates – oma väärastumuselt kaugelt kahte eelmist. Ta ei lasknud oma perset mitte põletada, vaid tuliste tangidega pigistada. See oli ainus, mille poolest tema toiming äsjakirjeldatust erines, kui mitte arvestada seda, et ta soovis maiustada võimalikult vana, räpase ja jäleda teenri sitaga. Vana kaheksakümneaastane kojamees, kes oli meie juures teeninud nii kaua kui keegi mäletas, meeldis meie kliendile üliväga ja ta õgis vaimustusega veel sooja sitta, sel ajal kui Justine pigistas teda tangidega, mis olid nii tulised, et neid sai vaevu puudutada. Mees soovis, et tangid tungiksid sügavale lihasse ja peaaegu praeksid selle ära.
(99) Üks teine mees laskis oma kannikaid, kõhtu, türa ja munandeid jämeda naaskliga torkida. Muus suhtes nägi protseduur välja enam-vähem sama – teda tuli piinata nii kaua, kuni ta on ära söönud sita, mis pandi tema ette ööpotis ja mille laskjat ta ei teadnud. Kujutage vaid ette, härrased, milleni mehi viivad nende fantaasia ja kiim!
(100) Kord juhtus mulle klient, kes nõudis, et ma nuhtleksin tema tagumikku tugevate kepihoopidega, kuni ta on söönud ära sitahunniku, mis on tema enda silme all tõmmatud välja peldikuaugust! Ja pärast seda, kui ta oli selle poolkõdunenud sita nahka pannud, lendas tema räpane sperma mulle suhu.”
„See kõik on mõistetav,” lausus Curval Desgranges’i perset käperdades, „ma olen veendunud, et on võimalik minna veelgi kaugemale.”
„Veel kaugemale?” imestas hertsog, patsutades hajameelselt oma abikaasa Adelaide’ paljast tagumikku, „kuradi päralt, mida sa siis teeksid?”
„Hullemat,” vastas Curval, „palju hullemat, sest ma leian, et ükski perverssus ei ole küllalt jube.”
„Ma arvan sedasama, mis Curval,” sõnas Durcet, keda Antinous persse nussis, „ja mulle tundub, et minu mõistus suudaks äsjakuuldud rõvedusi veelgi rafineerida.”
„Ma vean kihla, et ma tean, mida Durcet silmas peab,” hüüdis piiskop, kes tegi samuti midagi kõlvatut.
„Ja mis see siis on, kurat teid kõiki võtku?” küsis hertsog.
Selle peale tõusis piiskop püsti ja rääkis vaikselt Durcet’ga, kes kinnitas, et ta oli just seda mõelnud. Piiskop laskis tal selle Curvalile edasi öelda. See vastas: „Tõepoolest, muidugi!” Ta rääkis asjast omakorda hertsogile, kes hüüatas: „Ah, kuradi nussijad! Selle peale poleks ma ealeski tulnud!”
Et ükski härrastest ei kommenteerinud asja enam lähemalt, ei või meiegi teada, mis plaan neile pähe tuli, ja ma arvan, et me teeme hästi, kui jätame saladust varjava loori häbelikult paigale. On küllalt asju, millest on parem kõnelda vihjamisi – seda nõuab tark ettevaatus, sest on küllalt vagasid kõrvu, mis võiksid meid kuulda. Inimesed on jõuetud oma lokkava fantaasia ees ja kui me paljastaksime kõik, mis toimub hämarate eesriiete taga, võiks see kaasa tuua üleüldise kombelõtvuse. Me ahvatleksime oma kristlastest vennad kõikvõimalikele kõlvatustele, mille taolised paljastused päevavalgele tooksid.
Meie sõbrad viisid poolelijäänud rõvedused lõpule. Curval näiteks laskis Desgranges’il sittuda, teised tegid sarnaseid või teistsuguseid asju teiste subjektidega ja viimaks läksid kõik koos õhtust sööma.
Orgia ajal arutleti uue dieedi üle, mille eesmärk oli muuta sitt rikkalikumaks ja maitsvamaks. Duclos väljendas oma üllatust selle üle, et taolised kogenud perverdid nagu meie neli sõpra ei tea veel ühte saladust. Nimelt on olemas üks hea vahend, millega saab esile kutsuda suurel hulgal väga maitsvat sitta. Kui temalt küsiti, mis vahend see on, selgitas ta, et parim võimalus on põhjustada objektile kerge seedehäire, seejuures mitte nii, et anda talle ebatervislikku või koguni kahjulikku toitu, vaid nii, et ta sunnitakse äkitselt tavaliste söögiaegade vahel sööma. Seda nõuannet katsetati kohe samal õhtul. Fanni, kes oli pärast õhtusööki magama läinud, lasti üles äratada ja tal kästi neli hästi suurt kooki otsekohe ära süüa. Ja ennäe – järgmisel päeval lasi ta ühe kõige suurematest ja ilusamatest sitahunnikutest, mida seni nähtud oli. Niisiis kiideti uus süsteem heaks ja võeti kasutusele. Tulevikus möödus vaevalt mõni päev, ilma et mõnele poistest või tüdrukutest oleks tekitatud kerge seedehäire ja tagajärjed olid lihtsalt suurepärased! (Ma märgin siin seda juhtumit õieti ainult sellepärast, et mõni amatöör võiks seda saladust kasutada ja veenduda, et pole midagi paremat.) Rohkem ei juhtunud selle õhtu jooksul midagi ebatavalist. Kõik läksid magama, et koguda uut jõudu järgmiseks hommikuks, mil pidi aset leidma Colombe’i ja Zelamiri tore pulmatseremoonia – kolmanda nädala pidu.
Kahekümne esimene päev
Hommik kulus pulmade ettevalmistamisele. Laulatus pidi läbi viidama tavapärasel viisil. Ent hommikuste visiitide ajal avastati – ma ei tea, kas meelega või mitte – et pruut oli süüdi korrarikkumises. Durcet kinnitas, et oli leidnud tema ööpotis sitta. Neiu kaitses ennast, väites, et sita oli teinud üks vanaeitedest. Sellist pettust esinevat sageli, kui soovitakse väga kellelegi karistust kaela saata. Aga ta võis rääkida, mida tahtis, kuulda ei võtnud teda keegi. Ja et poisiohtu peigmees oli niigi juba nimekirjas, võisid neli sõpra juba ette rõõmu tunda, et neil avaneb võimalus karistada noorpaari koos.
Esialgu aga viidi pruut ja peigmees auavalduste saatel suurde saali, kus tseremoonia enne sööki läbi pidi viidama. Mõlemad noored olid ühevanused. Kui nad olid paari pandud, anti alasti tüdruk oma abikaasa käsutusse, kes võis temaga teha, mida tahtis.
Miski ei ole nakkavam kui eeskuju ja kuskil mujal polnud võimalik saada halvemat eeskuju kui selles seltskonnas. Nii polnud ime, et värske abielumees kargas oma vastsele kaasale peale nagu täkk ning et ta riist oli kivikõva – kuigi sealt veel spermat tulla ei saanud – oleks ta neiut kindlasti nikkunud. Kuid härrased ei tahtnud, et neid õrnu neitsisid, keda nad ise esimestena rautada soovisid, tabaks kas või pisimgi kriimustus. Niisiis pidurdas püha isa noormehe entusiasmi ja lõikas ise tema erektsioonist kasu, lastes kena väikese kivikõva munni, millega Zelamir soovis oma õrnemat poolt sugutada, endale persse pista. Milline pettumus noorele naisemehele! Milline erinevus oli vana piiskopi paksu persse ja väikese hapra kolmeteistkümneaastase neitsi kitsal ja puutumata vitukesel! Ent siin oli tal tegemist piinajatega, kellega ei olnud mõtet vaielda.
Curval haaras pruudi enda kaissu ja nikkus teda eestpoolt reite vahele, lakkudes seejuures tema silmi, suud, nina ja kogu nägu. Selle stseeni ajal osutati talle kahtlemata veel teistsuguseidki teenuseid, sest tal läks pauk lahti ja Curval ei olnud mees, kes oleks oma jobi tühiasjade peale raisanud!
Järgnes lõunasöök. Ka noorpaar oli lauda palutud. Lõunasöögile järgnevat kohvi serveeris täna aga subjektide eliit – Augustine, Zelmire, Adonis ja Zephyr! Curval, kes soovis endal veel korra kõvaks ajada, nõudis tungivalt sitta ja Augustine laskis talle kõige kaunima hunniku, mida inimese silm iial näinud. Hertsog andis Zelmire’ile suhu, Durcet aga Colombe’ile ja piiskop Adonisele. Kui viimane oli piiskopiga valmis saanud, sittus ta Durcet’le suhu. Seemet ei pursatud, sest sellest võis veel puudus tulla. Et hommikupoole ei olnud jõudu säästetud, hoiti ennast nüüd pisut tagasi, et midagi ka õhtuks järgi jätta.
Kui oli käes jutustuste aeg, koguneti suurde saali, kus Duclos’l paluti enne jutustama hakkamist perset näidata. Pärast seda, kui see šarmantne daam oli oma tagumise poole kogu seltskonna ees paljastanud, võttis ta jutulõnga jälle üles:
„Räägin teile, härrased, veel ühest oma iseloomujoonest ning siis tunnete te mind piisavalt ja oskate ka tulla selle peale, millest ma vaikin, sest reeglite järgi ei või ma kirjeldada kõike, mis mul elus ette on tulnud.
Juhtus nii, et Lucile’i ema oli sattunud äärmisse viletsusse ja täiesti uskumatu juhuse läbi sai see kaunis piiga – kes ei olnud pärast kodust põgenemist oma omastest enam mitte midagi kuulnud – teada ema haletsusväärsest seisukorrast. Nimelt oli üks meie kupeldajatest noore tüdruku otsingutel. Üks klient soovis saada tüdrukut samadel tingimustel nagu markii de Mésanges – see tähendab, et ta tahtis tüdruku minult ära osta ja see pidi jäljetult kaduma, nii et keegi temast enam midagi ei kuule. Nimetatud kupeldaja tuli minu juurde, kui ma parajasti Lucile’iga voodis olin ja teatas, et on leidnud viieteistkümneaastase tüdruku, kes on kindla peale süütu, lisaks äärmiselt kaunis ja preili Lucile’iga sarnane nagu kaks tilka vett. Ta elavat aga nii viletsates oludes, et enne müümist tuleb teda mõni päev meie juures hoida ja natuke kosutada. Seejärel kirjeldas kupeldaja vana naist, kelle juurest ta tüdruku leidnud oli ja tema kohutavat vaesust. Mida rohkem ta rääkis, seda pingsamalt kuulas teda Lucile. Temas hakkas tekkima veendumus, et need kaks õnnetut olevust, kellest kupeldaja rääkis, ei ole keegi muu kui tema ema ja õde, kelle juurest ta oli põgenenud. Lucile palus minult luba kohale minna ja asi järgi uurida.
Minu põrgulik fantaasia sisendas mulle sedamaid ühe pisikese sigaduse ja ma tundsin, kuidas mõte sellele mind erutama hakkas. Ma saatsin kupeldaja minema ning et ma ei suutnud kripeldust oma alakehas enam alla suruda, palusin Lucile’i, et ta mind masturbeeriks. Keset seda toimingut lasin tal aga peatuda.
„Mis sa selle vana naise juures teha tahad?” küsisin oma sõbratarilt. „Mis plaanid sul on?”
„Einoh,” vastas Lucile, kelle süda ei olnud veel nii kalk nagu minu oma, „ma tahan neid aidata, kui saan, iseäranis sel juhul, kui see on tõesti minu ema.”
„Lollpea!” surusin läbi hammaste, tõugates Lucile’i endast eemale, „mine jah ja ohverda ennast oma totakatele eelarvamustele. Sa jääd ilma kõige magusamast võimalusest erutada oma meeli sellise kuriteoga, et sa saad veel kümne aasta pärast sellele mõeldes orgasmi!”
Lucile vaatas mind hämmeldunult ning ma nägin, et ta on arusaamisest kaugel ja mul tuleb selgitada talle oma filosoofiat. Seletasin Lucile’ile niisiis, kui naeruväärsed on sidemed, mis seovad meid oma loojatega. Ma tõestasin talle, et emad on selle eest, et nad meid oma üsas kandsid, teeninud ära hoopiski vihkamist, mitte aga tänu. Sest ainuüksi oma naudingusoovi rahuldamiseks tõid nad meid ilmale ja jätsid kõikide ohtude meelevalda, mis meid maailmas ähvardavad. Emad andsid meile elu ainult selleks, et rahuldada oma kohutavat kiima. Ma lisasin kõikvõimalikke argumente, mis seda teooriat vähegi toetada suutsid – teese, mida suudab välja mõelda terve mõistus ja soovitada süda, mida ei pimesta lapsikud eelarvamused.
„Mis sul sellest,” laususin viimaks, „kas see naine on õnnelik või õnnetu, kas sina tunned tema kannatust? Rebi katki need absurdsed sidemed, mille nõmedust ma just tõestasin! Lahuta end sellest olevusest, lükka ta oma elust täielikult välja ning sa näed, et tema õnnetus ei jäta sind mitte ainult ükskõikseks, vaid et see võib sind ka kõvasti erutada, kui sa ise selle suurenemisele kaasa aitad. Sest sa isegi võlgned talle vihkamist – ma tõestasin seda sulle, ja sa maksad temale kätte, tehes seda, mida lollpead nimetavad roimaks.”
Kas oli põhjus selles, et mul jooksis jutt sel päeval iseäranis hästi, või siis oli Lucile’i mõttelaad juba nii liiderlik ja rikutud, et ta minu teooria erutavust silmapilkselt adus, igatahes meeldis talle see, mida ta kuulis. Ma märkasin, kuidas mu sõbratari kaunid põsed värvusid nagu kireleek, mida on näha iga kord, kui me purustame tavapärasuse piirid.
„No hea küll,” ütles Lucile, „mida ma siis tegema peaks?”
„Me saame mõlemad kõvasti meelt lahutada,” vastasin talle, „ja raha teenime ka veel. Nauding on garanteeritud, kui sa võtad omaks minu põhimõtted. Ka raha on meil sama hästi kui käes. Ma kasutan ära nii sinu ema kui ka õe ja see toob meile päris head pappi.”
Lucile nõustus ja ma rahuldasin teda, et kuritegu tema jaoks veelgi ahvatlevamaks teha. Asusime otsekohe ettevalmistustega. Ma räägin teile, härrased, kõigepealt esimesest plaanist, sest see kuulub nende seksuaalfantaasiate valdkonda, millest pajatamine on minu ülesanne. Siiski kaldun ma seejuures natuke kõrvale sündmuste ajalisest järjekorrast. Ja pärast seda, kui te olete minu projekti esimese osaga kurssi viidud, räägin ma teile ka teisest.
(101) Rikkama rahva seas oli üks mees, kelle varandus oli suur ja kõlvatus veel suurem. Ta lubas endale kõikvõimalikke perverssusi, mida vähegi välja mõelda andis. Kuna ma tundsin teda üksnes „härra krahvi” nime all, nimetan ma teda teie lahkel loal edaspidigi niimoodi. Härra krahv oli täies mehejõus, kolmekümne viie aastane, ei olnud tal jumalat, ei seadust, ei moraali ega au. Nagu teiegi, härrased, tundis ta vastupandamatut jälestust kõige suhtes, mis on seotud vooruse ja heategevusega. Ta ütles ikka, et ei mõista, kuidas võib keegi pöörata pea peale looduse loomuliku korra, mis on pannud inimesed eri seisustesse. Heategevusega tõstetakse ju indiviid õnnetute killast välja, kõrgemale! See oli tema meelest absurdne ja kuritegelik. Heategevuseks raisatud raha tulevat kasutada hoopis kuritegevuseks.
Sellistest põhimõtetest kantuna ei teinud härra krahvile mitte ainult suurt rõõmu keelduda õnnetutele mistahes abi osutamast – ta läks veelgi kaugemale, suurendades õnnetute viletsust nii, kuidas vähegi sai. Üks tema meelisharrastustest seisnes näiteks selles, et ta läks kõige viletsamatesse linnaosadesse, kui vaesed näljased nagistasid oma pisaratega immutatud kivikõva leivatükikest. Härra krahvil läks kõvaks, kui ta taolisi stseene nägi ja ta ei tundnud rõõmu mitte ainult nende pisarate kibeduse üle, ta otsis ka võimalust, kuidas võtta vaestelt veel see viimanegi paluke. See kirg lausa märatses temas ohjeldamatult, härra krahv ütles ise, et ei tunne kunagi nii intensiivset naudingut kui halba tehes. Kuid, nagu ta mulle ühel päeval kinnitas, ei ole see mitte aeglase väärastumise tagajärg, oh ei, tal olevat selline ebatavaline maania olnud lapsest saadik. Eluaeg olevat tema süda olnud tundetu teiste mure ja õnnetuse suhtes ning iialgi polevat tal olnud mingeid õrnu tundeid.
Kuna on tähtis, et te, härrased, selle mehe loomust väga hästi tunneksite, pean ma teile veel ütlema, et selles mehel oli kolm lemmikperverssust – see, millest ma teile kohe jutustan, siis see, millest teile jutustab Martaine, kusjuures ta tuletab teile meelde, et jutt on sellestsamast mehest, ning viimaks üks veelgi hirmsam, mida Desgranges kindlasti lõpupoole mainib. Kuid alustagem nüüd sellest, mis langeb minu ampluaasse.
Vaevalt olin ma jõudnud härra krahvile teatada, millise inimliku õnnetuse pesa ma olin avastanud, kui temagi asus aega viitmata ja tulemust ette nautides oma ettevalmistusi tegema. Kuid järgneva viieteistkümne päeva jooksul võttis kogu härra krahvi aja üks ettevõtmine, millel oli suur tähtsus tema varalisele seisule ja karjäärile – sest ka oma äriasju ei jätnud härra krahv kunagi hooletusse. Et ta aga tahtis noort tüdrukut ilmtingimata saada, käskis ta mul röövida tüdruku emalt võimalikult kiiresti, maksku see, mis maksab. Ma pidin viima neiu ühe härra krahvi nimetatud isiku juurde. Ma ei taha teid, härrased, sellest tähtsast faktist teadmatusse jätta – see isik oli Desgranges, kes andis tüdruku hiljem üle härra krahvile.
Kõigepealt saatsin ma Lucile’i tema ema juurde. Lucile’i ülesandeks oli kuulata maad ja püüda leida võimalus, kuidas õde kõige paremini röövida saaks. Olin andnud Lucile’ile täpsed juhtnöörid: kui ta emaga kohtus, sõimas ta sellel näo täis ja ütles, et see on kõik tema süü, et tema tütar patuelule andus ning tegi talle veel sada muud etteheidet, mis rebisid lõhki selle vaese naise südame ja võtsid temalt kogu rõõmu, mida tütre jällenägemine talle valmistanud oli.
Pärast seda proloogi läksin ma vanaeide juurde ise. Ütlesin talle, et mul õnnestus tema vanem tütar patuteelt päästa ja ilmutasin valmidust ka tema teine tütar enda hoole alla võtta. Aga see kavalus jäi tulutuks, sest see õnnetu naine nuttis vaid ja lausus, et mitte mingi hinna eest ei lase ta enda juurest ära viia tütart, kes on ainus, mis talle siin ilmas veel jäänud on. Ta olevat vana ja nõrk ning tal polevat kedagi peale tütre, kes tema eest hoolitseks. Nii et kui ma viin lapse tema juurest ära, võtan ma temalt ühtlasi ka elu.
Ma pean häbiga tunnistama, härrased, et tundsin neid sõnu kuulates, kuidas minu südames kasvas iha, kui mõtlesin, millisel rafineeritult jõledal kombel ma oma kuriteo lõpule viin. Ma teatasin vanaeidele, et tema vanem tütar külastab teda mõne päeva pärast, saadetuna väga rikkast mehest, kes võiks talle väärtuslikke teeneid osutada. Seepeale lahkusin ja hakkasin tüdruku röövimist oma tavapärasel viisil ette valmistama. Olin tütarlast põhjalikult silmitsenud ja võisin kindlalt öelda, et ta on vaeva väärt: vaid viisteist aastat vana, hea figuuri, meeldiva naha ja sümpaatse näolapiga. Möödus vaid kolm päeva ja juba oli see noor iludus minu. Ma vaatasin kõik tema kehaosad hoolega üle ja leidsin, et ta on äärmiselt ilus ja kauni kehaga, hoolimata viletsast toidust, millest ta nii kaua aega toituma oli pidanud. Ma lasksin ta proua Desgranges’i juurde viia, kellega mind saatus seoses selle looga esmakordselt kokku viis. Viimaks sai meie klient oma äriasjadega valmis. Lucile viis ta oma ema juurde ja siit algas stseen, mis on minu järgmise jutu sisuks.
Vana ema leiti voodist. Ahjus ei põlenud tuld, kuigi oli väga külm talv. Voodi juures oli puukauss, milles oli natuke piima. Niipea, kui härra krahv oli sisse astunud, kusi ta sellesse kaussi, et võtta vanaeidelt kohe igasugune lootus ja näidata talle, kes on olukorra peremees. Ukse taha pani härra krahv seisma kaks tema palgal olevat tugevat meest, kellele andis käsu mitte kedagi sisse ega välja lasta.
„Vana munnilakkuja,” pöördus krahv vana naise poole, „ma tulin täna sinu juurde koos sinu tütrega (kes on, kas tead, väga kena ja osav libu), et kergendada sinu kannatusi. Aga enne on vaja, et sa meile oma kannatusi kirjeldaksid. Niisiis, tee seda, vana nõid!” Seejuures võttis ta istet ja hakkas Lucile’i perset patsutama. „Noh! Jutusta meile oma kannatustest!”
„Ah,” ütles see tubli naine, „te pole tulnud selle kõlvatu naisega siia mind aitama, vaid ainult teotama.”
„Sina vana mõrd!” röögatas härra krahv. „Sa julged oma tütart solvata! Roni välja.”
Ta tõusis ja tiris vanaeide tseremoonitsemata voodist välja.
„Sa palud temalt nüüd põlvili andeks selle eest, et sa temaga nii lugupidamatult rääkisid!”
Vaesel naisel ei jäänud muud üle kui käsk täita.
„Ja teie, Lucile, tõstke seelik üles ja laske oma emal oma perset suudelda. Ma vaatan, et ta teeks seda korralikult. See olgu teile kompensatsiooniks solvangu eest.”
Ja häbitu Lucile võttis omaenda ema ees tagumiku paljaks, külvates naise lisaks üle ropendustega. Kui vanaeit oli suudelnud oma tütre perset, lubas härra krahv tal jälle pikali heita ja jätkas vestlust.
„Ma ütlen teile veel korra,” sõnas ta, „kui te jutustate mulle oma kannatustest, leevendan ma neid.”
Õnnetud inimesed usuvad meelsasti, mida neile räägitakse, ja armastavad kurta. Nii jutustaski vanaeit oma kurvast saatusest ja kaebas eriti oma teise tütre kaotamise valu. Ta heitis Lucile’ile pisarsilmil ette, et see teab, kus ta õde on, sest temaga koos külas käinud daam olevat lubanud ka noorema õe eest hoolitseda. Sellest järeldavat ta, et just see daam olevatki tüdruku röövinud.
Vahepeal oli Lucile seeliku seljast võtnud ja härra krahv musitas aeg-ajalt tema kaunist perset, lüües samal ajal pihku. Ta kuulas vana naist, esitas küsimusi, täpsustas üksikasju ja onaneeris rahulikumalt või ägedamalt, nii kuidas vanaeide vastused teda parajasti erutasid. Ning kui naine veel tunnistas, et noorema tütre puudumine, kes teda oma tööga ülal pidas, viib ta paratamatult haua äärele, sest tal on kõigest puudus ja ta on viimased neli päeva elanud paljast piimast, mille külaline oli ära reostanud, hüüdis härra krahv:
„Hea küll, roojane elukas!” Ta suunas oma munni naise poole, jätkates Lucile’i kannikate pitsitamist. „Olgu, vana lits, sa kärvad, kärvad jah, aga kellest su’st raisast kahju on?” Tema sperma lendas naisele näkku. „Ma kahetsen ainult seda, et sa ei kärva kohe!”
See polnud muidugi veel kõik. Härra krahv ei olnud selline mees, kes oleks üheainsa seemnepurskega rahule jäänud. Ta otsis toa läbi, leidis hõbedast karika – ainsa väärtasja, mis õnnetule veel jäänud oli, ja pistis selle taskusse. Selle alatuse peale läks tal kõvaks. Ta tiris vanaeide voodist välja, kiskus ta alasti ja käskis Lucile’il endale pihku lüüa, hõõrudes munni eide krimpsus keha vastu. Vana naine ei saanud ennast kuidagi selle hirmsa teotuse vastu kaitsta ja nii lendaski viimaks krahvi jobi tema peale.
Siis ütles härra krahv õnnetule naisele, et ta võib tema, krahvi, sõna uskuda. Varsti saavat ta sõna temast ja oma nooremast tütrest, kes saadetavat tema juurde tagasi. Tema viimane seemnepurse kukkus välja eriti kirglik, sest härra krahvi väärastunud fantaasia maalis talle juba vaimusilma ette pildi uutest kohutavatest plaanidest, millega ta kavatses kogu perekonna oma võimu alla saada.
Pärast seda läks härra krahv minema. Mina aga räägin teile, härrased, kuidas mina oma kuritegu jätkasin ja lõpule viisin. Härra krahv usaldas mind ja informeeris mind teisest stseenist, mille ta vana naise ja Lucile’iga korraldada kavatses. Krahv tunnistas, et kavatseb kogu perekonna taas kokku viia. Selleks peaksin ma aga ka Lucile’i täielikult tema võimusse andma. Neiu kaunis keha oli mõjunud härra krahvile väga erutavalt ning viimane ei varjanudki minu eest seda, et Lucile oli, nagu teisedki, hukatusele määratud.
Ma armastasin Lucile’i, kuid veel rohkem armastasin ma raha. Härra krahv maksis mulle nende kolme eest ümmarguse summa ja ma nõustusin tema plaanidega. Nelja päeva pärast olid Lucile, tema väike õde ja vana ema õnneliku perekonnana jälle koos. Minu kolleeg Desgranges räägib teile, mis neist edasi sai, mina aga jätkan oma jutte sealt, kus nad pooleli jäid.”
„Üks silmapilk,” katkestas Durcet, „ma ei suuda niisuguseid lugusid külmavereliselt kuulata, nad mõjuvad mulle liiga erutavalt. Ma hoian oma laadungit juba poole jutu pealt tagasi, kuid nüüd pean ma saama ta välja lasta.”
Ning ta tormas koos Michette’i, Zelamiri, Cupidoni, Fanni, Therese’i ja Adelaide’iga oma kambrisse. Mõne minuti pärast kuuldi teda möirgamas. Adelaide tuli välja nuttes ja ütles, et ta on väga õnnetu selle üle, et tema abikaasa fantaasiat selliste lugudega veel tagant õhutatakse. Õiglane oleks, kui see, kes lugu jutustab, oleks ka ise ohver.
Vahepeal ei olnud hertsog ja piiskopki aega kaotanud, aga nende teod olid sellised, et me peame nad kahjuks veel paljastamata jätma. Läheme edasi nelja jutuga, mis Duclos’l tuli veel jutustada, et 21. päeva õhtu edukalt lõpule viia.
(102) „Kaheksa päeva pärast Lucile’i lahkumist tegelesin ma ise ühe perverdiga, kellel oli väga kentsakas maania. Mulle oli mõni päev varem teatatud, et ma korjaks suurde ööpotti kokku suure hulga oma sitta. Ma olin palunud ka paari oma preilit, et nad aitaksid saaki suurendada. Klient tuli kohale teenriks riietatuna. Oli hommik. Ta kõndis läbi toa, võttis ööpoti ja läks seda klosetti tühjendama, mis võttis tal muide kahtlaselt kaua aega. Siis tuli ta tagasi, näitas mulle ülima hoolikusega puhastatud potti ja palus tehtud töö eest tasu. Nagu eelnevalt kokku lepitud, tormasin ma talle kallale, luud käes, ja karjusin: „Ah palka tahad, sa igavene siga, säh, siin on sinu palk!”
Ja andsin talle luuavarrega üle kümne hoobi tagumiku pihta. Ta vandus, ma järgnesin talle ja pervert, kellel nüüd pauk lahti läks, põgenes trepist alla, jobirada järel, ja karjus, et teda tahetakse röövida ja tappa, et ta on sattunud litsi, aga mitte korraliku naise juurde, nagu algul arvas.
(103) Üks teine klient soovis, et väike varras, mille ta just selleks otstarbeks vutlari sees kaasa tõi, seitsme sentimeetri sügavusele tema kusekanalisse sisse torgataks.
Siis tuli seda varrast ühe käega ägedalt raputada, teisega aga hõõruda tema sugutit, jälgides, et selle ots jääks eesnahaga katmata. Seemnepurske momendil pidi naine varda välja tõmbama ja ennast eest paljastama ning sperma lendas häbemekarvade peale.
(104) Üks abee, keda ma kohtasin kuus kuud hiljem, tahtis, et ma tilgutaks tema munni ja munakottide peale vaha põlevalt küünlalt. Selline tegevus oli ainus, mis suutis teda orgasmini viia. Puudutada ei olnud naisel teda üldse tarvis. Kuid tal ei läinud iialgi kõvaks ja seemnepurse toimus alles siis, kui suguelundid olid üleni vahaga kaetud, nii et nende kuju ei olnud enam nähagi.
(105) Üks eelmise mehe sõber laskis ennast tükk aega kuldnõeltega torkida ja kui tema perse oli pärast seda operatsiooni rohkem sõela kui tagumiku moodi, istus ta veel maha, et torkehaavu paremini tunda. Siis pidi naine näitama talle laialiaetud kannikaid, mees lõi endale ise pihku ja pritsis spermat tema ette seatud persseaugu peale.”
„Durcet,” sõnas hertsog, „ma näeksin meelsasti sinu ilusat paksu perset üleni kuldsete nõeltega kaetuna. Ma arvan, et see oleks ääretult kütkestav vaatepilt.”
„Härra hertsog,” vastas pankur, „ma olen juba nelikümmend aastat osutanud teile seda au, et olen jäljendanud kõiki teie seksuaalperverssusi. Näidake mulle niisiis eeskuju ja ma luban, et järgin seda.”
„Issand jumal, kelle olemasolu ma ei tunnista,” hüüdis Curval, kes seni polnud veel suud avanud, „kui kõvaks mul Lucile’i lugu kuulates läks! Ma ei öelnud midagi, aga mõtlesin palju. Vaadake siia!” ja ta laskis kõigil vaadata oma vastu kõhtu seisvat türa. „Ma ootan ennenägematu kannatamatusega, mis neist kolmest perssenussilitsist edasi sai. Loodetavasti on nad kõik sõbralikult ühes hauas koos!”
„Pidage, pidage,” lausus hertsog, „ärgem rutakem sündmustest ette! Niipea, kui teil kõvaks läheb, härra kohtunik, tahate te kohe, et teile jutustataks piinapingist ja tuleriidast! Te sarnanete väga oma ametivendadega, kellest räägitakse, et neil seisab iga kord, kui nad kohtualuse surma mõistavad.”
„Jätame erektsiooni ja kohtunikud,” vastas Curval, „tõsiasi on igatahes see, et Duclos’ – kes on ju šarmantne preili – jutustus ajas mind kõvasti kiima. Mul on selline tunne, et ma peaks praegu suurima heameelega mõnel maanteel postitõlla kinni ja tapaks kõik reisijad.”
„Aga mingist korrast tuleb ikkagi kinni pidada,” vaidles piiskop. „Meie seisund ei oleks siis enam kindel. Kui sa seda teeksid, saadaksid sa meid kõiki võlla.”
„Teid, püha isa, kindlasti mitte,” vastas Curval, „kuid ma ei varja teie eest seda, et ma võiksin külma rahuga mõista surma kõik siinviibivad daamid, eelkõige armulise proua hertsoginna, kes lesib praegu minu diivanil nagu lehm. Ja seda sellepärast, et tal on natuke jobi kõhus ning see paneb ta arvama, et teda ei tohi enam sõrmeotsagagi puudutada.”
„Oh,” lausus Constance, „mul ei tule pähegi kujutleda, et te austaksite minu praegust seisundit. Ma tean liigagi hästi, kui väga te rasedaid naisi vihkate.”
„Jah, üliväga,” tunnistas Curval, „see on sulatõsi.”
Ja ta poleks suutnud hoida end tagasi raseda kõhtu vigastamast, kui Duclos poleks teda talitsenud.
„Tulge, härra kohtunik, tulge siiapoole,” ütles ta. „Mina olen teie seisukorras süüdi, mina teen selle ka heaks.”
Ning nad läksid kahekesi tagumisse buduaari. Neile järgnesid Augustine, Hébé, Cupidon ja Therese. Varsti pärast seda oli kuulda kohtuniku möirgamist ja hoolimata Duclos’ pingutustest tuli väike Hébé tagasi nuttes. Asi ei piirdunud pisaratega, kuid me ei söanda veel täpselt selgitada, milles asi oli, sest asjaolud ei luba seda veel. Pisut kannatust, auväärt lugeja, varsti ei salga me teie eest midagi!
Curval tuli tagasi ja pomises läbi hammaste, et nende lollide reeglite pärast ei saa isegi seemnepurskest täit mõnu tunda. Siis läksid kõik lauda. Pärast õhtusööki olid päevakorras karistused. Valitud seltskond ei olnud täna õhtul arvukas – nuheldi ainult Sophie’d, Colombe’i, Adelaide’i ja Zelamiri. Durcet, kellele Adelaide täna eriti erutavalt mõjus, ei halastanud sellele vähimalgi määral. Sophie, kes oli krahvi ja Lucile’i ema loo ajal paljastatud nutmises, sai karistada nii selle kui ka vanade pattude eest. Päevakangelased, noor abielupaar Zelamir ja Colombe aga said hertsogilt ja Curvalilt karistada rangusega, mis oli juba peaaegu barbaarne.
Hertsog ja Curval, mõlemad iseäranis erutatud, ütlesid, et nad ei heida magama. Nad käskisid tuua likööri ja veetsid öö purjutades koos nelja jutustaja ning Julie’ga. Viimane muutus iga päevaga kõlvatumaks ja oli juba saavutanud härraste tugeva soosingu, pääsedes nii nende objektide hulka, keda koheldi leebemalt kui teisi. Kõik seitse leidis järgmisel hommikul korrapidaja Durcet sealtsamalt saalist täiesti joobnuna. Tütar lebas ihualasti oma isa ja abikaasa vahelt asendis, mis ei väljedanud ei vooruslikkust ega ka kõlvatustegi juures vajalikku mõõdutunnet. Teda vaadates jäi vägisi mulje – olgu see siinkohal ära öeldud, et lugejal asjas mingit kahtlust ei jääks – nagu oleks mõlemad teda üheaegselt nussinud. Purupurjus Duclos lamas nende kõrval, ülejäänud aga kõik koos nurgas kamina kõrval, mis oli terve öö küdenud.
Kahekümne teine päev
Selle öise bakhanaalia tulemusena oli järgmine päev kaunis sündmustevaene. Süümepiinadeta unustati pooled tseremooniad. Lõunasöök möödus rahulikus õhkkonnas. Alles kohvitunni ajal elavnes seltskond pisut. Ettekandjateks olid Rosette, Sophie, Zelamir ja Giton. Uimasuse peletamiseks käskis Curval Gitonil sittuda. Hertsog maiustas Rosette’i roojaga, piiskop andis suhu Sophie’le ja Durcet Zelamirile. Kuid kõik hoidusid ejakulatsioonist. Kui kohvitund lõppes, mindi suurde saali.
Duclos, täiesti kurnatud eelmise öö ekstsessidest, suutis vaevu silmi lahti hoida ning tema pajatused olid nii lühikesed ja napid, et me ei hakkagi jutte sõna-sõnalt teieni tooma, vaid esitame ainult kokkuvõtte tähtsamatest asjaoludest. Nagu ikka, jutustas Duclos viis lugu.
(106) Esimene jutt rääkis mehest maaniast, kes laskis oma perseauku togida klistiiripritsi otsaga. Prits ise oli täidetud kuuma veega, mis ejakulatsiooni hetkel tema sisikonda valgus. Mees onaneeris ise, prostituudil ei olnud vaja teda puudutadagi.
(107) Teisel mehel oli sama maania, kuid siin kasutati eri jämedusega otsi, alustades peenematest ja võeti siis üha suuremad. Viimane oli tohutu jäme, selle ajal läks tal siis ka pauk lahti.
(108) Kolmandal läks vaja palju keerukamat tseremooniat. Kohe sisse astudes laskis ta endale kõige jämedama klistiiripritsi otsa persse toppida. Siis tõmmati see välja ning ta sittus, sõi oma pasa ära ja sai seejärel piitsutada. Siis pisteti instrument talle uuesti persse ja tõmmati välja. Nüüd pidi lits sittuma ja meest piitsutama, sel ajal kui see osa tema sitast ära sõi. Kui instrument mehele kolmandat korda persse topiti, läks tal viimaks pauk lahti, ilma et kellelgi oleks olnud vaja teda puudutada. Seemnepurske ajal sõi ta ära järelejäänud sita.
(109) Neljandas loos jutustas Duclos mehest, kes laskis kõik oma kehaliikmed nööridega kokku pigistada. Et tema naudingut suurendada, pigistati tal koguni kael nööriga kokku. Kui see oli sündinud, purskas tema seemnevedelik litsi persse peale.
(110) Üks teine mees laskis oma suguti otsa kõvasti nööri külge siduda. Nöör jooksis läbi alasti tüdruku jalgade vahelt, kes oli toa teises otsas. Tüdruk tiris meest nööripidi lähemale, hööritades tema ees oma paljast perset, ja mehel läks pauk lahti.
Pärast lugude ettekandmist oli jutustaja omadega täiesti läbi ja palus luba puhkama minna. Talle anti luba. Enne lauda istumist heideti pisut nalja. Kuid kaks eelmise öö kangelast tundsid ennast ikka veel väsinuna. Orgia möödus nii rahulikult kui selliste pervertide puhul vähegi võimalik. Ja kogu seltskond läks ilusti magama.
Kahekümne kolmas päev
„Kuidas on võimalik niimoodi karjuda, niimoodi röökida, kui sul pauk lahti läheb?” küsis hertsog Curvalilt 23. päeva hommikul. „Mis kuradi pärast sa niisugust lärmi tegid? Ma pole veel iialgi niisugust orgasmi kuulnud!”
„Ah, puts ja põrgu!” vastas Curval. „Et just sina mulle selle etteheite teed! Selliseid karjeid, mu sõber, põhjustab organismi äärmine tundlikkus. Meie kirgede objektid panevad meie närve mööda jooksvad elektrilised vedelikud äärmise ägedusega võnkuma. Animaalsed vaimud, millest need vedelikud koosnevad, tunnevad nii võimsat tõuget, et kogu inimmasin raputatakse põhjalikult läbi. Sellise põhjaliku mõnuraputuse ajal on karjete tagasihoidmine sama võimatu kui tugevate valude korral.”
„Seda seletasid sa küll hästi, kuid kes oli see vaimustav objekt, kes sinu animaalsed vaimud sedasi võnkuma pani?”
„Ma lakkusin innukalt oma voodikaaslase Adonise munni, suud ja persseauku, olles ise meeleheitel, et ma ei tohi temaga midagi paremat teha. Ka Antinous ja teie armuline tütar Julie aitasid omal viisil kaasa, aitamaks mul jõuda selle seemnepurskeni, millega seotud karjed teie kõrvu jõudsid.”
„Siis olete te täna päris pehme,” arvas hertsog.
„Mitte põrmugi,” väitis Curval vastu. „Kui te suvatsete mulle järgneda ja osutate mulle seda au, et jälgite mind, siis märkate, et ma olen täna vähemalt sama võimekas kui teie.”
Selle mõttevahetuse ajal tuli sisse Durcet teatega, et hommikueine on valmis. Sellepärast läksid ka kohtunik ja hertsog tüdrukute tuppa, kus kaheksa kütkestavat neidu neile isiklikult kohvitassid ulatasid. Hertsog küsis Durcetlt – kes teatavasti oli selle kuu korrapidaja – miks küll serveeritakse neile täna musta kohvi.
„Kui te soovite, siis võite saada ka piimaga kohvi,” lausus pankur. „Kas soovite?”
„Jah, palun,” vastas hertsog.
„Augustine,” ütles Durcet, „serveerige härra hertsogile piima.”
Selle käsu peale asetas tüdruk oma pepu hertsogi tassi kohale ja laskis sellesse kolm või neli lusikatäit puhast piima. See nali ajas kõik südamest naerma ja teisedki nõudsid piima oma kohvi sisse. Selgus, et kõikide tüdrukute perssed olid samamoodi ette valmistatud nagu Augustine’i oma. Korrapidajal Durcet’l oli õnnestunud valmistada oma sõpradele tõeliselt meeldiv ja südantsoojendav üllatus.
Märgime veel, et Fanni pakkus piima piiskopile, Zelmire Curvalile ja Michette Durcet’le. Kuid kõik neli härrat jõid veel teisegi tassi kohvi ja sinna lasksid neile oma piima ülejäänud neli piigat. See nali oli kõikidele meele järgi. Iseäranis piiskoppi erutas see väga. Ta soovis midagi muud kui piima, ja kaunis Sophie rahuldas tema soovi. Kuigi kõikidel tüdrukutel oli sitahäda, oli neile antud käsk hoida ennast hommikueine ajal tagasi ja mitte lasta välja midagi peale piima.
Nüüd läks seltskond edasi poiste juurde. Curval pani Zelamiri sitale, hertsog aga Gitoni. Pühale talitusele kabelis ilmusid ainult kaks vähemtähtsat nussijat ning Constance ja Rosette. Viimane oli üks nendest, kelle peal oli eelmisel päeval katsetatud uut nõksu kerge seedehäirega. Ta oli hommikukohvi ajal enda tagasihoidmisega kohutavat vaeva näinud ning laskis nüüd välja kõikide aegade kõige fantastilisema sitahunniku. Neli sõpra õnnitlesid Duclos’d tema edu puhul ja tema nõuannet kasutati nüüd päevast päeva üha suurema eduga.
Hommikusöögi ajal nähtud nali oli lõunalauas peamiseks kõneaineks ja einestajad mõtlesid käigu pealt välja veel paar samalaadset meelelahutust, millest meil võib-olla tulevikus lähemalt juttu tuleb. Siis aga läksid meie sõbrad kohvi jooma. Täna teenindasid neid neli ühevanust noort: Zelmire, Augustine, Zephyr ja Adonis – kõik kaheteistkümneaastased. Hertsog nussis Augustine’i reite vahele, kõditades samal ajal tema perseauku. Curval tegi sama Zelmire’iga ja piiskop Zephyriga. Pankur aga nikkus Adonist suhu. Augustine palus, et talle antaks käsk sittuda, sest ta ei suutvat kauem tagasi hoida. Ka tema oli üks nendest, kelle seedimisega oli eelmisel päeval eksperimenteeritud. Curval ajas aega viitmata lõuad pärani ja veetlev neiu sittus sinna sisse hiiglasliku pasahunniku, mille kohtunik kolmes jaos nahka pani. Fanchon peksis talle seejuures pihku ja sai tasuks enda peopessa terve spermaoja.
„Niisiis,“ ütles Curval hertsogile, „te näete, et tänase öö ekstsessid ei võtnud minult võimet nautida täiel rinnal ka päeva. Nüüd olete te minust maha jäänud, kõrgeausus!“
„Aga mitte kauaks,“ kinnitas see Zelmire’ile, kes tundis samasugust sisemist tungi nagu Augustine ja osutas hertsogile sedasama teenust. Viimaks hertsog röögatas ja tema munni otsast lendas kõrgele õhku valkjas juga.
„Nüüd küll aitab,“ sõnas piiskop, „vähemalt kaks meie hulgast peaksid hoidma oma jõudu jututunniks.“
Temaga nõustus Durcet, kellel samuti polnud spermat nii palju raisata kui hertsogil ja piiskopil. Nii seatigi ennast pärast väikest puhkepausi mugavalt sisse suures saalis, kus sarmikas Duclos võttis jälle üles oma põneva ja rõveda jutu lõnga. Ta küsis: „Millest küll, härrased, tuleb see, et maailmas leidub inimesi, kelle süda on patuelust nii kalestunud, kelle au- ja õrnustunne on nii põhjalikult hävitatud, et nendele valmistab rõõmu ainult moonutatu ja inetu?! Võib öelda, et nad leiavad rahuldust üksnes häbituse rüpes. Ma toon teile, härrased, selle kohta järgnevalt paar näidet. Te märkate, et need inimesed ei saa oma naudingut mitte füüsilisest, vaid moraalsest kõlvatusest – enesealandusest.
(111) Minu juures käis tihti mees, kelle nime ja ametit ma ei teadnud, kuid kelles ma siiski tundsin kõhklematult ära haritud inimese. Tema jaoks polnud mingit tähtsust sellel, milliseid naisi ma talle saatsin – ilusaid või inetuid, vanu või noori, ükspuha. Peaasi oli, et nad suudaksid etendada hästi oma osa ühes teatavas stseenis. See oli järgmine.
Klient saabus – tavaliselt tuli ta hommikul – ja sattus otsekui kogemata tuppa, milles viibis naisterahvas. Viimane lamas voodis, alakeha paljas ja sellises poosis nagu naine, kes ennast rahuldab. Kui naine meest sisenemas nägi, hüppas ta voodist välja, otsekui oleks teda ootamatult tabatud.
„Mida sa siit otsid, igavene siga?“ karjus ta. „Sa igavene lontrus, kes lubas sul siia mind häirima tulla?“
Mees palus andestust, kuid naine ei kuulanud teda, vaid puistas ta üle kõige hullemate solvangute laviiniga. Justkui sellest vähe oleks, tormas ta veel mehele kallale ja andis talle mitu korda jalaga persse. Iga tema hoop tabas märki, sest mees ei teinud vähimatki katset kõrvale põigata. Vastupidi, ta pööras ringi ja seadis oma taguotsa nii, et naisel oleks mugavam selle pihta virutada. Samal ajal tegi ta aga näo, nagu kavatseks põgeneda. Naine tagus teda jalaga veel kiiremas tempos kui enne, mees palus armu, kuid hoobid ja ebatsensuurne sõim oli ainus vastus, mida ta sai. Kui siis mees viimaks tundis, et on piisavalt erutatud, võttis ta kähku oma türa pükstest, mis olid seni olnud hoolikalt kinni nööbitud. Ta tegi riista ümbert kinni hoidva käega kolm või neli kerget liigutust ja põgenes seemnevedelikku pritsides toast, samal ajal kui prostituut õnnistas teda ikka jalahoopide ja sõimusõnadega.
(112) Üks teine, kes sedalaadi rõõmudega veel paremini harjunud paistis olevat, tahtis oma meelt lahutada üksnes paki- või liivakandjatega. Selle perverdi meelistegevus seisnes selles, et hetkel, kui pakikandja oma raha luges, astus ta sisse. Pakikandja pani karjuma, et teda tahetakse röövida, ja sissetungija pihta hakkas – sarnaselt eelmise looga – sadama hoope ja sõimu. Siin aga laskis klient lisaks veel püksid alla, sest ta tahtis saada oma jalahoobid palja tagumiku pihta. Pakikandjal pidid aga tingimata olema jalas rasked rautatud saapad. Kui kliendil pauk lahti läks, ei põgenenud ta toast, vaid seisis keset seda ja lõi endale kõigest jõust pihku, samal ajal kui vaenlane teda ikka jalaga persse tagus. Viimasel hetkel hakkas ka pervert ise rääkima. Ta ropendas ja vandus, et sureb mõnust. Mida inetum oli mees, kellega ma ta kokku viisin, mida suuremad ja raskemad olid selle jalanõud, seda suurem oli tema nauding. Nii, nagu ma oma naisi mõnede teiste meeste jaoks grimeerisin ja ilusamaks tegin, nii nägin ma selle mehe puhul vaeva, et tema teenindajaid võimalikult eemaletõukavaks teha.
(113) Kolmas pervert oli selline, kelle jaoks tuli valmis hoida tuba, milles olid kaks jõhkrat tüüpi. Vaevalt oli klient sisse astunud, kui need teda kolkima kukkusid. Ta langes põlvili ja palus armu, kuid teda ei võetud kuulda. Jõhkardid ajasid ta kepihoopidega naabertoa ukse juurde, kuhu klient põgenes. Seal võttis ta vastu tüdruk, kes teda lohutas ja hellitas, nagu jonnivat last. Neiu tõstis seeliku üles, näitas kliendile perset ja perverdil läkski pauk lahti.
(114) Neljas nõudis alguses samasugust tseremooniat nagu eelmine. Kui aga esimesed kepihoobid tema seljale sadasid, hakkas ta onaneerima – otse jõhkardite silme all, kes teda endistviisi sõimasid ja keppidega tümitasid. Niipea, kui nad nägid, et kliendi erutus hakkab lähenema kulminatsioonile, ja et tema sperma oli valmis välja lendama, haarasid nad temast kahekesi kinni ja viskasid aknast välja. Klient kukkus kaks meetrit ja lendas spetsiaalselt tema jaoks püstitatud sõnnikuhunnikusse. Seal sai ta ka oma orgasmi.
Väärib märkimist, et väljakukkumisele eelnev kohtlemine erutas üksnes selle mehe fantaasiat; tema füüsisele mõjus alles aknast väljakukkumise hoog. Mitte kunagi ei läinud tal pauk lahti enne kui sõnnikuhunnikus.
Pärast seemnepurset ei pöördunud ta kunagi majja tagasi. Väikese ukse kaudu, mille võti talle oli antud, pääses ta hoovi ja sealt omakorda tänavale, kuhu ta siis kaduski.
(115) Mees, kes annab meile viienda näite, läks tüdrukuga kahekesi tuppa. Ta suudles neiu perset. Siis aga tungis tuppa meessoost abiline, kes esines neiu kavalerina ja küsis kliendilt, mis õigusega see tema kallimaga niimoodi käitub. Sissetungija ulatas kliendile mõõga ja nõudis, et ta ennast kaitseks. Selle peale langes meie pervert põlvili ja palus armu. Ta suudles põrandat ja oma rivaali jalgu ning vandus, et annab kallima talle tagasi – tal polevat vähimatki tahtmist mingi naise pärast võitlema hakata. Kuid rivaal oli tema vastu halastamatu. Ta käitus järjest võimukamalt ja ähvardas, et raiub oma armastatu häbistajal mõõgaga pea maha. Ja mida jõhkramaks muutus üks, seda alandlikumaks läks teine. Viimaks, pärast pikka sõnavahetust nõustus sissetungija vaenlasele nõudmisi esitama.
„Ma näen küll, et sa palud armu,“ lausus ta. „Ma kingin sulle elu, kui sa suudled minu perset.“
„Oo, mu härra – kõike, mida soovite!“ hüüdis õnnetu klient. „Ma suudlen teda ka siis, kui ta sitane on, ärge mind ainult vigastage!“
Sissetungija paljastas selle peale otsekohe oma taguotsa. Üliõnnelik pervert asus entusiastlikult oma töö juurde, mõõgamees aga laskis talle sel ajal näkku pool tosinat peeru. See viis kliendi lausa õnne tipule ning ta sai orgasmi, naudingust poolsurnud.“
„Kõik need ekstsessid on mõistetavad,“ märkis Durcet, kellel oli nendest sigadustest kuulates kõvaks läinud. „Miski pole lihtsam alanduse armastamine ja põlguse nautimine. Selline eneseerutamise viis on pealegi väga mugav. Pole vaja midagi muud kui lasta endale öelda, kes sa tegelikult oled. See, kellel meeldib lasta endale öelda, et ta on lurjus, naudib seda, sest ta on tõepoolest lurjus. Pole võimalikki mõelda välja kõike sellist, milleni võib selles valdkonnas jõuda välja inimene, kes mitte millegi peale ei punasta. Siin on olukord sama nagu mõningate haigetega, kes tunnevad oma haigustest rõõmu ja on nende üle uhked.“
„See kõik kuulub künismi valdkonda,“ arvas Curval Fanchoni perset patsutades, „sest kes ei teaks, et isegi piinad võivad mõnu pakkuda? On küllalt nähtud olukordi, kus inimesel on läinud kõvaks just siis, kui teda avalikult alandatakse. Kogu maailm teab markii de … juhtumist, kes sel hetkel, kui tema tuleriit põlema pandi, püksist türa välja võttis ja karjus: „Kuradi jumal!“ Ma isegi olen praegu sellises meeleolus, kus ma sooviksin näha ennast teotuse ja häbiga kaetult. Ooh, mul läheb kohe lahti!“
Ja samal silmapilgul see ka juhtus.
„Need on faktid,“ lausus hertsog, „kuid selgitage mulle nüüd põhjusi.“
„Põhjus on peidus meie südames,“ ütles Curval. „Kui inimene langeb häbisse või alandab ennast kõlvatusega, siis saab tema hing tunda patu võlu ega suuda selle eest enam peituda. Tavaliselt on häbitunne vastukaaluks patule, mille poole meie hing püüdleb. Täna õhtul kuuldud lugude puhul ei ole see aga võimalik, sest just häbitunne on esimene emotsioon, mille taoline pervert endas lämmatab, mille ta endast ära tõukab. Ta on seisundis, kus ta ei suuda enam punastada, ja sellisest meelelaadist on ainult üks samm kõige sellise armastamiseni, mis teisi punastama paneb. Asjad, mida kalestumata hingeeluga inimene tajub ebameeldivatena, pakuvad talle mõnu. Ja kui sa juba oled selles uues seisundis, siis naudid kõike, mis seda sulle meelde tuletab.“
„Kuid milline tohutu pikk patutee tuleb läbi käia, et nii kaugele jõuda!“ ütles piiskop.
„Seda ma tunnistan,“ sõnas Curval, „aga see tee möödub nii, et ei saa õieti arugi. Sa kõnnid justkui mööda lilli, hüpates ühelt rõveduselt teisele. Inimese igiküllastumatu fantaasia viib ta kiiresti sihile. Ning seda teed ei ole võimalik käia ilma, et süda järjest kõvemaks muutuks. Kui alguses peituvad südames küll veel mõned voorused, siis lõpuks ei ole neist järel enam ühtegi – me oleme kõige kohutavamategi jäledustega ära harjunud. Kui inimene tunneb, et pühaduserüvetamisest ja häbitusest saavad tema uue elu alalised kaaslased, siis harjub ta nendega tasapisi, et neid mitte enam karta. Kuid olles kõlvatustega kohanenud, hakkab ta neid varsti armastama, sest nad vastavad tema uuele loomusele. Sellisel inimesel ei ole enam tagasiteed.“
„Sellepärast ongi igasugune paranemine üliraske,“ märkis piiskop.
„Ütleme pigem, et see on võimatu, kallis sõber!“
„Kui mõistatuslik on küll inimloomus!“ hüüatas hertsog.
Nelja sõbra meeldiva vestluse katkestas õhtusöögile kutsuv kellahelin. Seltskond istuski lauda, ilma et oleks jõudnud sel õhtupoolikul mingeid rõvedusi korda saata. Kuid juba magustoidu ajal seisis Curvali riist nagu taktikepp. Kohtuhärra teatas, et paneb ühe süütuse hakkama, kui ta selle eest ka kakskümmend trahvi peaks maksma. Ta haaras Zelmire’i, kelle vitt oli temale määratud, ja tiris vaese tüdruku oma kambrisse. Kohtuniku kolm sõpra tormasid talle järele ja nõudsid, et ta alluks kokkulepitud reeglitele, millele ta ise alla kirjutas. Nad ütlesid Curvalile, et neil endal on samamoodi kange tahtmine seadustest üle astuda, kuid nad ei tee seda ometi. Ka Curval pidagu reeglitest kinni, juba ainuüksi sõprusest nende vastu! Kuid ettenägelikult olid kolm härrasmeest kutsunud kohale ka Julie’, kes kohtuhärrale väga meeldis. Neiu võttiski Curvali aega viitmata käsile. Selle juures olid talle abiks Champville ja Brise-cul. Nad läksid neljakesi salongi, kuhu neile varsti järgnesid ülejäänud kolm sõpra, et alustada orgiat. Nad leidsid, et Curval on juba tõsiselt asja kallal, ning nägid tema spermat mööda tuba lendamas.
Durcet laskis orgia ajal anda vanaeitedel endale kaks- või kolmsada jalahoopi. Piiskoppi, Curvali ja hertsogit tagusid aga jalaga nussijad. Kõik neli lennutasid enne magamaminekut rohkem või vähem oma munnimahla, nii kuidas loodus kellelegi jõudu oli andnud.
Kartusest, et veel kellelegi võiks tulla sarnaselt Curvaliga pähe mõte kellegi süütust rikkuda, lasti igaks juhuks vanaeitedel magada poiste ja tüdrukute juures. Kuid mis Curvali puutub, siis osutus see ettevaatus tarbetuks – Julie ei lasknud temast terve öö jooksul lahti ja andis ta hommikul seltskonnale üle absoluutselt seadusekuulekana.
Kahekümne neljas päev
Vooruslikkus on tõsine hingehaigus. Teda on sama hästi kui võimatu ravida. Kõige kergemini nakatab vooruslikkus õnnetuid, sest ta trööstib neid, toites neid unelmatega, mis juhivad nende tähelepanu kõrvale kannatustelt. Sellistest hingedest on vooruslikkust eemaldada veel palju-palju raskem kui muidu.
Just niisugune saatus tabas Adelaide’i. Mida rohkem kõlvatusi, mida mitmekesisemat patuelu tema silmad nägid, seda innukamalt heitis ta ennast armulise Jumala käte vahele, kellest lootis, et see päästab ta ühel päeval piinadest, mis – nagu tal polnud raske taibata – olid määratud iga päevaga suurenema. Adelaide sai oma masendavast olukorrast täielikult aru, ta nägi selgesti, et see, mis teda ees ootab, on juba üleelatust veel palju hullem. Hirmus algus, mille ohver ta oli, ei jätnud kahtlust, et hirmus saab olema ka lõpp. Adelaide’ile ei saanud kuidagi jääda märkamata, kuidas meeste käitumine tema ja teiste abikaasade vastu muutus üha julmemaks ja metsikumaks, sedamööda kuidas jutustused läksid hirmsamaks ja roimarlikumaks…
Kõik need katsumused sundisid Adelaide’i – hoolimata karmidest keeldudest – otsima oma kalli Sophie’ seltskonda. Õnnetu neiu ei julgenud enam öösiti oma sõbranna juurde hiilida. Seda oleks liiga kergesti märgatud, sest pärast tema öiste seikluste avastamist olid härrased muutunud ettevaatlikumaks. Kuid niipea, kui Adelaide’il tekkis päeval vaba moment, kiirustas ta Sophie’ juurde. Sellel hommikul, millest me praegu jutustame, hiilis ta varavalges minema piiskopi kõrvalt, kellega ta sel ööl magama pidi ja läks tüdrukute tuppa, et Sophie’ga paar sõna vahetada. Durcet, kes selle kuu korrapidajana samuti varem üles oli tõusnud, leidis ta sealt. Pankur ütles Adelaide’ile, et ta teatab sõpradele juhtunust ja et seltskond otsustab, kuidas neiut karistada. Adelaide nuttis – pisarad olid tema ainuke relv. Ta leppis oma karmi saatusega – ainus, mida ta palus, oli see, et nuhtluse alla ei langeks ka Sophie. Sest Sophie ei olevat ju süüdi – tema, Adelaide, oli tüdruku üles otsinud ja mitte vastupidi, sest nad viibisid ju Sophie’ juures. Durcet teatas, et ta räägib faktidest nii, nagu nad on. Ta ei hakka midagi ilustama ja tal polevat mingit huvi Sophie’d karistusest säästa. Otse vastupidi, kedagi teist ei ole nii mõnus karistada kui Sophie’d – miks siis peaks ta teda hoidma?
Loe edasi:
Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 7. osa