Piinakambrist tapalavale (2. osa)

See viimane mõttelõik pidanuks nõiasõgeduse edasise kasvupinna laienemise ära hoidma. Aga tegelikult tõid kahtlustatavate nõidade piinamised ja süüdimõistmised enesega kaasa terve rea edasisi protsesse, kuna piinatavad naised nimetasid umbropsu oma oletatavate kaasosaliste nimesid, kes pidid siis selliste kaheldavate ja väljapressitud tunnistuste alusel omakorda vahistamise ja piinamisega arvestama.
Kogu maailmas üritati piinamine rangele seaduslikule korrale allutada, et seeläbi takistada kõige pöörasemat liialdamist inimliku julmusega. Aga mõte, et piinamine iseenesest peaks olema kõige jõledam kuritegu inimsuse vastu, polnud õigusemõistjatest isandatele, kes selle delikaatse teemaga tegelesid, veel vastuvõetav.
Olgu siinkohal muuhulgas näitena ära toodud Baieri kaelakohtumäärustik, mis avaldati 1751. aastal. See nägi ette, et süüalust tohiti piinata ainult siis, kui oli esitatud küllaldaselt kahtlustusmaterjali surmaga lõppenud kuriteo kohta, ja mingid muud, vabandavad tõendid puudusid.

Ka piinamise määrasid on selles määrustikus kirjeldatud. Eelpool juba korduvalt mainitud piinamine pöidlakruvide pealepanemisega, ilma neid kõvasti kinni keeramata, nagu ka tühjale, st raskustega koormamata redeliga ülestõmbamine, ogapiitsaga peksmiseta. Piinamise kolmanda astmena järgnes juba pöidlakruvi täielik kinnikeeramine, redelil ülestõmbamine 25- ja 50-naelaste raskustega jalgade küljes ja palja selja peksmine vitsarootsudega. Piinamise viimane aste nägi ette ihuvöö – okastega varustatud rihma, mis ümber konkreetsete kehaosade pingule tõmmati, ja puki – teatud spetsiaalse piinapingi rakendamist.
Aadlikud ja privilegeeritud suguvõsade liikmed olid piinamisest põhimõtteliselt vabastatud, kuigi nõiaprotsesside kohtunikud olid sageli selle vastu. Vanu ja haigeid inimesi, samuti rasedaid ja imetavaid naisi ei tohtinud üldse piinata, muude naiste kallal olid vitsarootsud ja pöidlakruvi kasutamine lubatud, mitte aga redelil ülestõmbamine. Piinamise viis ja aste määrati kindlaks vastavalt kuriteo raskusele, aga ka süüdistatava konstitutsioonile. Selle läbi tekitatud valu pidi olema küllalt tugev, et süüaluselt ülestunnistus välja pressida, ometi ei tohtinud teda piinamise rakendamise läbi sandistada. Ka ei tohtinud piinamine olla karmim kui teo eest ette nähtud karistus. Et piinamise tulemusel antud ülestunnistused kehtivaks loetaks, pidi süüdimõistetu need hiljem kinnitama, ilma et tema suhtes selleks sundabinõusid oleks tohtinud rakendada. Kui süüdistatav talle määratud piinade määra välja kannatas, ent oma süüd ei tunnistanud, ei tohitud piinamist korrata. Sel juhul tunnistati ta süütuks ja lasti vangistusest vabaks, aga ta pidi vandega kinnitama, et ei kavatse oma piinade eest kätte maksta.
Ühte eriti kummalist näidet piinamiskohtu korraldusest kujutab enesest nn Constitutio criminalis Theresiana, laiemalt tuntud Maria Theresia kaelakohtumäärustiku nimetuse all. Selles olid üksikud piinamise astmed, nagu ka nende täpne rakendamine, ära näidatud piltide kujul – mõeldud nii-öelda õpikuks nõiatsunfti tulevastele liikmetele. Et nende knihvide julmusest lugejatele ettekujutust anda, teeme osast neist järgnevalt väikese ülevaate.
Tegelikult algasid täiesti süütute inimeste kannatused sageli juba ammu enne „kaelakohtulikku ülekuulamist”. Juba tulevaste ohvrite vahistamine ja vangiheitmine jõhkrate kohtuametnike poolt tähendas tabatutele piinu. Viibimine rõsketes, valgustuseta urgastes, mida vangimajadena kasutati, kohutav hais, mida levitasid mädanenud õled ja inimese ekskremendid, oli juba iseenesest küllalt talumatu. Aga sellele lisandusid veel piinamise kõige rafineeritumad vormid. Sageli paigutati vang „mesipuusse”. See koosnes kahest paksust plangust, milles oli üks avaus. Sellesse suruti vangi jalad. Tema kael pisteti raudrõngasse või puuklotsi, mis oli lühikese ketiga seina külge kinnitatud, nii et peale jäi vähe liigutamisvõimalusi. Sageli olid need kaelarauad seestpoolt varustatud nüride kühmude või ogade pärjaga, mis iga liigutuse juures lisapiinu põhjustasid. Käed kinnitati kas rauast käeraudade abil seinarõngastesse, müraka prussi külge, või tõmmati läbi teise plankudepaari, nii et inimene jäi alati väga ebamugavasse asendisse.

Eriti kardetud oli vangistamine rauast või puidust valmistatud puuri ja sellesse suletule arvukaid piinu tõotas. Prantsuse kuningas Louis IX olevat olnud esimene, kes õhtumaades sellised puurid kasutusele võttis. Lähis- ja Kaug-Idas olid need juba pikemat aega kasutusel. Üks prantsuse kroonikakirjutaja jutustab neist nii:
„Valitseja, meie kuningas, lasi teha karmid vangimajad, mis olid rauast või puidust. Need olid väljastpoolt kaetud raudplaatidega ja seestpoolt varustatud rauast ogadega. Nad olid umbkaudu 8 jalga laiad ja mehe kasvu kõrgused, või umbes selle ümber…”
Pole vaja erilist fantaasiat, kujutlemaks, kui piinarikas sellises puuris viibimine olema pidi. Eriti barbaarne oli üks selle variantidest, mida rakendati Sitsiilias:
„Ümber vangistatu põlvede, keskkoha ja puusade kinnitati rauast rõngad, samuti ümber käsivarte ja kaela. Raudsed jalapakud ja nende kinnised surusid ohvri jalad piinarikkasse asendisse. Vöökoha külge kinnitatud käerauad takistasid labakäte ja käsivarte liigutamist. See hirmus puur võidi üles riputada kas vabas õhus või vangla pikas käigus, nii et vang mitte üksi oma pealesunnitud asendist, vaid ka päevakuumusest tingitud piinu pidi taluma.”
Korduvalt määrati viibimine sellises puuris ka kui iseseisev „aukaristus”. Väga populaarsed olid veel puurid, mis olid nii kitsad ja madalad, et vang seal sees ei sirgelt püsti seista ega väljasirutatult lamada ei saanud.
Ka sel puhul hoolitseti käe- ja jalaraudade või -prusside, samuti ka kardetud kaelavõru eest võimalikult ebamugava asendi saavutamiseks.
Õnnetud naised, keda nõidumises kahtlustati, pidid kõikide vanglas viibimise piinade kõrval välja kannatama veel nn nõiaproovi õudused. Pärast nõidumise vastase hirmuäratava poleemilise kirjutise „Nõiahaamer„ ilmumist usuti nimelt, et saatan oma teenijannadest kindlate märkide abil teada annab. Nende hulka kuulusid sünnimärgid, mis torke korral veritsema ei hakanud.
Nõiaprotsessi juurde kuulus kohustuslik rituaal, mille kohaselt ohver kohe kohaletoomise päeval alasti võeti ja terve ta keha nende märkide tuvastamiseks läbi uuriti. Et saada soovitud tulemus, kasutas nõiakohtunik torkimiseks nürisid nõelu, mis verejooksu esile ei kutsunud. Kui „nõiamärki” ei leitud, võidi veel ühte „nõiaproovi” rakendada – veeproovi. Selle käigus seoti lahtiriietatud naise käed ja jalad nööriga kinni nii, et ta keha jäi veepinnale hulpima nagu väike paat, kui ta köitega jõkke või tiiki lasti. See tähendas nimelt, et vesi, ristimisega pühitsetud ollus, nõia keha vastu ei võtnud. Sel viisil mittesooritatud nõiaeksam tähendas õnnetule ohvrile nõiaprotsessi kõikide teiste, juba kirjeldatud õuduste algust.
Jesuiit Friedrich Spee kirjutab oma 1631. aastal väljaantud traktaadis „Cautio criminalis”: „Kui süüdistatav on lodevate elukommetega, tõendab see iseenesestmõistetavalt tema sidemeid saatanaga; kui ta aga eeskujulikult käitus ja vagaduse poolest silma paistis, siis on täiesti selge, et ta teeskles, et varjata vagadusega oma öiseid sabatil käike ja kõrvaldada kahtlustusi sidemeist saatanaga. Kui ta ülekuulamisel hirmu tunneb, on selge, et ta on süüdi, tema südametunnistus annab ta välja. Ent kui ta oma süütuses kindel olles rahulikult käitub, siis pole kahtlust, et ta on süüdi, sest, nagu arvavad kohtunikud, on nõidadele iseloomulik säilitada valetamisel jultunult rahu. Kui ta end temale esitatud süüdistuse vastu kaitseb ja ennast õigustab, annab see tunnistust tema süüst. Kui ta aga hirmus ja meeleheitel tema vastu tõstetud õudse laimu tõttu norgu vajub ja vaikib, on tegemist otsese tõendiga tema kuritegelikkusest… Kui õnnetu naine piinamise ajal talumatu valu pärast silmi pööritab, on see kohtunikule märgiks, et ta otsib silmadega oma saatanat; kui ta aga liikumatute silmadega pingule jääb, on see märgiks, et ta näeb oma saatanat ja vahib talle otsa. Kui ta leiab eneses jõudu kohutavat piinamist taluda, siis on tema saatan teda toetamas ja teda tuleb veel rängemini liistule võtta. Kui ta aga vastu ei pea ja piinamisel hinge heidab, tähendab see, et saatan ta tappis, et ta ei saaks midagi üles tunnistada ja saladust välja anda.”

Mõnikord kasutati nõia väljaselgitamisel ka järgmist moodust: kahtlusalune visati vette. Nõiad pidavat oskama vee peal ujuda, süütud aga vajuvat põhja. Kuna tolle aja inimesed üldiselt ujuda ei osanud, siis võib arvata, millise tulemuse selline proovimine andis. Lisaks eelpool tsiteeritud kavalale traktaadile, mille alusel võis ükskõik keda süüdi tunnistada, oli protsessi tulemus juba ette teada, sest kaebealusel ei olnud kaitsjat ning ta ei saanud kunagi teada, kes tema vastu tunnistajatena välja astusid.
Mida verejanulisem inkvisiitor oli, seda rohkem ohvreid kohtuprotsessid nõudsid. Trieri ümbruse 22 külas mõisteti kuue aasta jooksul surma 368 naist.
17. sajandi esimestel aastatel saatis Würzburgi piiskop tuleriidale 900 nõida ja lausujat, kelle hulgas oli isegi seitsmeaastaseid lapsi. Bambergis tegutses sama edukalt tema onu, kes laskis hukata sadu mehi, naisi ja lapsi. 17. sajandil hakkas nõiajaht tasapisi vaibuma. Hollandis lõpetati nõidade hukkamine 1610. aastal, kuid teistes maades kestis suur nõiajaht veel sajandi lõpuni. On teada, et näiteks Saksamaal hukati vähemalt 100 000 nõida. Viimased nõiaprotsessid toimusid 1728. aastal Berliinis ning 1775. aastal Kemptenis.
Prantsusmaal ja Šotimaal hukati ühtekokku 10 000 nõida, Inglismaal 1000. Täpseid arve ei tea keegi. Osa ajaloolasi pakub välja 200 000 nõjajahi ohvrit, teised koguni miljonit.
Nagu eelpool kirjeldatud, rakendati piinamist juba inimkonna ajaloo koidikul. Kõikjal seal, kus oli tegemist võimu kaitsmise ja säilitamisega oli kehalise valu tekitamine võimukandjate üks eelistatumaid võtteid, et maha suruda neid, kes nende nõudmistele vastu astusid. Juba ammustel aegadel kasutati kõikvõimalikke piinamismeetode kas inimese alistumisele sundimiseks või ülestunnistuste väljapressimiseks – nagu osalemises vandenõus või atentaadis võimukandjate vastu. Õhtumaades toimunud arvukatel kohtuprotsessidel oli üheks tõhusamaks ülestunnistuste saamise vahendiks piinamine, nagu selles juba veenduda võisime, umbes 13. sajandi keskpaigast alates. Kohtualuste piinamine saavutas kõrgpunkti nõia- ja inkvisitsiooniprotsessidega 16.–17. sajandil ja oli kuni 18. sajandi lõpuni kohtuprotsesside reeglipärane koostisosa. Arvukates Euroopa muuseumides on välja pandud piinariistad, mis on tummadeks tunnistajateks inimliku väärkohtumõistmise ajaloo ühest süngemast peatükist.
Et anda lugejale toonastest praktikatest täpsem ettekujutus, osutame nüüd detailsemalt nende hämarate aastasadade karistusõiguses rakendatud seadeldistele ja võtetele.

Piinamosaiik
* Vastavalt ajaloo versioonidele, mida rahvakoolides õpetatakse, olid hispaanlased piinamise alal ühed suurimad meistrid. On vaieldamatu tõde, et enne nende Suure Armaada tekkimist piinasid nad inglise meremehi, riputades neid käsipidi lakke, kinnitanud enne seda labajalgade külge rasked pommid, ja sidusid siis omakorda nende külge veel köie koos elava kitsega. Looma pidev rabelemine pani raskused pendeldama, kuni need tirisid õnnetul jalad otsast. Kui nupukas see karistusena oli, on küsitav, aga piinamine polnud levinud mitte ainult Lõuna-Euroopas. 15.–16. sajandil oli see Inglismaa, Šotimaa ja Prantsusmaa karistusseadustike süsteemide iseloomustavaks jooneks.
* 1628. aastal mõisteti šoti Leightoni-nimelise jutlustaja üle kohut „skandaalsete raamatute kujundamise, trükkimise ja levitamise eest“. Ta maksis 10 000 naela kahjutasu, sai Westminsteri häbipostis piitsutada, pärast mida „pidi tal ära lõigatama üks kõrv, lõhestatama nina ning näole põletatama tähed SS (Sower of Sedition – mässule õhutaja)“. Hiljem olevat ta veel ka Cheapside’is häbipostis istunud, tal lõigati ära teinegi kõrv ning lõpuks pandi eluks ajaks vangi.
* Kuninganna Elizabeth I valitsemise ajal anti ühele kuulsamatest piinajatest – meister Topcliffe’le –, eralitsents „valu tekitamiseks“. Robert Southwell, üks tema ohvritest, riputati mitu korda järjest üles, pea alaspidi, kuni mees kaotas teadvuse. Kui Southwell juba suust verd välja ajama hakkas, kirjutas Topcliffe kuningannale: „Olen kindel, et õige varsti saan temalt teatad informatsiooni kätte.“
* 1610. aastal süüdistati Ravaillaci-nimelist meest Prantsusmaa kuninga Henry IV „nurjatus mõrvamises“. Kahtlustatava mõlemad jalad kinnitati tangide vahele, põlvede vahele asetati talv ja taoti seda puuhaamriga, kuni õnnetu oma teo üles tunnistas.
Mõrtsuka keha kõrvetati tulipunaseks aetud näpitsatega, siis sulatina ja keeva õliga, mida haavadele valati, ning lõpuks tõmmati ta nelja hobuse vahel tükkideks. Seda vaatama kogunenud rahvahulk põletas hukatu kehaosi hiljem kõikjal üle kogu Pariisi.

Pöidlakruvi
Nn territio (ladinakeelsest sõnast „terror“ – hirm, ehmatus) seisnes piinariistade hirmutavas demonstreerimises, mis pidi süüalust kohutama. Sellele järgnes möödapääsmatu ettepanek süü vabatahtlikuks ülestunnistamiseks. Kui seda ei saadud, sai „valumeister“ juuresviibivalt kohtunikult ülesande alustada äärmiselt täpset ülekuulamist. Selle esimene staadium seisnes nn pöidlakruvi pealepanemisega, mis paljudes muuseumides erinevas kujunduses tänini säilinud on. Piinamisriistade ja nende rakendamise üksikasjalikumaid kirjeldusi sisaldab „Constitutio Criminalis Theresiana”, mis on omamoodi timuka käsiraamat. See jube raamat, välja antud muuseas tõeliselt edumeelse Austria keisrinna Maria Theresia valitsemise ajal, pani piirid ette omaalgatuslikele liialdustele piinamisel. Siiski jäi nende ettekirjutuste kehtivusalal piinamine ikka veel legaalseks kohtumõistmisabinõuks, kuid seda pidi rakendatama vaid vastavalt kindlatele nõuetele. Raamatus toodud kirjelduse põhjal kujutas pöidlakruvi enesest kahte kruvi ja mutriga varustatud puuplokki, mida vastava kangi abil aina tihedamalt kinni võis keerata. Need olid seestpoolt varustatud nüride raudkidade või -hammastega, tänu millele võis survet küünejuurte eriti valutundlikele piirkondadele veelgi teravdada. Süüdimõistetu pandi nn piinasärgis, põlletaolises rõivas, puupingile istuma ja timukasulane fikseeris ta õlad.

Siis pidi ta pöidlad, küüned ülespoole, kruustangidesse pistma. Pärast ühte kruvipööret küsiti talt seejärel veel kord, kas ta oma süüd heaga üles tunnistada ei tahaks. Kui ta eitas, alustas timukas kruvide kinnipingutamist, mispeale surve pöialdele üha tugevnes. Valu intensiivistamiseks taoti veel haamriga vastu ülemist puuklotsi. Iga kruvipöörde järel käidi õnnetule ohvrile aina peale, et ta ometi süü omaks võtaks, et end edaspidistest valudest säästa. Peale pöidlakruvide oli veel üks aparaat, millesse võis mahutada neli ülejäänud sõrme, nii et ka need pidid survet taluma. Kui karmilt valumeister sellise ülekuulamise juures toimis, tõendab osaliselt veel üks säilinud piinamisprotokoll, milles ikka ja jälle rõhutatakse, et pöidlakruvisid olla pinguldanud seni, „kuni veri küünte alt välja pritsis“. Vahel teravdati valu veel sellega, et enne kui kruvide keeramist alustamist aeti küünte alla väikesed raudtikud, nõelad või puupilpad. Paljudel juhtudel viis juba ainuüksi see piinamisviis niikaugele, et „süüalused“ oma sõrmi enam iialgi normaalselt kasutada ei saanud.
Kahjuks on kurb tõsiasi, et piinamist sõrmedepitsitamise või -kruvimisega mitte sugugi ainult ajaloo õuduskambrites ette ei tulnud. Nõnda on mõnede totaalsete režiimide piinakambrites veel tänapäevalgi sõrmeküüsi pigistatud, mille juures on ohvrit näiteks sunnitud sõrmeotsi avatud uksehingede vahele pistma, misjärel uks siis jõuga kinni löödi. See oli eriti armastatud meetod natslikul Saksamaal gestaapos toimunud ülekuulamistel. Sõrme- ja varbaküünte väljarebimine, nagu ka kiilude ja tikkude ajamine küünte alla on kuulunud nii toona kui tänapäevalgi piinamiste „armastatuimasse” repertuaari inimvihkajalikes politseiriikides.
Pöidlaplokk ja sõrmekruvid, mida leidlikud timukad veel lisadetailidega „täiendada“ oskasid, olid eelkõige kasutusel Rooma riigi germaanlaste õiguspiirkonnas, edaspidi aga tänase Itaalia territooriumil, Habsburgide pärusmaades ja Hispaania võimupiirkondades.

„Köidikutega kinninöörimine“
Seda piinamisviisi on nimetatud ka keerdnööripiinamiseks.
Piinamiste teise astmena oli avar levik nöörimispiinade mitmesugustel vormidel. Juba äsjamainitud Constitutio Theresiana’s olid need üksikasjalikult kirjeldatud ja seisnesid eelkõige ihuliikmete tugevas kinninöörimises. Käsivarte kinnisidumine toimus kas eestpoolt, või selja tagant, mis oli tunduvalt valurikkam. Selle puhul suruti ohvri mõlemad küünarvarred sisekülgedega kokku, kusjuures keskmise jämedusega nöörid tõmmati kinni üksteise vastu surutud küünarvarte ümber, ja seoti seejärel mõne sentimeetri kaugusel küünarnukkidest nii tugevalt kinni, et need sügavalt lihasse lõikusid. Veidi allpool küünarnukke sõlmiti nöörid kinni. Sageli osutusid selle töö tegemiseks määratud piinamismeistrid nii jõhkraiks, et ohvri nahk rebenes ja tekkisid veritsevad marrastused. Paljud kaelakohtumäärused, nagu vastavaid eeskirju nimetati, laiendasid nööripiinamist veel teistelegi kehaosadele. Samaväärselt võidi ka süüdistatavate sääremarjadega vastavalt ümber käia, kui oli ette nähtud järgnev saapapiinamine.

Nende piinamisviiside edasiarendus oli nn inglise särk, omamoodi nöörpihik, punutud peenikesest nöörist ja raudtraadist, millesse topiti eelkõige nõiad, kes oma süüd üles tunnistada ei tahtnud. See nööriti kokku kuni sellise pingeni, et ohver, kes selle piina välja kannatas, kuulus lahtinöörimisele.
Hiinlastelt võeti üle selline õhtumaadele omane piinamispraktika nagu piinamine keerdnööriga, millesse oli tehtud palju tihkeid sõlmi. Nöör tõmmati ümber süüdistatava pea kokku nii tugevasti, et too hakkas kartma, et ta kolju murdub. Seda meetodit, mis muuseas vaevalt üldse nähtavaid jälgi jättis, lasi teiste seas rakendada ka Inglise sadistlik kuningas Henry VIII, et oma naise Anne Boleyni oletatavalt armukeselt ülestunnistust välja pressida.
Korduvalt viidi nöörimisprotseduuri läbi ka nahkrihmadega, mis enne märjaks kasteti, nii et need kuivades aina tugevamini kokku tõmbusid. Analoogiline nöörimismeetod oli muuhulgas väga populaarne ka Põhja-Ameerika indiaanlaste seas, kui nad võidetud vaenlased nn piinaposti sidusid, kus nood olid silmitsi piinajatega kohustatud oma vastupidavust tõendama, enne kui surm nad lunastas.
Mõnede politseiriikide piinakambrites rakendatakse veel tänapäevalgi piinarikast nööride ja rihmadega kinnisidumist. Näiteks seotakse vangistatul, kellelt ülestunnistust välja pressida tahetakse, käe- ja jalaliigesed niiskete rihmadega kokku, seejärel tõmmatakse ta veel ühe lisarihma abil „kõveraks“ – sellisesse asendisse, et sõrmeotsad ja varbad kokku puutuvad. Henri Alleg jutustab oma raamatus „La Question“, kuidas üks alžeeria kogenud piinamismeister oli kelkinud sellega, et niisuguse „kraadi“ all saadakse pea iga juhtumi puhul soovitud ülestunnistus kätte.

Jalakruvi, skorpionikruvi ja hispaania saabas
Niisuguste piinamisriistade kasutamine, mis väga sageli pöördumatute kehaliste kahjustusteni viisid ja nende tagajärjed isegi neile vähestele, kes piinamisel vastu pidasid, ülimalt taunitavad olid, muutus piinamine kui kohtulik abinõu tõe väljaselgitamise huvides pärast selle ametlikku kehtestamist terves Euroopas igapäevaseks nähtuseks.
Hispaania saabas sai oma nimetuse sellest, et seda Hispaania inkvisitsiooni mõjupiirkonnas eriti sageli rakendati. Hispaania saabas koosneb kahest massiivsest puuplangust, mis ulatuvad põrandast inimese põlvedeni ja mida metallvõrude abil pingul kokku suruda saab, nii et need jalad kederluudest põlvedeni kokku pressivad. Nende vahele taoti kiil, ja et sellest põhjustatud valu veelgi intensiivistada, taoti seda haamriga. Tänu haamrilöökidele tungis kiil aina sügavamale põlvede ja jalaliigeste vahele, kusjuures tohutust survest, mida neil tuli taluda, purunesid luud mõnikord kildudeks.
„Saapa rakendamise instruktsioonis“, välja antud Toulouse’is 1697. aastal, tähendatakse selle kohta: „Pärast seda, kui kaebealune on enne pingil üle kuulatud, paigutatakse ta paljaste jalgadega taas sellele. Ta jalad pressitakse nelja puuplangu vahele, mis ulatuvad labajalgadest põlvedeni. Kaks planku asuvad jala sisekülgedel ja kaks väliskülgedel (siin on tegemist saabaste prantsuse variandiga). Need plangud ulatuvad umbes neli tolli üle põlve ning haaravad pöia, sääre ja liigese eest ja tagantpoolt. Igas neist on augud, millest tõmmatakse läbi nöör, mille timukas ülekuulamise ajal pingule tõmbab. Seejärel mähitakse need nöörid ümber plankude, et need võimalikult pingul püsiksid.

Sealjuures taotakse haamriga puust kiilud üksteise järel jalgade sisekülgede puuplankude vahele, nimelt 7 kiilu põlvede ja 8 pahkluude vahele. Pärast iga lööki manitsetakse kaebealust üles tunnistama, kui ta on mees, kes seda välja kannatada suudab. Kui ta aga meelemärkuse kaotab, tuleb teda veiniga turgutada, ka tuleb kiilud eemaldada ja ta madratsile asetada, kuni ta taas toibunud on. Arstid ja kirurgid jäävad kohale, kuni piinamine kestab, ja kui kaebealusel veri jooksma hakkab, peavad nad piinamisele piiri panema…“
Aeg-ajalt lasi timukas või tema sulane puukiilude asemel nahkseid kasutada, et enesest armulisemat muljet jätta, tänu millele oli valu väiksem ja eelkõige langes ära põlve- ning jalaliigeste purunemise oht.
Jalakruvi teine vorm kujutas enesest metall-lahaseid, mis kinnitati jala ees- ja tagaküljele ning mida vastava kruviseadise vindiga aina tihkemalt kinni keerata võis, kuni selle metallosad sügavale lihasse suruti. Ka selle juures tuli sageli ette luude killustamist. Eelpool juba mainitud skorpionikruvil olid sisekülgedel ogad, mis sääremarjade liha läbi puurisid ja omaette kruviseadise abil seejärel kääride taolised tangid avasid, mis säärelihased puruks rebisid.
Kõik need instrumendid olid mõeldud kaebealusele vigastuste ja jäävate kehaliste kahjustuste tekitamiseks juhul, kui ta nende rakendamise välja kannatab ilma ülestunnistust andmata.
Jalakruvi eriti julma varianti kujutab enesest nn põlvekruvi. See koosneb kahest massiivsest plangust, mis on sisekülgedel nüride või teravate ogadega varustatud. Selle hirmuäratava riista rakendamisel pisteti jalg nende vahele ja seoti kinni. Plangud olid täpselt põlvekõrgused. Kruviseadme abil suruti neid teineteise vastu, nii et ogad üha tugevamini vastu põlve vajutasid ja põlve lõpuks ülalt ja alt läbi puurisid, mis viis pikkamööda purunemiseni. Seda riista kasutati eelkõige Veneetsias mitte ainult kaelakohtuliku ülekuulamise raames, vaid ka kui köndistavat ihunuhtlust.

Venituslaud, venitusredel, venitusvõllas
Kõik need seadeldised, mida suuremas osas Euroopast kui neljandat piinamisastet rakendati, pidid rohkem või vähem mõjuma kehalihaste tugeva venitamise või rebestamisena, kui ka jäsemete nihestamisena.
Venituspink, mida ka chevalet´ks või piinapingiks nimetati, on väga vana leiutis. See eksisteeris juba antiikse Rooma ajal ja seda rakendati nii vajalike ülestunnistuste väljapressimiseks kui ka eriti piinarikka surmanuhtluse puhul. Renessansi-aegne kirjanik Gallonio on meile selle riista üksikasjaliku kirjelduse jätnud: „Hobune“ oli antiikrahvaste juures üks puust masin kahe väikese rulli või liitplokiga mõlemas otsas, kus asusid augud nende kooshoidmiseks. Kui selle riistaga kedagi piinata tuli, seoti ta kätest ja jalgadest kinni nööridega, mis pisteti läbi nende rullide telje. Siis hakkasid rullid liikuma, mispeale isik, kes kinni seotud oli, erinevates suundades pöörles ja väänles.
Et seda protseduuri selgitada, on vajalik kirjeldada selle valmistamist antiikrahvaste juures. Esmalt valmistasid nad ühe sobiva pikkuse ning laiusega puuprussi. Selle mõlemasse otsa puuriti augud ja siis tehti algust samuti läbipuuritud rulli väiksema teljega. Kogu seadeldis oli kinnitatud neljale paraja kõrgusega puust postile, millest ka nimetus „hobune“. Kui kõik oli valmis ja kedagi hakati piinama, tõmmati tal jalad sirgu ja asetati selili masinale. Siis seoti süüdistatava käed ja jalad nööridega kinni ja veeti need üle vända nagu vintsi põhimõttel, milleks oli „hobuse“ jalg. Vända pööramisega pingutati nööre, nii et mees, kes prussidel selili lebas, samal ajal käsist ja jalust üha pingumale tõmmati. Katkematult jätkati seni, kuni ta liigesed nihestati, alles siis lõdvestati nööre, ja nüüd üritas kohtunik talt ülestunnistust kätte saada.“
See piinapink oli kõikidel timukatel käigus kuni 18. sajandi lõpuni, kusjuures veel mõningaste piinu süvendavate lisanditega. Nii olid eelkõige Itaalias ja Hispaanias mõned piinapingid varustatud ogaplokkidega, millele kahtlustatu selili lamama pandi. Ploki liigutamise juures tungisid ogad ta seljalihastesse ja rebisid liha puruks.
Mitmesugused vanad allikad räägivad sellest, et sellise jubeda riistapuu abil võis õnnetu ohvri kuni 30 sentimeetrit (tänapäevases mõõtes) pikemaks venitada. Piinad teravnesid veelgi, kui ta käsivarred selja tagant üles tõmmati, kuna ta liigesed sealjuures nihestusid, lihased sageli rebenesid ja liigesed kildudeks purunesid, nii et süüdlane seeläbi parandamatuid vigastusi sai.
Harvematel juhtudel mindi sellise venitamisega niikaugele, et isegi jala- ja küünarnukiliigesed oma pesadest välja tulid. Hispaania inkvisitsiooni aladel kestis piinapingil olemine sageli seni, kuni õnnetu ohvri kõik liikmed nihestatud olid. Lisaks murti peene raudvarva abil puruks ka tema ribid. See võrdus aeglase, piinarikka suremisega, mis hiljemalt mõne päevaga ohvri eluküünla kustutas, kui ta juba piinapingil ei surnud.
Teine venituspiinamise variant oli eelkõige Austria-Ungari aladel sageli rakendatud venitusredel, nagu seda „Constitutio Theresiana’s“ üksikasjaliselt kirjeldatakse. See kujutas endast kallakat varbredelit, mille alumises otsas oli vints. Selle vintsiga, millel oli vastav käepide, võidi pinguldada nööre, mis ühendas varem eelnevalt kokkuseotud jalgu.
Ülestõmbamise ettevalmistuseks seoti süüaluse käsivarred selja taga kokku. Siis seati ta redeli viiendale pulgale. Timukas asetas ta redelile ja venitas ta käsivarred ülespoole, nii et need lõpuks pea kõrguseni ulatusid. See oli ettevõtmise keerulisem osa, kuna selle juures õlaliigesed sageli paigast nihestusid ja ebardlik toiming koguni nurjuda võis. Seejärel seoti nüüd juba pea kohal paiknevad labakäed nööridega tugevasti kokku ja kinnitati redeli mõne ülemise pulga külge.
Õnnetule, kellele see protseduur oli määratud, tähendas juba see etapp väljakannatamatut piina, aga edasine oli veelgi hullem. Sest seejärel tõukas timukasulane piinatava jalad, mis redelipulgale toetusid, ettepoole, nii et neil enam mingit tugipunkti polnud ja terve ta keharaskus ainult valurikkalt nihestatud käsivarte kanda jäi. Nagu polnuks sellest veel küllalt, hakkas timukas nüüd vintsi pöörama, mille juures nöörid iga pöördega aina enam pinguldusid ja keha venitasid. Sealjuures oli sageli nii, et ohvri nihestatud õlaliigesed kämblalaiuselt üle õlgade laiuse ulatusid ja lihased rebenesid.
Enamasti leidis niisugune piinamisviis aset kallakile asetatud redeliga, kuigi mõnikord tõmmati süüalune ka vertikaalselt asetatud redelile, kusjuures eelkõige Hispaanias piinade teravdamiseks tema selja taha veel kare või ogadega varustatud laud lükati.
Valdavalt Hispaanias, ja esmajoones inkvisitsiooniprotsesside käigus, oli kasutusel ka nn pendel, mida La Strappadeks nimetati. Selle juures seoti ohvri labakäed selja taha kokku ja kinnitati nende külge pikk, tugev köis. Seejärel seoti kokku ka ta jalad ja kederluud. Köis heideti ülekuulamisruumi lakke konksuga kinnitatud võllile, mida vända abil pöörata sai. Nõnda tõsteti süüalune aina kõrgemale, mille tulemusena ta käsivarred üle pea sirgu tõusid ja sageli juba esimese „tõste“ juures liigestest välja tiriti. Kui ta peaaegu lae alla oli tõstetud, lasi timukas köie järsult üle vintsi tagasi joosta, nii et süüalune suure kiirusega alla tormas. Kui ta juba napilt põrandat puudutas, keris timukas köie jälle pingule, nii et langemine siis jälle ühe järsu nõksatusega peatati, nii et õlaliigesed pesadest välja tulid. Väga sageli teravdati seda ülesvinnamist veel lisaraskuste kinnitamisega ohvri varvaste külge. Tavaline piinamine nägi ette viit tõstet, mille vahel piinatavalt ikka ja jälle süü omaksvõtmist nõuti, et ta end sellega edaspidistest piinadest säästaks.
Liialdatud julmusega piinamisest, mida Saksamaal aeg-ajalt läbi viidi ja mida tunti kiigelauana, annavad tunnistust arvukad säilinud piinamisprotokollid. Neis märgitakse muuhulgas:
„Pärast seda, kui kahtlustatav oli kõigepealt pöidla- ja jalakruvidega üle kuulatud, aga ta süü omaksvõtmisest siiski keeldus, lasti käiku kiigelaud. Selja taha kinniseotud kätega tõmmati ta korduvalt peaaegu laeni üles ja lasti alla langeda. Kui ta esimese ja teise tõste järel üles ei tunnistanud, sidus timukas ta varvaste külge 20-naelase raskuse ja tõmbas ta uuesti üles. Ka taoti talle iga allalangetamise juures haamriga ikka veel ta küljes olevatele jalakruvidele, kuni ta meelemärkuse kaotas. Siis kallati talle suhu veidi hõõgveini, mis ta taas teadvusele tõi. Timukas keelitas teda, et ta võiks oma asjatu salgamise järele jätta ja parem üles tunnistada, sest järgmise astme piinamisi ta niikuinii enam välja ei kannataks.“
Muuhulgas võtsid timukad enesele kohustuseks muretseda selle eest, et piinamise läbi süü omaks võtnud oleksid veel suutelised neile külgepoogitud või tõeliste kuritegude eest surmanuhtluse välja kannatama. See tähendas timukatele tõelist möödalaskmist, kui mõni nende ohvritest pärast piinamisi hinge heitis, tähendab – juba piinamise käigus surma leidis.
Mis kiigelauda või La Strappadesse puutub, oli mõnedes paikkondades ka tavaline kurjategija ainult ühte kätt pidi ülesriputamine ja selle vastasjala varvaste külge raskuste riputamine. Vahetevahel pöörati ohver ka ümber – ta pandi rippuma jalad üles-, pea allapoole. See on meetod, mis ka kaasaegsete terrorireþiimide piinakeldrites jäljendajaid leiab. Nii teatab Amnesty International juhtumitest, milles nii lapsi kui noori on samuti selja taha seotud käsivartega jalgupidi uksekonksude külge riputatud. Väga sageli rakendatakse ka venitamisviisi, mille käigus ohvrid sellistel vägivaldsetel ülekuulamistel kokkuseotud käsivarte ja jalgadega nööridega lauajalgade külge seotakse ja siis teise laua külge kinnitatakse. Kohalviibivad politseinikest piinajad hakkavad neid siis pidevalt nihutama. Mõnikord on vange vanglahoovidel ka sõidukite külge kinnitatud ja pandud need siis vastassuundades liikuma, mille juurde kuuluvad piinajate ähvardused neil kõik liikmed paigast nihestada, kui nad ei nõustu ülestunnistust andma.

Venitus- ja muljumispiinamine
Kiigelaua ehk La Strappade juures süüdimõistetud kahtlustatava varvaste külge raskuste kinnitamine polnud õigupoolest omaette piinamisaste, vaid seda võidi esmajoones ülestõmbamise valurikkuse teravdamiseks rakendada.
Raskused, mis enamasti kahtlustatu suurte varvaste külge kinnitati, olid 10, 15, 20, erandjuhtudel kuni 50 naela raskused. Mõnikord kujutasid need enesest lihtsalt rauatükke või ka tinakuule, sarnaseid nendega, mida vang oma kettide küljes kõikjal järel lohistas. Tänu neile pommidele teravdus jõnksatus ülestõmmatud keha allalaskmise juures, misläbi õlaliigesed pesadest eriti piinarikkal moel nihestusid, kui nad juba enne paigast ära polnud. Enamasti rebenesid selle piina rakendamise juures lihased täiesti ja liigesed murdusid. Sellest erines nn muljumispiinamine, mida eelkõige Inglismaal, ja just Walesi aladel sageli rakendati. Selle juures paigutati süüdimõistetu kogu pikkuses lamama kitsasse, põhjas ja sisekülgedel nüride astelde või metallkidadega varustatud künasse. Siis kuhjati ta kõhule ja rinnale kivikamakaid, nii et õnnetule tundus, nagu muljutaks ta surnuks. Sageli pressitigi ribid puruks, ja kes selle piina läbi teinud oli, suri äärmiselt piinarikast surma. Mõistagi eelistasid mõned ohvrid surma asemel muljumiskünas süü omaksvõtmist, sest seaduse kohaselt ei mõistetudki neid siis süüdi, mis tähendas, et nende vara ja hea nimi järeltulijatele alles jäid.
Üks eelkõige Euroopa kontinendil ja jällegi Itaalias, Rooma riigi pinnal saksa rahvuse seas eriti levinud muljumispiina viis oli piina- või asteltool. See hirmuäratav mööblitükk oli kokku seatud massiivsetest puudetailidest. Sageli oli istmeks ogadega varustatud metallplaat, nii et tooli all võidi süüdata söepann, mis istet kuumendas. Toolileen, samuti käe- ja jalatoed olid asteldega varustatud. Rasked metallvõrud suruti kurjategija rinnal ja reitel tihedalt kokku, nii et astlad sügavale lihasse tungisid. Seejärel kinnitati piinatava reitele lisaks veel rasked kivid või pommid, mis astelde survet veelgi intensiivistasid. Väga sageli võeti kurjategija kallal, kes toolile oli paigutatud, lisapiinamiseks ette raudse jalakruvi pealepanemist või sõrmeliigeste puruksmuljumist haamrilöökidega.
Üks eriti piinarikas muljumispiina variant on pärit irokeeside asualalt. Seal oli muuhulgas tavaks lõhestada talva abil noor puu sel määral, et süüaluse jalad või terve alakeha sellesse vahesse mahtus. Seejärel talb eemaldati, puutüve pooled hakkasid sedamaid algasendisse tõmbuma ning muljusid õnnetu ohvri ihuliikmed või sisikonna puruks.
Üks piinamismeetod, mille juures lisaraskuste rakendamine samuti olulist rolli mängis, oli nn juudahäll, mida prantsuse keeles La Veille’ks – öövalveks nimetati. See kujutas enesest kas kõrgetele puujalgadele paigutatud püramiiditaolist puuplokki, mis oli ülaosast üsna hambuliseks ihutud, või sama kõrget, teravat, sageli ka hambulist puulauda, millele ainult „piinasärki“ riietatud süüalune harali jalu istuma pandi. Seejärel riputati vabalt õhus kõlkuvate jalgade ja mõnikord ka käte külge raskused, misjärel süüaluse keha aina tugevamalt vastu ploki tippu või hammastikku suruti. Mõned piinameistrid sidusid ohvri käsivarred selja taha ja tõstsid ta köiega üles, et lasta siis keha jälle täie raskusega plokile langeda.
Seda piinamisviisi rakendati väga sageli Ladina-Ameerika ja USA lõunaosariikide neegerorjade kallal. Nende sadistlikud ülevaatajad lasksid eelkõige naissoost orjadel pärast kohustuslikku piitsutamist peaaegu kõikide „süütegude“ eest veel tundide kaupa sellisel plokil „ratsutada“, kusjuures seda lagedate „orjahoovide“ lõõskavas kuumuses.

Tulepiinamine
Tule- ja kõrvetamispiinamine oli Euroopa laialdasel territooriumil piinarikka ülekuulamise kindel koostisosa kõige kõrgemal tasemel. See on väga vana päritoluga ja osutab tagasivaates jumalakohtule või ordaalidele, mis olid kristlikul varajasel keskajal laialt levinud, samuti nagu jumalakohtul põhinevad rüütliduellid. Kõrgest seisusest daamid, keda abielurikkumises kahtlustati, võisid end puhastada sellega, et kõndisid paljajalu üle kindla arvu hõõguvate adraterade. Paranesid sealjuures saadud põletused kiiresti või ei tekkinud üldse haavu, võeti seda kui tõendust „läbiproovitute“ süütusest. Hiljem rakendati seda meetodit veidi muudetult ka muudes kuritegudes süüdistatavate isikute kallal, kusjuures selline proov pidi alati toimuma vabatahtlikkuse alusel. See tähendab, et kahtlustatav pani ette oma õigustamiseks kanda teatud teepikkuse jagu tükki tulist rauda või midagi sarnast.
Alles järk-järgult, piinarikaste ülekuulamistega nõia- ja inkvisitsiooniprotsesside moodiminekuga, algas tulepiinamise juurutamine, mille juures õnnetud ohvrid sageli jubedaid põletushaavu said. 15.–18. sajandi piinamispraktikast on tuntuks saanud mitmesugused erinevad põletamispiinad. Maria Theresia kaelakohtuseadustes kirjeldati kõrvetamist kaheksast küünlast koosneva kimbuga, ja nimelt täiendusena juba iseenesest hirmsale venitusredelile. Kui juba redelile tõmmatud süüdistatav ikkagi oma süüd ei tunnistanud, võidi käiku lasta kõrvetamine. Seda teostati kas kaenlaaukudes või rindkere kohal. Timukas hoidis kimpu kaheksast peenikesest küünlast vastu süüaluse keha nii, et esimese taht keha puudutas, samal ajal kui ülejäänute leegid selle kõrvetatud osadel vabalt mängelda võisid, nagu julma protseduuri kommentaar teada annab. Väga sageli süvendati seda piina veel sellega, et põletamisele määratud kehapiirkonnad enne õliga üle võõbati.
Teine, mitte vähem mõjus kõrvetamispiinamise vorm on teada ennekõike inglise aladelt. Seal suruti süüdistatava jalad spetsiaalsetesse metallkingadesse ja hoiti nende all panni hõõguvate sütega, kuni raudkingad hõõguma hakkasid.
Seda piinamisviisi on kirjeldatud muinasjuttudes kurjast kuningannast, kel hõõguvates kingades tantsida tuli, kuni ta surnult maha langes. Mõningates paikkondades oli tavaks hoida süüdistatavat paljajalu tules – meetod, mida vastupidiselt seadusele ka tänavaröövlid ja muud võllaroad meelsasti kasutasid, pinnimaks ohvritelt välja, kus nood oma raha peidavad.
Madalmaades, samuti nagu Itaalia ja Prantsusmaa mõnedes piirkondades, kasutati kõrvetamispiinades metalltemplit. See aeti hõõguma ja vajutati siis võimalikult kiiresti peopesale või jalatallale, aga samahästi ka mistahes muule kehaosale.
Need piinatulerauad olid erinevad, sõltuvalt kurjategija puhul rakendatava põletusmärkide funktsioonist. Prantsusmaal näiteks oli tavaline kinninabitud libud märgistada tulise rauaga „kuningliku liiliaga“ laubal või rinnal. Väga sageli olid need põletusmärgid vastava kuriteo algustähed, ja erinevatel kehaosadel, kordumise korral tehtud nii, et need iga kord nähtavaks jääksid. (Edaspidi räägime neist sobival juhul veel üksikasjalikumalt.)
Üheks põletamispiina viisiks oli nn väävlisulgede põletamine süüdistatava kaenlaalustes. Mõned timukad viisid seda põletuspiina läbi aga täiesti reeglipäratult – loopisid kas põlevaid puutükke süüaluse väljasirutatud kehale või panid põlevaid õlekimpe ta ihule.
Ka tänapäeval mängivad tulepiinad, olgu küll illegaalsel kombel, ikka veel kaalukat rolli politsei-ülekuulamistel totalitaarsetes riikides. Põlevate sigarettide vajutamine mitmesugustele kehaosadele kuulub nende illegaalsete piinameistrite eelistatumate meetodite hulka, kes seda eelkõige intiimsetel kehaosadel harrastavad, nii meessoost kuid eriti naissoost ohvrite juures. Amnesty International teatab sealjuures vapustatult, et selle õudse ülekuulamismeetodi rakendamisega pole sageli erandit tehtud isegi mitte laste puhul, kui neil on olnud õnnetus sattuda selliste riiklikult aktsepteeritud piinamismeistrite kätte.

Piinamine tangide abil
Omaette moodusena kuulub nende hulka „tangirebimine“ nn kehaliste karistuste valdkonnas, mida rakendati kurjategija puhul kas iseseisva karistusena või eelistati piinade intensiivistamiseks surmaotsuse täideviimise juures. Siiski leidsid tangide taolised instrumendid rakendust ka juba piinarikaste ülekuulamiste süsteemi alguses. Ometi ei kuulunud need piinamise reeglipäraste tasemete piiridesse, vaid neid võidi rakendada ainult nn „erakorraliste piinamiste“ raames – tähendab juhul, kui oletatav kuritegu tavatult tõsine oli või kui süüdistatav eriti kangekaelselt salgas. Mõned seejuures rakendatavad riistad, nagu nn hispaania ämblik, võeti appi siis, kui ohver õlgupidi üles vinnati. See hirmuäratav instrument koosnes kahest küünise taolisest sõrast, mis kääridena avanesid ja end kinnihaaratud kehaossa sisse puurisid.
Hispaanias oli pikka aega kasutusel nn ketserihark, kaelaraud, mille üla- ja alapool enesest kaheharulisi kahvleid kujutasid. Nende üks ots, kas külm või hõõgvele aetud, toetus süüaluse rindkere ülaosale, teine suruti lihasse otse lõua all. Kahvel oli nii pikk, et süüalune pidi pea maksimaalselt kuklasse ajama. Vähimagi liigutuse juures oli oht, et kahvlite teravikud end aina sügavamalt lihasse puurisid, piinu suurendades.
Eriti hirmuäratav piinariist sellelaadsete seas oli kassikäpp ehk hispaania kõdisti, mis kujutas enesest justkui aiareha. Selle rauast sakkide abil võidi ohvri lihased puruks lõigata. Enamasti toimis see riist piinade intensiivistajana surmaotsuse täideviimisel, ent seda rakendati ka põhjalikumate ülekuulamiste juures. Augustin Calmet osutab oma „Dictionare Historique’s“ ühele süüaluseks tehtud kindlameelsele rüütlile, kelle selga piinamismeistrid selle jubeda riistaga töötlesid. Rakendati seda õudset instrumenti küll pigem erandjuhtudel, aga nii näpits- ja pihitangid kui ka käärid kuulusid timukate tavaliste tööriistade hulka. Neid tarvitati kas külmadena või hõõgvele aetuina. Mõnedes paikades oli tavaline, et süüalusel, kes piinamise „normaalse“ taseme süüd omaks võtmata välja kannatas, justnagu lõpetuseks rinda või rinnakorvi külgi tangidega „puudutati“, et teda ehk sel viisil ülestunnistamiseni viia. Selle õudse instrumendi peamine rakendamine kuulus üldiselt, nagu edaspidi veel näeme, nn kehalise karistuse valdkonda.

Piinamine veega
Veepiinamist rakendati ennekõike Prantsusmaal kui piinamise esimest taset. See seisnes selles, et väga piinarikkasse asendisse seatud kahtlustatavale suur kogus vett kurku kallati, mille tulemusena ta keha puhitus ja ta kestvat lämbumishirmu tundis.
Ühes 1697. aasta eeskirjas räägitakse selle piinamisviisi käigust järgmist: „Kui rakendatakse veepiinamist, riietatakse kaebealune lahti ja mässitakse ta särk jalgade vahele. On tegemist naise või tütarlapsega, jäetakse talle alusseelik selga ja sõlmitakse see altpool põlvi kokku. Tavalise veega paisutamise piina juures kasutatakse 2 jala kõrgust pinki ja 4 liitrit vett. Erakorralise ülekuulamise puhul rakendatakse neidsamu vahendeid, ent pink on 3 jala ja 4 tolli kõrgune. Kaebealusel tuleb siis 4 lisamõõtu vett alla neelata, mis talle kõrgelt sisse kallatakse.
Selleks otstarbeks seotakse kaebealune käerandmeid pidi nööridega kinni seina külge kinnitatud raudrõngastesse. Need peavad teineteisest asuma 2 jala ja 4 tolli kaugusel ja 3 jala kõrgusel põrandast. Kaks teist raudrõngast asuvad vähemalt 12 jala kaugusel seinast ja on põranda külge kinnitatud. Läbi nende rõngaste jooksevad nöörid, mille külge kaebealuse jalad, kumbki eraldi, altpoolt pahkluud kinni seotakse. Need nöörid tõmmatakse inimjõul pingule ja sõlmitakse kokku, nii et vang näib kinni seotuna nii pingul kui üldse võimalik. Nüüd manitsetakse teda veel kord tõtt rääkima.
Keegi juuresolijaist hoiab ta pead veidi allpool ja paneb talle suhu sarve selle lahtihoidmiseks. Hoiab ta nina kinni ja annab ainult aeg-ajalt võimaluse hingata. Siis võtab ta esimese anuma ja laseb talle vedeliku aegamööda sisse voolata. Kui anum tühi on, teeb ta järgnevate anumatega järkjärgult sedasama. Erakordse ülekuulamise puhul võetakse suur, kolme jala kõrgune pink, mille peale asetatakse kaebealuse keha keskkoht. Siis antakse talle veel kord 4 liitrit vett juua. Sealjuures keelitab kohtunik süüalust ikka ja jälle tõtt rääkima.
Kaebealuse alla asetatakse suur vaagen, millesse vesi võiks voolata, kui see välja tõukub. Kui kaebealune piinamise kestel süü omaks võtab ja kohtunik tänu sellele ta asendit kergendada käsib, nihutatakse mainitud pinki piinatava keha all. Kui ta aga sellegipoolest ikka salgab, jäetakse ta samasse asendisse ja piinamist jätkatakse, ilma et ta enne selle lõppu köidikuist vabastataks. Alles siis asetatakse ta lavatsile tule lähedal, mille juures kohtunik temalt uuesti tungivalt tõe tunnistamist nõuab. Talle loetakse ette, mida ta piinamise käigus rääkinud on. Ja kui ta on võimeline seda kinnitama, peab ta seda tegema. Kui mitte, tuleb tema vaikimine ja selle põhjused protokolli kanda.
Kui on määratud veepiinamine ja teeb külm kaebealusele selle talumise võimatuks, lükatakse piinamine edasi soodsamale ajale, ilma et „saapa“ (piinamise 2. tase) rakendamist määrataks. Seda ei tohi määrata ka juhul, kui kaebealune ükskõik mis põhjusel veepiinamist välja ei kannataks.
Kui temperatuur pole väga külm, võidakse vett piinakambris veidi soojendada, ja piinamise käigus, kui kaebealune puhkab, tuli piinakambris säilitada…“
18. sajandil olid need eelkõige mürgitamismõrvas kahtlustatavad, kelle puhul selliseid piinamisi läbi viidi. Sealjuures olid eesõigused aadlikel, kellele, vastavalt kuninglikule dekreedile, piinamiste suhtes erandeid tehti, kuna just selles seltskonnakihis esines mürgitamisi küllaga. Nagu ka nn musti missasid – ühte saatanakummardamise viisi, mille käigus katoliku missarituaalid saatana austamist ja ülistamist harrastasid. Ohvritena kasutati enamasti vastsündinud lapsi, keda nende vallalised emad mõne sou eest maha müüsid, kui altarina toimis järjekordse konkreetse taotluse esitaja keha, nagu see on teada kuulsast la Voisin’i protsessist, mis korraldati kuningas Louis XIV favoriidi, kuulsa markii de Montespaniga. Temaga, samuti nagu markii de Binvillieres’ga, kurikuulsa mürgitajaga, viidi läbi nii tavaline kui ka erakorraline piinamine, enne kui nad tulesurma mõisteti.
Veepiinamised kuuluvad veel tänapäevalgi isehakanud piinajate eelistatuimate meetodite hulka. Paljudes Ladina-Ameerika riikides, nagu ka Lõuna-Aafrika vanglates, kallatakse eelkõige poliitvangidele ka praegu suurtes kogustes vett sisse, mille juures nood kestva lämbumishirmu käes kannatavad. Amnesty International on paljastanud juhtumeid, mille puhul ohver on jalgupidi üles riputatud ja niisuguses, iseenesest juba piinavas asendis, talle suur kogus vett sisse kallatud.
Iseäranis rafineeritud piinajad harrastavad veel selle protseduuri teravdamist, kasutades soolvett, nii et selliselt koheldu lõpuks veel ka kohutavat janu kannataks. Soolvee joomise meetod on muuhulgas praeguseni laialt levinud ka piinamistel Lähis-Idas.

Kehaliste karistuste instrumentaarium
Vastupidiselt meie kaasaegsele kriminaalõiguskorraldusele enamikus tsiviliseeritud riikides, milles inimõigused täielikult kehtivad, niisama hea kui kõigi kuritegude suhtes vastavalt õiguskorraldusele peale nn rahatrahvi ainult lühemat või pikemat vabadusekaotust tuntakse, oli kriminaalõigus möödunud aastasadadel vassitud mitmekesisus leidlikest õudustest, mida sobivatel asjaoludel ka vastavalt rakendati.
Kõikide nn kehaliste karistuste eesmärgiks oli sundida kurjategijat oma patutegude eest kehtiva kriminaalõiguse kohaselt kanda karistust tema enese keha läbi. See vastas peaaegu piibellikule kriteeriumile silm silma, hammas hamba vastu, mis tähendas, et kurjategijal tuli analoogiliselt karistust kanda oma selle kehaosaga, millega ta patustanud oli.
Kehalised karistused tähendasid alati ka vähemalt ajutist sotsiaalset piirangut. Kurjategija asetas end oma teo läbi väljapoole ühiskondlikke normatiive. Karistus, mis tema keha või selle teatud osa puudutas, oli selle kinnituseks. Paljud sellised kehalised karistused taotlesid sealjuures kurjategija ja tema kuriteo viisi üldist teatavakstegemist kõikideks aegadeks, teised pidid talle edasiste kuritegude sooritamise võimatuks tegema.
Kurjategijate rehabiliteerimist meie tänapäeva mõistes vanas kriminaalõiguses ei järgitud. Erandiks olid nn aukaristused, mida mõnedes paikades lugupeetavate kodanike puhul rakendati selliste andestatavate eksimuste eest nagu purjusolek, sõimamine, naiste puhul lobisemiskirg või ülemäärane ehtimishimu, ehk eksimised range riietumismäärustiku vastu, mida esines, tähendas juba kehalist karistust sotsiaalse piiranguna seeläbi, et süüdlane seeläbi timukaga vahetusse kokkupuutesse sattus. Trahvid, mida ei timukas ega piinamismeister, vaid nn kohtutäitur määras, ei tähendanud kogu elu kestvaid sotsiaalseid piiranguid – need andestati.
Vastupidiselt päris kehalistele karistustele, mis enamail juhtudel avalikult täide viidi, oli vangistuse määramine kui selline vanadel aegadel pigem erand kui reegel. Kõrgest seisusest isikutele, nagu eelkõige kiriklike aukraadide kandjad, tähendas see isolatsiooni, mis isiku väärikust ei riivanud, kuigi olukord, milles kõrgestisündinud ohver seeläbi virelema pidi, oli faktiliselt võrdne kehalise karistusega, mis enamail juhtudel lühikese ajaga põduruseni ja surmani viisid.
Üldiselt viisid aga nii vangistus kui türm rohkem või vähem kahtlustamiste piiramisest kuni kohtuprotsessi alustamiseni, või – pärast seda – talle määratud surmanuhtluse täideviimiseni. Ühte sellist näidet kujutab enesest kiriklik kohtuprotsess, milles vangi süüdistati „mureleiva söömises ja pisarate joomises“, et nii tema süütegusid, millest enamik oli vaimulikku laadi, karistati.
Kõrgest seisusest persoonidele võidi ka vormiliselt väärikas kindlusevangistus määrata. Kurikuulsasse Londoni Towerisse ei sulgetud mitte ainult riigireetureid ja riiklikke kurjategijaid, kohtuprotsessi ja sellega kohustuslikult kaasnevat surmanuhtlust ootama, vaid nad paigutati sinna samuti nagu mitte vähem kuulsasse Bastille’sse Pariisis – varjule millisel iganes põhjusel, ilma et neid tingimata hukatud oleks. Sageli ei pääsenud sellisest saatusest isegi kroonipretendendid, nagu tõendab kuninganna Elizabeth I näide.
Ent me pöördume järgnevas loos üksikasjalikumalt keskaegse õigusemõistmise viiside juurde.

©Peter Hagen

(Järgneb)