Sarimõrvarid kirjanduses ja filmides
Sarimõrvaritest on loodud lugematul hulgal kirjandusteoseid, filme ja telesaateid. Mõned neist on teenitult üle maailma tuntuks saanud ning klassikaks muutunud, mõned aga on nii kehvad ja kommertslikud, et jäävad lugejale või vaatajale meelde mingitel muudel, kunstivälistel põhjustel. Stampe ja klišeesid kopeerivad teosed on reeglina kunstiliselt küündimatud ning publik unustab need ruttu. Võimatu on kindlaks teha, millal valimatult toime pandud mõrvad esimest korda kirjandusse jõudsid, see temaatika esineb juba muinasjuttudes.
Hansust ja Gretest pajatavas loos on üks tegelane sadistlik musta maagiat harrastav pedofiilne nõiamoor, kes sööb lapsi. Hispaanias tegeles niisuguste asjadega „nõid“ Marti Enriqueta, kes tappis vähemalt kuus last ja sõi nad ära. Laste jäänustest keetis ta armujooki ning kaubitses sellega. 1912. aastal ta hukati. Müütilise kuulsuse saavutas rüütel Raoul, kes sai tuntuks Sinihabeme nime all. Tema seitsmes abikaasa söandas minna ruumi, kuhu tal oli karmilt keelatud siseneda. Sealt avastas ta oma eelkäijate laibad (teise versiooni järgi maharaiutud pead). Too Sinihabe sai ilmselt oma hüüdnime 15. sajandil elanud lastetapja Gilles de Rais’ järgi. Samasuguste tegudega on hakkama saanud terve hulk mõrtsukaid, kes on tegutsenud kasusaamise või armukadeduse ajel.
Paljud kriitikud väidavad, et kunst võib anda halba eeskuju, ning süüdistavad filme, raamatuid ja telesaateid veretööle kihutamises. Samas toetuvad autorid ja režissöörid enamasti tegelikkusele, võttes sündmustiku ja tegelaskujud ikka reaalsusest, tihtipeale küll kunstilisi liialdusi rakendades. Seetõttu pole midagi imestada, kui mõrtsukad leiavad tee raamatutesse ja kinolinale. Kõige kuulsam näide on Rappija Jack, kellest on vändatud vähemalt 25 mängufilmi ja 9 telefilmi, kirjutatud 11 romaani ning loodud koguni ooper. Jack on seigelnud USA osariikides, teinud ajarännakuid, ajanud Kuu peal amatsoone taga ning katsunud vähemalt kaheksal korral jõudu Sherlock Holmesiga. (Ühes veidras loos oli Holmes ise Rappija, kes kannatas isiksuse lõhestumise käes ja jälitas iseennast uduses Londonis!)
Reaalselt eksisteerinud mõrtsukatest on filmides kõige rohkem kujutatud Rappija Jacki ehk Red Jacki. Kiirelt päästikule vajutanud Henry McCarty alias Billy the Kid on linateostes auklikuks teinud kaugelt rohkem vaenlasi, kui ta neid 19. sajandil New Mexicos tegelikult tappa jõudis.
USAs Wisconsini osariigis elanud hullumeelne Edward Gein on andnud ainest kahele filmisarjale („Psycho“ ja „Texase saemõrtsukas“, ühtekokku 8 filmi), lisaks veel kahele filmile ja neljale romaanile. Erinevalt Rappija Jackist mainitakse Geini nime nendes filmides üksnes põgusalt. Harold Schechteri romaanis „Karje“ (1997) on tegevus toodud tänapäeva, Gein on selleks ajaks ammu surnud, kuid vana mehe tegusid jätkab tema sohipoeg.
Filmikangelastest maniakid on väga erinevad: masendavatest tüüpidest lapselike tegelasteni välja, olenevalt prototüüpidest ja näitlejate meisterlikkusest. Kassatükkideks võivad kujuneda ka väikese eelarvega vändatud filmid, nagu näiteks „Henry: sarimõrvari portree“ (1989), kuid harva õnnestub neis analüüsida mõrtsuka sassis hingeelu. Tegelikult aset leidnud kuritegudest inspireeritud filmides lastakse fantaasial vabalt lennata, sündmused ja tegelaskujud on suuresti stampidele taandatud või suisa väljamõeldistega segatud. (Filmis „Henry“ tapab Henry Lucas kuriteokaaslase Ottis Toole’i ja võtab tal pea maha. Charles Piercesi filmis „Linn, mis kartis päikeseloojangut“ (1976) ajab politsei Texarkana tänavatel taga „Kuupaiste-mõrtsukat“ ning haavab teda, tegelikkuses midagi sellist ei sündinud.) Üheks õudusfilmide teerajajaks võib pidada filmi „Viltkübar“ (1915), mille eeskujul vändati hulgaliselt keskpäraseid linateoseid, aga ka meistriteoseid. Viimaste hulka kuulub film „M“ (1931), mis põhineb Peter Kürteni juhtumil. Režissöör Fritz Langi hämaraid visioone saadab Peter Lorre muljetavaldav näitlejatöö. Veerand sajandit hiljem valmis Langil film „Kui linn magab“, mille aluseks olid Chicago Huulepulga-mõrtsuka ehk William Heirensi kuriteod.
Charles Laughtoni režissööridebüüdile filmis „Jahimehe öö“ (1955) aitas paljuski kaasa Robert Mitchum, kes kehastas noaga vehkivat rändjutlustajat. Alfred Hitchcocki „Psycho“ (1960) verine vannitoastseen šokeeris miljoneid ameeriklasi, vanameistri viimane film „Frenzy“ (1972) võttis aluseks Londoni mõrvari Jack the Stripperi. Üks meisterlikumaid õudusfilme „Voonakeste vaikimine“ (1991) võitis Oscari parima filmi, parima meesosatäitja (Anthony Hopkins) ja parima naisosatäitja (Jodie Foster) kategoorias. Filmis „Koletis“ (USA-Saksa 2003) on jäädvustatud USA kurikuulsaima naissarimõrvari Aileen Wuornosi traagiline lugu. Lesbist prostituut Aileen Wuornos tappis aastatel 1989–1990 seitse meest, mõisteti hiljem surma ja hukati.
Õudusfilmide skaala teises otsas paiknevad linateosed, mille autoritel näikse olevat eesmärk näidata võimalikult palju verd ja sisikondi. Seejuures on tulemus mõnikord välja kukkunud hoopis koomiline, nagu näiteks filmi „Blue Steel“ (1990) puhul, kus New Yorgi börsimaakler (Ron Silver) sattub pealt nägema jõhkrat röövi. Kurjategija saab sündmuskohal surma, börsimaakler aga võtab tema püstoli ja hakkab tänaval inimeste pihta kõmmutama.
Kirjandusteostes on põnevust tekitada keerulisem kui filmides, kus saab kasutada visuaalseid mõjutusvahendeid. Mõnel kirjanikul on siiski õnnestunud lugejaid õudusstseenide külge köita, valgustada kohtumeditsiini köögipoolt ja analüüsida inimloomuse tumedaid külgi. Thomas Harrise 1981. aastal ilmunud romaani „Punane draakon“ järgi vändati 1986. aastal film „Manhunter“, 1988. aastal avaldatud „Voonakeste vaikimine“ ekraniseeriti kolm aastat hiljem. 1999. aastal ilmus vaimuhaige psühhiaatri Hannibali tegusid kirjeldav romaan„Kannibal“.
Seda valdkonda käsitlevatest kirjandusteostest võiks veel mainida Shane Stevensi romaani „Hullumeelsuse tõttu“ (1979), Jonathan Kelleri „Lihuniku teatrit“ (1988) ja Caleb Carri „Vaimuhaiguste arsti“ (1994). Neis kõigis antakse pilt sarimõrvarite väärastunud mõttemaailmast ja meetoditest. Tegelaskujude psüühika kirjeldamisel jäädakse üldiselt usutavuse piiridesse, vahel häirivad vaid teatavad stereotüübid.
Terve rida filmimehi ja produtsente on sarimõrvaritele panust tehes ka tulevikule mõelnud: jõhkrad mõrtsukad ilmuvad ikka ja jälle ekraanile uusi ohvreid jahtima. Tuntumad tegelased on Norman Bates („Psycho“), Michael Myers („Halloween“), „Nahknägu“ („Texase veresaun“), Jason Vorhees („Reede, kolmeteistkümnes“) ja armilise näoga Freddy Krueger („Elm Streeti luupainaja“) on ühtekokku üles astunud 24 filmis, mida võib pidada omamoodi rekordiks. Publiku uudishimu hoidmiseks püütakse igas järgmises filmiversioonis välja mõelda uusi verdtarretavaid stseene – tehakse kõik, et kasum oleks garanteeritud.
Kirjanduslikest kangelastest võiks nendele filmikujudele väärilist konkurentsi pakkuda Daniel „Chaingang“ Bunkowski, kirjanik Rex Milleri loodud 250-kilone põrguliku välimusega olevus. Ränga lapsepõlve tõttu igasugustest inimlikest tunnetest ilma jäetud Daniel lastakse vanglast välja ja saadetakse Vietnami sõdima. Viis romaani kujutavad teda armutult võitlemas, ohvreid läkitab ta teise ilma sama palju, kui tal kilogrammides kehakaalu on. Lõpuks muutub Chaingang arulagedaks antikangelaseks. Tema füüsiline vastupidavus väärib siiski imetlust – olles teises osas samurai mõõgaga pooleks raiutud, ilmub ta järjeloo kolmandas osas taas areenile.
Kriminaalromaanides esinevad sageli peategelastena kurjad FBI agendid (või endised agendid), kes ajavad sarimõrvareid taga, püüdes neid tabada kas elusalt või surnult. Agendid võivad tegutseda kui tahes õilsatel motiividel, kuid lõpuks saavad neistki sarimõrvarid, nagu A. J. Holti romaanis „Watch Me“(1995) ja Daina Graziuna ning Jim Starlini romaanis „Thinning the Predators“(1996).
Romaanides tegutsevad sarimõrvade uurijad on ka ise kõigest inimesed, oma vooruste ja puudustega. John Stanfordi kriminullide keskne kuju on Minneapolise politseiuurija Lucas Davenport, kes kannatab alatise depressiooni all. David Wiltse loodud FBI agent John Becker aga on peaaegu et psühhopaat, kellele antakse lahendada kõige räigemaid kuritegusid ja kes peab alatasa võitlema endas maad võtva tapatungiga.
James Pattersoni välja mõeldud neegerdetektiiv Alex Cross on psühholoogist üksikisa, kes püüab oma lapsi korralikeks inimesteks kasvatada, pidades samal ajal meeleheitlikku võitlust koletute kurjategijatega. Robert Walkeri kangelannaks on sarimõrvareid uuriv FBI patoloog Jessica Coran, keda meessoost kolleegid seksuaalselt ahistavad. Michael Slade’i romaanides ajab sarimõrvari jälgi eriüksus, kes peab kurjategija toimetama Kanada politsei kätte.
Pidevalt vaieldakse selle üle, missugust rolli mängivad ühiskonnas vägivalda kujutavad õudusfilmid ja raamatud. Kriitikute arvates tuleks sellised teosed allutada tsensuurile, vastasel korral soodustavad nad kuritegevuse levikut, eriti noorte seas. Feministid väidavad, et nendes filmides näidatud stseenid poolpaljaste naistega põhjustavad rünnakuid naiste vastu.
Nendes etteheidetes ei puudu oma tõetera – lastele sedasorti toodang muidugi hästi ei mõju. Samas pole päris kindel, et vägivaldsed stseenid kedagi otseselt tapma sunnivad. Kriitikud tõstsid kisa, kui 1992. aastal vahistati keegi mees, kes oli tapnud oma ema ning kes nimetas ennast Hannibal Lecteriks. Selliste naljade abil üritab kurjategija enamasti süüdimatut mängida. Teinekord aga võib lihast ja verest mõrtsukas ennast tõepoolest mõne teose kangelasest sarimõrvariga samastada ja sellisel juhul on juba tegemist ilmselge vaimuhaigusega.
©Peter Hagen
