Saatana lendav vaip

Juba iidsetest aegadest saadik on rändtirtsud tuntud ja kardetud kahjurid paljudes soojades maades. Ikka ja jälle on nende putukate suured rändavad parved olnud näljahädade põhjuseks.

125. aastal pKr. suri nälga rohkem kui 800 000 inimest pärast seda, kui tohutud tirtsuparved olid mitmes Põhja-Aafrika piirkonnas hävitanud kogu viljasaagi. Piibli järgi nuhtles Jumal Egiptust rändtirtsudega selle eest, et vaarao ei lubanud juutidel maalt lahkuda. Inimeste kogemused „Egiptuse nuhtlusega” on aga märksa vanemad kui Vana Testament. Vanimaid teadaolevaid rändtirtsu kujutisi pärineb ühe Egiptuse hauakambri freskolt ja selle vanuseks on määratud 2400 aastal eKr. Rändrohutirtsude rüüsteretkede kirjeldusi Liibüast, Palestiinast ja Egiptusest dateeritakse juba aastatest 1490–904 eKr.
17. sajandi algul laastas suur tirtsuparv Lõuna-Prantsusmaad. Avignoni peapiiskop käskis korraldada jumalateenistuse lendava nuhtluse tõrjumiseks, kuid paraku tulemusteta.
Rändrohutirtsud on levinud Lõuna-Euroopas (kus nende poolt tekitatud kahju ei ole aga märkimisväärne), Aasias, Aafrikas, Austraalias ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Tänapäeval on rändrohutirtsude poolt ohustatud 65 riiki kogupindalaga 30 miljonit km², kus elab 10% maakera rahvastikust.

Kahjurina on rändtirts roti järel teisel kohal. Aastatel 1925–1949 tekitasid rändtirtsud USA lääneosariikide põllumajandusele igal aastal kahju rohkem kui 30 miljoni dollari eest.
Aafriklased kutsuvad tirtse tuulte hammasteks või saatana lendavaks vaibaks. Mustal mandril ongi registreeritud suurimad tirtsuparved. 1958. aastal ilmus Ida-Aafrikasse 150 km² suurune tirtsuparv, kus arvati olevat umbes 60 miljardit putukat. Selline hiigelparv hävitab päevas umbes 120 000 t haljasmassi. Niisama palju toitu vajaksid päevas kaks ja pool miljonit kaamelit. Tookord hävitasid tirtsud Etioopias 167 000 t teravilja, mille tulemuseks oli katastroofiline näljahäda. Hukkus 15 000 inimest.
1928. aastal loodi Londonis Tirtsudevastane Keskus (Anti-Locust Centre), millest aja jooksul kasvas välja rahvusvahelise tähtsusega organisatsioon Rohutirtsude Tõrje Uurimise Keskus. Suureks abiks sellele keskusele olid vene päritoluga entomoloogi Boriss Uvarovi uurimistööd. Juba palju aastaid enne nimetatud organisatsiooni asutamist oli teadlane loonud tirtsude põhilistel levimisaladel omamoodi infoteenistuse. Uvarov kogus kohalikelt elanikelt andmeid tirtsuparvede kohta ning süstematiseeris hoolikalt kogu info. Sellel uurimistööl oli suur praktiline tähtsus.
Üks viimaste aastakümnete rändtirtsude massilise paljunemise puhanguid algas 1941. aastal ja kestis peaaegu kakskümmend aastat. Indiast pealetungi alustanud tirtsuparved jõudsid peagi Egiptusesse ja Sudaani. Need ja veel teisedki tirtsunuhtlusest tabatud alad jäid sõjategevuse tsooni, mis sundis Põhja-Aafrikas viibivaid lääneliitlaste vägesid avama „teise rinde” rändtirtsude vastu. Londonis moodustati valitsuskomisjon. Uvarov soovitas keemilise tirtsutõrje läbi viia Saudi Araabias. 1943. aasta suvel asus 360 veoautol teele 800 jalaväelasest koosnev eriüksus. Vastavalt Saudi Araabia nõudmisele ei võetud kaasa relvi. Eriüksuse ainsaks relvaks oli kümmekond tonni naatriumarsenaati – surmavat mürki kõrbetirtsudele.
1967. aasta vihmadega, kui algas tirtsude massiline paljunemine, toimus nende välimuses ja käitumises imelik muutus: tirtsud hakkasid otsima seltskonda. Nende värv muutus rohelisest mustaks, kollaseks ja punaseks. Neist said aplad olendid ja 1968. aastaks kogunesid nad ähvardavateks parvedeks.
Uvarov jälgis 1921. aastal tirtsude võimet kuju muuta. Ta andis ka vastuse ühele vanimale rändrohutirtse puudutavale küsimusele: kuhu kaovad nad ühel aastal ja kust ilmuvad välja järgmisel. Uvarov selgitas, et tirtsud ei kao loomulikult kuhugi, vaid nad muutuvad tavalist rohutirtsu meenutavaks vormiks.
Rändtirtsude suur kahjulikkus seisneb eelkõige selles, et periooditi esineb neil massilise paljunemise puhanguid. Paljude põllukahjuritena tuntud liikide hulgas on ohtlikumaid kõrbetirts Schistocerca gregaria. Tolle tirtsu elu sõltub kahest klimaatilisest tegurist – vihmast ja tuulest. Ilma sademeteta ei näeks ta üldse ilmavalgust ja ilma õhuvoolusteta sureks ta peagi nälga.

Üks emane rändtirts muneb niiskesse pinnasesse mitu kupukest, milles igaühes on umbes 100 muna. Rändtirtsu muna vajab niiskust. Esimese viie päevaga imab muna pinnasest niipalju vett, kui ta ise kaalub. Pinnase vähese niiskuse korral loote areng seiskub. Seega on rändtirtsu areng otseses sõltuvuses sademetest. Vastse areng kestab 30–40 päeva. Selle aja jooksul kestub vastne viis korda, kusjuures iga kestumisega suurenevad putuka keha mõõtmed. Rändtirtsu elueaks on 75 päeva ja selle aja jooksul sööb tirts umbes 300 g haljasmassi. Kui aga taimestik kuivab või kui tirtsud maanduvad külmal, mägisel maa-alal, võivad nad oma ainevahetust aeglustada ning elada terve aasta.
Üldreeglina elavad rändtirtsud looduses hajutatult, kuid massilise paljunemise aastatel tekivad niivõrd suured parved, et nende poolt hõivatud alad ulatuvad sadade ja isegi tuhandete hektariteni. 1978. aastal loendati Somaalias ühe kuivanud jõe sängis 200 munakuppu ruutmeetril, igaühes keskmiselt 80 muna. Seega 16 000 tirtsu ühe ruutmeetri kohta. Terve oru kohta aga mõned miljardid. Isegi siis, kui täisikka peaks jõudma iga kümnes tirts, võib ette kujutada tulevase parve suurust. Sellise asustamistiheduse juures ähvardab koorunud tirtsuvastseid õige pea toidunappus.
Hüppajate rännukiirus oleneb putukate arvust. Väikesed parved liiguvad päevas mõnisada meetrit, suuremad kuni 20 km, olles ööpäevas teel umbes 12 tundi. Laboris tehtud katsed on näidanud, et tirts võib lennata kiirusega 16 km/h. Soodsa tuulega läbivad tirtsud oma elu jooksul kuni 5000 km.
Jahedatel hommikutundidel liigub parv edasi ronides ja temperatuuri tõustes läheb üle hüppavale liikumisviisile. Tirtsude puhkepausid sõltuvad ilmast. Kui on jahe, võib puhkepaus ka ära jääda, palava ilma korral võib see aga kesta kuni viis tundi. Tirtsuparve kontsentreerumine viib isendite väga tihedale kontaktile, mis ei toimu mitte ainult nägemis- ja haistmiselundite, vaid ka kompimiselundite kaudu. See viib lõpuks erilise tingrefleksi – karjalisuse refleksi – kujunemisele, mis omakorda tugevneb vanuse kasvades. Karjaline eluviis tõstab putukate närvisüsteemi erutatavust. Emased ei ärritu mitte ainult mehaanilise kokkupuutumise tagajärjel, vaid ka keemiliselt, erilise hormooni feromooni abil, mida eritavad näärmerakud isase keha pinnal. Nagu nähtamatu diktaatori käsul tõusevad lennuvõimeliseks saanud tirtsud tohutu parvena õhku. Enamasti lendavad tirtsud madalal maapinna kohal, sageli isegi mitte kõrgemal kui 10 m. Madallennu üheks tagajärjeks on see, et haaratakse kaasa üha uusi ja uusi liigikaaslasi ja nii moodustubki tirtsude hiigelparv. Tirtsuparve lennu suund oleneb tuule suunast. Nõrga tuule korral lendab parv pärituult. Tugevama tuule korral aga kaldub ta tuulesuunast teravnurga võrre kõrvale. Rändtirts võib õhus püsida kauem kui ükski teine putukas. Reeglipäraste vahemaandumistega on tirtsuparv suuteline läbima terve Aafrika.
1968. aastal läbisid kõige pikema tee Araabia poolsaarel tekkinud parved. Üks grupp tõusis õhku Adeni lahe äärsetelt liivastel avarustelt. Koos järglastega liikusid parved Põhja-Jeemenisse ja Saudi Araabiasse, möödusid Punasest merest põhja poolt ning sööstsid Araabia Ühinenud Vabariiki ja Sudaani. Kaheksa kuuga katsid nad 3200 km!
Rändtirtsude parve lend on mõjuv vaatepilt nii maa kui mere kohal. 1890. aastal jälgiti Punases meres Saksa laevalt „Prinzess Amalia” 33 tunni vältel suurt tirtsuparve, mis lendas madalal veepinna kohal. Rändtirtsudele kuulub ka putukate kauguslennu maailmarekord. 1954. aastal lendasid kõrbetirtsude väikesed parved Kanaari saartelt Iirimaa läänerannikuni, kattes non-stop-lennul umbes 60 tunniga 2600 km.
Rändtirtsuparvi on registreeritud isegi 1500–2000 m kõrgusel. Kestevlennud on võimalikud seetõttu, et toidu puudumisel aeglustub kõrbetirtsu seedimisprotsess tunduvalt. On toitu külluses, kestab seedimine poolest tunnist mõne tunnini. Rändtirts võib paastuda kuni neli päeva.
Juba vanast ajast pärit, kuid teaduslikult põhjendamata teated räägivad, et lennul mere kohal ohverdab osa parvest ennast ja langeb vette, moodustades uppudes veepinnale tiheda vaiba, mida ellujäänud putukad kasutavad omapärase puhkepaigana. Samal ajal õgivad tirtsud surnud liigikaaslasi, et koguda jõudu teekonna jätkamiseks.
Olgu legendidega kuidas on, kuid tänapäeval võib juba üsna täpselt ennustada tirtsuparvede lennumarsruute. Stardivad parved näiteks varakevadel Punase mere ümbrusest, on neid suveks oodata Iraani, Pakistani või Indiasse. Talvel liiguvad parved aga lõuna suunas ja nii on „lendava nuhtluse” poolt ohustatud kõige rohkem Somaalia, Keenia ja Tansaania. Kuigi ekvatoriaalaladel puhuvad tuuled aastaaegadest tingitud seaduspärasustega, võivad regionaalsed ilmamuutused kõik ennustused tirtsude liikumisteede kohta pea peale pöörata.
20. sajandi kuues tirtsunuhtlus tabas Aafrika riike 1978. aastal ja seda järgmistel asjaoludel: esiteks vastsete arenemiseks soodsad ilmastikuolud koos rohkete sademetega ja teiseks aastate vältel üha nõrgenenud võitlus tirtsude põhilistel paljunemisaladel, mis omakorda oli tingitud tirtsude poolt kõige enam ohustatud riikide kergemeelsest muretusest. Polnud ju rändtirtsud aastate vältel suuremat kahju tekitanud. Mürgi piserdamine lennukitelt 1978. aastal andis lausa nähtavaid tulemusi: kolme päevaga hävitati umbes 95 protsenti kahjuritest. Ent oleks ülimalt naiivne arvata, et tirtsunuhtlusele tehti tookord lõpp.
„Saatana lendavate vaipade” uus pealetung toimus 1986. aastal ja kujunes viimase 60 aasta rängimaks. Seitsme-kaheksa-aastase põua tagajärjel nälgis Aafrikas 1984. aastal umbes 50 miljonit inimest. Järgmisel kahel aastal suurendasid rikkalikud sademed saaki ja aitasid leevendada toidumuret, kuid 18 miljonit kuues Aafrika riigis sõltusid ka 1986. aastal inimest välisabist. Kõigele lisaks komplitseerib olukorda ka kõrbe järjepidev pealetung. Saharaga piirnevad riigid kaotavad seetõttu igal aastal 128 000 km² viljakandvat pinnast.
Ekvatoriaal-Aafrika on ka ainuke regioon maailmas, kus alates 1969. aastast põllumajandussaaduste tootmine ühe elaniku kohta väheneb. 1986. aastal oli küll sademeterohke, kuid tõi kaasa uue häda. Aastaid anabioosi seisundis olnud tirtsumunadest koorusid vastsed ja tõugud ning alustasid oma elu. Samal aastal laastasid nelja liiki rändtirtsud 21 Aafrika riiki. Tirtsuparved levisid üllatava kiirusega. Kui 11. juulil 1986 teatati Tšaadist, et seal pole veel putukaid märgatud, siis nädala pärast katsid tirtsuparved kogu maa. Augusti keskpaigaks hävitas „lendav nuhtlus” ainuüksi Lääne-Sudaanis 45 protsenti viljasaagist. Botswaanas sõid tirtsud paljaks 40 miljonit hektarit karjamaid. ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) ennustas uut näljahäda, kui olukorda ei saada kontrolli alla.
Lääne spetsialistid ja nõuandjad pidasid täiesti välistatuks, et 1986. aastal võiks kujuneda uueks rändtirtsude pealetungiaastaks. Selleks ajaks oli isegi laiali saadetud Aafrika Riikide Rändtirtsuvastase Võitluse Organisatsioon. Tegevuse oli lõpetanud ka Ülemaailmne Rändtirtsude ja Kahjurlindude Vastu Võitlemise Organisatsioon. Kui siis selgus, et tirtsude rünnak on ulatuslikum, kui seda esialgselt arvati, ei suudetud õigeaegselt organiseerida efektiivset tõrjet. Põhjusi oli väga palju. Ei olnud raha, puudusid vastavad spetsialistid, ei jätkunud lennukeid. Nendele raskustele lisandusid veel organisatsioonilised ja poliitilised takistused. Lõpuks saadi asi siiski liikuma ja 1986. aasta juulis alustati keemilist tõrjet. Teatavasti annab parima tulemuse liiter fenitrotiooni ühele hektarile. Pritsida tuli aga üle ühe miljoni hektari. Tänu paljudele tööstusriikide abile suudeti ka seekord sundida tirtsud taanduma. Kuid selliste aktsioonide järelmõjusid on veel vähe uuritud.
Lõplikku võitu rändtirtsude üle oleks aga vara pühitseda. On selge, et ka tulevikus tuleb tirtsude paljunemisaladel pidevalt silma peal hoida. Tirtsutõrje võib muutuda operatiivseks ja efektiivseks eelkõige siis, kui Aafrika riigid suudavad tirtsunuhtlusega omal jõul toime tulla. Seni aga risk püsib.

©Peter Hagen