Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 1. osa

Tõlkija eessõna

„Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool” – markii de Sade’i (1740–1814) põhiteos – avaldati esmakordselt 1904. aastal Pariisis.

Markii kirjutas selle raamatu Bastille’ vanglas 22. oktoobrist 27. novembrini 1785 – kolmekümne seitsme päevaga. Vanglast pääsedes oli de Sade sunnitud käsikirja maha jätma. 19. sajandi lõpuni peeti „Soodoma 120 päeva” kadunuks. Käsikirja ootamatu leidmine filosoofi ja kirjaniku dr. Eugen Dühringi (1833–1921) poolt vääriks pikemat käsitlemist, aga siinkohal me sellel peatuma ei hakka. Alljärgnevalt avaldame valitud palu sellest mahukast teosest. Ärgu lugeja kannatust kaotagu, kui „rammusamad” kohad ennast alguses natuke oodata lasevad. De Sade’i stiili iseärasuseks on just see, et ta algul kiusab lugejat (võiks öelda lausa sadistlikult), rääkides asjadest ainult vihjamisi ja kruvides pinget järk-järgult üles. Hiljem hakkab autor algul saladuseks jäänud üksikasju täpselt kirjeldama, tasudes lugejale kannatlikkuse eest kuhjaga.
Väärib veel märkimist, et Soodoma mainimine pealkirjas ei viita sodoomiale ehk meie mõistes zoofiiliale. Mitmes võõrkeeles kasutatakse „sodoomiat” ühisnimetusena zoofiilia, homoseksualismi ning anaal- ja suuseksi jaoks. Jumala viha alla langenud Soodoma linnas praktiseeritigi põhiliselt homoseksualismi.

Sissejuhatus

Koletud sõjad, mida Louis XIV oma valitsemise ajal pidas ning mis kurnasid viimase piirini nii riiki kui ka rahvast, pakkusid ometi paljudele lurjustele võimaluse rikastuda. Nad olid verekaanidena alati õnnetuse lähedal ja suurendasid seda oma tegevusega veelgi, lõigates teiste hädast võimalikult suurt kasu. Selle kuninga valitsemisaja lõpupoole mõtlesid neli sellist uusrikast välja kõige kummalisema ja kõlvatuma ürituse, millest keegi kunagi kuulnud on.
Oleks ekslik arvata, et varastamisega tegelesid ainult vargad – seda ei põlanud ära ka väga peened härrasmehed. Blangis’ hertsog ja tema vend, N. piiskop, kes mõlemad kuritegelikul teel tohutu varanduse kokku ajasid, on ilmekaks tõendiks sellest, et aadel valis rikastumiseks sama vähe vahendeid kui iga teinegi seisus. Need härrasmehed, nii äris kui lõbustustes tihedalt seotud tuntud maksuametniku Durcet’ ja kohtunik Curvaliga, olid esimesed, kes mõtlesid välja patuorgia, millest see raamat jutustab.
Rohkem kui kuus aastat tagasi tulid need neli elumeest, keda lisaks nende varanduse päritolule ühendas ka sarnane maitse, mõttele tugevdada oma sõprust omamoodi sidemetega, mille põhiliseks iseloomustavaks jooneks oli ebakõlblus. Kogu lugu algas sellest, et Blangis’ hertsog, kolme naise lesk, kellest üks oli kinkinud talle kaks tütart, märkas, et kohtunik Curvalil on kange tahtmine abielluda neist tütardest vanemaga, olgugi et talle ei olnud teadmata amoraalsused, mida tüdruku isa endale aeg-ajalt lubas. Selle peale tuli hertsog välja omapärase kolmikliidu ideega, öeldes Curvalile: „Te tahate Julie’d endale naiseks. Ma annan ta teile kõhklemata ja mul on ainult üks tingimus – et te ei muutuks armukadedaks, kui teie abikaasa teeb mulle ka edaspidi sedasama heameelt, mida ta mulle alati on teinud. Peale selle sooviksin, et te aitaksite mul veenda meie ühist sõpra Durcet’d, et ta annaks mulle naiseks oma tütre Constance’i, kelle vastu mul, tõtt-öelda, on samasugused tunded, nagu teil Julie’ vastu.”
„Aga,” vastas Curval, „te teate kahtlemata, et Durcet, kes on samasugune liiderdaja nagu teie…”
„Ma tean kõike seda suurepäraselt,” katkestas hertsog teda. „Aga kas see on meie jaoks takistus? Te ei arva ometi, et ma tahan naist selleks, et teda armastada? Ma tahan võtta naist selleks, et ta rahuldaks kõik mu tujud ja aitaks Hymeni mantliga varjata seda tohutut hulka kõlvatusi, mida ma korda saadan. Ühesõnaga, ma tahan tema tütart samal põhjusel, nagu teie minu oma. Kas te arvate, et teie kavatsused on mulle teadmata? Meie, hoorajad, võtame naised, et saada orjatare. Abikaasadena on nad rohkem meie võimu all kui armukesed ja te teate sama hästi nagu mina, kui despootlikud on meie lõbustused.”

Selle vestluse ajal astus sisse Durcet. Meie sõbrad jutustasid talle kohe oma plaanidest. Durcet oli vaimustatud sellest ideest, mis lubas tal esmakordselt tunnistada oma kiindumust Adelaide’i, kohtuniku tütre vastu. Ta nõustus võtma hertsogi oma väimeheks tingimusel, et ta saaks ise Curvali väimeheks. Kolmes abielus lepiti kokku otsekohe. Enne seda oli aga kohtunik tunnistanud Durcet’le, et ta oli oma tütrega juba vahekorras olnud, milline asjaolu väimeest sugugi ei šokeerinud. Niiviisi jõudsid kolm isa, kellest ükski ei raatsinud oma tütrest päriselt loobuda, kokkuleppele laiendada oma värsket liitu nii, et kolm noort naist olid küll nime poolest ja seaduse ees seotud üksnes oma abikaasadega, nende kehad aga kuulusid kõigile kolmele sõbrale võrdselt. Vastupuiklemise eest pidid neile osaks saama karmid karistused.
Pärast nende formaalsuste korraldamist pani piiskop, hertsogi vend, ette sõpruskonda veelgi laiendada – nimelt hertsogi teise tütre Aline’iga. Piiskopil olid omal ajal olnud üpris lähedased suhted oma vennanaisega ja kummalegi vennale ei olnud teadmata, et Aline’i olemasolu oli hoopis rohkem piiskopi kui hertsogi teene. Piiskop oli näinud tüdruku kasvamist võluvaks neiuks ja, nagu võibki arvata, oli tal soov sellest võlust osa saada. Ta soovis niisiis ühineda meie kolme sõbra kokkuleppega samadel tingimustel, nagu teisedki. Et Aline oli veelgi veetlevam kui tema kolleegid, ei kõheldud piiskoppi kampa võtmast. Nii sai iga meie peategelane endale abikaasaks neli kaunist neidu.
Et lugejale asjast ülevaate saamist hõlbustada, loetleme noorpaarid veel korra:
hertsogi, Julie’ isa, abikaasaks sai Constance, Durcet’ tütar;
Durcet’, Constance’i isa, abikaasaks sai Adelaide, Curvali tütar;
Curvali, Adelaide’i isa, abikaasaks sai Julie, hertsogi vanem tütar;
piiskop, Aline’i onu ja isa, sai ülejäänud kolme naise abikaasaks, andes oma sõprade käsutusse Aline’i ja säilitades mõistagi ka ise kõik õigused temale.
[Järgnesid luksuslikud pulmapeod hertsogi mõisas. Pärast tagasipöördumist oli meie nelja sõbra liit veelgi tugevam kui enne. Nad asutasid ühise kassa oma orgiate finantseerimiseks. Lõbustustele kulutati muinasjutulisi summasid.]
Neljal kuulsal kupeldajal, kelle tööks oli naiste muretsemine, ja veel neljal, kes varustasid orgiaid meestega, olid käed-jalad tööd täis, kui nad nii pealinnas kui provintsides otsisid inimesi, kes ühe või teise kõlvatuse jaoks kõige paremini sobisid.
Reeglina korraldati iga nädal neli pidu, kõik erinevates maamajades Pariisi lähedal. Esimene meeldiv koosviibimine oli pühendatud üksnes pederastia rõõmudele ja neist võtsid osa ainult mehed, tavaliselt kuusteist 20–30 aasta vanust noormeest, kelle erakordsed omadused lubasid meie neljal sõbral end naiste rollis erakordselt hästi tunda. Mehi valiti selleks otstarbeks üksnes nende sugutite suuruse põhjal ja kuna kulutustega ei koonerdatud, oli rahulolematuseks harva põhjust. Et aga oleks võimalik nautida ka muid rõõme, toodi 16-le mehele lisaks sama suur arv 12–18-aastaseid poisse, kelle ülesandeks oli etendada naiste osa. Poisid valiti hoolega välja kõige kenamate seast. Nendel meesteorgiatel ei tohtinud viibida ühtegi naist ja seal tehti kõike seda, millega Soodom ja Komorra jumala viha alla olid langenud.

Teine pidu oli pühendatud peene kasvatuse saanud noortele tüdrukutele. Neid sunniti loobuma oma ülbest uhkeldamisest ja aristokraatlikust ninakusest ning rahuldama väljapakutud hiigeltasu teenimiseks meie liiderdajate kõige rafineeritumaid soove ja taluma uskumatuid alandusi. Igaks taoliseks orgiaks oli ette nähtud kaksteist tüdrukut, aga et neid alati küllaldasel arvul ei leitud, asendati nad mõnikord lihtsalt korralike naisterahvastega prokuröriprouadest madalamate ametnike abikaasadeni. Pariisis on neli-viis tuhat taolist naist, keda puudus või luksusehimu sedalaadi seiklustele ajab. Sellepärast ei ole neid raske leida, kui vaid rahakott välja kannatab. Ja kuna meie kiimalised sõbrad olid rikkamast rikkamad, võisid nad ennast lõbustada vägagi peente daamidega. Aga kui korralik naine ka ei olnud, pidi ta kõikidele nõudmistele alistuma ja lihahimulisele meelele pakkus suurimat lõbu sundida kõikvõimalikeks jõledusteks ja häbitusteks naisi, kellele nende kasvatus ja peened kombed taolisi asju kategooriliselt keelasid. Nad tulid kohale ja pidid tegema kõike, mis kästi. Ning et meie neli suli olid hirmsad kiimlejad kõige räpasemate fantaasiatega, oli nende täielik rahuldamine kõike muud kui kerge.
Kolmandat pidu peeti kõige inetumate ja eemaletõukavamate olevustega, keda leida suudeti. Kes tunneb hästi sugukire hälbeid, ei leia selles midagi imelikku – ta teab, et selliste olenditega nii-öelda mustuses aeleda on ülimalt erutav. Selles võib leida kõige täiuslikumat andumust, kõige koletumat kõlvatust, kõige absoluutsemat alandust. Ja see nauding võrreldes sellega, mida oli tehtud eelmisel olengul, nende peletiste võrdlemine eelmise õhtu kaunitaridega – see kontrast vürtsitas võimsalt nii ühte kui teist ekstsessi. Siin olid lõbustused rafineeritumad ja pikantsemad. Kuue tunni jooksul võeti ette sada litsi ja vaid haruharva jäi mõni neist vigastamata. Aga ärgem kiirustagem detailide täpse kirjeldamisega, see tuleb omal ajal.
Neljanda õhtusöögi kangelasteks olid neitsid. Neid võeti vastu kuni viieteistkümnenda eluaastani, alustades seitsmendast. Vastuvõtutingimused olid alati ühed ja samad – nõuti ilusat nägu ja garanteeritud puutumatust. Mitte et meie himurad sõbrad neid kauneid roose ise oleks tahtnud ära noppida – kuidas nad oleksidki seda teha saanud, kui tüdrukuid oli neil korraga kakskümmend tükki ja neljast sõbrast olid suguaktiks võimelised ainult kaks! Ometi pidid iga kord kakskümmend neitsit käepärast olema ja kes pääsesid meie sõprade käest, jäeti teenrite saagiks, kes olid niisama rikutud kui nende peremehed.
Lisaks neile neljale peole leidis igal reedel aset salajane õhtusöök, millel oli hoopis vähem objekte, kuid mis oli tunduvalt kulukam. Sellel osalesid neli noort daami, kes pidid olema oma vanematelt ära võetud – kavaluse või rahaga. Nendest orgiatest võtsid peaaegu alati osa ka meeste abikaasad ning nende ülim allaheitlikkus ja teenistusvalmidus tegi olemise hoopis mõnusamaks. Mis puutub kulutatud rahasse, siis on ütlematagi selge, et raiskamisel ja luksuslikkusel ei olnud piiri. Ükski söömaaeg ei maksnud alla kümne tuhande frangi ja laual oli kõiki delikatesse, mida Prantsusmaal ja välismaal leidus. Kõige peenemaid veine ja likööre voolas ojadena, kõikide aastaaegade puuviljadest ei tuntud ka talvel puudust ja võib liialdamata öelda, et isegi Päikesekuninga enda söögilaud ei pakkunud nii palju luksust ja küllust.
Kuid tulgem nüüd tagasi meie loo peategelaste juurde ja kirjeldagem võimalust mööda nende elu ja iseloomu, mitte ilustades, mitte püüdes nende ees lipitseda, vaid tõetruult.
Blangis’ hertsog oli juba 18-aastaselt muinasjutulise varanduse omanik, mida ta hiljem väljapressimiste abil veelgi suurendas. Tema ema pärandas talle koos rikkusega ka iseloomu ja kalduvused, mis on tarvilikud selleks, et teistele kurja teha. Alatu, halastamatu, võimuahne, barbaarne, egoistlik, samaaegselt pillaja ja ihnuskoi, valevorst, õgard, joodik, argpüks, pederast, verepilastaja, mõrvar, varas – nende pahede kõrval ei olnud hertsogil ainsatki meeldivat omadust.
Hertsogi varalahkunud isa jättis talle, nagu öeldud, hiiglasliku varanduse, seades aga tingimuseks, et noormees peaks ülal oma ema ja võimaldaks talle luksusliku elu. Hertsogile see kohustus ei meeldinud. Ja et ta ei näinud olukorrast muud väljapääsu peale kuritöö, otsustas ta seda abinõu kasutada. Tollal oli ta aga selleks veel liiga arg. Sellepärast veenis ta ideed teoks tegema oma õe, kellega tal, muide, olid moraalivastased suhted, lubades varandust temaga jagada. Kuid õde lõi viimasel minutil kartma ja hertsog õiendas arved nii ohvri kui kaasosalisega.
Pärast oma esimest kordaläinud kuritegu pani ta toime arvukalt vargusi ja mõrvu. 23-aastaselt peatas ta maanteel koos kolme kaaslasega postitõlla, vägistas sellega sõitnud mehed ja naised ning mõrvas nad seejärel, raha võttis aga ära. Samal ööl käisid nad neljakesi ooperis, et alibit saada. Kuritegu õnnestus hiilgavalt. Kaks võluvat preilit häbistati ja mõrvati oma emade käte vahel, sellele lisandus terve hulk muid kõlvatusi ja keegi ei osanud neid kahtlustada. Noor Blangis ei kõhelnud ka oma naist mõrvamast, et abielluda küllaltki rikka neiuga, kellest ta hästi teadis, et see on tema venna armuke. See oli Aline’i, ühe meie romaani kangelanna ema. Peagi langes ohvriks ka teine abikaasa, tehes ruumi kolmandale, kes jagas varsti oma eelkäija saatust. Hertsogi tutvusringkonnas räägiti, et ta tappis naised oma kehaehitusega. Ja Blangis oli tõesti igas mõttes hiiglane – poolteist meetrit laiad õlad, kogukas kere, tugevad lihaselised jäsemed, raudsed närvid. Sinna juurde veel uhke mehelik nägu, väga suured mustad silmad, pruunid kulmud, kotkanina, ilusad hambad, tervisest pakatav välimus, paksud, kuid korralikult lõigatud juuksed, kõike muud kui inetu tagumik, maailma kauneimad jalad, keev temperament ja härja jõud. Hertsogi suguliige oleks hobuselegi au teinud. Veel viiekümne aasta vanusena võis ta kaotada oma spermat nii tihti kui tahtis. Täpselt 30 sentimeetrit pikk ja 20-sentimeetrise ümbermõõduga riist seisis peaaegu kogu aeg. Selline oli Blangis’ hertsog. Kui see looduse meistriteos oma lihalikele kirgedele vaba voli andis – oo, jumal, see polnud siis enam inimene, vaid märatsev tiiger. Häda õnnetutele, kellega ta oma iha rahuldas! Hirmuäratavaid karjeid, jõledaid jumalateotusi tõi kuuldavale tema hiiglaserind, leegid näisid tema silmist purskuvat, ta oli nagu lihahimu jumal. Ja milline orgasm! Tema käed väljusid kontrolli alt ja mõnigi kord oli ta seemnepurske ajal naise lihtsalt ära kägistanud. Taas mõistusele tulles oli ta oma kordasaadetud jõleduste suhtes täiesti ükskõikne ja selle hoolimatuse seemnest idanes peagi uus sugukihu.
Oma nooruses oli hertsog pursanud ühel päeval kuni kaheksateist korda ega olnud pärast väsinum kui enne. Kuus kuni kaheksa korda päevas ei käinud talle praegugi üle jõu, hoolimata viiekümnest eluaastast. Juba kahekümne viie aasta ringis oli ta praktiseerinud passiivset pederastiat, nautides seda sama kirglikult nagu ise sissepanemistki. Ükskord laskis ta endale kihlveo peale viiskümmend viis korda järjest taha anda. Hertsogi loomaliku jõu juures tuli ta naise vägistamisega kergesti toime, kasutades ühtainust kätt. Seda tegi ta meelsasti ikka ja jälle. Ühel päeval vedas hertsog kihla, et kägistab oma reite vahel hobuse ja võitis kihlveo.
Söögilaua taga oli ta veel liialdavam kui voodis, pannes teisi imestama, kuhu kõik need toidumäed küll kadusid, mis hertsog endale suust sisse toppis. Ta sõi tavaliselt kolm korda päevas ja kõik need söömaajad olid kestvad ja rikkalikud. Hertsogi päevane veininorm oli kümme pudelit, aga ta oli ühe päevaga tühjendanud ka kolmkümmend. Purjus peaga sattus ta tihti märatsemishoogu ja tuli kinni siduda.
Saatuse iroonia tahtel võis sellele kolossile hirmu nahka ajada isegi enesekindel laps. Kui hertsog pidanuks kaitsma end ilma oma trikke ja alatusi kasutamata, langenuks ta süda korrapealt saapasäärde. Paljast mõttest ausale, võrdsete võimalustega duellile tuli tal kananahk ihule. Kehtivat tava järgides tegi ta küll omal ajal kaasa ühe või kaks sõjakäiku, kuid häbistas end seejuures oma argusega nii, et pidi ruttu jälle erru minema.

Kui jätta alles need ebameeldivad iseloomuomadused ja ühendada need füüsiliselt armetu kehaga, saame N. piiskopi, Blangis’ hertsogi venna portree. Seesama hinge kalkus, seesama tung kuritööle, seesama põlgus religiooni vastu, seesama reetlikkus ühendatuna veelgi suurema tarkuse ja kavalusega; sinna juurde kõhn figuur, nõrk keha, vilets tervis, tundlik närvisüsteem, täiesti tavaline, isegi väiksevõitu suguti – selline oli hertsogi jumalasulasest vend. Piiskopi riist oli spermaga nii kokkuhoidlik, et ta võis elurõõme nautida sama tihti kui vend. Tema orgasm oli nii intensiivne, et ta selle juures mõnikord meelemärkuse kaotas. Piiskop oli 45-aastane, intelligentse näoga, aga inetu suu ja katkiste hammastega. Tema keha oli valge ja karvadeta, tagumik üsna kena ning tema suguelundi pikkus oli 15 sentimeetrit ja ümbermõõt 13. Piiskop tundis rõõmu nii aktiivsest kui passiivsest pederastiast, iseäranis viimasest, sest enda persse nussida laskmine ei nõudnud erilist jõupingutust. Tema muudest kalduvustest tuleb veel juttu. Mis puutub piiskopi söömisharjumustesse, siis sarnanes ta selles suuresti oma vennaga, kuid temas oli vähem õgardit ja rohkem gurmaani.
Et anda lugejale paremat ettekujutust piiskopist kui inimesest, toome ühe juhtumi tema elust.
Ühel piiskopi sõpradest, väga rikkal mehel, oli olnud armuvahekord ühe kõrgest soost neiuga, mis andis tagajärjeks kaks last, tüdruku ja poisi. Paraku ei saanud ta oma kallimaga abielluda ja neiust sai teise mehe naine. Piiskopi sõber suri noorelt ja tal ei olnud sugulasi, kellele oma hiigelvarandust jätta. Nii tuli tal mõte pärandada vara oma õnnetu armastuse viljadele. Surivoodil tegi ta selle soovi teatavaks piiskopile ja andis talle üle kahte ühesugusesse rahakotti jaotatud päranduse. Ta palus piiskopil hoolitseda laste [kes elasid mõistagi emast ja tema mehest eraldi] seisusekohase kasvatamise eest ja anda kummalegi tema pärandiosa täisealiseks saamisel kätte. Senikaua soovitas ta raha millessegi kasulikku investeerida, et oma laste tulevast rikkust veelgi suurendada. Samuti pani surija piiskopile südamele, et laste ema iialgi sellest pärandusest teada ei saaks.
Pärast nende korralduste andmist sulges mees igaveseks silmad, jättes monsenjöörile ligi kahe miljoni väärtuses pangatähti ja kaks last. Kurjategija ei kõhelnud kaua. Surija oli ju nõudnud, et laste ema eest asja saladuses hoitaks ja lapsed ise olid alles nelja-viieaastased. Piiskop lasi käima jutu, et sõber pärandanud kogu oma vara vaestele, tegelikult võttis ta aga kõik endale.
Õnnetute laste vaeseks jätmisest polnud talle aga veel küll. Oma lahkunud sõbra soovile tuginedes tõi ta lapsed ära varjupaigast, kus neid kasvatati ja viis nad endale ustavate inimeste juurde. Oma perverssete himude rahuldamisega ootas piiskop seni, kuni lapsed said kolmeteistkümneaastaseks. Esimesena jõudis sellesse ikka poiss. Piiskop vägistas ta ja sundis teda igasuguseid jõledusi tegema ning kuna poiss oli erakordselt kena, lõbutses monsenjöör temaga tervelt kaheksa päeva. Tüdruk seevastu oli 13-aastasena ütlemata inetu. Oma raevukas kiimas ei teinud piiskop sellest aga numbrit. Ja kui kurjategija oli end ära rahuldanud, ei julgenud ta lapsi ellu jätta, vaid viis nad oma venna mõisa ja tappis seal.
Kohtunik Curval oli tuntud ja lugupeetud isik, ligi kuuskümmend aastat vana ja seksuaalsed liialdused olid jätnud temale tugeva jälje. Curval oli pikka kasvu, kõhn nagu luukere, aukuvajunud silmade, terava lõua ja pika ninaga. Ta oli karvane nagu ahv ning tema lõdvad ja räpased kannikad meenutasid reite peal lipendavaid kaltse. Tagumikunahk oli rohketest piitsahoopidest nii tundetuks muutunud, et selle võis ümber sõrme keerata, ilma et Curval midagi tundnud oleks. Kannikate vahelt paistis, ilma et viimaseid oleks tulnud laiali lükata, jäle auk, mis sarnanes oma suuruselt, värvilt ja lõhnalt rohkem peldikule kui pärakule. Ja otsekui nendest „võludest” vähe oleks, ei pühkinud Curval kunagi tagumikku, nii et viimane oli kaetud mitme sentimeetri paksuse koorikuga.
Kortsulise ja lotendava kõhu all võis karvapuhmas märgata kehaosa, mille pikkus oli kõvastunult ligikaudu 20 sentimeetrit ja ümbermõõt 18 sentimeetrit. Sellisena sai teda aga näha ainult harva, sest erektsiooni saamine nõudis Curvalilt tohutuid jõupingutusi. Kõigele vaatamata tuli ta sellega paar-kolm korda nädalas toime ja siis toppis ta oma riista kõikidesse ettejuhtuvatesse aukudesse, millest kõige rohkem meeldis talle siiski noore poisi oma. Märkimist väärib veel, et kohtunik oli ümber lõigatud. Et Curval puhtusest suurt lugu ei pidanud, suurendas mustus riista niigi tähelepanuväärset ümbermõõtu veelgi. Et kohtunik haises eemaletõukavalt ja tema hing oli sama räpane kui tema keha, ei olnud ta just meeldiv seltsiline. Tema kolm sõpra ei lasknud end aga pisiasjadest häirida.
Vähesed inimesed on nii himurad ja perverssed kui kohtunik. Teda ahvatlesid seksuaalsuse kõige räpasemad nurgatagused. Ta pidas tundidepikkusi orgiaid kõige uskumatumate kõlvatustega. Ehkki seemnepurset esines Curvalil sagedamini kui erektsiooni, nõudis see tema rahuldajatelt tihti nii jäledaid ja vastikuid asju, et nad ei tulnud nõutuga toime, ajades kohtuniku meeletusse raevu ja viies teda niimoodi vast pareminigi eesmärgile. Curval mõtles kogu aeg ainult roppustele, nii et ta ei suutnud rääkida millestki muust. Tema kõnepruuk oli rõvedam kui kellelgi teisel ning seda vürtsitasid veel needused jumala aadressil, sest usku suhtus Curval samasuguse vihaga nagu tema sõbradki. Selline läbinisti rikutud meel ühenduses peaaegu pideva purjusolekuga jättis kohtunikust läbi ja lõhki loomastunud mulje. Sündinud õgardi ja joodikuna oli ta ainuke, kes hertsogiga nimetatud tegevustes sammu suutis pidada. Ta saatis laua taga korda tõelisi imetegusid, mis suurimaidki õgardeid ja joomareid ahhetama panid.
Oma ametis ei töötanud Curval juba kümmekond aastat. Ega ta polekski sellega enam toime tulnud. Tema elu oli pühendatud üksnes liiderdamisele. Ükski seksuaalperverssus ei olnud talle tundmatu ja inimesed, kes teda paremini tundsid, kahtlustasid, et ta võlgneb oma varanduse mitmele koletule mõrvale. Olgu sellega, kuidas on, juhtumi tõttu, mille me kohe jutustame, pagendati ta õukonnast.
Curvali elukoha lähedal elas pakikandja, kellel oli imeliselt kaunis tütar. Kakskümmend korda saatis kohtunik saadikud tüdruku kätt paluma ja kui tema ettepanek kahekümnendat korda tagasi lükati, ei teadnud ta enam, mida teha, et tüdrukut oma võimusse saada. Viimaks otsustas Curval õnnetu isa hukutada. Paari kohtuniku palgatud suli abiga õnnestus mässida mees väljamõeldud kuritöösse, mis viis vaesekese jalamaid foogti vanglakeldrisse. Süütu pakikandja mõisteti elusalt rattale tõmbamisele, ilma et ta oleks kunagi sooritanud ühtegi kuritegu peale selle, et tahtis oma tütre au kaitsta. Kohtunik asus aga uuele pealetungile. Pakikandja naisele teatati, et ainult tema võimuses on oma meest hirmsast surmast päästa. Selleks tulevat tal minna kohtuniku juurde ja teha kõik, mis see nõuab. Naine küsis paarist kohast nõu, aga nõuandjatele oli juba hästi makstud ja kõik nad kinnitasid talle, et ta ei tohi hetkegi viivitada. Õnnetu ema viis oma tütre pisarsilmil Curvali ette. See lubas kõik korda ajada, kavatsematagi sõna pidada. Asi polnud mitte ainult selles, et tüdruku isa oleks võinud skandaali teha, kuuldes, millise hinnaga tema elu päästeti, vaid ka selles, et kurjategija tunneb veel erilist mõnu sellest, et saada oma tahtmist ilma midagi vastu andmata. Ja Curval rahuldas oma väärastunud iha järgmisel rafineeritud viisil.
Tema maja asus väljaku ääres, kus viidi mõnikord täide surmaotsuseid. Kuna „kuritegu” oli toimunud selles linnaosas, nõudis Curval, et hukkamine toimuks just nimelt sellel väljakul. Kindlaksmääratud kellaajal tulid ema ja tütar kohtuniku juurde. Väljakupoolsed aknad olid luukidega suletud, nii et külalised midagi ei näinud. Curval, kellele oli teada hukkamise aeg, valis just selle momendi, et tüdruk tema ema käte vahel neitsitustada. Planeering oli nii täpne, et kurjategijal läks pauk tüdruku pärasoolde lahti just sel momendil, kui pakikandja suri. Kui see oli juhtunud, avas kohtunik väljakupoolse akna ja ütles: „Tulge vaadake, kuidas ma teile antud lubaduse täitsin.” Ja need õnnetud nägid üks isa, teine abikaasat timuka käes suremas. Mõlemad langesid minestusse, aga Curvali see ei üllatanud. Ta oli mõlemad ära mürgitanud. Nad ei ärganud enam kunagi.
Kui ettevaatlik kohtunik ka ei olnud, imbus see juhtum siiski läbi. Naiste surm jäi küll saladuseks, kuid mehe surmamõistmine äratas kahtlust. Asi lõppes Curvali tagandamisega.
Kui Curval enam oma hea nime pärast muret tundma ei pidanud, sööstis ta veelgi suurema hooga kiima ja kuritöö ookeani. Ta otsis igalt poolt ohvreid, keda oma perverssetele ihadele ohvriks tuua. Oma väärastunud kirgi rahuldas ta peamiselt vaestega, keda mitu selleks otstarbeks palgatud naist tema juurde tõid. Curval tõi ettekäändeks, et tahab vaeseid aidata, tegelikult aga pani nendega toime kõige jõledamaid roppusi. Mehed, naised, lapsed – kõik kõlbasid talle ekstsesside jaoks, mille eest teda oleks võidud tuhat korda surma mõista. Tapalavale sattumast päästis Curvali ainult tema raha.
Võib arvata, et selline inimene ei olnud usklikum kui tema sõbrad hertsog ja piiskop. Kohtunik põlgas usku samamoodi nagu nemad, aga ta ei rahuldunud ainult vihkamisega. Curval oli kirjutanud mitu usuvastast raamatut ja mõtlemine populaarsusele, mida tema teosed olid saavutanud, täitis teda sügava rahuloluga.
Durcet oli 53 aastat vana, väikest kasvu ja väga paks. Tal oli meeldiv elurõõmus nägu, väga valge nahk, lausa naiselikud kehavormid, perse väike ja ümar, kuid pikaajalisest pederastia harrastamisest väga avatud. Durcet’ munn oli erakordselt väike, vaevalt kahesentimeetrise läbimõõduga ja kümme sentimeetrit pikk. See ei seisnud üldse, seemnepursked olid harvad ja valulikud, viies mehe iga kord raevu. Durcet’l oli pisut naise moodi rind ning mahe ja sümpaatne hääl. Ta käitus alati väga viisakalt, aga tema hing oli sama patune nagu tema sõpradel. Ta veetis iga päev meeldivalt aega oma koolivenna de Blangis’ga ja üks Durcet’ suuremaid naudinguid oli tunda pärakus hertsogi tohutut riista.
Sellised, kallis lugeja, on need neli lurjust, kelle seltskonnas ma nüüd lasen sul veeta paar kuud. Ma kirjeldasin neid nii hästi kui oskasin, et sa neid põhjalikult tunneksid ega üllatuks nende kõlvatustest lugedes. Ma ei saa kõiki nende kalduvusi kohe paljastada. See rikuks ära kogu põnevuse. Aga juttu tähelepanelikult edasi lugedes saate te teada kõigi nelja kombed ja harjumused ning selle, mida kellelegi teha meeldib. Praegu aga ei saa ma öelda rohkem kui seda, et kõigil oli kalduvus homoseksualismile ja nad lasid end regulaarselt persse nussida. Kõigile neljale meeldisid väga tagumikud, tupes rahuldasid ennast üksnes hertsog ja vahel harva ka kohtunik. Mis puutub piiskoppi, siis jälestas ta naise suguelundeid nii põhjalikult, et tal ainuüksi nende nägemisest ära vajus. Ta oli ainult ühe korra elus vittu nikkunud – see oli tema vennanaise oma ja teo eesmärgiks oli sigitada laps, kellega anduda verepilastuse mõnudele. Me teame juba, mis tagajärgi see toiming andis. Durcet’le ei meeldinud perssed sugugi vähem kui piiskopile, aga ta lasi paugul sinna lahti minna ainult harva. Tema eelistas ühte kolmandat avaust, mille saladus tuleb ilmsiks edaspidi.
Nüüd aga kirjeldagem nende härrasmeeste abikaasasid. Milline kontrast!
Constance, hertsogi naine ja Durcet’ tütar, oli pikka kasvu sale naine. Tal oli nii maaliline figuur, otsekui oleks ilujumalanna ise tükk aega vaeva näinud, et teha teda nii ilusaks kui võimalik. Peen talje ühines kaunite ümarate kehavormidega. Constance’i nahk oli valgem kui liiliad. Nägu oli pisut pikavõitu, näojooned majesteetlikud, silmad suured, mustad ja täis tuld. Suu oli väga väike ja kaunistatud maailma kõige ilusamate hammastega. Constance’il oli ilus peenike keel ja tema hingeõhk oli magusam kui roosilõhn. Tal olid suured rinnad, väga ümarad, ning valged ja kõvad nagu alabaster. Kütkestavalt ümarad puusad läksid üle kõige kaunimaks pepuks, mida loodus kunagi loonud oli. See oli ideaalselt ümar, mitte väga suur, aga kompaktne, valge, lihav ja näitas avanedes kõige puhtamat, õrnemat ja ahvatlevamat augukest, mis oli kõige mahedamat roosat värvi. See šarmantne pepuke, kõige magusama kire varjupaik – kui vaid jumal sellel kordumatul ilul kauem säilida oleks lasknud! Kui hertsog oli sellest graatsiast neli-viis korda üle käinud, meenutas Constance kõigest kaunist liiliat, millelt torm on õielehed ära viinud.
Kaks ümarat ja täiuslikult kauni kujuga reit ümbritsesid teist armastuse templit, mis ei olnud kahtlemata nii erutav, kuid mis pakkus vaatajale ometi nii suurt naudingut, et ükski sulg ei ole võimeline seda kirjeldama. Constance oli peaaegu neitsi, kui hertsog ta naiseks võttis – neiu isa, ainuke mees, kes tal kunagi olnud oli, jättis ta sellest küljest üsna puutumata. Ilusad mustad juuksed langesid Constance’i õlgadelt loomulikes lokkides alla, ulatudes peaaegu sama värvi kenade karvakesteni, mis kaunistasid väikest isuäratavat vitukest. Niisiis oli 22-aastase Constance’i ingellikus kehas ühendatud kogu võlu, mida loodus naisele võib anda.
Lisaks oma keha võludele oli Constance heasüdamlik, avameelne ja koguni omamoodi haritud. Temasugune naine polnuks ära teeninud nii kurba saatust, sest ta tundis sügavat jälestust asjade vastu, mida teda tegema sunniti ning oleks vähem tundliku hingega tunduvalt õnnelikum olnud. Durcet, kes kasvatas Constance’i rohkem nagu kurtisaani kui nagu tütart, nägi vaeva ainult sellega, et õpetada talle teatavaid oskusi, aga mitte häid kombeid. Ometi ei suutnud ta hävitada oma tütre südames au- ja kõlblusetunnet, mille loodus paistis olevat andnud neiule tema piinamiseks. Constance ei teadnud midagi religioonist. Keegi ei olnud kunagi temaga millestki sellisest rääkinud, tal ei olnud kunagi lubatud täita usutalitusi, aga see ei olnud hävitanud tema häbi, seda loomulikku sündsustunnet, mis nii visalt püsib ausas ja tundlikus inimeses.
Constance ei olnud kunagi lahkunud oma isa majast ja viimase räpaste kirgede meelevallas oli ta juba kaheteistkümnendast eluaastast. Ka oma hertsogist abikaasa „meelelahutuste” vastu tundis ta kohutavat vastikust, tema keha kannatas selle hirmsa vaeva all ja päeval, kui hertsog Constance’i anaalselt neitsitustas, jäi neiu raskelt haigeks. Arvati, et tüdruku pärasool on rebenenud, aga tema noorus, tervis ja mõjusad ravimid lubasid hertsogil peagi jälle keelatud vilja maitsta. Õnnetu tervenenud Constance, kes oli sunnitud päevast päeva seda valu kannatama, leppis viimaks kõigega.
Adelaide, Durcet’ naine ja kohtuniku tütar, oli mõneti veel ilusam kui Constance, aga hoopis teistmoodi. Ta oli kakskümmend aastat vana, lühike, erakordselt sale ja õrn, nagu loodud modelliks. Tal olid kõige ilusamad blondid juuksed, mida keegi kunagi näinud on ja kogu tema välimus, eelkõige aga näojooned väljendasid mingit erilist tundelisust, mis tegi ta mõne romaanikangelase sarnaseks. Adelaide’i ebatavaliselt suured silmad olid sinised, nad väljendasid üheaegselt õrnust ja kombekust. Kaks pikka kitsast kulmu kaunistasid mitte eriti kõrget laupa, mis nägi oma suursugususes ja õrnuses välja kui häbelikkuse sümbol. Kitsas nina oli vaevumärgatavalt kongus, huuled kitsad ja erkpunased, ja natuke suurevõitu suu – ainus pisiviga selles ingellikus näos – paljastas avanedes kolmkümmend kaks imekaunist pärlit punaste rooside keskel. Adelaide’i kael oli suhteliselt pikk ja pead hoidis ta sageli pisut paremale poole viltu, iseäranis siis, kui ta kuulatas. Ja kui graatsiline ta seejuures oli!
Adelaide’i rinnad olid kõvad ja ümarad, kuid nii väikesed, et mahtusid ilusti pihku ära. Nad sarnanesid kahele väikesele õunale, mis Amor oli noppinud oma ema aiast. Kõhunahk oli õrn nagu siid ning Venuse templit ümbritses väike hõre blond põõsake. See koht oli nii kitsas, et sinna ei saanud sõrmegi sisse pista, ilma et Adelaide oleks karjatanud. Ometi polnud vaene laps tänu kohtunikule juba ammu enam neitsi, ei sellelt poolt ega ka teiselt, mida me peame veel lähemalt kirjeldama. Kui ahvatlev oli see teine armastuse tempel, milline puusajooks, millised kannikate vormid, milline kütkestav valge ja punase kombinatsioon! Aga samas oli kogu see kupatus väga väike, delikaatne kõikides oma vormides. Adelaide oli pigem ilu visand kui mudel. Näis, otsekui tahtnuks loodus Adelaide’i juures üksnes viidata kõigele sellele, mida ta Constance’i juures nii majesteetlikult oli teostanud. Adelaide’i vaimustavat peput laiali tõmmates ilmus nähtavale roosa õienupuke, mille värv ja kuju olid kõige õrnemat sorti, mida loodus on võimeline looma. Ja kui väike, kui kitsas see auguke oli! Ainult hirmsa vaevaga oli Curval suutnud triumfeerida ja kunagi ei õnnestunud tal korrata seda saavutust üle kahe-kolme korra järjest. Abikaasa Durcet oli vähenõudlikum ega teinud Adelaide’i selles suhtes nii õnnetuks, aga kui palju muid rõvedaid kapriise pidi vaene neiu rahuldama, kui palju kirjeldamatuid alandusi taluma, sellest ajast kui ta Durcet’ naiseks sai. Ning et ta oli vastavalt nelja sõbra kokkuleppele ka kõikide teiste käsutuses, sai talle osaks veel palju hirmsaid kannatusi – nii selliseid, millest Durcet teda säästis kui ka igat muud liiki.
Adelaide oli oma hingeelult samasugune nagu välimuselt, see tähendab läbi ja lõhki romantik. Ta otsis sageli üksildasi paiku ja nuttis seal. Hiljaaegu oli Adelaide jäänud ilma sõbratarist, keda ta jumaldas, ning mälestus sellest raskest kaotusest tuli talle ikka ja jälle vastupandamatu jõuga meelde. Tundes oma isa põhjalikult, ei kahelnud ta selles, et sõbratar oli langenud kohtuniku sooritatud kuriteo ohvriks. Arvatavasti oli tal õigus, sest Curval oli nõudnud sõbratarilt teatavat liiki meelehead, millega see nõus polnud ja kohtunikul ei õnnestunudki neiu vastupanu murda. Adelaide kujutas endale ette, et ühel päeval ootab sarnane saatus ka teda ja see kartus polnudki päris alusetu.

Curval ei olnud religiooni suhtes nii ettevaatlik kui Durcet Constance’iga. Ta oli lasknud Adelaide’il usust teada saada, olles kindel, et suudab selle noores neius vestluste ja raamatutega kergesti jälle hävitada. Aga ta eksis. Usk on Adelaide’i sugusele tundlikule hingele hapniku eest. Kohtunik võis teotada jumalat ja sundida Adelaide’i lugema usuvastaseid raamatuid, jumal jäi kõigest hoolimata neiu südamesse ning kõik need perverssused, mille ohver ta oma tahte vastaselt oli, ainult tugevdasid tema usku. Adelaide puges peitu, et palvetada ja täitis salaja muid usukombeid. Ja iga kord, kui see ilmsiks tuli, sai ta karmilt karistada, kas siis oma isalt või mehelt, sõltuvalt sellest, kummale ta vahele jäänud oli. Adelaide talus kõike kannatlikult, veendumusega, et kunagi tasub taevas talle tema piinade eest. Adelaide oli ka väga hella südamega, ja vaestele annetamisega – heateoga, mida tema isa üle kõige jälestas – läks ta üle igasuguse piiri. Curval kasutas puudustkannatavaid inimesi, et neid veelgi rohkem alandada, tema õilis tütar aga andis pidevalt vaestele kogu oma raha, mis talle tema „teenete” eest tasuks oli antud. Viimaks jõudsid Durcet ja Curval selle jälile ning karistasid vaest Adelaide’i seninägematu julmusega, et sel enam kunagi ei tuleks pähe midagi nii häbitut korda saata. Ühtlasi ei andnud nad talle enam kunagi raha. Kui Adelaide’il ei olnud õnnetutele anda enam midagi muud peale oma pisarate, läks ta ometigi nende juurde, et nende hädadele kaasa tunda. Võimetu midagi muutma, aga ometi piiritult kaastundlik, tegi ta edaspidigi kõik, mis tema võimuses, et teisi inimesi aidata. Nii kuulis ta ühel päeval, et üks õnnetu ema kavatses oma tütre raha eest Curvali käsutusse anda, sest teda sundis selleks äärmine viletsus. Kohtunik ootas suure rõõmuga eelolevat naudingut. Adelaide laskis aga salaja ühe oma õhtukleidi maha müüa ja raha vaesele naisele saata, kes mõningase veenmise järel otsustas kavatsetud kuriteost loobuda. Vaevalt oli see kohtuniku kõrvu jõudnud, kui ta oma tollal veel mehele panemata tütre nii julmalt läbi peksis, et see pidi kolmeteistkümneks päevaks voodisse jääma. Aga ka see katsumus ei suutnud Adelaide’i tundlikku hinge kalestada.
Julie, kohtuniku naine ja hertsogi vanem tütar suutnuks võrdväärselt konkureerida kahe viimatinimetatud noore daamiga, kui tal poleks olnud ühte puudust, mis enamiku inimeste jaoks olnuks jäle, kuid Curvali jaoks, vastupidi, vägagi meeldiv. See oligi arvatavasti see, mis tema sümpaatia Julie kasuks kallutas. Julie oli pikka kasvu, hea figuuriga, olgugi mõne meelest pisut paksuvõitu, ja väga ümarate vormidega. Tal olid imekaunid pruunid silmad, ilus nina, võrratud kastanipruunid juuksed, pehme valge nahk ja kirjeldamatult kaunis ümar tagumik, mis sobinuks Praxitelese marmorkujudele. Eesmine avaus oli kuum, kitsas ja nii ahvatleva väljanägemisega kui üldse olla saab. Julie’l olid ka ilusad jalad, suu seevastu inetu, hambad katkised ja kogu keha, eesotsas kahe ihalusobjektiga, nii kasimata, et keegi peale Curvali, kellel oli endal sama viga, poleks kõikidest Julie võludest hoolimata tahtnud mingi hinna eest temaga ühte heita. Curval aga armastas mustust. Ta oli ekstaasis, suudeldes Julie haisvat suud ja kaugel sellest, et neiule tema loomupärase räpakuse pärast etteheiteid teha. Vastupidi, kohtunik koguni julgustas oma abikaasat vee pruukimisest täielikult loobuma.
Lisaks vähesele puhtusearmastusele oli Julie’l teinegi, kahtlemata eelmisest palju vähem ebameeldiv viga: ta oli suur õgard, armastas end purju juua ja ta polnud lihalike himude suhtes sugugi ükskõikne. Võib arvata, et kui Julie’st oleks saanud prostituut, poleks see amet temas just kuigi suurt vastumeelsust tekitanud.
Hertsog kasvatas oma tütart igasuguste heade kommete ja moraali põlgamise vaimus ning Julie võttis suure osa oma isa filosoofiast omaks. See ei teinud teda sugugi ebameeldivamaks, vastupidi – sageli juhtub, et ebatäiuslik naine meeldib meile hoopis rohkem kui naine, kellel pole ühtegi puudust, sest ta on meie sarnane ja me ei šokeeri teda. Hoolimata oma hiiglaslikest mõõtmetest oli hertsog nautinud oma tütre võlusid, kuid ta oli sunnitud ootama sellega Julie’ viieteistkümnenda eluaastani ja ka siis sai vaene tüdruk nimetatud protseduuri läbi tugevasti kannatada. Et Julie’st midagi ka järele jääks, pidi hertsog sedalaadi rõõmudest loobuma ja rahulduma ohutumatega. Kohtuniku naiseks saamine ei toonud Julie’le erilist kergendust, sest ka selle riist oli väga jäme. Ja oli Julie nii kasimata kui ta oli, oma truu abikaasa Curvali totaalse mustusekultusega ei suutnud ta kunagi päriselt harjuda.
Aline, Julie’ noorem õde ja tegelikult piiskopi tütar, erines oma õest nii iseloomu kui ka harjumuste poolest. Ta oli neljast noorim – vaevalt kaheksateist. Aline’il oli väike ja kitsas, peaaegu nipsakas nägu, pisike nöbinina, pruunid elavad ja tundelised silmad, ilus suu, sale ja kaunis keha, veidi päevitunud, kuid ometi õrn ja meeldiv nahk, veidi paksuvõitu, kuid ometi ahvatleva väljanägemisega tagumik, kena pruun karvatutike, pisut iselaadi vagiina, see, mida nimetatakse ì l’anglaise, kuid ometi täiesti kasutamiskõlblik. Kui Aline seltskonnale välja pakuti, oli ta neitsi. Ta on seda ka veel nende ridade kirjutamise ajal, aga tema tagumiku vilja oli juba nopitud. Kaheksa aastat mõnules piiskop selles päev päeva järel, suutmata ometi oma kallile tütrele sellega naudingut pakkuda. Vaatamata kogu oma impulsiivsusele ja vallatusele andus Aline ainult kuulekusest ega näidanud kordagi vähimaidki märke sellest, et kõlvatused, mille ohvriks ta iga päev oli, talle meeldinud oleks. Piiskop ei andnud oma tütrele mingisugust haridust. Aline oskas suurivaevu lugeda ja kirjutada ega teadnud midagi religioonist. Tema intellekt oli täiesti lapse tasemel, ta rääkis ninakalt, mängis nukkudega, armastas väga oma õde, põlgas piiskoppi südamepõhjast ja kartis hertsogit nagu tuld. Pulmapäeval, alasti nelja mehe keskel, Aline nuttis, tehes kõike, mis kästi, ilma rahulduse ja vastikuseta. Ta oli karsklane, armastas puhtust ja tema ainsaks puuduseks oli laiskus. Vaatamata näiliselt elavale loomule saatis kõiki tema toiminguid ükskõiksus. Aline sallis Curvali peaaegu sama vähe kui oma onu ja Durcet paistis olevat ainuke, kes polnud talle vastumeelne, hoolimata sellest, et viimane säästis teda sama vähe kui teised.
Sellised, kulla lugeja, olid need kaheksa peategelast, kes saadavad meid läbi selle jutu. Nüüd aga on aeg tutvustada seda ainulaadset projekti, mis meie sõbrad välja mõtlesid. Tundes suurt mõnu kuulmisorgani vahendusel saadavast erutusest, mõtlesid need neli välja väga omapärase viisi enda lõbustamiseks. Nimelt kavatsesid nad lisaks tavalisele orgiate repertuaarile lasta endale süstemaatiliselt ja üksikasjalikult jutustada kõikvõimalikest seksuaalperverssustest, kõige väärastunumatest kõlvatustest, mida inimsugu tunneb. On kujuteldamatu, milleni ulatub inimese fantaasia, kui sellele vaba voli anda. Kui kõik teised kired on oma avaldumisvormides ütlemata mitmekesised, siis sugukirg ületab neid kõiki võrreldamatult ja see, kes suudaks haarata ja kirjeldada kõiki seksuaalsuse nüansse, oleks kahtlemata ühe ajaloo ilusaima ja huvitavaima uurimustöö autoriks.
Niisiis tuli alguses leida isikud, kes oleksid võimelised kõikidest nendest ekstsessidest rääkima, neid analüüsima, üksikasjalikult kirjeldama ja ka haaravalt jutustama. Pärast põhjalikke otsinguid leiti neli juba teises nooruses naist. See oli just see, mida vaja, sest kogemused olid siin kõige tähtsamad. Tarvis oli nelja naist, kes oleksid veetnud äärmiselt patust elu ja suudaksid oma elamusi täpselt edasi anda. Oluline oli ka jutustamisoskus ja teatav intelligentsus, et oma ülesandega korralikult toime tulla. Jutustused oli plaanis järjestada selliselt, et esimene daam räägiks oma elukogemuste põhjal 150 lugu tavalistest kõlvatustest, teine sama palju lugusid haruldasematest kõlvatustest ja ühest või mitmest mehest üheaegselt mitme naisega, kolmas aga tutvustagu oma juttudes kõlvatusi, mis on eriti kuritegelikud ning seaduse-, loomu- ja religioonivastased. Ning et seksuaalsed liialdused viivad paratamatult varem või hiljem veretööni ja iharusmõrvade mitmekesisus on pervertide elava fantaasia tõttu ammendamatu, siis pidi neljas jutustaja rääkima oma elukogemustest seoses 150 sedalaadi surmatööga. Seda kõike kuulavad meie neli liiderdajat, ümbritsetud kõigepealt, nagu juba öeldud, oma abikaasadest ja peale selle suurest hulgast eri liiki objektidest, kütavad end üles ja rahuldavad end viimaks oma naiste või nimetatud erinevate objektide peal jutustajatelt kuuldud perverssustega. Kõikidele nendele plaanidele pani aga krooni ürituse ennenägematult luksuslik korraldus.
Nimetatud orgiatest räägibki käesolev raamat, mille lugemise soovitan ma siinkohal koheselt lõpetada kõikidel vagadusejutlustajatel, kui nad ei taha üle elada suurt vapustust, sest nad võivad näha, et juba see sissejuhatus on kõike muud kui moraaliga kooskõlas ja ma võin kinnitada, et edasi läheb asi veelgi hullemaks.
Et neli jutustajat etendavad edaspidises tegevuses väga olulist osa, pean ma oma kohuseks neid lugejale tutvustada. Nad räägivad ja tegutsevad – kuidas võib neid siis tundmatuks jätta? Ent ärgu oodatagu siit mingite iluduste portreesid, sest kuigi jutustajatega kavatseti end kahtlemata rahuldada nii moraalselt kui ka füüsiliselt, ei olnud nende valikul otsustavaks ei välimus ega vanus, vaid üksnes isikuomadused ja kogemused, ning seda arvestades olnuks vaevalt võimalik leida kedagi veel sobivamat.
Duclos oli selle daami nimi, kellele oli usaldatud pajatamine saja viiekümnest „harilikust” perverssusest. Ta oli 48-aastane ja veel üsna hästi säilinud. Duclos’l olid ilusad silmad, väga valge nahk, üks kõigi aegade kaunimaid ja lopsakamaid persseid, meeldiv ja puhas suu, fantastilised rinnad, kenad pruunid juuksed ning suursugune välimus ja käitumismaneer. Ta oli, nagu hiljem selgub, veetnud oma elu kohtades, kus ta sai hästi palju tegeleda sellega, millest ta jutustama pidi ja võis arvata, et ta tuleb oma ülesandega toime kergesti, vaimukalt ja haaravalt.
Champville oli pikka kasvu umbes 50-aastane sale hea figuuriga naine. Tema pilgus ja kogu olekus oli sappholikku liiderlikkust – seda väljendasid tema pisimadki liigutused ja žestid, iga tema sõna. Champville oli ruineerinud oma ühiskondliku positsiooni, pidades naisarmukesi ja ilma selle kireta, millele ta ohverdas kõik, mis tal oli, võinuks ta elada väga luksuslikult. Ta oli töötanud kaua lõbutüdrukuna, hiljem aga hakkas kõrgema taseme prostituudiks, spetsialiseerudes teatavatele eriti amoraalsetele tegevustele ja teatavatele vanusegruppidele – noori ta ei teenindanud. Nii parandas Champville natuke oma rahalist seisu. Ta oli kunagi olnud blond, ent nüüd domineeris ta juustel tarkuse värv. Kaunid sinised silmad olid aga säilitanud oma veetlevuse. Ka suu oli ilus, rinnad seevastu nii väikesed, et kõhul ei tarvitsenud kadedust tunda. Kõdisti võis kõvastudes minna kuni seitsme sentimeetri pikkuseks. Champville’i sellest kohast erutades võis olla kindel, et ta on varsti kiimas, eriti siis, kui seda meeldivat tegevust sooritas naine. Champville’i perse oli väga lõtv, pehme ja kortsus ning mitmesuguste anormaalsete tegevuste tagajärjel nii tundetuks muutunud, et me saame hiljem tema jutustustest teada, mida kõike sellega teha võis, ilma et tal valus oleks olnud. Mis on aga eriti hämmastav ja iseäranis Pariisis enam kui haruldane, oli asjaolu, et ta oli tagantpoolt sama neitsilik kui kloostrist tulnud tüdruk ja kui ta ei oleks sattunud sellesse erakordsesse seiklusse, siis võib-olla, ma rõhutan – võib-olla, oleks see erakordne neitsilikkus temaga hauda kaasa läinud.
Martaine, paks ümara ja ilusa tagumikuga 52-aastane mammi, oli oma eelkäija täielik vastand. Ta oli veetnud oma elu anaalseksi võlusid nautides ja oli sellega nii harjunud, et ei tundnud mõnu millestki muust. Looduse poolt kaasa antud puudus – tema tupp oli kinni kasvanud – takistas teda teist asja tundma õppimast, nii et tal ei jäänudki muud üle, kui kasutada oma tagumist avaust. Ning selles oli Martaine ületamatu. Ta tegi kõike, ei kartnud midagi ja laskis endale sisse panna mida tahes. Hiljem jutustab ta meile võib-olla ise, kuidas ta väsimatult võitles Soodoma traditsioonide jätkajana. Martaine ilmutas ilusatele kehavormidele vaatamata vananemise märke.
Mis puutub 56-aastasesse Desgranges’i, siis oli ta kõige hullema patu ja kõlvatuse kehastus: pikk, kõhn, kahvatu kondine nägu, aukus silmad, värvitud huuled. Desgranges oli hirmus vaatepilt, paistis, nagu kukuks ta iga hetk jõuetusest kokku. Kunagi oli ta olnud pruun ja mõned teadsid isegi rääkida, et ta olnud ilus, aga nüüd oli ta kõigest skelett, kelle nägemine tekitas õudust. Desgranges’i kortsus, kuivetunud, ärapekstud ja lõhkirebitud tagumik meenutas rohkem tõrvapappi kui inimese nahka. Ja selle auk oli nii lai ja kortsus, et sinna võis sisse toppida mida tahes, ilma et Desgranges seda tundnud oleks. Nendele meeldivatele omadustele lisaks oli sellel mitmes lahingus haavatud Aphrodite sõduril puudu üks silm, kolm sõrme ja kümme hammast. Võib-olla saame me hiljem teada, kuidas ta neist ilma jäi. Selge on aga see, et kasuks see kõik talle ei tulnud ning kui tema keha oli invaliidsuse etalon, siis tema hing oli kõikide pahede varjupaik. Desgranges oli süütaja, isatapja, verepilastaja, pervert, mõrvar, mürgitaja, varas, aborditegija ja jumalasalgaja. Parajasti oli tema ametiks kupeldamine, ta oli üheks meie seltskonna regulaarsetest varustajatest ning tal olid sel alal suured kogemused. Keegi muu poleks neljanda jutustaja rolli nii hästi sobinud.
Pärast nende daamide leidmist hakati otsima vähemtähtsaid kaastegelasi. Algul oli plaanis varustada end rikkalikult mõlemast soost kaaslastega. Hiljem aga selgus, et ainus koht, mis selle jäleda lõbustuse läbiviimiseks sobis, oli üks Durcet’le kuuluv loss Šveitsis, mis ei olnud kuigi suur. Peale selle äratanuks väga suure seltskonna kokkuajamine tähelepanu ning võinuks saada ohtlikuks. Seepärast otsustati piirduda 32 subjektiga, nimelt: nelja jutustaja, kaheksa noore tüdruku, kaheksa noore poisi, kaheksa suurte riistadega mehe ja nelja teenijannaga. Aga igast liigist tuli ilmtingimata hankida parim. Ettevalmistused kestsid aasta aega, kulutused olid astronoomilised ja kaheksa tüdruku muretsemine käis nii.
Et saada kätte parim, mis Prantsusmaal pakkuda oli, saadeti kuusteist naiskupeldajat, igaühel kaasas kaks abilist, kuueteistkümnesse Prantsusmaa provintsi ja seitsmeteistkümnes tegeles otsingutega Pariisis. Kõik need kupeldajad pidid ühel ja samal ajal kümme kuud pärast teeleasumist ilmuma ühte hertsogi mõisa Pariisi lähedal. Iga kupeldaja pidi tooma kaasa üheksa subjekti, see teeb ühtekokku 147 tüdrukut. Neist saja neljakümne seitsmest pidi kõigest kaheksa välja valitama. Kupeldajatele oli tehtud teatavaks, et tüdrukutelt nõutakse kõrget päritolu, peeneid kombeid ja laitmatut ilu. Neid pidi otsitama eelkõige lugupeetud suguvõsadest ja vastu ei võetud ühtegi tüdrukut, kes ei olnud röövitud – kas siis prestiižikast internaadist või oma mõjukast perekonnast. Kõik, kes olid kodanlikust seisusest või polnud absoluutselt kombekad ja süütud ning täiuslikult ilusad, lükati armutult tagasi. Kupeldajaid jälgisid spioonid, kes kandsid neljale sõbrale kõikidest nende sammudest ette. Nõutud arvu subjektide eest sai tooja tasuks kolmkümmend tuhat franki, nii et üldkulud olid muinasjutulised. Mis puutub tüdrukute vanusesse, siis oli see fikseeritud kaheteistkümnest viieteistkümne aastani. Kõik üle ja alla selle lükati pikema jututa tagasi. Samal ajal kammisid 17 agenti pealinna ja provintsid läbi poiste otsingul, kelle vanusepiirideks olid samuti 12 ja 15 aastat. Tingimused ja tasu olid samad, mis tüdrukute puhul, kohtumine aga määratud tüdrukutest kuu aega hilisemale ajale. Mis puutub noortesse meestesse – edaspidi nimetagem neid nikkujateks – siis olid nende valimisel olulised üksnes suguti mõõtmed. Pikkus ei tohtinud olla alla 25 sentimeetrit ja ümbermõõt alla 20 sentimeetri. Kaheksa hankijat tegeles nende otsimisega üle terve kuningriigi ja nad pidid leituga kohale ilmuma kuu aega hiljem kui noorte poiste otsijad. Olgugi, et kogu selle hulga seast sobivate isikute väljavalimise protseduur ei ole otseselt meie jutu teemaks, tasuks sellel siiski paari sõnaga peatuda, et meie nelja kangelase geniaalsus veelgi silmaganähtavamaks saaks.
Oli saabunud aeg tutvuda noorte tüdrukutega. Seltskond kogunes eelpoolnimetatud mõisa. Mõned kupeldajad ei olnud nõutud arvu – üheksat – kokku saanud, teised olid osast subjektidest ilma jäänud, kas siis haiguse või põgenemise läbi. Lõppude lõpuks toimetati kohale kõigest 130 tüdrukut. Aga, halastaja jumal, kui palju ilu hertsogi mõisa kokku oli kogunenud! Midagi sellist polnud inimsilm enne näinud. Esialgsele vaatlusele pühendati kolmteist päeva, iga päev võeti ette kümme tüdrukut. Neli sõpra istusid ringis, mille keskele toodi tütarlaps esialgu sellises riietuses, milles ta rööviti. Tema röövinud kupeldaja kandis ette röövimise asjaolud ning kui tüdruku päritolu ja kasvatus ei vastanud nõuetele, saadeti ta ilma lähema uurimiseta minema, kupeldajale aga tema eest raha ei makstud. Vaene tüdruk jäeti täiesti saatuse hooleks. Kui kupeldaja ettekandega rahule jäädi, saadeti ta ära ja küsitleti tüdrukut ennast, selgitamaks välja, kas kupeldaja oli rääkinud tõtt. Kui kõik oli õige, tuli kupeldaja jälle tagasi ja paljastas tüdruku tagaosa, et näidata koosolijatele tema kannikaid. See oli esimene asi, mis taheti järele vaadata. Pisimgi puudus selles kehaosas tõi endaga kaasa kohese väljapraakimise. Kui aga leiti tagumik laitmatu olevat, võeti tüdruk alasti ja selles seisundis käis ta viis-kuus korda järgemööda kõigi nelja käest läbi. Teda pöörati nii- ja naapidi, tõmmati siit ja sealt laiali, uuriti neitsinahka, ent kõike seda tehti külmalt kaalutledes, laskmata fantaasial objektiivse hinnangu andmist takistada. Siis võis tütarlaps ära minna ja iga eksaminaator kirjutas tema kaardile oma nimega lahtrisse „alles hoida” või „ära saata”. Need kaardid pandi karpi, ilma üksteisele oma hinnangust rääkimata. Kui kõik tüdrukud olid läbi uuritud, avati karp ja loeti vastuvõetuks ainult need tüdrukud, kelle kaardile olid kõik neli sõpra kirjutanud „alles hoida”. Kui kasvõi üks oli ärasaatmise poolt, aeti vastav tütarlaps minema ja nagu öeldud, ilma igasuguse abi, teejuhatuse või saatjata. Erandiks oli tosinajagu tüdrukuid, kellega meie sõbrad pärast valimisi veel meelt lahutasid ja siis kupeldajatele andsid. Selle esimese ringiga praagiti välja 50 subjekti. Ülejäänud kaheksakümmend vaadati veel kord üle, ent nüüd palju suurema täpsuse ja rangusega, pisemagi vea korral saadeti tüdruk jalamaid ära. Näiteks praagiti üks piltilus tüdruk välja selle eest, et tal oli üks hammas natuke eespool kui teised. Kokku langes teise ringiga välja 30 tüdrukut, nii et alles jäi üksnes 50. Otsustati, et enne kolmandat valimisvooru pursatakse välja natuke seemet, et kirgi rahustada ja garanteerida võimalikult objektiivne valik. Iga sõpra ümbritses kaksteist või kolmteist tüdrukut, keda kupeldajad juhendasid. Need grupid liikusid ühe sõbra juurest teise juurde, üks tegevus läks sujuvalt üle teiseks, sperma pritsis ja meel muutus nii rahulikuks, et järgneval ülevaatusel langes välja veel 30 tütarlast. Järgi jäi kakskümmend ja seda oli ikka kaheteistkümne võrra rohkem kui vaja. Kõikidele jõupingutustele vaatamata ei suudetud neist kedagi välja valida ega kõrvale jätta. Ja kes olekski suutnud valida nende ainulaadsete, igas suhtes täiuslike olendite vahel, keda vaadates võinuks arvata, et jumal ise on nad maa peale inimesi rõõmustama saatnud! Et nad olid kõik ühteviisi ilusad, tuli nende juures otsida asja, mis kindlustaks vähemalt kaheksale ülejäänute ees eelise. Kohtunik pakkus valikukriteeriumiks midagi, mis vastas täielikult tema rikutusele. Aga ettepanek võeti vastu. See seisnes selles, et vaadata, kes tüdrukutest teevad kõige paremini ühte asja, mida neil tulevikus sageli teha lasta taheti. Nelja päevaga saadi asi lõpuks ühele poole ja kaheteistkümne kaunitariga jäeti hüvasti, kuid mitte lihtsalt niisama. Kaheksa päeva rahuldati nende kallal põhjalikult ja igal mõeldaval viisil oma kirgi, seejärel anti nad üle kupeldajatele, kes nad varsti prostituutidena enda heaks tööle panid. Kaheksa väljavalitut paigutati kuni ärasõiduni ühte kloostrisse ja et nende nautimine taheti reserveerida teatavale hilisemale ajale, jäeti nad esialgu puutumata.
Ma ei püüagi neid iludusi kirjeldada, nad olid kõik nii jumalikud, et mu sulg saaks neist jutustada ainult ülivõrretes. Piirdugem siinkohal nende nimede loetlemisega ja tõdegem, et ükski inimene ei suudaks endale ette kujutada sellist ilu, graatsia ja täiuslikkuse kogumit. Need kaunitarid olid otsekui näiteks sellest, milline võib olla looduse looming oma täiuslikemal kujul.
Esimene neiu oli Augustine ja ta oli 15-aastane. Augustine oli ühe Lõuna-Prantsuse paruni tütar ja ta rööviti kloostrist Montpellier’ lähedal.
Teine oli Fanni, tema isa oli parlamendisaadik Bretagne’ist ja ta rööviti omaenda isa lossist.
Kolmanda nimi oli Zelmire, tema isa oli Terville’i krahv, kes jumaldas oma tütart. Võtnud tüdruku kaasa jahile, jättis ta silmapilguks üksinda metsa, kust laps jalamaid ära rööviti. Zelmire oli krahvi ainus tütar ja pidi aasta pärast abielluma väga kõrgest soost kavaleriga. Sellepärast oli vaene tüdruk oma hirmsa saatuse pärast kohutaval meeleheitel.
Neljas tüdruk oli Sophie, ta oli 14 aastat vana. Sophie isa oli väga rikas aadlik Berrist. Tüdruk rööviti jalutuskäigul emaga. Viimane püüdis tütart kaitsta, kuid heideti jõkke, kus ta Sophie silme all surma sai.
Viienda nimi oli Colombe. Ta oli pärit Pariisist ja parlamendisaadiku tütar. Colombe oli 13–aastane ja ta rööviti, kui ta tuli ühel õhtul koos guvernandiga lasteballilt tagasi kloostrisse. Guvernant tapeti.
Kuues tütarlaps oli 12-aastane Hebé. Tema isa oli ratsaväekapten Orléans’ist, väga mõjukas mees. Tüdruk rööviti kloostrist, kus teda kasvatati. Seejuures anti kahele nunnale altkäemaksu. On võimatu kujutleda Hebé’st veel õrnemat ja ahvatlevamat tüdrukut.
Seitsmenda tüdruku nimi oli Rosette, ta oli 13–aastane. Rosette’i isa, kindralleitnant Chalons sur Saône’ist, oli hiljuti surnud ja tüdruk elas linna lähedal maal ema juures, kust ta rööviti peaaegu majarahva nina alt.
Kaheksas tüdruk oli Michette, hüüdnimega Mimi. Ta oli 12-aastane Senanger’ markii tütar. Tüdruk rööviti oma isa mõisast, kui ta oli koos kahe või kolme naisega lõbusõidul. Viimased mõrvati.
Me näeme seega, et kavatasetava superorgia ettevalmistused nõudsid palju raha ja kuritöid. Kuid raha oli sellistel inimestel külluses ja mis puutub kuritegudesse, siis tol sajandil oli kuritegude uurimine veel lapsekingades. Ühesõnaga, asi läks nii libedalt, et meie sõbrad ei pidanud hetkekski oma tegude tagajärgede pärast muret tundma.
Jõudis kätte aeg valida välja poisid. Siin oli otsustamine kergem, aga objektide arv suurem. Kupeldajad tõid kohale 150 poissi ja ma ei liialda, kui kinnitan teile, et nad ei jäänud tüdrukutele, kellest eespool juttu oli, mitte millegi poolest alla. Nad olid viimastega võrdväärsed nii oma võluvate nägude kui ka lapseliku armsuse, puhtuse, süütuse ja suursugususe poolest. Iga poisi hind oli kolmkümmend tuhat franki, nagu tüdrukutelgi. Poiste puhul ei riskeerinud kupeldajad aga tasust ilmajäämisega. Kuna see noos oli meie seltskonnale meelepärasemat liiki kui eelmine, olid neli sõpra kokku leppinud, et nende poiste eest, keda nad kohapeal kasutavad, maksavad nad kupeldajatele sama tasu, mis nende eest, kelle nad oma ürituse jaoks välja valivad.
Poiste eksamineerimine toimus sarnaselt tüdrukute omale. Iga päev uuriti läbi kümme tükki. Et hoida pea selgena, kasutati väga mõistlikku meetodit, mille peale tüdrukute uurimise juures veel ei tuldud. Nimelt lasid neli sõpra iga päev enne eksamineerimist kümnel selle päeva poisil ennast ära rahuldada. Palju ei puudunud, et poiste valimise juurest oleks kõrvale jäetud kohtuhärra Curval, kelle maitset peeti liiga rikutuks. Juba tüdrukute valimisel oli teisi häirinud tema väärastunud kiindumus mustusesse ja inetusse. Curval lubas end selles suhtes tagasi hoida ja pidas ka sõna. Kerge see tal polnud, sest kui inimese fantaasia on kord juba väärastunud ja rikutud ning harjunud loomuse ja hea maitse vastu eksima, on teda väga raske õigele teele tagasi viia.
Esimestel istungitel võeti ühehäälselt vastu sada objekti ja selleks, et väljavalitute hulgast jääks järele ainult see kokkulepitud väike arv – kaheksa – läks vaja veel viit valimisvooru. Kolme vooru järel oli järel tervelt 50 poissi. Sellepärast tuli kasutada erakorralisi meetodeid, et suurem osa kandidaatidest välja praakida. Kellelegi tuli idee riietada poisid tüdrukuriietesse. Sugu, mida jumaldati, maskeeriti sooks, mida peeti tarbetuks ja mida jälestati. Taoline maskeering mõjus masendavalt ja hävitas kõik illusioonid. Selle kavala võtte läbi langes konkurentsist välja 25 poissi. Aga ülejäänud 25 hulgast ei õnnestunud mitte kuidagi valikut teha. Nähti kurja vaeva, ka kõik tüdrukute valimisel kasutatud võtted prooviti ära, kuid nende 25 poisi hulgast parimate väljavalimine oli võimatu. Viimases hädas otsustati langetada otsus loosiga. Järgnevalt toon ära väljaloositute nimed, vanused, päritolu ja röövimise olulisemad asjaolud, loobudes heaga poiste täieliku kirjeldamise katsetest, öeldes vaid, et modellid, kelle järgi kuulus itaalia maalikunstnik Albani oma ingleid joonistas, olid kõigest meie kaheksa iluduse hale vari.
Zélamir oli 13-aastane, ühe Poitou aadlimehe ainuke poeg, keda isa kasvatas suurima hoolega oma mõisas. Ta oli saadetud paari teenri saatel Poitiers’sse ühte sugulast külastama. Nelja sõbra saadetud lurjused mõrvasid aga teenrid ja röövisid lapse.
Cupidon oli Zélamiriga ühevanune, tema isa oli aadlik La Flªche’i kandist. Poiss rööviti jalutuskäigu ajal La Flache’i kooli lähedal, kus ta õppis. Ta oli kooli ilusaim poiss.
Narcisse oli 12 aastat vana ja ühe Malthe’i rüütli poeg. Ta rööviti Rouenis, kus tema isa oli väga tähtsas ametis. Narcisse pidi hakkama õppima Louis Suure koolis, aga teel sinna ta rööviti.
Zephyr, kauneim nende kaheksa hulgast, kui nende enneolematute iluduste vahel mingit valikut oleks saanud teha, oli pärit Pariisist. Ta õppis ühes kuulsas internaatkoolis. Poisi isa oli kõrge ametnik. Zephyri ja veel kuue poisi röövimiseks anti altkäemaksu ühele õpetajale. Kuus ülejäänud poissi kaheksa parema hulka ei jõudnud. Zephyr oli ajanud pea segi hertsogil, kes kinnitas, et kui selle poisi persse nikkumine miljon franki maksaks, tasuks ta selle summa kõhklemata. Ta reserveeris endale poisi esmakasutamise õiguse, millega teised nõustusid. Oo, õrn ja süütu laps, millise ebaõnnetähe all olid sa sündinud, milline hirmus saatus pidi sulle osaks langema!
Seladon oli Nancy linnavalitsuse ametniku poeg. Ta rööviti Luneville’ist, kus ta oli kavatsenud külastada oma tädi. Seladon, kes ei olnud veel neljateistkümneaastanegi, rööviti ühe temavanuse tüdruku abiga. See väike võllaroog meelitas poisi talle magusaid armusõnu kõrva sosistades lõksu.
Adonis oli 15-aastane. Ta rööviti koolist Plessis’s. Poisi isa oli ülemkohtu eesistuja, kes kõikidele jõupingutustele vaatamata oma poega iialgi tagasi ei saanud – nii osavalt oli röövimine läbi viidud. Curval oli juba kaks aastat armunud sellesse poissi, keda ta ükskord oma kolleegi külastades oli näinud. Tema oligi see, kes varustas röövijaid nii raha kui nõuannetega. Teised kolm imestasid väga selle üle, et nii väärastunud maitsega mehele võib meeldida nii ilus poiss. Sellega näitas Curval, et mõnikord võib tal ka head maitset olla. Tundes kohtuniku ära, hakkas poiss nutma, aga see lohutas teda, kinnitades vaesele poisile, et tema esimene nikkuja saab olema ei keegi muu kui tema, Curval. Ja neid kauneid lohutussõnu lausudes patsutas ta Seladoni tagumikku oma hiiglasliku riistaga. Seladon valitigi välja Curvali nõudmisel ja vastuväiteid ei olnud kellelgi.
Hyacinthe oli 14 aastat vana. Tema isa oli eruohvitser, kes elas ühes Champagne’i väikelinnas. Poiss oli kirglik jahimees ja ta röövitigi ühe jahilkäigu ajal, kuhu tema isa oli ettevaatamatul kombel lubanud tal üksi minna.
Gitonil oli vanust 13 aastat. Tema isa oli kõrge võimukandja Nivernois’st. Poiss rööviti Versailles’s paažide käest suure õukonnavastuvõtu ajal, kui ta jalutas üksinda St. Claud’ avenüül. Piiskop oli tema järele hull ja talle lubati poisi „esimene kord”.
Need olid siis kaheksa kaunimast kaunimat poissi, kelle meie neli liiderdajat valisid välja oma jäledate lõbustuste tarvis. Kui tuleb õige aeg, jutustame me teile, mida kõike nad nendega tegid. 142 objekti praagiti välja, aga nendega ei käitutud nii hoolimatult kui tüdrukutega. Ühtegi ei jäetud rüvetamata. Neli sõpra veetsid nendega hertsogi lossis terve kuu. Pärast enda põhjalikku rahuldamist leidsid nad käepärase meetodi poistest lahtisaamiseks – nad müüdi ühele türgi korsaarile. Niimoodi pühiti ära kõik jäljed ja kompenseeriti osa tehtud kulutustest. Poisid viidi väikeste gruppidena Monacosse, kus türklane poisid laeva peale võttis ja nad orjusse viis. See oli muidugi hirmus saatus, kuid neljale sõbrale tegi see ainult nalja.
Oli aeg valida välja nussijad. Väljapraagitud kandidaate koheldi ilusti – et nad olid juba täiskasvanud ja neid ei tulnud röövida, siis maksti neile reisikulude ja nähtud vaeva eest ning igaüks läks oma koju tagasi. Muide, nussijaid otsinud kupeldajatel oli üsna vähe tööd, sest otsimiskriteeriumiks olid ainult teatavad mõõtmed ja mingitest muudest tingimustest ei olnud vaja kinni pidada.
Kandidaate tuli kohale viiskümmend. Kahekümne tugevaima hulgast valiti välja kaheksa nooremat ja ilusamat. Et neist kaheksast mängivad edasiste sündmuste käigus olulist rolli ainult neli, ei hakka me ülejäänutel siinkohal lähemalt peatuma.
Esimene neljast tähtsamast nussijast oli 26-aastane Hercules. Tema kehaehitus sarnanes pooljumala omale, kelle nime ta kandis. Tema suguti oli 20-sentimeetrise ümbermõõduga ja 33 sentimeetrit pikk. Veel kunagi polnud nähtud midagi nii kaunist ja majesteetlikku kui see peaaegu alati kõva riist, mis, nagu eksperiment näitas, väljastas kaheksa seemnepurskega täpselt pool kilo seemet. Hercules oli, muuseas, intelligentse näoga ja väga heasüdamlik.
Antinous oli saanud oma nime sellepärast, et tal oli sarnaselt keiser Hadrianuse tuntud lemmikpoisile ühtaegu ilus munn ja kaunis tagumik, milline kombinatsioon on väga haruldane. Tema riist oli 20-sentimeetrise ümbermõõdu ja 30-sentimeetrise pikkusega. Ta oli 30 aastat vana ja imeilusa näoga.
Brisecul (see tähendab prantsuse keeles „perselõhkuja”) oli saanud looduselt nii hiiglaslikud gabariidid, et tal ei õnnestunud peaaegu kunagi nikkuda perset nii, et see rebenenud ei oleks. Briseculi munni ots sarnanes härja südamele, tema ümbermõõt oli 21 cm. Riist oli nii kõver, et ta käristas perseauku tungides selle alati lõhki. See omapära meeldis meie neljale sõbrale väga.
Bande-au-ciel („taeva poole seisja”), keda nimetati nii sellepärast, et tal vahetpidamata seisis, oli varustatud asjaga, mille pikkus oli 28 cm ja ümbermõõt 20 cm. Teda eelistati tugevamatele, sest nendel ei seisnud nii hästi, Bande-au-cieli riist tõusis aga pisimagi puudutuse peale kohe kõrgustesse, hoolimata sellest, mitu korda teda sel päeval juba tühjendatud oli.
Teised neli väljavalitut olid sarnaste kehamõõtudega. Tagasilükatud 42 subjektiga lõbutseti kaks päeva ja saadeti siis koos väärilise tasuga minema.
Nüüd olid välja valimata veel ainult teenijad. Siin ühinesid kolm ülejäänut kõige kummalisemal kombel Curvali väärastunud maitsega, mis neid muidu nii väga häiris. Teenijateks otsustati valida kõige jälgimad ja vastikumad kujud, keda leida suudetakse. Neli nendele nõudmistele vastavat naist otsiti Pariisist välja kõige suurema hoolega ja kui eemaletõukavad nad ka poleks, lubagu lugeja mul neid siiski põhjalikult kirjeldada.
Esimene oli Marie, hiljuti surnud kuulsa mereröövli teenijanna. Teda oli lugematu arv kordi piitsutatud ja põletatud. Marie oli 58 aastat vana, peaaegu kiilaspäine, kõvera nina, aukus silmade ja suure suuga, milles, ime küll, olid veel alles kõik 32 hammast, tõsi küll, kollased kui väävel. Ta oli pikk ja kõhn, tal oli olnud 14 last, aga ta oli nad viimse kui ühe ära kägistanud – nagu ta ise ütles, hirmust, et neist võiksid kasvada halvad inimesed. Marie kõhunahk lainetas nagu merevood ja üks kannikas oli mädaniku tõttu ära lõigatud.
Teine peletis kandis nime Louison. Ta oli 60-aastane väikest kasvu ühesilmaline ja lonkav küürakas, kuid tema perssel ei olnud vanust arvestades väga vigagi ja nahkki oli veel üsna värske. Louison oli tige nagu saatan ise ega keeldunud kunagi ühtegi jõledat ja riivatut tegu kaasa tegemast.
Therese oli 62 aastat vana, pikk ja kiitsakas, lausa skelett. Tal ei olnud peas ainsatki juuksekarva ja suus ühtegi hammast. Suu ise levitas hingematvat lehka. Tema perse oli arme täis ja kannikad nii lõdvad, et nende naha võis ümber kepi keerata. Kui tagumik ise oli puhas, siis auk sarnanes suuruselt ja haisult vulkaani kraatrile. See oli tõeline peldik. Therese’i enda väitel ei olnud ta kogu oma pika elu jooksul kordagi tagumikku pühkinud, nii et sellel oli arvatavasti veel tema lapsepõlve rooja jäänuseid. Therese’i tupp oli igat sorti jälkuse ja mustuse kanal, tõeline solgiauk, mille lehast võis teadvuse kaotada. Eide üks käsi oli välja väänatud ja ta lonkas ühte jalga.
Neljas oli Fanchon. Ta oli kuus korda tagaselja poomissurma mõistetud. Maailmas ei olnud ühtegi kuritegu, mida ta poleks toime pannud. Ta oli 69-aastane, lömmis ninaga, lühike ja paks, kõõrdsilmne, ahvi meenutava kolbaga ja tema haisvas suur oli ainult kaks vana logisevat hammast. Lööve kattis Fanchoni kannikaid ja august ripnesid välja rusikasuurused hemorroidid. Tema tupp oli põletikus ja üks reis otsekui ära söödud. Fanchon oli kolm neljandikku aastast purjus ja et tema magu oli purjus olles väga nõrk, oksendas ta pidevalt, kuhu juhtus. Persseauk oli hemorroididest hoolimata nii avar, et Fanchon aeg-ajalt mürinal peeretas, ilma seda ise märkamatagi.
Peale teenijaülesannete pidid need neli eite kavandatava orgia ajal ka koosolekutel viibima, et vajaduse korral rahuldada oma uute isandate seksuaalseid vajadusi.
Kui kõik üritusest osavõtjad olid leitud, oli suvi juba alanud. Nüüd tegeldi peamiselt ainult mitmesuguste tarvilike asjade transportimisega Durcet’ lossi, et neljakuist orgiat nii meeldivaks teha kui võimalik. Muretseti suurel hulgal igat liiki mööbliesemeid, jäätist, toiduaineid, veine ja likööre. Lossi saadeti vajalikud töölised ja pikkamööda toimetati kohale ka subjektid. Nende vastuvõtmise ja majutamise eest hoolitses Durcet, kes oli mõnede subjektidega enne teisi kohale sõitnud ja juhtis ettevalmistustöid. Hiljem järgnesid talle hertsog, piiskop, kohtuhärra ja nende abikaasad, saadetuna neljast vähemtähtsast nussijast. Ja nüüd ongi aeg tutvustada kallist lugejat selle patutempliga, mis pidi nelja kuu jooksul olema suure hulga kiimaohvrite koduks. Lossiga tutvudes võime näha, millise hoolikusega oli valitud välja see kõrvaline ja üksildane peidukoht.
Kohalejõudmiseks oli kõigepealt vaja sõita Baste’i ja sealt edasi ühe teatava asulani, mille juures tee muutus nii kitsaks, et tõllaga enam edasi ei pääsenud. Jalgsirännakul läbi paksu metsa võis jõuda viletsale käänulisele teerajale, mida mööda sai liikuda ainult kogenud teejuhi juhtimisel. Paarikümne kilomeetri järel jõuti söepõletajast metsavahi majakeseni. Siit algas Durcet’ maavaldus. Et selle väikese asunduse elanikud olid peaaegu eranditult vargad ja salakaubavedajad, ei olnud Durcet’l nende sõpruse võitmisega raskusi tekkinud. Esimeseks käsuks, mis ta neile andis, oli – mitte ühtegi inimest lossi ligi lasta. Metsavahi juurest tuli ronida mäe tippu, mis oli peaaegu sama kõrge kui Skt. Bernhard ja viimasest märksa järsem. Raskel ronimisel kukkusid kuristikku kuus toiduaineid ja varustust kandnud muula koos kahe töölisega. Mäe tippu ronimine võttis aega ligi viis tundi. Tipus aga tabas teelist uus üllatus, mis muutis lossi ligipääsetavaks ainult lindudele. Looduse kapriisi tahtel oli mäetipu põhja- ja lõunaosa vahel viiekümne meetri laiune kuristik sügavusega üle kolmesaja meetri. Durcet oli ühendanud tipu kaks osa puusillaga.
Põnevate sündmuste algus oli määratud esimesele novembrile. Kahekümne üheksandaks oktoobriks kogunes seltskond täies koosseisus lossi. Durcet andis oma truudele vasallidele relvi ja ammuihaldatud privileege, sulgudes ise koos teistega ligipääsmatusse lossi. Pärast viimase moonavankri kohalejõudmist raiuti kuristikku ületav sild katki. Nüüd ei olnud Sillinyga – nii kõlas lossi nimi – ühendusse astumine mingil moel võimalik, sest lõunapoolsest mäeküljest üles ronida ei saanud ja ükski maismaaolend ei olnud võimeline tungima üle kuristiku pisikesele poole hektari suurusele maa-alale, millel asus Durcet’ loss.
Lossi ennast ümbritses kümne meetri kõrgune müür, müüri taga sügav oli vallikraav ja veel üks müür. Läbi selle viis kitsas käik siseõuele, mille ümber paiknesid eluruumid. Viimased olid planeeritud suurürituse jaoks väga luksuslikult möbleeritud.
Hoone teisel korrusel oli galerii, mis viis söögisaali. Viimane oli kappide kaudu ühenduses köögiga, mis võimaldas pideva sooja toidu serveerimise ilma teenri abi kasutamata. Söögisaalist pääses salongi kaudu koosolekuruumi, mis oli määratud jutustuste kuulamiseks. Et see on tulevaste sündmuste peamine toimumiskoht, kirjeldama teda natuke lähemalt. Ruum oli poolringikujuline. Ümaras osas paiknesid neli mahukat peegelseintega nišši, igaühes suurepärane pärsia vaip. Sirge seina keskel oli meetrikõrgune troon. See oli mõeldud jutustajatele ja paigutatud nii, et teda sai igast nišist mugavalt jälgida. Trooni jalamil olid astmed, millel pidid istuma väljavalitud ihaobjektid, et nendega saaks vajaduse korral mõnuleda. Astmed ja troon olid kaunistatud musta, nišid tumesinise sametiga. Iga niši tagaseinas oli uks, mis viis väikesesse kambrisse, kuhu mindi koos objektidega, kui ei tahetud oma kiima kõikide nähes rahuldada. Kambrid olid varustatud diivanite ja muude igat liiki kõlvatute tegude toimepanemiseks vajaliku mööbliga. Kummalgi pool trooni oli aga sammas. Need kaks sammast olid selle jaoks, et siduda sinna karistamise ajaks kinni objekte, kes olid saanud hakkama millegi keelatuga. Kõik karistamiseks vajalikud vahendid olid riputatud sammaste külge. See imposantne vaatepilt oli mõeldud selleks, et hoida alal taoliste ettevõtmiste juures nii vajalikku subordinatsiooni – subordinatsiooni, millest tuleneb peaaegu kogu kirevõlu piinaja hinges.
Salong oli ühendatud väikese kabinetiga, mis asus selle hoonetiiva lõpus. See oli omamoodi buduaar, äärmiselt vaikne ja eraldatud, hästi soe ja isegi päeval täiesti pime. Ta oli mõeldud segamatult kahekesiolemiseks ja ka mõnede teiste salajaste rõõmude tarvis, mille juurde me veel hiljem tagasi tuleme.
Siseõue sulges hoone teine tiib. Sinna võis jõuda eelpoolnimetatud galerii kaudu. Esimeseks ruumiks oli väga ilus kabel. Lisaks sellele oli seal luksuslik esik, millest pääses nelja eluruumi, millest igaüks koosnes buduaarist ja garderoobist. Kõige kaunimad kolme värvi damastiga kaetud türgi voodid koos muu luksusliku mööbliga kaunistasid neid ruume. Buduaarid sisaldasid kõike, mis hingele ja ihule rõõmu võis valmistada.
Need neli eluruumi olid mõeldud meie neljale sõbrale. Nad olid väga soojad ja mugavad, nii et elanikel ei olnud vähimatki põhjust rahulolematuseks. Naised pidid jagama eluasemeid oma abikaasadega, sest kokkulepitud korra kohaselt ei olnud neile eraldi magamistube ette nähtud.
Kolmandal korrusel oli peaaegu samapalju ruume, aga nende paigutus oli teistsugune. Ühel poolel oli suur eluruum, mis koosnes kaheksast nišist, igaühes väike voodi. See oli tüdrukute magamistuba. Kohe sealsamas oli kaks tuba teenijannade jaoks, kes pidid tüdrukuid valvama. Kaks samasugust kena tuba olid mõeldud kahele jutustajale. Teisel poolel oli samuti suur ruum, milles oli kaheksa eesriidega varustatud nišši. See oli poiste magamistuba. Sarnaselt tüdrukute toaga oli ka poiste oma kõrval kaks tuba teenijannade ja kaks samasugust jutustajate jaoks.
Neljandal korrusel oli kaheksa mugavad kambrit, mis pidid olema eluasemeks kaheksale nussijale, kuigi viimastel ei olnud määratud kuigi tihti oma voodites magada. Esimesel korrusel asusid aga köögiruumid ja kuus magamiskambrit isikutele, kes seal tööle pidid hakkama. Kolm nendest olid kuulsad kokad. Meie sõbrad olid otsustanud eelistada sellisel üritusel naiskokki meestele ja ma arvan, et õigusega. Kokkadele olid abiks kolm noort tugevat tüdrukut. Üks neist pidi hoolitsema kaasavõetud loomade eest, sest nelja vanaeide ja köögitöötajatega piirdus kogu teenindav personal. Ükski köögitüdruk ei tohtinud lõbustuste juures viibida, nad olid ette nähtud ainult oma töö jaoks. Kui seda reeglit ka vahel rikuti, siis üksnes seetõttu, et kirge ei suuda tagasi hoida mitte miski ja kindlaim viis oma suguiha tugevdada ja laiendada on püüd talle piire seada.
Lisaks kirjeldatule olid perverssuse, julmuse, jälkuse ja tigeduse jõud loonud veel ühe koha, millest ma pean lugejatele ilmtingimata jutustama. Nimelt oli kabelis, mida me eespool mainisime, üks lahtine põrandaplaat. Selle all oli väga kitsas ja järk keerdtrepp, mis viis maa sisemusse – võlvilisse kolme rauduksega suletud keldrisse, milles oli kõike, mida kõige rikutum vaim ja kõige hirmsam barbaarsus võis leiutada, et kohutada meeli ja tekitada õudust. Kui rahuliku, kui häirimatu, kui julgena võis end tunda kurjategija, kes tõi siia oma julmuse ohvri. Ta oli üksi, väljaspool Prantsusmaa territooriumi, praktiliselt asustamata piirkonnas, paksu metsa varjus, kohas, kuhu pärast tarvituselevõetud julgeolekuabinõusid võisid tungida üksnes linnud – ta oli samahästi kui maakera keskpunktis. Häda, sajakordne häda nendele õnnetutele olevustele, kes olid sellises kindlas varjupaigas saagiks lurjusele, kes ei tundnud usku ega õiglust, kellele valmistas naudingut roim, kel polnud muid huve peale rikutud kire, ühtegi mõõdupuud peale oma väärastunud mõnutunde. Et mitte sündmustest ette rutata ja asju enneaegu paljastada, ei saa ma kahjuks selle sünge paiga sisemust üksikasjalikult kirjeldada, võin aga öelda seda, et kui hertsogile keldrist põhjalikult jutustati, purskas ta seda kuulates kolm korda seemet.
Kui kõik olid õnnelikult kohale jõudnud ja majutatud, leidis hertsog, et silla mahalõhkumisest ei piisa. Pärast seda kui kõik toiduained ja muu varustus oli lossi sisse kantud, ei olnud kellelgi enam vajadust lossist lahkuda. Sellepärast oli vähetõenäoliste välisrünnakute ja enamtõenäoliste põgenemiste tõkestamiseks mõistlik kõik välisuksed kinni müürida. Nii võis seltskond tunda ennast nagu sissepiiratud kindluses ilma vähimagi avauseta vaenlasele või desertöörile. Ettepanek kiideti heaks ja loss barrikadeeriti sellise põhjalikkusega, et oli võimatu leida üles kohti, kus olid kunagi olnud uksed.
Kahel 1. novembrini jäänud päeval pidid subjektid välja puhkama, et nad suudaksid täie jõuga pühenduda algavatele orgiatele. Neli sõpra aga koostasid seadusteraamatu, millele nad pärast ühist redigeerimist alla kirjutasid ja millest nad peagi ka subjekte informeerisid. Enne kui me alustame oma jutustust, on tähtis, et ka lugeja selle määrustikuga tutvuks. Pärast seda ei ole kallil lugejal muud teha, kui rahulikult ja mõnuga edasi lugeda, ilma et tal oleks vaja oma mõtlemist või mälu pingutada.

Määrustik
Äratus on iga päev kell 10 hommikul. Sel ajal teevad neljale sõbrale visiidi need neli nussijat, kes ei olnud öises vahetuses. Iga nussija toob kaasa ühe väikestest poistest. Nad lähevad järgemööda ühest toast teise ja tegutsevad oma käskijate soovide kohaselt. Kaasatoodud poisid aga täidavad algul ainult erutamise eesmärki, sest vastavalt kokkuleppele rikutakse noorte tüdrukute kaheksa vitukese neitsilikkus alles detsembris, nende pepude ja noorte poiste persete oma aga alles jaanuaris, et kõlvatuseiha lakkamatult kasvaks ja mitte kunagi rahuldatud ei saaks, sest ainult nii saab esile kutsuda kiimast raevu – seisundit, millesse meie sõbrad tahtsid sattuda, sest see on üks mõnusamat liiki naudinguid.
Kella üheteistkümneks lähevad neli sõpra noorte tüdrukute magamistuppa. Seal toimub hommikusöök, mis koosneb šokolaadist või praest või hispaania veinist või muudest värskendavatest asjadest. Hommikusöögi serveerivad kaheksa tüdrukut alasti. Neid juhendavad kaks vanaeite, Marie ja Louison, kelle ülesandeks on vaadata tüdrukute järele, samal ajal kui kaks ülejäänut on poiste juures. Kui sõpradel on tahtmist teha tüdrukutega vallatusi enne hommikusööki, selle ajal või pärast seda, kuuletuvad tüdrukud nende soovidele alandlikkusega, mida neile on kästud ja mida nad raske karistuse ähvardusel alati näitama peavad. Kuid vastavalt kokkuleppele ei tohi neid vallatusi teha salaja. Kes tahab hommikusöögi ajal tüdrukutega meelt lahutada, peab seda tegema avalikult kõikide nähes.
Üldiselt peavad tüdrukud iga kord mõnda sõpradest nähes või kohates põlvili laskuma ja jääma liikumatult sellesse asendisse, kuni neil kästakse püsti tõusta. See reegel kehtib peale tüdrukute veel abikaasade ja vanaeitede kohta. Teised on põlvitamisest vabastatud, kuid peavad alati kõnetama meie sõpru sõnaga „monsenjöör”.
Enne tüdrukute toast lahkumist kontrollib see neljast sõbrast, kes on sellel kuul korrapidajaks (nimelt teostab iga kuu üks neljast järelvalvet reeglitest kinnipidamise üle ja nimelt sellises järjekorras: Durcet novembris, piiskop detsembris, kohtunik jaanuaris ja hertsog veebruaris), üksteise järel kõiki tüdrukuid, selgitamaks välja, kas nad on täitnud oma käsud. Neile teatatakse nimelt iga päev vanaeitede kaudu, et nad peavad ühte või teist asja tegema või selle tegemisest hoiduma.
Rangelt on keelatud rahuldada oma loomulikke vajadusi kuskil mujal kui kabelis, mis on selleks otstarbeks määratud ja vastavalt sisustatud. Samuti on rangelt keelatud minna sinna ilma spetsiaalse loata, aga selle loa andmisest keeldutakse väga tihti. Sellepärast kontrollib korrapidaja hommikusöögi järel ka selle reegli täitmist ja süüdlastele määratakse valus karistus.
Edasi minnakse poiste tuppa, et viia siin läbi samasugune juurdlus ja mõista eksinutele karmid karistused. Neli poissi, kes ei olnud meie sõprade seltsis hommikul, võtavad nad nüüd oma ruumis vastu. Nad lasevad oma püksikesed alla, samal ajal kui teised jäävad niisama seisma ja ootavad neile antavaid käske. Härrased toimetavad kõlvatuid tegusid nende neljaga, keda nad sel päeval veel kohanud pole, või jätavad need kõlvatused tegemata, aga see, mida nad teevad, sünnib kõikide silme all. Hommikul on salatsemine keelatud!
Kell üks lähevad need mees- ja naissoost isikud, kes on saanud loa õiendada tungivaid vajadusi, ja nimelt suuremat liiki (seda luba antakse alati väga vastumeelselt ja mitte rohkem kui ühele kolmandikule taotlejatest), kabelisse, kus kõik on maitsekalt ja kunstipäraselt korraldatud sedalaadi toiminguteks. Nimetatud isikud kohtuvad siin nelja sõbraga, kes lasevad neil kella ühest kaheni teha asju, mis neile selles valdkonnas lõbu pakub ja neid erutab.
Kella kahest kolmeni süüakse kahe laua taga lõunat. Üks laud on tüdrukute, teine poiste saalis. Lõunat serveerivad kolm köögitüdrukut. Esimene laudkond koosneb kaheksast tüdrukust ja neljast vanaeidest, teine neljast abikaasast, kaheksast poisist ja neljast jutustajast. Selle söömaaja veedavad härrased salongis, kus nad kella kolmeni üksteisega lobisevad. Natuke enne kolme ilmuvad saali kaheksa nussijat, uhkelt riides ja ehitud. Kell kolm serveeritakse härrade lõuna ja ainukesed, kellel on au selle juures viibida, on nussijad. Lõunasöögi serveerivad neli abikaasat, kes on ihualasti, ja keda abistavad nõidadeks riietatud vanaeided. Viimased võtavad toiduanumad kappidest, kuhu köögitüdrukud on nad pannud, ja annavad abikaasadele, kes kannavad nad lauale. Kaheksa nussijat tohivad söögi ajal käperdada abikaasade alasti kehi, kust tahavad, ilma et viimastel oleks õigus neid keelata või ennast kaitsta. Nussijad võivad abikaasasid koguni teotada ja öelda neile kõiki sõimusõnu, mis neil pähe tulevad.
Lõunasöök lõpeb kell viis. Nussijad lähevad kuni üleüldise kogunemiseni ära, neli sõpra aga siirduvad salongi, kus kaks poissi ja kaks tüdrukut, iga päev erinevad, neile alasti kohvi ja likööre serveerivad. Ka siis ei ole ikka veel lubatud lõbutsemisega liiale minna, tuleb piirduda lihtsamate meelelahutustega. Natuke enne kuut lähevad need neli last ära, et nad jõuaksid end õigeks ajaks riidesse panna.
Täpselt kell kuus lähevad härrad suurde koosolekusaali, millest eespool juba juttu oli, ja igaüks istub oma nišši. Troonil istub jutustaja, trooni jalamil olevatel astmetel aga kõik 16 last, kusjuures nad on jaotatud nõnda, et iga niši vastas on neli – kaks tüdrukut ja kaks poissi. Igale nišile vastab seega üks neljane grupp ja see grupp on määratud spetsiaalselt sellele nišile. Teistel niššidel ei ole sellele grupile õigust. Gruppide koosseisu muudetakse iga päev ja kunagi ei ole samal nišil sama gruppi. Iga laps on ühendatud nišiga kunstlilledest keti abil, mis on ümber tema käe. Kui niši omanik tahab oma grupist ühte või teist last, tarvitseb tal ainult lilleketist tõmmata ja vastav laps ruttab otsekohe tema juurde. Iga rühma juurde kuulub üks vanaeit, kes peab täitma vastava niši peremehe korraldusi. Kolm jutustajat, kelle jutustamisjärg on veel tulemas või juba ära olnud, istuvad trooni jalamil pingi peal. Neil ei ole mingit ülesannet, kuid kui neile juhtumisi mõni käsk antakse, peavad nad selle täitma. Need neli nussijat, kellel on seekord öine vahetus, tohivad õhtuselt koosviibimiselt puududa ja valmistuda oma tubades pingeliseks ööks meie nelja sõbra seltskonnas. Ülejäänud neli nussijat peavad aga kohal olema, igaüks ühes nišis. Meie neli sõpra aga istuvad oma niššides, igal neist ühel käel nussija, teisel käel üks abikaasadest. Abikaasad on alati alasti, nussijad kannavad vesti ja roosasid aluspükse, jutustajad on riietatud nagu elegantsed kurtisaanid, poisid ja tüdrukud kannavad aga iga kord erinevaid kostüüme: üks rühm aasia, teine hispaania, kolmas türgi moodi ja järgmine päev jälle teisiti. Laste riided on aga stiilist olenemata siidriidest ja marlist, alakeha ei ole kunagi piiratud ja alastivõtmiseks piisab ühe haaknõela eemaldamisest. Mis puutub vanaeitedesse, siis on nad riietatud kord nunnadeks, kord haldjateks, nõidadeks või leskedeks. Niššide juures olevad kambrid on ahjudega hästi soojaks köetud ning kambritesse viivad uksed hoitakse kogu aeg lahti. Igas kambris põleb neli küünalt ja salongis kakskümmend.
Täpselt kell kuus alustab jutustaja oma lugu. Meie neli sõpra võivad teda igal ajal katkestada, kui soovivad. Jutustamine kestab kella kümneni õhtul ja et tema eesmärk on päästa valla kujutlusvõimet, on kogu selle aja jooksul lubatud igat liiki kiimlemine, välja arvatud teod, mis on vastuolus neitsitustamiskokkulepetega. Muidu on aga igaühel lubatud teha kõike, mis meeldib, ja kasutada selleks vastavat abikaasat, nussijat, neljast lastegruppi ja selle grupi juurde kuuluvat vanaeite, aga samuti jutustajaid, kui see vajalikuks peaks osutuma. Neid meeldivaid toiminguid võib teha oma nišis või selle juures olevas kambris. Kui keegi neljast sõbrast jutustamise mõnulemise eesmärgil katkestab, ootavad kõik, kuni ta oma asjadega valmis saab, ja siis jätkab jutustaja poolelijäänud lugu.
Kell kümme õhtul serveeritakse õhtusöök. Abikaasad, jutustajad ja kaheksa tüdrukut lähevad ära, et omaette õhtust süüa, sest meeste õhtusöögile ei lasta kunagi ühtegi naist. Neli sõpra õhtustavad koos nende nelja nussijaga, kellel ei ole „öötööd”, ja nelja väikese poisiga. Ülejäänud neli poissi abistavad eitesid teenindamisel. Pärast õhtusööki minnakse tagasi koosolekusaali, kus algab orgia. Siin saavad jälle kõik kokku: nii need, kes sõid õhtust omaette kui ka need, kes õhtustasid koos nelja sõbraga. Ainsateks puudujateks on neli öise vahetuse nussijat. Saal köetakse hästi soojaks ja lühtrid pannakse põlema. Kõik orgiast osavõtjad on alasti. Jutustajad, abikaasad, tüdrukud, poisid, vanaeided, nikujad, härrased – kõik on segamini, kõik aelevad põrandal nagu loomad, vahetatakse partnereid, rikutakse abielu, tehakse verepilastust, anaal- ja grupiseksi ning andutakse üleüldse kõikvõimalikele kõlvatustele ja rõvedustele, välja arvatud muidugi defloratsioonid. Neitsilikkust võetakse nendesamade õhtuste orgiate ajal, kuid kindlaksmääratud päevadel. Kui ühelt lapselt on kord juba süütus röövitud, võib teda igaüks võtta, millal ja mismoodi tahab.
Orgia lõpeb täpselt kell kaks öösel. Iga öise vahetuse nussija otsib üles selle neljast sõbrast, kes on määratud tema öökaaslaseks. See võtab lisaks veel ühe abikaasadest või süütuse kaotanud subjektidest, või soovi korral mõne jutustajatest või vanaeitedest. Ta veedab öö nende seltsis nii, nagu soovib. Ainsaks tingimuseks on see, et igaühel oleks soovi korral võimalus oma öiseid voodikaaslasi vahetada.
Selline on kõikide päevade kava. Lisaks sellele peetakse igal nädalal (kokku on ettevõtmiseks ette nähtud 17 nädalat) pidu. Esimesteks pidudeks on abiellumistseremooniad (neist tuleb hiljem põhjalikumalt juttu). Kuna esimesed abielud sõlmitakse laste vahel, kes veel ei saa täita abielufunktsioone, ei rikuta sellega kokkulepitud defloratsioonide järjekorda. Suuremad lapsed pannakse omavahel paari aga alles pärast süütuse kaotamist. Kui värsked abikaasad ka kepivad, ei ole sellest midagi, sest viljad, mida nad naudivad, on kord juba nopitud.

Loe edasi:
Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 2. osa