Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 3. osa

4. jaanuaril nikub Curval Zelamiri persse ja 6. jaanuaril teeb hertsog sedasama Michette’iga. Kümnenda nädala peol, mis leiab aset 9. jaanuaril, antakse Michette, kelle süütuse on võtnud Curval eest ja hertsog tagant, Brise-culile, kes nikub teda.
11. jaanuaril nussib piiskop Cupidoni persse, 13. jaanuaril Curval Zelmire’i ja 15-ndal piiskop Colombe’i. Üheteistkümnenda nädala peol – 16. jaanuaril – antakse Colombe, keda Curval on nikkunud vittu ja piiskop persse, Antinousele keppimiseks.
17. jaanuaril nussib hertsog Gitoni persse, 19-ndal Curval Sophied, 21-ndal piiskop Narcisse’i ja 22-ndal hertsog Rosette’i. Kaheteistkümnenda nädala pidu peetakse 23. jaanuaril. Sellel antakse Rosette keppida Bande-au-cielile.
25. jaanuaril nikub Curval tagant Augustine’i ja 28. jaanuaril piiskop Fannit. Kolmeteistkümnenda nädala peol, mis toimub 30. jaanuaril, võtab hertsog Hercules’i meheks ja Zephyri naiseks. Sellest topeltabielust, nagu ka kolmest järgnevast, saavad kõik oma osa.
5. veebruaril, neljateistkümnenda nädala peol, võtab Curval Brise-culi meheks ja Adonise naiseks.
13. veebruaril, viieteistkümnenda nädala peol, võtab piiskop meheks Antinouse ja naiseks Seladoni.
20. veebruaril, kuueteistkümnenda nädala peol, võtab Durcet Bande-au-cieli meheks ja Hyacinthe’i naiseks.
Seitsmeteistkümnenda nädala pidu 27. veebruaril, mis on pajatuste eelviimasel päeval, tähistatakse ohverdamistega, kusjuures ohvrite valik jääb nelja sõbra hooleks.
Sellise plaani tagajärjel on 26. jaanuariks kõik objektid oma neitsilikkuse minetanud, välja arvatud need neli poissi, kelle härrased naisteks võtavad ja kes jäetakse kuni abielutseremooniani puutumata, et pikendada üritusest saadavat naudingut võimalikult kaua. Süütuse kaotanud objektid asendavad abikaasasid jutustamise ajal diivanitel ja ka öösel härrade voodites. Vaheldumisi nelja poisiga, kes on reserveeritud härraste viimase kuu naisteks, asendab läbitõmmatud tüdruk või poiss diivanil abikaasat. See abikaasa langeb sellest hetkest üleüldise põlu alla ja tema staatus ei ole teenijannadest kõrgem. 12-aastane Hebé, 12-aastane Michette, 13-aastane Colombe ja 13-aastane Rosette langevad kohe pärast seda, kui nad on antud nussijate kätte ja neilt keppi saanud, samuti üldise põlu alla. Neid kasutatakse, nagu abikaasasidki, kõige rängemateks ja brutaalsemateks lõbustusteks ning koheldakse äärmise rangusega. 24. jaanuariks on kõik neli selle saatuse osaliseks saanud.
Sellest plaanist on näha, et hertsogi rikkuda jääb Fanni, Sophie, Zelmire’i ja Augustine’i vitusüütus ning Hébé, Michette’i, Gitoni, Rosette’i ja Zephyri perssesüütus. Curvalile kaotavad vitusüütuse Michette, Hébé, Colombe ja Rosette ning perssesüütuse Zelamir, Zelmire, Sophie, Augustine ja Adonis. Durcet, kes ei niku, saab Hyacinthe’i persesüütuse, kelle ta võtab naiseks. Piiskop, kes nikub ainult persse, võtab persesüütuse Cupidonilt, Colombe’ilt, Narcisse’ilt, Fannilt ja Seladonilt.
Seda plaani tehes ja sellest vesteldes mööduski terve päev. Kedagi ei mõistetud süüdi ja enne jutustuste aega ei toimunud midagi erilist. Kell kuus võttis Duclos sisse oma tavapärase koha ja jätkas eelmise õhtu juttu:
„(11) Peagi pärast seiklust, millest ma teile eile jutustasin, ilmus proua Guérini juurde üks noor mees, kelle maania ei olnud nii himur, kuid minu arvamust mööda siiski kaunis kummaline. Ta soovis nimelt imetavat naist, et tema piima imeda. Selle toimingu juures purskas ta naise reie peale. Tema munn näis mulle väikesevõitu, kogu mehe olemus armetu ja seemnepurse sama rahulik kui toiming, mida ta selle esilekutsumiseks sooritas.

(12) Järgmisel päeval tuli sellessesamasse tuppa üks teine mees, kelle maania teile kindla peale huvi pakub. Ta tahtis, et naine mässitaks linade sisse, nii et nägu, rind ja alakeha oleksid täielikult varjatud. Ainus kehaosa, mida ta soovis näha ja mis pidi olema täiuslik, oli perse. Teised kehaosad teda ei huvitanud ja ta oleks kindlasti vihaseks saanud, kui ta oleks pidanud neid nägema. Proua Guérin lasi tema jaoks kohale tuua ligi viiekümneaastase kohutavalt inetu naise, kelle kannikad olid aga veel ilusad kui Veenusel – midagi kaunimat oli raske ette kujutada. Ma vaatasin seda kummalist toimingut pealt. Põhjalikult sissemässitud vana daam pidi voodi ääre peale kõhuli heitma. Meie pervert – umbes kolmekümneaastane mees – kergitas tema seeliku üle puusade ja sattus sedamaid ekstaasi sellest võrratust ilust. Ta patsutas eide tagumikku, tõmbas kannikaid laiali, suudles innukalt kõiki kohti ja kujutas endale ette, et naine, kes tema ees on, on ka mujalt nii vapustavalt kaunis. Lühikese ajaga läks tema asi kõvaks ja pritsis tema ette välja pandud tagumiku igalt poolt täis. Seemnepurse oli äkiline ja jõuline. See toimus hetkel, kui mees ühe käega kannikaid laiali tõmbas ja teise käega onaneeris, ise kümme korda karjudes: „Kui ilus perse, aah, milline mõnu on nii ilusat perset munnimahlaga üle ujutada!” Kui ta valmis sai, tõusis ta püsti ja lahkus, näitamata naise vastu üles vähimatki huvi.
(13) Mõne aja pärast soovis üks noor abee minu õde. Mees ise oli noor ja kena, aga tema munn oli nii väike ja krimpsus, et seda polnud peaaegu nähagi. Minu õde pidi diivanile pikali heitma, peaaegu alasti. Abee põlvitas tema reite vahele, hoidis kahe käega tema kannikaid ja kõditas ühe sõrmega kena väikest perseaugukest, asetades samaaegselt oma suu vitu juurde. Ta lakkus keelega kõdistit ja tegi seda nii osavalt ja korrapäraselt, et ajas mu õe kolmeks minutiks täielikku uima. Õe silmad olid poolkinni, ta oigas ja hüüdis: „Oo, mu kallis abee, mul on nii hea, et ma suren!”
Abee aga lakkus mõnuga vedelikku, mida tema hellitused mu õest välja voolama panid. Seejuures masturbeeris ta ennast, hõõrudes oma riista vastu diivanit. Varsti nägin ma diivanil ja põrandal tema mehelikkuse jälgi.
Järgmisel päeval külastas abee meid jälle ja siis oli juba minu kord. Ma võin teile kinnitada, härrased, et see oli üks kõige mõnusamaid protseduure, mida ma oma elus tunda olen saanud. See kelm abee sai oma suhu esimese mahla, mis minust välja voolas. Tundes rohkem kui mu õde soovi abeele seda mõnu tagasi teha, haarasin ma automaatselt tema munni ja valmistasin talle oma väikese käega sama palju naudingut kui tema enne mulle.”
Siin ei suutnud hommikustest masturbatsioonidest erutatud hertsog enam jutustust katkestamata jätta. Ta uskus, et samasugune kiimaline toiming võluva Augustine’iga, kelle elavad kelmikad silmad reetsid väga rikutud temperamenti, vabastaks ta mahlast, mis tema munandites kripeldas. Augustine oli hertsogi kvadrillis ja hertsog armastas teda väga. Tema oli ka määratud selleks, kes võtab Augustine’i süütuse. Hertsog kutsus Augustine’i, kes oli sel õhtul riietatud koopaoravaks ja nägi selles kostüümis šarmantne välja. Teenija tõstis tüdruku seeliku üles ja paigutas ta Duclos’ kirjeldatud asendisse. Hertsog haaras kõigepealt enda valdusse kannikad. Ta põlvitas maha, pistis ühe sõrme natuke pärakusse ja liigutas seda energiliselt. Siis haaras ta huultega juba suurenema hakkavast kõdistist ja imes. Õppinud keel võib imet teha. Augustine oli selle tõenduseks. Tema kenad silmad hingestusid, ta ohkas, tema reied kerkisid tahtmatult ja hertsogil oli õnne saada noort vitumahla, mis kahtlemata voolas esmakordselt. Kuid kaks õnne ei tule koos. Lakkamatutest patutegudest karmistunud pervertidega juhtub seda, et nende nurjatud meeled erutuvad seda vähem, mida tavalisem ja mõnusam on tegevus, mida nad teevad. Meie lugupeetud hertsog kuulus selliste hulka. Ta neelas võluva tüdruku vedelikku, ilma et tema enda oma voolama oleks soostunud. Oli näha, et kohe-kohe pöördub tema viha väikese vaese õnnetu Augustine’i vastu (sest keegi pole ebajärjekindlam kui sadist), kes täielikus segaduses selle üle, et ta oli esmakordselt looduse sunnile kuuletunud, peitis näo kätesse ja põgenes oma kohale tagasi.
„Tooge keegi teine!” käskis hertsog, heites Augustine’ile vihaseid pilke. „Ma lakun pigem nad kõik üle kui et mul praegu purskamata jääb.”
Tema juurde toodi Zelmire – teine tüdruk hertsogi kvadrillist, samuti hertsogi riistale määratud. Ta oli sama vana kui Augustine, aga ahastus oma saatuse pärast kammitses tema naudinguvõimet, kui ka loodus muus olukorras oleks lasknud tal tunda samasugust mõnu, nagu tema kaaslannal.
Zelmire pandi ettenähtud asendisse. Kahe väikese alabastrist valgema reie kohal võis näha väikest lopsakat kõrgendikku, mida katsid õrnad, alles hiljuti kasvama hakanud udemed. Tüdruk kuuletus automaatselt korraldustele, olles sunnitud jõule alistuma. Ent kui palju hertsog ka vaeva ei näinud – midagi ei tulnud. Veerand tunni pärast tõusis kõrgeausus vihaselt püsti ja sööstis Hercules’i ja Narcisse’iga oma kambrisse.
„Ah, kuradi türa!” hüüatas ta. „Ma näen, et see, mida mul vaja on, ei ole mitte emane! Nendelt kahelt saan ma midagi hoopis paremat.”
Me ei tea, mis laadi kõlvatustele hertsog pühendus, kuid veerand tunni pärast oli kambrikesest kuulda karjeid ja möirgeid, mis kuulutasid tema triumfi. See juhtum õpetab meile, et poisid on palju kindlam seemnepurske garantii kui kõige ihaldusväärsemad tüdrukud.
Samal ajal oli piiskop tõmbunud kambri üksindusse koos Gitoni, Zelamiri ja Bande-au-cieliga ning tema „rõõmuhõiskeid” oli samuti kuulda. Kaks venda, kes olid tõenäoliselt teinud peaaegu üht ja sama asja, tulid jälle seltskonda tagasi ja kuulasid täieliku meelerahuga jutustuse jätku.
„Möödus peaaegu kaks aastat, ilma et proua Guérini juurde oleks ilmunud kedagi, kelle maitse oleks erinenud tavapärasest, kui mitte arvestada neid, kellest ma juba jutustasin. Ühel päeval aga teatati mulle, et ma ennast valmis paneksin ja eelkõige oma suu korralikult puhtaks peseksin.
(14) Ma tegin, nagu kästud, ja läksin alla. Proua Guérini juures oli umbes 50-aastane meesterahvas.
„Seal ta siis ongi,” ütles mees. „Kas ta on maksimaalselt 12 aastat vana ja nii puhas, nagu tuleks ta just ema kõhust?”
„Seda ma garanteerin,” vastas proua Guérin.
Minu uus kavaler uuris mind põhjalikult, käskis mul suu lahti teha, kontrollis mu hingeõhku ja, silmanähtavalt rahul, läks koos minuga klientide vastuvõtmise tuppa. Me istusime vastamisi, nii et meie näod olid üsna lähestikku. Ma pole kunagi näinud kedagi nii tõsist, külma ega flegmaatilist kui see kaaslane. Ta silmitses mind poolsuletud silmil läbi näpitsprillide ja ma ei suutnud taibata, mis see kõik tähendama peab. Viimaks lõhestas mees vaikuse ja käskis mul tõmmata suhu nii palju sülge kui ma suudan. Ma täitsin käsu ja kui mu kaaslane arvas, et mu suu on juba täis, sööstis ta oma suuga selle poole, pani käe minu kukla peale, et pead paigal hoida ning imes ja neelas innukalt alla kõik selle võluva vedeliku, mis ma kokku olin kogunud. See näis olevat tema ülim nauding. Mees imes mu keelt ja, märganud, et mu suu oli jälle kuiv, käskis mul teha sedasama, mis enne. Kui ma olin valmis, kordas ta äsjakirjeldatud protseduuri ja nii umbes kümme korda järjest. Ta imes mu sülge sellise isuga, et mul oli suu juba lausa valus. Ma ootasin, et ta vähemalt lõpuks mingi seksuaalse erutuse märke ilmutaks, aga mul tuli pettuda. Vahetult pärast imemise lõppu muutus ta taas sama flegmaatiliseks kui enne. Kui ma talle viimaks ütlesin, et mul rohkem sülge ei tule, hakkas ta mind samuti nagu alguses läbi näpitsprillide põrnitsema. Siis tõusis ta sõnagi lausumata püsti, maksis proua Guérinile ja läks ära.”
„Ah, sakrament, sakrament!” karjus Curval, „mina olen õnnelikum kui tema, sest mul tuleb!”
Kõik pilgud pöördusid kohtuniku poole, kes, nagu selgus, tegi oma abikaasa Julie’ga sedasama, millest Duclos oli jutustanud. Curvalile näis see protseduur väga meele järgi olevat ja Julie teenindas teda kindlasti paremini kui Duclos omal ajal teinud oli.
„(15) Kuu aja pärast,” jätkas Duclos, „oli mul tegemist lakkujaga, kelle maitse oli sootuks vastupidine. See oli üks vana abee, kes alustas sellest, et suudles ja hellitas kauem kui pool tundi minu tagumikku. Seejärel pani ta keele kannikate vahele, tungis sellega auku sisse ja keerutas seda seal niisuguse virtuoossusega, et mulle näis, nagu oleks kogu mu sisikond abee keelt täis. Samal ajal masturbeeris abee ennast käega. Seemnepurske ajal tõmbas ta teise käega mu kannikad laiali, tõmbas mu tagumiku enda vastu ja hõõrus seda oma riistaga nii ägedalt, et minagi sain tema rahuldusest osa. Valmis saanud, uuris abee veel natuke aega mu kannikaid, näppis augukest ega suutnud jätta seda veel mõne korra suudlemata. Lahkudes lubas abee tihti tagasi tulla, sest talle olevat minu perse väga meeldima hakanud. Ja ta pidas sõna. Kuus kuud järjest käis ta kolm-neli korda nädalas sedasama tegemas, mis esimene kordki. Ma harjusin selle protseduuriga nii ära, et sain selle juures iga kord orgasmi. Abeele oli see aga täiesti ükskõik, sest ta ei küsinud kunagi, kas ka minul on hea, ta ei paistnud üldse selle peale mõtlevat ja võib-olla poleks talle meeldinudki teada saada, et ka mina asjast mõnu tunnen – mehed on ju imelikud!”
Nüüd tekkis Durcet’l, keda see jutustus oli erutanud, tahtmine abee kombel persseauku lakkuda, aga mitte tüdruku oma. Ta kutsus kohale Hyacinthe’i, kes meeldis talle kõikidest teistest rohkem. Ta pani poisi õigesse asendisse, suudles tema perset, hõõrus käega tema munnikest ja lakkus tema auku. Tema ägamise ja värisemise järgi võinuks arvata, et tema riist, mida Aline suurima hoolega masturbeeris, laseb viimaks ometi seemet välja. Paraku oli pankur oma elumahlaga ülimalt kokkuhoidlik ja tema riist isegi ei seisnud. Objekt asendati Seladoniga, aga asi ei edenenud. Õhtusöögiaega kuulutav kell päästis Durcet’ au.
„See ei ole minu süü,” kuulutas ta naerdes oma seltsilistele. „Te nägite, ma oleks iga hetk võidu saavutanud, aga see kuradi kell rikkus kõik ära. Vahetagem nüüd naudingut. Ma tulen seksi juurde veelgi innukamalt tagasi, kui Bacchus on mind joovastanud!”
Rikkalikule ja rõõmsameelsele õhtusöögile järgnes orgia, kus pandi toime hulgaliselt väikesi rõvedusi. Lakuti palju suid ja tagumikke, üks asi lõbustas seltskonda aga kõige rohkem: tüdruku nägu ja rind kaeti kinni ja püüti teda üksnes kannikate järgi ära tunda. Hertsog eksis mõned korrad, kuid ülejäänud kolm olid saavutanud persete tundmises niisuguse täiuse, et nad arvasid alati õigesti. Viimaks heideti magama, et minna vastu uue päeva rõõmudele.

Neljas päev
Et igaüks võiks igal ajal raskusteta ära tunda neid poisse ja tüdrukuid, kelle süütus oli määratud temale, otsustasid sõbrad lasta neil kanda juustes värvilisi lehve. Hertsog võttis oma värvideks roosa ja rohelise, nii et kes kandis eespool roosat värvi lehvi, selle vitt oli hertsogi oma, ning kes kandis tagapool rohelist lehvi, selle perse oli hertsogi oma. Nii et sellest hetkest kandsid Fanni, Zelmire, Sophie ja Augustine oma juustes eespool roosat lehvi, Rosette, Hébé, Michette, Giton ja Zephyr kinnitasid aga oma kuklasse rohelise lehvi selle õiguse märgiks, mis hertsogil oli nende persetele. Curval valis eesmiseks värviks musta ja tagumiseks kollase. Seega kandsid Michette, Hébé, Colombe ja Rosette sellest ajast ees musti lehve ning Sophie, Zelmire, Augustine, Zelamir ja Adonis taga kollaseid. Durcet märkis ainult Hyacinthe’i tagantpoolt lilla lehviga ning piiskop, kelle võtta oli ainult tagumisi süütusi, käskis Cupidonil, Narcisse’il, Seladonil, Colombe’il ja Fannil kanda tagapool violetset lehvi. Neid lehve tuli kanda alati, iga kostüümiga. Üheainsa pilguga poisile või tüdrukule võis nüüd kohe näha, kellele tema vitt või perse määratud oli.
Curval, kes oli veetnud öö Constance’iga, pahandas hommikul ägedalt. Keegi ei saanud päris hästi aru, millega ta täpselt rahul ei olnud, aga sellistele pervertidele ei olegi ju rahulolematuseks palju vaja. Igatahes nõudis Curval, et Constance kantaks laupäeval karistatavate nimekirja. Võluv neiu tegi aga teatavaks, et on rase. Curval, ainuke, keda selle asja põhjustajana võis kahtlustada, oli alles käesoleva ettevõtmise alguses, see tähendab neli päeva tagasi, esimest korda üle pika aja Constance’iga vahekorras olnud. Nii või teisiti, meie sõbrad rõõmustasid väga uudise üle, lootes sellest uusi huvitavaid perverssusi. Tänu Constance’i erilisele seisundile vabastati ta karistusest, mida tal muidu oleks tulnud kanda selle eest, et Curval temaga rahul ei olnud. Viljal taheti küpseda lasta. Rase naine tegi seltskonnale nalja ja lõbustused, mida tulevik endaga kaasa võis tuua, erutas nende väärastunud fantaasiaid iseäranis. Constance vabastati söömaaegade serveerimisest, karistustest ja mitmest muust pisiasjast, mille tegemist ei olnud tema seisundit arvestades küllalt erutav pealt vaadata. Küll aga pidi ta olema jutustuste ajal endistviisi ühe mehe kõrval diivanil ja andma ennast igale soovijale.
Sel hommikul oli masturbeerimisharjutustel Durcet’ kord. Et tema munn oli väga väike, nägid õpilased palju vaeva. Nad andsid oma parima, kuid paksuke pankur, kes oli öö läbi mänginud naise rolli, ei saanud mehe omaga kuidagi hakkama. Ta oli paksunahkne ja tundetu. Kaheksa šarmantset hellitajat, keda juhtis meisterlik õpetaja, ei suutnud panna tema väiksekest isegi mitte nina kergitama. Durcet lahkus võidurõõmsana, ja et impotentsus on suguihas alati pahatahtliku huumori märgiks, olid tema visiidid seekord eriliselt karmid. Ohvriks langesid tüdrukutest Rosette ja poistest Zelamir. Esimene ei olnud selline, nagu tal oli kästud olla (selle mõistatuse paljastame edaspidi), teine oli aga millestki ilma jäänud, mis tal oli kästud alles hoida.
Tähtsatest toimetustest kabelis võtsid osa Duclos, Marie, Aline, Fanni, kaks vähemtähtsat nussijat ja Giton. Curval, kellel sel päeval pidevalt seisis, kiimles ägedalt Duclos’ga. Kohtunikku ei rahustanud maha ka lõunasöök, mille kestel ta pidas mitu väga roppu kõnet. Lõplikult ajas vaese Curvali pea segi kohvitund, kus Colombe’i, Sophie ja Zephyri kõrval oli ettekandjaks tema südamesõber Adonis. Ta haaras vaesest poisist kinni, viskas ta diivanile ja pistis talle ropendades oma tohutu riista tagantpoolt reite vahele. Et nimetatud kehaosa ulatus rohkem kui 15 sentimeetri pikkuselt teiselt poolt välja, käskis Curval poisil väljaulatuvat osa kõvasti hõõruda. Tema ise masturbeeris samal ajal poisi munni enda oma kohal. Seejuures oli seltskonna pilkude eest varjamata kohtuhärra lai ja räpane tagumik, mille avaus avaldas ahvatlevat mõju hertsogile. Niipea kui viimane keppimisvalims perset silmas, pistis ta oma riista sellesse, jätkates samal ajal Zephyri suu imemist, mida ta oli teinud juba enne, kui talle tuli see idee, mille ta praegu teoks tegi. Curval, keda juhtunu tabas täieliku üllatusena, vandus heameelest, siputas jalgadega ja ajas ennast nii laiali kui sai. Sel momendil valgus kohtuniku masturbeeritava võluva Adonise mahl tema hiiglasliku riista peale. See soe vedelik, mille niiskust ta oma kehal tundis, hertsogi (kes samuti polnud seemnepurskest kaugel) kiired ja jõulised tõuked – kõik see haaras Curvali täielikult enda lummusse, ta ei suutnud rohkem seda ülevoolavat naudingut taluda. Vahutava sperma joad ujutasid üle Durcet’ persse, kes oli ennast õigesse kohta ette sättinud, „et midagi kaduma ei läheks,” nagu ta ise väljendus, sel ajal kui mööda tema valgeid ümarad kannikaid voolasid spermajoad, mida ta parema meelega oleks tahtnud saada oma sisikonda. Piiskop ei olnud kõige selle juures tegevuseta. Ta lakkus teineteise järel Colombe’i ja Sophie jumalikke persseauke. Ilmselt oli piiskop aga öistest ohjeldamatutest ekstsessidest väsinud, sest tema riist ei ilmutanud vähimatki elumärki ja ta valas oma viha välja kahe vaese õrna tüdruku peale, kes ei olnud ju tegelikult milleski süüdi.
Pärast ülalkirjeldatud lõbustusi magasid meie neli sõpra natuke aega ja kui jõudis kätte jutustuste tund, hakati jälle kuulama võluvat Duclos’d, kes jätkas oma poolelijäänud lugusid nõnda:
„Varsti leidsid proua Guérini majas aset mõned muutused. Kaks väga kena tüdrukut leidsid endale lollpead, kes olid nõus neid ülal pidama. Tüdrukud petsid neid muidugi häbematult, nagu me kõik teeme. Proua Guérin oli aga kahest tüdrukust ilma ja selle kaotuse korvamiseks heitis ta silma ühe kõrtsipidaja imeilusale 13-aastasele tütrele St. Denis’ tänavalt. Kuid see neiuke, vaga ja hästikasvatatud, ei lasknud ennast kuidagi pehmeks rääkida. Viimaks tuli Guérinile hea mõte, kuidas tüdrukut endale saada. Ta viis ta kokku ühe ainulaadse mehega, kelle maaniat ma teile kohe kirjeldan.
(16) Tegu oli vaimulikuga, kes oli 55 või 56 aastat vana, kuid nii nooruslik ja tugev, et välimuse järgi võis talle anda vaevalt nelikümmend. Maailmas ei olnud teist inimest, kes oleks sedavõrd täiuslikult vallanud noorte tüdrukute patuteele ahvatlemise kunsti. See peen ja delikaatne kunst oli mehe ainsaks rõõmuks ja kireks. Talle ei pakkunud naudingut miski peale lapselike eelarvamuste väljajuurimise, vooruslikkuse naeruvääristamine ja pattude kõige kaunimates värvides kirjeldamisele. See võrgutamise virtuoos ei jätnud kasutamata ühtki vahendit. Erutavad pildid, mesimagusad lubadused, ahvatlevad lood – kõik pandi mängu täpselt niisuguses koguses ja järjekorras, nagu vaja, arvestades hoolega tüdruku vanust, iseloomu ja intelligentsust.
Mitte iialgi ei juhtunud seda, et see mees ei oleks oma tahtmist saanud. Tema enda jutu järgi piisas kõigest kahetunnisest vestlusest, et teha kõige korralikumast ja ettevaatlikumast neiust paadunud lits. Olles juba kolmkümmend aastat Pariisis oma „hobiga” tegelenud, juhtus see vaimulik kord proua Guérinile rääkima, et tema kogus on üle kümne tuhande võrgutatud ja kõlvatule eluviisile viidud tüdrukut ja neiut. Mehe teenuseid kasutasid viisteist kupeldajat, aga kui tal parajasti ühtegi tellimust ei olnud, otsis ta endale ohvreid omal käel, vabastas nad nende voorusest ja saatis nad seejärel otsekohe oma kupeldajatest klientidele. Sest kõige eriskummalisem selle mehe tegevuse juures, härrased – see ongi, muuseas, põhjus, miks ma selle ainulaadse inimese lugu jutustan – oli see, et ta ei nautinud iialgi oma töö vilju. Ta pani ennast koos tüdrukuga luku taha ja mõni aeg hiljem läks see vaimustatult ära. Kindlasti erutas protseduur meest, aga keegi ei teadnud, kus ja kuidas ta seda rahuldas. Kui hoolega teda ka ei jälgitud – kõik, mis näha oli, oli kummaline sära tema silmades ja mõned käeliigutused pükste juures, mis selgesti reetsid eelnenud saatanliku protseduuri tekitatud erektsiooni, aga mitte kunagi midagi muud.
Niisiis, see mees tuli meie juurde ja ta jäeti koos kõrtsmiku tütrega kahekesi. Ma jälgisin neid. Kohtumine oli pikk ja võrgutaja muutus väga pateetiliseks. Tüdruk nuttis, elavnes seejärel ja sattus mingisse kummalisse entusiasmi. See oli hetk, kui mehe silmad särama lõid ja oli näha käe liikumist pükste juurde. Natukese aja pärast tõusis mees püsti, tüdruk sirutas käed välja ja embas teda, mees suudles teda nagu isa, tegemata seejuures midagi ebasündsat. Seejärel meie abiline lahkus, tüdruk aga ilmus kolme tunni pärast koos oma asjadega proua Guérini juurde.”
„Ja mis mehest sai?” küsis hertsog.
„Ta tegi, mis vaja, ja kadus jäljetult,” vastas Duclos.
„Ega tulnud tagasi oma töö tulemusi vaatama?”
„Ei, monsenjöör. Ta oli veendunud selles, et tema meetod on alati edukas.”
„Tõesti väga erakordne isiksus,” märkis Curval. „Mis teie sellest arvate, härra hertsog?”
„Mulle näib,” vastas kõnetatu, „et ta küttis ennast üles üksnes selle võrgutamisega ning purskas endale püksi.”
„Ei,” vaidles piiskop vastu, „te ei saa millestki aru! See oli tema jaoks ainult eelmäng palju suurematele kõlvatustele! Ma olen veendunud, et pärast seda, kui ta ära läks, võttis ta ette midagi hoopis suuremat.”
„Suuremat?” imestas Durcet. „Mis võinuks talle anda veel suuremat naudingut, kui omaenda vallutuse ärakasutamine?”
„Siiski,” sõnas hertsog, „ma arvan, et ma sain asjale pihta. Nagu piiskop ütles, oli see ainult ettevalmistus millegi muu jaoks. Ta erutas end üles tüdruku patuteele viimisega ja pärast nikkus ta poisse persse. Ta oli perssenussija, ma võin selle peale kihla vedada.”
Duclos’lt küsiti, kas tal ei ole mingeid täpsemaid andmeid nende arvamuste kohta, ja kas see mees ei võrgutanud juhuslikult ka poisse. Jutustaja vastas, et ei olnud millestki taolisest kunagi kuulnud, ja vaatamata sellele, et hertsogil võis vägagi kergesti õigus olla, jäi kummalise jutlustaja hingeelu siiski mõistatuseks. Pärast seda, kui seltskond oli jõudnud üksmeelele selles, et selle mehe maania oli igati vahva, kuid et ta oleks pidanud oma töö lõpule viima või rohkemgi veel, võttis Duclos jutujärje uuesti üles:
„(17) Selsamal päeval, kui saabus meie nooruke uustulnuk, kelle nimi oli muide Henriette, tuli meie juurde üks elava fantaasiaga lontrus, kes tellis ta koos minuga ühe kummalise operatsiooni tarvis. See pervert ei tundnud nimelt muud rõõmu kui eriskummaliste seksiharrastuste salaja pealtvaatamine. Teiste pahaaimamatu vallatlemise jälgimine pakkus talle jumalikku meelehead. Ta juhatati niisiis meie piilumistuppa, millest ma teile juba jutustanud olen ja kus nii mina kui minu kolleegid aeg-ajalt meelt lahutamas käisime. Minu ülesandeks sai klienti piilumise ajal rahuldada, nooruke Henriette aga läks teise tuppa koos persseaugulakkujaga, kellest ma teile eile rääkisin. Et viimane oma parima annaks ja tema kiimlemist oleks võimalikult erutav piiluda, räägiti talle, et tüdruk, keda ta seekord lakub, on uus, ja et ta on tema esimene klient. Persselakkuja veendus selles kergesti, nähes väikese kõrtsmikutütre silmatorkavat häbelikkust ja lapselikkust. See teadmine erutas teda meeletult, seda enam, et ta arvas, et keegi ei näe teda. Mis puutub minu klienti, kes oli pressinud silma piiluaugu vastu ning mudis ühe käega minu kannikaid, teisega aga nühkis pikkamisi oma türa, siis paistis tema nauding muutuvat vastavalt sellele, mida ta parajasti nägi.
„Oo, milline vaatepilt,” ütles ta aeg-ajalt, „milline ilus perse sellel tüdrukul on ja kui oivaliselt see perssenussija seda musitab.”
Viimaks läks Henriette’i partneril pauk lahti. Selle peale võttis minu oma mind embusse, suudles mind, keeras mu seejärel teistpidi ning patsutas, suudles ja lakkus himuralt mu tagumikku, viimaks aga ujutas kannikad üle oma mehelikkuse tõenditega.
„Kas ta masturbeeris selle juures ise?” tahtis hertsog teada.
„Jah, monsenjöör,” vastas Duclos, „ja ma kinnitan teile, et tema munn oli hämmastavalt tilluke.”
Ta jätkas:
„(18) Inimene, kellest ma teile nüüd räägin, ei oleks õigupoolest seda väärt, et temast siin juttu teha, kui tema muidu üpris lihtsad lõbustused ei oleks seotud mõningate teistega, mis näivad mulle kaunis omapärastena, ja mis demonstreerivad teile seda, kuidas patt tuimestab inimeses kõiki tundeid, mis on seotud häbi, vooruslikkuse ja kõlblusega. See mees ei tahtnud ise teisi pealt vaadata. Ta tahtis, et teda pealt vaadataks. Kuna ta teadis, et on olemas inimesi, kellele meeldib teiste vallatlemist piiluda, palus ta proua Guérini, et see laseks mõnel taoliste huvidega inimesel peitu pugeda ja tema tegutsemist pealt vaadata. Proua Guérin saatis sõna sellelesamale mehele, keda ma mõni päev varem piiluaugu juures olin rahuldanud. Kuid ta ei öelnud piilujale, et pealtvaadatav teab, et teda vaadatakse, sest see oleks võtnud ära piilumise mõnu. Proua Guérin laskis sellele mehele hoopis edasi öelda, et on algamas väga vahva vaatemäng, mida talle kindlasti meeldiks salamahti pealt vaadata. Piiluja tuligi ja ta saadeti koos minu õega piilumistuppa, mina aga läksin kaasa selle loo peategelasega. See oli noor, umbes kahekümne viie aastane kena mees. Et talle oli aegsasti näidatud vaateaugu asukohta, istus ta nii, et teda oleks sellest hästi näha, ja laskis minul istuda enda kõrvale.
Alguses masturbeerisin ma teda, seni kuni tal seisis. Siis tõusis mees püsti, nii et pealtvaataja sai tema riista korralikult silmitseda. Natukese aja pärast pööras ta ümber ja näitas piiluaugu poole oma perset ning seejärel, võtnud mul seeliku seljast, ka minu oma. Mees põlvitas minu juurde maha, kõditas ninaga mu perseauku, lükates seejuures kannikaid kätega laiali, ja seda kõike nii, et vaateaugust oli kogu protseduur kõikides üksikasjades jälgitav. Ta lõi endale ise pihku ja purskas, hoides mind paljastatud tagumikuga piiluaugu ees, nii et pealtvaataja võis otsustaval momendil näha nii minu kannikaid kui ka minu partneri munni. Õde rääkis mulle, et temaga piilumistoas olnud mees oli lausa seitsmendas taevas. Ta tunnistas, et ei olnud kunagi saanud niisugust rahuldust ja minu õe perse oli samamoodi spermast üle ujutatud, nagu minu oma.”
„Kui sellel noormehel oli ilus munn ja ilus perse,” lausus Durcet, „siis pidi kindlasti ka tema kõrgpunkt väga meeliülendav olema?”
„See oli tõepoolest võluv,” kostis Duclos, „sest munn oli väga pikk ja kaunis jäme, perse aga nii armas ning nii täiusliku kujuga, nagu armastus ise.”
„Kas te tõmbasite ta kannikad laiali?” küsis piiskop. „Kas te näitasite pealtvaatajale tema perseauku?”
„Jah, monsenjöör,” vastas Duclos, „tema näitas minu oma ja mina tema oma. Ta demonstreeris ennast maailma kõige häbitumal moel.”
„Ma olen näinud oma elus tosinat sellist stseeni,” sõnas Durcet, „mis on võtnud minult palju seemet. Vaevalt on olemas midagi veel ilusamat – ma mõtlen, nii ühe kui teise jaoks, sest teisi pealt vaadata on sama erutav kui ennast pealt vaadata lasta.”
„(19) Paar kuud hiljem,” jätkas Duclos jutustamist, „viis üks mees, kes oli mulle, muuseas, üsnagi meele järgi, mu teatrisaali. Ta soovis, et ma tooks kohale suvalisi mehi ja lööks talle seal toolide vahel nende silme all pihku. Kui ma olin teda selliselt seitse-kaheksa korda rahuldanud, viis ta mind ühele rahvarohkele alleele, istus pingile ja tõstis mu seeliku tagant üles, näidates möödakäijatele mu perset. Seejärel tõmbas ta riista välja ja laskis mul ennast kõikide möödakäijate nähes masturbeerida. Olgugi, et oli juba öö, äratas ta sellega niisugust tähelepanu, et selleks ajaks, kui tal pauk lahti läks, oli meie ümber juba kümmekond inimest ja ebameeldivuste vältimiseks olime sunnitud põgenema.
(20) Kui ma jutustasin oma seiklusest proua Guérinile, naeris ta ja rääkis mulle, et ta tundnud Lyonis – kõikide mõeldavate kõlvatuste linnas, kus leidub isegi meesprostituute – ühte meest, kelle maania olnud vähemalt sama pentsik. Ta riietus kupeldajaks ja viis mehi kahe tüdruku juurde, kes olid tal spetsiaalselt selle jaoks palgatud. Ise aga peitis mees ennast nurka ja vaatas klientide vallatlemist pealt. Tüdrukud pidid võimalikult sageli näitama talle klientide türasid ja persseid. See oli selle valekupeldaja ainus rõõm, ainus, mis võis ta seemet purskama panna.”
Et Duclos sai selleks päevaks määratud juttudega enneaegselt valmis, sisustas igaüks õhtusöögini jäänud aja selliste kõlvatustega, nagu talle meeldis. Seltskond oli juba parajalt üles erutatud. Keegi ei läinud kambrisse varjule, vaid kõik tegutsesid teiste nähes. Hertsog laskis Duclos’l lahti riietuda, ettepoole kummarduda ja tooli seljatoe vastu toetuda. Siis käskis ta Desgranges’i, et see hõõruks tema riista vastu Duclos’ kannikaid, nii et munni ots puudutaks iga liigutusega persseauku. Sellele lisandus hulk teistsuguseid episoode, mis olid aga liiga ekstreemsed, selleks et neid meie jutustuse algusosas lähemalt kirjeldada. Kuid olgu mainitud, et jutustaja persseauk sai põhjalikult niisutatud, kusjuures eeskujulikult teenindatud hertsog tõi orgasmi saades kuuldavale hirmsaid möirgeid. Curval lahutas meelt sellega, et laskis ennast nussida, piiskop ja Durcet võtsid aga omakorda mõlemast soost objektidega ühte ja teist ette.
Pärast kõike seda söödi õhtust. Õhtusöögi järel tantsiti. Kuusteist noort inimest, neli nussijat ja abikaasad esitasid kolm ballitantsu, kuid kõik tantsupeolised olid ihualasti ja meie sõpradel, kes mugavalt diivanitel lösutasid, oli väga lõbus kõiki neid keerulisi tantsufiguure jälgida. Härraste kõrval olid jutustajad, kes masturbeerisid neid kiiremini või aeglasemalt, vastavalt sellele, kui suurt naudingut rahuldatav parajasti tundis. Orgasmi siiski keegi ei saanud – kõik olid tormilisest päevast rammetud ja läksid voodisse, kogumaks uut jõudu järgmise päeva kõlvatusteks.

Viies päev
Sellel hommikul võttis Curval jalge alla tee masturbatsioonikooli. Et tüdrukud hakkasid juba tegema väikesi edusamme, oli kohtunikul kõvasti tegemist, et kaheksa noore võluva neiu lakkamatutele mitmekesistele hellitustele vastu seista. Ta suutis end siiski tagasi hoida ja lahkus õppetunni lõpus, et ühineda ülejäänud seltskonnaga. Hommikusöögi ajal otsustati, et nüüdsest peavad härraste neli lemmikpoissi, ja nimelt hertsogi soosik Zephyr, Curvali armastatu Adonis, Durcet’ sõber Hyacinthe ja piiskopi väljavalitu Seladon, võtma osa kõikidest oma isandate söömaaegadest ja istuma lauas viimaste kõrval. Samuti pidid nad magama igal öösel oma patrooni magamistoas, jagades seda au abikaasade ja nussijatega. Sellega vabastati nad ka hommikusest tseremooniast, mis, nagu me teame, seisnes selles, et igal hommikul tulid need neli nussijat, kes ei olnud öises vahetuses, nelja poisiga härraste juurde. Uue korra kohaselt pidid nussijad ilmuma hommikuti üksinda, ja kui neli sõpra läksid poiste tuppa, võtsid neid seal vastu neli ülejäänud poissi – samasuguse rituaaliga nagu ennegi.
Hertsog, kes oli juba paar-kolm päeva hullupööra sisse võetud Duclos’st, kelle perset ta pidas võluvaks ja juttu lummavaks, nõudis, et ka jutustaja ööbiks tema magamistoas. Kõrgeaususe eeskuju leidis järgimist. Curval võttis oma magamistuppa vana Fanchoni, kellest ta oli vaimustatud. Ülejäänud kaks härrasmeest eelistasid neljanda ööseltsilise valikuga veel natuke oodata.
Samal hommikupoolikul otsustati veel, et need neli väljavalitud poissi saavad abikaasade suhtes sama palju õigusi kui nussijad. Nad võisid abikaasasid nii halvasti kohelda kui tahtsid – mitte ainult söögi ajal, vaid millal tahes – ja olla kindlad, et see kiidetakse alati heaks.
Neile tähtsatele otsustele järgnesid hommikused visiidid. Imeilus Fanni, kellel Curval oli käskinud olla ühes teatavas seisundis, oli vastupidises seisundis (Kannatust, kallis lugeja, seda selgitame kunagi hiljem täpsemalt!) ja tema üleastumine fikseeriti karistuste vihikus. Poiste juures selgus, et Giton oli teinud midagi, mis talle ära oli keelatud, ja temagi kanti karistatavate nimekirja. Pärast toiminguid kabelis, kus oli täna suhteliselt vähe rahvast, istuti lauda. See oli esimene söömaaeg koos lemmikpoistega. Igaüks neist istus selle kõrval neljast sõbrast, kes teda armastas. Niisiis, iga härra paremal käel istus tema poiss ja vasakul käel tema lemmiknussija.
Kenad noored külalised tegid laudkonna meeleolu rõõmsamaks. Nad olid algul väga viisakad ja vagurad, kuid paistsid pikapeale uue korraga harjuma hakkavat. Piiskop, kes oli sel päeval väga hoos, suudles Seladoni lakkamatult peaaegu kogu söögiaja. Et poiss pidi olema kohvi serveerijate nelikus, lahkus ta enne magustoitu. Kui juba parajalt erutunud püha isa teda salongis ihualasti silmas, ei pidanud ta enam vastu.
„Kuradi kurat!” hüüdis ta kiimase pilguga. „Kui ma ei tohi sind persse nussida, teen ma vähemalt seda, mida Curval eile oma persepoisiga tegi!”
Ta haaras noormehest kinni, keeras ta kõhuli ja pistis oma riista talle reite vahele. Piiskop oli alasti. Tema kubemekarvad kõditasid poisi perseauku, mille ta nii meelsasti munniga läbi puurinud oleks. Ühe käega oma võluva partneri kannikaid mudides liigutas jumalasulane teise käega oma kallikese türa. Ta surus oma suu Seladoni suu vastu, tõmbas tema kopsudest õhku enda omadesse ja neelas tema sülge.
Hertsog võttis platsi paarikese ees, et piiskoppi veel rohkem erutada, ja lakkus Cupidoni – selle päeva teise kohvipakkuja-poisi – perseauku. Curval lasi Michette’il piiskopi nähes endale pihku lüüa, Durcet aga näitas talle Rosette’i laialitõmmatud kannikaid. Kogu seltskond püüdis aidata piiskoppi tema teel orgasmile ja ta isegi pingutas silmanähtavalt. Ja see tuli – püha isa värises, tema silmad põlesid. Igaüks, kes teda ei tundnud, oleks seda vaatepilti nähes surmani kohkunud – nii hirmsaks muutus ta kiremöllus. Viimaks pritsis elumahl välja ja voolas üle Cupidoni persse, kes oli viimasel hetkel tõstetud piiskopi noore sõbra asemele.
Saabus jutustuste tund. Isikute paigutus diivanil oli seekord korraldatud nii, et isad istusid kõrvuti tütardega. See verepilastusehõnguline olukord ei häirinud loomulikult kedagi ja Duclos jätkas oma pajatusi:
„Kuna te, härrased, ei nõudnud minult, et ma annaksin teile päevahaaval täpse ülevaate proua Guérini majas toimunust, vaid jutustaksin ainult tähelepanuväärsematest sündmustest, siis jätan ma teie lahke loaga oma lapsepõlve ebaolulisemad juhtumid vahele, et mitte korrata juba jutustatut mitmeid kordi uuesti.
(21) Ma olin saanud juba kuueteistkümneaastaseks ja õppinud oma tööd päris hästi tegema, kui ma juhtusin kokku ühe perverdiga, kelle igapäevane meelisharrastus väärib kirjeldamist. See oli kõrgest soost kohtunik, peaaegu viiskümmend aastat vana. Kui uskuda proua Guérini, kes ütles end juba palju aastaid seda meest tundvat, siis pühendas ta viimse kui hommiku sellele kummalisele fantaasiale, millest ma teile järgnevalt räägin.
Lugu algas üldsegi sellest, et seni tollele mehele teenuseid osutanud kupeldaja pani ameti maha ja soovitas talle asendajaks meie kallist perenaist. Juhtus nii, et esimesena sattusin tema paariliseks mina. Ta läks sellesama piiluaugu juurde, millest te juba kuulnud olete. Kõrvaltuppa oli ta aga lasknud kutsuda ühe pakikandja või mis ta oligi, ühesõnaga alamast seisusest mehe. Viimane pidi olema puhas ja terve, see oli kõik, mida ta soovis. Vanuselt ja väljanägemisel ei olnud tähtsust. See mees tänavalt oli muidugi väga rõõmus, et sai nii kergelt raha teenida. Minu ülesandeks oli talle kohtunikuhärra silme all, võimalikult vaateaugu lähedal, pihku lüüa. Ma lasin spermal voolata portselankaussi, ja kui mu hoolealune oli loovutanud viimasegi tilga, ruttasin ma jooksuga piilumistuppa. Meie kõrgeauline külaline ootas mind seal erutatult, haaras kausi ja jõi sooja seemnevedeliku ära. Samal ajal jooksis ka tema enda oma. Ühe käega kiirendasin ma tema ejakulatsiooni, teisega püüdsin aga hoolikalt kinni selle, mis välja purskas. Kätt kiiresti vaheldumisi mehe suu ja munni vahet liigutades lasin ma tal lakkuda omaenda jobi samas tempos kui seda alt välja tuli.
See oli kõik. Ta ei katsunud mind, ei suudelnud ega vaadanud isegi mu seeliku alla. Maha rahunenud, tõusis ta täiesti flegmaatiliselt oma tugitoolist, võttis jalutuskepi ja lahkus, mainides veel ainult, et ma oskan väga hästi pihku lüüa ja tegin kõik nii, nagu ta soovis. Järgmisel päeval otsiti tema jaoks uus mees, sest neid tuli iga päev vahetada, samamoodi nagu naisigi. Nüüd oli järg minu õe käes ja seegi kord lahkus kõrge külaline rahulolevalt. Kogu selle aja, mis ma proua Guérini juures veetsin, saabus see mees igal hommikul täpselt kell üheksa oma portsu kätte saama. Mitte ainsalgi päeval ei jäänud ta tulemata ja mitte kordagi ei lasknud ta tüdrukul lahti riietuda, kui kaunis see ka poleks olnud.”
„Kas ta tahtis näha pakikandja perset?” küsis Curval.
„Jah, monsenjöör,” vastas Duclos, „meest, keda tema silme all rahuldati, tuli keerata nii- ja teistpidi.”
„Kui nii, siis saan ma asjast aru,” sõnas Curval, „aga muidu poleks ma seda tüüpi küll mõistnud.”
„(22) Peagi pärast seda,” jätkas Duclos, „tuli meie juurde üks umbes kolmekümneaastane naine, üsna kena, aga punaste juustega nagu kurat. Me arvasime algul, et ta on meie uus kolleeg, aga ta selgitas, et on tulnud ainult üheks korraks. Peagi saabus ka mees, kellele see daam määratud oli. Tegemist oli paksu ja üsna heasüdamliku näoga pankuriga. Et ta oli spetsiaalselt välja valinud niisuguse naise, keda vaevalt keegi teine oleks tahtnud, ei suutnud ma uudishimu talitseda ja läksin salatuppa pealt vaatama.
Vaevalt olid nad sisse tulnud, kui naine võttis riidest lahti ning näitas oma väga valget ja lopsakat keha.
„Läks – jookse ja hüppa!” nõudis pankur. „Sa ju tead, et ma tahan, et sa higistaks!”
Ja punapea hakkas võimlema, mööda tuba ringi jooksma, keksima nagu kits, ning mees vaatas pealt ja onaneeris. Sel hetkel ei taibanud ma veel, mis mõte sellel kõigel oli. Kui naine juba higist leemendas, lähenes ta pankurile, hoidis kätt üleval ja laskis tal nuusutada kaenlaauku, kus higi tilkus igalt karvalt.
„Kui hea, ah kui hea,” ütles mees, hoides oma nina vaimustatult läbimärja käe all. „Milline lõhn, kuidas ta mind erutab!”
Seejärel heitis ta põlvili ning nuusutas samamoodi naise vittu ja persseauku, pöördus seejuures aga ikka ja jälle kaenlaaluste juurde tagasi – kas siis sellepärast, et need talle kõige rohkem meeldisid, või siis oli lõhn seal kõige tugevam.
Kui mees oli juba tükk aega oma nina igale poole toppinud, näitas tema üsna pikk, kuid kaunis peenike munn, mida ta juba tund aega tagajärjetult oli raputanud, elavnemise märke. Naine istus toolile, selg sirge, pankur aga astus tema selja taha ja pani oma riista talle kaenla alla. Naine surus käe vastu külge, moodustades niiviisi munni ümber, nagu mulle näis, üpris kitsa prao. Pärast seemnepurset nautis mees veel natuke aega kaenlaaluse väljanägemist ja lõhna ning lakkus sinna voolanud spermat.”
„Ja kas tema partner pidi alati kindlasti punapea olema?” küsis piiskop.
„Tingimata,” ütles Duclos, „sest sellistel naistel on, nagu te, monsenjöör, kindlasti isegi teate, juustel märksa teravam lõhn kui teistel, ja kahtlemata oli selle härra puhul just haistmine see, mis tema kirge kõige paremini erutas.”
„Heakene küll,” kostis piiskop, „aga mulle, pagana pihta, tundub hoopis, et ma oleksin hoopis parema meelega nuusutanud seda eite perssest kui kaenla alt.”
„Oh,” vastas Curval, „nii ühel kui teisel ei puudu oma võlud ja ma kinnitan teile, et kui te seda kunagi proovinud oleksite, oleks see teile väga meele järgi olnud.”
„Härra kohtunik,” küsis selle peale piiskop, „kas te tahate öelda, et ka teile meeldiks selline tegevus?”
„Ma olen seda juba teinud,” sõnas Curval, „ja koguni mitu korda. Pean tunnistama, et mul on selle juures iga kord pauk lahti läinud.”
„No olgu, olgu,” ei andnud piiskop alla, „aga ma kujutan ette, mismoodi teie seda tegite. Te nuusutasite kõigepealt perset …”
„Jätke ta ometi rahule,” katkestas hertsog, „ärge sundige teda kõiki üksikasju ära rääkima, püha isa, sest ta jutustaks meile selliseid asju, mida me praegu veel kuulda ei tohi. Jätkake, Duclos, ja ärge laske ennast neist lobasuudest häirida.”
„(23) Ükskord,” jätkas kõnetatu, „ütles proua Guérin mu õele, et ta ennast vähemalt kuus nädalat järjest üldse ei peseks ning muutuks nii räpaseks ja koledaks kui vähegi võimalik. Milleks seda vaja on, sellest ta vaikis. Ühel päeval tuli meie juurde vistrikuline vanamehenäss, kes paistis olevat kergelt purjus, ja küsis proua Guérinilt jõhkral toonil, kas lits on ikka piisavalt pasane. Proua Guérin kinnitas, et see on nii. Mees viidi mu õega kokku, juhatati külalistetuppa ja pandi luku taha, mina aga ruttasin piiluaugu juurde. Kohale jõudnud, nägin oma õde kaksiratsa suure šampusega täidetud pesupali kohal. Hiiglasliku käsnaga relvastatud vanamees pesi teda, uhas šampusega üle ja püüdis hoolikalt oma suhu tema kehalt ja käsnalt langevaid tilku. Et mu õde polnud kogu vahepealse aja ühtegi kehaosa pesnud ja tal oli koguni perssepühkimine karmilt ära keelatud, võttis vahuvein peagi räpase pruunika värvi ja arvatavasti ka mitte kuigi meeldiva lõhna. Aga mida mustemaks vedelik läks, seda enam meeldis ta meie perverdile. Ta mekkis seda, leidis selle olevat väga maitsva, võttis klaasi ja jõi seda jäledat reostunud veini, milles oli pestud pikka aega takistamatult räpastunud keha. Pärast kuuendat klaasi haaras mees mu õest kinni, pani ta kõhuli voodisse ning ujutas õe kannikad ja persseaugu üle seemnevedelikuga, mille tema vastiku maania räpased detailid valla olid päästnud.
(24) Saatus tahtis, et varsti pärast seda pakuks ennast mu pilgule üks teine, veelgi räpasem perverssus. Meil oli majas üks neist naistest, keda nimetatakse bordelližargoonis „ringikäijateks” – nende tööks on ööl ja päeval väljas käia ja kliente otsida. See olend oli nelikümmend aastat vana ja tema närtsinud võlud ei olnud arvatavasti kunagi väga ahvatlevad olnud. Lisaks sellele oli tal selline hirmus viga, et ta jalad haisesid. Juhtumisi aga meeldis ta just sellisena Markii de X-ile. Kui markii meie juurde tuli, näidati talle preili Louise’i – nii oli tolle peletise nimi. Kõrgeauline külaline oli vaimustuses, ja vaevalt temaga meie lõbustuste templisse kahekesi jäänud, laskis ta naisel kingad jalast ära võtta. Louise, kellele oli enne antud korraldus kuu aega sukki ja kingi mitte vahetada, pistis markiile nina alla oma haisva jala, mis oleks ükskõik kelle muu oksele ajanud. Seda meest erutas aga just nimelt jalga kattev mustus ja sellest lenduv hais. Ta võttis jalast kinni, suudles seda innukalt, pistis kõik varbad üksteise järel endale suhu ja lakkus keelega varbavahedest seda musta ja lehkavat kõntsa, mille loodus oli sinna kogunud ja mida tänu pikaajalisele pesematusele oli eriti ohtralt. Vähe sellest, et markii mustust oma suhu tõmbas – ta sõi selle ka jäägitult ja isuga ära. Ja seeme, mida ta end vaba käega onaneerides pritsis, oli vaieldamatuks tõendiks, et see protseduur pakkus talle suurt naudingut.”
„Millestki niisugusest ma küll aru ei saa!” ütles piiskop.
„Ma pean seda teile siis ette näitama,” vastas Curval.
„Kuidas, kas teile siis meeldiks midagi sellist teha?” küsis piiskop hämmeldunult.
„Eks vaadake ise,” kostis Curval.
Kõik tõusid püsti, läksid tema juurde ning nägid, et see uskumatu pervert, kellele ei olnud võõrad ka kõige räpasemad kõlvatused, hoidis kätega Fanchoni, selle sitase vanaeide jäledaid jalgu ja lakkus neid ilmse mõnuga.
„Mina saan sellest küll aru,” kostis Durcet. „Taoliste asjade mõistmiseks tuleb olla üle emotsioonidest. Küllastumine kõigest tavalisest inspireerib ekstreemseid fantaasiaid ja sunnib kalestunud perverti neid täide viima.”
„(25) Sarnased olid lood,” rääkis Duclos edasi, „ka ühe vana ohvitseri, ühe proua Guérini parima kundega. Ta ihaldas ainult naisi, keda ekstreemne seks, loodus või õigusemõistmine olid sandistanud. Talle kõlbasid ühesõnaga ainult ühesilmsed, pimedad, lombakad, küürakad, jalutud, ühekäelised, hambutud, mingite äralõigatud kehaosadega, piitsutatud, häbimärgistatud või muul viisil deformeerunud, ja seejuures alati võimalikult kõrges vanuses. Selle stseeni juures, mida mina juhtusin pealt vaatama, oli ta kokku viidud viiekümneaastase naisega, kellele oli varguse eest põletatud kehale häbimärk, ja kes sellele lisaks oli veel ka ühe silmaga. See kahekordne vigastus oli ohvitseri jaoks tõeline leid. Ta sulgus naisega külalistetuppa, laskis tal lahti riietuda ning suudles ja lakkus innukalt häbimärke tema õlgadel. Seejärel kandus kogu tema vaimustus jäägitult üle persseaugule. Ta tõmbas kannikad laiali ja suudles võlutult seda krimpsus auku ja lakkus seda siis tükk aega. Siis istus ohvitser kaksiratsa üle naise selja ja hõõrus oma riista vastu kohtumõistmise jälgi naise õlgadel. Ta kiitis naist selle eest, et see oli need märgid välja teeninud, kummardas siis üle naise persse ja viis oma püha toimingu lõpule, suudeldes veel korra seda altarit, millele ta just äsja suurt au oli osutanud. Viimaks pritsis ta oma spermat põletusarmidele, mis teda üliväga olid erutanud.”
„Issand jumal,” hüüdis Curval, kelle pea oli kõigist neist jäledustest juba lootusetult segi. „Vaadake, sõbrad, vaadake seda seisvat munni, nii väga erutas mind see jutt!”
Ta kutsus Desgranges’i: „Tule, persenussi veteran, sa oled sellele, keda äsja kirjeldati, nii sarnane! Tule ja paku mulle samasugust mõnu, nagu see teine oma ohvitserile.”
Desgranges astus lähemale. Durcet, ekstsesside sõber, aitas kohtunikul jutustaja lahti riietada. Naine aga puikles algul vastu. See äratas kahtlust ja seltskond süüdistas teda, et ta varjab midagi väärtuslikku. Viimaks paljastus Desgranges’i kuivetunud selg ja näitas tähtedega „M.M”, et ta oli kaks korda häbimärgistatud. On tarbetu lisadagi, et need märgid olid meie häbitutele liiderdajatele väga meele järgi. Ka selle päevinäinud keha ülejäänud osad – perse nagu hiina taftist, selle keskel laiuv haige valge auk, vigastus reiel ja kolm puuduvat sõrme, eri pikkusega jalad, mis panid lonkama, hambutu suu – kõik see kütkestas ja vaimustas meie sõpru. Durcet lakkus teda eest, Curval tagant, ja samal ajal, kui nende silme ees oli terve saalitäis imelist ilu ja nooruslikku värskust, valmis oma käskijate soove silmapilkselt rahuldama, nautisid meie perverdid mõõtmatu rahulolu ja mõnuga räpast ja eemaletõukavat objekti, mida loodus ja kuritöö oli teotanud ja laastanud. Durcet ja Curval võitlesid selle juba pooleldi kõdunenud keha pärast, nagu kaks dogi raipe kallal. Pärast kõige mõeldamatumate jõleduste kordasaatmist pritsisid nad viimaks oma seemet ja olnuksid kõikide nende ekstsesside väsitavusest hoolimata järgmisel hetkel valmis uue hooga veel hullemaid rõvedusi korda saatma, kui õhtusöögikell ei oleks neid teist laadi lõbustustele kutsunud.
Kahetsedes, et ta oma laadungist nii ruttu lahti oli saanud, toppis kohtunik ennast täis, nagu ehtne siga, sest ainult üle mõistuse süües ja juues võis ta veel loota oma mehejõu taastumist. Ta soovis, et Adonis lööks Bande-au-ciel’ile pihku ja tema, Curval, saaks jobi ära lakkuda. Jäämata päriselt rahule selle kõlvatusega, mis viivitamatult teoks tehti, tõusis Curval püsti ja ütles, et fantaasia sisendab talle palju mõnusamaid asju kui see. Rohkem sõnagi lausumata võttis ta Fanchoni, Adonise ja Herculese endaga kaasa, sulgus tagumisse buduaari ja ilmus uuesti välja alles orgia ajaks, aga nii suurepärases seisundis, et oli suuteline veel tuhandeks jõleduseks, üks eriskummalisem kui teine. Kahjuks ei luba meie raamatu ülesehitus praegu veel neist sündmustest täpsemalt jutustada.
Pärast orgiat mindi magama ja Curval, see lõpmatult rõve Curval, kellel oli sel ööl voodikaaslaseks tema tütar, jumalik Adelaide, ja kellega ta oleks võinud veeta oma elu ilusaima öö – see Curval leiti järgmisel hommikul vastiku Fanchoni kaisust, kellega ta oli terve öö saatnud korda järjest uusi perverssusi, mille tagajärjel Adonis ja Adelaide jäid ilma oma magamisasemest. Esimene veetis öö kõrvalkambris väikeses voodis, teine aga põrandale laotatud madratsil.

Kuues päev
Sellel päeval oli püha isa kord olla masturbatsiooni õppetunnis katsejäneseks. Kui Duclos õpilased oleksid olnud teisest soost, poleks piiskop arvatavasti suutnud erutusele vastu panna, aga väike pilu kõhu all oli tema silmis hirmus puudus. Kui tahes suured iludused ka teda ei oleks ümbritsenud – niipea, kui see pisike pragu nähtavale ilmus, kadus piiskopi erutus. Seega pani ta neidude püüdlustele kangelaslikult vastu, ma arvan isegi, et tal ei läinud üldse kõvakski.
Pärast õppetundi jätkus taas normaalne päevaprogramm. Meie sõbrad oleksid väga soovinud karistada süngel laupäeval – karistuste päeval – kõiki tüdrukuid. Kuus oli juba kirjas. Sellepärast püüti kõigest väest leida uusi süüdlasi. Seitsmendaks õnnetuks patustajaks sai kena ja heasüdamlik Zelmire. Kas oldi tema süüs tõesti päris kindlad? Või takistas kohtunikke õiglase otsuse tegemisel mõte Zelmire’i karistamisest saadavale naudingule? Me jätame selle juhtumi targa Durcet’ südametunnistusele ja piirdume fakti konstateerimisega.
Peale selle täienes karistatavate nimekiri veel ühe imekauni daamiga. See oli õrn Adelaide. Tema abikaasa Durcet tahtis, nagu ta ise väljendus, luua iseenda jaoks pretsedendi sellega, et halastas oma naisele vähem kui teistele. Adelaide oli eksinud Durcet’ enda vastu, kes oli viinud ta ühte teatavasse kohta, kus neiu pidi osutama talle ühte teenust, mis ei kuulunud just puhtamate hulka. See on kord juba nii, et igaüks ei ole nii mustuselembeline kui Curval ja kuigi Adelaide oli tema tütar, ei tähendanud see veel kaugeltki, et ta tema maitset oleks jaganud. Kas oli asi nüüd selles, et neiu keeldus käsku täitmast, ei teinud nõutut korralikult või oli Durcet lihtsalt tähenärija – fakt on see, et üleüldiseks heameeleks kanti Adelaide’i nimi karistuste vihikusse.
Kui visiidil poiste tuppa selgus, et mingeid korrarikkumisi aset leidnud ei ole, siirduti salajastele lõbustustele kabelisse. Need lõbustused olid seda pikantsemad ja haruldasemad, et enamike palved sinna minna ja neis osaleda lükati tagasi. Sel päeval külastasid kabelit ainult Constance, kaks vähemtähtsat nussijat ja Michette.

Lõunasöögi ajal paistis silma Zephyr, kes pälvis järjest suuremat poolehoidu ühelt poolt oma ilu pärast, mis näis iga päevaga täiuslikumaks muutuvat, ja teiselt poolt oma valmiduse eest kõikvõimalikke rõvedusi meelsasti kaasa teha. Zephyr kiusas lõuna ajal Constance’i, kes oli küll ettekandja kohustustest vabastatud, kuid pidi sellest hoolimata lõunasöögile ilmuma. Poiss nimetas teda lastetegijaks ja andis talle mõned laksud kõhu pihta. Siis suudles ta hertsogit, kõditas natuke tema munni ja see oli hertsogile nii meele järgi, et ta vandus, et poiss ei jää sellel pärastlõunal spermaga niisutamata. Kuid noormees ärritas teda veel, öeldes, et kahtleb selles.
Et Zephyr pidi olema kohviserveerijate hulgas, lahkus ta enne magustoitu. Kuid vahetult enne lahkumist valas ta hertsogile tassi kohvi, olles ise ihualasti. Hertsog – nüüd juba päris kiimas – läks sõnadelt üle tegudele. Ta imes poisi suud ja munni, pani ta enda ette tugitooli peale, sättides poisi persse enda suu kõrgusele, ja limpsis teda niimoodi oma veerand tundi. Hertsogi riist tõstis pikkamisi pead, tuletades oma peremehele meelde, et teda ära ei unustataks. Paraku oli see, mida hiiglaslik türa kõige rohkem ihkas, praegu veel keelatud ja nii ei jäänud hertsogil muud üle, kui panna Zephyr diivanile ja pista asi talle reite vahele. Juhtus sama, mis selle kavala meetodi leiutajal Curvalil: munn ulatus eest viieteistkümne sentimeetri jagu välja.
„Tee sedasama, mida mina!” soovitas Curval. „Löö talle oma munni kohal pihku, niisuta oma riista tema jobiga!”
Ent hertsogil tekkis soov torgata türa otsa kaks tükki korraga. Ta palus oma venda, et see tooks tema ette Augustine’i. Viimane suruti persetpidi vastu Zephyri reisi ja omamoodi võis öelda, et hertsog nussis poissi ja tüdrukut üheaegselt. Ning et lisada asjale veelgi vürtsi, lõi ta Zephyrile pihku ja ujutas Augustine’i kauni valge ümara tagumiku poisi spermaga, mis – nagu võiski arvata – ei kõhelnud tema ette asetatud võrratut ilu nähes rikkalikult voolamast. Curval, kellele nähtu väga meele järgi oli, nägi hertsogi perset kutsuvas asendis – munni ootel parajalt avali, nagu ennast nussida lasta harjunutel ikka. Ta andis hertsogile tagasi selle, mida oli ise eelmisel päeval saanud. Vaevalt oli hertsog selle rünnaku kirglikke tõukeid tunda saanud, kui tal pauk lahti läks – üheaegselt Zephyri omaga. Curval aga orgasmi ei saanud. Ta tõmbas oma uhkelt sirgutõmbunud riista hertsogi perssest jälle välja ja ähvardas piiskoppi, kes parajasti Gitoni reite vahele nussis, et ka teda tabab sama saatus, mis äsja hertsogit. Piiskop ei uskunud seda ja võitlus algas. Jumalasulasele torgati sisse ja ta purskas suurima naudinguga poisi jalgade vahele. Durcet, kellele jäid üle Hébé ja vanaeit, ei kaotanud aega, kuigi oli purjus ja väsinud, ning tegi patutegusid, mis peavad meie jaoks praegu veel saladuskatte alla jääma.
Viimaks said kõik omadega valmis ja jäid magama, tõustes kell kuus, et minna vastu uutele nauditavatele lugudele, mis Duclos selleks õhtuks ette oli valmistanud. Kvadrillide kostüümid olid seekord soole mittevastavad – tüdrukud olid riietatud madrusteks ja poisid toatüdrukuteks. See oli võluv vaatepilt. Miski ei oleks võinud meie kangelasi rohkem kiima ajada kui see pisike trikk. On tore leida poistes seda, mis teeb nad tüdrukute sarnaseks, ja tüdruk on palju huvitavam, kui temas on midagi ka vastassoost. Mis puutub diivanikaaslastesse, siis selleks oli igal härrasmehel tema abikaasa – igati kooskõlas sündsusega. Kui kõik olid kuulamiseks valmis, võttis Duclos oma erutavate juttude järje taas üles:
(26) „Üks proua Guérini lõbutüdrukutest kandis nime Aurore. Ta oli blond, umbes kolmkümmend aastat vana, veidi paksuvõitu, kuid muidu igati kena ja nooruslik. Aurore’il oli kena suu, ilusad hambad ja kirglik keel. Kuid – nii uskumatuna kui see ka ei kõla – oli tal kas halva kasvatuse või kehva kõhu tõttu üks pisike viga: sellest täiuslikust suust tuli alailma pikki ja valje röhatusi. Iseäranis siis, kui Aurore oli palju söönud, võis ta mõnikord tund aega järjest lakkamatult selliseid röhitsusi kuuldavale tuua, millega oleks võinud tuuleveskit ringi ajada. Meie seniste kogemuste põhjal võib aga liialdamata öelda, et ei ole puudust, mis ei leiaks austajat. Nii leidis ka Aurore endale kirgliku kavaleri. See oli õpetatud ja tõsine mees, Sorbonne’i ülikooli teoloogiaprofessor, kes vahel, kui ta tüdines üliõpilastele jumala olemuse selgitamisest, tuli bordelli, et paremini tundma õppida patu olemust. Professor teatas oma tulekust aegsasti ette ja Aurore sõi sel päeval lõhkiminemiseni. Et asi äratas minus suurt uudishimu, läksin piilumistuppa, et stseeni pealt näha. Ma nägin, kuidas õpetlane – pärast paari ettevalmistavad suudlust suule – pani naise tugitooli istuma ja ulatas talle oma haletsusväärses seisundis munni, öeldes:
„Laske käia, kaunitar, hakake peale! Te teate, millised vahendid mind sellest kahetsusväärsest seisundist vabastada suudavad. Rakendage neid viivitamatult, ma tahan juba orgasmi saada!”
Aurore haaras ühe käega professori lipendava riista, teisega aga mehe pea ja surus tema suu vastu enda oma. Selles asendis saatis ta teadlase suukoopasse üksteise järel ligikaudu kuuskümmend röhitsust. Teoloogi ekstaas oli kirjeldamatu, ta oli seitsmendas taevas, hingates sisse kõik, mis Aurore’i suust tuli. Võib isegi öelda, et tal oleks olnud pisarateni kahju kasvõi natukestki sellest tulvast kaotada. Kirjeldatud protseduuri juures mudisid professori käed naise rindu ja alakeha, kuid ainult vahetevahel ja üsna passiivselt. Ülekaalukalt tähtsaim mõnuobjekt oli teadlast röhatustega üleujutav suu. Munn paisus järjest suuremaks ja purskas oma laadungi viimaks minu kolleegi pihku. Õpetatud mees lahkus, kinnitades, et pole kunagi varem saanud tunda niisugust mõnu.
(27) Mõni aeg hiljem nõudis üks veel eriskummalisem mees minult midagi sedavõrd veidrat, et sellest ei saa vaikides mööda minna. Proua Guérin laskis mul sel päeval sama rikkalikult süüa kui minu eelpoolmainitud kolleegil mõni päev varem. Ta hoolitses selle eest, et lauale kantaks kõik mu lemmikroad. Pärast seda pidusöömaaega paljastas ta mulle kliendi soovid, mis mul tuli täita. Ühtlasi käskis ta mul neelata kolm oksendamaajavat tabletti klaasi sooja veega. Siis tuligi see litapoeg. Tegemist oli meie bordelli alalise kundega, keda ma olin sageli meie juures näinud, tundmata tema vastu lähemat huvi.
Mees embas mind ja pistis mulle suhu oma räpase vastiku keele, mille hais kiirendas tablettide mõju. Ta nägi, et mu mao sisu tahtis ülespoole tõusta, ja hüüdis innustunult: „Julgemini, pisike, julgemini! Ma ei lase midagi raisku minna!”
Vastavalt proua Guérinilt saadud juhtnööridele istusin diivanile ja paigutasin mehe pea diivani serva äärde. Ta hoidis jalgu laiali. Ma tegin tal püksinööbid lahti ja haarasin käega lühikese lõdva riista, mis ei näidanud vähimaidki erektsiooni tundemärke. Ma lõin talle pihku, ta tegi suu lahti, tema mustad käed katsusid mu kannikaid ja ma oksendasin mõjuma hakkavate oksetablettide abiga oma lõpuni seedimata jäänud lõunasöögi talle suhu. Mees oli ekstaasis, ta lakkus isegi mu huuled üle, et joovastavast vedelikust tilgakestki kaduma ei läheks. Ning kui ta viimaks avastas, et oksekrambid on lakanud, kutsus ta keelega kõditades esile uusi. Munn, mida ma vaevalt sain mahti katsuda, kuna oksehood võtsid kogu mu energia – see munn ajas ennast üles (nähtavasti oli ta nõus seda ainult sellise ergutuse mõjul tegema) ja jättis minu sõrmedele tõendid intensiivsest naudingust, mida see perversne lõbustus talle pakkus.”
„Oo, püha kurat!” hüüatas Curval. „See on ju vaimustav protseduur, aga seda saaks veelgi täiustada.”
„Kuidas siis?” päris Durcet kiimase häälega.
„Kuidas?” vastas Curval. „Kurat võtaks, loomulikult naise ja toitude valikuga.”
„Naise valikuga? Ah soo, ma mõistan. Sa pead silmas midagi Fanchoni taolist?”
„Iseenesestmõistetavalt.”
„Ja toidud?” küsis Durcet, kellele Adelaide kõik see aeg pihku lõi.
„Toidud…,” jäi Curval mõttesse, „Aga kurat ja põrgu, ma võin ju sundida naist andma mulle tagasi seda, mis ma talle enne ise samamoodi olen andnud!”
„Sa tahad siis öelda,” täpsustas pankur, kes oli juba ekstaasile lähedal, „et sa oksendad talle suhu ning tema peab selle alla kugistama ja sulle tagasi oksendama?”
„Just nimelt!”
Ja mõlemad tormasid oma kambritesse – kohtunik Fanchoni, Augustine’i ja Zelamiriga, Durcet aga Desgranges’i, Rosette’i ja Bande-au-cieliga. Duclos pidi poolelijäänud loo jätkamisega oma pool tundi ootama. Viimaks tulid kaks härrasmeest jälle teiste sekka.
„Sa tegid vist jälle mingi väga jäleda teo,” lausus hertsog esimesena välja tulnud Curvalile.
„Kohe päris mitu,” kostis kohtunik, „selles ongi minu õnn ja rahulolu. Ma hindan seksi ainult selle kõige rõvedamates ja vastikumates vormides. Aga seemet ma praegu siiski ei pursanud.”
„Kas sa arvad siis,” nende sõnadega pöördus Curval hertsogi ja just kohalejõudnud Durcet’ poole – viimane püsis vaevu jalul, „et kõik on sinu moodi, et nad iga viie minuti järel kõik kohad täis jobistavad? Sellise jõukulu jätan ma sinu ja Durcet’ taoliste tugevate tšempionide hooleks.”
„Tõsijutt,” märkis pankur, „ma ei suutnud ennast tagasi hoida. See Desgranges on nii räpane – sõnades ja tegudes. Ta on nii hea meelega valmis tegema kõike, mis sa iganes ihaldad…”
„Jätkake, Duclos,” segas hertsog vahele. „Jutustage kohe edasi, sest kui me seda lobamokka ei peata, räägib ta meile üksikasjalikult kõigest, mis ta tegi, andmata endale aru sellest, kui sobimatu on naisterahvast avalikult ülistada.”
Duclos kuuletus ja jätkas poolelijäänud lugu:
„Et kõrgeaulistele härradele paistis äsjakirjeldatu meeldivat, on mul kahju, et te ei ohjeldanud oma entusiasmi veel silmapilguks, sest ma arvan, et te oleksite leidnud veelgi rohkem meelehead selles, mida ma teile täna veel jutustan.
(28) See, mis härra kohtunik viimases jutus kuuldu täiustamiseks välja pakkus, langeb täpipealt kokku sellega, mis juhtus minu järgmises loos. Härra kohtunik de Saclanges’i maitse oli samasugune, nagu härra Curvalil. Tema rahuldamiseks oli välja valitud meie kollektiivi vanim liige – üks 36-aastane suurt kasvu ja paks vinnilise näoga naine, kes oli suur joodik ja armastas palju ropendada, oli aga muidu päris kena. Kui kohtunikuhärra saabus, serveeriti neile mõlemale õhtusöök. Nad sõid ja jõid ennast täis, oksendasid teineteisele suhu, neelasid okse jälle alla ja oksendasid uuesti välja. Tüki aja pärast langesid nad kahekesi põrandale õhtusöögijäänuste ja muu mustuse keskele, mis nad sinna tekitanud olid. Nüüd oli minu kord tegutsema hakata, sest minu kolleeg ei olnud enam võimeline ei mõtlema ega midagi tegema. Tegutseda aga tuli – saabunud oli meie külalise jaoks väga tähtis moment. Tema munn oli kõva nagu raudlatt, ma haarasin sellest kinni, kohtunik ägas ja vandus, tõmbas mind enda poole, imes mu suud ja purskas viimaks spermat laiali, ise solgi sees aeledes.
(29) Sedasama naist saime me mõni aeg hiljem vaadata veel ühe vähemalt sama räpase perverssuse juures. Keegi paks munk, kes muide maksis väga hästi, istus tema kõhu peale. Minu kolleegi jalad olid viimase võimaluseni laiali aetud ja raskete mööbliesemete külge kinnitatud, et ta ei saaks asendit muuta. Sellises poosis serveeriti kliendile mitmesuguseid roogi. Need asetati ilma nõudeta otse naise paljale häbemekingule. Munk haaras toidutükid kätte, pistis nad avali vittu, keeras neid seal sees ja sõi alles siis, kui nad olid täielikult tupe eritatava mustusega koos.”
„Selline lõunatamisviis on meile seni tundmata,” sõnas piiskop.
„Mis teile isegi mitte muusika saatel ei meeldiks,” arvas Duclos.
„Ei, ei, jumala perseaugu nimel,” vastas kirikuteener, „selleks ei ole mu armastus putsi vastu piisavalt suur.”
„See-eest,” jätkas jutustaja, „saate te nüüd kuulda lugu, mis on täna viimane, ja mis on teile kindlasti eelmisest rohkem meele järgi.
(30) Ma olin elanud proua Guérini juures juba kaheksa aastat, vanust oli mulle kogunenud seitseteist, ja kõik need kaheksa aastat olin ma näinud igal hommikul saabumas ühte pankurit, keda koheldi suure aupaklikkusega. See oli lüheldast kasvu paksuke mees, tollal ligikaudu kuuekümne aasta vanune ja üpris sarnane härra Durcet’ga. Ta kasutas iga päev uut tüdrukut, seejuures meie omi ainult haruharva – siis kui tellitud tüdruk mingil põhjusel tulemata jäi. Härra Dupont – nii oli tema nimi – oli tüdrukute valikul äärmiselt nõudlik. Ta ei tahtnud mingil juhul tegemist teha elukutseliste litsidega, muidu kui ainult äärmisel juhul. Vanus ja juuste värv oli väga oluline – tüdrukud pidid olema blondid ning vanuses viisteist kuni kaheksateist aastat, ei rohkem ega vähem. Kõige tähtsam oli aga see, et neil oleks prullakas tagumik ja et nad peaksid piinlikku puhtust – pisimgi sitajäänus augu juures tõi kaasa tüdruku viivitamatu väljapraakimise. Kui tüdruk juhtus olema süütu, maksis härra Dupont topelt.
Tol päeval oodati meie juurde ühte 16-aastat pitsiõmblejat, kellel oli tõesti üle linna perse. Klient aga ei teadnud veel, et ta pidi saama just selle tüdruku. Juhtus nii, et neiu saatis sõna, et ta ei pääse terve päev läbi oma valvsate vanemate juurest minema, nii et teda ei maksa oodata. Siis käskis proua Guérin, kes teadis, et härra Dupont ei ole mind veel kordagi näinud, et ma riietuksin lihtsatesse riietesse, võtaksin tänavanurgalt voorimehe ja sõidaksin veerand tundi pärast härra Dupont’i kohalejõudmist maja ette. Ta ütles, et mind esitletakse pankurile koristajana ja et ma pean oma rolli hästi mängima. Tähtsaim juhtnöör oli aga see, et ma pidin otsekohe sööma ära pool naela aniisi ja jooma sinna juurde suure klaasitäie mingit palsamit. Sellel pidi olema teatav mõju, millest te kohe lähemalt kuulete.
Meil oli jäänud veel piisavalt aega selle plaani elluviimiseks ja kõik õnnestus suurepäraselt. Ma tulin, nii nagu kokku lepitud, ja mind esitleti pankurile. Ta silmitses mind algul tähelepanelikult, siis uuris mind piinliku põhjalikkusega, kuid ei suutnud avastada midagi, mis oleks väärinud tema meelepaha.
„Kas ta on süütu?” küsis Dupont.
„Siit mitte,” vastas proua Guérin, pannes mulle käe kõhu peale, „teiselt poolt aga küll.”
See oli häbematu vale, aga mis sellest – ega meie klient sellest aru ei saanud, ja just see oli ju oluline.
„Tõstke üles, tõstke üles!” nõudis Dupont ja proua Guérin tõstis mu seeliku üles, laskis mul natuke ettepoole kummarduda ja näitas härra Dupont’ile tema lemmikkehaosa. Mees vaatas seda, katsus mu kannikaid, tõmbas nad kätega laiali ja, jäänud ilmselt nähtuga rahule, lausus, et perse on hea ja ta on sellega rahul. Kõige lõpuks esitas Dupont mõned küsimused mu vanuse ja töö kohta. Jäänud rahule minu silmnähtava süütuse ja avameelsusega, mida ma teesklesin, viis ta mu üles oma tuppa. (Tal oli nimelt proua Guérini juures oma tuba, kuhu keegi teine ei tohtinud minna ja milles toimuvat ei olnud võimalik kusagilt pealt vaadata.)
Kui me olime sisse astunud, sulges mees hoolikalt ukse ja, silmitsenud mind veel natuke, küsis minult oma jõhkral toonil, kas ma pole tõesti kunagi perssenussi saanud. Rolliga, mida ma mängisin, poleks kuidagi kokku sobinud, kui ma oleksin teadnud sääraseid väljendeid, sellepärast palusin tal küsimust korrata, kinnitades, et ma ei saanud temast aru. Ja kui ta oli žestidega selgitanud, mida ta silmas pidas, ja nimelt nii arusaadavalt, et kui tahes süütu tüdruk oleks asjast aru saanud, vastasin talle šokeeritust ja häbi väljendaval häälel, et see oleks kohutav, kui ma peaksin kunagi midagi nii jõledat tegema. Seejärel käskis härra Dupont mul seeliku seljast võtta. Ma kuuletusin, kuid jätsin särgi selga, et oma keha esimest poolt varjata. Ta tõstis särgi tagant nii üles, kui pihik võimaldas, ja et ma olin lahti riietudes kaotanud oma rinnarätiku ja mu rinnad olid tervenisti nähtaval, sai mees vihaseks ja hüüdis: „Kurat võtku neid udaraid! Kes pagan sul neid tisse käskis näidata? See on just see, mida ma teiesuguste juures ei kannata – alati topitakse sulle rinnad häbematult nina alla!”
Tema käsu peale katsin rinnad kiiresti kinni ja lähenesin talle, justnagu andestust paludes. Seejuures paljastasin end aga eestpoolt, vihastades klienti taas, nii et ta ütles: „Ole ometi paigal nii, nagu sind pandi, puts ja põrgu!”
Nende sõnadega haaras härra Dupont mu puusadest ja keeras mind nii, et ta nägi ainult mu perset.
„Seisa nüüd nii,” käskis ta, „sinu tussi ja tissi ei taha keegi näha, mul on vaja ainult perset.”
Seejärel tõusis ta püsti ja viis mu voodi äärde, millele ma pidin kõhuli heitma, nii et jalad jäid maha. Ise istus ta minu jalgade vahele väga madalale järile, nii et tema pea oli täpselt minu tagumiku kõrgusel. Mees vaatas mind natuke, kuid talle tundus, et asend ei ole siiski päris õige. Seetõttu lükkas ta mu kõhu alla väikese padja – sellega nihkus perse natuke tahapoole. Mees võttis jälle istet ja uuris kõike, mis ennast tema pilgule pakkus, paadunud liiderdaja rahulikkuse ja külmaverelisusega. Natukese aja pärast haaras ta mu kannikatest, lükkas nad laiali ja surus oma suu vastu auku, sulgedes viimase hermeetiliselt. Jalamaid lasin ma saadud instruktsioonidele ja ühtlasi tungivale vajadusele vastavalt talle kurku kindlasti ühe kõige põrisevamatest peerudest, mida ta oma elus kuulnud oli.
Mees tõmbus vihaselt tagasi.
„Kuidas, sina häbematu!” nähvas ta. „Sul jätkub jultumust mulle suhu peeretada?”
Ja ta pani oma suu tagasi mu perseaugu vastu.
„Jah, härra,” vastasin, lastes ühtlasi veel korra tuult, „nii teen ma nendega, kes mu perset suudlevad.”
„Hea küll, peereta siis, peereta, väike lits, nii palju kui tahad ja nii palju kui suudad!”
Sellest silmapilgust ei hoidnud mind enam miski tagasi. Sissejoodud rohud tekitasid minus vastupandamatu soovi kõhutuult lasta ja minu ekstaasis klient haaras neid kord suhu, kord ninna. Pärast veerandtunnist ohjeldamatut peeruorgiat heitis ta viimaks diivanile, tõmbas mind enda juurde, hoides ikka veel perset nina lähedal, ja käskis, et ma talle selles asendis pihku lööksin, samal ajal peeretamist jätkates. Ma peeretasin ja masturbeerisin teda, liigutades lõtva munni, mis oli vaevalt pikem ja jämedam kui sõrm. Minu käeliigutuste ja peeretamise tagajärjel läks see asi pikapeale kõvaks, suurendades veelgi härra Dupont’i mõnu. Orgasmihetkest andis mulle märku erilise häbituse ilming – mees kutsus mu peeretusi esile keelega, mille ta surus sügavale persseauku. Ta läks täiesti peast segi ja tema inetu väike riist purskas mu sõrmedele seitse või kaheksa läbipaistvat spermatilka.
See tegi härra Dupont’i jälle mõistlikuks. Hetkelise segaduse järel lõi temas välja jõhkrus. Andnud mulle vaevalt aega riidesse panna, heitis ta mulle hirmsaid solvanguid, püüdes pärast illusiooni lõppemist näidata põlgust oma ihade rahuldaja vastu ja maksta sellega kätte kultusele, mis nii täielikult oli haaranud enda valdusse tema meeled.”
„See mees,” lausus piiskop, „meeldib mulle rohkem kui kõik eelnevad. Ega te ei tea, kas ta sai oma pitsiõmblejakese järgmisel päeval kätte?”
„Jah, monsenjöör, ta sai ta ja ülejärgmisel päeval ühe veel ilusama viieteistkümneaastase neitsi. Üleüldse teeniti harva nii hästi mehi, kes nii vähe maksid.”
See lugu erutas väga kuulajaid, kes olid sedalaadi lõbustustega harjunud. Ja olles kord imelike kalduvustega, ei kõhelnud seltskond kuuldut ka praktiliselt teoks tegemast. Ka õhtusöögi ajal kalduti ikka ja jälle söömise juurest kõrvale, et tuletada oma tegudega meelde sel päeval jutustatut. Therese pidi ennast purju jooma ja hertsogile suhu oksendama. Durcet laskis suuremal osal kohalviibijatest peeretada ja ühtekokku sai talle peeretusi sel õhtul osaks üle kuuekümne. Mis puutub Curvali, kelle peas liikusid kõige ekstravagantsemad ideed, siis tema soovis olla omaette. Ta sulgus Fanchoni, Marie ja Desgranges’iga buduaari, olles enne lasknud viia sinna kolmkümmend pudelit šampust. Ükski neist neljast ei olnud pärast võimeline omal jalal lahkuma. Nad kanti ära nende enda tekitatud mustusevoogude keskelt. Kohtunik ise oli magama jäänud, suu vastu Desgranges’i suud, kes veel sinna sisse oksendas.
Ülejäänud kolme sõbra saavutused ei jäänud Curvali omadele alla. Nad olid vähemalt sama purjus. Nad olid ka oma lemmikpoisid täis jootnud ja tüdrukutel lugematu arv kordi peeretada lasknud. Kui Duclos poleks selles Soodomas ja Komorras kainet mõistust säilitanud ja seltskonda magama minema veennud, siis oleks koidupuna kindla peale leidnud nad kõik sopa sisse vajunutena, rohkem sigu kui inimesi meenutamas. Kuid nad läksid magama ning, tundmata muud tungi peale väsimuse ja kurnatuse, magasid üksi ja katsusid Morpheuse süles saada natukenegi uut jõudu homse päeva tarvis.

Seitsmes päev
Neli sõpra otsustasid, et nad ei lähe enam igal hommikul tunniks ajaks tüdrukutele pihkulöömist õpetama. Öine ohjeldamatu aelemine väsitas neid ja lisaks sellele kartsid nad, et onaneerimistund võib neile kergesti juba hommikul vara laadungi seemnevedelikku maksma minna. Seega otsustati, et edaspidi asendavad härraseid õppetunnis nussijad.
Pärast seda uuendust reeglites tehti tavakohaselt hommikused visiidid. Nelja sõbra palava soovi – karistada kõiki kaheksat tüdrukut – täitumisest puudus veel ainult üks. See oli kena ja kütkestav Sophie, kes oli harjunud alati oma kohustused hoolikalt täitma. Kui naeruväärsena nad talle ei paistnud – ta täitis neid ometi. Aga Durcet, kes oli rääkinud salaja kokku valvurieit Louisoniga, suutis seada talle nii rafineeritud lõksu, et Sophie saadi siiski üleastumises süüdi mõista ja saatuslikku vihikusse sisse kanda. Õrna Aline’i uuriti samuti hoolikalt ja leiti, et temagi on süüdi. Õhtul karistatavate nimekirjas olid seega kaheksa tüdrukut, kaks abikaasat ja neli poissi.
Pärast nende elutähtsate küsimuste lahendamist hakati planeerima abielutseremooniat, mis oli määratud esimese nädala peoks. Selle grandioosse sündmuse puhul lükati tagasi kõik kabeli külastamise palved, piiskop pani selga oma ametirüü ja kõik läksid altari juurde. Hertsog, kes etendas pruudi isa rolli, tõi kohale Michette’i, peigmehe isa osas olev Curval Gitoni. Noorpaar kandis uhkeid riideid ja ehteid, kuid soorollid olid ära vahetatud – Giton kandis tüdruku- ja Michette poisirõivaid. Kahjuks oleme me määranud jutustuse materjali esitamiseks teatava korra, mistõttu lugejal tuleb varuda veel veidi kannatlikkust, enne kui ta saab tunda mõnu selle religioosse tseremoonia pikantsetest detailidest. Ent peagi tuleb aeg, kus kõik saladuskatted kõrvale heidetakse.
Pärast laulatust mindi salongi, kuhu meie neli sõpra lõunatundi oodates koos kena noorpaariga sulgusid. Noortel kästi lahti riietuda ja täita nii palju oma abielulisi kohustusi, kui vanus võimaldas. Ainsaks keelatud asjaks oli suguti sisseviimine tuppe, mis oleks võimalik olnud, sest Gitonil oli täiesti kõva. Keeld oli mõeldud selleks, et miski ei saaks kahjustada õit, mida neli sõpra tahtsid ise noppida. Kuid suudelda ja silitada lasti päevakangelastel takistamatult. Väike Michette masturbeeris oma abikaasat, see aga omakorda sõrmitses oma naist osavalt jalgade vahelt. Kuid mõlemaid kammitses liialt nende orjaseisund, takistades nende südametesse tungimast sellel kirel, mis oleks olnud nende eale kohane.
Vastsetel abiellunutel lubati osa võtta ka härraste lõunasöögist ja kohvijoomisest. Viimase ajal kästi neil samamoodi alasti olla, nagu ettekandjatel – Zelamiril, Cupidonil, Rosette’il ja Colombe’il. Ja et päevase kohvijoomise ajal oli tavaks saanud reite vahele nussimine, võttis Curval vastse abielumehe ja hertsog nooriku, ning nad keppisid neid reite vahele. Piiskop, kelle pilku hakkas pärast kohvijoomist püüdma Zelamiri kaunis perse, lakkus seda, laskis poisil peeretada ja nussis teda lõpuks samuti reite vahele, sel ajal kui Durcet mõnules Cupidoni perssega. Keegi ei lasknud siiski paugul lahti minna. Natukese aja pärast haaras Curval Rosette’i ja hertsog Colombe’i. Nad nikkusid tüdrukuid jällegi reite vahele, käskides neil samal ajal hõõruda oma armsate väikeste kätega kõhu alt välja ulatuvaid hiiglaslikke munne. Ise sõrmitsesid nad kätega oma võluvate partnerite persseauke. Seemnevedelik jäi seegi kord välja purskamata, sest Curval ja hertsog teadsid, et ees on pikk ja lõbus õhtu.
Sellest momendist, kui seltskond läks salongi jutustusi kuulama, tühistusid noorpaari õigused ja nende abielu, kuigi igati korrakohaselt sõlmitud, ei kestnud kauem kui üheainsa päeva. Nad võtsid sisse oma kohad kvadrillides ja tähelepanu keskpunkti astus taas Duclos, kes jätkas oma jutustusi nii:
(31) „Tänase õhtu jutud juhatab sisse, kui härrastel midagi selle vastu ei ole, lugu ühest mehest, kelle maitse oli sarnane sellele pangahärrale, kellega ma eile õhtul lõpetasin. See oli umbes kuuekümneaastane palvekirjanõunik [ametnik, kelle ülesandeks oli anda kuningale ülevaade paleesse saabunud palvekirjadest]. Tema seksuaalfantaasia iseärasuseks oli see, et ta tahtis saada ainult endast vanemaid naisi. Proua Guérin andis talle ühe oma tuttava kupeldaja, kelle krimpsus kannikad nägid välja nagu vana pärgamentpaber, mida kasutati tubaka hoidmiseks. Ometi oli meie klient vaimustuses. Ta laskus selle päevinäinud persse ees põlvili ja suudles seda kirglikult. Eit peeretas talle ninna. Selle peale läks mees ekstaasi. Ta avas suu, eit peeretas jälle, ja mees ei suutnud erutusele enam vastu panna. Ta tõi püksist lagedale väikese, vana ja õnnetu riista, mis oli sama krimpsus kui tema kummardatav jumalus.
„Peereta ometi, peereta, kallike!” karjus mees, ise kõigest väest onaneerides. „Peereta, mu hingeõnnistus, ainult sinu perse võib mu asjale elu sisse puhuda.”
Vana kupeldaja peeretas kõigest väest ja kirest joobunud õukonnaametnik laskis välja kaks või kolm tilka spermat.”
Oo, milline džinn nüüd pudelist välja lasti! Kes oleks osanud seda oodata? Üheaegselt, otsekui kokkuleppe peale, hüüdsid kõik neli sõpra enda juurde oma kvadrillide vanaeided, paljastasid nende vanad koledad persed ja nõudsid neilt peeretamist. Seda nad ka said ja oleksid kahtlemata saanud sama õnnelikuks kui kõrgeauline härrasmees äsjakuuldud jutust, kui neid poleks hoidnud tagasi mõte eesseisvale orgiale. Kui kõik olid maha rahunenud ja eided tagasi oma kohale saadetud, jätkas Duclos:
(32) „Järgmine perverssus, mu härrad, ei röövi meilt palju aega. Ma tean, et teie hulgas ei ole selle jüngreid just palju. Kuna te aga käskisite mul rääkida kõikvõimalikest perverssustest, mida ma tean, siis kuuletun ma sellele korraldusele. Niisiis, oli üks väga noor ilusa näoga mees, kes soovis lakkuda mu vittu sel ajal, kui mul oli menstruatsioon. Ma lamasin selili, jalad laiali, tema põlvitas minu ees ja lakkus, hoides samal ajal kätega mu puusi, et vitule paremini ligi pääseda. Ta neelas nii vere kui lima, sest tema limpsimine oli nii meisterlik, et ma sain orgasmi. Viimaks lõi noormees endale pihku ja oli õnnest seitsmendas taevas. Näis, et miski maailmas ei suuda pakkuda talle sellist rõõmu nagu äsjakirjeldatu, ja tema orgasm oli kirglik ja jõuline. Järgmisel päeval võttis noormees ette Aurore’i, mõni aeg hiljem minu õe, ja polnud kahtlust selles, et ta oli sagedaseks külaliseks kõikides Pariisi bordellides.
(33) Kui see fantaasia teile, härrased, ei meeldinud, siis oli see ikkagi vähem veider kui ühe proua Guérini sõbra oma, kelle eest ta juba kaua aega hoolitses. Meie perenaine kinnitas meile, et selle mehe ainus rõõm oli süüa aborditud ja nurisünnitatud looteid. Iga kord, kui mõni tüdruk juhtus rase olema, teatati talle sellest, ta ruttas kohale ja kugistas embrüo alla, ise kiimast segane.”
„Ma tundsin seda meest,” ütles Curval, „ja võin kinnitada, et viimne kui sõna sellest, mida me kuulsime, on tõsi.”
„Olgu pealegi,” lausus piiskop, „aga samamoodi on tõsi see, et mina seda perverssust järgi tegema ei hakka.”
„Mina aga küll,” vastas Curval. „Ma olen veendunud, et taoline asi võib kutsuda esile seemnepurske, ja kui Constance, kellest räägitakse, et ta on rase, mulle selleks võimaluse annab, siis garanteerin ma, et ta saab oma pojakese enne, kui õige aeg tuleb, ja ma pistan selle kinni nagu sardiini.”
„Oh, teie jälestus rasedate naiste vastu on üldtuntud,” sõnas Constance. „Kõik teavad, et te tapsite Adelaide’i ema ainult sellepärast, et ta jäi teist korda rasedaks, ja kui Julie mind usub, siis olgu see talle hoiatuseks.”
„On tõepoolest õige,” ütles kohtunik, „et mulle ei meeldi see, kui järglasi saadakse, kui te aga kujutate endale ette, et ma tapsin oma naise sellepärast, siis te eksite. Võtke teadmiseks, häbitu libu, nagu te olete, et ma ei vaja mingisugust põhjust, et tappa naist, iseäranis sellist lehma nagu teie!”
Constance ja Adelaide puhkesid nutma ja see vahejuhtum hakkas tooma päevavalgele seda salajast viha, mida kohtunik tundis hertsogi šarmantse abikaasa vastu, keda hertsog muide kuuldud arutelus vähimalgi määral ei toetanud. Ta ütles hoopis Curvalile, et see peaks ju teadma, et tema, hertsog, ei salli samuti järglasi, ja et Constance on küll rase, kuid pole oma last veel ilmale toonud.
Selle peale kahekordistus Constance’i pisaratevool. Ta istus diivanil oma isa Durcet’ kõrval, kes lohutamise asemel ähvardas teda, kui ta otsekohe vait ei peaks jääma, jalahoopidega ukse taha ajada. Vaene õnnetu naine laskis pisaratel, mida talle ette heideti, kukkuda oma veritsevale südamele ja õhkas vaid: „Ah, suur jumal, ma olen väga õnnetu, kuid see on mu saatus – ma pean seda täitma!”
Pisaratesse uppuv Adelaide, kes istus hertsogi diivanil ja keda hertsog kõigest väest kiusas, et teda veel rohkem nutma ajada, suutis peagi samuti nutmise lõpetada. Ja pärast seda, kui see pisut traagiline, kuid meie liiderdajate roimarihingede jaoks seda enam nauditav stseen lõppes, jätkas Duclos jutustamist:
(34) „Proua Guérini juures oli üks kummaliselt konstrueeritud tuba, mida kasutas ainult üks mees. Toal oli kahekordne põrand, kusjuures kahe põranda vahel oli nii suur vahe, et inimene võis seal lamada. Seda iseärasust kasutaski see pervert, kes mu sinna kaasa võttis. Ta läks koos ühe teise tüdrukuga kahe põranda vahele ja heitis sinna nii, et tema pea oli ülemisse põrandasse tehtud augu all. Tema juures all oleval tüdrukul ei olnud muud ülesannet, kui talle pihku lüüa. Mina aga pidin tegema sedasama üleval ühe teise mehega. Seejuures oli toas väga hämar, auk aga oli justkui kogemata lahti jäetud. Oma partnerit masturbeerides pidin ma, justkui puhtuse pärast, et mitte parketti määrida, suunama spermajoa auku ja selle kaudu seal lamava mehe näo peale. Asi oli nii hästi läbi mõeldud, et kõik õnnestus suurepäraselt. Sel momendil, kui ruumi peremees sai nina peale spermajoa ülevalt, läks ka temal endal pauk lahti.
(35) Vanaeit, kellest ma enne rääkisin, tuli üks teine kord jälle koos ühe teise kliendiga. See oli umbes neljakümneaastane mees. Ta käskis vanaeidel lahti riietuda ja lakkus siis kõiki selle vana korjuse avausi – perseauku, vittu, suud, ninaauke, kaenlaaluseid, kõrvu. Mitte midagi ei jäänud kahe silma vahele ja kõik, mis ühest või teisest august välja juhtus tulema, neelas mees alla. Aga sellest oli talle veel vähe. Ta andis talle küpsiseid peeneks närida ja sõi nad siis tema suust ise ära. Samuti pidi vanaeit veini tükk aega suus hoidma, sellega suud loputama ja kuristama, siis jõi mees veini ära. Kogu protseduuri jooksul oli mehe munn kivikõva ja näis olevat valmis igal hetkel oma laadungit välja laskma, ilma et selleks erilist vaeva oleks tulnud näha. Viimaks tundis ka mees, et aeg on käes. Ta sööstis vanaeide poole, surus talle keele persseauku, nii sügavale kui see läks, ja tal läkski pauk lahti.”
„Ah, kurat võtaks,” lausus Curval, „kas on siis vaja olla noor ja ilus selleks, et seemet purskama panna? Siin oli järjekordne tõestus: mistahes rõõmudega on nii, et räpasus erutab kirgi ja mida räpasem ta on, seda intensiivsem on seemnepurse ja seda suurem nauding.”
„Objekt, kellega me ennast rahuldame,” märkis selle peale Durcet, „eritab teatavaid soolasid, mis erutavad ja ajavad liikvele meie loomalikke ihasid. Kes võikski kahelda selles, et sellel, kes on vana, räpane ja haisev, on neid soolasid suuremas koguses ja seega on nad ka meie erutamiseks ja seemnepurske esilekutsumiseks sobivamad?”
Seda teesi arutati veel mõnda aega ja et pärast õhtusööki oli veel ees tihe programm, lasti eine serveerida tavalisest natuke varem. Magustoidu ajal läksid tüdrukud, kes olid kõik karistamisele määratud, salongi, kus neid pidi nuheldama. Samuti läksid sinna viis karistatavat poissi ja kaks abikaasat. See tegi kokku neliteist ohvrit – kõik kaheksa tüdrukut, Adelaide, Aline, Narcisse, Cupidon, Zelamir ja Giton.

Loe edasi:
Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 4. osa