Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 4. osa

(1) [Sulgudes olevad numbrid tähendavad 600 jutustuse järjekorranumbreid – tõlkija märkus]

Meie sõbrad, juba joobunud mõtetest perverssusele, mis oli neile niivõrd meele järgi, suurendasid oma joobumust rikkaliku hulga veinide ja likööridega ning lahkusid lauast, et minna salongi, kus patsiendid neid juba ootasid. Sõbrad olid nii purjus, raevunud ja kiimas, et kindlasti ei oleks keegi tahtnud olla vaeste süüaluste nahas.
Selle õhtu orgiast võtsid osa ainult süüdlased ja neli vanaeite. Kõik olid alasti, kõik värisesid ja nutsid, oodates oma saatust. Kohtunik võttis istet tugitoolis ja palus Durcet’l kõikide karistatavate nimed ja süüteod ette lugeda. Durcet, kes polnud vähem purjus kui tema kaaslased, võttis vihiku ja tahtis lugeda, kuid tähed hüppasid ta silme ees ja mitte midagi ei tulnud välja. Piiskop, kes oli küll sama purjus, kuid kontrollis ennast pisut paremini, asendas teda ja luges kõva häälega ette iga süüdlase nime ja teo, mille see oli toime pannud. Kohtunik määras selle peale kohe karistuse, mis vastas karistatava eale ja tugevusele, kuid oli sellest hoolimata karm. Me oleme lausa meeleheitel, et meie kindlaksmääratud kord ei luba meil seda himurat karistamist üksikasjades kirjeldada, aga olgu lugeja kindel, et tema uudishimu rahuldatakse natuke hiljem täielikult.
Tseremoonia kestis väga kaua. Karistada sai neliteist subjekti ja karistuste vahelised ajad sisustati teistlaadi pikantsete lõbustustega. Kõik oli kahtlemata väga tore, sest kõigil neljal kurjategijal läks pauk lahti ja nad olid lõpuks nii väsinud, purjus ja seksuaalkirest joobunud, et nad poleks ilma nussijate abita iialgi oma tube üles leidnud. Magamiskambrites aga haaras neid uus ind ja hoolimata seljataga olevatest vägilasepingutustest andusid nad energiliselt uutele sigadustele. Hertsog, kelle voodis oli sel ööl Adelaide, ei tahtnud teda. Põhjuseks oli see, et Adelaide oli olnud karistatute hulgas ja hertsog oli teda ise põhjalikult nüpeldanud, ise seejuures ohtralt seemnevedelikku pritsides. Nüüd oli tal aga Adelaide’ist juba küllalt ja ta saatis ta magama põrandale madratsi peale. Neiu kohale hertsogi voodis asus aga jutustaja Duclos, kes sattus tema juures üha suuremasse soosingusse.

Kaheksas päev
Eelmine õhtu oli avaldanud silmaganähtavat mõju: hommikuste kontrollkäikude ajal ei avastatud ühtegi korrarikkumist. Nussijate osavõtul jätkus masturbatsioonikool. Et enne kohvitundi midagi erilist ei juhtunud, siis jätame päeva selle osa vahele. Jooki serveerisid Augustine, Zelmire, Narcisse ja Zephyr. Kohvijoomist saatsid reite vahele nussimised. Curval haaras endale Zelmire’i ja hertsog Augustine’i. Pärast tüdrukute imeilusate väikeste kannikate põhjalikku imetlemist, suudlemist ja katsumist (kusjuures eelmise päeva karistamiste tagajärjel oli persetel täna seninägematu õrnroosakas jume, mis andis neile erilise võlu) nõudsid meie liiderdajad peere. Narcisse’iga amelev piiskop oli juba paar tükki saanud ja ka Zephyri oli kuulda Durcet’le tuult suhu laskmas. Nii tahtsid ülejäänud sama tüdrukutelt. Zelmire sai nõutuga hakkama, kuid vaene Augustine pingutas, mis ta pingutas, juba ähvardati teda järgmise laupäevaga, kuid midagi ei tulnud tema persseaugust. Vaene neiuke nuttis juba, kui viimaks ometi üks pisike peeruke valla pääses. Hertsog hingas selle sisse ja, jäänud rahule sellega, et tema käsk siiski kuidagimoodi täideti, pistis oma munni kenale tüdrukule, kes talle vägagi meele järgi oli, reite vahele. Seemnepurske hetkel tõmbas ta türa tagasi ja lasi Augustine’i persse läbimärjaks. Curval oli juba hetk varem teinud sedasama Zelmire’iga, piiskop ja Durcet aga hoidsid esialgu pauku lahti minemast.
Pärast lõunauinakut siirduti saali, kus võluv Duclos, kes oli sel päeval kasutanud kõiki vahendeid, mis võimaldanuksid tema kõrgel vanusel märkamatuks jääda, ilmus tulede särasse nii veetlevana, et neli vapustatud sõpra ei lubanud tal enne jutustama hakata, kui ta polnud oma trooni juures seistes kogu seltskonnale oma perset näidanud.
„Tal on tõesti ilus perse!” hüüatas Curval.
„Tõepoolest,” lausus Durcet, „ma kinnitan sulle, et ma olen näinud ainult mõnda üksikut veel ilusamat.”
Pärast neid kiidukõnesid laskis meie kangelanna seeliku jälle alla, istus oma kohale ja võttis jutulõnga üles: „Lood, mis ma teile edaspidi jutustan, härrased, ei toimunud enam seal, kus senised, vaid hoopis teisel lahinguväljal. Selle põhjuseks olid teatavad kaalutlused ja üks teatav sündmus. Kaalutluste ajendiks oli minu rahakoti õnnetu seisukord. Hoolimata üheksa-aastasest teenistusest proua Guérini juures, vaatamata sellele, et ma kulutasin raha väga vähe, oli mul hinge taga ainult sada luidoori. See naine oli oma huvide kaitsel äärmiselt osav ja leidis alati võimaluse vähemalt kaks kolmandikku sissetulekutest ära võtta ja ka suur osa kolmandast kolmandikust endale saada. Et mulle polnud selline rahajagamise süsteem sugugi meele järgi ja et üks teine, Fournier’-nimeline kupeldaja mulle alatasa peale käis, et ma tema juurde üle koliksin, ning et ma lisaks kõigele teadsin, et selle Fournier’ kliendid on hoopis kõrgema staatuse ja ka paksema rahakotiga kui proua Guérini omad, otsustasingi ühel ilusal päeval tööandjat vahetada.
Mis puutub sündmusesse, mis toetas mu kaalutlusi, siis oli selleks õest ilmajäämine. Ma olin õesse väga kiindunud ega suutnud kauem elada majas, kus kõik meenutas teda, andmata mulle siiski vähimatki lootust teda kunagi tagasi saada. Kuue kuu eest oli mu kalli õekese juurde tulnud keegi pikk kõhn musta verd mees, kelle nägu tundus mulle äärmiselt ebameeldiv. Nad sulgusid ühte tuppa ja ma ei tea, mis nad seal tegid, sest õde keeldus mulle seda ütlemast. Mees tuli veel mitu korda ja nad ei kasutanud iialgi tuba, kus neid oleks saanud salaja pealt vaadata. Ühel ilusal hommikul tuli õde minu juurde, embas mind ja ütles, et on leidnud oma õnne – see pikakasvuline härra, keda ma silmaotsaski ei salli, olevat nõus teda ülal pidama ja et ta võlgnevat selle vedamise eest tänu oma persse ilule. Õde andis mulle oma aadressi, tegi proua Guériniga lõpparve, kallistas meid kõiki ja lahkus. Nagu te isegi arvata võite, ei jätnud ma kaks päeva hiljem seda aadressi kontrollimata. Seal aga ei teatud mu õest midagi ja ma taipasin, et õde oli pettuse ohvriks langenud, sest ma ei suutnud kujutleda, et ta oleks meelega röövinud minult temaga kokkusaamise rõõmu. Kui ma kurtsin oma muret proua Guérinile, naeratas see õelalt ja keeldus igasugustest seletustest. Sellest järeldasin ma, et asjaga oli seotud mingi saladus, mida taheti minu eest varjata.
Kuuldud juhtum masendas mind ja ajendas mind viimaks proua Guérini juurest lahkuma. Et mul ei tule edaspidi enam võimalust teile oma õest rääkida, siis mainin veel seda, et kõik minu uuringud, kõik katsed midagi teada saada olid asjatud. Ma ei tea tänapäevani, mis mu õest saanud on.”

„Seda võib arvata,” märkis Desgranges, „sest ta ei elanud pärast sinust lahkumist ühte ööpäevagi. Ta ei petnud sind, vaid sai ise petta. Proua Guérin oli asjaga kursis.”
„Armas taevas, mida te räägite!” hüüatas selle peale Duclos. „Ah! Kuigi ma ei võinud õekesega kohtuda, lootsin ma veel siiski, et ta on vähemalt elus!”
„Ilmaasjata,” jätkas Desgranges halastamatult, „aga sa võid rõõmustada vähemalt selle üle, et ta ei valetanud sulle. Just sinu õe kannikate võrratu ilu, tema harukordne perse oli see, mis viis ta seiklusesse, kust ta lootis leida varandust, aga sai ainult surma.”
„Ja kes oli see pikk kõhn mees?” küsis Duclos.
„Tema ei olnud asja eestvedaja, vaid ainult käsutäitja.”
„Aga siiski,” ütles Duclos, „ta käis ju kuus kuud minu õega kohtumas.”
„Et teda ninapidi vedada,” selgitas Desgranges. „Kuid jätka parem oma jutustustega. See arutelu võib härraseid tüütama hakata ja sinu õe lugu on nagunii minu rida. Ma räägin sellest, kui tuleb õige aeg.”
„Ärge muutuge härdaks, Duclos,” ütles hertsog karmilt, nähes, kuidas jutustaja nägi vaeva, et pisarat tagasi hoida. „Me ei tunne siin mingit haletsust. Kogu meie ürituse mõte pöörduks pea peale, kui me taoliste sündmuste pärast kasvõi ainult ohkaksimegi. Jätke pisarad lollidele ja lastele, ärgu nad aga iialgi määrigu mõistliku naise põski, kellest me lugu peame.”
Neid sõnu kuuldes sai Duclos enesevalitsemise tagasi ja hakkas jutustama: „Niisiis, härrased, nende kahe põhjuse tõttu, millest ma rääkisin, lahkusin ma proua Guérini majast ja et proua Fournier pakkus mugavamaid elamistingimusi, paremat toitu, tasuvamat, ehkki küll ka raskemat tööd ja alati kindlat osa tulust, ilma täiendavate mahaarvamisteta, ei olnud mul raske teha otsust tema juurde kolida. Proua Fournier’l elas oma majas koos viie noore kena tüdrukuga. Mina olin kuues. Teie lahke loaga räägin ma proua Fournier’ lõbumajast samuti, nagu proua Guérini omast, see tähendab, et mainin oma kolleege ainult seoses sündmustega, kus nad mingit tähtsat rolli etendavad.
Juba järgmisel päeval pärast saabumist tuli mul tööle asuda, sest proua Fournier’ äri läks hästi. Tihti juhtus, et ühe tüdruku kohta tuli päevas viis-kuus klienti. Kuid, nagu öeldud, ma räägin teile üksnes juhtumitest, mis oma erilisuse tõttu väärivad teie tähelepanu.
(36) Esimene mees, kellega mind uues töökohas kokku viidi, oli umbes viiekümneaastane kuninglike pensionide väljamaksja. Ta laskis mul põlvitada voodi ette, nägu voodi poole, ja põlvitas ise minu ette voodi peale. Ta hõõrus oma riista mu suus, käskides mul suu hästi lahti hoida. Mitte ükski spermatilk ei läinud maha ning see siga naeris, kui ma tegin vastikusgrimasse ja kui mul oksehoog peale kippus tulema.
Pärast seda jälkust lubage mul, härrased, jutustada kohe veel neljast sarnasest seiklusest, mis mul proua Fournier’ juures olid, hoolimata sellest, et nad toimusid väga erinevatel aegadel. Ma olen veendunud, et järgnevad jutud ei ole härra Durcet’le vastumeelt ja ma loodan tema tänulikkusele, kui jutustan talle tänase päeva lõpuks fantaasiast, mida ta armastab, ja millega seoses ma temaga esmakordselt tuttavaks sain.”
„Mis,” hüüatas Durcet, „kas sa räägid minust loo?”
„Jah, härra, kui te lubate,” vastas Duclos. „Ma ütlen, kui ma teie loo juurde jõuan.”
„Ja minu häbitunne? Mis? Kõikide nende peente noorte daamide ees tahad sa paljastada minu räpased perverssused?”
Pärast seda, kui kõik olid pankuri nalja üle naernud, alustas Duclos järgmise looga:
(37) „Keegi pervert, äsjakirjeldatust veel vanem ja eemaletõukavam, andis mulle selles maanias teise õppetunni. Ta käskis mul ihualasti voodi peale heita ja heitis siis ise teistpidi mulle peale. Ma võtsin tema munni suhu, tema aga pistis keele mulle vittu ja käskis, et ma teda samamoodi lakuks, nagu tema mind. Ma lakkusin siis tema riista nii hästi, kui oskasin, ja tema lakkus innukalt minu putsi, aga kahtlemata rohkem enda kui minu lõbuks, sest, oli sellega, kuidas oli, mina ei tundnud mingit naudingut ja olin rahul sellega, et protseduur ei olnud päris lootusetult vastik. Viimaks läks mu kliendil pauk lahti ja sel hetkel püüdsin ma mehe naudingut võimalikult suurendada, tegutsedes vastavalt proua Fournier’ juhtnööridele, kes oli mulle enne täpselt rääkinud, mis mind ees ootab. Ma surusin huuled kokku ja imesin, tõmbasin munnist väljapritsivat mahla endale suhu ja kõditasin samal ajal sõrmega mehe persseauku, milleks ta õigupoolest andis ise märku, kõditades minu pepuauku, nii hästi kui sai. Lahkudes kinnitas mees proua Fournier’le, et ta pole kunagi varem saanud tüdrukut, kes teda nii hästi rahuldanud oleks.
(38) Varsti pärast seda juhtumit tuli meie juurde üks vana, rohkem kui seitsmekümneaastane nõid, keda pidi, nagu räägiti, kasutatama ainult ühe korra. Ma põlesin uudishimust näha, milleks see vana kõdu küll hea võiks olla, ja küsisin oma kolleegide käest, kas neil ei ole tuba, kust saaks kliente salaja pealt vaadata, nagu proua Guérini juures. Üks neist vastas jaatavalt ja viis mu piilumistuppa. Et seal oli ruumi kahe jaoks, jäime mõlemad vaatama. Kõik kõrvaltoas toimuv oli näha ja kuulda. Esimesena sisenes ruumi vanaeit, vaatas peeglisse ja putitas ennast üles, otsekui uskudes, et ta võiks veel kellelegi meeldida. Mõne minuti pärast nägime me saabumas selle peletise kavaleri. See oli vähemalt kuuekümneaastane pensionimaksja, väga jõukas mees, kes kulutas raha pigem jälestava kui ilusa peale, ja seda oma maitse omapära tõttu, millest teie, härrased, saate väga hästi aru ja mida te oskate suurepäraselt põhjendada. Ta lähenes oma Dulcineale, kes kummardas tema ees sügavalt.
„Ära mine nii tseremoniaalseks, vana lits!” ütles talle see vana pervert. „Võta riidest lahti, aga enne näita mulle, kas sul on veel hambaid?”
„Ei, isand, mul ei ole enam ühtegi,” kinnitas vanamoor, avades oma jäleda suu. „Vaadake ise!”
Selle peale astus mees eide juurde, haaras tema peast kinni ja andis tema huultele ühe kõige kirglikumatest suudlustest, mida ma oma elus näinud olen. Ta ei piirdunud mitte ainult suudlemisega, ta imes ja neelas, ta ajas oma keele innukalt selle haisva kurgu kaugeimatesse sügavustesse ja vanaeit, keda juba ammu enam keegi niimoodi austanud ei olnud, vastas suudlustele kirjeldamatu õrnusega.
„Edasi,” käskis mees, „võta riidest lahti!”
Neid sõnu lausudes võttis ta ise püksid jalast ja tõi nähtavale tumeda kortsulise türa, mis ei olnud sedamoodigi, nagu ta võiks kunagi ka suureks saada. Vanaeit oli nüüd juba ihualasti ja esitles partnerile kõige häbematumal viisil oma vana, kolletavat, krimpsus, kuivetunud ja küürakat keha, mis oli nagu luu ja nahk. Vaatamata teie sümpaatiale taoliste asjade vastu tekitaks selle vanaeide välimuse üksikasjalik kirjeldus teis niisugust jälestust, et ma säästan teid sellest. Meie pervert aga, kaugel sellest, et vastikust tunda, haaras moori vaimustatult sülle, istus teda kallistades tugitoolile ja toppis oma keele talle veel korra suhu. Siis keeras ta vanaeide ringi ja avaldas lugupidamist ka medali tagaküljele. Ma nägin teda kannikaid patsutamas, või õieti ei tohiks ma neid puusadelt reitele ripendavaid krimpsus volte kannikateks nimetadagi. Aga olid nad, mis nad olid, lõpuks lükkas mees nad laiali, surus oma huuled vastu kohutavat kloaaki ja tungis sinna keelega mitu korda sisse, samal ajal kui vanaeit üritas tal kõvaks ajada.
„Asume nüüd asja juurde,” lausus pervert. „Ilma minu lemmiktegevuseta on kõik su jõupingutused asjatud. Kas sind on ette valmistatud?”
„Jah, isand.”
„Ja sa tead kindlasti, et sul tuleb see ära süüa?”
„Jah, mu kallike, ma neelan alla kõik, mis sa teed!”
Mees pani vanamoori selili voodile. Selles asendis pistis ta eidele oma lõdva riista nokka, lükkas selle kuni kottideni sisse ja tõstis partneri jalad oma õlgadele. Niiviisi sattus mehe suu täpselt eide kannikate vahel ja ta pistis keele oma armsast persseaugust sisse. Õiest nektarit võttev mesilane ei oleks imenud kirglikumalt kui tema. Ja sel ajal, kui mees oli persse juures ametis, lakkus teda vanaeit.
„Ah, munnimahl!” karjatas ta, kui seda himurat protseduuri oli kestnud umbes veerand tunni jagu. „Laku, laku, perssenussija, ime ja neela, ta purskab, kurat ja põrgu, ta purskab, kas tunned?”
Kiiruga musitas ta veel kõike, mis oli haardeulatuses – reisi, vittu, kannikaid, persseauku – lakkus ja imes kõike innukalt. Vanaeit neelas mehe seemnevedelikku ja viimaks võeti munn suust välja sama pehmena, kui ta sisse pannes oli olnud. Arvatavasti oli mees saanud orgasmi ilma erektsioonita. Nüüd põgenes ta, enesevalitsemise kaotusest häbistatuna, ukse juurde, nii kiiresti kui vähegi sai, soovimata heita selge peaga pilku sellele jäledale olendile, kes oli teda äsja rahuldanud.”
„Ja mida tegi vanaeit?” küsis hertsog.
„Vanaeit köhis ja sülitas, nuuskas nina, pani riidesse ja kadus samuti nii kähku kui sai.
(39) Mõne päeva pärast oli tegevuses see neiu, kes oli mulle salatuba näidanud. See oli umbes kuueteistkümneaastane fantastiliselt kena näolapiga blond neiu. Ma ei jätnud teda vaatama minemata. Ta viidi kokku mehega, kes oli vähemalt sama vana kui eelmises loos kirjeldatud pensionimaksja. Mees käskis neiul oma jalgade vahele põlvili lasta, hoidis tema pead kõrvadest kinni ning pistis talle suhu oma türa, millest räpasemat ja jälgimat polnud ma oma elus veel näinud. Minu vaene kolleeg oleks seda rõvedat kehaosa lähenemas nähes tahtnud pea tagasi tõmmata, aga see ei õnnestunud, sest mees hoidis teda kõrvupidi kinni.
„Sa kuradi lits,” ütles ta, „ära piparda midagi!”
Ta ähvardas proua Fournier’ kohale kutsuda ja see murdis neiu vastupanu lõplikult. Ta avas huuled, tõmbus veel korraks tagasi, avas uuesti suu ja tõi kuuldavale mõned nuuksed, kui maailma kõige mustem munn sisenes maailma kõige kaunimasse suhu. Sellest hetkest tõi mees kuuldavale üksnes rõvedusi.
„Oo, lits,” hüüatas ta, „või sina ei taha imeda Prantsusmaa ilusaimat türa! Kas sa arvad, et ma hakkan teda sinusuguste värdjate pärast iga päev pesema? Lase käia, igavene raibe, laku!”
Ropendamine ja neiu silmaganähtav vastumeelsus erutas meest ja ajas ta ekstaasi, sest on teada, et partneris vastikuse tekitamine pakub meestele naudingut. Viimaks purskas ta oma laadungi vaesele tüdrukule suhu.
See ei olnud nii sõnakuulelik kui vanaeit – selle asemel, et jobi alla neelata, oksendas ta seemnepurske momendil kõik välja, mis tal parajasti kõhus juhtus olema. Mees aga pani riista püksi tagasi ja irvitas oma perverssuse jubedate tagajärgede üle.
(40) Peagi oli järg minu käes, ent armulise saatuse tahtel oli mulle määratud rahuldada Amorit ennast. Ja pärast tema soovide täitmist jäi mul ainult üle imestada, et selline noor ja kauni kehaga mees tahab nii imelikke asju.
Kui noormees saabus, laskis ta mul lahti riietuda. Siis heitis ta voodi peale pikali ning tahtis, et ma tagurpidi talle peale heidaksin ja tema mitte kuigi suure riista suhu võtaksin. Iseäranis pani ta mulle südamele, et kui ma tunnen spermat jooksmas, pean ma selle kõik alla neelama.
„Ning sel hetkel, kui mul pauk lahti läheb,” lisas see väike pervert, „peab sinu vitt minu suu uriiniga üle ujutama. Ma luban sulle, et neelan ta alla, nagu ka sina neelad minu jobi. Ja peale selle peeretagu sinu ilus perse mulle ninasse.”
Ma asusin tööle ning täitsin korraga ja täpselt oma kolm ülesannet. Mina neelasin spermat, mees minu all jõi kust ja hingas sisse paar peeru, mis ma lasin.”
„Tõesti, preili,” lausus Durcet, „te oleksite võinud minu noorusepõlve vallatusi paljastamisest säästa.”
„Hahhahhaa!” naeris hertsog. „Sina, kes sa ei suuda vittu vaadatagi, lasid naisel endale suhu kusta?”
„See on tõsi,” tunnistas Durcet, „ma punastan häbi pärast. On hirmus, kui pead laskma endale selliseid rõvedusi nina alla hõõruda. Mu sõber, ma tunnen selle kohutava teo pärast hirmasaid südametunnistuse piinu.”
Vahepeal oli ta tõmmanud enda juurde Sophie, et teda pisut käperdada, ja tüdruku perset patsutades hüüdis ta:
„Oo, hõrgutavad perssed, kuidas ma küll heidan endale ette kõiki neid ohvreid, mida ma teile toonud ei ole! Oo, imelised tagumikud, ma luban teile kahetsusohvrit, ma tõotan teie altarite juures, et ma enam kunagi ei eksi!”
Ning et Sophie tõesti kaunis tagumik oli teda juba natuke erutama hakanud, lasi ta Sophie’l võtta sisse asendi, mis oli küll kõike muud kui sünnis, ent võimaldas tal limpsida tüdruku imekaunist persseauku. Kuid aastatepikkusest liiderdamisest kalestunud Durcet ei leidnud selles väikeses meelelahutuses seda mõnu, mida oleks soovinud. Ta oli sunnitud oma tegevuse edutult lõpetama, needes selle juures kõiki väikesi tüdrukuid. Kuid mitte kõigile ei saanud osaks sellist ebaõnne. Näiteks hertsog, kes oli läinud oma kambrikesse koos Colombe’i, Zelamiri, Brise-culi ja Therese’iga, tõi kuuldavale hirmsat ulgumist, millest võis aimata, et tal oli väga hea olla, ning et Colombe välja tulles mitu korda sülitas, ei jäänud vähimatki kahtlust sellest, millises templis hertsog oma ohvri oli toonud. Piiskop omakorda oli heitnud diivanile pikali, nii et Adelaide’i kannikad olid tema nina kohal ja tema munn Adelaide’i suus, ning lõbustas ennast sellega, et lasi naisel peeretada. Curval aga pistis oma hiiglasliku trompeti Hébéle suhu ja purskas viimaks oma laadungi sinna sisse.
Õhtusöögi ajal püstitas hertsog teesi, et õnn seisneb kõikide tujude täielikus rahuldamises.
„Need ei ole patutegija sõnad,” ütles Durcet. „Kuidas saate te õnnelik olla, kui te võite ennast igal suvalisel hetkel täielikult rahuldada? Mitte naudingus ei peitu õnn, vaid ihaldamises, barjääride lõhkumises, mis on nende ihade rahuldamise teel. Praegu siin lossis võin ma leida kõike, mida ihaldan, mul tarvitseb ainult soovida, et saada, kuid ma pean tunnistama üht asja – sellest ajast saadik, kui ma siia tulin, ei ole mu pauk kordagi lahti läinud nende objektide pärast, kes siin on, vaid alati üksnes nende pärast, keda siin ei ole. Muuhulgas tundub mulle, et meil on siin puudu üks õnne jaoks oluline faktor, nimelt võrdlemise mõnu. See on teiste õnnetusest võrsuv rahuldus, mis meil siin täielikult puudub. Ainult siis, kui ma näen kedagi, kellel ei ole võimalust nautida seda, mis on minul, võin ma endale öelda: mina olen õnnelikum kui tema! Kõikjal, kus inimesed on võrdsed, puudub õnn. See on nagu vana lugu mehest, kes saab aru tervise väärtusest alles haige olles.”
„Tähendab, te tahate öelda,” lausus piiskop, „et te saavutaksite tõelise naudingu ainult selle pisaraid nähes, kellele on saanud osaks ebaõnn?”
„Just nimelt,” kinnitas Durcet, „ma arvan, et maailmas ei ole suuremat mõnu kui see.”
„Ja seda ilma neid õnnetuid aitamata?” küsis piiskop, kes soovis õhutada Durcet’d rääkima asjast, mis oli kogu seltskonnale väga meele järgi ja mida ta oli võimeline käsitlema väga põhjalikult.
„Mis jama te ometi ajate?” hüüatas Durcet. „Kogu rahuldus, mida ma saan enda ja selle õnnetu seisukorra võrdlemisest, kaoks ju silmapilkselt, kui ma teda aitaksin! Sest kui ma tõstaksin ta tema haletsusväärsest olukorrast välja ja laseksin tal hetkeks õnne maitsta, teeksin ma ta enda sarnaseks ja hävitaksin tema ja enda kontrasti nägemisest saadava rõõmu.”
„Hea küll,” sõnas hertsog, „teie sõnadest võib aru saada nii, et suurendamaks enda ja selle õnnetu olukorra erinevusest saadavat rahuldust, pean ma mingil viisil tema ebaõnne veelgi suurendama?”
„Kahtlemata,” vastas Durcet, „ja see selgitabki neid autuid süüdistusi, mida mulle eluaeg on tehtud. Inimesed, kes ei tunne minu motiive, nimetavad mind karmiks, metsikuks ja barbaarseks. Mina aga ei hoolinud nende teotustest, vaid käisin oma teed ja sooritasin – ma tunnistan seda – tegusid, mida lollpead nimetaksid julmadeks. Kuid ma ei teinud muud, kui valmistasin endale rõõmu, tundsin mõnu võrdlemisest ja olin õnnelik.”
„Tunnista üles,” ütles talle hertsog, „et sa oled ruineerinud üle kahekümne õnnetu üksnes selle nimel, et toita oma väärastunud ihasid.”
„Üle kahekümne?” imestas Durcet. „Üle saja, mu sõber, ja ma võin liialdamata öelda, et minu käe läbi on rohkem kui neljasajast perekonnast kerjused saanud!”
„Kas sa vähemalt lõikasid sellest kasu?” küsis Curval.
„Enamasti küll, aga vahel tegin ma seda ka paljast õelusest, mis äratab minus peaaegu alati seksuaalse kire. Mul tõuseb, kui ma teen kurja. Kurjuses on minu jaoks eriliselt pikantne võlu, nii et see süütab minus kõik ihad. Sellepärast teen ma kurja kurja enese pärast.”
„Ma ei mõista midagi paremini kui sedalaadi maitset,” lausus Curval. „Kui ma olin parlamendis, andsin ma sada korda oma hääle selle poolt, et hukutada inimesi, kellest ma väga hästi teadsin, et nad on süütud. Ja kordagi ei pannud ma toime neid väikesi sigadusi, ilma et oleksin tundnud endas seksuaalset kihelust, mis mu munnis nii meeldivalt kripeldas. Nii et kujutlege, mida ma tundsin siis, kui saatsin korda tõelisi jõledusi!”
„On kindlamast kindlam,” ütles hertsog, kelle meeled erutusid, samal ajal kui ta Zephyri patsutas, „et kuriteos on küllaldaselt võlu selleks, et üksinda kirgi valla päästa, ilma et oleks vaja kasutada veel mingeid abivahendeid. Keegi ei tea paremini kui mina, et ka roimad, millel pole midagi seksiga pistmist, võivad samamoodi munni kikki ajada kui seksuaalkuriteod. Mina, kes ma praegu teie ees seisan, olen tundnud erektsiooni varastades, mõrvates ja põletades. Seejuures olen ma täiesti kindel, et see, mis meid erutab, ei ole mitte patu objekt, vaid kurjuse idee. Meil tõuseb seega üksnes ja ainult kurja tegemisest, mitte aga selle objekti pärast, kellele me kurja teeme. Ja kui meie võimuses ei oleks talle halba teha, ei kerkiks meie türa tema pärast millimeetritki.”
„Miski pole kindlam kui see,” sõnas piiskop, „ja sellest tulenebki ülisuure naudingu saamine kõige kohutavamatest asjadest. Põhimõte, millest ei tohi kõrvale kalduda, on see: mida rohkem mõnu kuriteost tahetakse, seda hirmsam peab viimane olema. Mis puutub minusse endasse, härrased, kui ma tohin rääkida iseendast, siis tunnistan ma, et ma seda kerget kihelust suguelundites, mida siin mainiti, väiksemate kuritegude juures enam ei tunnegi. Ma tajun seda ainult kõige tumedamate ja koletumate roimade puhul.”
„Hästi,” ütles Durcet, „aga kas on võimalik teha kuritegusid nii, nagu teie räägite? Ma tunnistan, et minu kujutlusvõime on alati ületanud mu võimalusi. Ma olen ikka ja jälle soovinud tuhat korda rohkem kui teoks teinud. Eluaeg olen ma pidanud needma loodust, mis on andnud mulle fantaasia maailma kõige kohutavamate jõleduste väljamõtlemiseks, kuid jätnud mu ilma vahenditest nende teostamiseks.”
„Tõepoolest,” lausus Curval, „õigeid kuritegusid on ainult kolm või neli, kõik muud on alaväärtuslikud – neid tehes ei tunne ma midagi. Kurat võtaks, kui tihti olen ma soovinud, et oleks võimalik rünnata päikest, varastada universumit või hävitada kogu maakera. Vaat’ see oleks alles kuritegu, mitte nii, nagu need väiksed seaduserikkumised, millele me kogu oma eluaja pühendume, ja mis piirduvad sellega, et mõned tosinad tolguseid mättasse lüüa!”
Kired olid valla pääsenud, mida kaks või kolm tüdrukut juba valusasti tunda olid saanud. Seepärast lahkuti lauast, et valada kaunitesse suudesse ojadena seda vedelikku, mille tung väljapoole viis neli sõpra nii inimvaenulikele mõtetele. See õhtu pühendati eranditult suurõõmudele, aga nende erinevaid viise leiutati sadu. Mõne tunni pärast, kui meie sõbrad olid ennast täielikult ära rahuldanud, mindi voodisse, et saada unes uut jõudu saabuvaks päevaks.

Üheksas päev
Duclos teatas hommikul, et tema arvates oleks mõistlik anda tüdrukutele masturbeerimise õppimiseks nussijate asemel teisi isikuid, või siis õppetunnid hoopis lõpetada, sest tüdrukute oskused olla juba küllalt head. Targa naisena märkas ta üpris tõenäolist võimalust, et kasutades nussijaid, kes on ju võrdlemisi noored, võivad tekkida lubamatud suhted, ja et oleks tark sellist võimalust vältida. Lisaks sellele ei sobivat noored mehed taolisteks demonstratsioonideks, sest neil minevat väga kergesti pauk lahti ja nii jätvat nad härraste perssed ilma neile kuuluvast naudingust. Nõu võeti kuulda ja masturbeerimistunnid otsustati lõpetada, seda enam, et tüdrukute seas oli juba virtuooslikke pihkulööjaid. Augustine, Sophie ja Colombe oleks võinud isegi pealinna parimatele litsidele silmad ette anda. Kõige halvemini oli õpitu omandanud Zelmire, kes oli muidu küll kõiges, mis ta tegi, püüdlik ja kuulekas. Tüdruku õrn ja melanhoolne iseloom ei lasknud tal muret oma õnnetu saatuse üle unustada – ta oli alati nukker ja mõtlik. Seekordse hommikuste visiitide ajal kaebas vanaeit, et ta oli tabanud Zelmire’i õhtul enne magamaminekut palvetamas. Tüdruk kutsuti välja ja kuulati üle. Meie sõpru huvitas, mis oli olnud palve sisu. Zelmire ei tahtnud seda esialgu öelda, aga kui teda ähvardati, tunnistas ta nuttes, et oli palunud jumalal vabastada ennast ohtudest, milles ta praegu on, iseäranis sellepärast, et tema neitsilikkus on ohus. Selle peale teatas hertsog, et tüdruk on ära teeninud surma, ja lasi tal seaduseraamatust vastavat sätet lugeda.
„Hea küll,” vastas talle Zelmire, „tapke mind. Jumal, kelle poole ma palvetan, on minu vastu armuline. Tapke mind, enne kui te võtate mu au, ja see Issandale pühendunud hing saab vähemalt puhtana taevasse lennata. Surm vabastaks mu kohutavast piinast iga päev nii palju hirmsaid asju näha ja kuulda.”
See vastus, millest õhkus nii palju vooruslikkust, puhtust ja süütust, ajas meie pervertidel muidugi silmapilkselt munnid kõvaks. Keegi tegi ettepaneku võtta tema süütus otsekohe. Ent hertsog meenutas muutmatut kokkulepet, mille nad olid sõlminud ja suutis oma sõpru veenda piirduma eriliselt range karistusega, mis pidi Zelmire’ile laupäeval osaks saama. Lisaks sellele pidi tüdruk otsekohe iga nelja sõbra munni veerand tundi põlvitades imema ja teda hoiatati, et kui ta peaks veel korra nii nurjatu üleastumisega hakkama saama, karistatakse teda ilmtingimata seaduse täie rangusega ja ta kaotab oma elu.
Vaeseke täitis oma karistuse esimese osa. Hertsog, keda see tseremoonia väga erutas, pritsis kogu oma spermalaadungi tüdruku armsasse väikesesse suhu, ähvardades ta ära kägistada, kui ta peaks laskma kasvõi ühelainsalgi tilgal suust välja voolata. Vaene väike Zelmire neelaski vastikustundest hoolimata kõik alla. Ka teised kolm andsid tüdrukule suhu, kuid ei pursanud seemet.

Pärast visiiti poiste tuppa tuli tseremoonia kabelis, kus produtseeriti väga vähe, sest ainult üksikutele anti luba sinna minna. Kui lõuna oli söödud, mindi kohvi jooma. Seda serveerisid Fanni, Sophie, Hyacinthe ja Zelamir. Curval nikkus Hyacinthe’i reite vahele. Selle juures pidi Sophie põlvitama Hyacinthe’i ette ja lakkuma kohtuniku munni väljaulatuvat otsa. Stseen oli kirglik ja meeltlahutav. Curval lõi selle juures Hyacinthe’ile pihku ja lasi poisi paugul lennata tüdruku nina peale. Hertsog, kellel riista pikkus ainsana võimaldas nähtut jäljendada, tegigi seda Zelamiri ja Fanniga. Kuid Zelamir ei saanud veel ise spermat pritsida, jättes seega hertsogi ilma Curvalile osakssaanud väga meeldivast nüansist.
Curvali ja hertsogi järel võtsid Durcet ja piiskop neli last enda käsutusse. Nad lasid neil suhu võtta, kuid ei lasknud paugul lahti minna. Lühikese pärastlõunauinaku järel koguneti saali. Kui kõik olid oma kohtadel, hakkas Duclos jutustama: „Kui mu kuulajateks poleks teie, austatud härrad, vaid ükskõik kes muu, kõhkleksin ma valimast seda teemaderingi, mis sisustab minu terve selle nädala jutud. Aga kui räpane see ka ei oleks, teie maitse on mulle liiga hästi teada, et tunda kartust teid pahandada. Ma olen, vastupidi, täiesti veendunud, et suudan teile meele järgi olla.
Ma hoiatan teid juba ette, et oleme siirdumas hirmsate kõlvatuste juurde, aga teie kõrvad, härrased, on selleks valmis, teie südamed armastavad ja ihkavad selliseid asju ja ma ei kõhkle kirjeldamast ka kõige rõvedamaid üksikasju.
(41) Meil oli proua Fournier’ juures üks vana klient, keda, ma ei tea miks, kutsuti Rüütliks. See mees tuli meie juurde korrapäraselt igal õhtul ning tema perverssus oli ühtaegu lihtne ja kummaline. Ta avas oma püksinööbid ja üks meist, iga kord erinev, pidi sinna sisse sittuma. Kui see tehtud oli, pani Rüütel püksinööbid jälle kinni ja läks oma saagiga kiiresti minema. Sel ajal, kui talle püksi situti, lõi ta endale natuke aega pihku, aga teda ei nähtud kunagi purskamas ja keegi ei teadnud, kuhu ta oma täissitutud pükstega läks.”
„Ah, kuradi perse!” röögatas Curval, kellel oli alati tahtmine kõike kuuldut järgi teha. „Ma tahan, et mulle püksi situtaks, ja ma hoian selle sita terve õhtu seal sees!”
Seda teenust osutama valis ta Louisoni ja demonstreeris kogu seltskonnale seda perverssust, millest Duclos äsja jutustanud oli.
„Edasi! Jätkake,” ütles ta flegmaatiliselt Duclos’le, kui oli jälle diivanile heitnud. „Minu pükste sisust võib end häirituna tunda äärmisel juhul ainult minu veetlev kaaslane Aline. Mina ise tunnen ennast päris hästi.”
Ja Duclos jätkas: „Ükskord saadeti mind ühe perverdi juurde ja jutustati enne täpselt, mida mul teha tuleb.
(42) Ma riietusin poisiks ning et ma olin alles kahekümneaastane, ilusa keha ja kauni näolapiga, siis sobis see riietus mulle ülihästi. Enne kliendi juurde minekut tegin ma püksi seda, mis härra kohtunikul praegu pükstes on. Mees ootas mind voodis. Ma lähenesin talle ja ta suudles mind kaks või kolm korda suule, öeldes, et ma olen kõige ilusam poiss, keda ta kunagi näinud on. Mind sedamoodi kiites püüdis mees mu pükse lahti nööpida. Ma puiklesin natuke vastu, et teda veelgi rohkem erutada. Mees tõmbas mu enda vastu ja viis oma plaani täide, aga kuidas peaksin ma kirjeldama seda ekstaasi, millesse ta sattus, kui ta nägi, mis mul püksis oli, seda kiimast raevu, millega ta silmitses mu kannikaid!
„Mis, sa väike siga,” ütles mees mulle, „sa oled püksi sittunud! Kuidas võib keegi teha midagi nii roppu!?”
Neid sõnu lausudes surus ta mind enda vastu, lõi endale pihku, toetas ennast vastu mu selga, purskas oma jobi sitahunniku peale ja pistis mulle viimaks keele suhu.”
„Aga kas ta ei käperdanudki teid,” tahtis hertsog teada, „kas ta ei katsunud sitta?”
„Ei, monsenjöör,” vastas Duclos, „ma rääkisin teile kõik ega varjanud midagi. Olgu teil veel pisut kannatust, me jõuame ka kohe selle juurde, mida te soovite.
(43) Ükskord ütles üks sõbratar mulle: „Lähme vaatame ühte eriskummalist kuju. Ta ei tahagi tüdrukut, vaid mõnuleb üksinda.”
Me läksime piilumistuppa ja nägime, et kõrvaltoas, kuhu mees pidi kohe tulema, oli suur sitapott, mida me olime vastavalt saadud korraldusele neli päeva täitnud. Seal oli vähemalt kaksteist sitahunnikut. Kohe saabuski klient – umbes seitsmekümneaastane rentnik. Ta pani ukse lukku, haaras poti ja istus seda hoides tugitoolile. Tund aega uuris mees süvenenult neid rikkusi, mille isandaks ta oli ühtäkki saanud. Ta nuusutas ja katsus sitahunnikuid, näis, et ta proovis neid üksteisest eraldada ja sorteerida. Viimaks, olles täielikus ekstaasis, tõmbas ta püksist vana musta nuudli ja hõõrus seda kõigest jõust. Üks käsi onaneeris, teine aga käis poti vahet, tuues nähtavale üha uusi rikkusi. Munn aga ei tõusnud. Loodus on vahel nii tujukas, et ekstsessidest, mis meid üle kõige erutavad, ei piisa, et saada täit saaki. Pingutas vanamees, mis ta pingutas, riist jäi krimpsu. Alles siis, kui ta kasutas onaneerimiseks sedasama kätt, mis enne oli ekskrementides sobranud, toimus ejakulatsioon. Seemnevedelik lendas samale sitahunnikule, mis oli ta välja kutsunud.
(44) Üks teine mees sõi minuga kahekesi koos õhtust. Ta soovis, et laual seisaks kaheteistkümne sööginõu kõrval kaksteist samasugust, täis sitta. Ta nuusutas igaühte neist ja selle kohal, mis talle kõige ilusam tundus, pidin ma talle pärast sööki pihku lööma.
(45) Üks noor meesterahvas oli valmis maksma mistahes hinda sellele, kes laseks tal endale klistiiri teha. Minuga koos olles tegi ta mulle seitse korda oma käega klistiiri. Ma pidin saadud laadungit kõigest jõust tagasi hoidma, ronima redeli peale, mille alla noormees ise seisis, ja siis laskma oma sisikonda täitval vedelikul langeda tema munnile, mida ta samal ajal ise käega hõõrus.”
Ei ole raske selle peale tulla, et sel päeval tegeldi õhtu otsa sigadustega, mis sarnanesid äsjakuuldule. Seda kujutleda on seda kergem, et taoline maitse oli teatavasti kõigile neljale sõbrale ühine. Kuigi mustusekultus oli kõige kaugemale arenenud Curvali juures, polnud ta võõras ka ülejäänud kolmele. Kaheksa tüdruku lastud sitahunnikud paigutati õhtusöögi ajal toidukausside vahele, orgia ajal lahutati aga meelt peamiselt poiste sitaga. Ning üheksanda päeva lõpule vaadati vastu seda suurema heameelega, et tunti juba ette rõõmu järgmise päeva veelgi huvitavamatest ja detailsematest lugudest.

Kümnes päev
Mida kaugemale me oma jutustusega jõuame, seda rohkem on meil võimalik lugejale valgustada mõningaid asju, millest me alguses pidime ta teadmatusse jätma. Praegusel hetkel on meil näiteks võimalus lugejale öelda, mis oli see, mida uuriti hommikuste visiitide ajal poiste ja tüdrukute tubades, mis olid põhjused, mille pärast neid karistati, ja millised olid lõbustused, millega tegeldi kabelis.
Mõlemast soost subjektidel oli karmilt keelatud kasutada klosetti ilma igakordse loata. Seda oli vaja selleks, et nad hoiaksid oma keha jääkprodukte tagasi ja annaksid neid sellele, kes neid soovisid. Visiitide ajal selgitati välja, kas kõik olid sellest käsust kinni pidanud. Vastava kuu korrapidaja uuris hoolikalt kõiki ööpotte ja kui ta leidis mõne neist täis olevat, kanti vastav subjekt jalamaid karistatavate vihikusse. Neile, kes ennast kuidagi kauem tagasi hoida ei suutnud, võimaldati kergenduse leidmist. Nad tohtisid minna natuke enne lõunasööki tualettruumiks muudetud kabelisse, mis oli sisustatud nii, et neli sõpra võisid kogeda kõiki naudinguliike, mis ihuliste vajaduste rahuldamisega seoses võimalikud olid. Need subjektid, keda kabelisse ei lubatud, pidid oma häda kinni hoidma ja väljastama selle päeva jooksul meie sõpradele meelepärasel viisil. Me saame hiljem üksikasjades teada selle kõlvatusežanri kõik variatsioonid.
Karistada saamiseks oli olemas ka teine võimalus. Nimelt oli puhtusepidamine meie sõpradele väga vastukarva. Curval näiteks ei võinud seda kannatada, kui subjektid, kellega ta end rahuldas, ennast pesid. Sama käis Durcet’ kohta. Nii andsid nad subjektidele, kellega nad järgmisel päeval vallatleda kavatsesid, käsu hoiduda igasugusest pesemisest ja puhastamisest. Hertsog ja piiskop ei olnud mustuse suhtes nii nõudlikud, neil ei olnud aga ka midagi selle vastu. Niisiis, kui kellelegi oli antud korraldus olla must ja ta leiti hoopis puhtana, kanti ta otsekohe karistatavate nimekirja.
Sel hommikul juhtus niimoodi Colombe’i ja Hébéga. Nad olid eilse orgia ajal sittunud ja teadsid, et järgmisel päeval seisab neil ees kohvi serveerimine. Curvalil oli plaanis nende mõlemaga vallatleda. Ta teatas tüdrukutele, et laseb neil peeretada, ja käskis jätta neil oma keha samasugusesse seisundisse, milles see oli magama heites. Suur oli hommikuse visiidi ajal korrapidaja Durcet’ üllatus, kui ta nägi, et mõlema tüdruku persseaugud olid ülima hoolikusega puhtaks pühitud. Õnnetud püüdsid ennast kaitsta, öeldes, et olevat käsu unustanud. Sellest hoolimata kirjutati nende nimed karistatavate vihikusse.
Sel hommikul ei lubatud kabelisse kedagi, soovides kõik õhtuste juttude ajaks alles hoida. Sel päeval lõpetati ka poiste pihkulöömistunnid, mis olid muutunud tarbetuks. Kõik poisid olid selles kunstis sama virtuooslikud, nagu osavaimad Pariisi prostituudid. Eriti suure meisterlikkusega paistsid silma Zephyr ja Adonis. Harva juhtus, et mõni munn nende armsate ja peente käte hoolitsuses oma spermat viimsegi tilgakeseni välja ei lennutanud.
Enne kohvitundi ei juhtunud midagi erilist. Kohvi serveerisid Giton, Adonis, Colombe ja Hébé. Neile neljale oli enne antud erilisi rohtusid, mis panid nad kõhutuult laskma. Curval sai, nagu oli kavatsenud, tohutul hulgal peere. Hertsog andis suhu Gitonile, kelle väikesesse suhu tema hiiglaslik türa vaevu ära mahtus. Durcet pani toime mitmesuguseid riivatuid tegusid Hébéga ja piiskop nussis Colombe’i reite vahele. Kui kell lõi kuus, läksid kõik saali, kus kõik olid juba valmis kuulama Duclos’d:
(46) „Ükskord tuli proua Fournier’ juurde uus tüdruk, kes, arvestades tema rolli järgmises loos, väärib vähemalt lühikest kirjeldamist. See oli noor moekunstniku abiline, kelle oli võrgutanud seesama vaimulik, kellest ma teile varem olen rääkinud. Tüdruk oli neliteist aastat vana, kastanipruunide juuste ja säravate silmadega. Tal oli ülimalt kirglik väike näolapike ja liiliavalge sametine nahk. Tüdruk oli hea figuuriga ja nõtke, olgugi et pisut paksuke, ning tal oli Pariisi jumekaim, graatsilisim ja lopsakaim pepu. Klient, kes, nagu ma piiluaugust nägin, temaga kokku viidi, oli tema elu esimene mees, sest ta oli kindlasti veel mõlemalt poolt süütu. Selline maiuspala serveeriti muidugi ainult erakordselt heale kundele. Selleks oli vaja Fierville’i abee, tuntud nii oma jõukuse kui ka kõlvatuse poolest, läbi ja lõhki rikutud loomuga mees.
Abee tuli tuppa silmnähtavalt erutununa. Ta vaatas toas ringi, kontrollis üle kõik abivahendid, mida hiljem vaja pidi minema, ning hetk hiljem siseneski pisike, kelle nimi oli muide Eugenie. Pisut ehmununa oma esimese sekspartneri grotesksest välimusest lõi ta silmad maha ja punastas.
„Tulge lähemale,” ütles vana pervert talle, „ja näidake mulle oma kannikaid.”
„Härra…” pomises tüdruk segaduses.
„Edasi, edasi!” hüüdis abee „Kuidas küll mind ärritab see, et need väikesed uuekesed ei suuda aru saada, et see, mida mehed näha tahavad, on perse! Ruttu, tõstke üles, tõstke üles!”
Viimaks astus Eugenie lähemale ja hirmust langeda proua Fournier’ meelepaha alla, kellele ta oli lubanud tingimatut kuulekust, tõstis ta viimaks oma seeliku kuni poole tagumikuni üles.
„Kõrgemale, kõrgemale!” hüüdis vana abee. „Kas te arvate, et ma hakkan teid ise lahti riietama?”
Ning saabuski hetk, kui see kütkestav perse ilmus nähtavale täiesti paljalt. Abee silmitses seda. Ta käskis tüdrukul sirgelt seista, siis ettepoole kummarduda, jalgu kokku ja laiali ajada. Viimaks pidi Eugenie voodi kohale kummarduma. Abee võttis riista välja ja hõõrus seda nii kõvasti vastu kannikaid, nagu tahaks elektrit teha. Siis läks ta üle suudlemisele. Ta laskus põlvili, et oleks mugavam, ja hoidis ilusaid ümaraid kannikaid kätega nii laiali kui sai. Tema keel ja huuled tuiskasid kirglikult üle nende ees avanenud aarete. Seejuures pomises abee: „Mind ei petetud. Teil on tõesti imeilus perse. Kas sellest on juba kaua aega möödas, kui te viimati sittusite?”
„Just nüüdsama, härra,” vastas tüdruk, „Madame ütles, et ma enne siiatulekut ära käiks…”
„Ahah, sisikonnas ei ole niisiis enam midagi,” lausus pervert. „Hea küll, proovime järele.”
Ta haaras suure süstla, täitis selle piimaga, lähenes taas neiule ja tegi talle klistiiri. Eugenie, keda oli enne õpetatud, oli liikumatult, ja kui piim oli kõik tema kõhus, heitis mees selili diivanile. Ta tahtis, et tüdruk kükitaks tema suu kohale ja laseks piima talle suhu. Arglik Eugenie võttis sisse nõutud asendi ja päästis oma sisemuse valla. Mees lõi samal ajal endale pihku, Tema suu oli surutud vastu piimaauku ega kaotanud tilgakestki maitsvast vedelikust. Pervert jõi kõik ära ning vaevalt oli viimane piisk kõrist alla voolanud, kui tema jobi välja pritsis ja ta ekstaasi viis. Aga milline on see meeleolu, millesse peaaegu kõik paadunud perverdid pärast illusiooni kadumist satuvad! Milline jälestus neid haarab! Abee tõukas vaese tüdruku jõhkralt eemale, seadis ennast korda ja pomises seejuures, et teda peteti, kui talle öeldi, et tüdruk on sital ära käinud. Tuhkagi ei olnud ta sital käinud, vaene abee pidanud ka poole tüdruku sitast alla kugistama. Eugenie omakorda kinnitas, et abee oli saanud üksnes piima. Mees aga porises, vandus ropult ja tõotas, et ei maksa raha ega tule enam iialgi uuesti, sest tal on ilmaasjata nii palju vaeva näinud. Pärast veel sadakonda sõimusõna läks abee ära. Mõningaid tema väljendeid tutvustan ma teile teine kord, seoses ühe rõvedusega, mille juures nad etendavad olulist osa, kuid praegu on neil ainult kõrvaline tähendus.”
„Kuradi päralt,” ütles Curval, „oli see mees alles õrnakene. Protesteerida selle pärast, et sa natuke sitta suhu said. Meie, kes me sitta sööme, peame kuulama niisugust…”
„Kannatust, kannatust, monsenjöör,” lausus Duclos, „lubage, et ma esitan jutustusi selles järjekorras, mille te ise kehtestasite. Te näete peagi, et me jõuame ka seda liiki pervertideni, nagu neid siin saalis näha võib.”
[Siia on Markii de Sade lisanud järgmise sisuga märkuse: See rull (mõeldud on käsikirja esimest osa algusest kuni siiani) on kirjutatud kahekümnel õhtul kella seitsmest kümneni ja lõpetatud 12. septembril 1785.]
(47) „Kahe päeva pärast oli mul täita tähtis ülesanne. Mulle oli antud käsk ennast kolmkümmend kuus tundi tagasi hoida. Minu klient oli vana podagrahaige õukondlane. Talle pidi lähenema alasti, kuid suguelundid ja rinnad tuli ülima hoolikusega kinni katta. Selle kohta oli mulle antud karm korraldus. Ma ei suutvat teda iialgi seemnepurskeni viia, kui ta peaks õnnetul kombel kasvõi väikest osa nimetatud kehaosadest nägema. Niisiis lähenesin ma mehele. Ta uuris hoolikalt mu perset ning küsis, kui vana ma olen, kas see on tõsi, et mul on kõva sitahäda ja milline mu sitt on, kas pehme või kõva. Peale selle tundis vanamees huvi veel saja muu asja vastu ja see paistis teda erutavat, sest küsimuste esitamise ajal hakkas tema munn tasapisi kerkima. See riist oli 10 sentimeetrit pikk ja umbes kahe sentimeetri jämedune. Isegi kõvastununa nägi ta välja nii armetu, et ilma prillideta võis kergesti tekkida kahtlus tema olemasolus. Kliendi nõudmisel võtsin ma tema riista siiski pihku ja et mu hõõrumine meest erutas, asus ta asja lõpule viima. Ta küsis: „Preili, kas see on tõsi, mis te mulle ennist ütlesite – et teil on sitahäda? Mul ei meeldi ennast petta lasta, vaatame järgi, kas teil on tõesti perse sitta täis!”
Nende sõnadega pistis õukondlane oma keskmise sõrme mulle persse, onaneerides samal ajal vasaku käega. Sõrmel ei olnudki vaja väga kaugele minna, et sitani jõuda. Vaevalt asjas selgusele jõudnud, hüüdis mees vaimustatult:
„Ah, jumala nimel! Ta ei peta mind. Kanake hakkab munele, ma tundsin tema koormat!”
Joovastuses pervert suudles otsekohe mu perset. Nähes, et ma juba lihaseid kokku pigistasin ja enam kauem kinni hoida ei suutnud, lasi ta mul ronida spetsiaalse seadme otsa, mis on sarnane sellele, mis on teil, härrased, siin kabelis. Seal oli perse täielikult mehe pilgule avatud ja ma võisin lasta tema silme all oma pasa allpool olevasse anumasse, mis oli tema ninast kolme sõrme kaugusel. Kõnealune aparaat oli ehitatud spetsiaalselt selle härra jaoks ja ta kasutas seda tihti. Harva möödus mõni päev, kus ta ei tulnud proua Fournier’ juurde, et anduda oma kummalistele lõbustustele. Vahel kasutas ta meie tüdrukuid, vahel võõraid.
Kui mina istusin rõngale, mis perset toetas, võttis mees istet madalamal asuval toolil. Kui ta nägi, et ma olen õiges asendis, seadis ta ennast mugavasse asendisse ja käskis mul alustada. Ma alustasin paari peeruga, mis ta sisse hingas ja seejärel tuli junn. Mees oli tohutus ekstaasis. „Situ ometi, pisike, situ, mu ingel!” hüüdis ta ennastunustavalt. „Näita mulle, kuidas junn su ilusast perssest välja tuleb!” Ja ta aitas ka ise kaasa – tema sõrmed surusid auku laiali ja kergendasid plahvatust. Vanamees vaatas, lõi endale pihku ja läks joovastusest täiesti segaseks. Tema karjed ja oiged, kirglikud puudutused – kõik see veenis mind, et ta oli lähedal naudingu viimasele astmele ja kui ma pead pöörasin, võisin näha tema pisikest riista paari spermapiiska välja laskmas, mis langesid samasse anumasse, mida mina olin täitnud.
Vanamees lahkus heas tujus ja kinnitas mulle koguni, et mulle saab osaks au temaga uuesti kohtuda. Aga ma olin veendunud vastupidises, sest teadsin, et ta ei võta kunagi kaks korda ühte ja sama tüdrukut.”
„See on arusaadav,” märkis kohtunik, suudeldes Aline’i perset, kes oli tema kõrval diivanil, „selleks, et ühte perset üle ühe korra sittuda lasta, peab kannatama sellise naistepuuduse käes, nagu meie praegu.”
„Härra kohtunik,” ütles piiskop, „ma kuulen teie hääles sellist erilist tooni, mis viitab sellele, et teil seisab.”
„Hoopiski mitte,” kinnitas Curval, „ma musitan teie preili tütre kannikaid, aga ta ei tasu mulle selle eest mitte ühegi peeruga.”
„Niisiis olen ma õnnelikum kui teie,” lausus piiskop, „sest teie proua abikaasa lasi just välja kõige ilusama ja pikema sitajunni…”
„Aitab, härrased, aitab!” hüüdis hertsog, kelle hääl ilmutas samuti erutust. „Küllalt juba, me oleme siin kuulamiseks, mitte tegutsemiseks!”
„Sa tegutsed ju ise ka,” ütles piiskop, „või aeled sa sellepärast kolme või nelja persse vahel, et paremini kuulda?”
„Laseme edasi, tal on õigus!” hüüdis Duclos. „Teil oleks parem sigadustest kuulda, kui neid teha – te peaksite ennast hoidma.”
Ta tahtis just hakata edasi rääkima, kui kostis möirgamist ja vandumist, mis tavaliselt saatsid hertsogi ejakulatsioone.
Ta oli ümbritsetud Sophiest, Zephyrist ja Gitonist ning oli pannud toime jutustatule sarnaseid perverssusi.
„Ah, kuradi jumal!” karjus Curval. „Nii halba eeskuju ei suuda ma kannatada! Miski ei õhuta rohkem seemet purskama kui seemnepurse! Ja see väike lits seal,” (ta osutas Aline’ile), „kellel enne välja ei tulnud, teeb nüüd kõike, mis kästakse. Aga mul ei lähe pauk lahti – sa võid sittuda nii palju kui tahad, pasarott, situ mis sa situd, mul ei lähe pauk lahti!”
„Härrased,” sõnas Duclos, „ma näen, et olles teie pead segi ajanud, on minu kohustuseks tuua teid jälle mõistusele. Sellepärast jätkan ma jutustust, ükskõik, kas te kuulate või mitte.”
„Ei, ei!” hüüdis piiskop. „Mina ei ole nii reserveeritud, nagu härra kohtunik! Minu jobi kripeldab munades ja tahab välja tulla!”
Neid sõnu lausudes tegi ta asju, mida me veel lugejale üksikasjades kirjeldada ei saa, kuid mille kirglikkus laskis tema spermal kiiresti oma vangistusest vabaneda. Durcet oli hõivatud Therese’i perssega, aga kuulda teda ei olnud. Arvatavasti keeldus loodus andmast talle seda, mida kahele tema sõbrale, sest tavaliselt ei jäänud Durcet tummaks, kui tal pauk lahti läks.
Kui natukeseks ajaks tekkis üldine vaikus, kasutas Duclos avanenud võimalust ja jätkas oma kiimaliste seikluste kirjeldamist:
(48) „Kuu aega hiljem nägin ma meest, keda mul tuleb teile kirjeldada seoses operatsiooniga, mis oli äsjakuuldule kaunis sarnane. Ma sittusin taldrikule ja pistsin selle seejärel talle nina alla. Ta istus tugitoolis, luges raamatut ja tegi näo, nagu oleks see, mis ma tegin, teda väga üllatanud. Ta sõimas mind ja küsis, kuidas ma võin olla nii häbematu, et tema ees selliseid asju teha. Ent seejuures ta vaatas, nuusutas ja katsus sitta. Ma palusin temalt ebaviisakuse pärast vabandust, tema jätkas mu hurjutamist ja purskas viimaks, nina sita kohal. Lõpuks ütles mees mulle, et ühel päeval tuleb ta tagasi ja siis saan ma temaga taas kokku.
(49) Üks teine meesterahvas harrastas samalaadseid lõbustusi, kuid kasutas nendeks ainult vähemalt seitsekümmend aastat vanu naisi. See, kellega mina teda koos nägin, oli kindla peale üle kaheksakümne. Mees heitis kušetile, vanaeit kükitas tema kohale ja laskis oma vana pasa talle kõhu peale, hõõrudes samal ajal tema kortsunud munni, mille seemnepurset oli vaevu märgata.
(50) Proua Fournier’ juures oli üks üsna eriskummaline mööbliese. See meenutas natuke lamamistooli ja selle peale sai mees heita nii, et tema keha ulatas teise tuppa, samal ajal kui pea oli põhjata poti all. Mina olin keha pool, põlvitasin mehe jalgade vahel ja imesin kogu toimingu ajal tema munni, nii hästi kui oskasin. Naabertoas leidis aga aset omapärane tseremoonia, mis seisnes selles, et lihtrahva hulgast otsitud meesterahvas istus potile, teadmata, milline teravmeelne konstruktsioon selle all asus, ja päästis valla oma laadungi, mis kukkus muidugi täpselt minu hoolealusele näkku. See mees pidi aga põlvnema rahva põhjakihist ning olema võimalikult vaene, vana ja inetu. Meie klient vaatas teda enne ja lükkas tagasi, kui ta ei olnud selline, nagu vaja.
Olles, nagu öeldud, munnipoolses toas, ei näinud ma midagi, kuid see-eest kuulsin seina taga toimuvat. Hetkel, mil sitt kukkus, läks ka kliendil pauk lahti. Jobi ujutas üle mu suu, niipea kui sitt mattis enda alla mehe näo.
Kui kõik oli läbi, tegi klient ennast puhtaks ja läks rahulolevalt minema. Juhuslikult nägin ma ka seda paadialust, kes oli kutsutud sittuma. See oli aus müüriladuja, kes lausa hüppas rõõmust, olles teeninud pool taalrit, ilma et pidanuks tegema midagi muud kui vabastama oma sisikonna üleliigsest. Näis, et see töö meeldis talle hoopis rohkem kui müüriladumine. Mees oli eemaletõukavalt inetu ja välimuse järgi otsustades üle neljakümne aasta vana.”
„Jumal olgu neetud,” ütles Durcet, „see on lihtsalt suurepärane!”
Ta läks koos kõige vanema nussija, Therese’i ja Desgranges’iga oma kambrisse, kust mõne minuti pärast kostis tema möirgamist. Tagasi tulles ei tahtnud ta kuidagi teistele öelda, milliseid kõlvatusi ta teinud oli.
Õhtusöök oli sama rikkalik kui alati. Pärast sööki ei lõbutsetud mitte koos, nagu tavaliselt, vaid kõik neli läksid omaette ruumidesse. Hertsog hõivas ühe buduaari koos Herculesi, Martaine’i, oma tütre Julie, Zelmire’i, Hébé, Zelamiri, Cupidoni ja Mariega. Curval võttis enda valdusse salongi, saadetuna Constance’ist (kes Curvali lähedusse sattudes iga kord värisema hakkas, mis täitis kohtuniku suure kahjurõõmuga), Fanchonist, Desgranges’ist, Brise-culist, Augustine’ist, Fannist, Narcisse’ist ja Zephyrist. Piiskop läks jutustuste saali koos Duclos’ (kes murdis sel õhtul truudust hertsogile, kättemaksuks selle eest, et see oli võtnud kaasa Martaine’i), Aline’i, Bande-au-cieli, Therese’i, Sophie, šarmantse väikese Colombe’i, Seladoni ja Adonisega. Durcet jäi söögisaali, mis koristati ära ning kuhu viidi vaibad ja suur hulk patju. Sinna sulgus ta koos oma truu abikaasa Adelaide’i, Antinouse, Louisoni, Champville’i, Michette’i, Rosette’i, Hyacinthe’i ja Gitoniga. On võimatu kujutledagi, milliseid roppe ja rõvedaid tegusid sel õhtul nimetatud neljas ruumis tehti. Kui järgmine päev oli juba peaaegu kätte jõudnud, tekkis seltskonnal tahtmine uuesti lauda istuda, kuigi magada polnud keegi suurt saanud. Kõik istusid laua taha, kuhu juhtus, ning ülesaetud kokad tõid praemune, külma pasteeti, sibulasuppi ja munarooga. Alkoholgi ei jäänud tarvitamata, kuid Constance oli nii nukker, et miski ei lohutanud teda. Curvali viha kasvas sama kiiresti kui Constance’i kõht ja seda sai vaene naine tunda ka selle õhtu jooksul, kuigi talle ei tekitatud kehavigastusi, sest neli sõpra olid kokku leppinud selles, et lasevad ta viljal küpseda. Muus suhtes koheldi Constance’i aga julmalt. Ta tahtis Durcet’le, oma isale, ja hertsogile, oma abikaasale, Curvali peale kaevata, kuid need saatsid ta persse, märkides, et tal peab olema mingi nendest märkamata jäänud viga, kui ta kõigist meestest vooruslikemas ja ausaimas niisugust pahameelt põhjustab. Nii vähe kaitset sai Constance neilt. Ja kõik läksid magama.

Üheteistkümnes päev
Üles tõusti väga hilja ja kõik tseremooniad jäeti ära. Otse voodist mindi lõunalauda ja selle järel joodi kohvi, mida serveerisid Giton, Hyacinthe, Augustine ja Fanni. Kohvitund toimus väga rahulikus õhkkonnas. Durcet tahtis, et Augustine peeretaks ja hertsog tahtis Fannile suhu anda. Mõlemad operatsioonid õnnestusid. Augustine oli peeretamisvalmis ja ta laskis lüheldase pankuri suhu tosina törtse, mis ajasid sellel peaaegu kõvaks. Curval ja piiskop piirdusid poiste persete käperdamisega. Kui aeg kätte jõudis, läksid kõik jutustuste saali. Duclos jätkas oma lugusid nii:
(51) „Väike Eugenie, kes hakkas meiega sõbraks saama, ja kelle ilule olid kuus kuud bordellis ainult kasuks tulnud, ütles ühel päeval mulle, tõstes samal ajal seeliku üles:
„Vaata mind, Duclos! Proua Fournier tahab, et mu perse päev läbi selline oleks.”

Nende sõnadega näitas ta mulle paari sentimeetri paksust sitakoorikut, mis kattis üleni tema armsat väikest pepuauku.
„Ja miks sa selline välja pead nägema?” küsisin.
„See on ühe vana härra jaoks, kes tuleb õhtul ja soovib, et mu perse oleks sitta täis.”
„Nojah,” ütlesin mina, „ta jääb rahule, sest sitasem ei saa enam kuidagi olla.”
Eugenie ütles mulle, et proua Fournier ise hõõrus ta pärast sittumist veel rohkem sitaga kokku. Mind hakkas huvitama, mis selle kena väikese neiuga küll tehakse, ja kui teda kutsuti, ruttasin piiluaugu juurde. Tegemist oli tsistertslaste ordu mungaga, kes oli pikka kasvu, kerekas ja tugev ning lähenes kuuekümnendale eluaastale. Ta kallistas neiut, suudles teda suule ja küsis, kas ta ka korralikult puhtust peab. Eugenie vastas jaatavalt ja tõstis oma sõnade kinnituseks seeliku üles.
„Mis, sa väike libu,” hüüdis munk, kui ta nägi, mismoodi asjalood olid, „sa julged mulle öelda, et sa oled puhas, aga endal on nii räpane perse! Sa ei ole ju kaks nädalat tagumikku pühkinud! Aga ma tahan, et ta oleks puhas, nii et mul tuleb tema puhastamine vist endal ette võtta.”
Nende sõnadega laskis ta neiul voodi kohale kummarduda, põlvitas kannikate ette ja lükkas need kätega laiali. Natuke aega uuris ta avanenud vaatepilti, teeseldes üllatust. Aga peagi läks munk kiima – ta ajas keele suust välja ja hakkas sitta lakkuma. Tema kired ärkasid ja sedasama tegi munn. Näis, nagu oleks nina, suu ja keel üheaegselt töötanud. Mehe ekstaas oli nii joovastav, et ta suutis vaevu rääkida. Riist seisis juba taeva poole. Munk haaras sellest kinni ja sperma pritsis välja samal hetkel, kui perse oli täiesti puhas. Ta lausa hiilgas, justkui poleks tema küljes iialgi sitta olnud. Aga perverdist kliendile ei piisanud sellest. See oli üksnes ettevalmistus. Ta tõusis, suudles Eugenied ning ajas siis sellele oma vana, paksu ja räpase persse ette, soovides, et neiu seda kõditaks ning sõrme pärakusse ajaks. See protseduur ajas mungal uuesti kõvaks. Ta haaras minu kolleegi persse ja kattis selle taas kirglike suudlustega. Seda, mis seejärel sündis, ei saa ma teile praegu jutustada – see on Martaine’i rida. Tema räägib teile selle kohtumise edasistest üksikasjadest, mis on talle hästi teada.”
„Üks küsimus veel, Duclos,” ütles hertsog. „Kas sellel mungal oli jäme türa ja kas ta oli esimest korda koos Eugeniega?”
„Jah, monsenjöör,” vastas Duclos, „see oli esimene kord, ja tema türa oli peaaegu sama jäme kui teie oma.”
„Minu munni nimel!” hüüatas Durcet. „Seda oleksin ma näha tahtnud!”
„Võib-olla oleksite ta ka järgmist stseeni heameelega pealt vaadanud,” vastas Duclos.
(52) „Mõni päev hiljem tuli meie juurde keegi härra, kes pistis mu käe anumasse, mis oli täidetud kaheksa või kümne sitahunnikuga. Arvatavasti poleks talle sugugi meeldinud teada saada, kellele need kuulusid. Ma pidin terve tema keha selle lõhnava pumatiga sisse hõõruma. Ükski kehaosa ei jäänud puhtaks, isegi mitte nägu. Kui ma jõudsin riistani, mida ma seejuures veel masturbeerisin, läks sellel räpasel seal pauk lahti. Ise jälgis ta ennast seejuures peeglist ja minu käele voolasid tema mehelikkuse tõendid.
(53) Ühe teise kliendi jaoks pidin ma ennast kaks päeva tagasi hoidma. See oli keegi ohvitser, kes kasutas igal hommikul erinevat tüdrukut. Asi toimus tema korteris.
„Millised kaunid kannikad!” ütles ta mulle, silitades mu tagumikku. „Kuid ilusast perssest ei piisa, lapsuke, see ilus perse peab ka sittuma! Kas sul on sitahäda?”
„Nii suur, et ma olen vaevast peaaegu suremas, härra,” vastasin talle.
„Aga see on ju imetore,” rõõmustas ohvitser, „teie juures on tõesti korralik teenindamine. Ja nüüd situ ilusti sellesse potti, mille ma sulle annan.”
„Kinnitan teile, härra,” laususin mina, „sellise hädaga situks ma kuhu tahes, kasvõi teile suhu!”
„Ah või mulle suhu? Peale selle, et sa oled võluv, oled sa ka nutikas, sest see on just see anum, mille ma kavatsen sulle anda.”
„Hea küll, härra, aga andke ta mulle kiiresti,” vastasin. „Ma ei suuda enam kauem vastu pidada!”
Mees heitis selili, mina kükitasin tema kohale ja lõin talle pihku, sel ajal kui mu sitt lendas junn junni järel talle kurku. Ohvitser läks sellest ekstaasi ja mu käsi päästis tema riistast valla spermaojad. Lahkudes oli ta vaimustuses ja oli koguni nii sõbralik, et ütles seda proua Fournier’le, kui järgmisel hommikul selle käest uut tüdrukut tellimas käis.
(54) Järgmine mees tegi enam-vähem sedasama. Ainsaks erinevuseks oli see, et ta hoidis üksikuid sitajunne tükk aega suus, segas neid oma süljega, liigutas suus siia-sinna ja sülitas viimaks välja.
(55) Nüüd tuleb üks, kellel oli arvatavasti veel veidram fantaasia. Ta tahtis, et potis oleks nelja inimese sitt ilma tilgakesegi uriinita. Mees sulgus tuppa koos oma varandusega. Mitte kordagi ei võtnud ta ühtegi tüdrukut kaasa ning hoolitses ülima hoolikusega selle eest, et uks oleks lukustatud ja et tema tegutsemise ajal ei oleks kusagilt võimalik sisse vaadata, isegi mitte piiluaugust. Sellepärast ei saa ma teile ka rääkida, mida ta tegi. Keegi ei näinud seda kunagi ja ainus, mida teati, oli see, et kui pärast mehe lahkumist ruumi mindi, oli pott tühi ja täiesti puhas. Aga mida ta nelja sitahunnikuga tegi, seda ei oskaks teile, ma arvan, öelda isegi saatan. Võib-olla viskas ta selle kuhugi, võib-olla tegi ta sellega midagi muud. Aga ma ei usu, et ta oleks teinud seda, mida te tõenäoliselt arvate, sest ta jättis sita muretsemise alati proua Fournier’ hooleks, tundmata iialgi huvi selle vastu, kellelt see pärines, ja lükkamata ealeski ühtegi tagasi. Kergitamaks saladuskatet sita saatuselt, hoiatasime me teda ükskord, öeldes, et ta on sel päeval saanud süüfilisehaigete sitta. Tema üksnes naeris selle peale ega saanud sugugi pahaseks. Nii ei oleks kindlasti juhtunud, kui ta oleks teinud sitaga midagi muud peale äraviskamise. Kui me temalt aga otsesõnu küsisime, mida ta ikkagi teeb, käskis ta meil suu pidada.”
Sellega Duclos lõpetas. Seltskond arutas mõnda aega, mida mees viimasest jutust küll sitaga teinud oli. Selle arutelu ajal lasti ühel ja teisel isikul oma suuremat laadi ihulisi vajadusi rahuldada. Hertsog soovis, et terve maailm näeks, kui väga Duclos talle meele järgi on. Ta demonstreeris kogu seltskonnale, millisel perverssel moel ta jutustajaga lõbutses, ja millise kuulekuse, osavuse ja taiplikkusega viimane teda rahuldas. Seda toimingut ja teisigi saatis meeldiv seltskondlik vestlus.
Õhtusöök ja orgia möödusid võrdlemisi rahulikult. Ning et ka enne järgmist õhtut midagi märkimisväärset ei juhtunud, siis läheme kohe edasi juttudeni, millega Duclos rõõmustas seltskonda kaheteistkümnendal päeval.

Kaheteistkümnes päev
„Uus olukord, mis minu elus tekkis,” jutustas Duclos, „sunnib mind kulutama natuke teie aega, härrased, minu elulooliste pisiasjadega. Kõlvatusi, mida ma hakkan kirjeldama, on parem mõista, kui teatakse rohkem objektist, millele nad on suunatud.
Ma olin just saanud kakskümmend aastat vanaks. Mul olid pruunid juuksed, aga nahk oli kõige ilusama valge jumega. Minu pead katvad lokkis juuksed ulatusid põlvedeni. Minu silmad olid üsna samasugused, nagu praegu, ja nad läksid aja jooksul üha ilusamaks. Figuurilt olin ma pisut täidlasevõitu, kuid pikka kasvu, nõtke ja graatsiline. Mis puutub minu perssesse, sellesse kehaossa, mis kõiki liiderdajaid iseäranis huvitab, siis oli see kõikide arvates igas suhtes täiuslik. Vähestel Pariisi naistel oli nii kaunis tagumik. See oli ümar, väga suur ja lihav, ilma et selle all oleks kannatanud tema elegants. Pisimgi liigutus paljastas kohe selle väikese roosinupukese, mida teie, härrased, nii väga hindate, ja mis (selles olen ma teiega täiesti ühel arvamusel) on naise kauneim ehe. Ja kuigi ma olin juba pikka aega andunud igat sorti kõlvatustele, ei olnud ükski naine nooruslikum kui mina, seda tänu mulle loodusest antud temperamentsusele ja minu äärmisele ettevaatlikkusele lõbustuste suhtes, mis oleks võinud minu tervisele või ilule halvasti mõjuda.
Ma ei armastanud mehi eriti. Ainult ühe korra olin ma olnud natuke armunud. Minu mõtteid valitses üksnes patuelu, seda aga erakordsel viisil.
Olles maalinud teile pildi oma kehalistest võludest, pean ma peatuma ka oma pahedel. Ma armastasin – ja ma ei salga seda, härrased – naisi, ehkki mitte sel määral kui mu kallis kolleeg Champville, kes kindlasti jutustab teile veel sellest, kuidas ta ennast oma sookaaslaste nimel ruineeris. Ent ka mina olen alati naisi meestele eelistanud ja naiste pakutavad mõnud on alati minu meeltele tugevamini mõjunud kui meestelt saadud nauding. Peale selle on mu puuduseks see, et mulle meeldib varastada. On uskumatu, millise määrani see kirg minus arenes. Ma olin täiesti veendunud selles, et kõik hüved maa peal tuleks jaotada võrdselt ning et ainult röövimine ja vägivald takistavad võidule pääsemast võrdsusel – looduse esimesel seadusel. Ma otsisin võimalusi, kuidas jõudu mööda maailma parandada ja õigluse võidule kaasa aidata. Ilma selle kireta poleks ma arvatavasti pääsenud ühe hukatusliku heategija käest, kellest ma teile peagi jutustan.”
„Ja kas sa oled oma elus palju varastanud?” küsis Durcet.
„Hämmastavalt palju, monsenjöör,” vastas Duclos. „Ma oleks praegu väga rikas, kui ma poleks kõike varastatut kiiresti jälle ära raisanud.”
„Kas su vargustega kaasnesid ka raskendavad asjaolud?” küsis Durcet. „Näiteks sõnamurdmine, usalduse kuritarvitamine ja pettus?”
„Ma olen kõike seda teinud,” vastas Duclos, „ma lihtsalt ei tahtnud kõikide pisiasjade mainimisega aega viita. Kuna ma aga näen, et see teile huvi pakub, pean ma meeles, et mainiksin tulevikus üht-teist sellelaadset.
Nimetatud puudustele lisandub see, et mul on väga kuri süda, aga on see’s minu süü? Kas pole hoopiski loodus see, kes on meie puuduste ja vooruste looja? Minul oli muuseas oma kalgist südamest ainult hea meel. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi elus nutnud, ei enda ega ka teiste hädade pärast. Ma armastasin oma õde ja kaotasin ta vähimagi valuta. Teie olite selle tunnistajaks, millise meelerahuga ma võtsin vastu teate tema surmast. Ma võiksin, olgu jumal selle eest tänatud, näha universumi hukku, valamata sellepärast pisaratki.”
„Nii ongi vaja,” ütles hertsog, „kaastunne on voorus, mis on omane ainult lollpeadele. Igaüks, kes hoolikalt asja üle järele mõtleb, saab aru, et iga kord, kui ta on kellelegi kaasa tundnud, on ta jätnud ennast sellega ilma kahjurõõmust. Aga nii patusena pidid sa, Duclos, kindla peale panema toime kuritegusid – kaastundmatus viib ju ikka selleni?!”
„Monsenjöör,” vastas Duclos, „reeglid, mille te olete meie jutustuste jaoks kehtestanud, sunnivad mind paljudest asjadest vaikima, sest need jäävad valdkonda, millest rääkimise te olete teinud ülesandeks minu kolleegidele. Ma ütlen teile vaid ühte: kui peaks juhtuma, et teised jutustajad näivad teile suurte roimaritena, siis võite olla kindlad, et mina olen samasugune.”
„Seda võib nimetada iseenda vastu aus olemiseks,” ütles hertsog. „Lase siis oma jutuga edasi, me rahuldume sellega, mida kuuleme, sest oleme piiratud omaenda kehtestatud reeglitega. Kui me aga sinuga nelja silma alla jääme, tunnistad sa oma kuriteod mulle viimseni üles.”
„Ma ei kavatse teie eest midagi varjata, monsenjöör,” vastas Duclos, „kuid nüüd ma jätkan. Vaatamata kõikidele nendele pahedele – ja hoolimata sellest, et mulle oli sootuks tundmata tänulikkus, mida ma pidasin üksnes alandavaks ja inimesele väärituks tundeks, mis hävitab uhkuse, millega loodus meid on varustanud – sellele vaatamata armastasid mind minu kolleegid ja mina olin see, keda mehed kõige rohkem ihaldasid.
(56) Selline oli niisiis minu olukord, kui proua Fournier’ juurde tuli ülemmõisavalitseja d’Aucourt. Et ta oli meie lõbumaja alaline klient, koheldi teda suure lugupidamisega ja proua Fournier tahtis mind väga temale tutvustada. Ta teatas mulle eelmisel päeval, et ma hoiaks alles, te teate juba mille, sest härra d’Aucourt armastas seda rohkem kui kõik teised mehed, keda ma seni kohanud olin. Sellest kuulete kohe täpsemalt.
Härra d’Aucourt saabus ja, suudelnud mind, avaldas pahameelt selle üle, et proua Fournier talle iga kord nii kena neidu ei olnud pakkunud. Ma tänasin teda komplimendi eest ja me läksime trepist üles. D’Aucourt oli umbes viiekümneaastane mees, paks küll, kuid ometi mitte ebameeldiv. Ta oli intelligentne, ja see, mis mulle tema juures kõige rohkem meeldis, oli tema viisakas ja heatahtlik olemus. See vaimustas mind juba esimesest hetkest peale.
„Teie perse on küll maailma kõige ilusam!” ütles d’Aucourt mulle, kui ta mu lähemale tõmbas ja käe mu seeliku alla pani. Ta haaras otsekohe minu tagumikust.
„Mina olen sellel alal suur asjatundja,” jätkas ta, „ja teie kehaehitusega tüdrukutel on peaaegu alati ilus perse. Oh, kas ma ei öelnud!” Ta mudis natuke mu kannikaid. „Kui mõnus see on, kui ümar!”
D’Aucourt pööras mind õrnalt ringi ja tõstis ühe käega mu seeliku puusadest kõrgemale, käperdades mind samal ajal teisega.
„Oh sa poiss,” hüüatas ta, „see on tõesti üks kenamaid persseid, mida ma oma elus näinud olen, ja ometi olen ma näinud neid terve hulga!… Ajage kannikad laiali, oh milline kaunis maasikmari… seda ma veel limpsin, nii et vähe ei ole!… Ma pistan ta kinni… See on tõepoolest imeilus perse… Aga öelge mulle, kaunitar, kas teile anti ka juhiseid?”
„Jah, härra.”
„Kas teile öeldi, et ma panen teid sittuma?”
„Jah, härra.”
„Aga kas teie tervis on korras?”
„Oo, härra, selles võite kindel olla.”
„Ma lähen selle asjaga nimelt kaugemale kui mõni teine,” jätkas mees, „ja kui te ei ole täiesti terve, siis oleks see ohtlik.”
„Mu härra,” vastasin talle, „te võite teha rahulikult kõike, mida soovite. Ma kinnitan teile, et olen puhas nagu vastsündinud lapsuke. Võite tunda ennast täiesti julgena.”
Pärast seda sissejuhatust pidin ma kummarduma mehe näo juurde ja, ikka veel minu kannikaid laiali hoides, surus ta oma suu vastu minu oma ja imes veerand tundi mu sülge. Aeg-ajalt neelatas ta ja imes siis jälle edasi.
„Ajage aga mulle sülge suhu,” ütles ta vahepeal, „täitke mu suu oma süljega.”
Ja siis tundsin ma tema keelt, mis rändas mööda mu igemeid, surudes ennast nii kaugele, kui vähegi sai, ja tõmbas enda poole kõik, mida tee peal kohtas.
Viimaks ütles d’Aucourt: „Mul seisab. Asume asja juurde.”
Ta asus uuesti minu kannikaid uurima ja tahtis, et ma võtaksin tema munni välja. Ma panin käe d’Aucourt’ile püksi ja leidsin sealt väikese, kolm sõrme jämeda ja vaevalt 12 sentimeetrit pika riista, mis oli ennast juba kannatamatult püsti ajanud.
„Võtke seelik seljast ära,” ütles d’Aucourt. „Mina võtan samuti püksid jalast ära, sest selle asja jaoks, mida me tegema hakkame, peavad kummagi kannikad olema katmata.”
Ma kuuletusin ja võtsin seeliku ära. Siis ütles mees: „Toppige oma särk pihiku alla, nii et tagumik oleks täiesti paljas. Ja heitke kõhuli voodi peale.”
Kui ma olin seda teinud, istus ta toolile ja hakkas uuesti mängima minu perssega, mille nägemine paistis teda joovastavat. Ta lükkas kannikad laiali ja ma tundsin tema keelt sügavale auku tungimas.
„Ma tegin seda selleks,” ütles ta, „et kindlalt veenduda selles, et kana on valmis munele hakkama.”
Minul härra d’Aucourt’i katsuda ei tulnud. Ta masturbeeris ise aeglaste liigutustega türa, mille ma olin tal püksist välja võtnud.
„Edasi, lapsuke” lausus ta siis, „asume asja juurde, sitt on valmis, ma tundsin seda. Jälgige hoolega seda, et te situksite hästi aeglaselt. Oodake alati, kuni ma olen ühe tüki ära söönud, ja laske alles siis järgmine välja. See operatsioon kestab kaua. Aga ärge veel praegu alustage. Kerge patsutus kannikatele on märgiks sittuda, aga ainult hästi vähe korraga!”
Seda öelnud, võttis ta oma kultuseobjekti lähedal sisse võimalikult mugava asendi. Ta pani suu vastu persseauku ja ma tegin talle kohe esimese sitajunni – umbes nii suure kui väike muna. Ta lutsutas seda, keerutas seda sada korda suur ringi, näris ja neelas viimaks alla. Kui ma märkasin, et ta on selle tüki nahka pistnud – see juhtus paari-kolme minuti pärast – lasin ma talle järgmise. Ja et mul oli kõva sitahäda, täitus ja tühjenes härra d’Aucourt’i suu kümme korda järgemööda, ilma et ta isu oleks täis saanud.
„Mul on kõik, härra,” ütlesin viimaks, „mul pole mõtet edasi pressida, enam ei tule midagi.”
„Jah, pisike,” sõnas d’Aucourt, „kas kõik on otsas? Nii et mul peaks siis pauk lahti minema. Olgu pealegi, ma purskan oma jobi välja sinu ilusat perset puhtaks pühkides! Ma ei ole ealeski söönud maitsvamat sitta, seda võin ma tervele maailmale kinnitada! Anna mulle see jumalik perse, mu inglike, ma lakun ta üle, ma söön ta sootuks ära!”
Ja sel ajal, kui see pervert toppis oma keele persseauku sisse ja lõi endale pihku, lendas ta sperma minu jalgade peale. Selle juures kuulsin ma suurt hulka vandesõnu ja ropendusi, mida härra d’Aucourt nähtavasti vajas, et oma ekstaasi täielikuks teha.
Kui kõik oli läbi, võttis ta istet ja tema käsu peale istusin ma tema kõrvale. D’Aucourt küsis minult, kas ma ei ole bordellielust juba tüdinenud ja kas mul ei oleks soovi leida kedagi, kes mu siit ära viiks. Kuna ma nägin, et ta on asjast väga huvitatud, mängisin raskesti kättesaadavat. Et mitte tüütada teid ebahuvitavate üksikasjadega, ütlen ainult nii palju, et tunniajalise vestluse järel lasin ma ennast pehmeks rääkida ning me leppisime kokku, et järgmisest päevast hakkan ma elama härra d’Aucourt’i juures kahekümne luidoori eest kuus koos prii ülalpidamisega. Et d’Aucourt elas üksi, pidin ma asuma elama tema majja. Me leppisime kokku, et üks tüdruk antakse mulle teenijaks ning ma saan nautida härra d’Aucourt’i kolme sõbra ja nende armukeste seltskonda, kellega ta kohtub neli korda nädalas liiderlikel õhtusöömaaegadel, mis toimuvad kord ühe, kord teise juures. Minu ainsaks kohustuseks pidi olema rikkalikult süüa ja nimelt alati ainult seda, mida minu uus peremees mulle anda laskis. Härra d’Aucourt pidas väga tähtsaks seda, et ma toituksin tema süsteemi järgi. Niisiis pidin ma hästi sööma, korralikult magama (et seedimist soodustada), regulaarselt üks kord kuus kõhulahtistit võtma ja d’Aucourt’ile kaks korda päevas suhu sittuma. Viimane pidi olema raskusteta võimalik, sest ta lubas mind nii rikkalikult toita, et mul tulevat häda pigem kolm kui kõigest kaks korda päevas. Kauba kinnituseks andis d’Aucourt mulle ühe imeilusa teemandi, embas mind ja soovitas, et ma teeksin otsekohe proua Fournier’ga lõpparve ja oleksin järgmisel hommikul valmis, ta tulevat mulle ise järele.
Bordelliga hüvastijätmine käis kiiresti. Minu süda ei kahetsenud midagi, sest see ei olnud kellessegi kiindunud. Ainult minu meeled kahetsesid lahkumist Eugeniest, kellega mul oli viimased kuus kuud olnud väga intiimne vahekord. Ja nii ma siis läksin. Härra d’Aucourt võttis mu väga hästi vastu ja andis mulle elukohaks toredad toad, mis peagi sisustati täiesti minu äranägemise järgi. Ma pidin võtma päevas neli einet, kusjuures mul oli keelatud süüa paljusid toite, mis mulle väga meeldisid, nagu näiteks kalu, austreid, soolaliha, mune ja mistahes piimasaadusi. Need keelatud road korvati aga rikkalikult paljude muudega, nii et mul ei olnud tegelikult põhjust nuriseda. Minu põhiroaks oli enamasti tohutul hulgal valget linnuliha. Sellele lisandus muid erinevaid liharoogi, sadat liiki rasvaineid ning võrdlemisi vähe leiba ja puuvilju. Ma pidin sööma liha nii hommikul, päeval kui õhtul, lõunasöögil seejuures ilma leivata. Ja peagi laskis härra d’Aucourt mul leiva tarvitamise hoopis lõpetada. Mõne aja pärast ei antud mulle enam ka suppi. Nagu d’Aucourt oli ennustanud, ajas selline toitumisrežiim mind peagi kaks korda päevas sitale. Sitt oli magus, väga pehme ja täitsa hea maitsega, mida ei oleks olnud võimalik saavutada tavapärasel viisil toitudes. Ma uskusin selles suhtes härra d’Aucourt’i kui asjatundja arvamust.
Meie intiimsed kohtumised toimusid siis, kui härra d’Aucourt ärkas, ja siis, kui ta magama heitis. Need nägid välja umbes samamoodi kui see, mida ma teile kirjeldasin. Asi algas alati sellega, et ta imes mu suud, mida ma muuseas kunagi puhastada ega isegi loputada ei tohtinud. Väärib veel märkimist, et d’Aucourt’il ei läinud mitte iga kord pauk lahti. Jääb veel lisada, et meie kokkulepe ei eeldanud temapoolset truudust – ta rahuldas ennast ka teiste naistega, kuid mina olin tema lemmik.
Minu saabumise päeva õhtul tulid d’Aucourt’ile külla sõbrad. Et igaüks neist oli praegu vaadeldavas kõlvatuste žanris leiutanud erinevaid perversseid lõbustusi, jutustan ma teile natuke sellest, mida nad tegid.
Külalised tulid sisse. Esimene oli vana kuuekümneaastane parlamendisaadik nimega d’Erville. Tema saatjaks oli neljakümneaastane naisterahvas, kes oli väga ilus ja kelle ainsaks puuduseks oli natuke liiga palju täidlust. Naist hüüti proua du Cange’iks. Teine mees oli neljakümne viie kuni viiekümne aasta vanune erusõjaväelane härra Despras. Tema saatjaks oli väga veetlev kahekümne kuue aastane blondiin, kellel oli fantastiline keha ja kelle nimi oli Marianne. Kolmas sõber oli vana abee, umbes kuuskümmend aastat vana ja tema nimi oli du Coudrais. Teda saatis piltilus kuueteistkümneaastane poiss, keda abee nimetas oma vennapojaks.
Selsamal korrusel, millel asusid ka minu ruumid, toimus ühtaegu lõbus ja rikkalik õhtusöök. Ma märkasin, et naised ja noormees toitusid umbes samamoodi nagu mina. Õhtusöögi ajal paljastus ka külaliste iseloom. On absoluutselt võimatu olla liiderlikum kui d’Erville: tema silmad, jutt, žestid – kõik osutas äärmisele kiimalisusele. Despras nägi välja mõnevõrra külmaverelisem, aga sellest hoolimata oli kõlvatus tema hinge lahutamatu osa. Mis puutub abeesse, siis tema oli kõige paadunum ateist, keda ma kunagi näinud olen – peaaegu iga tema lause sisaldas mõnda jumalateotust.
Daamid sarnanesid oma armukestele. Nad olid jutukad, kuid sellest hoolimata meeldiva olekuga. Noormees seevastu paistis olevat sama loll kui ilus. Proua du Cange, kes näis olevat temasse armunud, heitis poisile aeg-ajalt kirglikke pilke, mida see märkamagi ei teinud.
Magustoidu juures heideti igasugune sündsus kõrvale ning teod muutusid sama rõvedaks kui jutud. D’Erville õnnitles d’Aucourt’i uue armukese puhul ning küsis, kas mul on ilus perse ja kas ma situn hästi.
„Kuradi päralt,” vastas talle minu peremees, „võta ja veendu selles ise. Sa ju tead, et meil on kõik ühine ning me jagame üksteisega nii naisi kui rahakotte.”
„Tore on,” sõnas d’Erville, „ma proovin ta ära.”
(57) Ja ta võttis mul sedamaid käest kinni ja pani ette minna koos ühte kõrvaltubadest. Kui ma kõhklesin, ütles proua du Cange mulle korralekutsuvalt: „Mine juba, preili, meil ei ole siin mingeid formaalsusi. Küll ma hoolitsen vahepeal sinu mehe eest.”
D’Aucourt, kellele ma heitsin küsiva pilgu, andis mulle märku käsku täita. Niisiis järgnesin ma vanale kõdule.
D’Erville oli juba kõvasti Bacchuse rõõmusid maitsnud. Vaevalt oli uks meie järel sulgunud, kui ta suudles mind erakordse kirglikkusega suule ja laskis sinna sisse kolm või neli veinilonksu, mida magu talle üles saatis. Talle pakkus suurt heameelt see, kui ma need lonksud jälle tema suhu tagasi lasin. Siis tõstis härra d’Erville mu seeliku üles ja uuris mu tagumikku kiimas perverdi põhjalikkusega. Ta märkis, et ei ole d’Aucourt’i valiku üle põrmugi üllatunud, sest mul olevat üks Pariisi ilusamaid persseid. Ühtlasi palus ta, et ma paar korda peeru laseksin. Kui ma olin seda pool tosinat korda teinud, hakkas d’Erville taas mu suud suudlema, mudides ja pigistades seejuures kõvasti mu kannikaid.
„Kas sul on juba häda?” küsis ta.
„Ma olen valmis,” vastasin.
„Väga hea, kaunis neiu,” sõnas d’Erville, „situ siis selle taldriku peale.”
Ta ulatas mulle suure valge portselantaldriku ja hoidis seda sel ajal, kui ma oma sisemuse valla päästsin. Ta uuris perssest väljatungivat tulnud rooja ülima hoolikusega.
„Püha kurat, kui ilus sitt!” hüüdis ta vaimustusega.
Kui ma olin sittumise lõpetanud, võttis d’Erville taldriku ja nuusutas innukalt sellel olevat maiusrooga. Ta katsus, limpsas ja näksis sitta ning ütles, et ei suuda enam vastu panna – ülevoolav iha haaravat teda, kui ta vaatab oma elu kõige vaimustavamat sitahunnikut. Ta tahtis, et ma lakuks tema munni. Kuigi see operatsioon oli kõike muud kui meeldiv, kuuletusin ma, kartuses langeda härra d’Aucourt’i pahameele alla, kui ma tema sõbra soove vastuvaidlematult ei täida.
Härra d’Erville istus tugitoolile. Kausi pani ta kõrvalolevale lauale, ise aga kummardus selle kohale, nina päris sita juures. Ta ajas jalad laiali. Ma istusin tema juurde madalale toolile ning võtsin tema püksiaugust välja kohutavalt armetu, täiesti pehme munni. Hoolimata oma vastumeelsusest hakkasin seda kaunist reliikviat imema, lootes, et ta vähemalt minu suus pisut kõvemaks läheb, kuid mul tuli pettuda. Sel ajal, kui ma munni lakkusin, hakkas pervert värsket sitta, mille ma taldrikule olin lasknud, rohkem kugistama kui sööma. See kestis kolm minutit, mille jooksul mehe liigutused ja väänlemine reetsid palavikulist kiima. Kuid kõik oli asjata – riist oli pehme ja jäi pehmeks. Ma sain oma suhu ainult paar pisikest tilgakest ja vaene õnnetu munnike tõmbus otsekui piinlikkust tundes tagasi. Tema peremees oli täiesti võhmal. Me läksime koos teiste juurde tagasi.
„Ah, Jeremias,” ütles parlamendisaadik, „ma pole ealeski varem kedagi nii ilusti sittumas näinud.”
Salongi olid jäänud ainult abee ja tema „vennapoeg”.
(58) Üldiselt ei võtnud du Coudrais endale, erinevalt teistest, kunagi ühtegi teist partnerit, ega andnud ka oma poissi teistele. Mulle öeldi, et ta ei suuda kunagi naisega rahuldust saada. See oli tema ja härra d’Aucourt’i ainud erinevus. Muus suhtes olid tseremooniad sarnased. Kui me sisenesime, oli noormees kummargil voodi kohal ja demonstreeris kallile onule oma perset. Põlvitav onu haaras sitta suhu ja kugistas seda alla, nühkides ise samal ajal oma väikest munni. Abeel läks meie juuresviibimisest hoolimata pauk lahti ja ta kinnitas, et poiss situb üha paremini ja paremini.
(59) Peagi saabusid Marianne ja d’Aucourt ning üsna kohe nende järel Despras ja du Cange. Nad ütlesid, et olevat ainult mind oodanud.
„Meie du Canges’iga,” ütles Despras, „oleme juba kaua aega tuttavad. Teid aga, mu imekaunis kuninganna, näen ma küll esmakordselt, kuid ometi tekitasite te minus vastupandamatu soovi otsekohe teiega vallatleda.”
„Aga härra,” vastasin talle, „härra parlamendisaadik sai juba kõik endale. Mul ei ole teile enam midagi pakkuda.”
„Oh,” kostis ta naerdes, „ma ei nõua midagi. Mul on kõik endal olemas. Mul on vaja ainult teie sõrme.”
Järgnesin Desprasile uudishimulikult ja kui me olime kahekesi, tahtis ta umbes minut aega minu perset suudelda. Ma võtsin tagumiku paljaks ja, olles persseauku paar-kolm korda lakkunud, laskis ta mul oma püksid lahti nööpida, et vastaksin talle omapoolsete hellitustega. Asend, mille Despras sisse võttis, tekitas minus kahtlust. Ta kükitas tugitooli peale ja tema all oli anum. Ma küsisin, milleks on vaja, et ma tema perset suudleks.
„See on väga tähtis, mu armsake,” vastas Despras, „sest mu perse, tujukaim kõikidest persetest maailmas, situb ainult siis, kui teda suudeldakse.”
Ma suudlesin teda üksnes põgusalt. Ta märkas seda ja käratas mulle: „Tulge lähemale, kurat võtaks, tükk maad lähemale! Kas te kardate siis natukest sitta?”
Viimaks surusin ma siis huuled päris augu vastu. Vaevalt oli ta seda tundnud, kui ta juba oma sisikonna valla päästis. Purse oli nii äkiline, et üks mu põskedest sai päris mustaks. Ma ei ole kunagi elus sellist sittumist näinud. Üheainsa hetkega oli suur salatikauss ääreni täis. Despras võttis kausi, heitis sellega voodisse, sitane perse õieli, ja mina pidin tema perset kõvasti sõrmedega erutama, sel ajal kui tema võttis selle, mis oli just äsja lahkunud tema sisikonnast, ja saatis selle sinna tagasi. Ja kui räpane selle liiderdaja perse ka ei olnud, kuuletuda tuli mul ometigi. Despras ütles mulle, et tema armuke teeb seda ja mina ei tohi ometi viletsam olla. Niisiis torkasin ma kolm sõrme mehele persseauku, tema aga pistis käe omaenda ekskrementide sisse, sobras nendes ja sõi. Teise käega lõi ta endale pihku, kusjuures riist hakkas juba üsna kõvaks minema. Ma kahekordistasin oma jõupingutusi ja märkasin päraku kokkutõmbumise järgi, et mehe erektsioonilihased olid valmis seemet välja paiskama. Kauss sai tühjaks ja Desprasi munad samuti.
Salongis nägin ma oma truudusetut d’Aucourt’i kauni Marianne’i seltsis. See kelm oli seega saanud kõiki kolme naist. Üle jäi veel ainult poiss, keda armukade abee kellelegi ei andnud.
Kui kogu seltskond oli jälle koos, võtsid kõik ennast ihualasti, panemaks toime uusi ekstravagantsusi. See andis mulle võimaluse poissi, kes mulle huvi pakkus, lähemalt silmitseda. Poiss oli tõeline maiuspala. Tal oli tugev, kuid täiesti valge keha ja tema perse, mida mul õnnestus natuke patsutada, oli tõeline looduse meistriteos.
Pärast mitmesuguseid perversseid toiminguid pani seltskond ennast riidesse ja läks laiali. Järgmisel hommikul läksin, nagu tavaliselt, d’Aucourt’i juurde. Me ei teinud teineteisele eilse truudusetuse pärast vähimaidki etteheiteid. Ta ütles, et ta ei tea ühtegi tüdrukut peale minu, kes situks ilusamini kui Marianne. Mina omakorda tundsin huvi, mida teeb Marianne armukesega, kellele meeldib hoopis ise sittuda? D’Aucourt vastas, et see on saladus, mida kumbki neist ei taha paljastada. Ja me asusime oma igapäevatoimingute juurde.
Ma ei olnud seotud nii rangete reeglitega, et ma ei oleks võinud aeg-ajalt välja minna.

Loe edasi:
Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 5. osa